3-2-1-43-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-43-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. juuni 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

Volli Kljuzini hagi osaühingu SET-FISH vastu lähetuskulu

hüvitise 15 000 krooni ning lõpparve kinnipidamise eest

keskmise palga 10 030 krooni 20 sendi või lähetusrahade

tasumisega viivitamise eest viivise 5780 krooni

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-

08-71396

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu SET-FISH kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1133 eurot 79 senti (17 740 krooni)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Volli Kljuzin (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja osaühing SET-FISH (registrikood 10298845), esindaja

vandeadvokaat Karin Antsov

Asja läbivaatamise kuupäev

9. mai 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-71396 ning

Tartu Maakohtu 12. jaanuari 2010. a otsus samas asjas osas, millega rahuldati Volli Kljuzini

hagi osaliselt ning mõisteti osaühingult SET-FISH Volli Kljuzini kasuks välja 17 740 krooni

(15 000 krooni lähetuskulu hüvitamiseks ja 2740 krooni lõpparve kinnipidamise eest), ning

menetluskulude jaotuse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Volli Kljuzini hagi osaühingu SET-FISH vastu

lähetuskulu katteks 15 000 krooni ning lõpparve kinnipidamise eest 2740 krooni

väljamõistmiseks aegumise tõttu rahuldamata. Menetluskulud jätta Volli Kljuzini kanda.

3. Lugeda kohtuotsuse kehtiv resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

3.1. Jätta rahuldamata Volli Kljuzini hagi osaühingu SET-FISH vastu saamata jäänud

lähetuskulu hüvitise 15 000 krooni ja lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga 10 030 krooni

20 sendi või lähetuskulu hüvitise tasumisega viivitamise eest viivise 5780 krooni

väljamõistmiseks.

3.2. Jätta kõigis kohtuastmetes poolte kantud menetluskulud Volli Kljuzini kanda.

4. Rahuldada osaühingu SET-FISH kassatsioonkaebus.

5. Tagastada osaühingule SET-FISH kassatsioonkaebuselt 10. veebruaril 2011 tasutud kautsjon

25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Volli Kljuzin (hageja) esitas 29. oktoobril 2008 Tartu Maakohtule hagi osaühingu SET-FISH

(kostja) vastu lõpparve 31 096 krooni ning lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga 10 030 krooni

20 sendi väljamõistmiseks.

Tartu Maakohus keeldus 10. novembri 2008. a määrusega hagiavaldust osaliselt menetlusse võtmast

ning võttis hagi menetlusse lõpparve 23 018 krooni ja lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga

10 030 krooni 20 sendi väljamõistmise nõude osas.

17. veebruaril 2009 esitatud avalduses nõudis hageja kostjalt saamata jäänud lähetusrahade

15 000 krooni ja lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga 10 030 krooni 20 sendi või juhul, kui

kohus ei loe keskmise palga arvutamisel lähetuskulude hüvitisi palga koosseisu kuuluvaks, siis

lähetusrahade tasumisega viivitamise eest ajavahemikul 19. juuni 2005 kuni 17. veebruar 2009

viivise 5780 krooni (15 000 * 10,5% * 1338 / 365) väljamõistmist.

Hagiavalduse kohaselt töötas hageja ajavahemikul 3. august 2000 kuni 18. juuni 2005 kostja juures

töölepingu alusel autojuht-ekspediitorina. Hageja esitas 27. mail 2008 töövaidluskomisjonile

avalduse, milles taotles kostjalt lõpparve 31 096 krooni väljamõistmist. Tööinspektsiooni Lõuna

inspektsiooni töövaidluskomisjon rahuldas 23. septembri 2008. a otsusega hageja nõude osaliselt ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja puhkusehüvitise 2583 krooni ja lähetustasu 5495 krooni,

s.o kokku 8078 krooni.

Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 49 p 2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötajale

töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses. Kostjal puudus kulutuste mahaarvamiseks õigus. Hageja

nõue ei ole aegunud. Hageja nõue allub palgaseadusele (PalS) ja võlaõigusseaduse (VÕS) üldosale.

