3-1-1-28-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-28-11

Otsuse kuupäev

2. juuni 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi

Simmo

Saare

(Saar)

ja

Mart

Viisitamme

õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 25 lg-te 2 ja 4 ning § 2172

lg 1 ning § 157 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. detsembri 2010. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-09-9812

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Prokuratuuri

esindaja

Lääne

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Elle Keeman ja Simmo Saare kaitsja

vandeadvokaat Aivar Pilv, kassatsioonid

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Mart Viisitamme kaitsjad vandeadvokaadid Leon Glikman ning

Helmeri Indela

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

13. aprill 2011, suuline menetlus

Istungil osalenud isikud

Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Elle Keeman ja

prokuröri

abi

Kaido

Tuulemäe,

Simmo

Saare

kaitsja

vandeadvokaat

Aivar

Pilv

ja

Mart

Viisitamme

kaitsja

vandeadvokaat Helmeri Indela

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. detsembri 2010. a kohtuotsus Mart Viisitamme

õigeksmõistmises

KarS

§

järgi

Pärnu

spordihalli

ehitamiseks

korraldatud

eelläbirääkimistega pakkumist puudutava teabe K. F.-ile avaldamise osas ja saata kriminaalasi

tühistatud osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Samuti tühistada kohtuotsus Simmo Saare poolt tema kaitsjale makstud tasu osaliselt

süüdistatava enda kanda jätmise osas ja teha uus otsus, millega jätta kogu süüdistatava poolt

kaitsjale tasutud summa 33 176 (kolmkümmend kolm tuhat ükssada seitsekümmend kuus)

eurot ja 61 (kuuskümmend üks) senti riigi kanda.

3. Ülejäänud osas jätta otsus muutmata.

4. Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri Elle Keemani kassatsioon rahuldada

osaliselt.

5. Simmo Saare kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilve kassatsioon rahuldada täielikult.

6. Määrata AS Advokaadibüroo Aivar Pilv poolt kassatsioonimenetluses Simmo Saarele

osutatud õigusabi tasu mõistlikuks suuruseks 2500 (kaks tuhat viissada) eurot ja mõista see

välja Eesti Vabariigilt Simmo Saare kasuks.

7. Määrata Advokaadibüroo Glikman & Partnerid OÜ poolt kassatsioonimenetluses Mart

Viisitammele osutatud õigusabi tasu mõistlikuks suuruseks 2000 (kaks tuhat) eurot ja arvata

see menetluskulude hulka, mille hüvitamine tuleb Tallinna Ringkonnakohtul lahendada asjas

uue kohtuotsuse tegemisel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mart Viisitamm, Simmo Saar ja Vello Kink anti kohtu alla süüdistatuna järgmiste tegude

toimepanemises.

1.1 M. Viisitammele esitati süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 294 lg 1, § 157 ja § 25 lg-te 2 ja 4

ning § 2172 lg 1 järgi.

1.1.1 Altkäemaksu võtmises KarS § 294 lg 1 järgi süüdistati M. Viisitamme selles, et ta Pärnu

linnapea ja linna riigihankekomisjoni liikmena ehk ametiisikuna KarS § 288 lg 1 tähenduses lõi

põhjendamatuid soodustingimusi Pärnu tänavate hoolduse riigihankes (hankeperiood 1. jaanuar 2006

- 30. aprill 2008) T AS-ile ja AS-ile B, saades V. Kingilt vastutasuks 29 500 krooni, mille V. Kink

kandis T AS-i pangakontolt üle M. Viisitamme naise H. V.-i firma OÜ M kontole. Rahaülekandes oli

näidatud, et makstakse transporditeenuse eest, aga tegelikult OÜ M T AS-ile transporditeenust ei

osutanud.

1.1.2 KarS § 157 järgi süüdistati M. Viisitamme kahes teos. Esiteks heideti süüdistatavale ette seda, et

ta korraldas Pärnu linnapeana kaastäideviijana koos abilinnapea Simmo Saarega 27. juunil 2008 talle

riigihankekomisjoni liikmena teatavaks saanud informatsiooni edastamise kolmandale isikule. Nimelt

lasi M. Viisitamm S. Saarel edastada T AS-i juhatuse liikmele V. Kingile OÜ R poolt Pärnu tänavate

hoolduse riigihankes (hankeperiood 1. august 2008 - 31. juuli 2014) esitatud pakkumuse. Pakkumus

sisaldas selle esitanud äriühingu äritegevust puudutavat teavet ja oli tulenevalt riigihangete seaduse

(RHS) § 43 lg-st 4 ja § 46 lg-st 5 konfidentsiaalne, samuti kujutas see endast muud

konfidentsiaalsena saadud informatsiooni avaliku teenistuse seaduse § 67 tähenduses. Teiseks saatis

M. Viisitamm 9. septembril 2008 OÜ S ärihuve esindavale K. F.-ile konfidentsiaalse teabega

elektronkirja, milles sisaldus Pärnu spordihalli ehitamiseks korraldatud eelläbirääkimistega

pakkumisel esitatud informatsioon AS-i Y, OÜ S, A OÜ ja G AS-i esialgsete hinnapakkumiste kohta.

1.1.3 KarS § 25 lg-te 2 ja 4 ning § 2172 lg 1 järgi süüdistati M. Viisitamme selles, et ta üritas

kaastäideviijana koos S. Saarega rikkuda Pärnu linna varaliste huvide järgimise kohustust, tegutsedes

selle nimel, et tänavahoolduse riigihanget hankeperioodiks 1. augustist 2008 kuni 31. juulini 2014 ei

määrataks odavaima pakkumuse teinud OÜ-le R (56 933 154 krooni), vaid V. Kingi firmaga T AS

koostööd tegevale AS-ile B (59 407 428 krooni). M. Viisitamm üritas kuritegu toime panna järgmiste

käitumisaktidega. Ta leppis 26. juunil 2008V. Kingiga kokku, et viimane saab tutvuda OÜ R esitatud

pakkumusega otsimaks selles nõrku kohti. 29. juunil 2008 leppis M. Viisitamm S. Saarega kokku

selles, et nad on vastu OÜ R pakkumuse kvalifitseerimisele. Sellest kokkuleppest tulenevalt saatis S.

Saar 30. juunil 2008 V. Kingi koostatud küsimused elektronkirjaga Pärnu riigihankekomisjoni

liikmetele, märkides, et OÜ R pakkumuses on küsitavusi. 1. ja 4. juulil 2008 palus M. Viisitamm

Pärnu Linnavalitsuse riigihankekomisjoni liikmel J. A.-l saata need küsimused OÜ-le R, lootes, et

äriühingu vastustest võib ilmneda põhjus OÜ R riigihanke võitjaks kuulutamata jätmiseks. 11. juulil

2008 edastas süüdistatav OÜ-st R saabunud vastuse V. Kingile, kes dokumentide põhjal koostas

kokkuvõtte selle kohta, et OÜ R ei vasta hanketingimustele. Viimaks jättis M. Viisitamm

linnavalitsuses riigihanke tulemused kinnitamata nii 8. kui ka 15. juulil 2008. Põhjusel, et Pärnu

Linnavalitsuse riigihankekomisjon otsustas 22. juulil 2008 kinnitada hankevõitjaks OÜ R, jäi

kuritegu katsestaadiumisse.

1.2 S. Saarele esitati süüdistus KarS § 157 ja § 25 lg-te 2 ja 4 ning § 2172 lg 1 järgi.

1.2.1 KarS § 157 järgi süüdistati S. Saart selles, et ta korraldas kaastäideviijana koos M.

Viisitammega 27. juunil 2008 talle riigihankekomisjoni liikmena teatavaks saanud informatsiooni

edastamise V. Kingile, saates elektronposti kaudu viimasele OÜ R poolt tänavahoolduse riigihanke

menetluses hankeperioodiks 1. augustist 2008 kuni 31. juulini 2014 esitatud pakkumuse.

1.2.2 KarS § 25 lg-te 2 ja 4 ning § 2172 lg 1 järgi süüdistati S. Saart selles, et ta püüdis

kaastäideviijana koos M. Viisitammega rikkuda Pärnu linna varaliste huvide järgimise kohustust,

tegutsedes selle nimel, et tänavahoolduse riigihanget hankeperioodiks 1. augustist 2008 kuni 31.

juulini 2014 ei määrataks OÜ-le R, vaid AS-ile B. Süüdistatav leppis 29. juunil 2008 M.

Viisitammega kokku selles, et nad on vastu OÜ R pakkumuse kvalifitseerimisele. 30. juunil 2008

saatis S. Saar V. Kingi formuleeritud küsimused elektronkirjaga Pärnu riigihankekomisjoni

liikmetele, lisades, et OÜ R pakkumuses on küsitavusi. 22. juulil 2008 selgitas S. Saar Pärnu

Linnavalitsuse riigihankekomisjonile, et OÜ R ei vasta hankenõuetele. Kuritegu jäi siiski

katsestaadiumisse, kuivõrd Pärnu Linnavalitsuse riigihankekomisjon kinnitas hoolimata S. Saare

selgitustest hanke võitjaks OÜ R.

1.3 V. Kinki süüdistati KarS § 298 lg 1 järgi selles, et 3. märtsil 2006 kandis ta 29 500 krooni üle M.

Viisitamme naise H. V.-i firma OÜ M pangakontole, andes sel moel altkäemaksu M. Viisitammele

selle

eest,

et

viimane

lõi

põhjendamatuid

soodustingimusi

tänavahoolduse

riigihankes

hankeperioodiks 1. jaanuarist 2006 kuni 30. aprillini 2008 T AS-ile ja AS-ile B.

2. Pärnu Maakohtu 19. aprilli 2010. a otsusega mõisteti M. Viisitamm ja S. Saar KarS § 25 lg-te 2 ja

4 ning § 2172 lg 1 järgi õigeks, KarS § 157 järgi aga süüdi. Maakohus mõistis M. Viisitamme õigeks

ka KarS § 294 lg 1 järgi ja V. Kingi KarS § 298 lg 1 järgi.

2.1 KarS § 25 lg-te 2 ja 4 ning § 2172 lg 1 järgi mõisteti süüdistatavad õigeks järgmistel kaalutlustel.

2.1.1 M. Viisitamme ja S. Saare poolt 27. juunil 2008 OÜ R hankepakkumuse üleandmist V. Kingile

ei saa süüdistatavatele KarS § 2172 lg 1 järgi ette heita. M. Viisitammel ja S. Saarel võis ehk tõesti

olla plaan realiseerida tulevikus KarS § 2172 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseis, ent üksnes pakkumuse

üleandmisega V. Kingile ei jõudnud süüdistatavad karistatavasse kuriteo katsestaadiumisse. Ilma

asjaoludesse süvenemata ei saanud nad teada, kas OÜ R pakkumus vastab hanketingimustele või

mitte. M. Viisitamm ja S. Saar lootsid, et selle asjaolu kontrollib nende eest ära V. Kink ja alles siis

nad otsustavad, kuidas edasi käituda. Seega ei ole võimalik eeldada, et teootsus usalduse

kuritarvitamiseks oli süüdistatavatel juba tekkinud.

2.1.2 Kohus leidis, et S. Saar jõudis oma tegevusega KarS § 2172 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo

ettevalmistusstaadiumisse 29. juunil 2008, kui ta lubas V. Kingile telefonitsi, et esitab V. Kingi

koostatud ja nn väikseid karisid sisaldavad küsimused riigihankekomisjonile, et komisjon saaks need

seejärel edastada OÜ-le R. Kuriteo ettevalmistusstaadium läks üle katsestaadiumiks 30. juunil 2008,

mil S. Saar saatis V. Kingi koostatud küsimused elektronkirjaga M. Viisitammele ja Pärnu

riigihankekomisjoni liikmetele V. T.-le ja P. S.-ile, märkides adressaate mõjutades ja eksitades, et OÜ

R pakkumuses on küsitavusi. OÜ R vastuseid esitatud küsimustele arutati 22. juulil 2008

riigihankekomisjoni koosolekul, millel osales ka S. Saar ja kus otsustati ühehäälselt, et OÜ R

pakkumus vastab hanketingimustele. Teiste hulgas oli OÜ R pakkumuse heakskiitmise poolt ka S.

Saar, kes ei mõjutanud teisi komisjoni liikmeid kuidagi otsustama OÜ R kahjuks. Seetõttu leidis

kohus, et S. Saar loobus kuriteokatse staadiumisse jõudmisel süüteo lõpuleviimisest KarS § 40 lg 1 ja

§ 41 alusel.

2.1.3 Seevastu ei jõudnud M. Viisitamme tegu isegi KarS § 2172 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo

katsestaadiumisse. Esiteks ei olnud M. Viisitamm teadlik S. Saare ja V. Kingi 29. juuni 2008. a

telefonivestluse täpsest sisust. Juuli alguses kontakteerus M. Viisitamm mitmel korral V. Kingiga, ent

M. Viisitamme käitumisest oli aru saada, et ta oli OÜ R pakkumuse vastu vaid juhul, kui pakkumus ei

vasta seaduses sätestatud nõuetele. V. Kink üritaski M. Viisitamme veenda selles, et OÜ R pakkumus

ei vasta hanketingimustele. M. Viisitamm ei olnud hanke üksikasjadega kursis ja juhindus

vaheldumisi nii V. Kingi, S. Saare kui ka riigihankekomisjoni liikmete seisukohtadest ega takistanud

kuidagi vastu võtmast Pärnu Linnavalitsuse korraldust, millega kuulutati hankevõitjaks OÜ R.

2.2 KarS § 157 järgi tunnistati M. Viisitamm ja S. Saar süüdi järgmistel motiividel.

2.2.1 Tänavahoolduse riigihanke raames hankeperioodiks 1. augustist 2008 kuni 31. juulini 2014

palus M. Viisitamm 27. juunil 2008 S. Saarel toimetada OÜ R hankepakkumus V. Kingile. Seda tehes

avaldas S. Saar teavet. Pakkumuse näol oli tegu OÜ R äritegevust puudutavat teavet sisaldava

dokumentatsiooniga, kuivõrd seal sisaldusid detailsed hinnakalkulatsioonid. M. Viisitamm ja S. Saar

olid erilise isikutunnusega subjektid KarS § 157 tähenduses, kuna nad olid saanud ülalnimetatud

infost teadlikuks oma ametitegevuses Pärnu Linnavalitsuse ametnikena. Ka oli süüdistatavatel

tulenevalt avaliku teenistuse seaduse (ATS) §-st 67 kohustus hoida seda teavet saladuses.

2.2.2 Pärnu spordihalli ehitamiseks korraldatud eelläbirääkimistega pakkumise käigus edastas M.

Viisitamm 9. või 10. septembril 2008 OÜ S ja AS Oma Ehitaja huve esindavale K. F.-ile meilitsi

tabeli AS-i Y, OÜ S, A OÜ ja G AS-i esialgsete hinnapakkumustega. Teave sisaldas nende ettevõtjate

äritegevust puudutavat infot KarS § 157 mõttes, millest M. Viisitamm oli teadlikuks saanud oma

ametitegevuse tõttu. Tulenevalt ATS §-st 67 ei tohtinud M. Viisitamm seda teavet levitada. Seega

vastutab M. Viisitamm KarS § 157 järgi.

2.2.3 S. Saart karistati KarS § 157 järgi 250 päevamäära suuruse rahalise karistusega. M.

Viisitammele mõisteti KarS § 157 järgi 350 päevamäära suurune rahaline karistus.

2.3 Kohus vaagis ka KarS § 157 ja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-de 110 ja 114

põhiseaduslikkuse küsimust ning leidis, et need sätted ei ole vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse

ega Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Samuti märkis kohus, et Pärnu

Maakohtu jälitustoiminguteks loa andmise menetlus oli seaduslik.

2.4 Süüdistuses KarS § 294 lg 1 ja KarS § 298 lg 1 järgi mõisteti vastavalt M. Viisitamm ja V. Kink

õigeks süü tõendamatuse tõttu. Kohus ei välistanud, et V. Kink kandis 29 500 krooni M. Viisitamme

naise firma pangakontole transporditeenuse osutamise eest. Mitmete erinevate tunnistajate ütluste

kohaselt oli OÜ 3+2 Mööbel korduvalt osutanud T AS-ile transporditeenust.

2.5 Maakohus mõistis V. Kingi poolt oma kaitsjale vandeadvokaat Üllar Talvistele makstud õigusabi

kulud riigilt välja osaliselt, leides, et V. Kingile tuleb hüvitada 165 600 krooni tema poolt tasutud 376

080 kroonist ja 49 sendist. M. Viisitamme ja S. Saare õigusabikulude hüvitamise taotlused jättis

kohus põhistusi esitamata rahuldamata.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokuratuur, S. Saare kaitsja vandeadvokaat

Aivar Pilv ja M. Viisitamme kaitsjad vandeadvokaadid Leon Glikman ning Helmeri Indela.

3.1 Prokuratuuri esindaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Elle Keeman taotles

maakohtu otsuse tühistamist M. Viisitamme ja S. Saare õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 25 lg-te

2 ja 4 ning § 2172 lg 1 järgi ja nende süüditunnistamist. Samuti taotles apellant maakohtu otsuse

tühistamist osas, millega mõisteti M. Viisitamm õigeks KarS § 294 lg 1 järgi ja V. Kink KarS § 298 lg

1 järgi, ning nende sätete järgi süüdistatavate süüditunnistamist.

3.2 S. Saare kaitsja vaidlustas maakohtu otsuse S. Saare süüdimõistmises KarS § 157 järgi ja

menetluskulude

välja

mõistmata

jätmise

osas,

taotledes

otsuse

tühistamist

S. Saare

süüditunnistamises KarS § 157 järgi ja uue otsusega tema õigeksmõistmist.

3.3 Ka M. Viisitamme kaitsjad taotlesid enda kaitsealuse KarS § 157 järgi õigeksmõistmist ja talle

menetluskulude hüvitamist. Samuti taotlesid kaitsjad, et ringkonnakohus tunnistaks KarS § 157,

KrMS §-d 110 ja 114 põhiseadusevastaseks ning võimaldaks neil tutvuda jälituslubadega ja nende

aluseks olevate prokuratuuri taotlustega.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 14. detsembri 2010. a otsusega mõisteti M. Viisitamm ja S. Saar KarS §

157 järgi õigeks. Kaitsjatasude katteks mõistis kohus Eesti Vabariigilt välja 430 000 krooni M.

Viisitamme kasuks ja 320 000 krooni S. Saare kasuks. Muus osas jäeti Pärnu Maakohtu otsus

muutmata.

4.1 Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et lähtuvalt in dubio pro reo põhimõttest tuleb

M. Viisitamm ja V. Kink vastavalt KarS § 294 lg 1 ja § 298 lg 1 järgi õigeks mõista, kuivõrd üheselt

ei ole tuvastatud, et V. Kingi poolt M. Viisitamme naise firma kontole kantud 29 500 krooni oli tasu

M. Viisitamme ebaseadusliku tegevuse eest.

4.2 Süüdistatavate õigeksmõistmise osas KarS § 25 lg-te 2 ja 4 ning § 2172 lg 1 järgi leidis

ringkonnakohus, et süüdistatavatele ette heidetavat tegu e majanduslikult kulukama kohustuse

võtmist Pärnu linnale ei tule hinnata KarS § 2172 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu teise alternatiivi -

s.o usalduse murdmise koosseis -, vaid esimese alternatiivi - s.o ärakasutamiskoosseis - järgi. Isiku

karistamine KarS § 2172 järgi eeldab aga sätte mõlema alternatiivi puhul seda, et luuakse varalise

kahju saabumise reaalne e kindla teadmisega külgneva tõenäosuse alusel hinnatav oht. Selliseks

ohuks saab olla kas AS-i B pakkumuse parimaks tunnistamine või isegi AS-iga B lepingu sõlmimine.

Küll ei saa selleks ohuks pidada ega KarS § 2172 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo katse alguseks

lugeda S. Saare poolt 30. juunil 2008 elektronkirja saatmist M. Viisitammele, V. T.-le ja P. S.-ile.

Kuivõrd sisuliselt süüdistatakse M. Viisitamme ja S. Saart linnale põhjendamatult suurte varaliste

kohustuste võtmises, ei ole võimalik aru saada, kuidas e-kirja saatmine linna vara reaalselt ohustab.

Süüdistatavad tegelesid üksnes kuriteo ettevalmistamisega ja seetõttu ei saa neid karistada.

Süüteokatsena ei ole võimalik vaadelda süüteo toimepanemise võimaluste väljauurimist või selleks

abinõude tarvitusele võtmist.

4.3 M. Viisitamm ja S. Saar mõisteti õigeks ka süüdistuses KarS § 157 järgi.

4.3.1 Ringkonnakohus märkis, et riigihanke raames informatsiooni ebaseaduslikku avaldamist on

võimalik kvalifitseerida üksnes KarS § 300 järgi ja kui süüteokoosseis KarS § 300 järgi ei ole

realiseeritud, siis saab tulla kohaldamisele RHS § 111 lg 3 p-s 2 sätestatud väärteokoosseis. Kohus

nõustus M. Viisitamme kaitsjatega, et KarS §-st 300 ja RHS § 111 lg 3 p-st 2 tuleneb seadusandja

tahe sätestada riigihanke kui erilise menetluse puhuks erisätted KarS § 300 ja RHS § 111 lg 3 p 2

näol. Kui isik pole riigihanke raames konfidentsiaalsusnõuete rikkumisega realiseerinud KarS § 300

süüteokoosseisu, tuleb tema tegu vältimatult kvalifitseerida väärteona RHS § 111 lg 3 p 2 järgi.

Praegusel juhul ei ole süüdistatavad realiseerinud KarS § 300 koosseisu seetõttu, et nad ei tekitanud

olulist kahju.

4.3.2 Et süüdistatavate tegevus vastab nii kuriteo (KarS § 157) kui ka väärteo tunnustele (RHS § 111

lg 3 p 2), tuleb lahendada nende normide vahelise kollisiooni küsimus. KarS § 3 lg 5, mis sätestab, et

kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo

eest, ei tule asjassepuutuvate süüteokoosseisude omavahelise spetsiaalsussuhte tõttu käesoleval juhul

kohaldamisele. Tulenevalt vormelist lex specialis derogat legi generali on tarvis kohaldada

väärteokoosseisu kuriteokoosseisu ees ja KarS § 3 lg-s 5 sätestatud väärteokaristusõiguse

subsidiaarsuspõhimõte ei rakendu. Väärteokaristusõigus võib kriminaalkaristusõiguse kõrvale tõrjuda

juhul, kui on arusaadav seadusandja tahe kohaldada just väärteonormi. Kui nii väärteo- kui ka

kriminaalõigusnorm kaitsevad sama õigushüve, sõltub otsus põhimõtte lex specialis derogat legi

generali rakendamise kohta sellest, kas väärteokoosseis on arusaadavalt mõeldud mingit elujuhtumit

eraldi reguleerima ning sellest, kas kuriteokoosseisu absoluutse ning piiramatu rakendamise korral

jääks praktikas üldse võimalust väärteokoosseisu kohaldamiseks. Seejuures ei oma tähtsust, kas

erinorm kehtestati varem või hiljem kui üldnorm. Seega on seadusandja süüdistuses kirjeldatud

käitumise reguleerimiseks loonud spetsiaalse väärteokoosseisu, mistõttu tulenevalt põhimõttest lex

specialis derogat legi generali kuulub kohaldamisele RHS § 111 lg 3 p 2, aga mitte KarS §-s 157

sätestatud kuriteokoosseis.

4.4 Ringkonnakohus leidis sedagi, et KarS § 157 ja KrMS §-d 110 ja 114 on põhiseadusega

kooskõlas.

4.5 Ringkonnakohus nõustus apellantidega, et maakohus ei saanud S. Saare ja M. Viisitamme

õigusabikulusid täielikult ja ilma põhistamata riigilt süüdistatavate kasuks välja mõistmata jätta.

Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud hüvitada S. Saarele 320 000 krooni tema poolt

advokaadile makstud 498 701 kroonist ja 20 sendist ning M. Viisitammele 430 000 krooni kaitsjatele

tasutud 627 660 kroonist ja 95 sendist.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid prokuratuur ja S. Saare kaitsja A. Pilv.

6. Prokuratuur taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist M. Viisitamme ja S. Saare

õigeksmõistmises nii KarS § 25 lg-te 2 ja 4 ning § 2172 lg 1 kui ka KarS § 157 järgi ja kriminaalasja

saatmist Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni põhiseisukohad on järgmised.

6.1 Süüdistuses KarS § 25 lg-te 2 ja 4 ning § 2172 lg 1 järgi on ringkonnakohus kohaldanud valesti

KarS § 25 lg 2. 30. juunil 2008 elektronkirja saates ületas S. Saar KarS § 2172 lg 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo katsestaadiumi läve. Karistusõiguses põhjusliku seose tuvastamiseks

kasutatava ekvivalentsusteooria kohaselt on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses siis, kui teo

mõttelisel eemaldamisel jääb tagajärg saabumata. Praegusel juhul olekski sõlmitud AS-iga B Pärnu

linna tänavate hoolduse leping, kui M. Viisitammel ja S. Saarel oleks õnnestunud OÜ R

hankemenetluselt kõrvaldada.

6.2 M. Viisitamme ja S. Saart tuleb OÜ R pakkumuse avaldamise eest karistada KarS § 157 järgi.

Tulenevalt KarS § 3 lg-st 5 tuleb kohaldada kuriteokoosseisu. Riigihangete seaduses sisalduva

väärteokoosseisu rakendamine võib kõne alla tulla nt olukorras, kus isik avaldab riigihankeid

puudutavat teavet ettevaatamatusest.

6.3 Sõltumata eelmises punktis märgitust tuleb M. Viisitamme Pärnu spordihalli ehitamiseks

korraldatud eelläbirääkimistega pakkumise raames K. F.-ile konfidentsiaalset teavet sisaldava

elektronkirja saatmise eest karistada KarS § 157 järgi. Spordihalli ehitamiseks ei korraldatud

riigihanget. Pärnu Linnavolikogu 17. aprilli 2008 otsusega lubati linnal spordihalli rajamiseks võtta

varalisi kohustusi asjaõigusseaduse §-de 241-2551, § 201-224, Pärnu linnavara valitsemise korra ja

RHS § 14 lg 1 p 6 alusel. Seega sõlmiti spordihalli ehitusleping tavalise haldusmenetluse raames.

RHS § 14 lg 1 p 6 sätestab, et riigihangete seaduses sätestatud korda ei ole vaja järgida, kui

sõlmitakse leping kinnisasja või sellega seotud õiguste omandamiseks, üürimiseks või rentimiseks.

6.4 M. Viisitamme kaitsjad L. Glikman ja H. Indela leiavad, et prokuratuuri kassatsioon on

põhjendamatu. Süüdistuses KarS § 25 lg-te 2 ja 4 ning § 2172 lg 1 järgi on kaitsealune õigesti õigeks

mõistetud, kuivõrd ta ei pannud toime ühtegi usalduse kuritarvitamisena käsitatavat tegu.

Põhjendatult on M. Viisitamm õigeks mõistetud KarS § 157 järgi ka OÜ R pakkumuse avaldamise

eest, kuivõrd käesoleval juhul tuleks tõepoolest kõne alla üksnes spetsiaalselt riigihangete tarvis välja

töötatud süüteokoosseisud. Õige on ka M. Viisitamme õigeksmõistmine KarS § 157 järgses

süüdistuses seoses Pärnu spordihoone ehitusega. Hoolimata prokuratuuri kassatsioonis märgitust

tuleb tõdeda, et maakohus sisustas süüdistatava kaitseõigust rikkudes süüdistuse teisiti kui

prokuratuur, leides, et M. Viisitamm ei saatnud K. F.-ile konkursiinfot mitte ise, vaid lasi seda teha

kellelgi teisel. Süüdistuselt teo omakäelises täideviimises üleminek süüdistusele teo vahendlikus

täideviimises eeldab aga uue süüdistusakti koostamist.

6.5 S. Saare kaitsja A. Pilv leiab samuti, et prokuratuuri kassatsioon on põhjendamatu. Süüdistuses

KarS § 2172 lg 1 ning § 25 lg-te 2 ja 4 järgi ei suuda prokuratuur üheselt ära näidata väidetavat

süüteokatset ja sellele vastavat tegevust, vaid esitab erinevatel aegadel mitmeid üksteisega vastuolus

olevaid seisukohti. S. Saar ei soovinud teha midagi ebaseaduslikku, vaid tal olid üksnes - hiljem

osaliselt tõeks osutunud - kahtlused OÜ R riigihankega hakkamasaamise osas. Kohtud on

põhjendatult mõistnud S. Saare õigeks KarS § 157 järgi, kuivõrd süüdistatavale ette heidetava teo eest

tuleks kõne alla üksnes vastutus spetsiaalsete riigihankeid puudutavate süüteokoosseisude järgi.

7. S. Saare kaitsja A. Pilv vaidlustab ringkonnakohtu otsuse menetluskulude osas, paludes

kaitsealusele välja mõista kõik tema poolt oma kaitsjale makstud summad - 498 701 krooni ja 20

senti maakohtus ja 20 400 krooni ringkonnakohtus. Kassaator toob välja, et ringkonnakohus ei ole

motiveerinud, miks mõistetakse riigilt välja üksnes 320 000 krooni ja seda olukorras, kus kohus

selgesõnaliselt leiab, et advokaaditasu on põhjendatud ja tasumäär ei ole ebamõistlikult suur.

Sisuliselt on kohus kulusid täielikult välja mõistmata jättes karistanud S. Saart rahalise karistusega.

8. Kaitsja kassatsioonile esitatud vastuses leiab prokuratuur, et kassatsioon tuleb jätta rahuldamata.

Kriminaalmenetluse seadustikus on ette nähtud kliendi omavastutus valitud teenuse ostmisel. Nimelt

ei tulene seadusest, et kaitsjatasu tuleb hüvitada täielikult. Seda tuleb teha üksnes mõistlikus ulatuses.

Ringkonnakohus arvestas põhjendatult ka määratud kaitsja tasu suuruseid ja riigi keskmist töötasu.

Samuti juhib prokuratuur tähelepanu sellele, et kohtud ei lähtunud õigeksmõistvate otsuste tegemisel

mitmel puhul kaitsjate argumentidest.

9. M. Viisitamme kaitsjad L. Glikman ja H. Indela esitasid Riigikohtule ka taotluse tunnistada

põhiseadusega vastuolus olevaks KrMS §-d 110 ja 114 ning KarS § 157 "äritegevust puudutava

teabe" osas.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled kirjalikult esitatud

seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium annab kõigepealt hinnangu prokuröri kassatsiooni väidetele (I),

kujundab

seejärel

seisukoha

kaitsja

kaebuse

argumentide

osas

(II),

võtab

kokku

kassatsioonimenetluse tulemused (III) ja lahendab viimaks M. Viisitamme ja S. Saare kaitsjate

taotlused riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks (IV).

I

12. Süüdistuses KarS § 25 lg-te 2 ja 4 ning § 2172 lg 1 järgi mõistis ringkonnakohus M. Viisitamme

ja S. Saare õigeks seetõttu, et elektronkirja saatmist Pärnu riigihankekomisjoni liikmetele

30. juunil 2008 ei saa pidada KarS § 2172 lg 1 koosseisule vastavaks teoks, kuivõrd e-kirja saatmine

ei ohustanud linna vara. Süüdistatavad tegelesid üksnes kuriteo toimepanemise võimaluste

väljauurimise ja selleks abinõude tarvitusele võtmisega. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub

ringkonnakohtuga, et KarS § 2172 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo katse eeldab, et usalduse

kuritarvitamises süüdistatav isik asuks vahetult kahjustama teise isiku vara ja et käesolevas asjas ei

saa elektronkirja saatmist pidada kuriteokatse alustamiseks KarS § 25 lg 2 tähenduses. Nii nagu

kaudselt ohustavad õigushüvesid igasugused süütegusid ettevalmistavad käitumisaktid, võis ka OÜ R

hankepakkumust puudutavaid küsimusi sisaldava elektronkirja saatmine 30. juunil 2008 ohustada

Pärnu linna vara üksnes kaudselt. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et e-kirja saatmise ja

riigihankemenetluse võitja väljavalimise vahelisse aega jäid mitmed olulised vaheetapid. Nii pidid

riigihankekomisjoni liikmed kõigepealt koostatud küsimused läbi lugema ja otsustama, kas neid OÜ-

le R esitada. Esialgu otsustatigi jätta küsimused kui mitteolulised esitamata. 7. juulil 2008 saatis

riigihankekomisjoni liige J. A. siiski küsimusi sisaldava e-kirja OÜ-le R. Seejärel pidi

riigihankekomisjon

võtma

seisukoha

OÜ-lt

R

saadud

vastuste

osas.

Viimaks

toimus

riigihankekomisjoni 22. juuli 2008 istungil arutelu, kus otsustati hankepakkumuse võitjana

kvalifitseerida OÜ R. Sedavõrd pikk erinevatest etappidest koosnev sündmusteahel ei anna alust

tõdemuseks, et elektronkirja ärasaatmist S. Saare poolt 30. juunil 2008 saab pidada KarS § 2172 lg-s

1 sätestatud kuriteo toimepanemise alustamiseks, kuivõrd selle teoga loodud oht Pärnu linna varale

võis olla üksnes vähene ja kaudne. Seega ei saa kõneleda vahetust süüteo toimepanemise alustamisest

KarS § 25 lg 2 mõttes.

13. Prokuröri hinnangul toimis ringkonnakohus vääralt süüdistatavaid OÜ R pakkumuse V. Kingile

avaldamise eest KarS § 157 järgi nn spetsiaalsuspõhimõtte alusel õigeks mõistes. Ringkonnakohus

oleks pidanud rakendama KarS § 3 lg 5 ja tunnistama M. Viisitamme ja S. Saare süüdi kuriteo

toimepanemises. Kriminaalkolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

13.1 KarS § 3 lg 5 esimesest lausest tuleneb, et nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule vastava teo

toime pannud isikut karistatakse üksnes kuriteo eest. Seda normi saab aga kohaldada üksnes juhul,

kui väär- ja kuriteokoosseis on omavahel ideaalkogumis, mitte aga siis, kui tegemist on mitteehtsa

kogumiga ehk seadusainsusega. Nii ideaalkogumi kui ka seadusainsuse korral on isik ühe teoga

realiseerinud formaalselt vähemalt kaks erinevat süüteokoosseisu, ent erinevalt ideaalkogumist tuleb

mitteehtsa kogumi korral kohaldamisele vaid üks koosseis, mis hõlmab endas kogu juhtunu

ebaõiguse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. aprilli 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-22-11, p

13.2). Muu hulgas on seadusainsusega tegemist olukorras, kus üldnormi asemel kohaldatakse

erinormi ehk lähtutakse nn spetsiaalsuspõhimõttest.

13.2 Nn spetsiaalsuspõhimõte (lex specialis derogat legi generali) kujutab endast õiguslikku

tõlgendamismeetodit, mille kohaselt tuleb üld- ja erinormi konkurentsi korral kohaldada erinormi (vt

ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. jaanuari 2009. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-75-08, p

10.1). Ringkonnakohus märgib õigesti, et õigust mõistes tuleb lähtuda arusaamast, et seadusandja ei

soovi luua normi, millel ei ole praktilist väljundit. See aga oleks nii juhul, kui erinormi asemel

kohaldatakse üldnormi, kuna sellisel juhul kaoks erinormi rakendamise võimalus. Üldnorm lex

specialis põhimõtte tähenduses sisaldab kõiki erinormi tunnuseid ja lisab neile veel vähemalt ühe

lisaelemendi.

13.3 Praegusel juhul võib üldnormiks olla KarS § 157 ja erinormiks RHS § 111 lg 3 p 1 (teo

toimepanemise ajal RHS § 111 lg 3 p 2). Erinormina ei tule kõne alla KarS § 300, kuivõrd Pärnu

linnale ei ole tekitatud olulist varalist kahju. KarS § 157 näeb ette karistuse kutse- või ametitegevuses

teatavaks saanud teise isiku tervist, eraelu või äritegevust puudutava teabe avaldamise eest isiku

poolt, kellel on seadusest tulenev kohustus hoida sellist teavet saladuses. RHS § 111 lg 3 p 1 sätestab

aga karistuse konfidentsiaalsusnõuete rikkumise eest riigihanke korraldamisel. Riigihangete seaduse

tekstist tuleneb, et RHS § 111 lg 3 p-s 1 silmas peetavad konfidentsiaalsusnõuded peavad tagama, et

riigihangetega seonduvat dokumentatsiooni seaduse nõuetele mittevastaval moel ei avaldataks (vt nt

RHS § 43 lg 4, § 55 lg 3, § 63 lg 5 ja § 67 lg 2). Seega saab tõdeda, et sisuliselt karistatakse isikuid

mõlema süüteokoosseisu järgi teatud teabe avaldamise eest. Et aga RHS § 111 lg 3 p 1 käsitleb

üksnes riigihanget puudutavate dokumentide avaldamist, KarS § 157 aga igasuguse äritegevust

puudutava teabe avaldamist, on KarS § 157 selles osas RHS § 111 lg 3 p-st 1 laiem ja võib olla

spetsiaalsuspõhimõtte tähenduses kohaldamisele mittekuuluv üldnorm RHS § 111 lg 3 p 1 suhtes.

13.4 Järgnevalt võtab kriminaalkolleegium seisukoha prokuröri väite kohta, et RHS § 111 lg 3 p 1 ei

ole erinorm KarS § 157 suhtes seetõttu, et väärteokoosseisu reguleerimisala on kuriteokoosseisu

omast osaliselt laiem, kuivõrd RHS § 111 lg 3 p-le 1 vastava dokumentatsiooni avaldamise eest

karistatakse ka juhul, kui tegu pannakse toime ettevaatamatusest.

13.4.1 Esiteks tuleb märkida, et erinorm lex specialis põhimõtte tähenduses ei saa endas tõepoolest

sisaldada selliseid tunnuseid, mida pole üldnormis. Vastasel juhul võiks vaid juba mõne üksiku

koosseisutunnuse kokkulangemise korral rakendada spetsiaalsuspõhimõtet, mis aga tooks endaga

kaasa väärad ja soovimatud tagajärjed. Seda põhjusel, et erinevad normid võivad hoolimata mõne

tunnuse kokkulangemisest iseenesestmõistetavalt olla mitte kokku langevate elementide tõttu

sisuliselt täiesti erinevad. Teiseks on prokuratuuril õigus selles, et tulenevalt KarS § 15 lg-st 3

karistatakse ka ettevaatamatusest RHS § 111 lg 3 p 1 objektiivse koosseisu täitnud isikut. Siiski ei

väära need tõdemused seda, et RHS § 111 lg 3 p 1 on erinorm KarS § 157 suhtes.

13.4.2 Teadupärast on tahtlike ja ettevaatamatute süütegude puhul tegemist erinevate

süüteotüüpidega, mida tuleb kontrollida eraldi vastavalt kummagi delikti struktuurile (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2006 kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-136-05, p 9 ja 20.

novembri 2006 kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-06, p-d 21-22). Seega ei erine tahtlik delikt ja

ettevaatamatusdelikt teineteisest üksnes subjektiivse koosseisu tasandil, vaid erinev on juba nende

objektiivse koosseisu struktuur, kuivõrd erinevalt tahtlikust süüteost kõneldakse ettevaatamatusdelikti

puhul ka hoolsuskohustuse rikkumisest. Tuleb tõdeda, et RHS § 111 lg 3 p 1 sisaldab endas

õigusdogmaatilises mõttes kahte erinevat süüteokoosseisu - konfidentsiaalsusnõuete tahtlikku

rikkumist ja konfidentsiaalsusnõuete rikkumist ettevaatamatusest. Konfidentsiaalsusnõuete tahtlik

rikkumine ehk riigihangetega seonduva konfidentsiaalse dokumentatsiooni tahtlik avaldamine RHS §

111 lg 3 p 1 tähenduses sisaldab endas üksnes selliseid tunnuseid, mis kõik esinevad KarS §-s 157.

Seetõttu tuleb RHS § 111 lg 3 p 1 pidada erinormiks KarS § 157 suhtes lex specialis põhimõtte

tähenduses ja KarS § 3 lg 5 ei kohaldu ning M. Viisitamme ja S. Saart ei ole võimalik süüdi

tunnistada KarS § 157 järgi riigihanke korraldamisega seonduvate tegude eest.

14. Prokurör märgib, et ringkonnakohtu otsuses puuduvad põhjendused, miks kohus mõistis

M. Viisitamme spetsiaalsuspõhimõttele tuginevalt KarS § 157 järgi õigeks ka Pärnu spordihalliga

seonduva teabe K. F.-ile avaldamise eest. Spordihalli ehitamiseks ei korraldatud riigihanget, vaid

ehitaja leidmine toimus kasutusvaldusega koormatava hoonestusõiguse seadmisega tavalise

haldusmenetluse raames.

14.1 Kriminaalkolleegium nõustub prokuröriga, et ringkonnakohtu otsus on selles osas põhistamata.

Pärnu Linnavalitsuse 30. juuni 2008. a korraldusega nr 465 korraldati eelläbirääkimistega pakkumine

Riia mnt 129 kinnistule kasutusvaldusega koormatava hoonestusõiguse seadmiseks, mille käigus pidi

ehitatama spordihall (kd 9, tl 149-156). Selle korralduse preambulist nähtub, et pakkumine korraldati

asjaõigusseaduse §-de 241-2551 ja § 201-224, Pärnu Linnavolikogu 28. juuni 2001. a määrusega nr

22 kinnitatud "Linnavara valitsemise korra" § 32 lg 1 p 1 alapunkti a, § 33 p 2 ning § 34 lg-te 1 ja 2,

RHS § 14 lg 1 p 6 ja Pärnu Linnavolikogu 17. aprilli 2008. a otsuse nr 28 "Loa andmine varaliste

kohustuste võtmiseks" alusel. RHS § 14 lg 1 p-st 6 tuleneb, et riigihangete seaduses sätestatud korda

ei ole vaja järgida, kui sõlmitakse leping kinnisasja või sellega seotud õiguste omandamiseks,

üürimiseks või rentimiseks. Ringkonnakohtu otsuses puudub põhistus selle kohta, miks on Pärnu

spordihalli ehitamiseks korraldatud eelläbirääkimistega pakkumist hoolimata viitest RHS § 14 lg 1 p-

le

käsitatud

ikkagi

riigihankena.

Vastavate

põhistuste

puudumine

kujutab

endast

kriminaalmenetluse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses, mistõttu tuleb kriminaalasi

selles osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks saata.

14.2 Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul tähelepanu pöörata ka M. Viisitamme

kaitsjate väidetele seoses teo vahendliku täideviimisega. Nimelt leiavad kaitsjad, et kuivõrd

maakohus on tuvastanud, et M. Viisitamm lasi teavet sisaldava elektronkirja saata K. F.-ile kellelgi

teisel, tuleb lähtuda süüteo vahendlikust täideviimisest, mis aga eeldab uue süüdistusakti koostamist.

14.3 Kriminaalkolleegium tõdeb, et tulenevalt käesoleva otsuse punktis 14.1 märgitust ei ole

ringkonnakohtu otsuses peatutud küsimusel, millise teoga Pärnu spordihalli ehitamiseks korraldatud

eelläbirääkimistega pakkumisega seonduvat teavet avaldati. Asja uuel arutamisel peab

ringkonnakohus seda analüüsima, kuivõrd süüteo vahetu ja vahendliku täideviimise eristamine on

oluline nii materiaal- kui ka menetlusõiguslikus mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

13. oktoobri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-89-06, 18. detsembri 2006. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-82-06 ja 9. aprilli 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-108-06). Nii tuleb teabe vahetuks

avaldamiseks KarS § 157 tähenduses pidada muu hulgas teavet sisaldava elektronkirja saatmist teabe

teadasaamiseks mitteõigustatud isikule, mitte aga mõne isiku käskimist või palumist see kiri ära

saata. Viimasel juhul võib aga tulla kõne alla teabe vahendlik avaldamine KarS § 21 lg 1 teise

alternatiivi ja § 157 järgi. Seejuures on oluline silmas pidada, et isiku süüditunnistamine kuriteo

vahendlikus täideviimises on tõepoolest võimalik vaid vastavasisulise süüdistuse olemasolul

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. detsembri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-82-06, p 9 ja

9. aprilli 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-108-06, p 12).

15. Kuna Riigikohus tagastab kriminaalasja uueks sisuliseks arutamiseks M. Viisitamme süüdistuses

KarS § 157 järgi Pärnu spordihalli ehitamiseks korraldatud eelläbirääkimistega pakkumist puudutava

teabe K. F.-ile avaldamise eest, siis tuleb ringkonnakohtul tähelepanu pöörata ka kaitsjate esitatud

taotlusele tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks KrMS §-d 110 ja 114 ning KarS § 157

"äritegevust puudutava teabe" osas.

II

16. S. Saare kaitsja A. Pilv palub kaitsealusele välja mõista kogu tema poolt senise

kriminaalmenetluse käigus kaitsjale makstud tasu - 498 701 krooni ja 20 senti maakohtus ja 20 400

krooni ringkonnakohtus ehk kokku 519 101 krooni ja 20 senti (kehtivas vääringus 33 176 eurot ja 61

senti). Kriminaalkolleegium nõustub prokuratuuriga, et õigeksmõistva kohtuotsuse tegemine ei

tähenda automaatselt seda, et kogu kaitsjatasu jäetakse riigi kanda. Riigi kanda jääb üksnes

kaitsjatasu, mis ei ületa mõistlikku ulatust. Praegusel juhul on ringkonnakohus aga leidnud, et kaitsja

ei ole teinud põhjendamatuid kulutusi, kaitsja tasumäär on mõistliku suurusega ja tema teenus

kvaliteetne. Sellisel seisukohal olles ei saanud ringkonnakohus jätta kaitsjatasu osaliselt süüdistatava

enda kanda ja seetõttu tuleb S. Saare poolt kaitsjale makstud tasu lugeda mõistliku suurusega

kaitsjatasuks KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes ning jätta KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda.

III

17. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium

Tallinna

Ringkonnakohtu

14. detsembri

2010.

a

otsuse

osaliselt.

Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ja saata uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule

M. Viisitamme süüdistuses KarS § 157 järgi Pärnu spordihalli ehitamiseks korraldatud

eelläbirääkimistega pakkumist puudutava teabe K. F.-ile avaldamise osas. Samuti tuleb otsus

tühistada S. Saare poolt tema kaitsjale makstud tasu osaliselt süüdistatava enda kanda jätmise osas.

Ülejäänud osas jääb otsus muutmata. Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri E. Keemani

kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt, S. Saare kaitsja A. Pilve kassatsioon rahuldatakse

täielikult.

IV

18. S. Saare kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada S. Saarele ka kassatsioonimenetluses

kaitsjale makstud tasu 3640 eurot. Taotlusele lisatud dokumentide kohaselt moodustub see summa

järgnevalt: kassatsiooni koostamine (1237 eurot ja 60 senti), vastuse koostamine prokuröri

kassatsioonile (1154 eurot ja 40 senti) ja ettevalmistused Riigikohtu istungiks ning osalemine istungil

(1248 eurot). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on süüdistataval õigus eeldada, et tema

kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on

kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-72-09, p 22 ja

23. märtsi 2011 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-6-11, p 21). Tulenevalt KrMS § 175 lg 1 p-st 1 tuleb

aga süüdistatavale hüvitada üksnes mõistliku suurusega kaitsjatasu. Tasu mõistliku suuruse üle

otsustamisel tuleb arvesse võtta nt kriminaalasja keerukust ja süüdistuse mahtu, samuti

õigusabikulude

suurust,

mis

on

seotud

ringkonnakohtu

otsuse

vaidlustamise

ning

kassatsioonimenetlusega

(Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi

24. septembri

2009.

a

otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-72-09, p 22). S. Saare kaitsja kassatsioonis vaidlustati ringkonnakohtu otsus

üksnes seoses menetluskulude väljamõistmisega. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei olnud

menetluskulusid puudutava kassatsiooni koostamine sedavõrd keerukas ja töömahukas, et selle eest

praegusel juhul küsitavat tasu saaks lugeda mõistlikuks. Samuti tuleb tasu mõistliku suuruse

kindlaksmääramisel võtta arvesse asjaolu, et kassaatori vastus prokuröri kassatsioonile kattub olulises

osas kaitsja poolt varasemas menetluses väljendatud seisukohtadega. Seetõttu leiab kolleegium, et

taotluses nimetatud 3640 eurot ei ole käesolevas asjas kaitsjatasuna mõistliku suurusega ja sellist

summat ei saa täies ulatuses süüdistatavale hüvitada. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on

kassatsioonimenetluses S. Saare poolt kaitsjale makstud tasust mõistlik KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes

2500 eurot, mis tuleb süüdistatavale hüvitada.

19. Kassatsioonimenetluses kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotluse on esitanud ka M. Viisitamme

kaitsjad, paludes hüvitada 4680 eurot. Et Riigikohus saadab kriminaalasja M. Viisitamme süüdistuse

osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks, võtab kriminaalkolleegium seisukoha selle kohta, kas

nimetatud summat saab pidada mõistliku suurusega kaitsjatasuks KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses.

Esiteks tuleb märkida, et M. Viisitamme kaitsjad taotlevad kassatsioonimenetluses õigusabi

osutamise eest üle tuhande euro suuremat summat kui S. Saare kaitsja. Teiseks ei ole M. Viisitamme

kaitsjad erinevalt S. Saare kaitsjast esitanud kassatsiooni. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et

mõistliku suurusega kaitsjatasu ehk menetluskulu KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses on 2000 eurot.

Selle summa hüvitamine tuleb Tallinna Ringkonnakohtul lahendada kriminaalasja uuel arutamisel.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi