3-2-1-35-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-35-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. juuni 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Jaak Luik, Tambet Tampuu

Kohtuasi

OÜ K. Trans Pluss hagi AS INGES KINDLUSTUS vastu

kindlustushüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2010. a otsus tsiviil-asjas

nr 2-08-86725

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS INGES KINDLUSTUS kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

48 095 eurot 48 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ K. Trans Pluss (registrikood 10672485), esindaja

vandeadvokaat Alar Urm

Kostja AS INGES KINDLUSTUS (registrikood 10089395),

esindaja vandeadvokaat Jaanus Mody.

Asja läbivaatamise kuupäev

25. aprill 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-86725 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AS-le INGES KINDLUSTUS kassatsioonkaebuselt 27. detsembril 2010 tasutud

kautsjon 480 (nelisada kaheksakümmend) eurot 95 senti (7525 krooni 30 senti).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ K. Trans Pluss (edaspidi hageja) esitas 17. detsembril 2008 hagi, milles palus AS-lt INGES

KINDLUSTUS (edaspidi kostja) välja mõista 752 530 krooni 88 senti. Nõutud summast tasus kostja

hagejale 500 000 krooni hagi tagamise korras. Samuti soovis hageja saada viivitusintressi.

Pooled sõlmisid 9. septembril 2008 kindlustuslepingu, mille esemeks olid kindlustusvõtja (hageja)

varalised huvid kaupade rahvusvaheliste ja riigisiseste vedude korral. 4. novembril 2008 toimus

Norras liiklusõnnetus, milles hageja veoauto kaldus teelt välja, sai vigastada ja veoauto koormaks

olnud värske kala muutus kasutuskõlbmatuks. Liiklusõnnetuse tulemusena tekkis hagejale

760 354 krooni 18 sendi suurune kahju. Kauba riknemisest tulenev kahju oli kindlustatud. Hageja

omavastutus oli 500 eurot ehk 7823 krooni 30 senti.

Kostja jättis 2. detsembri 2008. a otsusega hagejale tekkinud kahju hüvitamata, kuna

tüüptingimuste § 3 p 4 kohaselt ei teki kindlustusandjal kindlustusvastutust seoses kindlustusvõtja,

tema töötajate või muude isikute, kelle üle kindlustusvõtja omab kontrolli või kelle tegude eest ta

vastutab, tahtluse või raske hooletusega. Kostja leidis, et võttes arvesse ilmastiku- ja teeolusid ning

asjaolu, et sõiduki sõidukiirus oli 85-90 km/h (teelõigul oli piirkiiruseks 80 km/h), põhjustas

kahjujuhtumi kindlustusvõtja raske hooletus.

Hageja leidis, et Norra politsei raporti kohaselt oli tegemist tavalise teega ning tavalise sõidurajaga.

Teekatteks oli asfalt, teeoludeks märkis politsei: "üldiselt libe". Nähtavus oli hea ja ilm kuiv, väljas

oli pime ja tänavavalgustus puudus. Politsei tõi välja, et teekate oli äärmiselt libe ning veoki rehvid

olid kasutuskõlbulikud ja nõuetekohased. Sõidukite talvine kasutamine libedates teeoludes on

tavapärane ja mõistlik. Tegemist ei ole jämeda rikkumisega. Ka ei saa raskeks hooletuseks lugeda

6,25%-list kiiruseületamist. Liiklusõnnetuse põhjuseks oli libe tee ning selliste juhtumite tagajärjel

tekkinud kahju hüvitamine on kindlustuslepingu sõlmimise eesmärk. Sõidumeeriku näit, mille

kohaselt oli sõiduki kiirus vahetult enne õnnetuse toimumist enam kui 80 km/h, ei vasta sõidukijuhi

poolt tegelikult valitud sõidukiirusele, kuna sõidukijuht reageeris sõiduki "kääri" minekule mõõduka

kiirendamisega, eesmärgiga taastada sõiduki üle kontroll.

Kostja ei tõendanud, et väidetav kiiruseületamine oli põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Kohus

peab võlaõigusseaduse (VÕS) § 452 lg 2 p 2 kohaldamisel tuvastama, kas kahju on tekkinud kiiruse

ületamise ja libeda tee tõttu. Selliste asjaolude tuvastamisel saab kõne alla tulla hüvitise vähendamine

riskiasjaolu suurenemise tõttu ehk maksimaalselt 6,25%. VÕS § 452 lg 2 p 2 ja kostja

tüüptingimuste § 3 p 4 on koostoimes VÕS §-ga 443 rakendatavad vaid eeldusel, et sõidukiiruse

ületamine toob kaasa riskisuurenduse. Kohtuasjas nr 3-2-1-17-08 tehtud lahendis leidis Riigikohus, et

sarnases situatsioonis tuleb kohtul tuvastada, kas tegemist oli kiiruse ületamisega, kas see rikkumine

mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele. Juhul kui kohus on

need kolm komponenti tuvastanud, siis VÕS § 445 lg 2 järgi ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2

kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt kindlustushüvitist täies ulatuses maksmata jätta.

Praegusel juhul tuleb neljanda komponendina tuvastada ka raske hooletus.

Hüvitamiskohustuse puudumist peab tõendama kindlustusandja, kuna kindlustusandja põhikohustus

on VÕS § 422 lg 1 järgi kahju hüvitamine kindlustusjuhtumi toimumise korral. VÕS § 489 lg 1

kohaselt on kindlustusandja kohustus kindlaks teha kahju suurus ning VÕS § 450 ja § 476 lg 1

kohaselt on kindlustusandja kohustus koguda tõendeid kindlustusjuhtumi asjaolude kohta. Kostja ei

ole esitanud ühtegi tõendit, millest selguks, et liiklusõnnetuse põhjus oli kiirus ja libe tee. Kostja

eksperdiarvamuse puhul esitas hageja vastuväite, et kuna ekspert on kostja töötaja, ei ole ta

erapooletu.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja tugines kahju hüvitamisest keeldumisel autojuhi raskele

hooletusele. Rahvusvaheliste autovedude kutselisel autojuhil on suur hoolsuskohustus. Hageja

autojuht ei pidanud kinni liikluseeskirjas sätestatud nõuetest, mistõttu on tegemist töötajapoolse

käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmisega. Selline käitumine vastab kostja

autovedajate ja ekspediitorite vastutuse kindlustamise tüüptingimuste § 3 p-le 4, mis annab aluse

keelduda kahju hüvitamisest. Kostja arvestas õnnetuse toimumise aja ilmastiku- ja teeolusid ning

asjaolu, et sõiduki sõidukiirus oli 85-90 km/h, ning leidis, et kahjujuhtumi põhjustas kindlustusvõtja

raske hooletus. Raske hooletusena tuleb käsitada pimedal ajal libedas kurvis lubatust suurema

sõidukiiruse valikut. Kostja esitas liikluskahjude ekspert Ermen Hirve 4. mail 2010 antud hinnangu,

mille kohaselt toimus liiklusõnnetus juhi mõistliku olukorrakiiruse olulise ületamise tõttu. Eksperdi

hinnangul oli mõistlikuks olukorrakiiruseks 40-60 km/h.

VÕS § 513 järgi vabaneb vastutuskindlustuse puhul kindlustusandja täitmise kohustusest, kui

kindlustusvõtja põhjustas tahtlikult ja õigusvastaselt sündmuse toimumise, millest tulenevalt

kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees vastutab. Tulenevalt Riigikohtu otsusest asjas nr 3-2-1-114-05

võivad vastutuskindlustuse lepingu pooled kokku leppida, et kindlustusandja vabaneb täitmise

kohustusest ka juhul, kui kindlustusjuhtum põhjustatakse raske hooletuse tõttu, sest VÕS § 513 on

dispositiivne säte.

3. Harju Maakohus rahuldas 10. juuni 2010. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja 752 530 krooni

88 senti, millest 500 000 krooni on hagi tagamise korras hagejale juba tasutud, ja viivitusintressi

45 614 krooni 43 senti ning jättis menetluskulud kostja kanda.

Pooled ei vaidle õigussuhte olemasolu üle. Kindlustatud esemeks olid kindlustusvõtja varalised huvid

CMR alusel kaupade rahvusvaheliste ja riigisiseste vedude korral. Pooled ei vaidle selle üle, et

toimus kindlustusjuhtumiks peetav sündmus. Kostja keeldus kahju hüvitamisest tulenevalt

tüüptingimuste § 3 p-st 4. Vaieldakse asjaolu üle, kas kindlustusandja vabaneb hüvitise maksmise

kohustusest ning kui vabaneb, siis millises ulatuses.

Tüüptingimuste § 3 p 4 järgi vabastab kindlustusvõtja töötaja raske hooletus kindlustusandja

kindlustusvastutusest. Kohus peab esmalt tuvastama, kas sõiduki juhi tegutsemist saab vaadelda raske

hooletusena. Tulenevalt LE §-st 123, peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis

arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi,

liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse

piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees.

Seega on juht liiklusolukorra hindamisel kohustatud arvestama ilmastikutingimusi ja teeolusid

olemasoleva informatsiooni alusel, tajudes neid oma meeleelundite kaudu, mis väljendub teeolude ja

liiklushoiatusmärkide tunnetamises vastavuses harilike võimalike riskide ja ohtudega. Raske

hooletuse tuvastamisel ei saa lähtuda vaid lubatud sõidukiiruse järgimisest. Riigikohus on otsuses

tsiviilasjas nr 3-1-1-76-03 leidnud, et iseenesest võib isegi lubatud sõidukiirusest oluliselt väiksem

kiirus olla vaadeldav LE § 123 rikkumisena, kui juht pole arvestanud halbade teeolude ning

ilmastikutingimustega, samuti muude liiklusolusid halvendavate asjaolude esinemisega või piisava

sõidukogemuse puudumisega. Vastupidiselt ei saa ka ainuüksi ettenähtud sõidukiiruse piirmäära

ületamist vähesel määral käsitada raske hooletusena. Hoolsuskohustuse sisustamisel tuleb lähtuda

sellest, kas valitud sõidukiirus oli tee- ja ilmastikuolude puhul sobiv. Tõendina esitatud Norra politsei

liiklusõnnetuse järel koostatud raportist tuleneb, et teekatteks oli asfalt ja teeolud üldiselt libedad.

C. Carlsoni ütluste kohaselt oli tee õnnetuspaigas äärmiselt libe. Nähtavus oli hea, ilm oli kuiv ja

temperatuur oli 0 kraadi. Õnnetus juhtus kell 5.20, mil väljas oli pime ja puudus tänavavalgustus.

Need asjaolud viitavad tavapärastele talvistele ilmastikuoludele, kus tee üldine libedus oli selleks

harilikuks ohuks, millega juht pidi arvestama. Äärmiselt libedale teelõigule sattumine võib aga

väljuda liiklusohtude tavalise hindamise võimaluste raamidest ning ei pruukinud sõiduki juhile olla

ettenähtav. Eeltoodust ei nähtu, et sõidukijuht oleks pidanud valima oluliselt väiksema sõidukiiruse,

ning sõiduki kurvis väljasõitmise põhjusena pole tõendatud juhi enese subjektiivne tegevus, eksimine

liiklusolukorra hindamisel ja kiiruse valikul. Seepärast ei saa rääkida raskest hooletusest kui käibes

vajaliku hoolsuse järgimata jätmisest olulisel määral.

Kostja ei ole tõendanud, et liiklusõnnetuse põhjus oli üksnes sõidukiirus, mitte libe tee. Kostja esitas

tõendina liikluskahjude eksperdi E. Hirve arvamuse liiklusõnnetuse põhjuste kohta, mille järgi oleks

mõistlik olukorrakiirus sellel teelõigul olnud 40-60 km/h ning liiklusõnnetus toimus juhi mõistliku

olukorrakiiruse olulise ületamise tõttu. Hageja leidis, et eksperti ei saa pidada erapooletuks, kuna ta

on kostja töötaja. Kohus käsitles E. Hirve arvamust kirjaliku tõendina. Kohtu hinnangul kinnitab

arvamus kostja hinnangut õnnetuse toimumise põhjuste kohta, mitte asjas tähendust omavaid

andmeid. Esitatud arvamus ei tõenda sõidukijuhi rasket hooletust sõiduki juhtimisel.

Sõidukijuhi raske hooletus sõiduki juhtimisel pole tõendatud. Isegi kui sõidukijuhi puhul saab rääkida

käibes vajaliku hoolsuse järgimata jätmisest vähesel määral, pole tegemist sellise rikkumisega, mis

tooks endaga kaasa kahju hüvitamise kohustusest vabanemise.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse. Maakohus jättis kogumata asjas vajalikud tõendid. Kuna hageja

sõidukijuht oli raskelt hooletu ja raske hooletuse tõendamine on asja lahendamise seisukohalt

määrava tähtsusega, siis oleks maakohus pidanud kostja taotlused dokumentide väljanõudmiseks ja

tunnistajate ülekuulamiseks rahuldama TsMS §-de 236 ja 239 alusel. Faktilistest asjaoludest ja

esitatud tõenditest tulenevalt oleks kohus pidanud tuvastama hageja sõidukijuhi raske hooletuse ja

kohaldama kindlustuslepingu tüüptingimuste § 3 lg-t 4 ning VÕS § 513.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. novembri 2010. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Kostja on vaidlustanud maakohtu järelduse, mille kohaselt ei ole tõendatud, et hageja autojuht oleks

olnud autot juhtides raskelt hooletu ja selle tõttu toimus kindlustusjuhtum. VÕS § 104 lg 4 kohaselt

on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Seda, et hageja autojuht oli

raskelt hooletu, pidi tõendama kostja. Ringkonnakohus leidis, et esitatud tõenditest ei saa teha

vastupidist järeldust, kui tegi maakohus. Kostjal tuli tõendada, et vastustaja autojuht käitus viisil, mis

oleks teistele autojuhtidele samades tingimustes mõistlikult vastuvõtmatu. Selliseks juhtumiks võiks

olla näiteks liikluseeskirja jäme eiramine. Lubatud sõidukiiruse ületamine 5 km/h võrra ei ole

ringkonnakohtu arvates raske hooletus. Õige on see, et hageja autojuht pidi arvestama tee- ja

ilmastikuolusid. Vaidlust ei ole, et 0-kraadise õhutemperatuuri juures võib teel olla kiilasjääd ja

sellevõrra peab olema autojuht hoolsam. Liiklusõnnetuse kohta koostatud Norra politsei raportis on

toodud välja, et teeolud oli üldiselt libedad ja õnnetuse kohal oli tee äärmiselt libe. Asjaolule, et tee

oli avariipaigal äärmiselt libe, viitab ka autojuhi seletus (tlk 56), mille kohaselt ta märkas kurvi

sisenedes, et tee läikis tulede valguses, ja pärast seda kaotas auto juhitavuse. Ringkonnakohus leidis,

et nendest asjaoludest tuleneb, et kogu maantee ei olnud ühtlaselt väga libe. Maakohus on süü

määramisel eeltoodud asjaolu õigesti arvestanud. Autojuht ei saanud ette näha, et tee võib muutuda

väga libedaks ja selle tõttu enne väga libedale lõigule jõudmist vähendada oma kiirust sobiva piirini.

Kostja esitatud E. Hirve arvamuse alusel ei saa teha järeldust, et hageja autojuht oleks olnud raskelt

hooletu. Arvamuses on tsiteeritud liiklusõpikut ja tehtud järeldus on jäetud sidumata avariikoha tee-

ja ilmastikuoludega.

6. Maakohus ei ole kostja taotluste, milles kostja palus üle kuulata tunnistajad ja määrata ekspertiis,

rahuldamata jätmisel rikkunud menetlusõiguse norme. 3. augustil 2009 esitatud taotluses palus kostja

nõuda Norra Prokuratuurist välja liiklusõnnetuse uurimise kohta koostatud materjalid ja kuulata

tunnistajana üle politseinikud Møllerplassi ja Røstumi ning esimesena avariipaigale jõudnud autojuht

C. Carlsoni. Nende tõenditega soovis kostja tõendada avariikoha tee- ja ilmastikuolusid, sõiduki

kiirust enne liiklusõnnetust ja hageja autojuhi kiiruse valiku vastavust teeoludele. 25. jaanuari 2010. a

määrusega jättis maakohus taotluse rahuldamata, kuna toimikus on olemas kostja taotluses toodud

asjaolusid tõendavad dokumendid: Norra politsei raport, politseimenetluse lõppakt ja sõidumeerik.

Maakohus jättis kostja taotluse õigesti rahuldamata, kuna asjaolud, mida kostja tõendada soovis, olid

tõendatud teiste tõenditega ja kostja ei põhjendanud, miks ta soovib veel tõendeid esitada. 9. märtsil

2010 esitas kostja ekspertiisi määramise taotluse. Ekspertiisiga on vajalik kindlaks teha, kas ja kuidas

mõjutas autojuhi valitud kiirus liiklusõnnetuse toimumist. Kohus jättis 27. aprilli 2010. a määrusega

taotluse rahuldamata, kuna kostja esitatud küsimus oli seotud oletusliku hinnangu andmisega ja

tuvastatavat asjaolu sai kohus hinnata asjas varem esitatud tõenditele tuginedes. Ringkonnakohus

nõustus maakohtuga, et küsimus, mida kostja soovis esitada eksperdile, oli oletuslik ja ilma

konkreetsete lähteandmeteta, milleta ei ole võimalik eksperdil arvamust kujundada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kohtud on rikkunud kostja tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmisel, tunnistajate

ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmisel ja ekspertiisi määramise taotluse rahuldamata jätmisel

oluliselt menetlusõiguse norme. Kostja on menetluses läbivalt väitnud, et hageja autojuhi raske

hooletus põhineb sellel, et 85 km/h oli, arvestades ilmastiku- ja teeolusid, ilmselgelt liiga suur kiirus.

Kostja esitatud asjatundja arvamuse kohaselt oli sobivaks ja mõistlikuks kiiruseks 40-60 km/h, kuid

autojuht valis kiiruseks 85 km/h. Kohtud jõudsid järeldusele, et vaatamata sellele, et tee oli

liiklusõnnetuse toimumise ajal äärmiselt libe, ei ole kostja esitanud tõendeid, et autojuhile saaks ette

heita valitud sõidukiiruse juures rasket hooletust. Just oma tõendamiskoormuse täitmiseks esitaski

kostja kohtule taotlused tõendite kogumiseks. Kuna kohtud ei võimaldanud kostjal tõendeid esitada,

siis on kohtud rikkunud tsiviilasja lahendamisel õigusliku ärakuulamise põhimõtet.

Kostja sai alles maakohtu otsusest teada, et pooltel oli vaidlus selle üle, kas tee, kus kindlustusjuhtum

toimus, oli üleüldiselt libe või oli see libe üksnes lühikeses lõigus liiklusõnnetuse toimumise kohas.

Kostja vastuväited hagile lähtusid kostja teadmisest, et tee oli kogu ulatuses äärmiselt libe. Juhul kui

maakohus oleks nimetatud asjaolu pooltega TsMS § 351 lg 1 alusel arutanud, siis oleks kostja saanud

selle kohta oma arvamust avaldada ning tõendite kogumise taotluses täpsustanud, et nende tõenditega

on võimalik tõendada, millises ulatuses oli tee libe.

Kohtud põhjendasid kostja ekspertiisi taotluse rahuldamata jätmist sellega, justkui olid kostja

küsimused eksperdile oletuslikud ja ilma konkreetsete lähteandmeteta, milleta ei ole võimalik

eksperdil arvamust kujundada. Kostja arvates vastasid tema eksperdile esitatud küsimused sisuliselt

nendele küsimustele, mida kohtud pidasid õigesti vaidluse lahendamisel oluliseks lahendada.

Kindlasti ei olnud kostja esitatud küsimused õiguslikud.

Menetlusnormide olulise rikkumisega võttis kohus kostjalt ära võimaluse tõendada oma väiteid, et

kindlustusjuhtumi põhjustas hageja raske hooletus, mis annab hagejale aluse keelduda

kindlustushüvitise väljamaksmisest.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Kostja tõendite kogumise taotluse jättis maakohus

rahuldamata, kuna sõidukiiruse, teeolude, tee ja sõiduki seisundi ning ilmastikutingimuste kohta olid

kohtutoimikus tõendid olemas.

VÕS § 489 lg 1 järgi on kindlustusandja kohustus teha kindlaks kahju suurus ning VÕS § 450

ja § 476 lg 1 alusel on kindlustusandjal kohustus koguda tõendeid kindlustusjuhtumi asjaolude kohta

selleks, et kahju hüvitamisest keelduda. Kostja taotlus viitab sellele, et kuni hagi esitamiseni ei olnud

ta tellinud ekspertiisi. Kahjukäsitlemist ei saa korraldada aastaid pärast juhtumi toimumist.

Ainuüksi ettenähtud sõidukiiruse piirmäära ületamine vähesel määral ei ole raske hooletus, vaid

hoolsuskohustuse sisustamisel tuleb lähtuda sellest, kas valitud sõidukiirus oli tee- ja ilmastikuolude

puhul sobiv. Maakohus leidis õigesti, et tegemist oli üsna tavapäraste talviste teeoludega, kus tee

üldine libedus on selleks harilikuks ohuks, millega juht pidi arvestama. Libedus teelõigul, kus

liiklusõnnetus juhtus, ei olnud mõistlikult ettenähtav ning hageja autojuht ei sõitnud teelt välja enda

raske hooletuse tõttu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 ja 2 alusel materiaalõiguse

normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb saata

TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Praeguses tsiviilasjas vaidlevad pooled selle üle, kas kindlustusandja vabaneb hüvitise maksmise

kohustusest ning kui vabaneb, siis millises ulatuses. Kindlustusandja kindlustuslepingu põhikohustus

on VÕS § 422 lg 1 järgi kahju hüvitamine kindlustusjuhtumi toimumise korral. Kui kindlustusvõtja

on tõendanud kindlustusjuhtumi toimumise, tekib kindlustusandjal hüvitamise kohustus ning

hüvitamiskohustuse puudumist peab tõendama kindlustusandja. Pooltevahelise kindlustuslepingu

tüüptingimuste § 3 lg-ts 4 tuleneb, et kindlustusandjal ei teki kindlustusvastutust kindlustusvõtja

töötaja tahtluse või raske hooletuse tagajärjel kindlustusjuhtumi põhjustamisel.

Selleks, et tuvastada, kas kindlustusandja vabaneb kindlustushüvitise maksmisest, tuleb kohtul

hinnata, kas kindlustusvõtja on rikkunud oma kohustusi viisil, mis oluliselt suurendas kindlustusriski,

ning kas kindlustusvõtja rikkumine on aluseks kindlustusandja hüvitamiskohustusest vabanemiseks.

10. Hagiavaldusest nähtub, et kostja heidab hageja autojuhile ette rasket hooletust, mis seisnevat

lubatud 80 km/h alas kiiremini sõitmises olukorras, kus teeolud olid libedad. VÕS § 104 lg 4 järgi on

raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Kuna sõidukite talvine

kasutamine libedates teeoludes on tavapärane ja mõistlik, ei saa libedates teeoludes sõitmine hageja

arvates olla raskeks hooletuseks. Samuti leidis hageja, et 6,25%-line kiiruseületamine ei ole raskeks

hooletuseks. Lisaks märkis hageja, et kostja ei ole tõendanud, et väidetav kiiruseületamine oli

põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega.

Kostja leidis vastuses hagiavaldusele, et võttes arvesse ilmastiku- ja teeolusid ning asjaolu, et hageja

sõiduki sõidukiiruseks oli 85-90 km/h, on kahjujuhtumi põhjustanud kindlustusvõtja raske hooletus.

19. jaanuaril 2009 kohtule esitatud vastuses hagiavaldusele esitas kostja kohtule taotluse üle kuulata

tunnistajatena liiklusõnnetuse sündmuskohal käinud ning politseiraportis nimetatud

politseiametnikud. Kostja arvates oskavad sündmuskohal käinud politseiametnikud anda ütlusi selle

kohta, millised olid tee- ja ilmastikuolud liiklusõnnetuse sündmuskohal. 3. augustil 2009 esitas kostja

täiendavad seisukohad ja kordas oma taotlusi Norra Prokuratuurist dokumentide väljanõudmiseks

ning eelnimetatud politseiametnike ülekuulamiseks. Lisaks palus kostja täiendavalt üle kuulata

Christer Carlsoni, kes sõitis õnnetuse toimumise ajal hageja autoga samas suunas ja oskaks seetõttu

anda ütlusi liiklusõnnetuse sündmuskohal valitsenud tee- ja ilmastikuolude kohta.

11. Maakohus leidis otsuses õigesti, et kohus peab esmalt tuvastama, kas sõiduki juhi tegutsemist

saab vaadelda raske hooletusena. Raske hooletuse tuvastamisel ei saa lähtuda vaid lubatud

sõidukiiruse järgimisest, vaid hoolsuskohustuse sisustamisel tuleb lähtuda sellest, kas valitud

sõidukiirus oli tee- ja ilmastikuolude puhul sobiv. Maakohus leidis, et hageja sõidukijuhi raske

hooletus ei ole tõendatud. Samale seisukohale asus ka ringkonnakohus. Ringkonnakohus lisas, et

lubatud sõidukiiruse ületamine 5 km/h võrra ei ole käsitatav raske hooletusena. Kolleegium sellise

seisukohaga ei nõustu. Kolleegiumi hinnangul on libedal teelõigul lubatud sõidukiiruse ületamine

raske hooletus. Seda, et sõidutee oli libe, väitis hageja hagiavalduses. Kohtud tuvastasid samuti, et

sõidutee oli libe. Sõidukijuht, kes ületab libedal teel piirkiirust, on käibes jätnud järgimata vajaliku

hoolsuse olulisel määral, st tema käitumine on vaadeldav raske hooletusena ja sellises olukorras võib

kindlustusandja vabaneda kahju hüvitamise kohustusest. Kuna kolleegium ringkonnakohtu

seisukohaga ei nõustu, tuleb asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

12. VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama ainult juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus

põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik

seos). Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma

nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema

sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud

(vt Riigikohtu 18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 17).

Hagiavalduses väidab hageja, et kostja ei ole tekkinud kahju hüvitamisest keeldumise aluste

esinemist tõendanud, samuti ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et liiklusõnnetuse

põhjus oli kiirus ja libe tee. Selliselt leidis hageja, et piirkiiruse ületamise ja liiklusõnnetuse vahel ei

olnud põhjuslikku seost. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus juhul, kui hageja jääb oma

seisukoha juurde, et põhjuslikku seost valitud sõidukiiruse ja liiklusõnnetuse vahel ei ole, vastu

võtma kostja väidet tõendavad tõendid. Selleks võivad olla mh tunnistajate ütlused ja ka eksperdi

arvamus.

13. Kolleegium nõustub kostja kassatsioonkaebuse väidetega, et kohtud on rikkunud TsMS § 230 lg-

d 1 ja 2 ja § 238 lg-t 1 ning võtnud kostjalt ära võimaluse esitada tõendeid oma tõendamiskoormuse

täitmiseks. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus heitsid kostjale ette seda, et tema esitatud asjaolud

on jäänud vajalikul määral tõendamata. Samas ei ole kohtud nõustunud kostja taotlusega koguda

tõendeid ja kuulata üle kostja taotletud tunnistajad. Ühelt poolt jõudsid kohtud järeldusele, et kostja

pole oma väidete tõendamiseks esitanud tõendeid, kuid teiselt poolt jätsid kohtud rahuldamata kostja

taotlused, mille eesmärgiks oligi nende väidete tõendamine.

TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 229 lg 1 järgi on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on

seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks

poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks

lahendamiseks tähtsad asjaolud. TsMS § 229 lg 2 järgi on tõendiks muu hulgas tunnistaja ütlus ja

dokumentaalne tõend.

14. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

15. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostjale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada tasutud kassatsioonikautsjon.

Ants Kull Jaak Luik Tambet Tampuu

Kohtunik J. Luige eriarvamus

Kolleegiumi hinnangul on lubatud sõidukiiruse ületamine libedal teelõigul raske hooletus. Selle

järeldusega ei saa faktilisi ja õiguslikke asjaolusid kaalumata nõustuda.

Hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine ja raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel

määral järgimata jätmine (VÕS § 104 lg 3 ja lg 4). Pooltevahelise kindlustuslepingu tüüptingimuste

järgi vabastab kindlustusvõtja töötaja raske hooletus kindlustusandja kindlustusvastutusest. Kostja

käsitas raske hooletusena pimedal ajal libedas kurvis lubatust suurema sõidukiiruse valikut. Tema

liikluskahjude eksperdi hinnangul olnuks sündmuskohal mõistlik olukorrakiirus 40-60 km/h.

Eeldusel, et sõidukijuht kasutas õigeid juhtimisvõtteid, sõltus sõiduki teelpüsivus peaasjalikult tee- ja

ilmastikuoludest, veduki ja haagise rehvide seisukorrast ning autorongi sõidukiirusest. Norra politsei

raporti kohaselt oli tegemist hea nähtavusega ja kuiva ilmaga ning üldiselt libeda (raportis ei ole

märgitud, et "üldine libedus" tähistab veel midagi muud kui tavapärast talvist teed) asfaltteega. Sama

raporti järgi oli aga teekate sündmuskohal äärmiselt libe. Veduki ja haagise rehvid vastasid nõuetele.

Autorongi sõidukiirus oli enne teelt väljasõitu hageja väitel lubatu piires (80 km/h) ja kostja väitel

lubatust 6,25 % suurem (85-90 km/h).

Võttes arvesse ka hageja autojuhi seletusi (kurvi sisenedes läikis tee tulede valguses) ja samas suunas

sõitnud autojuhi C. Carlsoni ütlusi sündmuskohas tee äärmise libeduse kohta, saab teha järelduse, et

esines oluline diferents tee libeduses sündmuskohal ja eelnevalt läbitud tee vahel. Sellises olukorras

tuleb minu arvates hoolsuskohustuse järgimisele hinnangu andmisel võtta arvesse nii sõidukiirus kui

ka oluline muutus teeoludes. Päri võib olla sellega, et talvisel teel ja talvistes ilmastikuoludes on

lubatud sõidukiiruse ületamine käsitatav autojuhi hooletusena (autojuht ei käitunud mõistlikult).

Nõustudes kostja eksperdi arvamusega, et sündmuskohal olnuks teelt väljasõit välditav liikudes

kiirusega vähem kui 60 km/h, peab raske hooletuse hindamisel vastama küsimusele, kas äärmiselt

libedale teelõigule sattumine pidi olema autojuhile ettenähtav, et asuda aegsasti sõidukiirust

vähendama. Teisisõnu, kas antud olukorras käitus hageja autojuht teistele mõistlikele autojuhtidele

vastuvõetamatult?

Esitatud lähenemise korral kaob ka vajadus üritada ekspertiisiga tuvastada põhjuslikku seost

piirkiiruse ületamise ja liiklusõnnetuse vahel.

Jaak Luik