3-2-1-17-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-17-11

Määruse kuupäev

Tartu, 1. juuni 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu

Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS-i EISI menetluskulude kindlaksmääramise avaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2010. a määrus

tsiviilasjas nr 2-09-34621

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i EISI määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

AS EISI (registrikood 10088556), esindaja vandeadvokaat Martin

Männik

AS Nordecon (registrikood 10099962), esindaja vandeadvokaat

Toomas Vaher

Asja läbivaatamise kuupäev

2. mai 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2010. a määruse (tsiviilasjas nr 2-09-34621)

põhjendusi. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Arvata AS-i EISI määruskaebuse eest 6. jaanuaril 2011 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend

viis) eurot riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 16. juulil 2009 esitas AS Nordecon (enne ühinemist AS-ga Nordecon oli menetlusosaline

AS Nordecon Infra (vastustaja) Harju Maakohtule avalduse AS-i EISI (avaldaja) pankroti

väljakuulutamiseks. Harju Maakohus jättis 18. septembri 2009. a määrusega avaldaja

pankrotimenetluse algatamata ja lõpetas menetluse tsiviilasjas nr 2-09-34621. Menetluskulud jättis

maakohus vastustaja kanda. Maakohtu määrus jõustus 24. septembril 2009.

2. 20. oktoobril 2009 esitas avaldaja Harju Maakohtule taotluse mõista vastustajalt välja

45 525 krooni menetluskulusid. Avalduse kohaselt on avaldaja kandnud seoses asjaga 2-09-34621

menetluskulusid järgmiselt: 2009. a augustis kokku 21 405 krooni (13,2 tundi vastavalt

Advokaadibüroo Pohla & Hallmägi arvele nr 290857 ning sellele lisatud spetsifikatsioonile); 2009. a

septembris kokku 24 120 krooni (14,9 tundi vastavalt Advokaadibüroo Pohla & Hallmägi arvele

nr 290917 ning sellele lisatud spetsifikatsioonile).

3. Vastustaja vaidles menetluskulude taotlusele vastus ja palus jätte selle rahuldamata. Maakohtu

18. septembri 2009. a määruses ei ole märgitud, et avaldaja lepingulise esindaja kulud (kohtuvälised

kulud) jäetakse vastustaja kanda. Isegi juhul, kui taotlust saaks rahuldada, tuleb arvestada

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg-s 8 sätestatud teiste piirangutega. Vabariigi

Valitsuse 11. juuni 2009. a määrusega nr 90 on töötasu alammääraks kehtestatud tunnis 27 krooni.

Taotlusest nähtub, et esindaja on osutanud õigusabi 28,1 tundi. Järelikult saaks avaldaja taotleda

maksimaalselt 7587 krooni hüvitamist

4. Harju Maakohtu kohtunikuabi rahuldas 12. oktoobri 2010. a määrusega taotluse ja mõistis välja

vastustajalt avaldaja kasuks menetluskulu 45 525 krooni.

Määruse järgi on 18. septembri 2009 kohtumäärusega menetluskulud jäetud täies ulatuses vastustaja

kanda, viidates põhistuses enne 1. jaanuari 2010 kehtinud pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg-le 4.

Kuna kohus on jätnud menetluskulud täies ulatuses vastustaja kanda, hõlmab see ka avaldaja

lepingulise esindaja kulusid, ilma et kohus seda menetluse lõpetamise määruses täpsustama peaks.

Seega peab vastustaja hüvitama avaldaja lepingulise esindaja kulud 18. septembri 2009. a

kohtumääruses esitatud menetluskulude jaotuse alusel.

Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 §-s 2 sätestatakse, et mittevaralise nõudega

tsiviilasjas, sõltumata hageja või kohtu määratud hagihinnast, on lepingulise esindaja ja nõustaja

kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäär maksimaalselt 200 000 krooni. Avaldaja

taotluses märgitud lepingulise esindaja tasu ei ületa Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirmäära.

Vastustaja ei ole esitanud vastuväiteid avaldaja lepingulise esindaja kulude koosseisu kohta.

5. Vastustaja palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja uue määrusega mõista vastustajalt

avaldaja kasuks välja mitte enam kui 2565 krooni.

Maakohus on jätnud kohaldamata TsMS § 172 lg 8 ning lähtunud selle asemel hagimenetluses

lepingulise esindaja kulude hüvitamist reguleerivast TsMS §-st 175. Maakohus oleks pidanud

avaldaja lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisel võtma aluseks TsMS § 152, mis reguleerib

tunnistajale tasu maksmise korda. Hetkel on tunnitasu alammääraks 27 krooni ja ülemmääraks

270 krooni. Lisaks tuleb arvestada ka seda, et tõendamisküsimustele kirjalikult antud vastuste eest

tunnistajatasu arvutamisel lähtutakse vastuste lehekülgede arvust ja tunnistajatasu tunnitasu

alammäärast. Üks lehekülg on 1800 tähemärki koos tühikutega. Ühe lehekülje tasu on ühe- kuni

kümnekordne Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tunnipalga alammäär (s.o 27-270 krooni).

Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta asja lahendamisel kohaldamata TsMS § 172

lg 8 ning tunnistada TsMS § 172 lg 8 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles selles

nähakse ette, et pankrotimenetluses hüvitatakse menetlusosalistele kohtuvälised kulud samadel

alustel tunnistajatele makstava hüvitisega.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. detsembri 2010. a määrusega kohtunikuabi määruse ja tegi

uue määruse, millega mõistis vastustajalt välja 7587 krooni.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus on määruse tegemisel tõlgendanud ja kohaldanud ebaõigesti

menetlusõiguse norme. Maakohus juhindus valesti Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määrusest

nr 137 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad."

TsMS § 172 lg 8 järgi hüvitatakse hagita menetluses vajalikud kohtuvälised kulud menetlus-osalistele

samadel alustel tunnistajale makstava hüvitisega. TsMS § 152 lg 3 sätestab, et kohus määrab

tunnistajatasu tunnimäära Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tunnitasu alam- ja ülemmäära

piires. Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2005. a määruse nr 322 "Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja

haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra" § 7 lg 3 kohaselt

määratakse tunnistajatasu tunnitasumäär tunnitasu alam- ja ülemmäära piires, mis on 1-10-kordne

Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tunnipalga alammäär. Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a

määruse nr 90 "Töötasu alammäära kehtestamise" § 1 kohaselt on töötasu alammääraks tunnis

27 krooni. Avaldaja esitatud arvetest nähtuvalt on esindajate aega kulunud kokku 28,1 tundi

(tunnihinnaga 1600 krooni). Põhjendatud on kohaldada tunnistajatasu tunnitasu ülemmäära,

s.o 270 krooni, ning vastustajalt menetluskuludena välja mõista 7587 krooni.

Ringkonnakohus ei näinud põhiseaduse vastasust selles, et hagita menetluses lähtutakse

menetlusosalise vajalike kohtuväliste kulude hüvitamisel tunnistajale makstavast hüvitisest.

Riigikohus on 20. oktoobri 2010. a määruses 3-2-1-89-10 leidnud, et hagita menetluses

menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb kohaldada TsMS § 172 lg-t 8 ja seega selle

põhiseaduspärasust hinnanud. Vajadus sätte põhiseaduspärasuse täiendavaks hindamiseks puudub.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Avaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määruse ja

jätta jõusse kohtunikuabi määrus.

Määruskaebuse järgi on ringkonnakohus valesti kohaldanud TsMS § 172 lg-t 8. Riigikohtu lahendis

tsiviilasjas nr 3-2-1-89-10 otsustati menetluskulude jagamine seoses kaebuse esitamisega

tööstusomandi apellatsioonikomisjoni otsuse peale, mitte pankrotimenetluses.

Erisättena tuleb kohaldada PankrS § 15 lg-t 6, mille kohaselt, kui kohus ei nimeta ajutist haldurit

vastustaja avalduse alusel, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse

esitaja. Maakohus on tuginenud kohtumääruse tegemise ajal kehtinud PankrS § 15 lg-le 4, mis

sätestas samasuguse põhimõtte. Seega ei kuulu PankrS § 3 lg 2 kohaselt kohaldamisele TsMS § 172

lg 8.

Kui Riigikohus peab asjassepuutuvaks sätteks TsMS § 172 lg-t 8, tuleb see säte jätta kohaldamata ja

tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks. Säte riivab põhiseaduse (PS) §-des 12, 25 ja 32

sätestatud põhiõigusi.

8. Vastustaja palub jätta määruskaebus rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et määruskaebus ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks, kuid

TsMS § 692 lg 2 ja § 695 alusel (nende koostoimes) tuleb muuta ringkonnakohtu määruse

põhjendusi. Põhjendusi tuleb muuta TsMS § 172 lg 8 esimese lause eesmärgi ja kohaldamise aluste

osas.

10. Kolleegium ei nõustu avaldaja seisukohtadega, et PankrS § 3 lg 2 ja PankrS § 15 lg 4 (või

kehtivas redaktsioonis lg 6) kohaselt ei ole võimalik kohaldada TsMS § 172 lg-t 8.

PankrS § 3 lg 2 esimese lause kohaselt kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Harju Maakohtu 18. septembri 2009. a

määruse tegemise ajal kehtinud PankrS § 15 lg 4 sätestas, et kui kohus ei algata võlausaldaja

pankrotiavalduse alusel pankrotimenetlust, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud

pankrotiavalduse esitaja. Põhimõtteliselt sama on kehtestatud praegu kehtiva PankrS § 15 lg-s 6.

Nimetatud normidest tuleneb kolleegiumi arvates aga üksnes menetluskulude jaotamise põhimõte.

Pankrotiseaduses ei sätestata, kuidas toimub menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude

kindlaksmääramine (hüvitamine).

PankrS § 3 lg 2 kolmanda lause kohaselt lahendatakse pankrotimenetluse algatamise avaldus hagita

menetluses. Hagita menetluses reguleerib menetluskulude jaotamist TsMS § 172. Nimetatud

paragrahvis kehtestab omakorda lg 8 vajalike kohtuväliste kulude hüvitamise (kulude

kindlaksmääramise) korra.

11. TsMS § 172 lg 8 esimese lause kohaselt hüvitatakse vajalikud kohtuvälised kulud hagita

menetluses menetlusosalistele samadel alustel tunnistajale makstava hüvitisega. Selliselt piiratakse

nimetatud lauses oluliselt hagita menetluses väljamõistetavate õigusabikulude (mis on TsMS § 144

p 1 kohaselt üks kohtuvälise kulu liik) suurust.

Kolleegium kordab Riigikohtu 31. mail 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11 tehtud määruse p-s 19

esitatud seisukohta, et hagita menetluses on põhjendatud hüvitada menetlusosaliste õigusabikulusid

vähemalt üldjuhul piiratumalt. Seda kinnitab kohtu suurem aktiivsus ja asjaolude selgitamise

kohustus hagita menetluses (vt TsMS § 5 lg 3, § 477). Seda õigustab ka asjaolu, et suuresti ei

lahendata hagita menetluses keerulisi õigusküsimusi, vaid kohus kohaldab esmajoones

kaalutlusõigust. Seega puudub üldjuhul ka hagimenetlusega võrreldav vajadus kasutada menetluses

professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla üldjuhul õigustatud

ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks.

12. Viidatud 31. mai 2011. a määruses on Riigikohus tõlgendanud TsMS § 172 lg 8 esimese lause

eesmärki, leides, et esmajoones peaks see säte käima hagita menetluse osaliste menetluse tõttu

saamata jäänud sissetuleku või sõidukulude kui kohtuväliste kulude (vt TsMS § 144 p-d 2 ja 3)

hüvitamise kohta, analoogselt TsMS § 162 lg 2 teisele lausele hagimenetluse kohta. Kuna aga

kohtuväliseks kuluks on ka menetlusosaliste esindajate kulu, siis tuleks lähtuda eriregulatsioonina ka

TsMS §-st 175, mis reguleerib nii hagimenetluses kui ka hagita menetluses lepingulise esindaja

kulude hüvitamist. Riigikohus on viidatud määruses jõudnud järeldusele, et kuna Vabariigi Valitsus ei

ole TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud määruses hagita menetluses lepingulise esindaja kulude

väljamõistmise piirmäärasid eriregulatsioonina kehtestanud, kohaldub lisaks TsMS § 172 lg 8

esimese lause üldregulatsioon kohtuväliste kulude kohta, mis võimaldab hüvitada õigusabikulud

üksnes samas ulatuses tunnistajale makstava hüvitisega. Samale seisukohale on kolleegium jõudnud

ka varem (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-10, p 14).

13. Käesoleva määruse p-dest 10-12 tulenevalt on ringkonnakohus õigesti kohaldanud TsMS § 172

lg 8 esimest lauset ning mõistnud vastustajalt avaldaja kasuks põhjendatult välja 7587 krooni.

Tunnistajatasu sätete (eelkõige TsMS § 152) kohaldamise kohta lepingulise esindaja tasu

väljamõistmisele vt lähemalt viidatud 31. mai 2011. a määruse p 21-22.

14. Järgnevalt käsitleb kolleegium määruskaebuse väiteid TsMS § 172 lg 8 esimese lause vastuolu

kohta PS §-dega 12, 25 ja 32.

Põhiseaduse § 12 lg 1 sätestab võrdsuspõhiõiguse. Kolleegiumi arvates ei ole põhjendatud avaldaja

väited, et TsMS § 172 lg 8 kohaldamine tooks kaasa tema ebavõrdse kohtlemise, kuna hagita

menetluses on võrreldes hagimenetlusega hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus piiratud.

Kolleegium on eespool märkinud, et hagita menetluses kehtiva uurimispõhimõtte kohaselt on kohtu

aktiivsus hagita menetluses suurem kui hagimenetluses. Kohus ei ole seotud menetlusosaliste

väidetega ning võib tõendeid koguda omal algatusel. Sama kehtib PankrS § 3 lg 3 kohaselt ka

pankrotimenetluses - pankrotiasja menetlev kohus peab omal algatusel võtma tarvitusele abinõud, et

selgitada välja asjaolud, millel on pankrotimenetluse seisukohalt tähtsust, ja korraldama selleks

vajalike tõendite kogumise. Seega on seadusandja põhjendatult hagita menetluses kohtu

aktiivsuskohustuse tõttu piiranud teiselt menetlusosaliselt väljamõistetavate õigusabikulude määra.

Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud

moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Kolleegium leiab, et TsMS § 172 lg-s 8 sätestatud

menetluskulude väljamõistmise piirang võib riivata PS §-s 25 sätestatud põhiõigust, kuid see riive ei

moonuta piiratava õiguse olemust ning on mõõdukas.

Kolleegium ei näe ka TsMS § 172 lg 8 vastuolu PS §-s 32 sätestatud omandi põhiõigusega. Praegusel

juhul ei ole tegemist omandi tahtevastase võõrandamisega PS § 32 tähenduses. Avaldaja tasus

õigusabi kulusid vabatahtlikult.

15. TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

16. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149

lg 4 teise lause alusel riigituludesse.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu