3-2-1-46-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-46-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. juuni 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Tiskre elanike MTÜ hagi Jelena Seleninova vastu alusetu

säästmise teel saadu tasumiseks ja lepingu sõlmimise

kohustuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-590

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tiskre elanike MTÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1160 eurot (18 150 krooni)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tiskre elanike MTÜ (registrikood 80205147), esindaja

vandeadvokaat Tarmo Pilv

Kostja Jelena Seleninova (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Martin Männik

Asja läbivaatamise kuupäev

16. mai 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 28. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-590

osas, millega ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 11. mai 2010. a otsuse ja tegi uue

otsuse, millega jättis rahuldamata Tiskre elanike MTÜ hagi Jelena Seleninova vastu lepingu

sõlmimise kohustuse tuvastamiseks.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-590 osas,

millega ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 11. mai 2010. a otsuse ja saatis Tiskre

elanike MTÜ hagi Jelena Seleninova vastu alusetult säästetud 24 420 krooni väljamõistmiseks

uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega saata Tiskre elanike MTÜ hagi Jelena Seleninova

vastu 18 150 krooni väljamõistmiseks uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada Tiskre elanike MTÜ-le kassatsioonkaebuselt 25. jaanuaril 2011 tasutud kautsjon

25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tiskre elanike MTÜ (hageja) esitas 12. jaanuaril 2009 Harju Maakohtule hagi Jelena Seleninova

(kostja) vastu alusetu säästmise teel saadu tasumiseks ja lepingu sõlmimise kohustuse tuvastamiseks.

Kodumajagrupi AS (edaspidi KMG) on kinnisvaraarendajana rajanud etappidena Tiskre elurajooni

(edaspidi Tiskre) ning on võõrandanud ehituskruntideks sobivad kinnistud või kinnistud koos

elamutega praegustele Tiskre elanikele. 30. septembril 2000 sõlmisid KMG ja kostja hoonestusõiguse

müügilepingu eellepingu nr 30-09-2000 (edaspidi eelleping). 16. oktoobril 2000 sõlmisid KMG ja

kostja müügilepingu, millega kostja omandas tulenevalt 30. septembri 2000. a lepingust Tallinnas

Xxxxxxxxx x asuva kinnistu (edaspidi kinnistu) KMG arendatavas Tiskre elurajoonis. 29. detsembril

2004 sõlmisid hageja ja KMG koostöölepingu (edaspidi koostööleping), mille p 2.1 kohaselt

kohustus KMG lõpetama Tiskre Kinnisvarahoolduse OÜ-ga sõlmitud koostöölepingu ning andma

hagejale õiguse osutada alates 4. jaanuarist 2005 Tiskres üldistel haljasaladel ja sotsiaalmaadel

haldus- ja hooldusteenust.

Hageja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja osutatud teenuste eest tasumata jätmisel

alusetult kokku hoitud hageja kantud kulutused 24 420 krooni ja tuvastada kostja kohustus sõlmida

hagejaga eellepingu p-s 5.5 nimetatud haldus- ja hooldusteenuste leping.

Hageja tugines võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg-le 1. Soorituskondiktsiooni puhul ei ole sarnaselt

käsundita asjaajamisele (VÕS § 1018) oluline, kas kulutuste tegemine oli saajale meelepärane ja

vastavuses tema tegeliku tahte ning nägemusega teenuste osutamisest. Oluline on üksnes asjaolu, et

saaja on osutatud teenust tarbinud ning teenuse osutaja on saajale teenust osutades kandnud kulusid,

mida saaja ei ole teenuse osutajale hüvitanud.

Hageja kohustus osutama Tiskre elanikele teenuseid. Hagejal oli kohustus sõlmida kostjaga teenuse

osutamiseks haldus- ja hooldusteenuste leping tulenevalt eellepingust. Eellepingu punkti 5.5 kohaselt

oli kostja kohustatud sõlmima KMG esimesel nõudmisel KMG-ga või viimase määratud isikuga

vajaliku haldus- ja hooldusteenuste lepingu kostja kinnisasjal asuva elamu ekspluatatsiooniks.

Kuivõrd koostöölepingu kohaselt andis KMG Tiskre elanikega haldus- ja hooldusteenuste lepingu

sõlmimise õiguse alates 4. jaanuarist 2005 üle hagejale, on kostja alates 4. jaanuarist 2005 kohustatud

sõlmima haldus- ja hooldusteenuste lepingu hagejaga. Kostja pole aga hagejaga lepingut sõlminud.

Seega on hageja osutanud kostjale teenust õigusliku aluseta VÕS § 1028 lg 1 mõttes. Kostja ei ole

alates 4. jaanuarist 2005 tarbitud teenuse eest hagejale tasunud. Hageja on sõlminud kolmandate

isikutega lepingud Tiskre elanikele, sealhulgas kostjale teenuse osutamiseks. Hageja on nimetatud

lepingute alusel kohustatud tasuma kolmandatele isikutele nende poolt Tiskre elanikele, sealhulgas

kostjale osutatud teenuse eest tasu. Tarbitud teenuse eest tasumata jätmisel kulutuste kokkuhoidmine

on käsitatav alusetu rikastumisena VÕS § 1028 lg 1 mõttes, mistõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt

tema tarbitud teenuse eest tasumata jätmisel kokkuhoitud kulutuste hüvitamist.

22. septembri 2008. a seisuga on kostjal hagejale maksmata 44 kalendrikuu eest tasumisele kuuluv

teenuse tasu. Alates 4. jaanuarist 2005 on hageja osutatava teenuse tasuks olnud 555 krooni kuus, mis

ei ole muutunud. Seega on kostja kohustatud VÕS § 1028 lg-st 1 ja § 1032 lg-test 1 ja 2 tulenevalt

tasuma alusetult kokku hoitud hageja kantud kulutused 24 420 krooni (44 * 555 krooni).

Kostja on kohustatud hüvitama hagejale Tiskre tänavate korrashoiuga seotud kulutused ka

teeseadusest (TeeS) tulenevalt. TeeS § 25 lg 4 alusel kohustub eratee omanik korraldama tema

omandis oleval teel teehoidu ning looma tingimused ohutuks liiklemiseks tema teel. Sellise tegevuse

eest on eratee omanikul õigus eratee kasutajalt nõuda TeeS § 37 lg 3 alusel tee kasutamisega seotud

kulude katteks hüvitist.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et hagi tuleks jätta läbi vaatamata või rahuldamata. Hageja

sõlmis koostöölepingu KMG-ga 29. detsembril 2004, kuid kostja sai kinnisasja omanikuks

14. detsembril 2000 ehk enne koostöölepingu sõlmimist. Seega ei saanud kostjale tuleneda

koostöölepingust mis tahes õigusi ega kohustusi. Kostja ei ole ka hageja viidatud koostöölepingu

pooleks, mistõttu juba ainuüksi seetõttu ei saanud kostjale tuleneda hageja viidatud lepingust õigusi

ega kohustusi. Hageja ei ole tõendanud, et KMG oleks võõrandanud hagejale 30. septembri 2000. a

lepingust tulenevaid väidetavaid nõudeid kostja vastu.

Kostjale ei saanud tekkida ka mis tahes kohustusi eellepingust, kuna see leping oli suunatud

kinnisasja omandamisele ning oli vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine.

Kostja sõlmis 16. oktoobril 2000 kinnistu müügilepingu, millega pooled on muutnud 30. septembri

2000. a lepingut. Notariaalselt tõestatud kinnistu müügilepingus puudub mis tahes viide kostja

kohustusele sõlmida elamu ekspluatatsiooniks vajalik varahalduse või varahoolduse leping.

Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks osutanud kostjale mis tahes teenust, ega seda, millest tulenes, et

osutatud teenuse maksumus oli iga kuu 555 krooni. Hageja viited oma otsustele on asjakohatud, kuna

kostja ei ole hageja liige ning hageja otsused ei ole seega kostjale kohustuslikud.

Kostja ei ole hagejalt midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena VÕS § 1028 lg 1

mõttes. Kuna hageja pidi hiljemalt 29. detsembriks 2004, mil hageja sõlmis koostöölepingu KMG-ga,

teada saama, et tal on väidetav alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja vastu, siis on hageja nõue

aegunud. Kostja palus kohaldada aegumist.

Asjakohatud on hageja viited teeseadusele. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et tema oleks

vaidlusaluse tee omanik (tee omanik on hageja kinnitusel KMG), mistõttu hagejal ei ole võimalik

esitada kostja vastu nõuet TeeS § 37 lg 3 alusel.

3. Harju Maakohus rahuldas 11. mai 2010. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 18 150 krooni ja tuvastas kostja kohustuse sõlmida hagejaga varahalduse või varahoolduse

leping (hoone teenindusleping) tulenevalt eellepingu p-st 5.5. Menetluskulud jättis maakohus kostja

kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja loetletud tööd ja vahendatud teenused

on tehtud ning kostjale kättesaadavad. Hageja on esitanud tõendid, et ta on kulutusi kandnud ning

teenuseid osutanud või tellinud kolmandatelt isikutelt. Kostja ei ole nimetanud kedagi kolmandat,

keda oleks võimalik pidada vaidlusaluste tööde ja teenuste osutajaks. Puuduvad alused oletada, et

vaidlusaluseid teenuseid ja töid ei ole teinud või tellinud hageja.

Hagejal on nõue kostja vastu alusetust rikastumisest tulenevalt VÕS § 1028 lg 1 järgi. Kostja on

saanud hageja tehtud töö või tellitud teenuste arvel hüve, mis seisneb kostja kinnistule

juurdepääsuteede ja kostja kinnistu ümbruskonna korrashoius/heakorras ja läbipääsetavuses.

Heakorra ja korrashoiuna on käsitatavad hageja tegevus tänavavalgustuse, kõnniteede ja

üldkasutatavate territooriumide korrashoidmisel ning vajalike parandustööde tegemisel. Seeläbi tagas

hageja ka kostja kinnistu ümbruse heakorra. Kuna elamurajooni teid ei ole linnale seni üle antud, siis

ei ole ka tekkinud linna kohustust neid korras hoida.

Ekslik on ka kostja seisukoht, et eelleping on tühine vorminõuete rikkumise tõttu. Seaduses puudub

nõue, et kokkulepe haldus- ja hoolduslepingu sõlmimise kohustuse kohta peaks olema mingis kindlas

vormis. Seetõttu ei ole eellepingu p 5.5 tühine ja see kohustus on kostjal siiani.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 154 järgi on korduvate kohustuste või

ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik

alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest,

mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Seega on aegunud hageja nõue, mis puudutab

kohustusi enne 12. jaanuari 2006, kuna hagi esitati kohtule 12. jaanuaril 2009.

Maakohus viitas ka VÕS § 1032 lg-tele 1 ja 2. Hageja esitatud tõendite alusel on hageja oma sisemise

korraldusega (üldkoosolekul) kinnitanud igakuiste kulude katteks tavapärase määrana 555 krooni

kuus. Kõigile teenuste kasutajatele välja arvestatud teenuse hinda võib pidada keskmiseks/harilikuks

väärtuseks VÕS § 1032 lg 2 tähenduses. Kostja vastuväited, et hagejal on kasutusel ka teised tariifid,

nagu hageja liikmetele 470 krooni ja pensionäridele 250 krooni, ei ole asjakohased, kuna ta ei vasta

kummalegi eelmainitud kategooriale, mistõttu ei ole tal alust nende tariifide enda suhtes kohaldamist

ka taotleda. Hüvitise arvestusse kuulub ajavahemik alates 12. jaanuarist 2006 kuni hagi esitamiseni

12. jaanuaril 2009. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kokku 18 150 krooni.

Eellepingu p-s 5.5 leppisid kostja ja KMG kokku järgmises: "Ostja kohustub Müüja esimesel

nõudmisel sõlmima Elamu ekspluatatsiooniks vajaliku varahalduse või varahoolduse lepingu (hoone

teenindusleping) Müüjaga või Müüja poolt näidatud isikutega vastavalt Müüja või Müüja poolt

näidatud isiku kehtestatud hinnakirjale ja Tiskre elurajoonis kasutatavatele tavalistele tingimustele."

Kuna see lepingupunkt kehtib, tuleb rahuldada hageja nõue tuvastada kostja kohustus sõlmida

hagejaga varahalduse või varahoolduse leping (hoone teenindusleping) tulenevalt hoonestusõiguse

ostu-müügi eellepingu p-st 5.5.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada osas,

millega kohus hagi rahuldas, ning teha uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Kostja

leidis, et tal ei ole õigussuhet hagejaga, kuna kostja ei ole koostöölepingu pooleks. Seega ei saanud

kostjale tuleneda hageja sõlmitud koostöölepingust mis tahes õigusi ega kohustusi. Hageja ei ole

tõendanud, et KMG oleks võõrandanud hagejale eellepingust tulenevaid mis tahes väidetavaid

nõudeid kostja vastu. Kostja ei ole hageja arvel alusetult rikastunud. Väidetava teenuse osutamisega

täitis hageja enda kohustusi oma liikmete ees. Olukorras, kus kostja ei olnud hagejaga sõlminud mis

tahes lepingut väidetava teenuse saamiseks, ei soovinud ega saanudki kostja soovida, et hageja

osutaks talle mis tahes väidetavaid teenuseid. Hageja ei osutanud kostjale mis tahes teenuseid kostja

kinnisasjal, vaid väidetavalt selle ümbruses. Võlaõigusseadus ei võimalda isikul nõuda teiselt isikult

nn pealesunnitud teenuse eest maksmist väidetava teenuse osutaja enda kehtestatud suvalise

hinnakirja alusel. Tegemist pole ka käsundita asjaajamisega, kuna täidetud ei ole VÕS § 1018

eeldused (kostja ei ole kiitnud asjaajamist heaks, asjaajamine ei vasta kostja eeldatavale või

tegelikule tahtele ning asjaajamine ei ole muul põhjusel avalikes huvides). Eelleping on tühine

vorminõuete rikkumise tõttu. Pooled on muutnud eellepingut. Nõude suurus on tõendamata. Hageja

ei ole tõendanud, et ta oleks osutanud kostjale mis tahes teenust, ega seda, millest tulenes osutatud

teenuse maksumus 555 krooni kuus. Viited MTÜ otsustele on asjakohatud, kuna kostja ei ole

nimetatud MTÜ liige ning MTÜ otsused ei ole kostjale siduvad. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning menetluskulud

kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28. detsembri 2010. a otsusega maakohtu otsuse, rahuldas

apellatsioonkaebuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi lepingu sõlmimise kohustuse tuvastamiseks

rahuldamata ning saatis hagi alusetult säästetud 24 420 krooni väljamõistmiseks uueks

läbivaatamiseks samale maakohtule.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt oli eelleping sõlmitud lihtkirjalikus vormis, kinnisasja

võõrandamislepingu sõlmimiseks oli kehtestatud notariaalse vormi nõue. Seega oli tegemist tühise

tehinguga. Õige on, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 68 järgi ei toonud tehingu ühe osa

kehtetus kaasa teiste osade kehtetust, kui võis eeldada, et tehing oleks tehtud ka kehtetu osata. Ei saa

aga eeldada, et kostja ostjana oleks soovinud sõlmida kinnisasja haldus- ja hoolduslepingut ilma

kinnisasja omandamiseta. Seega oli tühine ka eellepingu p 5.5. Lisaks sellele oli eelnimetatud

kokkulepe sõlmitud KMG-ga, mitte hagejaga. Kostja ei ole teinud vabatahtlikku tahteavaldust

hagejaga lepingu sõlmimiseks ning sellise kohustuse olemasolu ei tulene seadusest. Kostja ei ole

hageja liige ning teda ei saa kohustada selle liikmeks astuma. Puudub õiguslik alus kohustada kostjat

sõlmima hagejaga lepingut. Maakohtu otsus tuleb selle nõude osas tühistada ning hagi lepingu

sõlmimise kohustuse tuvastamiseks jätta rahuldamata.

Maakohtu otsus ei vasta teise nõude (alusetu säästmise teel saadu tasumiseks) osas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 8 nõuetele. Otsuses ei ole analüüsitud kostja

vastuväiteid ega ka tõendeid. Otsusest ei ilmne, milliste tõendite põhjal jõudis kohus järeldusele, et

kuumakse 555 krooni on harilik tasu osutatud teenuste eest. Kuivõrd kostja ei ole hageja liige, siis

nimetatud mittetulundusühingu üldkoosoleku otsused temale ei laiene. Kui hageja osutas teenuseid

kostjale, mille viimane jättis tasumata, siis tulnuks hagejal välja tuua konkreetne arvestus, millist

teenust ja millise hinnaga on kostjale osutatud. Toimiku materjalidest ei ilmne, et sellise arvestuse

oleks hageja esitanud ning kohus ei ole sellele eelmenetluses ka tähelepanu juhtinud.

Hageja esitatud tõenditest ei ole võimalik välja tuua kostjale osutatavaid teenuseid ja tasu suurust.

Hageja on esitanud ka majapidamiste lõikes arvestatud kulu, saades 2007. a 510 krooni 60 senti kuus,

2008. a 448 krooni 90 senti kuus ja 2009. a 443 krooni 50 senti kuus (kohtutoimiku II kd, tlk 82-84).

Hageja esitatud tõenditest ilmneb, et hageja väidetavad kulud olid keskmiselt väiksemad kui kostjalt

nõutud 555 krooni kuus. Hageja esitatud arvestus sisaldab ka hageja tegevusega seotud kulusid, nagu

halduri palgakulu. Toimiku materjalidest ei ilmne, et kohus oleks hageja esitatud dokumentaalseid

tõendeid pooltega arutanud ning välja selgitanud, millise osa kantud kulust peaks kostja hüvitama.

Eelnimetatud dokumentaalseid tõendeid ei ole kohus otsuses analüüsinud, millega on rikutud

TsMS § 442 lg-t 8 ja TsMS § 232 lg-t 1. Kohus on seega jätnud sisuliselt välja selgitamata kostjale

langeva osa, lähtudes hageja liikme kuumaksest, mis on aga ekslik. Kostja ei ole sisuliselt vastu

vaielnud, et ta peab mingi osa maksma, kuid soovis teada, miks temalt nõutakse 555 krooni kuus.

Kuivõrd tsiviilasjas on olulised faktilised asjaolud jäänud eelmenetluses välja selgitamata, siis ei ole

võimalik nimetatud puudust kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Pooltele tuleb eelmenetluses anda

võimalus tõendada oma nõuet ja vastuväiteid.

Toimiku materjalidest ilmneb ka, et poolte vahel tekkis õiguslik vaidlus selle üle, millisel õiguslikul

alusel saaks nõuet rahuldada, s.o kas käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete järgi. Ka

õiguslik põhjendus peaks olema põhjalikum. Tulenevalt nõudest ja faktilistest asjaoludest tuleb

kohtul anda õiguslik hinnang, millisel õiguslikul alusel tuleb hagi rahuldada või rahuldamata jätta.

