3-3-1-6-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-6-11

Otsuse kuupäev

1. juuni 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Ivo Pilving

Kohtuasi

OÜ Utileek kaebus Keskkonnainspektsiooni 26. augusti 2009. a

ettekirjutuse nr 01054609 peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. novembri 2010. a otsus haldusasjas

nr 3-09-2633

Menetluse alus Riigikohtus

OÜ Utileek kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada OÜ Utileek kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 9. juuni 2010. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

15. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-09-2633 ning teha uus otsus, millega tühistada

Keskkonnainspektsiooni 26. augusti 2009. a ettekirjutus nr 01054609.

Kautsjon tagastada.

Mõista Keskkonnainspektsioonilt OÜ Utileek kasuks välja kantud menetluskulud õigusabile

3362,55 eurot ning haldus- ja ringkonnakohtus tasutud riigilõiv 44,74 eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnainspektsioon tegi 26. augustil 2009 OÜ-le Utileek ettekirjutuse likvideerida

30. novembriks 2009. a jäätmed vaheladustusjaama kasutuses olnud maa-alalt Harku vallas ja esitada

4. detsembriks 2009 dokumendid, mis tõendavad jäätmete nõuetekohasesse käitlemisse jõudmist.

Ettekirjutuse kohaselt maaüksusele, mis kuulub Eesti Vabariigile ja mille valitsejaks on

Keskkonnaministeerium, on ladestatud suures ulatuses erinevaid jäätmeid. Keskkonnaministeeriumi

ja OÜ Utileek vahelise lepingu kohaselt kampaania "Teeme ära" raames kogutud jäätmed pidid olema

suunatud vaheladustamisjaamast nõuetele vastavatesse jäätmekäitluskohtadesse hiljemalt 31. mail

2008. Jäätmed kujutasid endast segu kilejäätmetest, olmejäätmetest, puidujäätmetest,

ehitusjäätmetest, aga ka ohtlikest jäätmetest. Jäätmeid oli OÜ Utileek poolt sorteeritud. Kuivõrd

jäätmete territooriumile ladustamise ja sorteerimise eesmärk on olnud jäätmete võimalikult suur

taaskasutusse suunamine, vastab OÜ Utileek tegevus katastriüksusel jäätmete

taaskasutamistoimingule (selle ettevalmistav tegevus). Jäätmete taaskasutamiseks on nõutav

jäätmeluba ning jäätmeid võib taaskasutada või kõrvaldada ainult jäätmeloa või registreerimisega

määratud kohas. Konkreetne kinnistu ei ole jäätmeloaga määratud koht jäätmete taaskasutamiseks,

millest tulenevalt on kogu OÜ Utileek tegevus antud kinnistul on alates 3. maist 2008 ebaseaduslik.

Asjaolu, et kahe poole vahel on sõlmitud leping, milles pooled lepivad kohustuste jagunemises

kokku, ei vabasta jäätmeid valdavat ettevõtet (OÜ Utileek) jäätmeseadusest tulenevatest kohustustest.

Jäätmeloa omamine on jäätmete valdaja kohustus. Jäätmeseaduse § 28 lg 1 kohaselt on jäätmevaldaja

kohustatud käitlema oma valduses olevaid jäätmeid vastavalt kehtestatud nõuetele või andma need

käitlemiseks üle selleks õigust omavale isikule. OÜ Utileek on käitunud kui jäätmete valdaja, samuti

on OÜ Utileek olnud ettevõtjaks, kes on esitanud taotluse jäätmete veoks ja taaskasutamiseks, samuti

on OÜ Utileek saanud vaheladustatud jäätmete taaskasutusse suunamiseks Keskkonnaministeeriumilt

raha. Kuna jäätmed on ebaseaduslikult keskkonda viidud OÜ Utileek poolt, siis on OÜ Utileek

käsitatav jäätmeseaduse mõttes saastajana. JäätS § 128 lg 2 kohaselt ebaseaduslikult keskkonda

viidud jäätmete käitlemise ja nendest põhjustatud saastuse likvideerimise korraldamise kohustus on

saastaja oma kulul.

2. OU Utileek vaide jättis Keskkonnainspektsioon 13. oktoobri 2009. a otsusega rahuldamata.

Vaideotsuses märgitakse muu hulgas, et Keskkonnainspektsioonil ei ole võimalik arvestada

järelevalve teostamisel tsiviilõiguslike lepinguliste suhetega, millega menetlusalune isik on seotud.

Keskkonnainspektsioonil puudub õigus antud lepingu sisuliseks tõlgendamiseks või mis tahes moel

lepingulistesse suhetesse sekkumiseks. Lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste sisu ja ulatust

hindab vaidluse korral maakohus. Lepingujärgsete kohustuste rikkumine teise lepingupoole poolt aga

ei saa olla OÜ-le Utileek õigustuseks jäätmeseadusest tulenevate nõuete eiramiseks. Ettekirjutuse

eesmärk on jäätmete likvideerimine praeguselt vaheladustusjaamana kasutusel olevalt maa-alalt ning

nende nõuetekohasesse käitlemisse jõudmine.

3. 13. novembril 2009 esitas OÜ Utileek kaebuse Tallinna Halduskohtule, milles taotles tuvastada

ettekirjutuse tühisus või ettekirjutus tühistada. Kaebuse põhjenduste kohaselt:

1) HMS § 63 lg 2 p 5 kohaselt on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu õigused ja kohustused,

kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel võimalik täita. Ettekirjutuses on

märgitud, et kaebuse esitaja on kohustatud likvideerima kõik jäätmed. Sellest ei selgu aga üheselt,

mida kaebaja on kohustatud tegema. JäätS § 128 räägib küll keskkonnasaastuse likvideerimisest, kuid

mitte jäätmete likvideerimisest. Kõige lähem jäätmete likvideerimisele on jäätmete kõrvaldamine.

JäätS § 13 kohaselt on jäätmete kõrvaldamine üks jäätmekäitluse liik, milleks JäätS § 73 lg 1 ja lg 2

kohaselt on vajalik jäätmeluba. Ometigi tehti ettekirjutus kaebajale seetõttu, et kaebajal jäätmeluba

puudub. Nendel asjaoludel on ettekirjutus tühine;

2) ettekirjutuses pole arvestatud asjaoludega, mis välistavad ettekirjutuse tegemise. Ettekirjutuses

märgitud maa-alale toimetati jäätmed kaebuse esitaja ja Keskkonnaministeeriumi vahelise lepingu

alusel üleriigilise kodanikualgatuse kampaania "Teeme ära 2008" raames. Lepingus on sätestatud

jäätmete vastuvõtu tingimused, jäätmekoodid, määratud kohad logistilise korralduse jaoks ja

vaheladustusplatsidelt jäätmete transportimise tingimused. Tellija võttis kohustuse hoolitseda oma

kulul ja õigeaegselt vajalike lubade ja kooskõlastuste eest. Kaebuse esitajale pidi tarnitama üksnes

sega-ehitusjäätmeid ja segapakendijäätmeid. Kaebajale ei olnud ette nähtud pakkuda ohtlikke

jäätmeid ning vanarehvid pidid olema kogutud eraldi. Jäätmed pidid olema sorteeritud. Tegelikkuses

esines palju mittevastavusi, millest teavitati koheselt Keskkonnaministeeriumi esindajaid.

Keskkonnaministeerium ei teinud kaebajaga koostööd. Nii näiteks keeldus ministeerium väljastamast

veoluba, et kaebaja saaks tarnitud põlevjäätmed vedada Soome Vabariiki. Lepingu kohaselt pidi

Keskkonnaministeerium kompenseerima rahaliselt kaebuse esitaja kantud kulutused, mis tulenevad

jäätmete mittevastavusest või reostuse likvideerimisest, kaasa arvatud kahju ärahoidmiseks või

tagajärgede likvideerimiseks rakendatud abinõudega seotud kulud;

3) Keskkonnainspektsioon ei ole arvestanud, et kampaania eesmärgiks oli suunata jäätmeid

maksimaalselt taaskasutusse. Lepingu kohaselt kohustus töövõtja toimetama kogutud prügi

nõuetekohasesse käitlusesse eesmärgiga suunata maksimaalselt jäätmeid taaskasutusse. Ettekirjutus

kohustab aga jäätmeid likvideerima ja seega lepingust ning seadusest tulenevat kohustust rikkuma;

4) valesti on kohaldatud JäätS § 128, sest kaebaja ei ole saastaja selle sätte mõttes. Saastajaks on

jäätmed keskkonda viinud isik, kaebaja pole aga jäätmeid keskkonda viinud.

Eelnevast tulenevalt ei ole ettekirjutus kooskõlas kehtiva õigusega ega vasta faktilistele asjaoludele.

Kaebaja esitas ka taotluse kohaldada esialgset õiguskaitset ning peatada vaidlustatud ettekirjutuse

täitmine kuni kaebuse suhtes tehtud kohtuotsuse jõustumiseni.

4. Tallinna Halduskohtu 17. novembri 2009. a määrusega jäeti esitatud esialgse õiguskaitse määrus

rahuldamata.

5. Keskkonnainspektsioon leidis vastuses kaebusele, et kaebus tuleks jätta rahuldamata.

Ettekirjutusest ei tulene, et jäätmeid ei või vedada nõuetele vastavasse jäätmekäitluskohta, mille

suhtes on väljastatud jäätmeluba, ning jätkata seal jäätmete käitlemist. Vaheladustusplatsil on

tegemist JäätS § 28 lg-st 1 tuleneva jäätmevaldaja kohustuste rikkumisega ja antud kohas jäätmete

ebaseadusliku keskkonda viimisega JäätS § 128 lg 1 tähenduses. Saastajana on selle sätte kohaselt

käsitatav isik, kes on viinud jäätmed keskkonda, st OÜ Utileek. Keskkonnainspektsioon möönab, et

vaidlus on võimalik lahendada kompromissiga. Vastuses märgitakse, et kuigi jäätmeseadus ei kasuta

mõistet "jäätmete likvideerimine", tuleb seda mõista üldlevinud keelelises tähenduses ja arvestades

ettekirjutusega taotletavat eesmärki. Ettekirjutus on sõnastatud sellisena kaebaja huvides, et jätta

võimalikult suur tegutsemisvabadus.

HKMS § 14 lg 3 p 3 alusel arvamuse andmiseks kaasatud Keskkonnaministeerium ei võtnud

seisukohta asja kompromissiga lahendamise suhtes, kuivõrd pole kohtuasjas vaidlevaks pooleks.

Keskkonnaministeeriumi arvamuse kohaselt ei ole OÜ Utileek täitnud poolte vahelist töövõtulepingut

nõuetekohaselt.

6. OÜ Utileek kaebuse aluseks olevate asjaolude täpsustuses selgitab OÜ Utileek tema ja

Keskkonnaministeeriumi vahelise lepingu täitmise asjaolusid ning leiab, et jäätmeid tarniti

kavandatust tunduvalt enam, tarniti jäätmeid, mis ei oleks lepingu kohaselt tarnimisele kuulunud,

jäätmed polnud nõuetekohaselt sorteeritud. Eeltoodust tulenevalt oli ettenähtav tema kulude oluline

suurenemine. Keskkonnaministeeriumiga olukorra lahendamiseks kokkuleppele ei jõutud. Kaebaja

püüdis teha endast oleneva, et vältida eelneva tõttu tekkivat kahju. Keskkonnainspektsiooni väide, et

tal puudub õigus sekkuda poolte vahelisse tsiviilõiguslikku vaidlusesse ja asuda lepingutingimusi

sisuliselt tõlgendama, on väär, sest Keskkonnaministeerium ja Keskkonnainspektsioon ei ole eraldi

isikud. Kuigi tsiviilõiguslik lepinguline suhe riigiga ja haldusõiguslik suhe riigiga eksisteerivad

teineteisest sõltumatult, ei tähenda see, et riik ei peaks haldusõiguslikus suhtes arvestama riigiga

sõlmitud lepingut. Kaebaja jääb seisukohale, et keskkonda on jäätmed viidud riigiga sõlmitud lepingu

alusel. Riik on seega toimetanud jäätmed keskkonda ja need on selleks mitteettenähtud kohta jäänud

seetõttu, et riik on rikkunud oma lepingulisi kohustusi kaebaja ees. Ettekirjutust kasutatakse nendes

oludes kaebaja kohustamiseks lepingu täitmiseks. Seega saab saastajaks pidada pigem riiki kui

kaebuse esitajat.

7. Keskkonnainspektsiooni vastuses kaebuse täiendusele leitakse, et Keskkonnaministeeriumi ja

Keskkonnainspektsiooni näol on tegemist nii organisatsiooniliselt kui ka juriidiliselt iseseisvate

avalik-õiguslike isikutega. Õigussuhetes, sh eraõigussuhetes tegutseb kumbki neist iseseisva isikuna

ning õigussuhetest tulenevad õigused ja kohustused saavad laieneda vaid konkreetses õigussuhtes

osalejale. Vastustaja jääb seisukoha juurde, et Keskkonnainspektsioon on Keskkonnaministeeriumi ja

OÜ Utileek vahelises eraõiguslikus lepingulises suhtes kolmas isik. Vastustaja on nõus, et

haldusmenetluses diskretsiooni rakendamisel saab muu hulgas arvestada ka eraõiguslikust suhtest

tulenevat, kuid seda vaid juhul, kui eraõiguslikus suhtes ei ole poolte vahel vaidlusi. Antud juhul ei

saanud arvestada lepingust tulenevaga just põhjusel, et eraõigussuhte pooled ei ole suutnud saavutada

omavahel kokkulepet. Lepingust tulenev ei saa olla kaebuse esitajale õigustuseks seadusest

tulenevate nõuete eiramisel. Leping ei ole seadusesätete suhtes ülimuslik. Õige pole kaebaja väide, et

Keskkonnainspektsioon kohustab teda haldusaktiga täitma eraõiguslikust lepingust tulenevat

kohustust.

8. Haldusasja 21. aprilli 2010. a kohtuistungi järgselt esitas OÜ Utileek kohtu nõudel täiendava

selgituse. Selgituse kohaselt pole Keskkonnainspektsioon ettekirjutuse tegemisel välja selgitanud

õigussuhteid, sh lepingulisi suhteid, mis võivad olla otsustava tähtsusega haldusakti andmisel.

Keskkonnainspektsioon oleks pidanud arvestama lepinguga eelkõige seetõttu, et lepingus oli

määratud, milliseid jäätmeid pidi Keskkonnaministeerium lepingu alusel tarnima. Tarniti aga

sorteerimata jäätmeid ja ka jäätmeid, mis ei vastanud jäätmekoodile 170904 ja 15106. Asjaolu, et

tarne ei vastanud lepingu tingimustele, on muu hulgas tõendatud ka Keskkonnainspektsiooni poolt

objekti ülevaatusel. Keskkonnainspektsiooni väide, et inspektsioon ei saa kontrollida ega tõlgendada

pooltevahelist lepingut, ei ole õige, sest tarne mittevastavuse tuvastamiseks piisab objektil tuvastatud

olukorra võrdlemisest selle olukorraga, mis oleks pidanud olema lepingu p-st 1 tuleneva tarne korral.

Sisutühi on ka Keskkonnaministeeriumi väide, et lepingule mittevastav tarne on tõendamata. Lepingu

p 3.4 kohaselt saab lubade puudumist ette heita Keskkonnaministeeriumile, mitte aga kaebajale.

Keskkonnaministeerium rikkus kaebuse esitajaga sõlmitud lepingut ning ministeerium oli vastutav

asjaolude eest, mille alusel tehti ettekirjutus kaebajale. Samuti on eksitav Keskkonnaministeeriumi

väide, et kaebaja pole täitnud lepingu p-s 7.4 sätestatud teavitamiskohustust. Kaebaja arvates on

oluline arvestada ka seda, et Keskkonnainspektsioon ei arvestanud ettekirjutuse tegemisel neid

kulusid, mida kaebaja pidi kandma seoses mittevastava tarnega.

9. Keskkonnainspektsiooni täiendavas selgituse kohaselt oli OÜ Utileek tegevus kinnistul

õigusvastane alates 3. maist 2008, sest juba jäätmete kogumiseks oleks vaja olnud vastavat

keskkonnaluba. OÜ-l Utileek oleks ainus õiguspärane võimalus olnud sorteerimata jäätmete äravedu

kinnistult jäätmekäitluskohta, kus on olemas keskkonnaluba. Kas lepingupooled ka sellist lepingu

täitmist silmas pidasid ja kui mõistlik see oli, sellele hinnangu andmine ei ole

Keskkonnainspektsiooni pädevuses. Nähes, et lepingu tingimusi pole võimalik õiguspäraselt täita,

oleks OÜ Utileek pidanud juhinduma jäätmeseaduse sätetest. Võttes jäätmed kampaaniapäeval vastu,

omandas ta jäätmete valduse, ning asudes jäätmeid käitlema, pani toime jäätmeseaduse sätete

rikkumise. Jäätmevaldajale laienevad jäätmeseadusest tulenevad kohustused, sõltumata sellest,

millisel moel jäätmed tema valdusesse on saadud. Kogemustega käitleja oleks pidanud jäätmeid vastu

võttes suutma hinnata, kas need on lepingule vastavad ning kas leping on täidetav. OÜ Utileek on

käsitatav saastajana, kuna jäätmed on keskkonda viidud OÜ Utileek tegevusetuse tõttu.

10. Tallinna Halduskohtu 9. juuni 2010.a otsusega jäeti OÜ Utileek kaebus rahuldamata. Kaebuse

põhjenduste kohaselt:

1) ettekirjutus on koostatud arusaadavalt ning see ei kohusta kaebajat toime panema

seaduserikkumist; vastustaja on arvestanud lepingust tulenevat niivõrd, kuivõrd see oli

haldusõigussuhtes vajalik; jäätmeseadusest tulenevalt tuli kaebajal sättida oma tegevus vastavalt

seadusele ning lepinguga ei saa muuta seadusest tulenevaid nõudeid; vastustaja rõhutab õigesti, et ta

ei saanud ettekirjutust jätta tegemata, kuigi kaebajal oli sõlmitud leping;

2) lepingust tulenevalt sai kaebaja õiguse nii transporditeenuse osutamiseks kui ka

vaheladustusjaamades jäätmete ajutiseks ladustamiseks, kuid kohus ei saa aktsepteerida seisukohta, et

lepingust tuleneval põhjusel tuleks ettekirjutus tühistada; kaebaja sõlmis lepingu vabatahtlikult, ta

pidi lepingupoolena jälgima, kas see vastab seaduse nõuetele, sõltumata sellest, kas selle sõlmis

ministeerium; leping on kaebajale vaid ettekääne, et jätta ettekirjutus täitmata ja saavutada muid

majanduslikke eesmärke;

3) kohus ei pea ära ootama kaebaja ja kaasatud isiku vahelise lepingulise vaidluse tulemust või

koguma lepingu täitmise kohta täiendavaid andmeid;

4) kaebaja tõlgendab ettekirjutust valesti, ettekirjutusest ei tulene, et OÜ Utileek peaks

vaheladustusplatsil teostama jäätmekäitlustoiminguid, mille suhtes kehtib loa omamise kohustus;

haldusakt on selge ning märgib kohustusena vaheladustusjaamast jäätmete äraviimise kohustuse;

mõiste "likvideerima" kasutamine ettekirjutuses ei saanud kaebajat viia eksitusse; kui kaebajal on

puudu mõni luba, siis saab ta kasutada teisi isikuid, kes vastavat luba omavad; kui kaebaja eitab

võimu asja üle, siis ei tohiks ta seda käidelda, kuid kaebaja ei ole soovinud käitlust pooleli jätta või

jäätmeid ära anda muule isikule;

4) kohtu arvates on antud juhul õiglane teha ettekirjutus, kuna muud viisid tulemuseni ei viinud,

saastuse oht on olemas ning selline ladustusplats ei vasta seaduse nõuetele; kaebaja eksib, kui leiab,

et ettekirjutus on tellimustöö ministeeriumi või riigi poolt; seadusega pandud kohustuse täitmine

Keskkonnainspektsiooni poolt ei ole tellimusele allumine; ettekirjutuse tingis kaebaja tegevus ning

prügi lubamatul viisil ladustamine; ettekirjutus oli proportsionaalne vahend, et kõrvaldada oht

keskkonnale;

5) kaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka kaebaja muud väited.

11. Tallinna Halduskohtu 9. juuni 2010. a otsusele esitas OÜ Utileek apellatsioonkaebuse. Apellant

taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tuvastada

Keskkonnainspektsiooni 26. augusti 2009. a ettekirjutuse tühisus või juhul, kui kohus leiab, et

ettekirjutus ei ole tühine, siis tühistada Keskkonnainspektsiooni 26. augusti 2009. a ettekirjutus täies

ulatuses.

Apellatsioonkaebust põhjendab OÜ Utileek järgmiste väidetega:

1) ettekirjutus on tühine vastavalt HMS § 63 lg 2 p-le 5. Kohus, jättes selle sätte kohaldamata, on

ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi;

2) halduskohus on ebaõigesti leidnud, et kaebuse esitaja ja Keskkonnaministeeriumi vahel sõlmitud

leping oli ettekirjutuse juures asjakohatu; selle järelduse tegemisel on kohus ebaõigesti kohaldanud

HMS § 54; olukord, mis oli ettekirjutuse tegemise hetkeks, oli tingitud Keskkonnaministeeriumi

poolsest käitumisest lepingu täitmisel; lepingule vastava tarne korral ei oleks kaebaja pidanud

tarnitud jäätmeid sorteerima, erinevaid jäätmeliike eraldama ja neid käitlema ka erinevalt;

3) ainetu on halduskohtu järeldus, et kaebajal lasus kohustus teostada ümberlaadimist jäätmete

tarneks 60 päeva jooksul; selle tähtaja jooksul pidi kaebaja transportima lepingule vastava tarne

nõuetekohasesse käitlusse; kaebaja ei ole endale võtnud kohustust käidelda suvalises koguses

segamini tarnitud suvalisi jäätmeid;

4) riik, rikkudes eraõiguslikus lepingulises suhtes oma kohustusi, kohustab eraõiguslikku isikut

avalik-õiguslike sunninormidega käitumiseks, mille eest vastutab lepingu ja seaduse alusel

tegelikkuses riik; kui riik oleks kaebajale garanteerinud kulutuste hüvitamise, mida kaebaja kannab

seoses Keskkonnaministeeriumi poolse lepingule mittevastava tarne tõttu, siis oleks kaebuse esitaja

suutnud ka vaidlusalusel kinnistul jäätmeid käidelda;

5) halduskohus on ebaõigesti kohaldanud JäätS § 9, § 10, § 14 lg-t 3 ja § 128. Vastavalt JäätS §-le 9

on jäätmevaldajaks jäätmetekitaja või muu isik või riigi ja kohaliku omavalitsuse asutus, kelle

valduses on jäätmed. Kaebaja oli töövõtulepingu järgi üksnes töövõtjaks, täites Eesti Vabariigi

juhiseid ja korraldusi jäätmete vastuvõtmisel Eesti Vabariigile kuuluval maaüksusel. "Teeme Ära"

kampaania raames kogus jäätmeid maaüksusele Eesti Vabariik, mitte kaebuse esitaja. Kaebuse esitaja

kohustuseks oli üksnes vedada maaüksustele toodud eelsorteeritud lepingus märgitud jäätmed edasi

isikutele ja kohtadesse, kus neid oleks võimalik taaskasutada. Järelikult oli kaebuse esitaja üksnes

jäätmete vedajaks, mitte aga valdajaks JäätS § 14 lg 3 kohaselt. Ettekirjutuse järgi oleks kohustatud

isikuks pidanud olema Keskkonnaministeerium, mitte aga kaebaja. Kaebaja ei ole ka saastaja. JäätS

§ 128 kohaselt on saastajaks jäätmed keskkonda viinud isik. Kaebaja ei ole viinud ettekirjutuses

nimetatud jäätmeid keskkonda.

12. Keskkonnainspektsioon ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus apellatsioonkaebus

jätta rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Keskkonnainspektsioon märgib muu hulgas, et

ettekirjutuses toodud asjaoludel oli välistatud konkreetse kinnistu kasutamine jäätmekäitluskohana

ning eeldus kinnistule jäätmeloa väljastamise osas oli alusetu. Liiatigi toimub jäätmeloa taotlemine

avaliku menetluse korras. Leping sõlmiti 2. mail 2008, lepingut asuti täitma 3. maist 2008. Loa

väljastamine avatud menetluse korras ühe päeva jooksul pole võimalik. Vastustaja arvates asjaolu, et

OÜ Utileek omandas jäätmete valduse lepingu alusel ning lepingupoolte vahel on lepingu täitmise üle

vaidlused, ei muuda fakti, et OÜ Utileek on jäätmete valdaja. Kuna jäätmed on keskkonda viidud OÜ

Utileek tegevusetuse tõttu, on OÜ Utileek käsitatav saastajana JäätS § 128 lg 1 mõttes.

Kaasatud isik Keskkonnaministeerium palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata.

13. Tallinna Ringkonnakohtu 15. novembri 2010. a otsusega jäeti OÜ Utileek apellatsioonkaebus

rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 9. juuni 2010. a otsus muutmata. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt:

1) olukorras, kus jäätmeseaduses ei kasutata jäätmete likvideerimise mõistet, ei saa haldusakti

mõistlikult tõlgendades asuda seisukohale, et erinevatest tähendustest tuleks eelistada seda, mis viib

ettekirjutuse tühisuseni. Jäätmete kõrvaldamise nõude korral oleks see sõnastatud seaduses kasutatud

terminite abil. Seetõttu jättis halduskohus tühisuse tuvastamise nõude õigesti rahuldamata;

2) Keskkonnaministeeriumiga sõlmitud lepingu sisu ja selle täitmisega seonduv on olulised vaid nii

palju, et selgitada välja, kas jäätmed on apellandi valduses jäätmeseaduse tähenduses. Täiendavalt

võiks tekkida küsimus, kas ettekirjutus oleks õiguspärane juhul, kui lepinguga oleks lubatud

ettekirjutuses näidatud tähtpäeval jäätmete jätkuv ladestamine vaidlusalusel maa-alal, ent

menetlusosalised lepingut sellisel viisil pole tõlgendanud ning kohus seda küsimust seetõttu ei uuri;

3) ringkonnakohtu arvates on usutavalt tõendatud, et jäätmed ei olnud kokkuleppe kohaselt

sorteeritud ning nende kogus oli suurem, kui lepinguga ette nähtud; olukorras, kus

Keskkonnaministeerium lepingust tulenevaid kohustusi ei täida, on apellandil võimalik jäätmed

tagastada (sellisel juhul tuleb HMS § 44 lg 1 p 1 alusel ettekirjutuse andmise menetlus uuendada ja

ettekirjutus adresseerida isikule, kellele jäätmete valdus on üle antud) või jätkata lepingu täitmist,

nõudes kohast tasu suurenenud jäätmekoguste käitlemise eest. Lepingu p 5.1 võimaldas jäätmete

tagastamist ületäitunud või -tarnitud jäätmete koguste või mittevastavate jäätmetega seonduvalt. Ilma

jäätmete tagastamiseta ei saa asuda seisukohale, et apellandil poleks lepingust tulenevat õigust

jäätmeid edasi käidelda ja nõuda lepingust tulenevalt mittevastavate jäätmete ja ületarnitud koguses

jäätmete käitlemise eest hinnakirja kohast tasu; jäätmete valduse üleandmine riigile ei ole apellandi

väidetest ja esitatud tõenditest nähtuvalt aset leidnud;

4) ettekirjutuse õigusvastasust ei too kaasa väidetav keskkonna kasutamisega seotud kulude kandmise

põhimõtte "saastaja maksab" rikkumine; enne jäätmete valduse üleminekut probleemtoodete

tootjatele ja turustajatele ei saa jäätmete õigusvastase hoiustamise ja ladustamise korral nõuda neilt

isikutelt jäätmete käitlemisel osalemist selliselt, et tootja või turustaja võtaks seniselt valdajalt

jäätmete valduse üle; käesoleval juhul ei väida apellant, et oleks pakkunud sellistele isikutele

jäätmete üleandmist ning need isikud on sellest keeldunud.

14. OÜ Utileek esitas Tallinna Ringkonnakohtu 15. novembri 2010. a otsuse peale

kassatsioonkaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning asja saatmist uueks

läbivaatamiseks samale kohtule.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

15. OÜ Utileek kassatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt.

1) Ringkonnakohtu otsuse tegemisel ja jäätmete valdusega seonduvate asjaolude tuvastamisel on

oluliselt rikutud HKMS § 47, TsMS § 654 lg-te 4 ja 5 ning TsMS § 442 lg 8 nõudeid.

Ringkonnakohus on leidnud, et jäätmete valduse üleandmine riigile pole aset leidnud ning apellant

seda soovinud. Kaebuse esitaja aga on soovinud jäätmed tagastada. Näiteks kaebaja 2. juuni 2009. a

kirjas sisaldub järgnev: "[---] rakendame käesolevaga lepingu [---] p 5.1 kohaselt Tellijale

(Keskkonnaministeerium) tagastamise võimalust ja seonduvalt palume siis Tellijal kui Jäätmevaldaja

esindajal TÄ raames kogutud vanarehvid viivitamata teisaldada." (I kd, tl 197-198). 26. juuni 2009. a

vastuses teatab Keskkonnaministeerium, et keeldub jäätmete vastuvõtmisest (I kd, tl 196-197)

26. juuni 2009. a vastuses Keskkonnaministeeriumi kirjale teatab kaebaja uuesti: "Jääme oma

seisukoha juurde, et kõnealused rehvid on Teie kui viimase Jäätmevaldaja või Jäätmetekitaja esindaja

omad või on need Teile tagastatud ja palume viivitamata nendest tekkiv oht [---] kõrvaldada [---]. TÄ

raames Teie tarnituga seonduvalt on veel lisaks mõningad küsimused, mis vajavad lahendamist:

ohtlikud jäätmed, elektroonika, rehvid jne (edaspidi: mittevastavused), mis sisaldusid lepingu raames

Teie tarnitud jäätmetes ja mille osas on mittevastavused fikseeritud ja Teile edastatud mittevastavusi

fikseerivad aktid ja fotod. Palun teatage oma plaanidest seonduvalt, põhiküsimustena: 1. kas soovite

et kõnealused mittevastavad jäätmed teile tagastatakse [---]." (I kd tl 196.)

Eelnevast on selgelt näha, et kaebaja on soovinud tagastada tarnitud jäätmed vastavalt lepingu punktil

5.1. Ringkonnakohus ei ole nimetatud tõendeid analüüsinud. Kaebaja arvates vähemalt alates

jäätmete tagastamise soovist teatamisest tuleb jäätmete valdajaks lugeda Keskkonnaministeerium.

Jääb arusaamatuks, mida pidi kaebaja veel tegema, et jäätmete valdus üle anda oludes, kus

Keskkonnaministeerium keeldus valduse vastuvõtmisest või kulutuste hüvitamisest kaebajale. Liiatigi

asusid jäätmed riigi enda kinnistul. Kaebaja leiab, et ettekirjutuse tegemise põhjustasid asjaolud,

mille eest kannab vastutust riik. Keskkonnaministeerium teise lepingupoolena eiras kaebaja õigust

ega võtnud jäätmeid vastu, ähvardades muu hulgas kaebajat ettekirjutuse tegemisega.

Halduskohtu 21. aprilli 2010. a istungi protokollist nähtub, et riik kuulutas välja riigihanke

asendustäitmiseks ja hankesummaks on üks miljon krooni (I kd, tl 112). Asendustäitmise läbiviimise

käigus ei tekkinud kordagi küsimust sellest, et jäätmete valdus olevat kaebajal. Riik suutis jäätmete

valduse omandada. Kuigi lepingu järgi pidi nende jäätmete äratoimetamise kulud kandma riik, on

sunnivahendeid kasutades riik nende kulutuste maksmise kohustuse pannud kaebajale.

Kohus on eksinud, väites, et tootjavastutusorganisatsioonidele ei ole pakutud jäätmete üleandmist.

Kaebuse esitaja on kogu menetluse kestel väitnud, et tootjavastutusorganisatsioonid on keeldunud

"Teeme ära" kampaania raames tarnitud pakendijäätmete ja probleemtoodete käitlusest (I kd tl 69,

tl 151, tl 180; II kd lk 208-209).

Ettekirjutuse alusel nõutavate sunnirahade ja asendustäitmise kulude katmiseks on kaebaja

arvelduskontod ja varad arestitud ja kaebajal pole võimalik tsiviilkohtusse hagi esitada juba ainuüksi

seetõttu, et nõutavas suuruses riigilõivu pole võimalik tasuda.

2) Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnorme.

Kaebaja arvates on kohus ebaõigesti jätnud kohaldamata jäätmeseaduse paragrahvid 9 ja 10,

paragrahvi 14 lõike 3 ja paragrahvi 128, millest tulenevalt peab jäätmete valdajaks lugema riiki isegi

juhul, kui kaebuse esitaja ei oleks teatanud Keskkonnaministeeriumile jäätmete tagastamisest.

Vastavalt AÕS § 33 lg-le 2 on asja valdajaks ka isik, kes on asja üle andnud teisele isikule rendi-,

üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel. Keskkonnaministeeriumi ja kaebaja vahel oli

lepinguline suhe ning Keskkonnaministeeriumi saab pidada jäätmete valdajaks.

16. Keskkonnainspektsioon oma vastuses nõustub ringkonnakohtu otsusega ja leiab, et kohus ei ole

ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnorme ega rikkunud menetlusõigusnorme. Vastustaja palub jätta

kassatsioonkaebus rahuldamata.

17. Kassatsioonkaebuse seisukohtade täpsustamiseks esitas OÜ Utileek 28. aprillil 2011 kirjalikud

seisukohad (avalduse), milles palub kassatsioonkaebus rahuldada. Nimetatud seisukohtades leiab OÜ

Utileek, et ettekirjutuse tegemisel on rikutud Euroopa Liidu õigust ning pole arvestatud ka Euroopa

Kohtu lahenditega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

18. Keskkonnainspektsioon põhjendab oma 26. augusti 2009. a ettekirjutust kahe peamise asjaoluga:

vaheladustusjaamana kasutuses olnud maa-ala ei ole jäätmeloaga määratud koht jäätmete

taaskasutamiseks ning OÜ Utileek jäätmete valdajana ei oma seaduses ettenähtud jäätmeluba.

Keskkonnainspektsioon järeldab, et OÜ Utileek on jäätmed keskkonda viinud ebaseaduslikult ning ta

on jäätmeseaduse mõttes saastaja. Ettekirjutuse resolutsiooni õigusliku alusena käsitab inspektsioon

JäätS § 128 lg-t 2, mille kohaselt ebaseaduslikult keskkonda viidud jäätmeid käitleb ja nendest

põhjustatud saastuse likvideerib saastaja oma kulul.

19. Õige ning jäätmeseaduse § 19 lg-le 4 ja § 73 lg 2 p-le 2 tuginev on Keskkonnainspektsiooni

seisukoht, et jäätmekäitluskohana kasutatud maa-ala ei vastanud jäätmekäitluse nõuetele ning

puudusid ka vajalikud jäätmeload. Samas kolleegium leiab, et ettekirjutuses toodud eelnimetatud

alused ei ole eriliste asjaolude tõttu piisavad OÜ Utileek suhtes ettekirjutuse tegemiseks ning tema

kohustamiseks jäätmete likvideerimiseks vaheladustusjaama territooriumilt.

OÜ Utileek tegevuse õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda sellest, et OÜ Utileek tegevuse aluseks

vaheladustusjaama maa-alal oli riigiga (Keskkonnaministeeriumiga) 2. mail 2008 sõlmitud

töövõtuleping. Lepingu kohaselt võttis OÜ Utileek endale kohustuse toimetada nõuetekohasesse

käitlusesse "Teeme ära 2008" kampaania raames riigile kuuluvalt maalt (riigimaalt, reformimata

riigimaalt, riigimetsamaalt) kogutud jäätmeid. Selle ülesande täitmiseks oli Keskkonnaministeerium

OÜ-le Utileek võimaldanud vaheladustusjaamana kasutada riigile kuuluvat kokkulepitud maa-ala.

Töövõtulepingu sõlmimisel võttis Keskkonnaministeerium kui tellija endale kohustuse hoolitseda

omal initsiatiivil, omal kulul ja õigeaegselt vajalike lubade ja kooskõlastuste olemasolu ja

pikendamise eest.

Selle kohtuasja lahendamisel puudub sisuline vajadus hinnata eelnimetatud töövõtu lepingu

õiguspärasust ja võtta seisukoht, kas lepingu pooled täitsid lepingut nõuetekohaselt. Kolleegium

üksnes nendib, et kohtuasja materjalidest nähtuvalt veeti vaheladustusjaama jäätmeid koguses, mis

ületas lepingujärgse mahu, samuti erines kokkulepitust jäätmete liigiline koosseis. Vaheladustusjaama

tegevuse alguseks polnud väljastatud ka nõutavaid jäätmelube. Kuigi lepinguga määratud tähtajaks,

s.o 31. maiks 2008 OÜ Utileek oma lepingulisi kohustusi ei täitnud, pole Keskkonnainspektsiooni

ettekirjutuses OÜ-le Utileek etteheidetav lepingu, sh selles sätestatud tähtaegade rikkumine.

Ettekirjutusest nähtub, et OÜ Utileek tegevus ei olnud kooskõlas jäätmeseaduse nõuetega juba alates

3. maist 2008.

20. Kohtuasja lahendamisel tuleb arvestada jäätmete käitlemise eriliste asjaoludega. Jäätmeseadus ei

sisalda jäätmekäitluskohtadele esitatavate tingimuste ja jäätmelubade osas selliseid erisätteid, mis

arvestaksid kodanikualgatuse kampaania "Teeme ära 2008" iseloomu ja ulatust prügi ning jäätmete

kogumisel. Eriregulatsiooni puudumisele vaatamata pole jäätmeseaduse sätete eesmärgipärasel

tõlgendamisel põhjendatud järeldada, et OÜ Utileek on saastaja JäätS § 128 tähenduses.

Jäätmeseaduse § 128 lg 2 kohaldamise eelduseks isiku suhtes on, et viimane oleks jäätmed

ebaseaduslikult keskkonda viinud. Ettekirjutusest aga ei nähtu, millisel moel ning millise konkreetse

ebaseadusliku tegevusega on OÜ Utileek riigi poolt kasutusse antud vaheladustusjaama territooriumil

jäätmed keskkonda viinud. Kohtuasja materjalid, mis kajastavad kampaania eripära ning selles

osalejate ülesandeid, ei võimalda samuti järeldada, et vaheladustusjaamas tegutsenud isikuid tuleks

käsitada saastajatena.

Kolleegium leiab, et arvestada tuleb ka sellega, et kampaania käigus täidetavad ülesanded andis OÜ-

le Utileek Keskkonnaministeerium. Kampaania "Teeme ära 2008" raames Harjumaal ebaseaduslikult

ladestatud prügi koristamiseks kehtestas Keskkonnaministeerium lihtsustatud menetlusega riigihanke

lähteülesande. Lähteülesande kohaselt oli pakutavaks tööks Harjumaal kogutava ebaseadusliku prügi

nõuetekohane käitlemine eesmärgiga suunata maksimaalselt jäätmeid taaskasutusse, täitmaks

keskkonnaministri 16. jaanuari 2007. a määrust nr 4 "Olmejäätmete sortimise kord ja sorditud

jäätmete liigitamise alused". Töövõtulepingu parima pakkumise teinud OÜ-ga Utileek sõlmis

Keskkonnaministeerium. Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna 21. novembri 2008. a e-kirjast

OÜ-le Utileek nähtub, et ministeerium ei pea "Teeme ära 2008" kampaania käigus saadud jäätmete

osas jäätmetekitajaks OÜ-d Utileek ega ka Keskkonnaministeeriumi (toimiku I kd lk 29).

Jäätmetekitajaks pole end pidanud ka OÜ Utileek. 26. novembri 2008. a e-kirjas

Keskkonnaministeeriumile leiab OÜ Utileek, et jäätmetekitajana saab vaadelda riiki või

Keskkonnaministeeriumi (toimiku I kd lk 30).

Kolleegium rõhutab, et jäätmemajanduse korraldamine on Keskkonnaministeeriumi valitsemisala

küsimus ning OÜ Utileek võis eelnevast tulenevalt seetõttu mõistlikult eeldada, et kokkulepitud

tegevused on õiguspärased ega too kaasa sanktsioone. Kohtuasja lahendamisel ei ole vajalik

seisukoha võtmine küsimuses, milline riigiasutus ja millises vormis oleks pidanud tagama kampaania

nõuetekohase õigusliku korralduse.

21. Nendel asjaoludel ei ole ettekirjutuse motiividel JäätS § 128 lg 2 alusel OÜ Utileek kohustamine

vaheladustusjaama territooriumile toodud jäätmete likvideerimiseks õiguspärane.

Eeltoodust lähtudes tuleb OÜ Utileek kassatsioonkaebus rahuldada ning kolleegium ei pea vajalikuks

võtta seisukohta kassatsioonkaebuse teiste väidete osas. Kolleegium tühistab Tallinna Halduskohtu

9. juuni 2010. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 15. novembri 2010. a otsuse asjas nr 3-09-2633

ning teeb uue otsuse, millega tühistab Keskkonnainspektsiooni 26. augusti 2009. a ettekirjutuse

nr 01054609.

22. OÜ Utileek palub välja mõista menetluskulud. Tõendatud menetluskulusid õigusabitasu näol on

OU Utileek selles asjas kandnud asja materjalidest nähtuvalt Tallinna Halduskohtus 52 612,50 krooni.

Asja mahtu ja keerukust arvestades loeb kolleegium nimetatud menetluskulu vajalikuks ja

põhjendatuks ning rahuldab menetluskulude väljamõistmise taotluse. Keskkonnainspektsioonilt tuleb

OÜ Utileek kasuks välja mõista kantud menetluskulud 3362,55 eurot (52 612,50 krooni), samuti

haldus- ja ringkonnakohtus tasutud riigilõiv 44,74 eurot (700 krooni). Kautsjon kuulub tagastamisele

vastavalt kassaatori taotlusele Advokaadibüroo Luiga Mody Hääl Borenius arvelduskontole

(221010843858 Swedbankis).

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving