3-1-1-46-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-46-11

Otsuse kuupäev

1. juuni 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Eldur Poddo süüdistuses KarS § 113 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 17. veebruari 2011. a otsus kriminaalasjas

nr 1-09-7955

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eldur Poddo kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

11. mai 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 17. veebruari 2011. a otsus osaliselt, s.o Eldur Poddolt

Eesti Vabariigi kasuks 620,41 euro (kuuesaja kahekümne euro ja 41 sendi) väljamõistmises talle

ringkonnakohtus osutatud riigi õigusabi eest.

2. Mõista Eldur Poddolt Eesti Vabariigi kasuks välja 443,63 eurot (nelisada nelikümmend kolm

eurot ja kuuskümmend kolm senti ) talle ringkonnakohtu menetluses riigi õigusabi osutamise

eest.

3. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu 17. veebruari 2011. a otsus muutmata.

4. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Anti Aasmaa Advokaadibüroo kasuks välja 284,18 eurot

(kakssada kaheksakümmend neli eurot ja kaheksateist senti), sealhulgas käibemaks 47,36 eurot

(nelikümmend seitse eurot ja kolmkümmend kuus senti), vandeadvokaat Anti Aasmaa poolt

Eldur Poddole kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

5. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E. Poddole esitati süüdistus KarS § 113 järgi selles, et 30. detsembril 2008 lõi ta noaga ühe korra

rindu Ü. H.-d, tekitades talle rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava koos südame vigastusega ning

sellele järgneva massiivse sisemise ja välise verejooksu, mis põhjustas kannatanu surma. Viru

Maakohtu 7. mai 2010 otsusega mõisteti Eldur Poddo süüdi KarS § 113 järgi ja teda karistati

vangistusega seitsmeks aastaks.

2. Maakohus leidis, et KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse süüteokoosseisu

realiseerimine E. Poddo poolt on tõendatud E. Poddo ütluste, kohtuarstliku ekspertiisi akti, tunnistaja

R. L.-i ütluste ja sündmuskoha vaatlusprotokolliga. Maakohus ei nõustunud kaitsja väitega, et

kannatanu surm põhjustati ettevaatamatusest. Lüües teist inimest noaga südamepiirkonda, sai E.

Poddo aru oma tegevuse ohtlikkusest, kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette

põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel, pidas võimalikuks ja möönis, et sellise teo

tagajärjel võib saabuda kannatanu surm. Elukogemust ja toimepandud tegu silmas pidades polnud E.

Poddol võimalik tõsimeelselt loota mingitele asjaoludele, mis oleksid lubanud tal uskuda, et tema

poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Seega pani ta kuriteo toime kaudse tahtlusega. Karistust

mõistes võttis maakohus arvesse, et E. Poddo on varem kohtu poolt karistamata, karistust

kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine ja kahetsus, karistust raskendavaid asjaolusid ei esine.

3. Maakohtu otsuse peale esitas ringkonnakohtule apellatsiooni E. Poddo kaitsja vandeadvokaat Anti

Aasmaa, taotledes maakohtu otsuse tühistamist, E. Poddo süüditunnistamist KarS § 117 ja § 118 järgi

ning talle kergema karistuse mõistmist. Kaitsja hinnangul puudus E. Poddol tahtlus kannatanu tappa.

Surmava noalöögi tegemine oli erandlike asjaolude kokkulangemine. Tähtsust ei oma mitte see, et

süüdistatav kannatanut noaga südame piirkonda lõi, vaid see, kas ta soovis niimoodi talitada või tabas

löök kannatanut südame piirkonda juhuslikult. Kaitsja seadis kahtluse alla ka E. Poddo suhtes

teostatud

kohtupsühhiaatria

ja

-psühholoogia

kompleksekspertiisi

järeldused

süüdistatava

arusaamisvõime ja käitumise juhtimise kohta, sest aktis tuuakse ära vaid süüdistatava elulugu ning

küsimustele ei ole antud sisulisi vastuseid. E. Poddo kannatas stressi, depressiooni ja hingelise

üleelamise all ning olles noaga löömise ajal šokis, puudus tal tahtlus kannatanut tappa. Seega on

maakohus jätnud põhjendamatult arvestamata kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p-s 4 sätestatud

süüteo toimepanemise raske isikliku olukorra mõjul. E. Poddo soovis koheselt pärast sündmust

kutsuda abi, mistõttu ei möönnud ta kaudse tahtluse tasandil surma saabumist. Maakohus jättis

ebaseaduslikult arvestamata ka KarS § 57 lg 1 p-s 1 sätestatud karistust kergendava asjaoluna abi

andmise vahetult pärast süüteo toimepanemist.

4. Tartu Ringkonnakohtu 17. veebruari 2011. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu põhistused on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1 Maakohus on asjakohaselt põhistanud, miks tuleb E. Poddo tegu Ü. H. surma põhjustamisel

pidada tahtlikuks. Kaitsja seisukoht, nagu tuleks süüdistatava tegu kvalifitseerida KarS § 118 p 1 ja §

117 lg 1 kogumina, on maakohtu otsuses põhistatult kummutatud. Lüües teist inimest noaga südame

piirkonda, sai süüdistatav aru oma teo ohtlikkusest, kujutas ette põhjuslikku seost selle teo ja surma

saabumise vahel, pidades seega võimalikuks ja mööndes, et ta põhjustab kannatanu surma.

Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja arvamusega, nagu välistanuks E. Poddo tahtluse tappa Ü. H.

asjaolu, et nad olid olnud pikka aega sõbrad. Ka ei tuvastanud ringkonnakohus mingite erandlike

asjaolude kokkulangemist, mis välistanuks tapmistahtluse. Ebaõige on mõttekäik, nagu ei omaks

tähtsust mitte see, et E. Poddo lõi kannatanut südamepiirkonda, vaid tuleks tuvastada, kas E. Poddo

soovis seda teha või tabas löök nimetatud piirkonda juhuslikult. Teo objektiivse pildi alusel puudub

alus rääkida kannatanut südamepiirkonda tabanud noalöögi juhuslikkusest.

4.2 E. Poddo suhtes teostatud kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia kompleksekspertiisi aktis

väljendatu pinnalt oli võimalik teha järeldusi E. Poddo vaimse seisundi kohta sündmuse

toimepanemise hetkel. Aktis on jõutud selgesõnalisele järeldusele, et 30. detsembril 2008 ei esinenud

E. Poddol takistusi ega piiranguid ümbrusest ja oma tegude iseloomust arusaamiseks ja oma

käitumise juhtimiseks. E. Poddo vaimsele seisundile eeltoodud ekspertiisis antud hinnangust ei nähtu

mingit kahetimõistetavust.

4.3 E. Poddo puhul ei esinenud karistust kergendavaid asjaolusid KarS § 57 lg 1 p-de 1 ja 4 mõttes.

Asjaolu, et pärast toimunut jooksis E. Poddo tänavale ja peatas politseiauto, kus tunnistas

politseitöötajatele kannatanu noaga löömist, samuti tema soov kutsuda kiirabi, ei ole hinnatavad

kannatanule abi andmisena KarS § 57 lg 1 p 1 mõttes, seda enam, et politsei tulekuks oli kannatanu

juba surnud. Kaitsja väide, nagu kannatanuks E. Poddo depressiooni, stressi ja hingelise üleelamise

all, mille tõttu oli ta noaga löömise ajal šokis, on paljasõnalised, tulenevad vaid süüdistatava

ennastõigustavatest ütlustest ega ole kinnitatud ühegi tõendiga. Seega puudus maakohul igasugune

alus võtta arvesse süüd mõjutava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 4 mõttes E. Poddol väidetavalt esinenud

rasket isiklikku olukorda, mis olevat mõjutanud tema poolt toimepandud süütegu.

4.4 Ringkonnakohus mõistis E. Poddolt riigieelarve tuludesse välja 620,41 € talle kriminaalasja

menetlemisel osutatud riigi õigusabi eest.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni E. Poddo kaitsja vandeadvokaat A. Aasmaa,

kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist E. Poddo süüditunnistamises KarS § 113 järgi ja

kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist. Samuti taotleb kassaator osa

ringkonnakohtu otsusega E. Poddolt välja mõistetud kaitsjatasu riigi kanda jätmist. Kassatsiooni

väited on järgmised.

5.1 E. Poddo on ebaõigesti KarS § 113 järgi süüdi tunnistatud. Tema tegu tulnuks kvalifitseerida

KarS §-de 118 ja 117 kogumis, sest E. Poddol ei olnud tahtlust kannatanut tappa. See, et noahoop

tabas kannatanut eluohtlikult ning et löök tõi kaasa kannatanu surma, oli õnnetu juhus. Kuigi

vaieldamatult süüdistatav lõi kannatanut noaga, ei tegutsenud ta surma saabumise suhtes tahtlikult,

vaid kergemeelsusega. Kassaatori arvates näitab E. Poddol tapmistahtluse puudumist juba see, et ta

püüdis oma teost aru saades abi otsida ning kutsus ise sündmuskohale politsei.

5.2 Kohus on E. Poddot süüdi tunnistades ebaõigesti jätnud arvesse võtmata süüd kergendavad

asjaolud KarS § 57 lg 1 p-de 1 ja 4 mõttes. Nõuetekohaselt on jäetud välja selgitamata E. Poddo

seisund

tapmise

toimepanemise

ajal.

Täiendavas

kohtupsühhiaatria

ja

-psühholoogia

kompleksekspertiisi aktis ei ole ekspert vastanud ühelegi ekspertiisimääruses esitatud küsimusele,

tuues üksnes üldsõnaliselt ära E. Poddo eluloo.

5.3 E. Poddolt on ebaõigesti menetluskuluna riigieelarvesse välja mõistetud kaitsjatasu pärast

ringkonnakohtu poolt 2. septembril 2010. a KrMS § 326 lg 2 alusel tehtud lahendit tekkinud kulude

osas. Kuna Riigikohus tühistas selle määruse ja saatis kriminaalasja ringkonnakohtule uueks

sisuliseks arutamiseks, siis on järgnevate menetluskulude tema kanda jätmine väär ja need kulud

tuleks jätta riigi kanda.

6. Prokuröri kassatsioonivastuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni

rahuldamata jätmist. Vastuses leitakse, et E. Poddo on õigesti süüdi mõistetud just tahtlikus tapmises.

Tema teo objektiivsest pildist järeldub, et noalöök kannatanu südamesse ei saanud olla juhuslik ja

ettevaatamatu, vaid see oli tahtlik. Asjaolu, et E. Poddo läks sündmusest kohe politseile teatama,

viitab vaid teole järgnenud kahetsusele. E. Poddole karistuse mõistmisel on õigesti jäetud arvestamata

kergendavate asjaoludena abi andmine kannatanule ja raske isikliku olukorra mõju, kuna kumbagi

reaalselt ei esinenud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. E. Poddole süüksarvatud tegu seisnes ühel korral kannatanule noaga rindkeresse löömises.

Noahoop tekitas kannatanule rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava koos südame vigastusega ja sellele

järgneva verejooksuga, põhjustades kannatanu surma. Kassaatori arvates tulnuks kirjeldatud

käitumine kvalifitseerida KarS § 118 ja § 117 järgi raske tervisekahjustuse tekitamise ja surma

ettevaatamatu põhjustamisena ideaalkogumis. Esmalt märgib kriminaalkolleegium, et kassatsioonist

ei selgu, millise KarS §-s 118 ettenähtud koosseisualternatiivi E. Poddo kaitsja arvates realiseeris.

Selle paragrahvi alusel saab isiku teo kvalifitseerida aga üksnes konkreetset koosseisualternatiivi

silmas pidades, mitte üldiselt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. oktoobri 2010. a otsus asjas nr

3-1-1-57-10, p 7.2). Kolleegium ei nõustu siiski ka põhimõtteliselt kaitsja seisukohaga, et E. Poddo

käitumist ei saa pidada tahtlikuks tapmiseks KarS § 113 järgi.

8. Arutatavas asjas tuvastatu - kannatanu ühel korral noaga löömine, vigastades tema südant ja

põhjustades kannatanu surma - võib olenevalt toimepanija käitumise subjektiivsest koosseisust

kvalifitseeruda tahtlikuks tapmiseks KarS § 113 järgi; raske tervisekahjustuse tekitamiseks

ideaalkogumis surma ettevaatamatu põhjustamisega KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi või

ettevaatamatuks surma põhjustamiseks KarS § 117 lg 1 järgi. Objektiivsest küljest on kõik need

koosseisud suvalise teokirjeldusega. E. Poddo noalöök on sobiv tegu realiseerimaks ükskõik millist

nimetatud koosseisudest. Seega taandub küsimus E. Poddo teo kvalifitseerimisest tema käitumise

subjektiivse külje hindamisele.

9. Kvalifitseerimaks isiku käitumist KarS § 118 p 1 ja KarS § 117 lg 1 järgi ideaalkogumis tuleb

tuvastada, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele ning et

surma saabumise suhtes käitus ta kergemeelsusega. Olukorras, kus toimepanijal puudub eluohtliku

raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes minimaalselt kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist

tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda ainuüksi surma

põhjustamisena ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

27. oktoobri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-57-10, p 7.3). Märgitud paragrahvi järgi tuleb senise

kohtupraktika kohaselt süüdlase tegevus kvalifitseerida ka juhul, kui tõendamist pole leidnud tema

tahtlus

tekitada

juba

löögiga

kannatanule

eluohtlik

tervisekahjustus

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2002. a otsus asjas nr 3-1-1-80-02, p 6.3). Kui aga toimepanija nägi

noalööki tehes kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja möönis seda (nt suhtudes sellesse

ükskõikselt), ja surm tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida

kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. oktoobri 2010. a

otsus asjas nr 3-1-1-57-10, p 7.3).

10. Kolleegiumi varasemale seisukohale vastavalt on üldtuntud asjaolu, et kuriteo toimepanemisel

südame noaga vigastamine võib üldjuhul kaasa tuua isiku surma (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri 1996. a otsus asjas nr 3-1-1-102-96). Rääkimaks sellise teo puhul käitumisest mitte

tahtlikult, vaid kergemeelsusega, peab olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja

teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et tagajärg ei saabu. See tähendab, et lootus tagajärje

mittesaabumisele peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult

uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab

olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema

poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Juhul kui loetletud tingimused ei ole täidetud, puudub alus

rääkida kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu kriminaal-kolleegiumi 16. aprilli 2007.

a otsus asjas nr 3-1-1-128-06, p 10). E. Poddo käitumisest ei nähtu aga mingeid samme, mille põhjal

võinuks asuda seisukohale, et ta lootis eelmärgitud tagajärje kujunemist vältida. Lüües kannatanut

noaga rindkerre südame piirkonda, ei kontrollinud E. Poddo sündmuste edasist käiku ja sellest

tulenevalt möönis ta noaga löömise mistahes tagajärgi, sh ka surma saabumist, põhjustades seetõttu

kannatanu surma kaudse tahtlusega.

11. Kassaator leiab, et E. Poddole määratud täiendava kohtupsühhiaatria-psühholoogia

kompleksekspertiisiga ei ole vastatud ühelegi esitatud küsimusele, tuues vaid üldsõnaliselt ära tema

eluloo. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kriminaalasja toimikus sisalduvas ekspertiisiaktis nr

3/1 29. jaanuarist 2010 on selgesõnaliselt toodud eksperdi järeldused E. Poddo seisundi kohta

(tl 119). Ekspert on vastanud kõigile ekspertiisimääruses esitatud kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia

alaseid eriteadmisi eeldatavatele küsimustele. Ekspertiisiaktis märgitakse, et määratlus füsioloogiline

afekt ei ole konkreetset emotsionaalset seisundit kirjeldav psühholoogia-alane mõiste ja seetõttu ei

ole ekspertiisiga võimalik ka vastamine küsimusele E. Poddol niisuguse seisundi esinemise kohta.

12. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud ringkonnakohtu järeldus, et E. Poddo teo puhul ei ole

süüd kergendavate asjaoludena tuvastatavad kannatanule abi andmine KarS § 57 lg 1 p 1 mõttes ega

süüteo toimepanemine raske isikliku olukorra mõjul KarS § 57 lg 1 p 4 mõttes. Ringkonnakohus on

asunud õigesti seisukohale, et ei ole tuvastatud E. Poddo tõsimeelne püüd kannatanule abi anda.

Samuti on ringkonnakohus jõudnud põhjendatult järeldusele, et E. Poddo ja tema kaitsja väiteid raske

isikliku olukorra kohta ei kinnita mitte ükski kriminaalmenetluse käigus kogutud tõend. Kolleegium

leiab, et ringkonnakohus on põhjendatult hinnanud E. Poddo ütlusi kuriteo toimepanemise kohta

raske isikliku olukorra mõjul paljasõnalistena.

13. Ringkonnakohtu otsusega mõisteti E. Poddolt KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel

riigituludesse välja 620,41 eurot kaitsjatasu talle kriminaalmenetluses osutatud riigi õigusabi eest. See

summa sisaldas muu hulgas kaitsjatasu ja kaitsja kulusid seoses E. Poddole riigi õigusabi

osutamisega apellatsioonimenetluses. Tartu Ringkonnakohus tegi 2. septembril 2010. a määruse,

millega jäeti kaitsja apellatsioon Viru Maakohtu 7. mai 2010. a otsuse peale ilmselt põhjendamatuna

läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. novembri 2010. a määrusega asjas nr 3-1-1-98-

10 eelnimetatud ringkonnakohtu määrus tühistati ja kriminaalasi E. Poddo süüdistuses KarS § 113

järgi saadeti ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kolleegium on korduvalt selgitanud, et

süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti

vastava astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud

menetluskulud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2009. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-72-09, p 22 ja 11. aprilli 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-11, p 21). Seega ei oleks

Tartu Ringkonnakohtu 17. veebruari 2011. a otsusega pidanud E. Poddolt välja mõistma Tartu

Ringkonnakohtu

2. septembri

2010.

a

põhjendamatu

määruse

tegemisega

seondunud

menetluskulusid, vaid need tulnuks jätta riigi kanda. Sellisteks kuludeks tuleb arutatavas

kriminaalasjas kaitsja esitatud arvestusele tuginedes käsitada tasu apellatsioonimenetluseks

valmistumise eest summas 102,26 eurot, sellega seoses tasu E. Poddoga kohtumisele sõitmiseks

kulutatud aja eest 25,56 eurot ja sõidukulu Rakverest Jõhvi Viru vanglasse 19,50 eurot. Kõigile neile

summadele lisandub käibemaks 20%. Seega, kokku mõistis ringkonnakohus E. Poddolt kaitsjatasuna

põhjendamatult välja 176,78 eurot. Selles osas tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. Muud kulud

(seonduvalt apellatsiooni sisulise läbivaatamisega 26. jaanuaril 2011 ja selleks istungiks

valmistumisega) tuleb aga jätta ikkagi E. Poddo kanda (summas 443,63 eurot).

14. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse riigi õigusabi osutamise eest süüdistatavalt 620,41 euro

riigi tuludesse väljamõistmises. Raskendamata süüdimõistetu olukorda mõistab kriminaalkolleegium

uue otsusega E. Poddolt talle riigi õigusabi osutamise eest riigi tuludesse välja 443,63 eurot. Muus

osas jätab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kassatsiooni rahuldab kolleegium

osaliselt.

15. Kaitsja on koos kassatsiooniga esitanud taotluse määrata tema poolt E. Poddole

kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest OÜ Anti Aasmaa Advokaadibüroole makstavaks

tasuks kuue pooltunni eest 95,88 eurot), mis on korrutatud koefitsiendiga 2,0 (kokku 191,76 eurot).

Lisaks taotleb kaitsja 25,56 eurot tasuna riigi õigusabi kohta jõudmiseks kulutatud aja eest ja

19,5 eurot sõidukulu katteks. Taotletud summadele lisandub 20% käibemaksu. Kokku taotleb kaitsja

seega 284,18 euro väljamõistmist. Kriminaalkolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb

juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse

15. detsembri 2009. a otsuse punktidest 16, 47.2 ja 54 rahuldada. Kuna kriminaalkolleegium teeb

kassatsiooni osaliselt rahuldades KrMS § 361 p-s 7 nimetatud lahendi, jääb kaitsjale väljamõistetud

summa riigi kanda.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Lea Kivi