Väär on kostja väide, et praegusel juhul ei esine õiguslikku alust hagi rahuldamiseks. Hinnates

esitatud faktilisi asjaolusid ja tõendeid, tuleb kohtul kohaldada õiget materiaalõiguse normi. Kui üks

isik on alusetult midagi säästnud teise isiku arvel, võiks kaaluda ka käsundita asjaajamise sätete

kohaldamise võimalust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse

tühistada ning jätta jõusse maakohtu otsus või teha asjas uus otsus, millega hageja nõuded täies

ulatuses rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on väär ringkonnakohtu järeldus, et eelleping on tühine. TsÜS § 93 lg 4

kohaselt on seaduses sätestatud kohustusliku kirjaliku vormi järgimata jätmisel tehing kehtiv osas,

mille ulatuses ei ole seaduses sätestatud kohustuslikku vormi. Maakohus leidis õigesti, et

hoolduslepingu sõlmimise kohustusele ei ole seaduses sätestatud kohustuslikku vormi ning seetõttu

on kohustus kehtiv. Seega on hagejal õigus nõuda eellepingu p 5.5 täitmist.

Väär on ringkonnakohtu viide selle kohta, et hageja ei ole esitanud konkreetset arvestust, millist

teenust ja millises maksumuses on kostjale osutatud. Hageja on korduvalt selgitanud, et tabelites on

esitatud kulutused, mida hageja on igale majapidamisele teinud. Tabelis on konkreetselt esitatud, kui

palju tarbis iga majapidamine tänavahooldust, lumekoristust jne. Kostja ei ole esitanud põhistatud

vastuväidet, et hageja esitatud harilik väärtus oleks mingil põhjusel ebaõige, samuti pole kostja

menetluses tõenditega põhistanud, millist väärtust tuleks alternatiivselt lugeda hageja poolt kostjale

osutatud teenuse harilikuks väärtuseks VÕS § 1032 lg 2 kontekstis. Väär on ka ringkonnakohtu

seisukoht, et eelmenetluses on jäänud olulised asjaolud välja selgitamata.

Kuivõrd kohtute menetluses on analoogseid tsiviilasju ja kohtud on lahendanud asju erinevalt,

lähtudes täiesti erinevatest õiguslikest konstruktsioonidest, ning lugenud tõendamise seisukohalt

oluliseks väga erinevaid küsimusi, siis oleks Riigikohtu lahend praeguses asjas vajalik.

8. Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata, ringkonnakohtu

otsus muutmata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja leiab, et ringkonnakohus jättis õigesti rahuldamata hageja nõude sõlmida hooldusleping.

Poolte vahel ei ole õigussuhet, mille täitmist saaks hageja kostjalt nõuda. Eelleping ei ole kehtiv.

Ringkonnakohus saatis asja õigesti uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja on esitanud

maakohtule küll mahuka tõendite paki, kuid ringkonnakohus on õigesti märkinud, et esitatud

dokumendid puudutavad hageja majandustegevust, mitte seda, kui palju on hageja osutanud

väidetavalt teenuseid konkreetselt kostjale ning milline on nende väidetavalt osutatud teenuste

maksumus. Väide, et kostja tarbis teenuseid võrdselt kõigi teiste elamurajooni elanikega, on

paljasõnaline. Väidetava teenuse osutamisega täitis hageja enda kohustusi MTÜ liikmete ees, millega

võis ekslikult soodustada kostjat. Hageja ei ole põhjendanud, mida kostja väidetavalt sai hagejalt

VÕS § 1028 mõttes ehk millist hageja väidetavat olemasolevat või tulevast kohustust hageja täitis

kostja ees, osutades väidetavaid teenuseid. Olukorras, kus kostja ei olnud sõlminud mis tahes lepingut

hagejaga väidetava teenuse saamiseks, ei soovinud kostja ega saanudki soovida, et hageja osutaks

talle mis tahes väidetavaid teenuseid. Ka ei ole väidetavate teenuste tõttu kostja vara mis tahes viisil

suurenenud. Ringkonnakohus ei eksinud VÕS § 1032 lg 2 kohaldamisel, kuna hageja ei tõendanud,

milline on kostja saadu harilik väärtus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, milles ringkonnakohus jättis

rahuldamata hagi lepingu sõlmimise kohustuse tuvastamiseks. Kuna maakohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 18 150 krooni ja hageja ei vaidlustanud seda otsust, siis on otsus 6270 krooni välja

mõistmata jätmise osas TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.

Vaatamata sellele, et maakohtu otsus jõustus 6270 krooni välja mõistmata jätmise osas, tühistas

ringkonnakohus ekslikult maakohtu otsuse tervikuna ja saatis hagi 24 420 krooni väljamõistmiseks

maakohtule läbivaatamiseks. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada TsMS § 692 lg 1 p 2 järgi

menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kolleegium teeb

TsMS § 691 p 5 järgi uue otsuse, millega saadab hageja nõude 18 150 krooni saamiseks uueks

läbivaatamiseks samale maakohtule.

10. Ringkonnakohus kohaldas lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 68 ning arvestas seda, et

eellepingu poolteks olid kostja ja KMG. Sellest tulenevalt oleks eellepingu kehtivuse korral saanud

kostjalt lepingu sõlmimist nõuda KMG, mitte hageja (vt sarnase eellepingu kohta Riigikohtu 7. juuni

2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p-d 26 ja 27).

11. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse põhjendatult selle tõttu, et maakohtu otsusest ei ilmne,

milliste tõendite põhjal jõudis kohus järeldusele, et kuumakse 555 krooni on harilik tasu osutatud

teenuste eest. Maakohus oleks pidanud hagejale selgitama, et hageja peab nimetama ja tõendama

kostjale osutatud teenused ja tõendama iga osutatud teenuse väärtuse. Kuna hageja ei ole selliseid

tõendeid üldse esitanud, siis oli kolleegiumi hinnangul põhjendatud asja uueks läbivaatamiseks

saatmine samale maakohtule.

12. Ringkonnakohus on märkinud, et hageja nõue võib olla kvalifitseeritav käsundita asjaajamisest

tuleneva nõudena. Siinkohal viitab kolleegium sama hageja algatatud teises kohtuasjas tehtud

Riigikohtu lahendile, kus Riigikohus on selgitanud praeguse juhtumiga sarnases olukorras

VÕS § 1018 jj kohaldamise võimalusi (vt Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-

11, p 30-33). Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus nende seisukohtadega arvestama.

Hageja leidis, et kostja peab talle maksma hüvitist VÕS § 1028 lg 1 alusel. Kolleegium selgitab, et

VÕS § 1028 jj kohaldamine on kolleegiumi arvates selles asjas välistatud juba üksnes selle tõttu, et

hageja ei ole väitnud, et ta tahtis kostjale teenuste osutamisega täita mingit olemasolevat või tulevast

kohustust, mida kas polnud olemas, mis ei tekkinud või mis langes hiljem ära (vt Riigikohtu 7. juuni

2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 34).

Kolleegium selgitab, et hagejal võib TeeS § 37 lg 3 alusel olla kostja vastu nõue juhul, kui talle on

selle nõude loovutanud tee omanik KMG nt koostöölepinguga (vt Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p-d 28 ja 29). Kuna maakohus rahuldas hagi VÕS § 1028 lg 1 järgi, siis ei

pidanud ta TsMS § 442 lg 8 viienda lause järgi võtma seisukohta hageja nõude kohta TeeS § 37 lg 3

alusel.

13. Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja uuel läbivaatamisel,

lähtudes selle tulemustest.

14. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu