3-2-1-44-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-44-11

Määruse kuupäev

Tartu, 7. juuni 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Tiskre elanike MTÜ hagi Juri Knjaževi vastu 22 880 krooni

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 2-09-29389

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Juri Knjaževi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tiskre elanike MTÜ (registrikood 80205147), esindaja

vandeadvokaat Tarmo Pilv

Kostja Juri Knjažev (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Kai Amos

Asja läbivaatamise kuupäev

16. mai 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 2-09-29389 ja saata Juri Knjaževi apellatsioonkaebus menetlusse võtmise lahendamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroo Amos OÜ-le (konto nr 221050122856, Swedbank AS)

2. veebruaril 2011 Juri Knjaževi eest tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tiskre elanike MTÜ (hageja) esitas 18. juunil 2009 Harju Maakohtule hagi, milles palus Juri

Knjaževilt (kostja) välja mõista 22 880 krooni.

Hagi järgi on Kodumajagrupi aktsiaselts (KMG) kinnisvaraarendajana rajanud Tiskre elurajooni

(Tiskre) ja võõrandanud seal krundid. Kuna Tiskre tänavate (koos valgustuse ja muu sinna juurde

kuuluvaga) ning üldkasutatavate haljasalade ja mänguväljakute omanik on KMG, peab ta hoolitsema

ka nende korrashoiu eest. 4. jaanuarini 2005 osutas KMG ja TISKRE

KINNISVARAHOOLDUSE OÜ (TKH) vahelise lepingu alusel Tiskres haldus- ja hooldusteenuseid

TKH. 29. detsembril 2004 sõlmisid hageja ja KMG koostöölepingu (koostööleping), mille p 2.1 järgi

kohustus KMG lõpetama lepingu TKH-ga ja andma hagejale õiguse osutada alates 4. jaanuarist 2005

Tiskres üldistel haljasaladel ja sotsiaalmaadel haldus- ja hooldusteenust, sh tagada tänavate ja

kraavide korrashoid, tänavavalgustuse hooldus ja ekspluatatsioon, territooriumil parkimise

korraldamine (liiklusmärgid, parkimisplatside korrashoid), üldise välispiirde ja väravate korrashoid

jms. Koostöölepingu p 3.1 järgi oli hagejal õigus ja kohustus sõlmida teenuse osutamiseks Tiskre

elanikega lepingud. Hageja on alates 4. jaanuarist 2005 osutanudki koostöölepingu alusel Tiskres

hooldusteenust ja sõlminud lepingud valdava osaga Tiskre elanikest.

KMG ja kostja sõlmisid 27. juulil 1999 hoonestusõiguse ostu-müügilepingu eellepingu (eelleping),

mille p 5.4 järgi pidi kostja KMG esimesel nõudmisel sõlmima KMG-ga või tema määratud isikuga

haldus- ja hooldusteenuste lepingu Tallinnas Tiskrevälja 9 kinnisasjal (kostja kinnisasi) asuva elamu

ekspluatatsiooniks. 23. mail 2000 sõlmis kostja TKH-ga teeninduslepingu, millega võttis endale

samad kohustused, mille täitmist nõuab hageja. See leping kehtis 31. detsembrini 2000. Kuna

koostöölepingu järgi andis KMG Tiskre elanikega haldus- ja hooldusteenuste lepingu sõlmimise

õiguse ja kohustuse alates 4. jaanuarist 2005 üle hagejale, on hageja sellest ajast isik, kellega kostja

peab lepingu sõlmima. Vaatamata eellepingu p-le 5.4 ja hageja 2. oktoobri 2008. a pretensioonile ei

ole kostja hagejaga lepingut sõlminud. Kostja on alates 4. jaanuarist 2005 hageja pakutavaid

hooldusteenuseid tarbinud, kuid ei ole selle eest tasunud. Hageja on sõlminud kolmandate isikutega

lepingud Tiskre elanikele, sh kostjale hooldusteenuste osutamiseks ja peab maksma neile tasu. Hageja

eesmärgiks ei ole teenida hooldusteenuste osutamisega kasumit, vaid tagada Tiskre terviklikkus ja

heakorrastatud elukeskkond.

Kostja on hoidnud hageja osutatud teenuse tarbimise eest tasumata jätmisel kokku kulusid ja hageja

arvel alusetult rikastunud. Kostjale on hooldusteenuseid osutatud õigusliku aluseta võlaõigusseaduse

(VÕS) § 1028 lg 1 mõttes, mistõttu võib hageja nõuda kostjalt kokkuhoitud kulutuste (alusetult

saadud vara väärtuse) hüvitamist. Alates 4. jaanuarist 2005 on hageja osutatavate hooldusteenuste

tasuks olnud 555 krooni kuus. Tasu suurus arutatakse läbi ja kinnitatakse kord aastas hageja

üldkoosolekul eelmise aasta kulutuste alusel. Kuna hageja üldkoosolekust on õigus osa võtta ja seal

hääletada kõigil 124 hageja liikmel, kes moodustavad 80% Tiskre elanikest, on üldkoosolekul

vastuvõetud otsused, sh hooldusteenuste tasu määramise kohta, teinud Tiskre elanike enamus, kes on

lähtunud teenuse osutamisele tehtud kuludest. Kostja peab hüvitama hagejale Tiskre tänavate

korrashoiuga seotud kulutused ka teeseaduse (TeeS) § 25 lg 4 ja § 37 lg 3 alusel. Kostja kasutab oma

kinnisasjani jõudmiseks iga päev Tiskre tänavat. Kuna tänavad koos valgustuse jms-ga kuuluvad

KMG-le, peab viimane hoolitsema nimetatud alade korrashoiu eest. Alates 4. jaanuarist 2005 on

KMG andnud koostöölepingu alusel tänavate korrashoiu korraldamise ja ohutu liiklemise tagamise

kohustuse ning selle eest hüvitise küsimise õiguse üle hagejale. Samuti tuleneb kinnisasja omaniku ja

kasutaja kohustus kinnisasja korras hoida Tallinna Linnavolikogu 22. juuni 2006. a määrusest nr 45

"Tallinna linna heakorra eeskiri" (heakorraeeskiri), täpsemalt selle §-dest 2 ja 5. Hagi esitamise

seisuga on kostjal maksmata 22 880 krooni, mille ta peab hüvitama. Hageja nõue ei ole aegunud.

Nõude aegumise peatas 2. oktoobri 2008. a pretensiooni esitamine.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja arvates ei ole hagejal õiguslikku alust pakkuda kostjale teenuseid ja nõuda selle eest tasu.

Kostja ei ole sõlminud hagejaga lepingut, ka ei ole ta hageja liige ja hageja otsused ei ole talle

kohustuslikud. Eelleping lõppes selle p 8.1 järgi hoonestusõiguse müügilepingu sõlmimisel,

s.o 7. juulil 2000. Samuti on eellepingu p-s 5.4 ette nähtud üksnes kostja hoone teeninduslepingu

sõlmimise kohustus. KMG ja kostja vahel 15. juulil 1999 sõlmitud kinnisasja müügilepingust ega

7. juulil 2000 sõlmitud hoonestusõiguse müügilepingust ei tulene kostja kohustust sõlmida leping

hoone teenindamiseks. Hageja osutab teenuseid KMG-le ja tal on õigus nõuda tasu KMG-lt.

Koostöölepingu pooled kinnitasid, et leping jõustub alles siis, kui elanikega on sõlmitud

teeninduslepingud. Ka ei ole KMG-l õigust nõuda kostjalt tasu tee kasutamise eest. KMG on Tiskre

arendaja, kes rajas teid enda huvides müüdavate elamukruntide väärtuse suurendamiseks. Teed pidi

müüdama Tallinna linnale, kuid see plaan on nurjunud. See ei saa aga olla aluseks kostjaga sõlmitud

lepingute ühepoolseks muutmiseks. Kinnisasjade müümisel ei ole kinnisasjadele seatud kohustusi

KMG kasuks. KMG seisukohtade muutumine tee kasutamise eest tasu küsimise osas koostöös

hagejaga ei vasta hea usu põhimõttele.

Hageja ei ole tõendanud kostjale osutatud teenuste mahtu ega maksumust ega esitanud alusetult

kokku hoitud raha arvestust. Kui kohus leiab, et nõue on põhjendatud, tuleb kohaldada aegumist.

Kõik nõuded, mis olid tekkinud enne 18. juunit 2006, on tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 151 lg 1 järgi aegunud. Pärast hagi esitamist võõrandas kostja oma kinnisasja uuele

omanikule, kanne kinnistusraamatusse tehti 24. mail 2010.

3. Harju Maakohus rahuldas 30. novembri 2010. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 13 724 krooni. Menetluskuludest jäi 40/100 hageja kanda ja 60/100 kostja kanda.

Otsuse kohaselt asutasid hageja 53 Tiskre elanikku 3. mail 2004 eesmärgiga luua Tiskre elanikele

heakorrastatud ja turvaline elukeskkond ja tagada nende heaolu. 2008. a lõpuks oli hageja liikmeteks

124 Tiskre elanikku. Kostja ei ole olnud hageja liige. Tiskres asuvate Taludevahe tn, Taludevahe

tn A-E ja T4-T6 omanik on KMG. Hageja sõlmis koostöölepingu täitmiseks Tiskre haldamiseks ja

valvamiseks alates 4. jaanuarist 2005 tasulised lepingud kolmandate isikutega. Hageja 16. detsembri

2004. a üldkoosoleku otsuse p 2 kohaselt hakkas hageja alates 4. jaanuarist 2005 väljastama Tiskre

elanikele arveid halduskorralduse ja valveteenuse eest. Halduskorralduse kuutasuks hageja liikmetele

kehtestati 195 krooni ja muudele isikutele 230 krooni, valveteenuse kuutasuks liikmetele 275 krooni

ja muudele isikutele 325 krooni. Kostja ei ole hagejale tasusid maksnud.

Hagejal ei ole kostja vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõuet. Hageja on põhjendanud oma nõuet

teeseaduse ja lepingutega, st õigusliku alusega. Kuigi Tiskre tänavad kuuluvad KMG-le, olid hageja

tegevusel Tiskre tänavate ja haljasalade haldamisel ja territooriumi valvamisel alates 4. jaanuarist

2005 käsundita asjaajamise tunnused, kuna see tegevus oli suunatud mitte ainult KMG-ga sõlmitud

koostöölepingu täitmisele, vaid kõigi Tiskre elurajooni elanike, sh kostja kasuks ja soodustamiseks.

Võttes arvesse, et kostja tarbis 2000. a-l sõlmitud teeninduslepingu alusel TKH osutatud analoogilisi

teenuseid, kasutas oma kinnisasja juurde liikumiseks hageja hooldatud valgustatud tänavavõrku ja

tema kinnisasjale laienes elurajoonis turvalisuse tõstmiseks korraldatud valveteenus, on täidetud

VÕS § 1018 lg 1 p-des 2 ja 3 ning lg-s 2 sätestatud eeldused. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et

kostja kasuks tehtud kulutusi ei ole vaja tõendada kulupõhiselt, vaid hariliku väärtuse järgi

(s.o 555 krooni kuus). Hageja tegelikele kulutustele vastab hageja otsusega oma liikmete jaoks

määratud haldus- ja valveteenuse tasu määr, s.o kokku 470 krooni kuus. Seega tuleks kostjalt hageja

kasuks välja mõista 19 364 krooni. Kuna hagi esitamise ajaks oli 2005. a nõuete osas kolmeaastane

aegumistähtaeg möödunud, tuli hageja nõuet vähendada 2005. a kuumaksete võrra (kokku

5640 krooni). Pretensiooni esitamine aegumist ei peatanud. Seetõttu tuleb hagi rahuldada osaliselt,

13 724 krooni ulatuses.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega mõisteti

temalt välja hageja kasuks 13 724 krooni, ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata.

Kostja arvates tõlgendas maakohus vääralt VÕS § 1018 lg 1 p 2, lg-t 2 ja § 1023 lg-t 1. Hageja osutas

teenuseid kõigepealt ja suuremas osas KMG-le ja oma liikmetele ning ainult kaudselt, faktiliselt

sunniviisiliselt ja tahtmatult kostjale. Maakohus tuli väärale järeldusele, et asi, mida hageja ajas

kostja jaoks, oli Tiskre tänavate ja haljasalade haldamine ja territooriumi valvamine. Tegelikult oli

see KMG asi, kelle kinnisasju hageja haldas, ning hageja liikmete asi, kuna ainult nemad otsustasid

tõsta oma elurajooni turvalisust. Hageja tegevus ei ole suunatud Tiskre elanike oluliste või

hädavajalike vajaduste või huvide rahuldamisele või kaitsmisele, vaid üksnes elukvaliteedi

tõstmisele. Samuti ei ole võimalik kontrollida hageja nõude aluseks olevat arvestust. Maakohus

rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-t 3 ja § 199 lg 1 p 4. Kostjal ei olnud

võimalust avaldada oma arvamust käsundita asjaajamise kohta.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus keeldus 14. jaanuari 2011. a määrusega apellatsioonkaebust menetlusse

võtmast.

Ringkonnakohtu määruse järgi on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Maakohus

ei ole andnud otsuses edasikaebamiseks luba TsMS § 637 lg 21 tähenduses. Ka ei esinenud aluseid,

millest saaks järeldada, et ebaõige materiaal- või menetlusõiguse normi kohaldamine või selgelt

ebaõigesti tõendite hindamine maakohtus oleks oluliselt mõjutanud lahendit.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus.

Kostja arvates on väär ringkonnakohtu järeldus, et maakohus menetles asja lihtmenetluses. Maakohus

ei ole teinud lihtmenetluse kohta määrust ega juhtinud poolte tähelepanu lihtmenetluse toimumisele

ega erisustele. Maakohtu otsuses ei ole märgitud, et otsuse edasikaebe õigus võiks olla oluliselt

piiratud TsMS § 442 lg 10 kohaselt. Ringkonnakohtu määrus on üllatuslik nii pooltele kui ka

maakohtule. Kostja viitas apellatsioonkaebuses menetlusõiguse normide olulisele rikkumisele

maakohtus, kus kohus faktiliselt muutis hagi alust ja kohaldas seadust, mis seab menetlusosalised

olulisel määral uude protsessuaalsesse positsiooni, ei arutanud seda pooltega ega võimaldanud neil

muudatuse kohta esitada oma seisukohti ja vajadusel ka tõendeid. Samuti riivab maksenõue

sunniviisiliselt ja tahtmatult osutatud teenuste eest oluliselt kostja kui tarbija õigust

privaatautonoomiale. Esinesid alused apellatsioonkaebuse menetlemiseks.

7. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegiumi arvates tuleb ringkonnakohtu määrus TsMS § 701 lg 3 teise lause alusel tühistada ja

kostja apellatsioonkaebus saata samale ringkonnakohtule menetlusse võtmise lahendamiseks.

Määruskaebus rahuldatakse.

9. Kolleegium käsitleb esmalt kokkuvõtlikult vaidlustamata asjaolusid, poolte väiteid ja maakohtu

seisukohti (I) ning elanike ühiskasutuses oleva maa kasutamise korraldust Tiskres (II). Edasi

analüüsib kolleegium hagi rahuldamise õiguslikke võimalusi (III), seejärel aga määruskaebuse väiteid

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise lubamatuse kohta ja teeb menetluslikud

otsustused (IV).

I

10. Hageja nõuab kostjalt 22 880 krooni maksmist. Selle raha on kostja hageja väitel alusetult

säästnud osutatud teenuste eest. Kuna maakohus rahuldas hagi 13 724 krooni osas ja seda otsust hagi

rahuldamata jätmise osas ei vaidlustatud, on vaidluse ese piiratud 13 724 krooniga. Maakohtu otsus

on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi vaidlustamata osas jõustunud.

11. Vaidluse all ei ole järgmised olulised asjaolud:

KMG on kinnisvaraarendajana rajanud Tiskre elurajooni ja on võõrandanud seal elamukrundid;

Tiskre tänavate ning üldkasutatavate haljasalade ja mänguväljakute kinnisasja(de) omanikuks on

KMG;

KMG ja kostja sõlmisid 15. juulil 1999 kostja kinnisasja notariaalselt tõestatud müügilepingu (I kd,

tl 56-59), 27. juulil 1999 (liht)kirjaliku hoonestusõiguse müügilepingu eellepingu (I kd, tl 19-31) ja

7. juulil 2000 notariaalselt tõestatud hoonestusõiguse müügilepingu (I kd, tl 60-63);

enne 4. jaanuari 2005 osutas KMG ja TKH vahelise lepingu alusel Tiskres hooldusteenuseid TKH,

kes oli 23. mail 2000 sõlminud teeninduslepingu ka kostjaga (I kd, tl 86-87), mille p 1 järgi osutas

TKH Tiskres teenuseid ja tegi töid, mis on vajalikud asumi igapäevaseks funktsioneerimiseks, p 7

järgi jõustus leping 1. juunil 2000 ja kehtis 31. detsembrini 2000;

hageja asutasid Tiskre elanikud 3. mail 2004, 2008. a lõpuks oli hagejal 124 liiget, kuid kostja ei ole

ega ole olnud hageja liige;

29. detsembril 2004 sõlmisid hageja ja KMG koostöölepingu (I kd, tl 17-18) hooldusteenuste

osutamise kohta Tiskres alates 4. jaanuarist 2005, mille alusel on hageja sõlminud lepingud enamiku

Tiskre elanikega;

hageja 16. detsembri 2004. a üldkoosoleku otsuse kohaselt hakkas hageja alates 4. jaanuarist 2005

väljastama Tiskre elanikele arveid halduskorralduse ja valveteenuse eest: halduskorralduse kuutasuks

hageja liikmetele kehtestati 195 krooni ja muudele isikutele 230 krooni, valveteenuse kuutasuks

liikmetele 275 krooni ja muudele isikutele 325 krooni;

2. oktoobril 2008 esitas hageja kostjale pretensiooni (I kd, tl 32-35), nõudes hagejaga hooldusteenuse

lepingu sõlmimist ja raha maksmist, kuid kostja ei ole hagejaga lepingut sõlminud ega ole hagejale

midagi maksnud;

pärast hagi esitamist võõrandas kostja oma kinnisasja.

12. Hageja põhiväited on menetluses olnud järgmised:

hagejal on õigus ja kohustus korraldada Tiskres üldkasutatavate teede jm territooriumi haldamist ja

hooldamist KMG-ga sõlmitud koostöölepingu alusel;

kostja oli kohustatud sõlmima hagejaga hooldusteenuste osutamise lepingu kostja ja KMG vahelise

eellepingu p 5.4 järgi ning hageja ja KMG vahelisele koostöölepingule tuginedes;

kostja on tarbinud hageja pakutavat hooldusteenust alates 4. jaanuarist 2005, kuid on selle eest

tasumata jätmisel kulutusi kokku hoidnud ja sellest tingituna hageja arvel alusetult rikastunud, mis

annab aluse nõuda kulutuste hüvitamist VÕS § 1028 lg 1 alusel;

kostjalt nõutavaks rahaks hooldusteenuse eest on 555 krooni kuus, mille on otsustanud hageja

üldkoosolek;

kostja on kohustatud hüvitama hagejale Tiskre tänavate korrashoiuga seotud kulutused ka TeeS § 25

lg 4 ja § 37 lg 3 alusel, kuna kostja kasutab oma kinnisasjani jõudmiseks Tiskre tänavat ning

teeomanik KMG on korrashoiu korraldamise ja hüvitise küsimise õiguse andnud üle hagejale;

hageja nõue ei ole aegunud, kuna aegumise peatas 2. oktoobri 2008. a pretensiooni esitamine.

13. Kostja põhilised vastuväited nõudele on järgmised:

hagejal puudub õiguslik alus pakkuda kostjale teenuseid ja nõuda nende eest tasu - kostja ei ole

sõlminud hagejaga lepingut ega ole hageja liige ja hageja otsused ei ole tema jaoks kohustuslikud;

eelleping lõppes selle p 8.1 järgi hoonestusõiguse müügilepingu sõlmimisel, pealegi on eellepingu p-

s 5.4 ette nähtud üksnes kostja hoone teeninduslepingu sõlmimise kohustus;

poolte vahel ei ole käsundita asjaajamise suhet - hageja osutas teenuseid kõigepealt ja suuremas osas

KMG-le ja oma liikmetele ning kostja oli teenusetarbijaks ainult kaudselt, faktiliselt sunniviisiliselt ja

tahtmatult;

hageja tegevus ei ole suunatud Tiskre elanike oluliste või hädavajalike vajaduste või huvide

rahuldamiseks või kaitsmiseks, vaid üksnes elukvaliteedi tõstmiseks;

KMG-l ei ole õigust nõuda kostjalt tasu tee kasutamise eest, kuna ta rajas teed enda huvides

müüdavate elamukruntide väärtuse suurendamiseks;

hageja ei ole tõendanud kostjale osutatud teenuste mahtu ega maksumust ega esitanud kokku hoitud

raha arvestust;

kui kohus leiab, et nõue on põhjendatud, tuleb kohaldada aegumist - kõik nõuded, mis olid tekkinud

enne 18. juunit 2006, on TsÜS § 151 lg 1 järgi aegunud.

14. Maakohtu põhilised seisukohad hagi osaliselt rahuldades olid järgmised:

hagejal ei ole kostja vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõuet;

hageja tegevusel Tiskre tänavate ja haljasalade haldamisel ja territooriumi valvamisel on käsundita

asjaajamise tunnused, kuna see tegevus oli suunatud mh kostja kasuks ja soodustamiseks;

kostja kasutas oma kinnisasja juurde liikumiseks hageja hooldatud valgustatud tänavavõrku ja tema

kinnisasjale laienes elurajoonis turvalisuse tõstmiseks korraldatud valveteenus, mistõttu on täidetud

VÕS § 1018 lg 1 p-des 2 ja 3 ning lg-s 2 sätestatud eeldused;

kostja kasuks tehtud kulutusi on vaja tõendada kulupõhiselt ja hageja tegelikele kulutustele vastab

hageja otsusega oma liikmete jaoks määratud haldus- ja valveteenuse tasu määr, s.o kokku 470 krooni

kuus;

hagi esitamise ajaks oli 2005. a nõuete osas kolmeaastane aegumistähtaeg möödunud, mistõttu tuleb

hageja nõuet vähendada 2005. a kuumaksete võrra, pretensiooni esitamine nõude aegumist ei

peatanud.

II

15. Asja materjalidest nähtuvalt väljendavad esilekerkinud probleemid laiemat õiguslikku küsimust

uuselamurajooni (asumi) elanike ühiskasutuses oleva maa-ala (teed, haljasalad jms) haldamise ja

hooldamise korraldamisest ning sellega seotud kulude kandmisest.

16. Vaidlustamata asjaoludel on KMG rajanud Tiskre asumi ja võõrandanud sealsed krundid

elanikele, kuid jätnud endale asumisiseste tänavate, haljasalade jms aluse maa.

Esitatud asjaolude järgi ei ole Tiskre tänavad avalikult kasutatavad teed, mida võib TeeS § 4 lg 1 teise

lause järgi kasutada igaüks, vaid erateed TeeS § 52 esimese lause mõttes. Erateed võib TeeS § 52 teise

lause järgi kasutada üksnes kinnisasja omaniku loal, v.a erakorralistel juhtudel TeeS § 33 lg 8 alusel.

17. Tuvastatud ei ole, et KMG-le kuuluvaid maatükke oleks koormatud kasutamiseks õigustavate

asjaõigustega (eelkõige servituutidega) hageja või kostja või muude Tiskre elanike kasuks.

Seega kehtib KMG kinnisasjal teiste isikute viibimise kohta eelduslikult ka AÕS § 142, mille järgi

võivad teised isikud seal viibida üksnes omaniku loal (vähemalt kui kinnisasi on tähistatud).

Maaomanik võib põhimõtteliselt otsustada, kes ja mis tingimustel võivad tema maad kasutada.

18. Samas on KMG kui tänavate omaniku õigused siiski piiratud Tiskre elanike kui elamukruntide

omanike õigustega. Nii tuleb KMG-l võimaldada kinnisasjade omanikele AÕS § 156 alusel ja seal

sätestatud tingimustel juurdepääs oma kinnisasjadele avalikult kasutatavalt teelt.

Lisaks paneb teeseadus KMG-le kui teeomanikule mitmeid nõudeid. Nii peab teel olema TeeS § 10

lg 1 järgi võimalik ohutult liigelda ja tee peab vastama tee seisundi nõuetele. Eratee omanik korraldab

TeeS § 25 lg 4 järgi tema omandis oleval teel teehoidu ja on kohustatud looma tingimused ohutuks

liiklemiseks tema teel. Teetööde tehnoloogia ja kvaliteet peavad TeeS § 30 lg 1 järgi vastama

liiklusohutus- ja keskkonnakaitse- ning tee seisundi kohta esitatavatele nõuetele. Tee omanik on

TeeS § 37 lg 6 järgi kohustatud liiklejale hüvitama tee kasutamiskõlbmatuse tõttu ning teeseaduse või

selle alusel antud õigusakti rikkumise tõttu tekitatud kahju. Samuti vastutab teeomanik avalik-

õiguslikult nt TeeS § 405 alusel teerajatise seisundinõuete rikkumise eest.

Lisaks tuleneb kinnisasja korrashoiukohustusi KMG-le heakorraeeskirjast, mh tuleb selle § 5 lg 1 p 1

järgi korras hoida kinnistu ja rakendada meetmeid kinnistu reostamise ja risustamise vältimiseks, p 3

järgi teha heakorratöid kinnistuga või ehitisega külgneval puhastusalal ning p 5 järgi teha

umbrohutõrjet, niita muru ja rohtu, pügada hekki ja korraldada põõsaste ja puuokste kärpimist.

19. Esitatud asjaoludel ei ole KMG Tiskre maa omanikuna vaidlusalusel ajal ise maa kasutamist

korraldanud ega selle eest Tiskre elanikelt tasu võtnud.

Enne 4. jaanuari 2005 korraldas maa kasutamist ja hooldamist KMG ja TKH vahelise lepingu alusel

TKH, kes omakorda oli sõlminud teenuste eest tasumiseks nn teeninduslepingud Tiskre elanikega,

2000. aastal mh kostjaga.

29. detsembril 2004 sõlmis KMG koostöölepingu hagejaga hooldusteenuste osutamiseks Tiskres

alates 4. jaanuarist 2005. Hageja asutasid Tiskre elanikud sisuliselt eesmärgiga ise korraldada Tiskre

elukeskkonnaga seotud küsimusi. Enamik Tiskre elanikest on hageja liikmed. Hageja on korraldanud

tema valdusse antud KMG-le kuuluva maa kasutamist ja hooldamist, samuti valveteenuse osutamist

elanikele. Oma ülesannete täitmiseks on hageja sõlminud lepingud kolmandate isikutega ja maksab

neile tasu. Hageja on kehtestanud Tiskre elanikele kuutasu, liikmetele odavama, muudele elanikele

kallima. Enamik Tiskre elanikest on hageja väitel temaga sõlminud ka lepingud. Osa elanikest, sh

kostja ei ole aga hageja liikmeks astunud, samuti on nad keeldunud lepingut sõlmimast ja nõutud raha

maksmast.

20. Hageja ja KMG vahelist koostöölepingut on vaja lähemalt analüüsida, mõistmaks selle tähendust

hageja nõude lahendamisel.

Koostöölepingu p 1.3 järgi soovib hageja osutada Tiskres haldus- ja hooldusteenuseid ning soovib

saada võimalust elanikega lepingu sõlmimiseks ja neile arvete saatmiseks haljastuse, valgustuse,

prügiveo, valveteenuse jmt eest, asudes ise täitma senise haldaja TKH funktsioone. Lepingu p 2.2

järgi kohustus KMG andma hagejale tasuta üldised haljasalad ja sotsiaalmaad (v.a Tallinna linnaga

vaidluse alused maad) ja p 2.3 järgi võimaldama hagejal reguleerida Tiskre tänavatel sisse-väljapääsu

turvalisuse tagamisel. Lepingu p 4.2 järgi võib KMG lõpetada lepingu üksnes tänavate alla kuuluva

maa ja seal asuvate rajatiste Tallinna linnale loovutamise kohustuse korral.

Lepingu p 3.1 järgi kohustus hageja saavutama kokkuleppe Tiskre elanikega, et need on nõus TKH-

ga sõlmitud ja seni kehtivate teenuslepingute lõpetamisega ning uute sõlmimisega hagejaga vähemalt

tänavate üldise korrashoiu küsimustes, ning teenuste osutamise maht, hind ja tähtajad on reguleeritud

hageja ja Tiskre elanike vahel sõlmitavate uute lepingutega. Lepingu p 3.2 järgi kohustus hageja

tagama Tiskres alates 4. jaanuarist 2005 vähemalt tänavate üldise korrashoiu, kraavide korrashoiu,

tänavavalgustuse hoolduse ja nõuetekohase ekspluatatsiooni, territooriumi parkimiskorralduse ning

üldise välispiiride ja väravate korrashoiu tingimustel, mis tagavad elanikele heausksuse ja võrdse

kohtlemise põhimõtte. Lisaks kohustus hageja lepingu p 3.3 järgi vajadusel korraldama haljasalade ja

vertikaalse haljastuse korrashoiu ning muru niitmise, kokkuriisumise ja äraveo, jäätmekäitluse, üldise

kasutamisotstarbega mängu-, spordi- ja puhkeväljakute korrashoiu ning turvalisuse tagamise

tingimustel ja mahus, mis on kooskõlastatud enamiku Tiskre elanike ja KMG-ga.

21. KMG lepinguliseks põhikohustusteks on koostöölepingu p 2.2 järgi üldiste haljasalade ja

sotsiaalmaa üleandmine hageja valdusse ja selle hagejale tasuta kasutamise võimaldamine. Hageja

põhikohustuseks on lepingu p-de 3.2 ja 3.3 järgi tagada antud maa-ala korrashoid ja turvalisus omal

kulul.

Selliselt vastab koostööleping kolleegiumi arvates esmajoones tasuta kasutamise lepingu tingimustele

VÕS § 389 tähenduses.

22. Kasutaja võib eset VÕS § 392 lg 1 järgi kasutada üksnes lepingus ettenähtud viisil, kokkuleppe

puudumisel aga eseme olemusest või kasutamise eesmärgist tuleneval viisil. Kasutaja ei või

VÕS § 392 lg 2 järgi anda eseme kasutamist üle kolmandale isikule ilma kasutusse andja

nõusolekuta.

Lähtuvalt koostöölepingu p-st 2.2, on KMG andnud oma maa hageja valdusse, kuid p-dest 1.3 ja 3

tuleneb, et hageja peab võimaldama maad kasutada ka Tiskre elanikel, kellega hageja peab kokku

leppima kasutustingimused. Selliselt saab koostöölepingut pidada lepinguks kolmanda isiku kasuks

VÕS § 80 mõttes, kusjuures soodustatud kolmandateks isikuteks on Tiskre elanikud (vt VÕS § 80

lg 4). Analüüsides viidatud lepingusätteid, saab järeldada, et koostöölepingu järgi loetakse KMG

maad kasutama õigustatuks üksnes neid Tiskre elanikke, kellega hageja sõlmib lepingud teenuste

osutamiseks, st vaid need isikud on koostöölepingu järgi soodustatud kolmandaks isikuks. Sisuliselt

on koostöölepingu eesmärk anda KMG omandis olev maa hageja kasutada kohustusega, et hageja

hoiaks selle omal kulul korras, võimaldades maad kasutada Tiskre elanikel, kes hüvitavad maa

korrashoiuga seotud kulud hagejale.

III

23. Hageja väitel on ta osutanud ajavahemikul 2005-2009 kostjale teenuseid, mille eest kostja ei ole

tasunud ega teenusega seoses hageja kantud kulutusi hüvitanud.

Nõude õigusliku alusena tugines hageja kostja alusetule rikastumisele VÕS § 1028 lg 1 järgi,

TeeS § 25 lg-le 4 ja § 37 lg-le 3 ning heakorraeeskirja §-dele 2 ja 5. Maakohus rahuldas hageja nõude

osaliselt, tuginedes hoopis käsundita asjaajamise sätetele, s.o VÕS §-le 1018 jj.

24. Raha nõudmiseks peab poolte vahel olema mingi võlasuhe VÕS § 2 lg 1 mõttes, mis õigustaks

hagejat nõudma kostjalt kulutuste hüvitamist või tasu maksmist. Võlasuhe võib VÕS § 3 järgi tekkida

lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. Seejuures tuleb

esmalt kontrollida, kas poolte vahel on mingi lepinguline võlasuhe, seejärel mõni muu seadusest

tulenev eriregulatsioonile allutatud võlasuhe ja viimases järjekorras, kas poolte vahel võib olla

käsundita asjaajamisest või alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe.

25. Hageja ei ole väitnud, et tal oleks kostjaga sõlmitud leping, mille alusel oleks kostja kohustatud

hagejale midagi maksma. Samuti ei saa hageja nõuda kostjalt raha liikmesuse alusel.

26. Hageja on väitnud, et kostjal oli kohustus sõlmida temaga hooldusleping. Kui see nii oli, võinuks

see anda alust nõuda lepingu sõlmimist tuleviku osas. Sellist nõuet hageja aga ei esitanud ja

vaidlustamata asjaoludel on see võimalus praeguseks ka minetatud, kuna kostja on oma kinnisasja

võõrandanud. Samas, isegi kui kostjal oleks selline kohustus olnud, ei tähenda see, et kohus saaks

ainuüksi lepingu sõlmimise kohustuse tuvastamisel lugeda lepingu tagasiulatuvalt sõlmituks.

Kolleegium märgib siiski, et hoolduslepingu sõlmimise kohustus ei saanud tuleneda kostja ja KMG

vahelise eellepingu p-st 5.4. Esiteks ei olnud eelleping AÕS § 119 lg 1 ja § 241 lg 4 kohaselt

notariaalselt tõestatud, st see leping oli enne 1. septembrit 1994 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 93 lg 3 järgi eeldatavasti tühine. Tõenäoline ei ole, et kostja soovinuks hoolduslepinguga

võtta kohustusi ilma hoonestusõigust saamata, mistõttu võis kokkulepe hoolduslepingu sõlmimise

kohustuse osas olla samuti tühine (vt enne 1. septembrit 1994 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 68). Eellepingu sõlmimise ajal ei kehtinud ka AÕS § 119 lg 2, mille järgi notariaalselt

tõestamata kohustustehing kinnisasja omandamiseks või võõrandamiseks muutub kehtivaks, kui

tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud kanne kinnistusraamatusse (vt ka Riigikohtu

13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 23). Lisaks viitab eellepingu p 5.4 sõnastus

pigem kostja elamu hooldamiseks sõlmitava lepingu sõlmimise kohustusele, samuti lõppes eelleping

selle p 8.1 järgi hoonestusõiguse müügilepingu jõustumise hetkel. Ei 15. juulil 1999 sõlmitud

kinnisasja müügilepingus ega 7. juulil 2000 sõlmitud hoonestusõiguse müügilepingus sisaldu

kohustusi, mis seostuks hooldusteenuste osutamisega.

Esitatud asjaoludel ei tulenenud kolleegiumi arvates kostjale lepingu sõlmimise kohustust ka VÕS §-

de 1043 ja 1055 alusel, st lugedes lepingu sõlmimisest keeldumist õigusvastaseks teoks, mida

kolleegium on põhimõtteliselt lepingu sõlmimise alusena tunnustanud (vt Riigikohtu 4. märtsi

2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p-d 31 ja 33; 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

12-11, p 29).

27. Võlaõiguslikust lepingust saavad kohustused tuleneda põhimõtteliselt üksnes lepingupooltele

(vt VÕS § 8), kolmandale isikule saavad lepingust kohustused tuleneda üksnes juhul, kui ta ise

kohustuste võtmisega nõustub. Vaidlustamata asjaoludel ei ole kostja endale koostöölepingu alusel

kohustusi võtnud, mistõttu ei saa talle tuleneda sealt ka kohustust sõlmida hagejaga hooldusleping või

hageja osutatud teenuste eest tasuda. Seda kinnitab ka koostöölepingu p 3.1, mille järgi peab hageja

saavutama kokkuleppe Tiskre elanikega neile teenuste osutamise ja selle tingimuste kohta.

Seega ei saa kostjale tuleneda kohustusi hageja ja KMG vahelisest koostöölepingust, st see leping ei

saa iseenesest olla hageja nõude aluseks kostja vastu. Küll on hageja väitnud, et koostöölepinguga on

KMG andnud talle üle koos Tiskre tänavate korrashoiu ja ohutu liiklemise tagamise kohustusega ka

õiguse küsida selle eest hüvitist. Sellest aspektist ei ole maakohus hageja nõuet analüüsinud.

28. Nagu juba märgitud (vt määruse p 17), on põhimõtteliselt maa omaniku (KMG) otsustada, kellel,

kuidas ja millistel tingimustel (sh tasu eest) ta oma maad kasutada lubab. Seda kinnitab TeeS § 52

teine lause, mille järgi võib erateed kasutada üksnes kinnisasja omaniku loal. Sellest sättest tuleneb ka

õigus küsida eratee kasutamise eest tasu. Sama kinnitab TeeS § 33 lg 8, mille järgi peab tee omanik

lubama erateed tasuta kasutada üksnes erandina.

Eelnevast ei tulene siiski, et tasu/hüvitis eratee kasutamise eest oleks ainuüksi teeomaniku n-ö vaba

otsustus. Maaomanikuna peab KMG tagama Tiskre kinnisasjade omanikele AÕS § 156 alusel ja seal

sätestatud tingimustel juurdepääsu oma kinnisasjadele avalikult kasutatavalt teelt (vt ka määruse

p 18). Selleks on tal õigus nõuda tasu AÕS § 156 lg 1 järgi, vaidluse korral määrab tasu suuruse

asjaolude järgi kindlaks kohus. Teeomanikul on õigus nõuda tee kasutajatelt tasuna vähemalt

TeeS § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega seotud kulutuste hüvitamist. Tee kasutamise tasu

arvutamisel tuleb arvestada ka tee omamisega kaasnevaid kohustusi, mis tulenevad teeseadusest ja

heakorraeeskirjast (vt määruse p 18).

29. Võlausaldaja võib VÕS § 164 lg 1 esimese lause järgi oma nõude loovutada teisele isikule.

Loovutada võib VÕS § 165 järgi ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on

loovutamise hetkel piisavalt määratletavad. Nii võib teeomanik loovutada teeseadusest ja AÕS § 156

lg-st 1 tuleneva õiguse nõuda oma tee kasutamise eest tasu või kulutuste hüvitamist.

Seega on põhimõtteliselt võimalik, et KMG on Tiskre eratee omanikuna koos tee hageja kasutusse

andmisega ja talle hoolduskohustuse panekuga kokku leppinud koostöölepingus ka tee kasutamise

eest tasu või kulutuste hüvitise nõudmise õiguse. Hagis väidetust tulenevalt oleks maakohus pidanud

selgitama, kas hageja tugines sellele, et KMG on talle loovutanud mingeid nõudeid, nt tee kasutamise

tasunõude kostja vastu. Tee omanikuna on aga KMG-l jätkuvalt kohustus tagada tee kasutatavus ja

hooldamine ning selle kohta hagejaga koostöölepingu sõlmimine ei vabasta KMG-d seadusest

tulenevatest kohustustest kolmandate isikute, sh kostja ees.

30. Maakohus on rahuldanud hageja nõude osaliselt, tuginedes võlaõigusseaduse käsundita

asjaajamise sätetele.

Kolleegium rõhutab, et hageja nõude lahendamine käsundita asjaajamise sätete alusel saab kõne alla

tulla üksnes ulatuses, milles poolte vahel ei ole lepingut ega seadusejärgset muud võlasuhet

(vt määruse p 24). Seega on käsundita asjaajamise sätete kohaldamine välistatud osas, milles hageja

võib nõuda kostjalt KMG loovutatud nõude alusel tee kasutamise eest tasu või sellega seotud

kulutuste hüvitamist.

31. Käsundita asjaajaja võib VÕS § 1023 lg 1 järgi nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel

tehtud kulutused ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult

vajalikuks (vt ka Riigikohtu 5. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-07, p-d 16 ja 18;

30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 15). Mõistlikku tasu võib VÕS § 1023 lg 2

esimese lause järgi nõuda üksnes oma majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja.

Nõude esitamiseks peavad aga olema täidetud VÕS § 1018 eeldused käsundita asjaajamiseks.

Maakohus on nende eelduse täitmist lakooniliselt kinnitanud, seda sisuliselt põhjendamata. Käsundita

asjaajamise esmaseks eelduseks on VÕS § 1018 lg 1 järgi, et midagi oleks tehtud teise isiku kasuks.

Maakohtul tulnuks käsundita asjaajamisele tuginemiseks esmalt selgeks teha, mida hageja täpselt tegi

ning kas ja mida sellest saab lugeda tehtuks kostja kasuks, st tema asja ajamiseks. Esmajoones

vajanuks põhjendamist, kas ja kuidas nt valveteenuse osutamist saab lugeda millegi tegemiseks kostja

kasuks.

32. Kui hageja ka ajas kostja asja, välistab käsundita asjaajamise sätete kohaldamise VÕS § 1018 lg 1

järgi see, kui soodustatu on andnud asjaajajale õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema.

Seega välistab käsundita asjaajamise sätete kohaldamise leping, mille alusel on asjaajajal õigus või

kohustus soodustatu kasuks tegu teha.

Riigikohus on VÕS § 1018 lg-t 1 tõlgendades ka varem leidnud, et õigustatud käsundita asjaajamisest

tuleneva kulutuste hüvitamise ja tasu maksmise nõude rahuldamise eeldusena tuleb hagejal

tõendada mh, et ta ei olnud kohustatud asja ajama lepingust või seadusest tulenevalt (vt nt Riigikohtu

1. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-06, p-d 12 ja 14; 1. novembri 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-87-06, p 12; 5. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-07, p-d 16 ja 17).

Kolleegium täpsustab, et isegi kui asjaajamise esmaseks aluseks oli leping, ei pruugi käsundita

asjaajamine olla välistatud, kui see leping oli sõlmitud muu isiku kui soodustatud isikuga või kui

lepingulise kohustuse täitmine ei tähendanud samal ajal kolmanda isiku asja ajamist, eelkõige juhul,

kui kolmas isik ei olnud lepinguga soodustatud kolmandaks isikuks VÕS § 80 järgi.

Kolleegium leidis eelpool, et koostöölepingu järgi ei olnud soodustatud Tiskre elanikud, kes ei

sõlminud hagejaga lepingut teenuste osutamiseks (vt määruse p 22).

33. Isegi kui üldised eeldused käsundita asjaajamiseks olid täidetud, pidi olema täidetud ka mõni

VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 ettenähtud tingimus. Maakohus viitas VÕS § 1018 lg 1 p-dele 2 ja 3 ja lg-

le 2, kuid sisuliselt eelduste täitmist ei analüüsinud. Muu hulgas ei nähtu maakohtu otsusest, kuidas

vastas mh valveteenuse osutamine kostja avaldatud tahtele.

Käsundita asjaajamise mõte ei ole suruda isikule peale soovimatuid teenuseid ja kohustada teda selle

eest maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud. Hageja ei ole väitnud, et kostja oleks

väidetava asjaajamise heaks kiitnud (VÕS § 1018 lg 1 p 1) või et selline asjaajamine oleks olnud

oluline avalikes huvides (VÕS § 1018 lg 1 p 3).

Kui ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eeldustest ei esine, kuid hageja osutas kostjale

teenust kostja soodustamise tahtlusega (VÕS § 1018 lg 2), tuleks hageja nõue kvalifitseerida

VÕS § 1024 lg 4 järgi. Samas oleks kostjale VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 sätestatule mittevastav

teenuse osutamine õigustamatu ja pahauskne VÕS § 1020 lg 1 ja § 1024 lg 1 järgi, mistõttu on

sellisel juhul välistatud hageja alusetust rikastumisest tulenevad hüvitisnõuded VÕS § 1024 lg 4 järgi.

34. Hageja on tuginenud oma nõude õigusliku alusena mh võlaõigusseaduse alusetu rikastumise

sätetele.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et kohaldamisele ei kuulu VÕS § 1028 lg 1. Hagejal ei ole sellest

sättest tulenevat nn soorituskondiktsioonist tulenevat nõuet, kuna ta ei väitnud, et kostja sai temalt

midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Hageja ei ole väitnud ka, et ta oleks täitnud

hooldusteenuste osutamisega kostja kohustusi kolmanda isiku (nt KMG) ees. Seetõttu ei ole hagejal

õigust nõuda kulutuste hüvitamist ka VÕS § 1041 järgi. Samuti ei ole hagejal nõuet kostja vastu

VÕS § 1042 lg 1 alusel, kuna hageja ei ole väitnud, et ta oleks teinud kulutusi kostja esemele. Maa,

millele kulutusi on tehtud, kuulub hoopis KMG-le.

35. Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles jäi rahuldamata hageja nõue aegumise

tõttu. Kolleegium märgib siiski, et arusaamatuks jääb, mis sättele tuginedes maakohus aegumist

kohaldas. Maakohus on otsuse p-s 48 viidanud hageja märgitud TsÜS §-le 151, mis näeb ette

alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtajana kolm aastat nõudest teadasaamisest ja

kümme aastat rikastumisest. Samas leidis maakohus, et hagejal ei ole alusetust rikastumisest

tulenevat nõuet (vt maakohtu otsuse p-d 41 ja 42). Käsundita asjaajamisest tuleneva nõude

aegumistähtaeg on TsÜS § 149 esimese lause järgi kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest.

Samuti on maakohus otsuse p-s 8 viidanud hageja märgitud TsÜS §-le 154, mis näeb korduvate

kohustuste aegumise ette kolme aasta jooksul kalendriaastate kaupa. Kolleegiumi arvates ei saa

käsundita asjaajamisest tulenevat nõuet lugeda seadusest tulenevaks korduvate kohustuste täitmisele

suunatud nõudeks TsÜS § 154 mõttes, olgugi et hageja tugines oma nõudes n-ö iga kuu esitatud

arvete tasumata jätmisele.

Kvalifitseerides hageja nõude ümber VÕS § 1018 jj järgi, ei ole maakohus selgitanud pooltele selle

nõude aegumise asjaolusid ja tõendamise küsimusi.

36. Kolleegium märgib, et ainuüksi pretensiooni esitamine aegumist ei peatanud, kui tegemist ei ole

läbirääkimistega TsÜS § 167 lg 1 mõttes. See tähendab, et aegumine ei peatunud, kui kostja selgelt

läbirääkimistest keeldus või pretensioonile ei reageerinud (vt ka Riigikohtu 22. märtsi 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10, p 28). Täiendava tähtaja määramisena TsÜS § 167 lg 2 mõttes sai

pretensioon aegumise peatada üksnes juhul, kui kostja ei olnud juba varem selgelt kohustuse

täitmisest keeldunud.

IV

37. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus pidi menetluse ja otsuse tähistama eriliselt

lihtmenetluses lahendatud asjana ning et ringkonnakohus on menetlusosalisi lihtmenetlusega

üllatanud.

Tegemist on rahalise nõudega hagiga. Hagi hind on TsMS § 124 lg 1 esimese lause järgi nõutav

rahasumma, st 22 880 krooni, seega 1462 eurot 30 senti. Kuna asja hind on alla 2000 euro, on

tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Seda ei mõjuta asjaolu, et maakohus asja

menetlemisel lihtsustusi ei teinud ega märkinud ka otsuses, et kaebust selle peale ei pruugi

ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi menetleda. Eelnevat seisukohta on kolleegium korduvalt

väljendanud ka varem (vt Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 10

ja 11; 22. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 13; 1. detsembri 2010. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 12; 29. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-11, p 10).

38. Lähtudes TsMS § 637 lg-st 21, võib ringkonnakohus keelduda lihtmenetluse asjas esitatud

apellatsioonkaebuse menetlemisest esmalt siis, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba

edasikaebamiseks. Maakohtu luba edasikaebamiseks tuleb TsMS § 442 lg 10 ja § 637 lg 21 kontekstis

mõista maakohtu eraldi otsustusena, millest tuleneb, et ringkonnakohus ei või jätta

apellatsioonkaebust menetlemata ainuüksi põhjusel, et tegemist on lihtmenetluse asjaga (vt ka

Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 13 ja 14).

Praeguses asjas ei ole maakohus andnud luba edasikaebamiseks, mis kohustaks muude eelduste

täitmisel ringkonnakohut kostja apellatsioonkaebust menetlema.

39. Lisaks võib ringkonnakohus, lähtudes TsMS § 637 lg-st 21, keelduda lihtmenetluse asjas esitatud

apellatsioonkaebust menetlemast, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud

tõendeid, mis võis oluliselt mõjutada lahendit.

Selliselt lahendab ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keeldumise korral kaebuse ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole

ilmselgelt edulootust (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15; määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-114-10, p 12; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13).

40. Kolleegium on määruse III osas esitatu alusel jõudnud järeldusele, et hageja nõuet käsundita

asjaajamise sätete alusel rahuldades võib maakohus olla materiaalõiguse norme vääralt tõlgendanud

ja kohaldanud. Tegemist on materiaalõiguslikult komplitseeritud asjaga, mille lahendamine väärinuks

ringkonnakohtu tähelepanu.

41. Õige võib olla ka kostja apellatsioonkaebuse väide, et toimiku järgi ei ole maakohus arutanud

pooltega hageja nõude kvalifitseerimist käsundita asjaajamise nõudena. Seda ei nähtu ei kirjalikest

dokumentidest ega istungiprotokollidest. Selliselt võib maakohus olla oluliselt rikkunud

menetlusõiguse normi, tehes poolte jaoks üllatusliku otsuse VÕS § 1018 alusel.

Kuigi kohus kohaldab õigust ise ega ole seotud poolte õiguslike väidetega, peab kohus pooltega ka

nõude õiguslikku kvalifikatsiooni arutama, st see ei tohi tulla pooltele üllatuslikult (vt ka Riigikohtu

5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p-d 39 ja 40; 22. veebruari 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). See tuleneb mh TsMS § 351 lg-st 1, § 400 lg-st 5 ja § 436 lg 4

teisest lausest. Kui maakohus kohaldas õigust üllatuslikult, saab ringkonnakohus asja menetluses

puuduse kõrvaldada.

42. Samuti võib kostjal olla õigus, et maakohus ei ole erinevaid hageja kulutusi sisuliselt analüüsinud

ega põhjendanud, miks kostja peaks neist ühe või teise kandma. Maakohus on otsuse p-s 47 üksnes

märkinud, et hageja esitatud kulude arvestust (I kd, tl 165-167) arvesse võttes vastab hageja

tegelikele kulutustele hageja otsusega hageja liikme jaoks määratud haldus- ja valveteenuse määr,

kokku 470 krooni kuus. Samas on viidatud kuluarvestustes mitmed kulud, mille nõudmine kostjalt on

vähemalt vaieldav, nagu liisinguintress, õigusabikulud, riigilõiv. Kui pooled vaidlevad nõude suuruse

üle ja kõigi selle määramiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on seotud ebamõistlike

raskustega, võib kohus TsMS § 233 lg 2 alusel nõude suuruse otsustada oma siseveendumuse

kohaselt kõiki asjaolusid arvestades, kuid selle sätte kohaldamist tuleb ka põhjendada.

43. Eelneva põhjal ei olnud ringkonnakohtul alust TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda kostja

apellatsioonkaebust menetlemast, kuna selle põhjendamatus ei ole ilmselge, mh ei ole ilmselge, et

maakohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti, ega ka see, et ta menetlusnorme oluliselt ei

rikkunud, mis mõlemad võisid mõjutada asja lahendamise lõpptulemust.

Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja kostja apellatsioonkaebus saata menetlusse

võtmise otsustamiseks. Kolleegium ei saa ise otsustada kaebuse menetlusse võtmist, kuna vaja on

kontrollida ka üldisi menetlusse võtmise eeldusi (vt eelkõige TsMS § 637 lg 1), mis ei ole praeguses

menetluses kontrolliobjektiks.

44. Menetluskulude jaotuse Riigikohtus jätab kolleegium TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel

ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

45. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu