3-1-1-38-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-38-11

Otsuse kuupäev

8. juuni 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Svetlana Vorobei, Nikolai Romanovi ja Aleksander

Nazimovi süüdistuses KarS § 184 lg 21 p 1 ning Katrin

Abarbartšuki süüdistuses KarS § 184 lg 1 ja § 349 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

7. detsembri

2010.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-09-10128

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Svetlana Vorobei kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv, Nikolai

Romanovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marina Leis,

Aleksander Nazimovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus

Repnau ja Katrin Abarbartšuki kaitsja vandeadvokaat Liis

Toomsalu, kassatsioonid

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja riigiprokurör Andres Ülviste

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

27. aprill 2011, suuline menetlus

Istungil osalenud isikud

Svetlana Vorobei kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv, Nikolai

Romanovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marina Leis,

Aleksander Nazimovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus

Repnau,

Katrin

Abarbartšuki

kaitsja

vandeadvokaat

Liis

Toomsalu ja riigiprokurör Andres Ülviste

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. detsembri 2010. a ja Harju Maakohtu 1. aprilli

2010.

a

otsused

Svetlana

Vorobei,

Aleksander

Nazimovi

ja

Nikolai

Romanovi

süüditunnistamises ning karistamises KarS § 184 lg 21 p 1 järgi, samuti Nikolai Romanovile

KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmises ja Katrin Abarbartšukilt KarS § 832 lg 1 alusel

27 730 krooni konfiskeerimises.

2. Tunnistada Svetlana Vorobei süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja mõista talle karistuseks 10

aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja

lugeda karistuse kandmise aja alguseks 22. jaanuar 2009.

3. Tunnistada Aleksander Nazimov süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja mõista talle karistuseks 10

aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja

lugeda karistuse kandmise aja alguseks 22. jaanuar 2009.

4. Tunnistada Nikolai Romanov süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja mõista talle karistuseks 8

aastat vangistust. Vastavalt KarS § 65 lg-le 2 suurendada karistust Tallinna Linnakohtu 12.

detsembri 2005. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 8 kuu ja 13 päeva

võrra ning mõista liitkaristuseks 9 aastat 8 kuud ja 13 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel

arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja lugeda karistuse kandmise aja alguseks

22. jaanuar 2009.

5. Tagastada Katrin Abarbartšukile KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeeritud sularaha 27 730

krooni.

6. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

7. Aleksander Nazimovi kaitsja kassatsioon rahuldada, Svetlana Vorobei, Nikolai Romanovi ja

Katrin Abarbartšuki kaitsjate kassatsioonid rahuldada osaliselt.

8. Mõista Eesti Vabariigilt Svetlana Vorobei kasuks välja 1500 (üks tuhat viissada) eurot,

sealhulgas käibemaks 300 (kolmsada) eurot, kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud

tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 1. aprilli 2010. a otsusega tunnistati Aleksander Nazimov ja Svetlana Vorobei

süüdi KarS § 184 lg 21 p 1 järgi ja neid karistati vangistusega 13 aastaks. Sama otsusega tunnistati

KarS § 184 lg 21 p 1 järgi süüdi ka Nikolai Romanov ja teda karistati vangistusega 11 aastaks.

Vastavalt KarS § 65 lg-le 2 suurendati N. Romanovi karistust Tallinna Linnakohtu 12. detsembri

2005. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 8 kuu ja 13 päeva võrra ning

liitkaristuseks mõisteti N. Romanovile 12 aastat 8 kuud ja 13 päeva vangistust. A. Nazimovi,

S. Vorobei ja N. Romanovi karistuse kandmise aja alguseks loeti 22. jaanuar 2009. Sama

kohtuotsusega tunnistati KarS § 184 lg 1 ja § 349 järgi süüdi Katrin Abarbartšuk ning teda karistati

vangistusega vastavalt 3 aastaks ja 9 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 3 aastat

vangistust, eelvangistuses viibitud aeg 17 päeva arvati vastavalt KarS § 68 lg-le 1 karistusaja hulka ja

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 2 aastat 11 kuud ning 17 päeva vangistust. KarS § 74

alusel jäeti see karistus 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. KarS § 832 lg 1 alusel

konfiskeeriti S. Vorobeilt sularaha 185 000 krooni ja 6 000 eurot ning K. Abarbartšukilt sularaha

27 730 krooni. Maakohus tunnistas KarS § 184 lg 1 järgi süüdi ka Temur Kuršubadze, kuid tema osas

ei ole kohtuotsust kassatsioonimenetluses vaidlustatud.

2. A. Nazimov ja S. Vorobei tunnistati KarS § 184 lg 21 p 1 järgi süüdi selles, et eeluurimisel

tuvastamata kuupäevast kuni 22. jaanuarini 2009 käitlesid nad grupis suures koguses ning suure

varalise kasu saamise eesmärgil ebaseaduslikult narkootilist ainet amfetamiini. Nimelt leppisid S.

Vorobei ja A. Nazimov enne 16. jaanuari 2009 kokku suure koguse amfetamiini valmistamises ja

müümises. Kokkuleppe kohaselt pidi S. Vorobei leidma amfetamiinile ostjad ja kooskõlastama

nendega narkootilise aine edasiandmisega seonduva. A. Nazimov pidi vastavalt S. Vorobei

korraldustele

valmistama

amfetamiini

ja

toimetama

selle

kokkulepitud

ajal

eelnevalt

kindlaksmääratud kohtadesse. Narkootilist ainet käitlesid süüdistatavad järgmiselt.

2.1 Enne 22. jaanuari 2009 pöördus S. Vorobei poole N. Romanov, kes soovis omandada suures

koguses amfetamiini. Süüdistatavad leppisid kokku amfetamiini koguses ja hinnas, peidiku asukohas,

milleks oli Rae vallas Rae keskusest Jüri ringi poole jääv kuusik ning narkootilise aine kättesaamise

ajas.

2.2 Enne 16. jaanuari 2009 pöördus S. Vorobei poole K. Abarbartšuk, kes soovis omandada suures

koguses amfetamiini. Süüdistatavad leppisid kokku amfetamiini koguses ja hinnas, peidiku asukohas,

milleks oli Tallinnas Puhkekodu tee tupiktänavast XXXXXXXXXXXX XXX XX suunas paremale

jääv mets ning narkootilise aine kättesaamise ajas. K. Abarbartšuk pidi omakorda vahendama

narkootilise aine T. Kuršubadzele, kellele ta peidiku asukoha 16. jaanuaril 2009 ette näitas. Ühtlasi

teatas K. Abarbartšuk S. Vorobeile aja, millal T. Kuršubadze narkootilisele ainele järele saab minna.

2.3 S. Vorobei andis A. Nazimovile korralduse valmistada amfetamiini N. Romanovi ja

K. Abarbartšuki soovitud kogustes ning toimetada see ostjatega kokkulepitud kohtadesse.

A. Nazimov valmistaski Raplamaal Kohila vallas XXXXX külas XXXXX X asuvas hoones

ebaseaduslikult 9137,6 grammi amfetamiini. 7301,1 grammi amfetamiini pani A. Nazimov enda

kasutuses olevasse sõidukisse. 22. jaanuaril 2009 kella 13.43-14.53 vahel vedas ta 6490,5 grammi

amfetamiini Rae vallas asuvasse peidikusse. Ülejäänud narkootilise aine, s.o 810,6 grammi

amfetamiini, vedas ja paigutas ta samal päeval kella 14.04-14.15 vahel Tallinnas asuvasse peidikusse.

Samal päeval kella 17.02 ajal võttis N. Romanov pakendi 6490,5 grammi amfetamiiniga Rae vallas

asuvast peidikust ja kella 18.42-18.47 vahel võttis T. Kuršubadze Tallinnas asuvast peidikust pakendi

810,6 grammi amfetamiiniga. Ülejäänud osa narkootilisest ainest, s.o 1836,5 grammi amfetamiini,

hoidis A. Nazimov grupis S. Vorobeiga Raplamaal Kohila vallas XXXXX külas XXXXX X asuvas

hoones 22. jaanuarini 2009. S. Vorobei ja A. Nazimov käitlesid kokku 9137,6 grammi amfetamiini,

millest 7301,1 grammi narkootilist ainet andsid nad edasi. Käideldud amfetamiini hind oleks Eestis

illegaalses tänavamüügis olnud vähemalt 2 055 960 krooni

3. N. Romanov tunnistati KarS § 184 lg 21 p 1 järgi süüdi selles, et varem narkootikumidega seotud

süüteo toime pannud isikuna käitles ta 2009. aasta jaanuaris suure varalise kasu saamise eesmärgil

ebaseaduslikult 6490,5 grammi amfetamiini. Olles enne 22. jaanuari 2009 S. Vorobeiga kokku

leppinud narkootilise aine koguses, hinnas, peidiku asukohas ja amfetamiini kättesaamise ajas,

omandas ta 22. jaanuaril 2009 kella 17.02 ajal Rae vallas asuvast peidikust pakendi 6490,5 grammi

amfetamiiniga, paigutas selle tema kasutuses olevasse sõidukisse ja vedas narkootilist ainet. Kuna

aga politsei asus N. Romanovi sõidukit jälitama, käskis süüdistatav kaassõitjal pakendi narkootilise

ainega auto aknast välja visata, mida viimane ka tegi. 6490,5 grammi amfetamiini hind oleks Eestis

illegaalses tänavakaubanduses vähemalt 1 460 367 krooni.

4. K. Abarbartšuk tunnistati KarS § 184 lg 1 järgi süüdi selles, et 2009. a jaanuaris vahendas ta

Tallinnas S. Vorobeilt ja A. Nazimovilt ebaseaduslikult suures koguses, s.o 810,6 grammi

amfetamiini müüki T. Kuršubadzele. T. Kuršubadze teatas K. Abarbartšukile, et soovib omandada

suures koguses amfetamiini ja viimane lubas hankida soovitud koguse narkootilist ainet, pöördudes

selleks eeluurimisel tuvastamata ajal S. Vorobei poole ning leppides temaga kokku amfetamiini

koguse, hinna, peidiku asukoha ja kättesaamise aja. 16. jaanuaril 2009 viis süüdistatav T. Kuršubadze

Tallinnas Puhkekodu tee tupiktänavast XXXXXXXXXXXX XXX XX suunas paremal asuva

metsatuka juurde, näidates ette peidiku asukoha. Ühtlasi teatas ta T. Kuršubadzele narkootilise aine

kättesaamise aja. 22. jaanuaril 2009 kella 18.42-18.47 vahel võttiski T. Kuršubadze peidikust pakendi

810,6 grammi amfetamiiniga.

5. KarS § 349 järgi tunnistati K. Abarbartšuk süüdi selles, et 16. jaanuaril 2009 kella 12.00 ajal juhtis

ta sõiduautot, omamata juhtimisõigust ja esitas Tallinnas XXXX-XXXXXXXX X asuva maja juures

teda kinni pidanud politseiametnikele enda juhtimisõigust tõendava dokumendina O. I. nimele

väljastatud juhiloa, eesmärgiga vältida vastutust ning karistamist.

6. Maakohtu otsuse peale esitasid määruskaebuse riigiprokurör Andres Ülviste ja apellatsioonid

A. Nazimovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau, K. Abarbartšuki kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Kadi Mägi, S. Vorobei kaitsjad vandeadvokaadid Mare Lust ning Aivar

Pilv ja süüdistatavad A. Nazimov, S. Vorobei ning N. Romanov. Prokurör vaidlustas otsuse

süüdistatavatelt riigi õigusabi tasu väljamõistmata jätmises ja taotles N. Romanovilt, A. Nazimovilt

ning T. Kuršubadzelt menetluskulude väljamõistmist. S. Vorobei ja tema kaitsjad taotlesid maakohtu

otsuse tühistamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist. Alternatiivselt taotles M. Lust kergema

karistuse mõistmist, A. Pilv aga S. Vorobei käitumise kvalifitseerimist KarS § 183 järgi ja kergema

karistuse mõistmist. A. Nazimov ja tema kaitsja taotlesid maakohtu otsuse tühistamist, süüdistatava

käitumise kvalifitseerimist KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ning kergema karistuse mõistmist. K.

Abarbartšuki kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist või

alternatiivselt kergema karistuse mõistmist, samuti menetluskulude osalist riigi kanda jätmist.

N. Romanov taotles maakohtu otsuse tühistamist ja tema käitumise kvalifitseerimist KarS § 184 lg 2

p 2 järgi, samuti kergema karistuse mõistmist.

7. Tallinna Ringkonnakohtu 7. detsembri 2010. a otsusega tühistati maakohtu otsus A. Nazimovilt, N.

Romanovilt ja T. Kuršubadzelt riigi õigusabi tasu väljamõistmata jätmises ning mõisteti

A. Nazimovilt ja N. Romanovilt määratud kaitsjatele makstud tasu katteks välja 1486.80 krooni,

T. Kuršubadzelt aga 16 507.20 krooni. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Prokuröri

määruskaebus rahuldati, kaitsjate ja süüdistatavate apellatsioonid jäeti aga rahuldamata.

Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

7.1 KrMS § 313 lg 1 p 12 kohaselt esitatakse süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas

kriminaalmenetluse kulude kohta tehtud otsustus. Prokurör leiab põhjendatult, et maakohus tunnistas

A. Nazimovi, N. Romanovi ja T. Kuršubadze neile inkrimineeritud kuritegudes süüdi, kuid pole

lahendanud riigi õigusabi tasuga seonduvat. Seda minetust tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis annab tulenevalt KrMS § 340 lg 4 p-st 5 aluse

maakohtu otsuse osaliseks tühistamiseks ja süüdistatavatelt riigi õigusabi tasu väljamõistmiseks.

7.2 Maakohus hindas KrMS § 61 lg 2 kohaselt tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

Kaitsjate apellatsioonide ja vaidlustatud otsuse järelduste valguses puudub alus tõendeid teisiti

hinnata. Nõustuda ei saa ka seisukohtadega, et otsus on motiveerimata ja selles pole tõendeid

analüüsitud.

7.3 A. Nazimovit ja S. Vorobeid süüdistatakse 9137,6 grammi amfetamiini ebaseaduslikus grupilises

käitlemises. Ekspertiisiaktidest nähtuvalt sisaldas see kogus 2618 grammi puhast narkootilist ainet.

Varasemas kohtupraktikas on amfetamiini suureks koguseks loetud 1,3 grammi. Seega oleks

süüdistatavate käideldud narkootilisest ainest narkojoobe tekitamiseks piisanud vähemalt 20 000-

25 000-le inimesele. On usutav, et sellises koguses narkootilist ainet ei käidelnud S. Vorobei ja A.

Nazimov enda tarbeks, vaid narkokaubanduse eesmärgil. Samuti pole usutav, et N. Romanov oleks

käidelnud enda tarbeks 6490,5 grammi amfetamiini.

7.4 A. Nazimovi ja S. Vorobei käideldud narkootilise aine hind oleks Eestis illegaalses tänavamüügis

olnud vähemalt 2 miljonit krooni, N. Romanovi käideldud narkootilise aine hind aga vähemalt 1,4

miljonit krooni. Suure varalise kasu mõiste sisustamisel tuleb lähtuda karistusseadustiku rakendamise

seaduses sätestatud suure varalise kahju määrast. Käesolevas asjas ületab narkootilise aine väärtus

kõnealust piirmäära kordades. Suure varalise kasu saamise eesmärgi tuvastamisel tuleb kavatsetus

kindlaks teha lähtuvalt süüteo objektiivsetest tunnustest. Ka senine kohtupraktika on suure varalise

kasu saamise eesmärgi tuvastamisel lähtunud käideldava narkootilise aine väärtusest illegaalses

tänavamüügis ehk jaehinnast. Näiteks kriminaalasjades nr 3-1-1-18-08 ja nr 3-1-1-44-08 ei

tuvastatud, et süüdistatavatel oleks olnud tänavamüügiks vajalikke esemeid (minigripp kilekotte

vmt), millele on viidanud A. Nazimovi kaitsja. Seega pole kaitsjaga alust nõustuda selles, et suure

varalise kasu puhul tuleks lähtuda narkootilise aine hulgihinnast.

7.5 Maakohtu otsuses on näidatud asjaolud, milles seisnes S. Vorobei keskne ja organiseeriv roll

grupilise kuriteo toimepanemisel ning osutatud on ka seda kinnitavatele tõenditele. Süüdistatava rolli

tõttu ei saa eeldada, et narkootilise aine pakenditelt või amfetamiini valmistamise kohast pidanuks

leidma S. Vorobeile kuuluvat bioloogilist materjali. Jälitustoimingutega kogutud teavet teiste

tõenditega kogumis hinnates leidis kohus põhjendatult, et tõendid on süüdimõistva otsuse tegemiseks

piisavad. Varjatud jälgimisega tuvastati süüdistuses kirjeldatud asjaolud, s.t narkootilise aine

valmistamine, vedamine ja peidikutesse paigutamine, edasiandmine ning süüdistatavate omavaheline

suhtlemine seoses amfetamiini müügiga. Kindlaks on tehtud, et A. Nazimov N. Romanovit ega T.

Kuršubadzet ei tundnud ja nendega ei suhelnud. Süüdistatavate kaitseversioonid on veenvalt

kummutatud, sest need pole usaldusväärsed, on eluliselt ebausutavad ja vastolus teiste tõenditega.

Maakohus tõlgendas S. Vorobei telefonikõnede sisu kaassüüdistatavatega õigesti ja põhjendatud on

järeldus, et räägiti just narkootilisest ainest ning kooskõlastati selle käitlemist. Samuti on õigesti

hinnatud K. Abarbartšuki ja T. Kuršubadze kokkusaamise eesmärki.

7.6 Süüdistatavatele mõistetud karistused vastavad nende süü suurusele ja isikule. Tegemist on

raskete narkokuritegudega, kusjuures A. Nazimovi ja S. Vorobei käideldud narkootilise aine kogusest

piisanuks narkojoobe tekitamiseks enam kui 30 000-le ja N. Romanovi käideldud narkootilise aine

kogusest vähemalt 21 000-le inimesele. Narkootilist ainet käitlesid süüdistatavad narkokaubanduse

eesmärgil. Ka T. Kuršubadze ja K. Abarbartšuki käideldud amfetamiini kogus ületab narkootilise aine

suure koguse alampiiri 270-kordselt.

7.7 Põhjendatud on K. Abarbartšukilt ja S. Vorobeilt äravõetud sularaha konfiskeerimine.

K. Abarbartšukil puudus ametlik sissetulek ja ta pole tõendanud, et omandas konfiskeeritud sularaha

õiguspäraselt. S. Vorobeilt äravõetud sularaha osas järeldas maakohus samuti õigustatult, et see on

saadud kuriteo toimepanemise tulemusena, mitte aga J. V.-ilt. S. Vorobei ja J. V.-i ütluste

ebausaldusväärsust sularaha päritolu kohta kinnitavad pangakontode analüüsi kokkuvõtted, mille

kohaselt puudusid süüdistatava pojal märgitud summades rahalised vahendid. Väited 185 000 krooni

saamise kohta 2008. aastal toimunud korteriomandi müügist pole aga tõsiseltvõetavad ega tõendatud.

S. Vorobei varanduslik olukord ja elatustase erinevad oluliselt tema legaalsetest sissetulekutest.

7.8 Nõustuda ei saa K. Abarbartšuki kaitsja väitega, et menetluskulud tuleks jätta osaliselt riigi

kanda. Isegi kui soostuda apellandi seisukohaga, et süüdistataval puudub realiseeritav vara ja tema

sissetulek koosneb emapalgast, tähendaks menetluskulude riigi kanda jätmine, et rahvatervisevastase

ründe avastamise ja süüteo menetlemisega seotud kulud jääksid isiku süüdimõistmisel omakasulises

kuriteos nende isikute kanda, kelle tervist süüteoga rünnati.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

8. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid K. Abarbartšuki kaitsja

vandeadvokaat Liis Toomsalu, S. Vorobei kaitsja vandeadvokaat A. Pilv, N. Romanovi kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Marina Leis ja A. Nazimovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi A. Repnau.

9. K. Abarbartšuki kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks

arutamiseks maakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

9.1 K. Abarbartšuki käitumises puuduvad süüteokoosseisu tunnused ja ta ei olnud narkootilise aine

käitlemisega seotud. Pole alust arvata, et süüdistatav möönis või pidas võimalikuks, et inimesed,

kellega ta suhtles, olid seotud amfetamiini käitlemisega. S. Vorobeiga rääkis süüdistatav

ripsmepikendustest, kuna töötab kosmeetikuna, kaassüüdistatava kaudu oli aga võimalik neid

välismaalt soodsalt hankida. Prokuröri tõlgendusest lähtuv kohtu järeldus, et tegemist oli eelnevalt

kokkulepitud legendiga ja tegelikult räägiti narkootilise aine omandamisest, on põhjendamatu.

9.2 Süüdistatav selgitas arusaadavalt, miks ta 16. jaanuaril 2009 T. Kuršubadzega kohtus ja temaga

ringi sõitis. See, et T. Kuršubadze kohtumist eitas, ei tähenda, nagu tuleks K. Abarbartšuki ütlused

kahtluse alla seada. T. Kuršubadze andis ütlusi süüdistatavana ja tal puudub tõerääkimise kohustus. T.

Kuršubadze tunnistas amfetamiini käitlemist, K. Abarbartšuk seevastu narkootilise aine omandamises

ei osalenud.

9.3 Maakohus konfiskeeris KarS § 832 lg 1 alusel süüdistatavalt äravõetud sularaha. See säte on aga

kohaldatav isiku suhtes, keda karistatakse üle kolmeaastase või eluaegse vangistusega.

K. Abarbartšukki karistati vangistusega 3 aastaks, milline karistus jäeti tingimisi täitmisele

pööramata. Lisaks andis süüdistatav ütlusi, et sularaha laenas ta sõbralt. Asjaolu, et ta selle isiku nime

ei avaldanud, ei anna alust lugeda sularaha päritolu kuritegelikuks. Ringkonnakohus tugines

konfiskeerimise küsimuse lahendamisel KarS § 833 lg-le 1, kuid sellist normi karistusseadustik ei

sisalda.

9.4 Menetluskulude riigi kanda jätmine on vastavalt KrMS § 180 lg-le 3 seotud süüdistatava varalise

seisundi

ja

resotsialiseerumisväljavaatega,

mitte

aga

süüdlasele

inkrimineeritud

kuriteo

kvalifikatsiooniga. Kohus nõustus, et menetluskulude hüvitamine käib K. Abarbartšukile üle jõu.

9.5 Ringkonnakohus leidis ekslikult, et maakohus analüüsis piisavalt tõendeid ja otsus on

motiveeritud. Apellatsioonikohus tõdes ka ise, et maakohtu 67-leheküljelises otsuses käsitletakse

süüdistuse kvalifikatsiooniga seonduvat vaid ühes lõigus. Asjakohatu on ringkonnakohtu järeldus,

nagu poleks apellant esimese astme kohtu otsuse järeldustega nõustunud, sest otsuses põhjendused

puuduvad. Jälgitav pole ka kohtu siseveendumuse kujunemine. Süüdimõistva otsuse rajamine

oletustele on vastuolus süütuse presumptsiooniga.

9.6 K. Abarbartšukile mõistetud karistus ei vasta tema süü suurusele ja vajalikul määral pole

arvestatud karistuse eripreventiivseid eesmärke. Süüdistatava roll oli vähetähtis ja karistust

raskendavad asjaolud puuduvad. Tegemist on kriminaalkorras karistamata õiguskuuleka isikuga ja

karistuse eesmärke on võimalik saavutada sanktsiooni miinimummääras mõistetava vangistusega.

Karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisel piisab minimaalsest 18-kuulisest katseajast.

10. S. Vorobei kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist.

Alternatiivselt taotleb kassaator süüdistatava käitumise kvalifitseerimist KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja

karistuse kergendamist või süüdistuses KarS § 184 lg 21 p 1 järgi otsuse tühistamata jätmise korral

karistuse kergendamist, eelnevate taotluste rahuldamata jätmisel aga ringkonnakohtu otsuse

tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist samale ringkonnakohtule. Kassaatori

põhiseisukohad on järgmised.

10.1 Ringkonnakohus eiras tõendite hindamise põhimõtteid ja jättis otsuse nõuetekohaselt

põhistamata, sest apellatsiooni väiteid sisuliselt ei käsitletud. See minetus kujutab endast

kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kohtud pole veenvalt

põhjendanud, miks pani S. Vorobei toime KarS § 184 lg 21 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Süüdimõistva otsuse tegemisel tugineti prokuröri poolt tõenditele antud tõlgendusele, kuid kaitsja ja

süüdistatava seisukohti veenvalt ei kummutatud. Telefonikõnede tõlgendused pole S. Vorobei

süüdimõistmiseks piisavad, kuna nende sisu ei seo süüdistatavat narkootiliste ainete käitlemisega.

Maakohus tõdes jälitustoimingutega kogutud tõendeid analüüsides ka ise, et need ei tõenda

süüdistuses kirjeldatud kuritegude toimepanemist. Fakt, et süüdistatav suhtles süüdistuses märgitud

ajavahemikul kaassüüdistatavatega, ei anna alust seostada teda ülejäänud isikute käitumisega ega

süüdi tunnistada grupilises kuriteos. Täielikult on tähelepanuta jäetud väited in dubio pro reo

põhimõtte kohaldatavusest. Süüdimõistvad otsused rajanevad oletustel. S. Vorobei ütlused on eluliselt

usutavad ja neid pole teiste tõenditega kummutatud.

10.2 Kohtulikul arutamisel S. Vorobei käitumises KarS § 184 lg 21 p 1 järgi kvalifitseeritava

süüteokoosseisu subjektiivseid tunnuseid ei tuvastatud. Süüdistataval puudus kavatsetus varalise kasu

saamiseks. Senise kohtupraktika pinnalt ei ole selge, milliste kriteeriumite alusel suure varalise kasu

saamise eesmärgi olemasolu või puudumist eristatakse (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused

kriminaalasjades nr 3-1-1-18-08, nr 3-1-1-73-10, nr 3-1-1-23-10 ja nr 3-1-1-44-08).