PalS § 38 kohaselt lahendatakse palgaseadusest tulenevad vaidlused individuaalse töövaidluse

lahendamise seaduse (ITVS) järgi. ITVS § 6 lg 3 kohaselt aegub palga maksmise nõue kolme

aastaga. Kuna tööleping lõppes 18. juunil 2005 ning avaldaja pöördus töövaidluskomisjoni poole

27. mail 2008, esitas hageja nõude enne aegumist.

2. Kostja vaidles hagile vastu, leides, et see tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu. Kostja võttis

9. veebruari 2009. a eelistungil küll õigeks, et töölepingu lõpetamisel jäid hagejale lähetusrahad

23 018 krooni välja maksmata, kuid leidis, et töölähetuskulu hüvitist ei saa käsitada palgana. Kuna

hageja ei ole oma nõuet esitanud nelja kuu jooksul töölepingu lõpetamisest, on nõue aegunud. Peale

selle ei ole hagejal õigust nõuda lõpparve kinnipidamise eest viivist, vaid TLS § 119 lg 2 alusel

keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle ühe kuu

keskmise palga.

3. Tartu Maakohus jättis 23. veebruari 2009. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tööandja PalS § 32 lg 1 esimese lause kohaselt kohustatud

töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad ning

puhkuseseaduse (PuhkS) § 25 kohaselt on tööandja töölepingu lõppemise korral kohustatud töötajale

maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist, kuid kokku mitte rohkem kui nelja aasta

kasutamata jäänud puhkuse eest. Kuna hageja ja kostja vaheline tööleping lõppes 18. juunil 2005, siis

pidi kostja sel päeval hagejale välja maksma nii rahalise hüvitise kasutamata jäänud puhkuse eest

(nn puhkusehüvitise) 2583 krooni kui ka PalS § 27 lg-s 2 märgitud töölähetushüvitise 28 513 krooni,

seega lõpparve kogusummas 31 096 krooni.

ITVS § 6 lg 1 sätestab, et töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks

nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud, välja arvatud

sama paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhul. ITVS § 6 lg 3 kohaselt on palga maksmise nõude

esitamise tähtaeg kolm aastat. PalS § 2 lg 1 kohaselt on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö

eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga

ettenähtud juhtudel. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest

lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. PalS § 27 lg 2 p 1-4 ning PuhkS § 25 nende mõttest ja

eesmärgist lähtuvalt tõlgendades saab teha järelduse, et töölähetuse kulude ja päevaraha hüvitis ning

rahaline hüvitis kasutamata jäänud puhkuse eest ei ole käsitatavad palgana ega selle osana (lisatasu,

preemia ega juurdemaksena), kuna seda ei maksta töötajale töö tegemise eest. Töölähetuse kulude

hüvitamine ja päevaraha maksmine on vaadeldav töötaja hüvitisena, mida ta peab saama tööandjalt

töökohast lähetuskohta saatmise eest. Puhkusekompensatsioon ehk -hüvitis on rahasumma, mida

makstakse töötajale kasutamata jäänud puhkuse eest. Seetõttu ei ole neid summasid võimalik arvesse

võtta ka keskmise palga arvutamisel Vabariigi Valitsuse 15. augusti 2001. a määruse nr 275

"Keskmise palga arvutamise kord" § 2 lg 3 teise lause alusel. Järelikult pidi hageja esitama nõude

kostja vastu lõpparve (s.o puhkusehüvitise 2583 krooni ja töölähetushüvitise 28 513 krooni) ning

lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga 10 030 krooni 20 sendi või lähetusrahade tasumisega

viivitamise eest viivise 5780 krooni väljamõistmiseks töövaidlust lahendavale organile ITVS § 6 lg-

s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades asjaolu, et hageja pidi töölepingu lõpetamise päeval

(18. juunil 2005) teada saama, et kostja talle eelmärgitud hüvitisi lõpparvega välja ei maksa, tuleb

hagis esitatud nõuete esitamise tähtaja algust arvestada alates 19. juunist 2005. Järelikult pidi hageja

esitama oma nõuded töövaidlust lahendavale organile hiljemalt 18. oktoobril 2005. Kui hageja nõue

kostja vastu aegus lõpparve väljamaksmise osas, siis on aegunud ka lõpparvest tulenevad teised

võimalikud nõuded (näiteks TLS § 119 lg 2 alusel esitatud nõue). Kuna hageja pöördus

töövaidluskomisjoni alles 27. mail 2008 ning esitas maakohtule lõpparve kinnipidamise eest

keskmise palga nõude 29. oktoobril 2008 ja viivise nõude 17. veebruaril 2009, s.o ajal, mil lõpparve

maksmise tähtajast oli möödunud enam kui neli kuud, jättis maakohus hagi täielikult rahuldamata

aegumise kohaldamise tõttu.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning

teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 15 000 krooni tasumata lõpparve eest ning

10 000 krooni selle tasumisega viivitamise eest.

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.

6. Tartu Ringkonnakohus tühistas 19. juuni 2009. a otsusega maakohtu otsuse ning saatis asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud aegumist. Riigikohus on 5. veebruari

2007. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-146-06 leidnud, et lõpparvena saamata palga nõude esitamise

tähtaeg on tulenevalt ITVS § 6 lg-st 3 kolm aastat. Samas otsuses on Riigikohus asunud seisukohale,

et tulenevalt PalS §-st 29 ja TLS § 119 lg-st 2 on lõpparve maksmisega viivitamise aja eest makstav

keskmine palk oma olemuselt ühelt poolt hüvitis töötajale ja teiselt poolt sanktsioon tööandjale tema

kohustuse rikkumise eest. Kui kohus tuvastab, et kostja jättis töölepingu lõppemisel hagejale

lõpparvena palga välja maksmata ja lõpparvena saamata palga nõue ei ole aegunud, siis tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista ka eelnimetatud sätetega ettenähtud hüvitis. Eelnevast tulenevalt on

maakohus ekslikult leidnud, et hageja pidi esitama kostja vastu nõude lõpparve ning lõpparve

kinnipidamise eest keskmise palga väljamõistmiseks töövaidlust lahendavale organile ITVS § 6 lg-s 1

sätestatud tähtaja jooksul, s.o hiljemalt 18. oktoobril 2005. Nähtuvalt asja materjalidest lõpetati

hagejaga tööleping 18. juunil 2005 ja ta esitas avalduse töövaidluskomisjonile 27. mail 2008,

s.o ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud kolmeaastase tähtaja jooksul. Kuna hageja nõue ei olnud aegunud,

kohaldas maakohus valesti materiaalõiguse normi ja jättis hageja nõude aegumise tõttu

põhjendamatult rahuldamata.

Tuginedes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg 1 p-le 5, leidis ringkonnakohus, et kohus

on arutanud menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid peamiselt aegumise vastuväitest

tulenevalt ning jätnud välja selgitamata poolte seisukohad ja tõendid juhuks, kui aegumise vastuväide

ei ole põhjendatud. Nimetatud puudust ei ole võimalik kõrvaldada, mistõttu tsiviilasi tuleb saata

uueks läbivaatamiseks maakohtule.

7. Tartu Maakohus rahuldas 12. jaanuari 2010. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 17 740 krooni (15 000 krooni lähetustasu katteks ja 2740 krooni keskmise palga katteks

lõpparve kinnipidamise eest). Hageja menetluskuludest 70% jättis maakohus kostja kanda ning kostja

menetluskuludest 30% hageja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt tuleb ringkonnakohtu otsusest tulenevalt asuda seisukohale, et hageja

nõuded ei ole aegunud. Kuna pooltevaheline töösuhe on lõppenud juba 2005. aastal, tuleb asjas

kohaldada sel ajal kehtinud õigusakte, sh 26. jaanuaril 1994 vastuvõetud palgaseadust, 15. aprillil

1992 vastuvõetud Eesti Vabariigi töölepingu seadust ning 4. aprillil 2001 vastuvõetud

puhkuseseadust.

Kostja omaksvõtuga luges maakohus tõendatuks, et hagejale on töölähetuste päevaraha (mida hageja

nõuab 15 000 krooni ulatuses) välja maksmata. PalS § 27 lg 2 p 4 alusel mõistis maakohus kostjalt

hageja kasuks välja töölähetuse päevaraha katteks 15 000 krooni.

Kuna pooltevaheline tööleping lõppes 18. juunil 2005, pidi kostja sel päeval hagejale välja maksma

nii rahalise hüvitise kasutamata jäänud puhkuse eest kui ka töölähetushüvitised. Kuna kostja seda ei

teinud, on kostja PalS § 32 lg-t 1 rikkunud ja tegemist on lõpparve kinnipidamisega TLS § 119 lg 2

tähenduses. Kostja on põhjendanud lõpparve kinnipidamist asjaoluga, et hageja tekitas kostjale kahju.

PalS § 36 lg 2 kohaselt võib tööandja töötaja palgast kinni pidada töötaja eelneval kirjalikul

nõusolekul töötaja poolt tööandjale tekitatud kahju hüvitamise summasid. Sellist nõusolekut pole

töötaja praegusel juhul andnud. Kuna kostja on hageja lõpparvet kinni pidanud, järgneb vastutus

TLS § 119 lg 2 alusel, mille kohaselt lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma

töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja

ühe kuu keskmise palga. Kuna lõpparve kinnipidamise eest on töölepingu seaduses tööandja vastutus

eraldi ette nähtud, ei tule kohaldada VÕS § 113.

Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et hageja keskmise palga sisse tuleks arvata töölähetuse

hüvitis (mis seisneb töölähetuse päevarahas). Vabariigi Valitsuse 15. augusti 2001. a määruse nr 275

"Keskmise palga arvutamise kord" § 2 lg 3 kohaselt arvatakse keskmise palga arvutamisel palga

koosseisu töötaja teenitud palgana käsitatavad summad - põhipalk, lisatasud, preemiad ja

juurdemaksed. Keskmise palga arvutamisel ei võeta arvesse puhkusetasu ning teiselt tööandjalt

saadud palka, samuti ravikindlustuse hüvitist ja teisi summasid, mida palgaseaduse kohaselt ei

käsitata palgana. PalS § 2 lg 1 kohaselt on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest

vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga

ettenähtud juhtudel. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest

lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Töölähetuse päevaraha ei ole käsitatav palgana ega selle

osana (lisatasu, preemia ega juurdemaksena), kuna seda ei maksta töötajale töö tegemise eest.

Töölähetuse päevaraha on vaadeldav töötaja hüvitisena, mida ta peab saama selle eest, et peab

viibima töölähetuses.

Maakohus luges tõendatuks, et hageja sai enne töölepingu lõpetamist kindla suurusega palka,

s.o 2740 krooni, millest võib lähtuda ka TLS § 119 lg 2 kohaldamisel. TLS § 119 lg 2 alusel mõistis

maakohus kostjalt hageja kasuks välja lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmise palga,

s.o 2740 krooni.

8. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ning

teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tartu Ringkonnakohus jättis 20. jaanuari 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning

apellatsioonkaebuse rahuldamata. 70% maakohtus kantud menetluskuludest jättis ringkonnakohus

kostja kanda ning 30% hageja kanda. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus

kostja kanda.

Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse

muutmiseks ega tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid

TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt.

19. juunil 2009 tegi ringkonnakohus samas asjas lahendi, millega tühistas maakohtu 23. veebruari

2009. a otsuse. Ringkonnakohus märkis nimetatud otsuses, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud

aegumist. Ringkonnakohtu viidatud otsuse kohaselt kohaldub ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud

kolmeaastane aegumistähtaeg kõigile lõpparve koosseisus väljamakstavatele summadele. TsMS § 658

lg 2 kohaselt on ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud

otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel tühistatud otsuse teinud kohtule

uuel asja läbivaatamisel kohustuslikud. Ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks oma seisukohta

muuta.

Kostja väide, et lähetuskulud ei ole käsitatavad palgana töösuhte lõppemise ajal kehtinud PalS § 2

lg 1 mõttes, on õige. PalS § 27 sätestas töölähetuse tagatised ja hüvitised ning nimetatud kuluartiklid

ei kuulu palga koosseisu. Ringkonnakohus leidis, et ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud aegumistähtaeg

kohaldub lõpparve koosseisus olevatele lähetuskuludele ning PalS § 27 lg-le 2 on ka varasemas

kohtupraktikas kohaldatud palka reguleerivaid sätteid analoogia alusel (vt Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-7-07).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse

tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja

kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud valesti kohaldanud ITVS § 6 lg-t 3, mis on viinud asjas

ebaõige otsuseni. Ringkonnakohus on pidanud õigeks kostja väidet, et lähetuskulud ei ole käsitatavad

palgana töösuhte lõppemise ajal kehtinud PalS § 2 lg 1 mõttes. Seega ei vaielda praegusel juhul selle

üle, et lähetuskulud ei ole käsitatavad palgana. Ringkonnakohus on asunud valele seisukohale, et

lähetuskulude nõude esitamise puhul tuleb kohaldada ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud nõude esitamise

tähtaega. Ringkonnakohtu viidatud Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-7-07 ei ole praegusel juhul

asjakohane. Riigikohus ei ole väljendanud seisukohta, et kõiki palga kohta käivaid sätteid võiks

analoogia korras kohaldada ka töölähetushüvitise maksmisele, ning selline seisukoht ei oleks ilmselt

ka põhjendatud.

Lähetuskulude nõude esitamise tähtaja määramisel ei ole vaja analoogiat kohaldada, kuna

vaidlusalust õigussuhet reguleeriv säte on olemas ning selleks on ITVS § 6 lg 1. Kuivõrd

ringkonnakohus on leidnud, et töölähetushüvitis ei ole käsitatav palgana, ei saa töölähetushüvitist

analoogia korras käsitada palgana isegi juhul, kui see kuulub lõpparve koosseisu.

Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-146-06 ei saa teha järeldust, et töölähetushüvitise kui

palgana mittekäsitatava nõude esitamisel tuleb kohaldada kolmeaastast aegumistähtaega. Pigem on

Riigikohus kõnealuses lahendis toonitanud korduvalt seda, et seadusandja on vaidlustamise

tähtaegades teinud erandi just palga osas, mille puhul on aegumistähtaeg kolm aastat ja seda ka juhul,

kui saamata jäänud palk kuulub lõpparve koosseisu. Seadusandja mõtteks ei ole olnud see, et kui

üheks lõpparve komponendiks on palk, kohaldatakse kolmeaastast aegumistähtaega kogu lõpparve

osas. Sellise tõlgenduse korral kaotaks palga nõude osas erandi tegemine oma mõtte, sest selline

tõlgendus annab ilmselgelt võimaluse fiktiivsete palganõuete esitamiseks olukorras, kus isik on

neljakuulise aegumistähtaja mööda lasknud. Kolmeaastane aegumistähtaeg on rangelt kohaldatav

vaid palganõude osas, mitte aga muude, palgana mittekäsitatavate nõuete osas. Kõigi individuaalse

töövaidluse lahendamisel esitatavate nõuete tähtajad on piisaval määral ja selgelt reguleeritud

ITVS §-s 6. Seaduse mõttest tulenevalt juhul, kui tegemist pole töölepingu lõpetamise õigsuse

vaidlustamise nõude ega palga maksmise nõudega, on nõude esitamise tähtajaks neli kuud. Seega on

nii maakohus kui ka ringkonnakohus tõlgendanud ja kohaldanud valesti Riigikohtu lahendis

tsiviilasjas nr 3-2-1-146-06 väljendatut ning jõudnud ekslikule järeldusele, et lõpparve kui terviku

suhtes tuleb kohaldada kolmeaastast aegumistähtaega ning seda juhul, kui lõpparve koosseisus on

lisaks palgale ka palgana mittekäsitatavad hüvitised.

Kassatsioonkaebus tuleks menetlusse võtta ka õiguskindluse tagamise ja ühtse kohtupraktika

kujundamise eesmärgil.

11. Hageja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja maakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 järgi tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, millega rahuldati hagi osaliselt ning mõisteti

kostjalt hageja kasuks välja 17 740 krooni (15 000 krooni lähetuskulu ja 2740 krooni lõpparve

kinnipidamise eest), samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas teeb kolleegium

TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse, millega jätab hagi aegumise tõttu rahuldamata ning kõigis

kohtuastmetes kantud menetluskulud hageja kanda.

Kuna hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, on

maakohtu otsus selles osas TsMS § 456 lg 4 kohaselt jõustunud.

13. Pooled vaidlevad selle üle, kas maksmata lähetuskulu hüvitise osas on nõude aegumistähtaeg neli

kuud või kolm aastat. Kostja leiab, et hageja nõue on aegunud, kuivõrd aegumise tähtaeg on

lähetuskulu hüvitise puhul neli kuud.

14. Kohtud on praegusel juhul leidnud, et hageja nõue ei ole aegunud. Ringkonnakohtu otsuse

kohaselt kohaldub ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg kõigile lõpparve

koosseisus väljamakstavatele summadele. Ringkonnakohus leidis, et lähetuskulud ei ole käsitatavad

palgana töösuhte lõppemise ajal kehtinud PalS § 2 lg 1 mõttes, kuid ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud

aegumistähtaeg kohaldub lõpparve koosseisus olevatele lähetuskuludele. Kolleegium selle

ringkonnakohtu seisukohaga ei nõustu.

15. Enne 1. juulit 2009 kehtinud ITVS § 6 lg 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste

tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse

pöördumiseks neli kuud, välja arvatud sama paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhul. ITVS § 6 lg 3

kohaselt on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat. Seega on seadusandja ühe erandina

töösuhtest tulenevate nõuete üldisest tähtajast sätestanud kolmeaastase nõude esitamise tähtaja palga

maksmise nõude kohta (vt Riigikohtu 5. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-06, p 9).

Enne 1. juulit 2009 kehtinud PalS § 2 lg 1 kohaselt on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö

eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga

ettenähtud juhtudel. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest

lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Õige on seega ringkonnakohtu seisukoht, et lähetuskulu

hüvitis ei ole käsitatav palgana. Samas on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et lõpparve koosseisus

olevale lähetuskulu hüvitisele tuleb kohaldada ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast

aegumistähtaega. Õige on kostja väide, et lähetuskulude nõude esitamise tähtaja määramisel ei ole

alust kohaldada analoogiat, kuna üldine aegumistähtaeg töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks

on selgelt sätestatud ITVS § 6 lg-s 1. Kuivõrd lähetuskulu hüvitis ei ole käsitatav palgana, kohaldub

saamata jäänud lähetuskulu hüvitamise nõudele (ja lähetuskulu hüvitise kinnipidamisest tulenevale

nõudele) ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuuline aegumistähtaeg. Ekslik on ringkonnakohtu

seisukoht, et palga maksmise nõudele sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg kohaldub mis tahes

lõpparve koosseisus maksmata jäänud summadele. Nagu eespool märgitud, teeb ITVS § 6 lg 3

üldisest neljakuulisest aegumistähtajast erandi palga maksmise nõudele.

Kuna hageja tööleping lõppes 18. juunil 2005, mil ta pidi teada saama, et kostja talle lähetuskulu

hüvitist lõpparvega välja ei maksa, pidi hageja esitama oma nõuded töövaidlust lahendavale organile

hiljemalt 18. oktoobril 2005. Kuna hageja pöördus töövaidluskomisjoni alles 27. mail 2008 ning

esitas maakohtule lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga nõude 29. oktoobril 2008 ja viivise

nõude 17. veebruaril 2009, s.o ajal, mil lõpparve maksmise tähtajast oli möödunud enam kui neli

kuud, on hageja nõue aegunud. Kostja palus kohaldada hageja nõuete suhtes aegumist. Kuivõrd

kohtud on vääralt leidnud, et hageja nõuded ei ole aegunud, tuleb kohtute otsused tühistada. Kuna

kohtud ei ole rikkunud menetlusõiguse norme, saab Riigikohus teha tühistatud osas TsMS § 691 p 5

alusel uue otsuse, millega jätab hagi aegumise tõttu rahuldamata.

16. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon kostjale TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada.

17. Kuivõrd maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ning hagi tühistatud osas jätta rahuldamata,

tuleb TsMS § 162 lg 1 ning § 171 lg 1 järgi jätta kõigis kohtuastmetes kantud poolte menetluskulud

hageja kanda. Kostja võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist Tartu Maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Jaak Luik