3-1-1-41-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-41-11

Otsuse kuupäev

3. juuni 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi Kurmet Paursoni ja Üllar Kase süüdistuses

KarS § 209 lg 2 p-de 2 ning 3 ja § 394 lg 2 p-de 1 ning 3, Siim

Rinne süüdistuses KarS § 394 lg 2 p 1, Viljo Mardisoo

süüdistuses KarS § 394 lg 2 p 1, Ivory Liibeoni süüdistuses KarS

§ 394 lg 2 p 1 ning Raimo Kotkase süüdistuses

KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

14. jaanuari

2011.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-09-20617

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merike Lugna,

Üllar Kase kaitsja vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar ja Kurmet

Paursoni kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, kassatsioonid

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Ivory Liibeoni kaitsja vandeadvokaat Andres Simson, Siim Rinne

ja Viljo Mardisoo kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu ning

Raimo Kotkase kaitsja vandeadvokaat Madis Mahlapuu

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

4. mai 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. jaanuari 2011. a otsus:

1.1 Kurmet Paursoni, Üllar Kase ja Raimo Kotkase õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 394 lg

2 p-de 1 ja 3 ja Ivory Liibeoni, Siim Rinne ning Viljo Mardisoo õigeksmõistmises

süüdistuses KarS § 394 lg 2 p 1 järgi;

1.2 Kurmet Paursonile ja Üllar Kasele KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud ning Raimo Kotkasele

KarS § 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuste tühistamises, samuti Kurmet Paursonile ja Üllar

Kasele KarS § 73 lg-te 1 ja 2 alusel vangistusest tingimisi vabastamise eelduste muutmises,

süüdistatavatelt sundraha väljamõistmises ning neile valitud kaitsjatele makstud tasu

hüvitamises;

1.3 Raimo Kotkase, Ivory Liibeoni, Siim Rinne ja Viljo Mardisooga seotud menetluskulude

riigi kanda jätmises;

1.4 Siim Rinnele ja Viljo Mardisoole alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamises;

1.5 osas, millega jäeti Pärnu Maakohtu 12. juuli 2010. a otsus AS SE tsiviilhagi rahuldamises

muutmata.

2. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

3. Muus osas, s.o Kurmet Paursoni ja Üllar Kase süüditunnistamises KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3

järgi ning selle teo eest karistuse mõistmises, jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Prokuröri kassatsioon rahuldada, kaitsjate kassatsioonid rahuldada osaliselt.

5. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Mahlapuu & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu

suuruseks Raimo Kotkasele kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 191 (sada

üheksakümmend üks) eurot ja 75 (seitsekümmend viis) senti.

6. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Simson & Variku makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

Ivory Liibeonile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 230 (kakssada

kolmkümmend) eurot ja 11 (üksteist) senti, sealhulgas käibemaks 38 (kolmkümmend kaheksa)

eurot ja 35 (kolmkümmend viis) senti.

7. Jätta käesoleva otsuse resolutiivosa punktides 5 ja 6 nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi

kanda.

8. Mõista Eesti Vabariigilt Üllar Kase kasuks välja 500 (viissada) eurot, sealhulgas käibemaks

100 (sada) eurot, valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 12. juuli 2010. a otsusega tunnistati Kurmet Paurson ja Üllar Kase süüdi KarS §

209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning neid karistati vangistusega 4 aastaks. Samuti tunnistati nad süüdi KarS

§ 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning karistati vangistusega 5 aastaks. KarS § 64 lg 1 järgi mõisteti

süüdistatavatele liitkaristuseks 5 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 2 alusel pöörati

mõistetud karistusest kohtuotsuse jõustumisel täitmisele 4 kuud vangistust, ülejäänud karistuse osa,

s.o 5 aastat ja 2 kuud vangistust, jäeti aga tingimisi 5 aasta ning 2 kuu pikkuse katseajaga täitmisele

pööramata.

1.1 Sama otsusega tunnistati KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi süüdi Raimo Kotkas ning teda karistati

vangistusega 3 aastaks. KarS § 65 lg 1 alusel liideti mõistetud karistusele Harju Maakohtu 10.

oktoobri 2008. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aastat ja 8 kuud vangistust ning

liitkaristuseks mõisteti vangistus 3 aastaks. Vastavalt KarS § 68 lg-le 1 arvati karistusaja hulka

eelvangistuses viibitud aeg, s.o 2 päeva ja loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat, 11

kuud ning 28 päeva vangistust. KarS § 74 lg 1 alusel jäeti karistus 3-aastase katseajaga tingimisi

täitmisele pööramata.

1.2 Maakohus tunnistas KarS § 394 lg 2 p 1 järgi süüdi ka Ivory Liibeoni ja karistas teda

vangistusega 2 aastaks ning 3 kuuks, jättes KarS § 74 lg 1 alusel karistuse 18-kuulise katseajaga

tingimisi täitmisele pööramata.

1.3 Sama otsusega tunnistati KarS § 394 lg 2 p 1 järgi süüdi Siim Rinne ja teda karistati vangistusega

2 aastaks ning 3 kuuks. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o

2 päeva ja loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat, 2 kuud ning 28 päeva vangistust.

Vastavalt KarS § 74 lg-le 1 jäeti karistus 18-kuulise katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

1.4 Sama otsusega tunnistati KarS § 394 lg 2 p 1 järgi süüdi Viljo Mardisoo ja teda karistati

vangistusega 2 aastaks ning 6 kuuks. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses

viibitud aeg 3 päeva, loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat, 5 kuud ja 27 päeva

vangistust ning jäeti vastavalt KarS § 74 lg-le 1 karistus 18-kuulise katseajaga tingimisi täitmisele

pööramata.

1.5 Maakohus rahuldas AS SE tsiviilhagi ja mõistis K. Paursonilt ning Ü. Kaselt solidaarselt välja

3 800 916 krooni ja 2 senti. K. Paursoni kinnisasjade suhtes tsiviilhagi tagamiseks

kinnistusraamatusse kantud keelumärked jäeti muutmata.

1.6 Sama otsusega mõisteti õigeks OÜ Valdervik Puit süüdistuses KarS § 394 lg 2 p 3 ja lg 4 ning §

209 lg 3 järgi ja OÜ Ainulaadne ning OÜ Help24 süüdistuses KarS § 394 lg 2 p 3 ja lg 4 järgi. OÜ

Eurodoor suhtes lõpetati menetlus KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel seoses juriidilise isiku lõppemisega.

Nende isikute osas ei ole kohtuotsust kassatsioonimenetluses vaidlustatud.

2. KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi tunnistati K. Paurson ja Ü. Kase süüdi selles, et nad esitasid

ühiselt ja kooskõlastatult tegutsedes AS-le ST (õigusjärglane AS SE) 27. jaanuarist 2007 kuni 5.

juunini 2008 tasumiseks võltsitud arveid kokku 1162, 957 m3 saematerjali müügi kohta 4 036 805

krooni ning 51 sendi suuruses summas. Sellel ajavahemikul saatis OÜ Valdervik Puit juhatuse liige

Ü. Kase postiga AS ST IST juhi K. Paursoni kodusele aadressile võltsitud saatelehed ja arved puidu

müügi kohta. K. Paurson edastas arved AS ST IS vastuvõtuosakonda, jättes mulje, nagu oleks ta

puidumaterjali vastu võtnud, kuigi tegelikkuses selle vastuvõtmist ei toimunud. Arvutiprogrammis

seostati saatelehed OÜ Valdervik Puit arvetega ja edastati need K. Paursonile kinnitamiseks. Viimane

kinnitas võltsitud arved ja esitas need AS ST raamatupidamisele tasumiseks, luues näilike arvete näol

kannatanule teadvalt ebaõige ettekujutuse puidumaterjalist, mida tegelikult IS-sse ei saabunud ja

arvele ei võetud. Kinnitatud arvete alusel tegi AS ST ülekanded OÜ Valdervik Puit pangakontodele.

Selliselt petsid süüdistatavad kannatanult välja 4 036 805 krooni ja 51 senti. 5. juunil 2008 avastas

AS ST, et OÜ-le Valdervik Puit tasutud ülekanne summas 235 889 krooni ja 49 senti on makstud

võltsitud arvete alusel, mille tõttu kandis OÜ Valdervik Puit selle summa AS-le ST tagasi.

2.1 KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi tunnistati K. Paurson ning Ü. Kase süüdi selles, et tegutsedes

ühiselt ja kooskõlastatult I. Liibeoni, R. Kotkase, V. Mardisoo ning S. Rinnega, panid nad toime

rahapesu suures ulatuses, varjamaks 27. jaanuarist 2007 kuni 5. juunini 2008 KarS § 209 lg 2 p-de 2

ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise tulemusena OÜ Valdervik Puit arvelduskontodele

laekunud raha tegelikku omanikku ja ebaseaduslikku päritolu. Rahapesu toimepanemiseks ja

kuriteost saadud raha omastamiseks sooritasid märgitud isikud ühiselt ja kooskõlastatult näilikke

tehinguid muuhulgas OÜ Valdervik Puit, OÜ N, OÜ M Ehitus, OÜ Ainulaadne, OÜ Eurodoor, OÜ C

ja OÜ Help24 arvelduskontode kaudu, mille tulemusena sai K. Paurson enda käsutusse 1 801 500

krooni, Ü. Kase aga 632 000 krooni.

2.2 I. Liibeon tunnistati KarS § 394 lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et olles OÜ N juhatuse liikmeks, pani

ta Ü. Kase ja K. Paursoniga ühiselt ning kooskõlastatult toime rahapesu, varjamaks näilike

tehingutega ajavahemikul 27. jaanuarist 2007 kuni 6. maini 2008 KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi

kvalifitseeritava kuriteo tulemusena OÜ Valdervik Puit arvelduskontodele laekunud raha tegelikku

omanikku ja ebaseaduslikku päritolu. Selleks sooritas ta 26. jaanuarist 2007 kuni 1. märtsini 2007 OÜ

N arvelduskontol kuritegeliku päritoluga rahaga näilikke tehinguid, saades enda käsutusse 159 648

krooni.

2.3 R. Kotkas tunnistati KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi süüdi selles, et tegutsedes OÜ Ainulaadne

juhtivtöötajana, pani ta ühiselt ning kooskõlastatult Ü. Kase ja K. Paursoniga toime suures ulatuses

rahapesu, varjamaks näilike tehingutega ajavahemikul 27. jaanuarist 2007 kuni 6. maini 2008 KarS §

209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise tulemusena OÜ Valdervik Puit

arvelduskontodele laekunud raha tegelikku omanikku ja ebaseaduslikku päritolu. Selleks sooritas ta

30. märtsist 2007 kuni 3. märtsini 2008 OÜ Ainulaadne arvelduskontol kuritegeliku päritoluga rahaga

näilikke tehinguid, saades enda käsutusse 1 016 485 krooni ja 5 senti.

2.4 V. Mardisoo tunnistati KarS § 394 lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et tegutsedes OÜ Eurodoor

juhtivtöötajana, pani ta Ü. Kase ja K. Paursoniga ühiselt ning kooskõlastatult toime rahapesu,

varjamaks näilike tehingutega ajavahemikul 27. jaanuarist 2007 kuni 6. maini 2008 KarS § 209 lg 2

p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise tulemusena OÜ Valdervik Puit

arvelduskontodele laekunud raha tegelikku omanikku ja ebaseaduslikku päritolu. Selleks sooritas ta

29. septembrist 2007 kuni 4. jaanuarini 2008 OÜ Eurodoor arvelduskontol kuritegeliku päritoluga

rahaga näilikke tehinguid, saades enda käsutusse 420 216 krooni krooni ja 17 senti.

2.5 S. Rinne tunnistati KarS § 394 lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et tegutsedes OÜ Help24

juhtivtöötajana, pani ta Ü. Kase ja K. Paursoniga ühiselt ning kooskõlastatult toime rahapesu,

varjamaks näilike tehingutega ajavahemikul 27. jaanuarist 2007 kuni 6. maini 2008 KarS § 209 lg 2

p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise tulemusena OÜ Valdervik Puit

arvelduskontodele laekunud raha tegelikku omanikku ja ebaseaduslikku päritolu. Selleks sooritas ta

31. märtsist kuni 8. maini 2008 OÜ Help24 arvelduskontol kuritegeliku päritoluga rahaga näilikke

tehinguid, saades enda käsutusse 146 509 krooni ja 19 senti.

3. Maakohtu otsuse põhiseisukohad olid järgmised.

3.1 K. Paursonile ja Ü. Kasele KarS § 209 lg 2 p-de 2 ning 3 järgi süüksarvatav kuritegu on tõendatud

ja kuriteo toimepanemise tulemusena said süüdistatavad suures ulatuses varalist kasu. Kannatanu

esindaja ütlustest nähtub, et kuigi K. Paursoni töölepingu muudatused ja ametijuhend olid

allkirjastamata, täitis süüdistatav süüdistuses märgitud ajavahemikul T juhataja tööülesandeid. Sama

kinnitas tunnistaja E. S. K. Paursoni tööülesannete hulka kuulus tehase töö organiseerimine,

kannatanu esindaja nõusolekul 6-meetrise palgi sisseostmine ja saatelehtede ning arvete kinnitamine.

On tuvastatud, et nädalavahetustel, mil väidetavalt pidid saabuma OÜ Valdervik Puit koormad, need

tegelikult kohale ei saabunud. Saatelehtedel märgitud autode omanikud palkide vedu ei kinnitanud ja

kontrollimisel ei tehtud kindlaks kõnealuste koormate saabumist ega mahalaadimist. Seda tõendavad

muuhulgas tunnistajate V. L.-i, L. K., J. A. ja M. K. ütlused. K. Paurson on ka ise tunnistanud kahe

alusetu arve kinnitamist. Sarnaseid ütlusi on andnud ka Ü. Kase, kes tagastas kannatanule kahe arve

alusel makstud raha. Lisaks tõendavad kuriteo toimepanemist arved ja saatelehed.

3.2 Tunnistaja R. M. L.-i ütlustega on välistatud tehasesse saabunud materjali kadumine. Tunnistaja

M. K. ütlustest nähtub, et 6-meetrine palk oli nõutud. Samuti poleks seda puudutavad andmed saanud

jääda andmebaasi kandmata. Tunnistaja A. T. selgitas, et märg materjal saetakse ja nummerdatakse.

Edasises töös antakse sellele aga uus number. Asitõendi vaatlusprotokolli, milles käsitletakse

tootmisraportite järgi 2008. a algusest maikuuni ostetud märja männimaterjali koguseid, saatelehtede

ja arvete alusel on tuvastatud, et T ei saanud saatelehtedel märgitud materjali ning tegemist oli näilike

arvetega. Asitõendi vaatlusprotokolliga, mille kohaselt vaadeldi tehase väravas tehtud turvakaamera

salvestusi, pole tuvastatud saatelehtedel märgitud autode saabumist. Luues kannatanule teadvalt

tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, tegutsesid süüdistatavad grupis ja said võõrast vara

3 800 916 krooni ning 2 sendi ulatuses. Pettuse tulemusena tegi kannatanu varakäsutuse ja sai varalist

kahju.

3.3 V. Mardisoo, S. Rinne, I. Liibeon ja R. Kotkas on OÜ-lt Valdervik Puit saadud raha nende

juhitavate osaühingute pangaarvetelt sularahas välja võtnud, edastades selle OÜ Valdervik Puit

esindavale isikule. Viimast tõendavad süüdistatavate ütlused ja pangatehinguid kajastavad

dokumendid. Süüdistatavad nõustusid kooskõlastatult kuritegeliku päritoluga raha vastu võtma, seda

enda ja äriühingu tegevusega varjama ning raha lõpuks üle andma. Süüdistuses kirjeldatud käitumine

pole käsitatav puidu müügi tavapärase vahendamisena, sest tegelikkuses saematerjali müüki ei

toimunud. Ettevõtete vahel liikusid vaid näilikud saatelehed. Süüdistatavad panid kaudse tahtlusega

toime rahapesu, kuna raha ebaseaduslikku päritolu varjati, saadu aga suunati legaalsesse käibesse.

Seejuures said V. Mardisoo, S. Rinne, I. Liibeon ja R. Kotkas kasu protsendina näiliku tehingu

väärtusest.

3.4 Tõendatud on ka K. Paursoni ja Ü. Kase süüdistus KarS § 394 lg 2 p-de 1 ning 3 järgi. K.

Paursoni väidetavad legaalse sissetuleku allikad pole muude tõenditega leidnud kinnitamist.

Kaassüüdistatavate õigusvastaste tegude tulemusena jõudis raha lõpuks K. Paursoni pangakontodele.

Süüdistatavad tegutsesid eesmärgiga varjata raha tegelikku omanikku ning ebaseaduslikku päritolu.

Ühiselt ja kooskõlastatult tegutsesid K. Paurson ja Ü. Kase. Teised süüdistatavad tegutsesid ühiselt

koos Ü. Kasega.

3.5 Süüdistusakti järgi moodustab õigusvastaselt tekitatud kahju 4 036 805 krooni ja 51 senti, millest

235 889 krooni ning 49 senti tagastati kannatanule 2008. a juunis. Seega oli kuriteoga õigusvastaselt

tekitatud kahju suurus süüdistatavatele teada hiljemalt süüdistusakti kättesaamisel. Tsiviilhagi on

põhjendatud ja tõendatud ning tuleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 2, § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel

rahuldada.

4. 12. juulil 2010 tegi Pärnu Maakohus otsuses vigade parandamise määruse, lugedes K. Paursoni ja

Ü. Kase katseaja pikkuseks 5 aastat. Samuti tehti otsusesse parandused I. Liibeoni kaitsjale makstud

riigi õigusabi tasu suuruse, S. Rinne ja V. Mardisoo elukohtade andmete, otsuse vaidlustamise korra

ning menetluskulude väljamõistmise osas.

5. Pärnu

Maakohtu

otsuse

peale

esitasid

apellatsioonid

Lääne

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Merike Lugna, K. Paursoni kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, Ü. Kase kaitsja

vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar, V. Mardisoo ja S. Rinne kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu, I.