10.3 Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ei arvestata tõenditega, millest nähtuvalt andis J. V. S.

Vorobeile rahalisi vahendeid. Maakohtu järeldused on kõnealuses küsimuses ebaõiged ja tõenditega

vastuolus. Apellant esitas täiendava tõendina OÜ H pearaamatu väljatrüki, mis tõendab vähemalt

kaudselt, et J. V.-il oli võimalik kasutada äriühingu rahalisi vahendeid enda või lähedaste huvides,

kuid ringkonnakohus seda ei arvestanud. Samuti pole põhistatud, miks ei arvestata väidet rahaliste

vahendite saamise kohta 2008. aastal toimunud J. V.-ile kuuluva korteriomandi võõrandamisest.

Selgusetuks jääb, miks ei saa rahaliste vahendite olemasolu tõendada 5. novembril 2007 AS-ga E

sõlmitud laenulepinguga.

10.4 Kohtuotsustest ei nähtu NPALS § 31 lg-le 3 ja Riigikohtu praktikale vastavat analüüsi, millistest

tõenditest lähtuvalt ning millises koguses S. Vorobei puhast narkootilist ainet käitles. Seguaine mass

pole aluseks, rääkimaks suures koguses narkootilise aine käitlemisest. Inkrimineerides

süüdistatavatele 9137,6 grammi amfetamiini käitlemist, jäeti selgitamata, kas tegemist on puhta või

segatud narkootilise ainega. Eiratud on ka ekspertide arvamusi, millest nähtuvalt on puhta

narkootilise aine kogus erinev otsustes märgitust.

10.5 Süüdistatavale mõistetud karistus ei vasta tema süü suurusele ega senisele kohtupraktikale

sarnastes kriminaalasjades. Karistuse mõistmisel pole kohtud järginud otsuste põhistamise nõuet, mis

on käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

11. N. Romanovi kaitsja taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning kriminaalasja uueks

arutamiseks saatmist maakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

11.1 Kohtuotsuse põhistused, mis puudutavad N. Romanovi süü tõendatust, pole jälgitavad.

Tõendatud on, et süüdistatav leidis metsast paki, mille sisu osutus narkootiliseks aineks ja vedas seda,

kuid mille alusel tehti järeldus tema seotusest A. Nazimovi ning S. Vorobeiga suures koguses ja suure

varalise kasu saamise eesmärgil narkootilise aine grupilisest käitlemisest, jääb arusaamatuks. Ka on

maakohtu otsuse põhistused vastuolulised. Otsuse põhiosa kohaselt tegutses N. Romanov ühiselt ja

kooskõlastatult A. Nazimovi ning S. Vorobeiga, kuid lahendi punktis 10 tuvastati vaid tema poolt

suure koguse narkootilise aine käitlemine suure varalise kasu saamise eesmärgil. Järeldused

tunnistaja A. K. ütluste ebausaldusväärse kohta pole samuti põhjendatud.

11.2 Vaidlustatud otsustest ei nähtu, millega on tõendatud süüdistatava tahtlus suure varalise kasu

saamiseks. Kohtud tuginesid Keskkriminaalpolitsei õiendile, milles on näidatud narkootilise aine

hind tänavakaubanduses, kuid pole tõendatud, et N. Romanov soovis narkootilist ainet realiseerida

just sel viisil.

11.3 Väärad ja põhjendamatud on seisukohad, mis puudutavad N. Romanovi ning S. Vorobei

telefonikõnede sisu. Tuvastatud pole, et A. Nazimov ja N. Romanov olid tuttavad. Otsuses ei ole

analüüsitud kõigi jälitustoimingutega saadud teavet ega põhistatud nende toimingute põhjendatust ja

seaduslikkust. Eelnev on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, mis tingib

kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise esimese astme kohtule.

12. A. Nazimovi kaitsja taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist, süüdistatava käitumise

kvalifitseerimist KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ning kergema karistuse mõistmist. Alternatiivselt taotleb

kaitsja maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks

maakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

12.1 Suure varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast subjektiivset koosseisutunnust, mis

iseloomustab toimepanija teadvuse tasandil tema käitumise sihte. Riigikohus on kriminaalasjades nr

3-1-1-18-08 ja nr 3-1-1-44-08 märkinud, et tähtis pole asjaolu, kui suure varalise kasu süüdistatav

tegelikult sai, vaid kui suurt varalist kasu ta taotles. Kohtud ei analüüsinud kõnealust

koosseisutunnust, vaid pelgalt tõdesid, et grupi tegevus oli suunatud suure varalise kasu saamise

eesmärgile. Narkootilise aine kogus iseenesest ei tõenda suure varalise kasu saamise eesmärki.

Asjakohase analüüsi puudumine kohtuotsustes on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

12.2 Maa- ja ringkonnakohus sisustasid narkootilise aine väärtust ekslikult tänavakaubanduse hinnast

lähtuvalt. Keskkriminaalpolitsei õiendis, millele süüdimõistva otsuse tegemisel tugineti, eristatakse

aga narkootilise aine jae- ja hulgihinda. Käesolevas asjas oli tegemist narkootilise aine hulgimüügiga,

mille tõttu tulnuks lähtuda hulgihinnast. Sellisel juhul ei ületaks käideldud narkootilise aine hind

KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud määra. Kassaator esitas vastava arvutuse ka alama astme kohtutele, kuid

seda eirati. Puuduvad tõendid, et A. Nazimov oleks soovinud tulu teenida tänavakaubanduses. Seega

kohaldasid kohtud vääralt materiaalõiguse normi.

12.3 A. Nazimovile mõisteti liialt range karistus. Karistuse mõistmisel ei arvestatud süüdistatava süü

suurust. A. Nazimovi varasem karistatus on kustunud ja esinevad karistust kergendavad asjaolud.

Ringkonnakohus nendele faktidele tähelepanu ei pööranud, osutades vaid kuriteo raskusele ja

varasemale karistatusele. Samuti ei käsitletud A. Nazimovi apellatsiooni väiteid, milles ta selgitas

kuriteo toimepanemise asjaolusid.

13. Kassatsioonidele esitas vastused riigiprokurör A. Ülviste, kes palub jätta ringkonnakohtu otsuse

A. Nazimovi, S. Vorobei ja N. Romanovi osas muutmata ning kassatsioonid rahuldamata. K.

Abarbartšuki kaitsja kassatsiooni peab prokurör põhjendatuks osaliselt, leides, et maa- ja

ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada süüdistatavalt 27 730 krooni konfiskeerimises ja see summa

kuulub K. Abarbartšukile tagastamisele. Muus osas palutakse jätta kohtuotsused muutmata ja

kassatsioon rahuldamata. Prokuröri põhiseisukohad on järgmised.

13.1 Kohtud hindasid tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Tõendite hindamisest

tulenevaid järeldusi põhistati ja kohtute siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Otsustes on

põhjalikult näidatud, milles seisnes süüdistatavate käitumine või roll kuritegude toimepanemisel ja

osutatud tõenditele, millele süü tuvastamisel tugineti. Kohtumenetluse käigus on süüdistatavad enese

õigustamiseks esitanud erinevaid väited ja versioone, kuid need on vaidlustatud otsustega veenvalt

kummutatud. Kohtud ei eksinud ka in dubio pro reo põhimõtte vastu.

13.2 S. Vorobei ja A. Nazimovi käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 184 lg 21 p 1 järgi.

Võttes arvesse nende käideldud puhta narkootilise aine kogust, on suure koguse narkootilise aine

piirmäär ületatud enam kui 2000-kordselt ja sellest piisanuks narkojoobe tekitamiseks enam kui

20 000 inimesele. Täpsed kogused on kindlaks tehtud narkootilise aine ekspertiisidega, mida on

maakohtu otsuses samuti põhjalikult käsitletud. Narkootilist ainet käitlesid süüdistatavad

narkokaubanduse eesmärgil, sest enne kinnipidamist jõudsid nad enamuse narkootilisest ainest edasi

anda. Kavatsetus süüteo toimepanemiseks tuleb tuvastada kuriteo objektiivsetest tunnustes lähtuvalt,

arvestades teo tehiolusid ning narkootilise aine kogust. Välistatud on võimalus, et amfetamiini

käitlesid süüdistatavad enda tarbeks, sest narkootilise aine väärtus on vähemalt 2 miljonit krooni, mis

ületab KarSRS § 8 p-s 2 märgitud piirmäära kordades.

13.3 Narkootilise aine väärtuse määramisel on arvestatud tänavamüügi hinda. Amfetamiini rahalise

väärtuse hindamisel ei saa aluseks võtta puhta aine kogust, sest puhast ainet tänavamüügis ei

eksisteeri. Senise kohtupraktika valguses puudub vähimgi alus arvestada narkootilise aine koguse

väärtust hulgihinnas ja sellele puudub ka mõistlik põhjendus. Kriminaaltoimiku III köites

lehekülgedel 14-15 asub õiend, millele A. Nazimovi ja N. Romanovi kaitsjad viitavad, aga sellele ei

saa suure varalise kasu saamise eesmärgi tuvastamisel tõendina ülemäärast tähelepanu pöörata.

Õiendis on olulised andmed amfetamiini jae- ehk tänavamüügi hinna kohta. Väärib tähelepanu, et

varasemas kohtupraktikas pole oluliseks peetud, kuidas süüdlane narkootilist ainet realiseerida

kavatses.

13.4 S. Vorobei kaitsja väide, mille kohaselt olid J. V.-il lisaks korteri müügist saadud rahale olemas

äriühingu rahalised vahendid, ei ole tõsiseltvõetav, olles kummutatud teiste tõenditega. Kaitsja

osutatud pearaamatu väljatrükil rahasummade juures olev kirje “J. V.-i oma“ on kriminaalasja

kontekstis ainetu. 2007. aastal võetud laenu näol oli tegemist eluasemelaenuga, mida J. V. kasutas

Saue vallas asuva elamu renoveerimiseks. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt esinesid tal 2009. a

jaanuaris makseraskused, kusjuures tunnistajal puudusid rahalised vahendid laenumaksete

tasumiseks. J. V. kinnitas kohtus, et ettevõttest ta raha välja ei võtnud ja S. Vorobeile väidetavalt

antud summa pärineb korteri müügist saadud rahast.

13.5

S. Vorobei

kaitsja

on

süüdistatavale

mõistetud

karistust

võrrelnud

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-1-18-08 ja nr 3-1-1-44-08 märgitud karistuste määradega, kuid

selline võrdlus on asjakohatu, sest karistus tuleb individualiseerida. Mingil põhjusel ei võrrelnud

kaitsja aga karistust näiteks kriminaalasja nr 3-1-1-84-09 või D. Z.-i kriminaalasja tehioludega

(Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalasi nr 1-08-3477). Prokuröri hinnangul on kohtud S. Vorobeile ja

A. Nazimovile karistuste mõistmist küllaldaselt motiveerinud. Samuti on piisavalt põhistatud

K. Abarbartšukile mõistetud karistust.

13.6 N. Romanovile pole esitatud süüdistust narkootilise aine käitlemises grupis S. Vorobei ja

A. Nazimoviga, nagu väidab ekslikult kaitsja. Konstruktsioon, mille kohaselt tegutsesid süüdistatavad

kooskõlastatult, ei tähenda N. Romanovile kvalifitseeriva koosseisutunnuse inkrimineerimist, vaid

pelgalt seda, et nad leppisid kokku narkootilise aine üleandmise ajas ja kohas. N. Romanov on

põhjendatult süüdi tunnistatud KarS § 184 lg 21 p 1 järgi, sest süüdistatav käitles narkokaubanduse

eesmärgil 6490,5 grammi amfetamiini sisaldavat pulbrit, milles oli 1863,8 grammi puhast narkootilist

ainet. Sellise koguse amfetamiini hind oleks ligikaudu 1,4 miljonit krooni ja puhta aine korral piisaks

sellest narkojoobe tekitamiseks vähemalt 14 000 inimesele.

13.7 K. Abarbartšuki kaitsjaga saab nõustuda selles, et süüdistatavalt sularaha konfiskeerimisel

kohaldati ebaõigesti materiaalõigust. Kuivõrd K. Abarbartšukile mõistetud karistus ei ületa

kolmeaastast vangistust, tuleb vaidlustatud otsused osaliselt tühistada ja konfiskeeritud raha

tagastada.

14. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled kirjalikult

väljendatud seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb esmalt kassatsioonide väiteid, milles seatakse kahtluse

alla süüdistatavatele etteheidetavate kuritegude tõendatus (I) ja S. Vorobeilt ning K. Abarbartšukilt

vara konfiskeerimise seaduslikkus, samuti K. Abarbartšukilt kriminaalmenetluse kulude

väljamõistmine ja temale mõistetud karistuse põhjendatus (II). Seejärel annab kolleegium S. Vorobei,

A. Nazimovi ja N. Romanovi käitumisele karistusõigusliku hinnangu (III), võtab kokku

kassatsioonimenetluse tulemused (IV) ning lahendab viimaks S. Vorobei kaitsja taotluse

kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks (V).

I

16. A. Nazimovi kaitsja ei ole vaidlustanud järeldust, et süüdistatav valmistas, valdas ja vedas

edasiandmise eesmärgil ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet. S. Vorobei, N. Romanovi ja

K. Abarbartšuki kaitsjate kassatsioonides kritiseeritakse seevastu tõenditele antud hinnangut ning

kohtuotsuste põhistatust ja leitakse kokkuvõtlikult, et süüdistatavatele etteheidetavate kuritegude

toimepanek pole tõendatud. Kolleegiumi hinnangul vaidlustavad kassaatorid selliste väidetega

sisuliselt senisel kohtulikul arutamisel tuvastatud faktilisi asjaolusid. Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5

ei või Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv

kriminaalmenetlusõiguse järgmise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid

kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus

vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest

nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning

miks seejuures tugineti (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2008. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-5-08, p 12.1). Kriminaalkolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsuste järelduste kujunemine

on jälgitav ja nendes on piisava põhjalikkusega näidatud, miks ning millistele tõenditele tuginevalt

süüdistatavad suure koguse narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises süüdi tunnistati. Seetõttu ei

ole lähtuvalt KrMS § 363 lg 4 p-st 1 vajalik kõiki ringkonnakohtu seisukohti korrata. Vastuseks

kaitsjate väidetele märgib kolleegium siiski järgmist.

17. Käesolevas kohtuasjas on kohtud kuritegude tõendatusele hinnangu andmisel muuhulgas

tuginenud jälitustoimingutega kogutud teabele, mida on kõrvutatud teiste tõendite, sealhulgas

süüdistatavate ütlustega. Kaitsjate kriitika põhinebki eeskätt sellel, et jälitustoimingute protokollides

kajastatud süüdistatavate vahel asetleidnud telefonikõnede sisu ei võimalda teha tõsikindlaid järeldusi

narkootilise aine käitlemise kohta ega kummuta veenvalt kaitseversioone, mille tõttu ilmnevad

kriminaalasjas kõrvaldamata kahtlused.

18. Kriminaalkolleegium sellise seisukohaga ei nõustu ja märgib, et kohtud on õigustatult leidnud, et

jälitustoimingute protokollides sisalduv teave ning sellele omistatud tähendus on olnud süüdimõistva

otsuse tegemiseks piisav ja usaldusväärne, haakudes täiel määral kriminaalasjas kogutud muude

tõenditega. Kohtuotsustest nähtub, miks rajatakse süüdimõistva otsuse järeldused telefonikõnede

tegeliku tähenduse osas just prokuröri poolt välja pakutud hinnangule ja miks ei loeta süüdistatavate

erinevaid kaitseversioone eluliselt usutavaks ning usaldusväärseks. Viimastele ei ole tõendina

tuginetud muuhulgas seetõttu, et need ei kattu omavahel ega ka teiste objektiivsete tõendite, näiteks

varjatud jälgimise käigus kogutud tõenditega, kuid ka nende ebaloogilisuse tõttu. Mitte igasugune

süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis

võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid

selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid

arvestades eluliselt usutav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 2010. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-8-10, p 8).

19. Eelnev võimaldab asuda seisukohale, et just tõendite kogumis hindamise pinnalt on tehtud

tõsikindlad

järeldused

süüdistatavate

süü

tõendatuse

kohta.

Arvestades

süüdistatavatele

inkrimineeritud kuriteoliigi eripära ja kuritegude tehiolusid ei ole asjakohane menetlejale ette heita

seda, et kuriteosündmuse tõendamine on osutunud teatud kuriteosündmuse asjaolude puhul

võimalikuks vaid kaudsete tõendite abil, kuivõrd see, kas konkreetse kuriteosündmuse asjaolud

jäädvustuvad otseste või kaudsete tõenditena, ei sõltu alati menetleja tahtest.

20. K. Abarbartšuki poolt KarS § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanek loeti tõendatuks

jälitusprotokollidega süüdistatava jälgimise ja telefonikõnede salajase pealtkuulamise kohta. Nendest

tõenditest nähtuvat teavet on analüüsitud, kõrvutatud seda nii K. Abarbartšuki kaitseversiooni kui ka

T. Kuršubadze ütlustega ja õigustatult järeldatud, et just K. Abarbartšuk oli isikuks, kes vahendas S.

Vorobeilt ja A. Nazimovilt suures koguses narkootilise aine müüki T. Kuršubadzele. Ühtlasi ei nõustu

kolleegium kaitsja seisukohaga, nagu ei vastaks süüdistatavale mõistetud karistus tema süü suurusele

ja karistuse mõistmise eripreventiivsetele eesmärkidele, sest maakohus on põhistanud, millised

tegurid tingivad süüdistatavale karistuse mõistmise just sellises määras ning milliste asjaolude tõttu

tuleb karistus jätta tingimisi täitmisele pööramata.

21. N. Romanovi süü tõendatusele hinnangu andmisel on jälitustoimingute protokollide,

sündmuskoha vaatlusprotokolli, läbiotsimise protokolli, tunnistaja V. R.-i ütluste ja narkootilise aine

ekspertiisi aktis sisalduva arvamuse pinnalt veenvalt kummutatud süüdistatava väited ehitusmaterjali

omandamise ning vedamise kohta. Üksikasjalikult on vaetud ka tunnistaja A. K. ütlusi ja loetud need

põhjendatult ebausaldusväärseks, kuna nende sisu ei haaku teiste tõenditega. Kolleegium nõustub

täielikult seisukohaga, mille kohaselt on süüdistatava kaitseversioon kriminaalasja tehiolusid silmas

pidades teiste tõenditega mittehaakuv ja ebaloogiline. Seega järeldasid kohtud õigesti, et tõendatud

on süüdistatava poolt suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine, s.o 6490,5 grammi

amfetamiinsulfaati sisaldava pulbri omandamine ja vedamine.

22. Veel leiab N. Romanovi kaitsja, et kohtuotsustest ei nähtu, missuguste tõendite alusel tehti

järeldus, et süüdistatav pani kuriteo toime grupis A. Nazimovi ja S. Vorobeiga. Samuti on kassaatori

arvates maakohtu otsuse põhiosa erinevad osad kõnealuses küsimuses omavahel vastuolus.

Kolleegium leiab, et eelnevad väited pole asjassepuutuvad, sest vaidlustatud otsustega on

N. Romanov süüdi tunnistatud üksiktäideviimises, mitte aga grupilise kuriteo toimepanekus.

Grupilise kuriteo toimepanemine ei ole tuletatav ka süüdistusaktis sisalduvast teokirjeldusest, sest N.

Romanov oli isikuks, kes S. Vorobeilt ja A. Nazimovilt narkootilist ainet omandas (ostis). Asjaolu, et

ostja ja müüja lepivad omavahel kokku narkootilise aine müümise ning üleandmise tingimustes, ei

anna alust vaadelda kõnealust käitumist ühise ja kooskõlastatud tegevusena KarS § 21 lg 2 esimese

lause mõttes.

23. Kriminaalkolleegium ei nõustu ka S. Vorobei kaitsja väitega, et jälitusprotokollidega kogutud

tõenduslik teave ja selle pinnalt süüdistatavate telefonikõnede sisule omistatud tähendus ei olnud

süüdimõistva otsuse tegemiseks piisavad.

23.1 Maa- ja ringkonnakohtu otsustest nähtub jälgitavalt ning veenvalt, miks kinnitavad eelpool

märgitud tõendid kuriteo toimepanemist just süüdistuses näidatud viisil ja miks ei ole usutavad ega

loogilised S. Vorobei ütlused telefonikõnede sisu kohta. Kuivõrd telefonikõnede sisule omistatud

tähendus haakub täielikult teiste objektiivsete tõenditega, mida süüdistatava kaitseversiooni kohta

öelda ei ole võimalik, ei rajane kohtuotsused oletustel, vaid tõendite kogumil. Tõendikogumi pinnalt

ei ole grupilise suure koguse narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise osas jäetud kõrvaldamata

selliseid kahtlusi, mida tuleks lähtuvalt in dubio pro reo põhimõttest tõlgendada süüdistatava kasuks.

23.2 Kohtuotsustes on üksikasjalikult käsitletud sedagi, milles seisnes S. Vorobei roll grupilise

kuriteo toimepanemisel koos A. Nazimoviga. Kuigi kohtulikul arutamisel tuvastatust nähtuvalt ei

realiseerinud S. Vorobei omakäeliselt süüteokoosseisu tunnuseid, s.t ei käidelnud ise vahetult

narkootilist ainet, tuleb nõustuda järeldusega, et ta pani kuriteo toime ühiselt ja kooskõlastatult A.

Nazimoviga. KarS § 21 lg 2 esimene lause, mis sätestab kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse,

kujutab endast omistamisnormi, mille alusel vastutab üks isik ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii,

nagu oleks ta seda ise teinud. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav

isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik

täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste

kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema

oluline. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. jaanuari 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-04,

p 21). Olulise teopanusena on S. Vorobei puhul käsitatav tema koordineeriv roll narkootilise aine

käitlemisel, kuivõrd on kindlaks tehtud, et just tema oli isikuks, kes leppis ostjatega kokku

narkootilise aine üleandmise ajas ja tingimustes ning tema juhiste kohaselt valmistas, vedas ning

peitis edasiandmiseks narkootilist ainet A. Nazimov.

24. Veel leiab S. Vorobei kaitsja, et kohtulikul arutamisel pole kooskõlas narkootiliste ja

psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 31 lg-ga 3 kindlaks tehtud, et

süüdistatavad käitlesid suures koguses narkootilist ainet. See väide on eksitav, sest vaidlustatud

otsustest nähtuvalt tunnistati S. Vorobei ja A. Nazimov süüdi 9137,6 grammi amfetamiinsulfaati

sisaldava pulbri grupilises ebaseaduslikus käitlemises, millest 7301,1 grammi narkootilist ainet anti

kaassüüdistatavatele - N. Romanovile ja T. Kuršubadzele - edasi. Ekspertiisiaktides sisalduvatele

arvamustele tuginevalt on kindlaks tehtud, et 9137,6 grammi pulbrilist ainet sisaldas kokku

2618 grammi puhast narkootilist ainet. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas

selgitanud, et narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel NPALS § 31 lg 3 esimese lause

mõttes tuleb lähtuda puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogusest. Narkootilise aine segu korral

saab suurest kogusest rääkida juhul, kui selles sisalduvast puhtast narkootilisest ainest piisab

narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli

2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-101-07, p-d 8 ja 13). Tuginevalt eelmärgitud seisukohtadele on

kohtud õigesti tuvastanud, et S. Vorobei ja A. Nazimovi käideldud amfetamiinist oleks piisanud

narkojoobe tekitamiseks vähemalt 20 000-25 000 inimesele ning see on käsitatav narkootilise aine

suure kogusena.

II

25. Kolleegium ei nõustu S. Vorobei kaitsja väitega, mille kohaselt on ringkonnakohtu otsus

süüdistatavalt sularaha konfiskeerimist puudutavates küsimustes põhistamata.

25.1 S. Vorobeilt sularaha konfiskeerimisel tugineti KarS § 832 lg-le 1, mis võimaldab kohtul

karistusseadustikus sätestatud juhtudel isiku süüdimõistmisel ja karistamisel üle kolmeaastase või

eluaegse vangistusega konfiskeerida osa või kogu kuriteo toimepanija vara, kui see kuulub otsuse

tegemise ajal toimepanijale ja kui kuriteo olemuse, isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra

ning elatustaseme erinevuse või muu põhjuse tõttu on alust eeldada, et isik on saanud vara kuriteo

toimepanemise tulemusena. Kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimise korral kehtib ümberpööratud

tõendamiskoormis, sest KarS § 832 lg 1 teise lause kohaselt ei kohaldata konfiskeerimist varale, mille

suhtes isik tõendab, et see on omandatud õiguspäraselt saadud vahendite arvel.

25.2 Kohtud on konfiskeerimise küsimust lahendades võrrelnud süüdistatava legaalset sissetulekut

tema tegeliku varandusliku olukorra ja elatustasemega, tuginedes viimati märgitud asjaolude

tuvastamisel muuhulgas S. Vorobei pangakontode väljavõtetele. Seejuures ei ole usaldusväärseks

loetud süüdistatava ja tunnistaja J. V.-i ütlusi, millega püüti tõendada sularaha legaalset päritolu.

Kolleegium leiab, et maakohtu otsusest nähtuvad jälgitavalt põhjendused selle kohta, miks tuleb

kõnealused rahasummad lugeda kriminaaltuluks ja miks ei ole alust jaatada J. V.-i ütluste õigsust.

Kohtulikul arutamisel tuvastatu kohaselt puudusid J. V.-il 2009. a jaanuaris konfiskeeritavate

summadega võrreldavad rahalised vahendid ja objektiivsete tõendite alusel on kindlaks tehtud, et

süüdistatav toetas hoopis oma poega. Ühtlasi on maa- ja ringkonnakohus nii pangakontode analüüsi,

J. V.-i ütluste, kuid ka 5. jaanuaril 2009 toimunud telefonikõne sisu pinnalt kummutanud väited, nagu

saanuks konfiskeeritud sularaha pärineda J. V.-i ettevõttest või korteriomandi müügist. Liiati on

tunnistaja kohtulikul arutamisel ise väitnud, et temaga seotud äriühingult kõnealused rahasummad ei

pärinenud.

26. K. Abarbartšuki kaitsja leiab aga põhjendatult, et süüdistatavalt 27 730 krooni sularaha

konfiskeerimine ei olnud seaduslik. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt tugines maakohus

konfiskeerimise otsustust tehes KarS § 832 lg-le 1, käsitades kõnealust rahasummat kriminaaltuluna.

Kuivõrd arutatavas asjas karistati süüdistatavat vangistusega 3 aastaks, mitte üle selle, ei olnud

KarS § 832 lg 1 K. Abarbartšuki suhtes kohaldatav (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

5. oktoobri 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-73-10, p 9.1). See minetus kujutab endast

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist KrMS § 362 p 1 mõttes, mille tõttu tuleb maa- ja

ringkonnakohtu otsused kõnealuses osas tühistada ning konfiskeeritud sularaha süüdistatavale

tagastada. Kirjeldatud põhjustel ei analüüsi kolleegium edasiselt kaitsja teisi väiteid, mis puudutavad

sularaha konfiskeerimist.

27. Veel märgib K. Abarbartšuki kaitsja, et ringkonnakohus mõistis süüdistatavalt põhjendamatult

välja maakohtus toimunud kohtuliku arutamisega seotud riigi õigusabi tasu, jättes alusetult

kohaldamata KrMS § 180 lg-s 3 sätestatu. Kolleegiumi hinnangul ei ole selle väitega nõustumiseks

alust. Kõnealuse taotluse osas on ringkonnakohus leidnud, et isegi, kui nõustuda, et K. Abarbartšukil

puudub realiseeritav vara ja tema sissetulek koosneb emapalgast, tuleb lisaks arvesse võtta, et

süüdistatav

pani

toime

omakasulise

rahvatervise

vastu

suunatud

kuriteo.

Seega

pole

apellatsioonikohus ühest küljest nõustunud väitega, et süüdistatava varaline seisund võib olla selline,

et

menetluskulud

tuleks

jätta

vältimatult

riigi

kanda.

Teisalt

ei

olnud

süüdistatava

resotsialiseerumisväljavaateid arvestades asjakohatu järeldus, mille kohaselt pani süüdistatav toime

omakasulise rahvatervise vastu suunatud kuriteo, millist faktorit tuleb kriminaalmenetluse kulude

riigi kanda jätmise otsustamisel samuti arvestada.

III

28. Käesoleva kriminaalasja keskne materiaalõiguslik küsimus seisneb selles, kas S. Vorobei,

A. Nazimov ja N. Romanov käitlesid narkootilist ainet suure varalise kasu saamise eesmärgil, s.t kas

nende käitumist on õige vaadelda KarS § 184 lg 21 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteona. Kassaatorite

väited põhinevad ühest küljest asjaolul, et tuvastatud pole süüdistatavate tahtlust KarS § 184 lg 21 p 1

järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks, teisest küljest aga sellel, et kindlaks ei ole tehtud,

kuidas süüdistatavad narkootilist ainet realiseerida kavatsesid ja seetõttu tuleks narkootilise aine

väärtuse määramisel lähtuda amfetamiini nn hulgimüügi hinnast. Kolleegium on käesoleva otsuse

eelnevas osas (p-d 16-24) kummutanud väited, nagu oleks tuvastamata, et süüdistatavad käitlesid

narkootilist ainet suures koguses ja et A. Nazimov ning S. Vorobei andsid narkootilist ainet ka edasi.

Samuti pole alust kahtluse alla seada vaidlustatud otsustes sisalduvat järeldust, mille kohaselt ei

saanud N. Romanov süüdistuses märgitud koguses narkootilist ainet omandada enda tarbeks.

29. Varasemale kohtupraktikale ja Keskkriminaalpolitsei õiendile tuginevalt leidsid kohtud, et A.

Nazimovi ja S. Vorobei käideldud amfetamiini hinnaks tuleb Eesti illegaalses tänavamüügis lugeda

vähemalt 2 miljonit krooni, N. Romanovi käideldud amfetamiini hind oleks aga vähemalt

1,4 miljonit krooni, millised summad ületavad KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud määra (2009. aastal oli

suure varalise kasu piirmääraks 435 000 krooni). Samast õiendist nähtub veel, et hulgi müües oleks

A. Nazimovi ja S. Vorobei käideldud narkootilise aine hind olnud keskmiselt 296 972 krooni ning

N. Romanovi käideldud narkootilise aine hind 210 941 krooni ja 25 senti. Arvestades, et süüdistuses

näidatud kogustes narkootilist ainet ei käideldud oma tarbeks, vaid edasiandmise, s.o

narkokaubanduse eesmärgil, leidsid kohtud, et S. Vorobei, A. Nazimovi ja N. Romanovi käitumine

tuleb kvalifitseerida KarS § 184 lg 21 p 1 järgi.

30. Kriminaalkolleegium märgib kõigepealt, et KarS § 184 lg 21 p-s 1 sätestatud suure varalise kasu

saamise eesmärk kujutab endast süüteokoosseisu subjektiivset tunnust, mis iseloomustab toimepanija

käitumise sihte ja näitab kavatsetust narkootilise aine edasise käitlemise suhtes. Kuivõrd tegemist on

mittekongruentse süüteokoosseisu tunnusega, millele koosseisu objektiivsete tunnuste hulgas vaste

puudub, ei ole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilist ainet käideldes tegelikkuses sai

ja kas tema poolt soovitu realiseerus, vaid kui suurt varalist kasu ta taotles. Eelnevast tuleneb, et KarS

§ 184 lg 21 p 1 puhul ei esine vältimatut vajadust tuvastada objektiivselt müügile või muu varalise

kasu saamisele suunatud tegevust nagu ei ole nõutav seegi, et süüdlane teo toimepanemisest suurt

varalist kasu sai (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-

18-08, p 17). Ühtlasi tuleb märkida, et suure varalise kasu hindamise lähtealusena on senises

kohtupraktikas tuginetud KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud suure varalise kahju mõistele (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 25. septembri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-44-08, p 9.1).

31. Kolleegium tõdeb, et käideldud narkootilise aine kogus iseenesest ei tõenda veel seda, et kuritegu

on toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil. Küll võib see kogumis teiste tõenditega olla

oluliseks suure varalise kasu saamise eesmärgi olemasolule viitavaks faktoriks, sest reeglina ei ole

eluliselt usutav, et narkootilist ainet, mille kogusest piisaks narkojoobe tekitamiseks sadadele ja

tuhandetele inimestele, valmistatakse või omandatakse enda tarbeks või varalist kasu taotlemata.

Kaaludes süüdlase vastutust KarS § 184 lg 21 p 1 järgi, saab arvesse võtta ka narkootilise aine

edasiandmist ettevalmistava käitumise eripära - näiteks potentsiaalsete ostjate või vahendajate

leidmisele suunatud tegevust, narkootilise aine valmistamiseks, pakendamiseks või edasiandmiseks

vajalike esemete või lähteainete soetamist, kuid ka vahetut narkootilise aine müügile suunatud

tegevust.

31.1 Eeltoodust järeldub, et kvalifitseerimaks süüdlase käitumist narkootilise aine suures koguses

käitlemisena KarS § 184 lg 21 p 1 järgi tuleb konkreetse kriminaalasja pinnalt selgitada, millistel

sisemistel ajenditel narkootilist ainet käideldi. Selleks võib olla näiteks soov teenida rahalist tulu,

kasutada ainet enda tarbeks vms. Toimepanija käitumise eesmärkide tõendamisel narkootilise aine

suures koguses käitlemise puhul tuleb lähtuda samadest kriteeriumitest kui süüteokoosseisu

subjektiivsete tunnuste tuvastamisel üldiselt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on

selliste pidepunktidena esile tõstetud süüdistatava teoeelset- ja järgset käitumist, tema

arvamusavaldusi teo toimepanemise ajal ning enne ja pärast seda, samuti teo objektiivseid asjaolusid.

Samas on kriminaalkolleegium märkinud, et eelnimetatud viise tuleb rakendada iga kaasuse puhul

rangelt individualiseeritult, mis tähendab, et üldhinnangu raames võetakse arvesse kõiki tuvastatud

objektiivseid ja subjektiivseid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05, p 20). Narkootilise aine suures koguses

käitlemisena suure varalise kasu saamise eesmärgil on alust süüdistatava tegevust kvalifitseerida

juhul, kui asjas on leidnud tuvastamist, et käitlemise tulemusena soovisid süüdistatavad teenida mitte

ainult rahalist kasu, vaid saada seda vähemalt KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud määras.

31.2 Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et KarS § 184 tunnistab tervikuna karistatavaks

narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemise suures koguses. Tuletades ainuüksi taolise aine suure

koguse pinnalt toimepanijal suure varalise kasu saamise eesmärgi, poleks enam võimalik piiritleda

KarS § 184 lg-s 1 sätestatud narkootilise ja psühhotroopse aine põhikoosseisu sama sätte lg 21 p-s 1

ette nähtud kvalifitseeritud koosseisust. Samas tuleb silmas pidada, et KarS § 184 lg-s 1 on

narkootilise aine suures koguses käitlemisena kriminaliseeritud väga erinevaid osategusid. Andmaks

narkootilise aine käitleja tegevusele õiguslikku hinnangut, tuleb esimese sammuna tuvastada, millise

osutatud sättes kirjeldatud osateo isik objektiivselt realiseeris (valmistamine, omandamine, valdamine

jne). Teo objektiivne avaldumine võib anda olulist teavet ka süüdlase tegevuse sihtide kohta. Seejärel

tuleb aga käesoleva otsuse eelmises punktis toodud subjektiivsete tunnuste tuvastamise reeglite

kohaselt selgitada, mida toimepanijad oma tegevuse tulemusena taotlesid. Narkootilise aine kogus on

vaid üks pidepunkte, mida tuleb arvestada toimepanija tegevusele antava üldhinnangu raames. Nii

näiteks ei ole välistatud, et isik tabatakse suures koguses narkootilise aine valmistamiselt või

vedamiselt, kuid eelneva kokkuleppe alusel tasustati tema sellist tegevust vaid allapoole KarSRS § 8

p-s 2 sätestatud määra jäävas summas. Eeltoodust järeldub, et kvalifitseerimaks süüdistatavate

tegevust KarS § 184 lg 21 p 1 järgi, ei piisa üksnes narkootilise aine koguse ja selle maksumuse

tõendamisest, vaid välja tuleb selgitada isikute tegevuse tegelikud eesmärgid.

32. Kohtud tegid kindlaks, et A. Nazimov ja S. Vorobei käitlesid narkootilist ainet suurtes kogustes.

Ühel juhul anti N. Romanovile edasi 6490,5 grammi ja teisel juhul T. Kuršubadzele 810,6 grammi

amfetamiini sisaldavat pulbrit. Ülejäänud osa narkootilisest ainest hoidsid süüdistatavad kohas, kus

A. Nazimov narkootilist ainet valmistas. Pole aga tuvastatud, millise kasu eesmärgil A. Nazimov ja S.

Vorobei käesolevas asjas kindlakstehtud narkootikumide koguse valmistamisel või edasiandmisel

tegutsesid, millist kasu nad said või pidid saama. N. Romanovi puhul ei ole samuti välja selgitatud,

kuidas tema narkootilist ainet edasi kavatses käidelda. Nende asjaolude tõttu ei olnud kohtutel alust

järeldada, et narkootilise aine käitlemisel oli süüdistatavate eesmärgiks selle eest nn

tänavakaubanduses saadava hinna või ka suure varalise kasu saamine KarS § 184 lg 21 p 1 ja KarSRS

§ 8 p 2 tähenduses. Eelöeldu tähendab aga seda, et käesoleva asja kohtulikul arutamisel tuvastatu ei

võimalda rääkida narkootilise aine käitlemisest suure varalise kasu saamise eesmärgil.

33. Tunnistades A. Nazimovi, S. Vorobei ja N. Romanovi süüdi KarS § 184 lg 21 p 1 järgi,

kohaldasid maa- ja ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust, mille tõttu tuleb kohtuotsused

lähtuvalt KrMS § 362 p-st 1 osaliselt tühistada. A. Nazimov ja S. Vorobei tegutsesid ühiselt ning

kooskõlastatult ja käitlesid (valmistasid, valdasid, vedasid ja andsid edasi) ebaseaduslikult suures

koguses narkootilist ainet, mille tõttu tuleb nende käitumine kvalifitseerida KarS § 184 lg 2 p 1 järgi.

N. Romanov käitles (omandas, valdas ja vedas) samuti ebaseaduslikult suures koguses narkootilist

ainet. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt on teda varem karistatud narkootikumidega seotud süüteo

toimepanemise eest, millest johtuvalt tuleb tema käitumine kvalifitseerida KarS § 184 lg 2 p 2 järgi.

IV

34. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 7. detsembri 2010. a ja Harju Maakohtu 1. aprilli

2010. a otsused Svetlana Vorobei, Aleksander Nazimovi ja Nikolai Romanovi süüditunnistamises

ning karistamises KarS § 184 lg 21 p 1 järgi, samuti Nikolai Romanovile KarS § 65 lg 2 alusel

liitkaristuse mõistmises ja Katrin Abarbartšukilt KarS § 832 lg 1 alusel 27 730 krooni

konfiskeerimises. Kriminaalkolleegium teeb uue otsuse, tunnistades S. Vorobei ja A. Nazimovi süüdi

KarS § 184 lg 2 p 1 ning N. Romanovi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja mõistab süüdistatavatele

kergemad karistused. Uue otsusega tuleb K. Abarbartšukile tagastada temalt konfiskeeritud 27 730

krooni. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. A. Nazimovi kaitsja kassatsioon

kuulub rahuldamisele, ülejäänud kassatsioonid tuleb aga rahuldada osaliselt.

35. Arvestades S. Vorobei poolt toimepandud kuriteo raskust ja sellega rünnatud õigushüve olulisust,

tema keskset rolli grupilises kuriteos, mis seisnes suures koguses narkootilise aine valmistamises ning

edasiandmises, samuti süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid, on tema süü suur ja seetõttu

tuleb S. Vorobeid karistada vangistusega üle sanktsiooni keskmise määra. Lähtuvalt eeltoodust tuleb

S. Vorobeile mõista karistuseks vangistus 10 aastaks, arvata KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses

viibitud aeg karistusaja hulka ja lugeda karistuse kandmise aja alguseks 22. jaanuari 2009.

36. A. Nazimovile karistuse mõistmisel tuleb samuti arvesse võtta toimepandud kuriteo raskust ja

sellega rünnatud õigushüve olulisust, tema rolli grupilise kuriteo toimepanemisel, mis seisnes

narkootilise aine vahetus valmistamises, vedamises ja edasiandmises ning süüdistatava isikut

iseloomustavaid andmeid. Karistust kergendavaid asjaolusid ei ole kohtulikul arutamisel tuvastatud ja

käesoleva kriminaalasja kontekstis ei saa selliselt käsitada ka osalist süüdistuse aluseks olevate

faktide tunnistamist. Kolleegium leiab, et A. Nazimovi süü suurust arvestades tuleb teda samuti

karistada üle sanktsiooni keskmise määra, s.o vangistusega 10 aastaks, arvata KarS § 68 lg 1 alusel

eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja lugeda karistuse kandmise aja alguseks 22. jaanuari

2009.

37. N. Romanovile karistuse mõistmisel võtab kriminaalkolleegium arvesse kuriteo raskust ja sellega

rünnatud õigushüve olulisust, asjaolu, et uue kuriteo pani süüdistatav toime katseajal ning

süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid. Nendel asjaoludel tuleb N. Romanovi süü suurust

silmas pidades teda karistada sanktsiooni keskmise määra lähedase karistusega, s.o vangistusega

8 aastaks. Vastavalt KarS § 65 lg-le 2 tuleb mõistetud karistust suurendada Tallinna Linnakohtu

12. detsembri 2005. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 8 kuu ja 13 päeva

võrra ning mõista liitkaristuseks 9 aastat 8 kuud ja 13 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb

eelvangistuses viibitud aeg arvata karistusaja hulka ja lugeda karistuse kandmise aja alguseks 22.

jaanuar 2009.

V

38. S. Vorobei kaitsja esitas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil taotluse kriminaalmenetluse

kulude hüvitamiseks. Taotlusest ja sellele lisatud dokumentidest nähtub, et S. Vorobei on

kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest valitud kaitsjale maksnud 30 000 krooni (sealhulgas

käibemaks 5000 krooni) ja 3203 eurot ning 20 senti (sealhulgas käibemaks 533 eurot ja 87 senti).

Varasemas kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt on süüdistataval õigus eeldada, et tema

kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on

kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-09, p 61). Kuivõrd maa- ja

ringkonnakohtu otsused kuuluvad osaliselt tühistamisele ja uue otsusega mõistetakse S. Vorobei süüdi

kergemas kuriteos ning kergendatakse ühtlasi temale mõistetud karistust, kassatsioon aga

rahuldatakse osaliselt, tuleb kaitsja taotlus kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks rahuldada samuti

osaliselt. Arvestades S. Vorobeile esitatud süüdistuse mahtu, kriminaalasja keerukust, kaitsja poolt

osutatud

õigusabi

mahtu,

kassatsiooni

argumentide

asjakohasust

ja

pidades

silmas

kassatsioonimenetluses tehtava lahendi sisu ning kaebuse rahuldamise ulatust, peab kolleegium

põhjendatuks hüvitada S. Vorobeile 1500 euro suurune summa, sealhulgas käibemaks 300 eurot, mis

tuleb jätta riigi kanda.

Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Lea Kivi