3-4-1-12-10 · Riigikohus

Riigikohtunike Henn Jõksi, Priit Pikamäe ja Tambet Tampuu eriarvamus üldkogu otsusele 3-4-

1-12-10.

1. Leiame, et RaKS § 57 lg 6 tekstiosa "ja vähemalt 65-aastasel kindlustatud isikul" on kooskõlas

põhiseadusega ja puudus alus seda kehtetuks tunnistada.

2. Üldkogu leidis esmalt, et kui nt 64-aastane isik võib haigushüvitist ühes kalendriaastas saada

kokku kuni 250 päeva, siis 65-aastasele isikule hüvitatakse ühes kalendriaastas haiguse või vigastuse

tõttu sissetuleku kaotus ligi 2,5 korda lühema aja ehk kokku kuni 90 päeva jooksul. Samas statistikast

tulenev 65 eluaasta eapiir on tingitud statistika tegijate poolt selliselt gruppide loomisest, mitte

sellest, et inimese terviseseisund 65-aastaseks saamisel automaatselt ja oluliselt halveneks.

Tõenäoliselt oleks statistika üsna sarnane, kui uuritavaid vanusegruppe moodustades oleks üheks

grupiks loetud näiteks kas 62- või 68-aastased ja vanemad isikud (otsuse p 51). Edasi järeldas

üldkogu otsuse p-s 52 järgmist: "Kuna ei ole tõsikindlalt väidetav, et just 65 eluaastat on piir, millest

alates on isiku tervislik seisund sedavõrd halvenenud, et pikemaajalise haiguse korral on tegemist

püsiva töövõime langusega, on vanuse alusel haigushüvitise maksmise pikkuse piiramisel tegemist

65-aastaste ja vanemate isikute võrdsuspõhiõiguse intensiivse riivega."

Seega on üldkogu oma järelduse võrdsuspõhiõiguse intensiivsest riivest rajanud oletusele, et statistika

oleks tõenäoliselt üsna sarnane, kui uuritavaid vanusegruppe moodustades oleks üheks grupiks loetud

näiteks kas 62- või 68-aastased ja vanemad isikud. Tuleb märkida, et üldkogu oletus pole

tõsikindlam, kui seadusandja uuringutel põhinev järeldus, et haigestumine erinevatesse haigustesse

tõuseb vanusegrupis alates 65 eluaastast ja selles vanusegrupis isikud saavad erinevaid hüvitisi

ravikindlustusvahendite arvel rohkem kui nooremad. Senises praktikas on Riigikohus leidnud, et

õigusakti või selle sätte põhiseadusvastaseks tunnistamist ei saa rajada oletusele (Riigikohtu üldkogu

16. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 95).

3. Üldkogu ei nõustunud menetlusosaliste arvamusega, et kuna suuremat osa alla 65-aastaseid ja

vähemalt 65-aastaseid haigushüvitist saama õigustatud isikuid eristab ka see, et viimastel on

RPKS § 7 järgi õigus saada vanaduspensioni, siis nii pensioni kui ka ajutise töövõimetuse hüvitise

maksmise eesmärgiks on äralangenud sissetuleku asendamine, ja samal eesmärgil kahe erineva

hüvitise maksmine võib kujutada endast avalike vahendite ebasäästlikku kasutamist (otsuse p 53).

Mittenõustumist põhjendas üldkogu sellega, et riiklik vanaduspension on rahaline hüvitis vanaduse

korral. Haigushüvitis on aga rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab töövõimetuslehe

alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või

kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu

(RaKS § 50 lg-d 1 ja 3). Ajutise töövõimetuse hüvitise eesmärgiks on tagada isikule sissetulek ajaks,

mil isik ei ole ajutise töövõimetuse tõttu võimeline tavapärase sissetuleku saamiseks vajalikku tööd

jätkama. Seevastu riiklik vanaduspension on riigi hüvitis vanaduse korral inimestele, kes on oma

töise panuse andnud ning kelle töötasult on üldjuhul vähemalt 15 aasta jooksul makse makstud.

Riikliku vanaduspensioni saamine ei sõltu isiku tervislikust seisundist ega suutlikkusest endale muul

moel elatist teenida (otsuse p 55).

Leiame, et sotsiaalsete õiguste kaitse, sh vanaduspensioni ja ajutise töövõimetuse toetuse maksmine

sisaldab ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses

kindlustama. Tuleks küsida, miks maksab riik vanaduse korral rahalist hüvitist. Meie hinnangul

maksab riik vanaduse korral rahalist hüvitist vanaduspensioni näol muu hulgas seetõttu, et

eelduslikult on vähenenud isikute töövõime ning sissetulek. Seega on põhjendatud piirata sama

eesmärgi saavutamiseks erinevate hüvitiste maksmist.

4. Üldkogu on otsuse p-s 58 märkinud kokkuvõtvalt järgmist: "Üldkogu arvates ei põhjenda vähemalt

65-aastaste isikute pealt haigushüvitise maksmiseks kuluva ravikindlustuse raha kokkuhoidu eakate

keskmiselt halvem tervis ega vanaduspensioni saamine. Vanusepiir kui formaalne kriteerium ja

riikliku vanaduspensioni saamine ei saa olla piisavad põhjused, jätmaks vähemalt 65-aastaseid isikuid

ilma hüvedest, mida alla 65-aastased isikud lähtuvalt RaKS § 57 lõikest 5 saavad."

Kuigi otsuse p-s 50 rõhutab üldkogu vajadust piirangu mõõdukuse hindamisel kaaluda ühelt poolt

võrdsuspõhiõigusesse vanuse alusel ebavõrdse kohtlemise kaudu sekkumise ulatust ja intensiivsust

ning teiselt poolt ravikindlustuse vahendite säästmise eesmärgi tähtsust, ei nähtu otsusest, et üldkogu

oleks eesmärgi tähtsust hinnanud ja võrdsuspõhiõiguse riive ja seda õigustava eesmärgi tähtsust

kaalunud.

Riigi kohustus anda abi vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral tuleneb PS § 28 lg-

st 2. Sama sätte kohaselt sätestab abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra seadus.

Eeltoodud kohustuse täitmine hõlmab mh ravikindlustusvahendite arvel tervishoiukulude katmise

süsteemi kindlustatud isiku haiguste ennetamisel ja ravimisel, ravimite ja meditsiiniseadmete ostmise

rahastamisel ning ajutise töövõimetuse hüvitiste ja muude hüvitiste maksmisel (RaKS § 2 lg 1).

Arvestades eeltoodud meetmete mahtu, nende olulisust tervise kui olulise väärtuse kaitsmisel

(PS § 28 lg 1), selleks kuluva raha hulka ja samas ravikindlustuseks kasutatavate vahendite piiratust,

on meie hinnangul ravikindlustusvahendite säästmine ja nende otstarbekas kasutamine vägagi

kaalukas eesmärk.

Leiame, et ravikindlustusvahendite säästmine ja otstarbekas kasutamine kaalub oma tähtsuselt üles

RaKS § 57 lg-s 6 sisalduva vähemalt 65-aastase kindlustatud isiku võrdsuspõhiõiguse riive. Nendele

isikutele makstav riiklik vanaduspension vähendab riive intensiivsust, kuna neil säilib sissetulek

vaatamata RaKS § 57 lg 6 kohaldamisele.

Mööname, et nii eriarvamus kui ka üldkogu otsus on mõõdukuse hindamisel subjektiivsed.

Sotsiaalsete õiguste tagamisel oleks õigem jätta diskretsiooniotsuste tegemisel avaram ruum

seadusandjale.

Henn Jõks Priit Pikamäe Tambet Tampuu