Liibeoni kaitsja vandeadvokaat Andres Simson ning R. Kotkase kaitsja vandeadvokaat Madis

Mahlapuu. Prokuröri apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist K. Paursoni ja Ü. Kase

karistamise osas ning paluti uue otsusega K. Paursonile ja Ü. Kasele KarS § 64 lg 1 alusel mõista

liitkaristuseks vangistus 5 aastaks ning 6 kuuks, millest pöörata vastavalt KarS § 73 lg-tele 1 ja 2

koheselt täitmisele 6 kuud vangistust ning jätta ülejäänud karistuse osa 5-aastase katseajaga tingimisi

täitmisele pööramata. K. Paursoni kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava

õigeksmõistmist või süüdistatavale kergema karistuse mõistmist. Ü. Kase kaitsja taotles maakohtu

otsuse tühistamist, õigeksmõistva otsuse tegemist ja tsiviilhagi läbivaatamata või rahuldamata jätmist.

Alternatiivselt taotles apellant kergema karistuse mõistmist. V. Mardisoo, S. Rinne, I. Liibeoni ja R.

Kotkase kaitsjad taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatavate õigeksmõistmist.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 14. jaanuari 2011. a otsusega tühistati maakohtu otsus K. Paursoni ja Ü.

Kase süüditunnistamises KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi, samuti süüdistatavatele selle teo eest

mõistetud karistuste ja KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuste mõistmise ning tingimisi täitmisele

pööramata jäetud karistuste tähtaja ja katseaegade pikkuse osas. Maakohtu otsus tühistati ka R.

Kotkase süüditunnistamises ja karistamises KarS § 394 lg 2 p-de 1 ning 3 järgi ja KarS § 65 lg 1

alusel liitkaristuse mõistmises, samuti I. Liibeoni, S. Rinne ning V. Mardisoo süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 394 lg 2 p 1 järgi. Lisaks tühistati maakohtu otsus kõigilt süüdistatavatelt

sundraha ning R. Kotkaselt, I. Liibeonilt, S. Rinnelt ja V. Mardisoolt menetluskulude

väljamõistmises. Ringkonnakohus mõistis K. Paursoni, Ü. Kase ja R. Kotkase süüdistuses KarS §

394 lg 2 p-de 1 ning 3 ja I. Liibeoni, S. Rinne ning V. Mardisoo süüdistuses KarS § 394 lg 2 p 1 järgi

õigeks. K. Paursonile ja Ü. Kasele KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi mõistetud 4-aastase vangistuse ja

KarS § 73 lg-te 1 ning 2 alusel 4-kuulise vangistuse osa reaalselt ärakandmisele mõistmise osas jäeti

otsus muutmata. Ülejäänud karistuse osa, s.o 3 aastat ja 8 kuud vangistust, jäeti 5-aastase katseajaga

tingimisi täitmisele pööramata. K. Paursonilt ja Ü. Kaselt mõisteti välja sundraha 6525 krooni, R.

Kotkaselt, I. Liibeonilt, S. Rinnelt ja V. Mardisoolt maakohtu otsusega välja mõistetud menetluskulud

jäeti aga riigi kanda. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Ühtlasi määrati, et S. Rinnel on

õigus taotleda alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist kahe päeva eest, V. Mardisool

aga kolme päeva eest. Prokuröri apellatsioon jäeti rahuldamata, K. Paursoni ja Ü. Kase kaitsjate

apellatsioonid rahuldati osaliselt ning R. Kotkase, I. Liibeoni, S. Rinne ja V. Mardisoo kaitsjate

apellatsioonid täielikult. Ringkonnakohus mõistis Eesti Vabariigilt apellatsioonimenetluses õigusabi

osutamise eest valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks Ü. Kase kasuks välja 552 eurot ja 20 senti

ning K. Paursoni kasuks 862 eurot ja 81 senti. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

6.1 Maakohus eksis K. Paursonile ja Ü. Kasele karistust mõistes põhimõtte vastu, mille kohaselt peab

karistusest tingimisi vabastatu katseaeg olema mõistetud vangistusest pikem. Kuivõrd maakohtu

otsus tuleb K. Paursoni ja Ü. Kase süüdimõistmises ning karistamises KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3

järgi tühistada ning süüdistatavad selle teo toimepanemises õigeks mõista, süüdistuses KarS § 209 lg

2 p-de 2 ja 3 järgi jääb aga otsus muutmata, vastab süüdistatavatele mõistetud karistus

materiaalõiguse normidele. Seetõttu ei kuulu prokuröri apellatsioon rahuldamisele.

6.2 Maakohtu seisukohad, mis puudutavad K. Paursoni ja Ü. Kase süüditunnistamist KarS § 209 lg 2

p-de 2 ja 3 järgi, on kooskõlas tuvastatud faktiliste asjaoludega. Tõendeid on hinnatud kogumis ja

otsuse järeldusi veenvalt põhistatud. Maakohus leidis õigesti, et luues teadvalt tegelikest asjaoludest

ebaõige ettekujutuse, tegutsesid K. Paurson ja Ü. Kase kavatsetult. K. Paurson pole põhjendanud,

miks ta võttis vastu ja kinnitas saatelehti, kui selline tegevus väidetavalt tema ülesannete hulka ei

kuulunud.

6.3 2007. ja 2008. aastal valitses AS-s ST materjali vastuvõtmise ja arvestuse osas segadus. Materjali

puudujäägi kindlakstegemiseks revisjoni korraldamata jätmine ei anna siiski alust järelduseks, nagu

oleks tõendamata, et AS-l ST jäi võltsitud arvete tõttu 27. jaanuarist 2007 kuni 5. juunini 2008

saamata 1162, 957 m3 männimaterjali.

6.4 Tsiviilhagis taotletava summa suurus kajastub täiendavas hagiavalduses ja oli süüdistatavatele

teada. Seetõttu on ainetu väita, et K. Paursonil puudus võimalus esitada tsiviilhagile vastuväiteid ja

tõendeid. Maakohus osutas nõude rahuldamise aluseks olevatele õigusnormidele ja leidis

põhjendatult, et AS-le ST tekitasid kahju K. Paurson ning Ü. Kase. Kahju tekitamine on tõendatud ja

sellega seonduvat on vaidlustatud otsuses põhistatud.

6.5 Rahapesu süüdistuse osas pole vaidlust selles, et K. Paurson ja Ü. Kase, kes said eelkuriteo

tulemusena sularaha, ei võtnud seda välja koheselt pärast ülekannete laekumist OÜ Valdervik Puit

pangakontole, vaid teiste süüdistatavate kaasabil. Samas pole tuvastatud, et sellise tegevuse

eesmärgiks oli raha ebaseadusliku päritolu varjamine. Vaidlus puudub selles, et S. Rinne, V.

Mardisoo, I. Liibeon ja R. Kotkas, kes koostasid näilikke arveid, tegutsesid koos OÜ-ga Valdervik

Puit ärilistel kaalutlustel kauba vahendamiseks, said sel viisil enda juhitavate osaühingute arvetele

raha ning andsid osa rahast väidetavalt edasi OÜ Valdervik Puit esindajale. Selline tegevus kujutas

endast OÜ-te N, A, E ja H igapäevast äritegevust, millest ei saa tõsikindlalt järeldada, et raha

väljavõtmise ja edasiandmise keskne eesmärk oli raha ebaseadusliku päritolu varjamine. Raha

väljavõtmine ja edasiandmine K. Paursonile on hinnatav pelgalt kaasneva asjaolu, mitte eesmärgina.

Selline kuritegeliku päritoluga vara kasutamise viis ei kahjusta riigi rahandus- või majandussüsteemi

normaalset toimimist ja jääb väljapoole rahapesukuriteo koosseisu kaitse-eesmärki. Majanduse

toimist ei kahjusta ka väikesemahulised toimingud, mis iseenesest vastavad rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamise seaduse (RpTRTS) § 4 lg-s 1 kirjeldatud teokoosseisule. Seega puuduvad K.

Paursoni, Ü. Kase ja R. Kotkase käitumises KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 ja I. Liibeoni, S. Rinne ning

V. Mardisoo käitumises KarS § 394 lg 2 p 1 objektiivsed tunnused.

6.6 K.Paursoni ja Ü.Kase kaitsjate taotlused kriminaalasja kohtueelses menetluses ja maakohtus

kantud õigusabikulude hüvitamiseks on esitatud hilinenult ning nende rahuldamiseks puudub

seaduslik alus.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid Lääne Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör M. Lugna ning K. Paursoni ja Ü. Kase kaitsjad vandeadvokaadid S. Must ja U.

Kõrgesaar.

7.1 Prokuröri kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega süüdistatavad

mõisteti õigeks ja palutakse saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

7.1.1 Ringkonnakohus leidis ekslikult, et süüdistatavate käitumine pole vaadeldav rahapesuna.

Süüdistatavad koostasid nende jaoks tundmatu isiku etteütlemisel arveid, müüsid puitu, mida neil ei

olnud ja mille olemasolus nad kindlad olla ei saanud; ettevõtete arvetele laekunud raha aga andsid

nad osaliselt edasi nende jaoks tundmatule isikule. Ei ole usutav, et kirjeldatud moel käitudes polnud

süüdistatavad teadlikud oma tegevuse ebaseaduslikkusest. Ka ringkonnakohus möönis, et

süüdistatavad koostasid näilikke arveid. Puudub loogiline põhjendus, miks pidid süüdistatavad

arvama, et puidu müük ja vahendamine tegelikult toimus. Seejuures ei osanud I. Liibeon, S. Rinne, R.

Kotkas ja V. Mardisoo öelda, kellele nimeliselt raha edasi anti. Fakt, et kõnealuseid tehinguid

kajastati ettevõtete raamatupidamises, ei muuda olematu puidu müüki tegelikult toimunuks. Enamikel

juhtudel pole süüdistatavad näinud ka arvete koostamise aluseks olnud saatelehti.

7.1.2 Alusetute arvete koostamine pole objektiivse kõrvalseisja jaoks vaadeldav ausa äritegevusena.

Vara puhastamine kuritegelikust taustast toimus olematute müügitehingute kaudu. Kannatanu kandis

OÜ-le Valdervik Puit üle 4 036 805 krooni ja 51 senti, millises mahus tehingud omavad reaalset

potentsiaali majanduse normaalse toimimise kahjustamiseks.

7.2 K. Paursoni kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti maakohtu otsus

K. Paursoni süüditunnistamises KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi muutmata ning palub süüdistatava

selle teo toimepanemises õigeks mõista. Alternatiivselt taotleb kaitsja K. Paursonile mõistetud

karistuse kergendamist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

7.2.1 K. Paursoni süüditunnistamine kelmuses on oletuslik, põhinedes vaid osadel tõenditel.

Ringkonnakohus on maakohtu otsust refereerinud, kuid jätnud apellatsiooni väited sisuliselt

käsitlemata. Puuduvad tõendid, nagu oleks süüdistatav pettuse teel saanud varalist kasu ja tekitanud

kannatanule varalise kahju.

7.2.2 Ringkonnakohus ei ole analüüsinud apellatsiooni väidet, et K. Paurson ei olnud T juht ja tema

suhtes ei kehtinud seda ametikohta puudutav ametijuhend. Tõelevastav ei ole maakohtu järeldus,

mille kohaselt täitis süüdistatav allkirjastamata ametijuhendit ja töölepingu muudatusi. Need

dokumendid ei olnud K. Paursonile siduvad.

7.2.3 Asitõendi vaatlusprotokolliga, mis käsitleb tootmisraportite järgi 2008. a algusest kuni maini

sisse ostetud märja männimaterjali koguseid kuivatisse saatmiseks, loeti tõendatuks, et T pole

saatelehtedel märgitud materjali saanud. Tootmisraportites (I kd, lk 72-78) ei kajastu tootmisesse

võetud materjali hulk ja kirjeldus, vaid peale hööveldamist saadud toodangu kogus ning kvaliteet. K.

Paursoni ülesannete hulka kuulus tootmisraportite koostamine, mis sisaldasid andmeid kogu AS-le

ST hangitud materjali kohta, kuid sellekohaseid dokumente kriminaalasja materjalile lisatud pole.

7.2.4 Maakohtu otsuse pinnalt ei selgu, millistel tõenditel põhineb kohtu veendumus, et K. Paurson

teadis väidetavatest kaubata dokumentidest. Ringkonnakohus seda küsimust ei analüüsinud. K.

Paurson ei olnud teadlik, et T-sse jäi saabumata 1162,957 m3 männimaterjali, sest koormate

vastuvõtmine ja materjali koguste kontrollimine ei kuulunud tema pädevusse. M. K. ütlusi

refereerides on kõnealusele faktile osutanud ka maakohus. Ringkonnakohus on eelnevaga üksnes

nõustunud.

7.2.5 Järeldus, et süüdistuses märgitud nädalavahetustel jäi saematerjal AS-i ST territooriumile

saabumata, ei vasta tõele, olles muuhulgas kummutatud M. K., M. Mooritsa, V. L.-i, E. S.-i ning A. T.

ütlustega. Kuigi töö toimus mitmes vahetuses, kuulati kohtuistungil üle vaid osa tõstukite juhtidest.

Vajadusel töötati aga ettevõttes ka nädalavahetustel. Turvakaamerate salvestised, millele kohtud

tuginesid, ei kajasta kogu süüdistuses märgitud ajavahemikku.

7.2.6 Kriminaalasja materjalist nähtuvalt registreeris K. Paurson enda elukoha aadressil, millele

väidetavalt arved ja saatelehed edastati, alles 2008. a oktoobris, kolides sinna samal ajal elama.

Seetõttu ei vasta tõele süüdistusakti väide, et kõnealusele aadressile saadeti võltsitud saatelehed ja

arved.

7.2.7 Kahju tuvastamisel tuginesid kohtud kannatanu esindaja M. Mooritsa paljasõnalistele ütlustele

ja puudulikult vormistatud tsiviilhagile. Pole selge, kuidas ja milliste meetoditega kahju suurus välja

arvestati. Raamatupidamislikult puudujäägi olemasolu kindlaks tehtud ei ole. Lisaks ei analüüsinud

ringkonnakohus apellandi väiteid, mis puudutasid saabunud materjali laos arvele võtmisega

seonduvat.

7.2.8 Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ei kergendatud reaalselt ärakandmisele kuuluvat

karistuse osa olukorras, kus süüdistatav mõisteti raskemas kuriteos õigeks. Samuti ei vastatud

apellatsiooni väidetele, millega taotleti karistuse täies ulatuses tingimisi täitmisele pööramata jätmist.

7.3 Ü. Kase kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist Ü. Kase süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning tsiviilhagi rahuldamises. Lisaks palub kassaator

Eesti Vabariigilt süüdistatava kasuks välja mõista apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses valitud

kaitsjale makstud tasu, s.o vastavalt 23 040 krooni (1472 eurot ning 52 senti) ja 1020 eurot.

Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

7.3.1 Asjaolu, et Ü. Kase sai kelmuse tulemusena 632 000 krooni varalist kasu, on tõendamata. KarS

§-s 209 sätestatud süüteokoosseisu puhul tuleb tuvastada tegelik varalise kasu saamine. Süüdistuses

ja kohtuotsustes käsitletakse varalise kasu saamist seoses rahapesuga. Kui maakohus käsitleb

kelmusega seotud varalise kasu saamist, siis ringkonnakohus pole seda koosseisutunnust üldse

analüüsinud.

7.3.2 Süüdistuses ja kohtuotsustes on arvete ja saatelehtede kohta kasutatud terminit "võltsimine",

kuid ühelegi isikule pole esitatud süüdistust KarS §-de 344 või 345 tunnustele vastava kuriteo

toimepanemises.

7.3.3 Ü. Kase tahtlus teadvalt valede andmete esitamiseks pole tuvastatud. Süüdistatav väljastas

arveid ja saatelehti, lähtudes OÜ-telt N, A, E ning H saadud arvetel ja saatelehtedel märgitud

andmetest.

7.3.4 Kahju tekitamine ja varalise kahju suurus pole tõendatud. Tegemist on üksnes arvutustel

põhinevate oletustega. Lisaks ei ole kindlaks tehtud K. Paursoni ja Ü. Kase ühine ning kooskõlastatud

tegevus.

7.3.5 Kriminaalasjas esitatud tsiviilhagist ei selgu, kelle vastu see on suunatud. Tsiviilhagis toodud

tõendite loetelu on vastuväidete esitamiseks ebapiisav ega kinnita kahju tekkimist ja suurust. Samuti

ei nähtu hagiavaldusest, kuidas ja millises summas kahju tekitati.

7.3.6 Ringkonnakohus mõistis Ü. Kase rahapesus õigeks, kuid jättis lühiajalise reaalse vangistuse

muutmata, samas kui maakohus mõistis sellise karistusmäära kuritegude kogumi eest. Seetõttu ei

vasta reaalne vangistus süüdistatava süü suurusele ja isikule. Samuti kaasneksid sellega negatiivsed

järelmid süüdistatavaga seotud ettevõttele.

8. K. Paursoni ja Ü. Kase kaitsjate kassatsioonidele esitatud vastustes leiab prokurör, et kaebuste

rahuldamiseks puudub alus. Kohtud on esitatud tõendeid põhjalikult analüüsinud, näidates asjaolud,

millele süüdimõistmine rajaneb. Tõendite usaldusväärsuses pole alust kahelda. Kohtuotsustes

sisalduvate seisukohtade ja järeldustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuste puudumisega.

Samuti põhjendasid kohtud tsiviilhagi rahuldamist, kahju arvestamisel aga tugineti tunnistajate ja

kannatanu esindaja ütlustele ning kirjalikele tõenditele. Põhjalikult on käsitletud, miks inventuuriga

saematerjali puudujääki ei tuvastatud. Väidetavate tsiviilhagi puudustega seonduvat analüüsisid

mõlema astme kohtud ja leidsid õigesti, et selles sisalduvad andmed olid hagi rahuldamiseks

piisavad. K. Paursonile ja Ü. Kasele mõistetud karistused vastavad süüdistatavate süü suurusele ning

isikule.

9. Prokuröri kassatsioonile esitatud vastustes leiavad K. Paursoni, Ü. Kase, R. Kotkase, V. Mardisoo,

I. Liibeoni ja S. Rinne kaitsjad, et kassatsiooni rahuldamiseks alust ei ole ning ringkonnakohtu otsus

tuleb õigeksmõistvas osas jätta muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaeb esmalt kaitsjate väiteid, millega seatakse kahtluse alla KarS

§ 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo tõendatus (I) ja sellele teole antud karistusõiguslik

hinnang (II), kujundab seisukoha tsiviilhagi rahuldamise põhjendatuse osas (III), analüüsib prokuröri

kassatsiooni argumente (IV), võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemused (V) ja lahendab viimaks

R. Kotkase, I. Liibeoni ning Ü. Kase kaitsjate taotlused kriminaalmenetluse kulude

kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks (VI).

I

11. K. Paursoni ja Ü. Kase kaitsjad leiavad, et kelmuse toimepanek ei ole tõendatud. Sellega

vaidlustatakse sisuliselt senisel kohtulikul arutamisel tuvastatud faktilisi asjaolusid. Vastavalt KrMS §

363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv

kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud on kinni

pidanud kohtuotsuse tegemisele menetlusõigusega seatud nõuetest. Seega on Riigikohtule antud

volitus kontrollida, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kas otsuses on

nõuetekohaselt ära näidatud, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele

tõenditele ja miks ta seejuures tugines (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2008. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-5-08, p 12.1). Kriminaalkolleegiumi hinnangul on vaidlustatud otsustes

piisava põhjalikkusega näidatud, millistele tõenditele tuginevalt K. Paurson ja Ü. Kase kelmuses

süüdi tunnistati ning seetõttu puudub tulenevalt KrMS § 363 lg 4 p-st 1 vajadus kõnealuses osas kõiki

ringkonnakohtu seisukohti korrata. Vastuseks kassaatorite väidetele tuleb märkida siiski järgmist.

11.1 Süüdimõistvad otsused rajanevad kannatanu esindaja ja tunnistajate ütlustel ning kohtulikul

arutamisel uuritud kirjalikel tõenditel, kuid tähelepanuta pole jäetud ka süüdistatavate ütlusi.

Tõendikogumi pinnalt tuvastati, et OÜ Valdervik Puit poolt kannatanule edastatud saatelehtedel ja

arvetel märgitud puitu tegelikult kannatanule ei toodud, mida on kahe arve puhul kinnitanud ka K.

Paurson ning Ü. Kase. Loetletud tõenditega kummutati kaitseversioon, mille kohaselt pole OÜ-lt

Valdervik Puit materjali saamata jäämist usaldusväärselt kindlaks tehtud. Tunnistajate ütlustele ja

dokumentaalsetele tõenditele tuginevalt tuvastati, et süüdistuses märgitud ajavahemikul pole

saatelehtedel kajastatud autode omanikud materjali vedamist kinnitanud ning see ei kajastu ka AS ST

värava turvakaamera salvestistel. Kuigi kõnealused salvestised ei hõlma tõepoolest kogu süüdistuses

märgitud ajavahemikku, on need vaid osa Ü. Kaset ja K. Paursonit süüstavast tõendikogumist.

Võrreldes täiendavalt tootmisraportites, saatelehtedel ja arvetel märgitud puidu koguseid, jõudis

maakohus veendumusele, et ka kõnealustes tõendites märgitu kinnitab kannatanu esindaja väiteid

puidu mittesaabumise kohta. Lisaks analüüsiti AS ST materjali vastuvõtu ja arvestusega seonduvat

ning tehti tunnistajate ja kannatanu esindaja ütluste alusel kindlaks, et ettevõttesse saabunud puit

markeeriti, mille tõttu oli selle liikumine erinevate osakondade vahel jälgitav ning asukoht tuvastatav.

Eelnevaga on usaldusväärselt kummutatud seisukoht, et OÜ-st Valdervik Puit väidetavalt saabunud

materjali olemasolu või asukoht võinuks jääda ettevõtte territooriumil teadmata. Nendel põhjustel

nõustub kolleegium kohtute järeldusega, et kannatanu OÜ-lt Valdervik Puit saatelehtedel ja arvetel

märgitud materjali ei saanud.

11.2 Vastupidiselt K. Paursoni kaitsja kassatsioonis märgitule on kohtud võtnud seisukoha ka K.

Paursoni tööülesannete ja ametialase pädevuse osas. Samuti on kohtuotsustes piisava

üksikasjalikkusega põhjendatud, et süüdistatavad panid kuriteo toime ühiselt ja kooskõlastatult.

Väide, et arvete saatmine K. Paursoni elukohta on tõendamata, ei ole asjassepuutuv, sest elukoha

andmete registreerimine rahvastikuregistris pärast süüdistuses märgitud esimeste osategude

toimepanemist, ei tähenda automaatselt, et isikul puuduks võimalus sellele aadressile edastatud

dokumente kätte saada. Liiati on kriminaalasjas tuvastatud, et AS-le ST edastas vaidlusalused

dokumendid just K. Paurson. Kohtud on vastanud ka kaitsjate etteheidetele osas, mis puudutab

varalise kahju kindlakstegemisega seonduvat ning analüüsinud piisava põhjalikkusega puidu

inventeerimist ja puudujäägi avastamist.

12. Ü. Kase kaitsjaga võib nõustuda selles, et süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt olid saatelehed ning

arved võltsitud, kuid KarS §-de 344 või 345 järgi pole ühelegi isikule dokumendi võltsimises või

võltsitud dokumendi kasutamises süüdistust esitatud. Kolleegium märgib siiski, et KrMS § 268 lg 1

järgi toimub kohtulik arutamine süüdistusakti järgi, millest tuleneb, et kaitseõiguse tagamiseks

peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku

karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Kohtul ei ole võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse

eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (vt

Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a kohtuotsus kriminaalasjas 3-1-1-24-05). Et KrMS § 14 lg 1

järgi täidavad kohtumenetluses süüdistuse ja kriminaalasja lahendamise funktsioone eri

menetlussubjektid, siis on edasikaebemenetluses ainetu arutleda selle üle, millistel põhjustel ei ole

käesoleva kriminaalmenetluse raames kellelegi esitatud süüdistust veel mõnes muus kuriteos peale

süüdistusaktis märgitu. See asjaolu ei sea aga kahtluse alla süüdistatavate suhtes KarS § 209 lg 2 p-de

2 ja 3 alusel tehtud süüdimõistva otsuse seaduslikkust, kuivõrd kõnealune koosseis eeldab ühe

tunnusena selgitamist, kas kannatanu viidi pettuse teel eksimusse, kuid mitte seda, kas kelmuse

toimepanemiseks kasutati võltsitud dokumente.

II

13. KarS § 209 kohaselt on kelmusena karistatav varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt

ebaõige ettekujutuse loomise teel. Kelmuse objektiivsed tunnused seisnevad pettuses, s.t tegelikest

asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomises, mille tulemusena satub kannatanu eksimusse ja teeb

varakäsutuse, süüdlane saab aga varalist kasu. Tegelike asjaoludena kelmuse koosseisu tähenduses

tuleb mõista objektiivselt kontrollitavaid sündmusi, olukordi või seisundeid, mille kohta väär väide

esitatakse. Pettuse esemeks olevate asjaolude näol võib tegemist olla isiku aspektist nii väliste kui

sisemiste asjaoludega, mis kujundavad või määravad kannatanu otsust varakäsutuse tegemiseks, s.o

varalise kasu saamise suhtes põhjuslike asjaoludega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26.

novembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-98-09, p 13).

14. K. Paurson ja Ü. Kase tunnistati KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi selles, et tegutsedes

ühiselt ja kooskõlastatult, esitasid nad kannatanule ajavahemikul 27. jaanuarist 2007 kuni 5. juunini

2008 tasumiseks võltsitud arved 1162, 957 m3 saematerjali müügi kohta 4 036 805 krooni ning 51

sendi eest. K. Paurson, kes töötas AS ST IST juhina, kinnitas Ü. Kaselt saadud võltsitud arved ja

esitas need raamatupidamisele tasumiseks. Kirjeldatud viisil loodi kannatanule pettuse teel teadvalt

ebaõige ettekujutus puidumaterjali soetamisest, mida tegelikkuses talle üle ei antud, mis omakorda tõi

kaasa eksimusse viidud kannatanu poolt raha ülekandmise OÜ Valdervik Puit pangakontodele kui

varakäsutuse tegemise. Kõnealuse teo tulemusena said K. Paurson ja Ü. Kase suures ulatuses varalist

kasu. Kriminaalkolleegium nõustub kohtute järeldusega, et eelpool näidatud viisil käitudes panid

süüdistatavad toime KarS §-s 209 sätestatud kelmuse tunnustele vastava kuriteo. Kuna praeguses

kriminaalasjas tuvastasid kohtud lisaks sellele ühelt poolt, et kannatanu tegi eksimuse mõjul

varakäsutuse KarSRakS § 8 p-s 2 sätestatud määra ületavas summas, ning teiselt poolt, et

süüdistatavate tegutsemine kelmust toime pannes oli ühine ja kooskõlastatud, siis on kohtud K.

Paursoni ja Ü. Kase käitumise kokkuvõttes põhjendatult kvalifitseerinud KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3

järgi.

III

15. Kriminaalkolleegium nõustub kaitsjatega selles, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osas,

millega jäeti maakohtu otsus kannatanu tsiviilhagi rahuldamises muutmata, sest kõnealuses

küsimuses on kohtuotsused nõuetekohaselt põhistamata.

16. Käesolevas kriminaalasjas on tsiviilhagi aluseks see, et süüdistatavad esitasid AS-le ST

tegelikkusele mittevastavaid arveid, mille tulemusena maksis viimane OÜ-le Valdervik Puit alusetult

4 036 805 krooni ja 51 senti. Kuivõrd kannatanule on tagasi makstud 235 889 krooni ja 49 senti,

käsitasid kohtud õigusvastaselt tekitatud kahjuna 3 800 916 krooni ning 2 sendi suurust summat.

Maakohus tugines tsiviilhagi rahuldamisel VÕS § 3 p-le 2, §-le 1043 ja § 1045 lg 1 p-le 5, millistes

normides on sätestatud võlasuhte tekkimise ning õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise

materiaalõiguslikud alused. Ringkonnakohus, kes luges eelnevad järeldused õigeks, märkis

omakorda, et tsiviilhagi on põhjendatud, tõendatud ja esimese astme kohtu otsuses on osutatud ka

hagi rahuldamise alustele.

17. Kriminaalkolleegium nende seisukohtadega ei nõustu ja leiab, et sisuliselt jätsid kohtud

tsiviilhagis esitatud faktilistele asjaoludele õiguslikku hinnangut andes otsused põhistamata, piirdudes

vaid üldsõnaliste viidetega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist reguleerivatele sätetele.

17.1 Kahju hüvitamise kohustuse eelduseks on hüvitatava kahju olemasolu. Kohtuotsustes puudub

põhjendus selle kohta, miks on kannatanu poolt OÜ-le Valdervik Puit tasutud summa (täies ulatuses)

käsitatav kannatanul tekkinud kahjuna. See tähendab seda, et kohtud on jätnud kohtulikul arutamisel

nõuetekohaselt välja selgitamata, kas ja kui suure kahju süüdistatavad kannatanule tekitasid. Tegemist

on TsMS § 669 lg 1 p 5 nõuete rikkumisega.

17.2 VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda,

mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Eelöeldust tuleneb, et kahjuhüvitisest peab maha arvama

igasuguse kasu, mida kahjustatud isik kahju tekitamise tagajärjel sai, eelkõige aga tema poolt

säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise

eesmärgiga (VÕS § 127 lg 5). Hüvitatava kahju kindlakstegemisel tuleb alati võrrelda kahjustatud

isiku varalist olukorda pärast kahju tekitanud sündmust selle olukorraga, mis oleks olnud juhul, kui

kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Tekkinud kahju suuruseks

loetakse nimetatud kahe varalise olukorra vahe (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri

2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-09, p 14.5).

17.3 Lugedes OÜ-le Valdervik Puit tasutud 3 800 916 krooni ja 2 senti automaatselt kannatanul

tekkinud kahjuks, jätsid kohtud tähelepanuta, et kannatanul on OÜ Valdervik Puit vastu alusetust

rikastumisest (VÕS § 1028 jj) tulenev nõue. Sellise nõude olemasolu ei välista küll seda, et

süüdistatavad on kannatanule kahju põhjustanud. Samas omab alusetust rikastumisest tulenev nõue

tähtsust kahjuhüvitise ulatuse kindlaksmääramisel. Nimelt on Riigikohus leidnud, et kui isikul on või

oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise

tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu, mis oli üle antud õigusliku aluseta, siis tuleb seda

kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast

kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem.

Alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude väärtust tuleb kahjuhüvitise suuruse määramisel

arvesse võtta selleks, et välistada kahjustatud isiku kasu saamine kahju tekitamise juhtumi tõttu (vt nt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-09, p 11).

17.4 Seega saab kannatanu kahjuna olla vaadeldav vaid see osa OÜ-le Valdervik Puit eksimuse tõttu

üle kantud rahasummast, mida AS-l SE ei ole enam reaalselt võimalik OÜ-lt Valdervik Puit tagasi

nõuda. Järelikult tuleks kahju olemasolu tuvastamiseks kindlaks teha, et AS-l SE ei ole OÜ Valdervik

Puit vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõuet tekkinud või et see nõue on osaliselt või täielikult

väärtusetu. Selle nõude väärtus sõltuks seejuures esmajoones OÜ Valdervik Puit maksevõimest (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. novembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-101-09, p 10

koos viidetega asjakohasele Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikale). Lugedes rahasumma, mille

kannatanu OÜ-le Valdervik Puit alusetult maksis, täies ulatuses süüdistatavate poolt kannatanule

tekitatud kahjuks, on kohtud sisuliselt eeldanud, et kannatanul ei ole OÜ Valdervik Puit vastu nõuet

raha tagastamiseks või et see nõue on täielikult väärtusetu. Samas puudub kohtuotsustes põhjendus,

mis selliseid asjaolusid kinnitaks. Kolleegiumi hinnangul on tegemist kohtuotsuse olulises ulatuses

põhistamata jätmisega TsMS § 669 lg 1 p 5 mõttes, kusjuures see võis tuua kaasa ebaõige otsuse. See

aga on TsMS § 692 lg 1 p 2 kohaselt kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks.

18. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses

juhinduda tsiviilkohtumenetluse reeglistikust, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste

põhimõtetega.

18.1 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg 1 p 5 kohaselt saadab ringkonnakohus asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks siis, kui otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses

põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. TsMS § 657 lg 1 p 21 kohaselt

võib ringkonnakohus muuta kohtuotsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. TsMS §

657 lg 1 p 2 kohaselt võib apellatsioonikohus ise anda tsiviilhagi põhjendatusele uue hinnangu ka

siis, kui ta tühistab maakohtu otsuse, millega on tsiviilhagi osaliselt või täielikult rahuldatud või

rahuldamata jäetud. Seega on ringkonnakohtul võimalik lisada maakohtu otsusele faktilisi ja

õiguslikke põhjendusi, muutmata otsuse resolutsiooni, kui ka tühistada maakohtu otsuse tsiviilhagi

osas ja teha ise uus otsus. Seevastu olukorras, kus ringkonnakohus ei saa mingil erandlikul põhjusel

tsiviilhagi ise lahendada, tuleb kriminaalasi saata tsiviilhagi puudutavas osas KrMS § 341 lg-te 1 või

2 ja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks arutamiseks esimese astme kohtule (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. mai 2009. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-41-09, p 9).

18.2 Kuigi menetlusõiguse oluline rikkumine sai alguse maakohtust, on lähtuvalt tsiviilhagi

lahendamist puudutavatest menetlusõiguslikest reeglitest võimalik saata kriminaalasi tühistatud osas

uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Kannatanu tsiviilhagi lahendamine eeldab muuhulgas

uute faktiliste asjaolude tuvastamist, mille pinnalt tuleb otsustada tsiviilhagi rahuldamise võimalikkus

käesoleva kriminaalasja raames.

19. Selleks, et otsustada, kas ja kui, siis millises ulatuses on süüdistatavad kannatanule kahju

tekitanud, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasja uuel arutamisel selgitada, kas AS-l SE on võimalik

nõuda OÜ-lt Valdervik Puit viimasele makstud raha täielikku või osalist tagastamist. Selleks tuleb

eeskätt kindlaks teha, kas AS-l SE on tekkinud alusetust rikastumisest tulenev nõue OÜ-le Valdervik

Puit tasutud summade tagastamiseks. Kui nõude tekkimine tuvastatakse, tuleb järgnevalt selgitada,

kas ja kui, siis millises ulatuses võib see nõue olla väärtusetu.

20. Erandina saaks ringkonnakohus jätta AS SE nõude olemasolu ja väärtuse kahjuhüvitise suuruse

tuvastamisel arvestamata, kui kannatanu loovutaks oma võimaliku nõude OÜ Valdervik Puit vastu

süüdistatavatele. Nimelt on Riigikohtu tsiviilkolleegium asunud seisukohale, et kahjustatud isik saab

kahju tekitamise tagajärjel kasu saamist vältida sel teel, et ta loovutab alusetust rikastumisest tuleneva

nõude kahju tekitajale (VÕS § 164 jj). Tulenevalt hea usu põhimõttest (VÕS § 6) peab kahju

tekitamise eest vastutav isik, kes väidab, et kahjustatud isikule kuuluv alusetust rikastumisest tulenev

nõue omab väärtust, nõustuma nõude loovutamisega. Kui ta sellest keeldub, tuleb eeldada, et

kahjustatud isikule kuuluv alusetust rikastumisest tulenev nõue on väärtusetu (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 30. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-07, p 16.) Seega, kui AS SE nõustub

loovutama oma nõude OÜ Valdervik Puit vastu süüdistatavatele, saab ringkonnakohus mõista

süüdistatavatelt kannatanu kasuks kahjuhüvitisena välja kogu alusetult OÜ-le Valdrevik Puit üle

kantud rahasumma 3 800 916 krooni ja 2 senti. Sellisel juhul ei pea ringkonnakohus kahjuhüvitise

kindlakstegemiseks tuvastama, kui palju AS SE alusetust rikastumisest tulenev nõue OÜ Valdervik

Puit vastu tegelikult väärt on. Kriminaalasja uuel arutamisel saab ringkonnakohus vajadusel

kannatanule selgitada, et tal on võimalik loovutada alusetust rikastumisest tulenev nõue kahju

tekitanud isikutele. Samas peab kirjeldatud olukorras selgitama ka seda, millised on nõude

loovutamise õiguslikud tagajärjed.

21. Lisaks eelmärgitule osutab kolleegium sellele, et alusetute pangaülekannete väljapetmist ei saa

käsitada õigusvastase teona VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi. Küll võib selline käitumine olla õigusvastane

näiteks VÕS § 1045 lg 1 p 7 ning KarS § 209 kui deliktiõigusliku kaitsenormi alusel (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-101-09, p 10). Samuti ei

ole välistatud kõnealuse käitumise lugemine õigusvastaseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi.

IV

22. Prokuröri hinnangul kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust, mõistes K. Paursoni, Ü.

Kase, R. Kotkase, I. Liibeoni, S. Rinne ja V. Mardisoo rahapesus õigeks. Kriminaalkolleegium

nõustub kassaatoriga selles, et kõnealuses osas tuleb apellatsioonikohtu otsus tühistada ja saata

kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

23. Kolleegium peab esmalt vajalikuks märkida, et tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku

süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud

jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-11-07, p 39).

Süüdistusaktist nähtuvalt jäävad rahapesuga seotud süüdistatavate käitumisaktid ajavahemikku 26.

jaanuarist 2007 kuni 20. maini 2008, millise aja vältel on rahapesu ja terrorismi rahastamise

tõkestamise seaduses sisalduvat rahapesu mõistet korduvalt muudetud. Seetõttu kontrollis maakohus

õigustatult ka süüdistatavate tegude jätkuvat karistatavust, järeldades, et karistusseaduse muutmine

süüdistatavate olukorda ei kergenda ja neile etteheidetav käitumine on jätkuvalt karistatav.

23.1 KarS § 394 kujutab endast blanketest süüteokoosseisu, mille objektiivsed tunnused tuleb avada

rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduses sätestatud rahapesu mõiste kaudu. Kuni 15. märtsini

2007 kehtinud RpTRTS §-s 2 määratleti rahapesuna kuriteo tulemusena või sellises teos osalemise

eest saadud vara omandamine, valdamine, kasutamine, muundamine, üleandmine või varaga

tehingute või toimingute sooritamine, mille eesmärk või tagajärg oli selle vara tegeliku omaniku ning

ebaseadusliku päritolu varjamine. Alates 15. märtsist 2007 kuni 28. jaanuarini 2008 käsitleti sama

seaduse §-s 2 rahapesuna kuriteo tulemusena või sellisest teost osavõtmise eest saadud vara

omandamist, valdamist, kasutamist, muundamist, üleandmist või varaga tehingute tegemist või

toimingute sooritamist, mille eesmärk või tagajärg oli selle vara omaniku, varaga seotud õiguste, vara

asukoha või vara ebaseadusliku päritolu varjamine. Alates 28. jaanuarist 2008 jõustunud RpTRTS § 4

lg 1 kohaselt mõistetakse rahapesu all kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara või selle asemel

saadud vara tõelise olemuse, päritolu, asukoha, käsutamisviisi, ümberpaigutamise, omandiõiguse või

varaga seotud muude õiguste varjamist või saladuses hoidmist (p 1) või sellise vara muundamist,

ülekandmist, omandamist, valdamist või kasutamist eesmärgiga varjata või hoida saladuses vara

ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma

tegude õiguslikest tagajärgedest (p 2).

23.2 Eeltoodud määratlustest nähtub, et rahapesu kujutab endast varjamis- või moondamistegevust,

millega puhastatakse eelkuriteost saadud rahapesu objekt - kriminaaltulu - kuritegelikust taustast ja

suunatakse sellisel teel saadud vara legaalsesse käibesse, kasutamaks seda näiliselt seadusliku tulu

teenimiseks. Teisisõnu varjatakse kõnealusel viisil rahapesu eelset seost rahapesu objektiks oleva vara

ja seda kuritegelikult kontrolliva isiku vahel. Seejuures tuleb silmas pidada, et kehtiva õiguse

kohaselt ei ole välistatud isiku samaaegne karistamine nii eelkuriteo kui ka selle kuriteo läbi saadud

vara suhtes toime pandud rahapesu eest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. juuni 2005. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-34-05, p 22). Samas on nõutav, et tuvastatud oleks eelkuriteona käsitatav

kuriteosündmus.

23.3 KarS § 394 näol on tegemist kahjustusdeliktiga. Selles koosseisus kirjeldatud käitumise eest

karistusõigusliku vastutuse kehtestamisel on seadusandja eesmärgiks seadnud riigi rahandus- ja

majandussüsteemi kaitsmise kuritegeliku varaga manipuleerimise eest, mitte aga igasuguse

kuritegelikul teel saadud vara kasutamise kriminaliseerimise, mille käigus jääb vara tegelik päritolu

varjatuks. Nii pole rahapesuna alust käsitada toiminguid, mille sisuks on kuritegeliku päritoluga vara

käitlemine isiklikuks tarbeks ja mis pole suunatud rahandus- või majandussüsteemi ärakasutamisele

(näiteks kuritegelikul teel saadud vara suunamine vahetusse lõpptarbimisse). Lisaks peab vara

ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga

tehtavates õigustoimingutes keskne osa, sest rahapesust ei saa rääkida näiteks siis, kui vara

ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes

kõrvaleesmärk või -tagajärg (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2010. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-68-10, p 13 ja 27. juuni 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-34-05, p 25).

23.4 Kuni 28. jaanuarini 2008 kehtinud RpTRTS § 2 sõnastusest nähtuvalt eeldas vara ebaseadusliku

päritolu ja eelkuriteo toime pannud isiku varjamine rahapesu toimepanemist kavatsetult (eesmärgi

osas) või vähemalt kaudse tahtlusega (tagajärje osas). Alates 28. jaanuarist 2008 kehtiva RpTRTS § 4

lg 1 p-s 1 kirjeldatud käitumise korral on samuti nõutav, et KarS § 394 järgi kvalifitseeritav kuritegu

oleks toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega, RpTRTS § 4 lg 1 p-s 2 sätestatu nõuab aga

koosseisus kirjeldatud tegevuste eesmärgi suhtes kavatsetust.

24. Süüdistuse kohaselt panid K. Paurson, Ü. Kase, R. Kotkas, I. Liibeon, S. Rinne ja V. Mardisoo

rahapesu toime sellega, et varjasid kannatanu poolt OÜ Valdervik Puit pangakontodele kantud raha

tegelikku omanikku ja ebaseaduslikku päritolu, tehes kuritegelikul teel saadud rahaga näilikke

tehinguid. Eelkuriteoks, millest rahapesu objekt pärines, oli K. Paursoni ja Ü. Kase poolt AS ST

suhtes toimepandud kelmus.

24.1 Kohtud tegid kindlaks, et puidu müümise kohta koostatud arved puudutasid tegelikkuses

mittetoimunud tehinguid. Samuti loeti tõendatuks, et kelmuse toimepanijatena ei võtnud K. Paurson

ja Ü. Kase kannatanult saadud raha välja ise, vaid tegid seda kaassüüdistatavate abil süüdistusaktis

näidatud viisil, s.o OÜ Valdervik Puit pangakontole kantud summade edasise konverteerimise,

ülekandmise ning sularahas väljavõtmise ja enda pangakontole kandmise teel.

24.2 Erinevalt maakohtust ei lugenud aga ringkonnakohus tuvastatuks, et süüdistatavate tegevuse

keskne

eesmärk

oli

raha

ebaseadusliku

päritolu

varjamine.

Seda

järeldust

põhjendas

apellatsioonikohus asjaoluga, et näilikke arveid koostades tegutsesid S. Rinne, V. Mardisoo, I.

Liibeon ning R. Kotkas ärilistel kaalutlustel kauba vahendamiseks, milline käitumine kujutas endast

süüdistatavatega seotud äriühingute igapäevast tegevust, millest ei saa tõsikindlalt järeldada raha

ebaseadusliku päritolu varjamist kui keskset eesmärki. Ringkonnakohtu arvamuse kohaselt ei

kahjusta kirjeldatud kuritegeliku päritoluga vara kasutamise viis mingil moel ka riigi rahandus- või

majandussüsteemi toimimist ega vasta seetõttu KarS § 394 lg 2 objektiivsetele tunnustele.

25. Asudes võrreldes maakohtuga vastupidisele seisukohale süüdistatavate tegevuses rahapesu

koosseisu tunnuste ilmnemise osas, ei osutanud ringkonnakohus ühelegi tõendile, millele

õigeksmõistva otsuse järeldustes tugineti. Konstanteering, mille kohaselt pole kohtulikul arutamisel

tuvastatud, et süüdistatavate tegevuse keskseks eesmärgiks oli raha ebaseadusliku päriolu varjamine,

on üldsõnaline ja konkreetsete tõenditega seostamata. Olukord, kus ringkonnakohus jättis näitamata,

millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul

arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates

tõendikogumile anda teistsugune hinnang, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

26. Lähtuvalt KarS § 394 objektiivsetest tunnustest tuli kohtulikul arutamisel esmalt tuvastada, kas

süüdistatavad varjasid OÜ Valdervik Puit pangakontole laekunud rahaga tehinguid tehes kuritegelikul

teel saadud vara omanikku ja selle vara ebaseaduslikku päritolu. Teisisõnu eeldas kõnealusele

küsimusele vastamine hinnangu andmist, kas süüdistatavate tegevusega kaasnes rahapesu objektiks

oleva vara ja seda vara kuritegelikult kontrolliva isiku vaheliste seoste varjamine ning kuritegelikul

teel saadud vara legaalsesse käibesse suunamine. Vaidlustatud otsuse pinnalt jääb aga arusaamatuks,

miks tuleb olukorda, kus süüdistatavad tegid pangaülekandeid tegelikkuses mittetoiminud tehingute

alusel, käsitada süüdistatavatega seotud ettevõtete tavapärase tegevusena ja miks pole selline

käitumine hinnatav rahandus- ning majandussüsteemi kahjustavana. Samuti ei ole selge, mida pidas

ringkonnakohus silmas, kui märkis, et sularaha väljavõtmine on hinnatav üksnes süüdistatavate

tegevusega kaasneva asjaoluna.

27. Nagu eelpool öeldud, leidis ringkonnakohus sedagi, et süüdistatavate käitumisest ei saa teha

tõsikindlaid järeldusi raha ebaseadusliku päritolu varjamise kui keskse eesmärgi kohta. Seda tõdedes

jäeti ühest küljest tähelepanuta KarS § 394 koosseisulised tunnused erinevate käitumisalternatiivide

näol, teisest küljest aga maakohtu otsusega tuvastatu.

27.1 Käesoleva otsuse eelnevas osas on märgitud, et rahapesu koosseisu realiseerimine eeldab

RpTRTS § 4 lg 1 p-s 1 kirjeldatud juhtudel vähemalt kaudset tahtlust. RpTRTS § 4 lg 1 p-s 2

kirjeldatud käitumise korral tuleb aga eesmärgi osas tuvastada kavatsetus. Sarnaselt on võimalik

sisustada ka kuni 28. jaanuarini 2008 kehtinud RpTRTS §-s 2 sätestatud rahapesu mõistet, mille

puhul tehti vahet koosseisus kirjeldatud käitumisega kaasneva eesmärgi ja tagajärje vahel. Asudes

seisukohale, et K. Paurson ja Ü. Kase panid rahapesu toime kavatsetult, ülejäänud süüdistatavad aga

kaudse tahtlusega, on maakohus vaadeldavaid koosseisulisi tunnuseid ka eristanud.

27.2 Ringkonnakohus, kes rääkis raha ebaseadusliku päritolu varjamise kui keskse eesmärgi

tuvastamata jätmisest, ei ole aga RpTRTS § 4 lg 1 p-des 1 ja 2 ning kuni 28. jaanuarini 2008 kehtinud

RpTRTS §-s 2 sätestatud käitumisalternatiividel sisuliselt vahet teinud. Seisukoht, et süüdlasele saab

KarS §-s 394 kirjeldatud käitumise omistada vaid siis, kui tuvastatud on rahapesu eesmärk, osutab

ekslikule arusaamale, et kõnealuse kuriteo toimepanek on võimalik vaid kavatsetusega (KarS § 16 lg

2). Selline minetus on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena.

V

28. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 14. jaanuari 2011. a otsuse K. Paursoni, Ü. Kase ning

R. Kotkase õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 ning I. Liibeoni, S. Rinne ja V.

Mardisoo õigeksmõistmises KarS § 394 lg 2 p 1 järgi, K. Paursonile, Ü. Kasele ja R. Kotkasele

maakohtu otsusega mõistetud liitkaristuste tühistamises, K. Paursoni ning Ü. Kase KarS § 73 lg-te 1

ja 2 alusel vangistusest tingimisi vabastamise eelduste muutmises, neilt sundraha väljamõistmises

ning valitud kaitsjatele makstud tasu hüvitamises, R. Kotkase, I. Liibeoni, S. Rinne ja V. Mardisoo

menetluskulude riigi kanda jätmises, S. Rinnele ning V. Mardisoole alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud kahju hüvitamises ja osas, millega jäeti Pärnu Maakohtu otsus AS SE tsiviilhagi

rahuldamises muutmata. Kriminaalkolleegium saadab kriminaalasja tühistatud osas uueks

arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata.

Prokuröri kassatsioon kuulub rahuldamisele, kaitsjate kassatsioonid tuleb aga rahuldada osaliselt.

29. Kuivõrd ringkonnakohtu otsus kuulub muuhulgas tühistamisele osas, millega muudeti K.

Paursonile ja Ü. Kasele mõistetud karistuste KarS § 73 lg-te 1 ning 2 alusel tingimisi vabastamise

tingimusi ja jäeti maakohtu otsus reaalselt täitmise pööratud karistuse osa muutmata, tuleb sõltuvalt

kriminaalasja uuel arutamisel tehtavast otsustusest KarS § 73 lg-tes 1 ning 2 sätestatut kohaldada

kelmuse eest mõistetud üksikkaristuse või kuritegude kogumi eest mõistetud liitkaristuse suhtes.

30. K. Paursoni ja Ü. Kase kaitsjad on vaidlustanud ka süüdistatavatele kelmuse eest mõistetud

reaalselt ärakandmisele kuuluva karistuse osa suuruse, kuid tulenevalt ringkonnakohtu otsuse

osalisest tühistamisest ei saa kolleegium kassatsioonimenetluse raames selles küsimuses lõplikku

seisukohta kujundada.

VI

31. R. Kotkase kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 191 euro ja 75 sendi

suuruses summas. Taotluse kohaselt on prokuröri kassatsiooni ja ringkonnakohtu otsusega

tutvumiseks ning kassatsioonivastuse koostamiseks kulutatud kokku 6 pooltundi. Kuivõrd R.

Kotkasele esitatud süüdistus puudutab majandusalast kuritegu, palub kaitsja tasu suhtes kohaldada

erikoefitsenti 2,0. Kriminaalkolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi

õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a

otsuse punktidest 5 ja 16 rahuldada. Vastavalt KrMS § 186 lg-le 1 tuleb see menetluskulu jätta Eesti

Vabariigi kanda.

32. I. Liibeoni kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 230 euro ja 11 sendi

suuruses summas, sealhulgas käibemaks 38 eurot ning 35 senti. Taotluse kohaselt on prokuröri

kassatsiooniga tutvumisele ning sellele vastuse koostamiseks kulutatud kokku 6 pooltundi. Kuivõrd I.

Liibeonile esitatud süüdistus puudutab majandusalast kuritegu, palub kaitsja tasu suhtes kohaldada

erikoefitsenti 2,0. Kriminaalkolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi

õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a

otsuse punktidest 5 ja 16 samuti rahuldada. Vastavalt KrMS § 186 lg-le 1 tuleb see menetluskulu jätta

Eesti Vabariigi kanda.

33. Ü. Kase kaitsja on esitanud taotluse hüvitada süüdistatavale apellatsioonimenetluses valitud

kaitsjale makstud tasu 23 040 krooni (1472 euro ja 52 sendi) suuruses summas. Ringkonnakohus

leidis, et apellatsioonimenetluse puhul tuleb valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuks

lugeda 8640 krooni. Seejuures nähtuvad otsusest põhistused, miks ei rahuldatud kaitsja taotlust täies

ulatuses. Kassatsioonis ei sisaldu ühtegi asjakohast argumenti, mis ringkonnakohtu seisukohad

kummutaks. Kriminaalkolleegium leiab, et kuivõrd KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt loetakse

menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja ringkonnakohus on kõnealuses

küsimuses oma otsust põhistanud, puudub alus kassatsiooni rahuldamiseks apellatsioonimenetluse

kulude hüvitamist puudutavas osas.

34. Samuti on Ü. Kase kaitsja esitanud taotluse hüvitada süüdistatavale kassatsioonimenetluses

valitud kaitsjale makstud tasu 1020 euro suuruses summas, sealhulgas käibemaks 170 eurot.

Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas osutanud, et kui Riigikohus tühistab esitatud

kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maa- ja ringkonnakohtu otsused, on

süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti

esimese astme kohtus ning ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud

menetluskulud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-

1-10-09, p 61). Arvestades, et kaitsja kassatsioon kuulub rahuldamisele osaliselt käesoleva otsuse

kolmandas osas toodud põhjendustel, samuti võttes arvesse kriminaalasja mahtu ja keerukust, loeb

kriminaalkolleegium vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt mõistliku suurusega tasuks 500 euro

suuruse summa, sealhulgas käibemaks 100 eurot, mis tuleb süüdistatavale hüvitada.

Lea Kivi, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe