3-2-1-18-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-18-11

Määruse kuupäev

Tartu, 31. mai 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu

Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Notar Evelyn Rootsi menetluskulude kindlaksmääramise

avaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 1. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas

nr 2-09-2391

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Pille Raidi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Pille Raid (isikukood xxxxxxxxxxx)

Notar Evelyn Roots, esindaja vandeadvokaat Toivo Viilup

Asja läbivaatamise kuupäev

2. mai 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada tsiviilasjas nr 2-09-2391 tehtud Harju Maakohtu 9. juuli 2010. a määrus ja

Tallinna Ringkonnakohtu 1. detsembri 2010. a määrus.

2. Teha uus määrus, millega mõista Pille Raidilt notar Evelyn Rootsi kasuks menetluskuludena

välja 150 (ükssada viiskümmend) eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldus

rahuldada osaliselt.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Toomas Rehepapile (konto nr xxxxxxxxxxx, Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal)

18. detsembril 2010 Pille Raidi eest tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot 56 senti

(400 krooni).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pille Raid (avaldaja) esitas 21. jaanuaril 2009 Harju Maakohtule taotluse kohustada notar Evelyn

Rootsi (notar) väljastama pärimistunnistus.

Notar vaidles taotlusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

2. Harju Maakohus jättis 30. aprilli 2009. a (määruses ekslikult märgitud 2008. a) määrusega taotluse

rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Määruse järgi kuulub see menetluskulude osas

täitmisele jõustumisest, muus osas viivitamatu täitmise korras.

Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja uue määrusega taotlus

rahuldada. Notar palus jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Maakohus

määruskaebust ei rahuldanud ja saatis selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Tallinna Ringkonnakohus jättis 8. septembri 2009. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata.

Avaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palus nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu

määrused tühistada ja taotluse rahuldada. 19. oktoobri 2009. a määrusega jättis Riigikohus

määruskaebuse menetlusse võtmata.

3. 20. oktoobril 2009 esitas notar Harju Maakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse.

Avalduses palus notar mõista avaldajalt välja 24 940 krooni 1 sent õigusabikuludena. Hiljem loobus

notar käibemaksu väljamõistmise nõudest ja palus avaldajalt välja mõista 21 135 krooni.

4. Avaldaja leidis, et menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb jätta rahuldamata.

Avaldaja väitel puudub kohtulahend, mille alusel saaks menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata,

kuna ringkonnakohus ei märkinud määruses menetluskulude jaotust ja Riigikohus asja menetlusse ei

võtnud. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg-st 8 oleks tulnud kohtuväliste

kulude avaldaja kanda jätmine eraldi otsustada, pealegi hüvitatakse kohtuvälised kulud samadel

alustel tunnistajatele makstava hüvitisega. Notari puhul ei ole põhjendatud õigusabi kasutamine

vaidluses tema ametitoimingu kehtivuse üle. Advokaadiarved on ka sisult põhjendamatud.

5. Harju Maakohus (kohtunikuabi) mõistis 9. juuli 2010. a määrusega avaldajalt notari kasuks välja

menetluskulud 21 135 krooni.

Määruse järgi jõustus maakohtu 30. aprilli 2009. a määrus menetluskulude jaotuse kohta 19. oktoobril

2009, kui Riigikohus jättis avaldaja määruskaebuse menetlusse võtmata. Õige ei ole avaldaja väide,

et puudub õiguslik alus nõuda avaldajalt notari menetluskulude hüvitamist mis tahes kohtuastmes.

Notari avaldus 21 135 krooni suuruste õigusabikulude saamiseks on vastavuses Vabariigi Valitsuse

4. septembri 2008. a määruse nr 137 "Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt

sissenõudmise piirmäärad" (määrus nr 137) § 2 järgse piirmääraga. Notar kasutas esindajat, kuna

notari igapäevane töö ei ole osalemine tsiviilkohtumenetluses. Kuna notar on notariaadiseaduse

(NotS) § 13 lg 1 kohaselt raamatupidamis- ja käibemaksukohustuslane, tuleb hüvitatavalt summalt

maha arvata käibemaks. Tulenevalt asja keerukusest ja mahukusest (läbiti kolm kohtuastet) on

põhjendatud ja mõistlik mõista avaldajalt välja menetluskulud 21 135 krooni.

6. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu 9. juuli 2010. a määruse tühistada ja jätta

menetluskulud temalt välja mõistmata.

Notar palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.

Maakohtu kohtunikuabi ja kohtunik jätsid määruskaebuse rahuldamata ja saatsid lahendamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 1. detsembri 2010. a määrusega maakohtu 9. juuli 2010. a määruse

muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega ega korranud neid. Kuigi kohtuvaidluse

esemeks on notari ametitoimingu õiguspärasus, ei tähenda see, et notar peaks orienteeruma

kohtumenetluslikes küsimustes ega võiks kasutada kvalifitseeritud õigusabi. Õigusabikulusid

21 135 krooni ei saa pidada ebamõistlikult suureks, kuna tsiviilasi on läbinud kolm kohtuastet. Notari

esindajal oli positsiooni kujundamiseks vaja tutvuda ka testamendi tühistamise vaidluse toimikuga.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Avaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub maakohtu 9. juuli 2010. a määruse ja

ringkonnakohtu 1. detsembri 2010. a määruse tühistada ja jätta menetluskulude rahaline jaotus

kindlaks määramata või saata asi uueks lahendamiseks maakohtule.

Avaldaja arvates ei saa ringkonnakohtus kantud notari õigusabikulusid temalt välja mõista, kuna

ringkonnakohus ei lahendanud menetluskulude jaotust. Samuti ei saa temalt välja mõista notari

õigusabikulusid maakohtu määruse alusel, kuna TsMS § 172 lg 8 alusel pidanuks see olema otseselt

kirjas maakohtu määruses. Samuti tuleb TsMS § 172 lg 8 järgi lähtuda TsMS §-st 152 ja

tunnistajatasudest. Lisaks pidid kohtud analüüsima õigusabi põhjendatust ja vajalikkust, kuna

õigusabikulude kandja oli notar, kel on õiguslik haridus ja kelle pädevust lahendada õigusküsimusi on

eriti kontrollitud. Ringkonnakohus on püüdnud rikkuda avaldaja kaebeõigust, kui märkis, et avaldaja

saab kaebuse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

9. Notar palub jätta määruskaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada. Uue määrusega

rahuldab kolleegium TsMS § 701 lg 3 esimese lause alusel osaliselt notari menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse ja mõistab avaldajalt tema kasuks menetluskuludena välja 150 eurot.

Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

11. Esmalt nõustub kolleegium avaldajaga, et ringkonnakohus on eksitanud teda kaebeõiguse

kasutamise suhtes.

Lähtudes TsMS § 178 lg-st 2 ja § 696 lg 1 teisest lausest, saab avaldaja esitada ringkonnakohtu

määruse peale määruskaebuse. Ebaõige on ringkonnakohtu määruses märgitu, et määruskaebuse võib

ringkonnakohtu määruse peale esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Praegusel juhul jaotatakse

hagita menetluses kantud menetluskulusid, mistõttu kohaldub TsMS § 218 lg 3 teine lause, mis lubab

avaldajal esitada Riigikohtule määruskaebus kas ise või advokaadi vahendusel. Lisaks kohalduks

sama säte kolleegiumi arvates ka juhul, kui soovitaks kindlaks määrata hagimenetluses kantud

menetluskulusid, st menetluskulude kindlaksmääramise menetlust saab lugeda iseseisvaks hagita

menetluseks TsMS § 218 lg 3 teise lause tähenduses.

12. Avaldaja esitas kohtule taotluse kohustada notarit tegema ametitoimingut. Tegemist on hagita

menetluses lahendatava asjaga NotS § 41 lg 5 järgi, alates 14. juunist 2010 sõnaselgelt ka

TsMS § 475 lg 152 järgi.

Maakohus jättis taotluse 30. aprilli 2009. a määrusega rahuldamata, ringkonnakohus jättis avaldaja

määruskaebuse selle peale 8. septembri 2009. a määrusega rahuldamata ja Riigikohus avaldaja

määruskaebuse ringkonnakohtu määruse peale menetlusse võtmata. Riigikohtu 19. oktoobri 2009. a

määrus jõustus TsMS § 694 lg 2 ja § 695 alusel selle avalikult teatavaks tegemise päeval,

st 19. oktoobril 2009 (vt ka Riigikohtu 29. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-10, p 15).

Maakohtu 30. aprilli 2009. a määruse järgi jäeti menetluskulud avaldaja kanda. Ringkonnakohtu

8. septembri 2009. a määruses ega Riigikohtu 19. oktoobri 2009. a määruses menetluskulude jaotuse

kohta eraldi midagi ei märgitud.

13. Riigikohus on varem leidnud, et kui maakohus on jätnud hagi rahuldamata, ringkonnakohus

maakohtu otsuse muutmata ja Riigikohus ei ole hageja kassatsioonkaebust menetlusse võtnud ning

menetluskulud on jäetud maakohtu ja ringkonnakohtu otsusega hageja kanda, tähendab see ühtlasi, et

hageja kanda jäävad ka kassatsioonimenetluse kulud, isegi kui Riigikohus kaebuse menetlusse

võtmisest keeldumise määruses seda ei märkinud (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-126-10, p 15).

Kolleegiumi arvates kehtib sama põhimõte juhul, kui maakohus teeb kohtulahendi, kus märgib

menetluskulude jaotuse, ja ringkonnakohus jätab lahendi selle peale esitatud kaebust lahendades

muutmata. Seda kinnitab TsMS § 173 lg 3 esimene lause, mille järgi muudab kõrgema astme kohus

alama astme kohtu tehtud lahendit muutes või uut lahendit tehes vastavalt menetluskulude jaotust

üksnes vajaduse korral. Kui ringkonnakohus jätab maakohtu lahendi muutmata, nõustub ta ka

maakohtu otsustatud menetluskulude jaotusega. Kuigi ringkonnakohus ei ole järginud TsMS § 173

lg-s 2 sätestatud kohustust märkida menetluskulude jaotust oma määruses, ei anna see kolleegiumi

arvates alust keelduda menetluskulude väljamõistmisest.

Kolleegium leiab, et eeltoodud põhimõte kohaldub erinevalt 2. detsembri 2010. a määruses

tsiviilasjas nr 3-2-1-132-10 p-des 11 ja 13 märgitust ka juhul, kui ringkonnakohus ei ole

apellatsioonkaebust läbi vaatamata või menetlust uuendamata jättes menetluskulusid

apellatsiooniastmes kindlaks määranud. Kui menetlusosaline soovib alama astme kohtu lahendis

märgitust erinevat menetluskulude jaotust, võib ta TsMS § 171 lg 1 kohaldamiseks taotleda täiendava

lahendi tegemist.

14. Tulenevalt eelnevast (vt määruse p 13), ei ole iseenesest takistust määrata kindlaks ja mõista

avaldajalt välja menetluskulud, mida notar on kandnud maakohtu ja ringkonnakohtu menetluses.

Riigikohtu menetluse eest menetluskulude väljamõistmist notar ei taotlenud (tl 78-88).

15. Menetluskulude kindlaksmääramist (väljamõistmist) saab menetlusosaline kulujaotuse kohta

tehtud lahendi alusel nõuda TsMS § 174 lg 1 esimese lause järgi 30 päeva jooksul alates kulude

jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Seega on menetluskulude väljamõistmine seotud n-ö

põhilahendi jõustumisega ja menetluskulude väljamõistmist ei saa taotleda lahendi alusel, mis ei ole

veel jõustunud, olgu see ka viivitamata täidetav. Lahendi jõustumine tähendab, et selle korralise

vaidlustamise võimalused on ammendunud, eelkõige kui edasikaebetähtaeg on möödunud või kaebus

jäetud rahuldamata (vt TsMS § 456, § 466 lg 3, § 478 lg 3). Seega ei saa menetluskulusid enne

kohtumääruse jõustumist kindlaks määrata ka määruste alusel, millega on kindlaks määratud

menetluskulude jaotus, olgugi et määrused on TsMS § 467 lg 5 ja § 478 lg 4 esimese lause järgi

üldjuhul viivitamata täidetavad.

Samuti ei saa menetluskulude kindlaksmääramist nõuda osaliselt vaidlustatud lahendite puhul, kuna

kõrgema astme kohus võib ka sel juhul omal algatusel menetluskulude jaotust muuta TsMS § 173 lg 3

alusel. Seega on TsMS § 174 lg 1 ka erinormiks TsMS § 456 lg 4 teise lause suhtes kohtuotsuse

osalise jõustumise kohta vaidlustamata osas.

Eelneva põhjal kinnitas maakohus 30. aprilli 2009. a määruses üksnes seadusest tulenevat

regulatsiooni, märkides, et menetluskulude osas kuulub määrus täitmisele selle jõustumisest, muus

osas aga viivitamatu täitmise korras.

16. Menetlusosalise õigusabikulud (esindajakulud) tsiviilkohtumenetluses on TsMS § 138 lg 1

ja § 144 p 1 järgi osa menetlusosalise kohtuvälistest kuludest.

Hagimenetluses kehtib üldine põhimõte, et pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele

muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud (TsMS § 162 lg 2 esimene

lause). Õigusabikulud hüvitatakse menetluskulude kindlaksmääramise menetluses TsMS § 174 alusel,

täpsemalt reguleerib nende hüvitamist TsMS § 175. Vabariigi Valitsus on TsMS § 175 lg 4 alusel

kehtestanud määrusega nr 137 lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise

piirmäärad.

17. Lepingulise esindaja kulude hüvitamise regulatsioon hagita menetluses erineb mitmeti

hagimenetluse omast.

Hagita menetlused on oma olemuselt erinevad, mistõttu ei ole alati võimalik hagimenetlusega

sarnaselt kindlaks teha menetlusosalist, kelle kahjuks lahend tehakse, st n-ö kaotajat, kes peaks

kandma menetluskulud. Seetõttu annab TsMS § 172 lg 1 teine lause mitme menetlusosalise

osalemisel hagita menetluses kohtule ulatusliku diskretsiooniõiguse otsustada menetluskulude mõne

menetlusosalise kanda jätmise, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Kui menetluse võib algatada

üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud TsMS § 172 lg 7 teise

lause järgi siiski avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene teisiti.

18. Ebaselge tähendusega on TsMS § 172 lg 8 teine lause, mille järgi saab kohtuväliste kulutuste

hüvitamist hagita menetluses nõuda üksnes juhul, kui kohus jätab need mõne menetlusosalise kanda.

Kolleegiumi arvates ei tähenda see erisust TsMS § 172 teiste lõigete järgsest kulujaotusest, vaid

üksnes rõhutab kohtul ka selle sätteta olevat võimalust jagada kohtukulud ja kohtuvälised kulud

erinevalt, st nt jätta kohtukulud mõne menetlusosalise kanda, kuid esindajakulud jätta

menetlusosaliste endi kanda. See säte ei tähenda, et kohtuvälised kulud (sh lepingulise esindaja

kulud) tuleks hüvitada üksnes juhul, kui kohus selle menetluskulude jaotuses eraldi välja toob.

Kohtuvälised kulud on eriregulatsiooni puudumisel hüvitatavad koos kohtukuludega, kui kohus on

jätnud menetluskulud mõne menetlusosalise kanda.

19. Seadusandja on kehtestanud lepingulise esindaja kulude hüvitamiseks eriregulatsiooni,

TsMS § 175. Seega tuleb lähtuda TsMS § 175 lg 1 esimesest lausest ja menetluskulude jaotuse alusel

mõista välja õigusabikulud üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Kolleegiumi arvates on põhjendatud, et hagita menetluses hüvitatakse menetlusosaliste

õigusabikulusid vähemalt üldjuhul piiratumalt kui hagimenetluses. Seda kinnitab kohtu suurem

aktiivsus ja asjaolude selgitamise kohustus hagita menetluses (vt TsMS § 5 lg 3 esimene lause, § 477)

(vt hagimenetluse ja hagita menetluse eristamise kohta ka Riigikohtu 17. mai 2010. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20). Seda õigustab ka asjaolu, et suuresti ei lahendata hagita

menetluses keerulisi õigusküsimusi, vaid kohus kohaldab esmajoones kaalutlusõigust.

Seega puudub üldjuhul ka hagimenetlusega võrreldav vajadus kasutada menetluses professionaalset

õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla üldjuhul õigustatud ootust, et

õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks. Vastupidine ei oleks

kooskõlas TsMS § 2 järgse tsiviilkohtumenetluse ülesandega, milleks on mh tagada, et kohus

lahendaks tsiviilasja võimalikult väikeste kuludega. See ei ole nii siiski mitte kõigi hagita menetluste

puhul, kus õigusabikulud võivad olla vajalikud, mistõttu on kohtule antud lai otsustusruum

õigusabikulude hüvitatavuse kohta, tagamaks igal üksikjuhtumil õiglase lahenduse leidmise.

20. Ka hagita menetluses teistelt menetlusosalistelt sissenõutavate lepingulise esindaja kulude

piirmäärad peaks TsMS § 175 lg 4 järgi kehtestama Vabariigi Valitsus. Vaatamata määruse nr 137

pealkirjale selles määruses tegelikult hagita menetluses (kus nõudeid ei esitata) teistelt

menetlusosalistelt väljamõistetavaid lepingulise esindaja kulude piirmäärasid kehtestatud ei ole.

Seetõttu kohaldub kohtuväliste kulude kohta üldnormina TsMS § 172 lg 8 esimene lause, mille järgi

hüvitatakse vajalikud kohtuvälised kulud hagita menetluses menetlusosalistele samadel alustel

tunnistajale makstava hüvitisega. Kuigi esmajoones käib see säte hagita menetluse osaliste menetluse

tõttu saamata jäänud sissetuleku või sõidukulude kui kohtuväliste kulude (vt TsMS § 144 p-d 2 ja 3)

hüvitamise kohta (analoogselt TsMS § 162 lg 2 teisele lausele hagimenetluse kohta), on

kohtuvälisteks kuludeks TsMS § 144 p 1 järgi ka menetlusosaliste esindajate kulud. Seega saab

õigusabikulusid hagita menetluses hüvitada üksnes samas ulatuses tunnistajale makstava hüvitisega.

Samale seisukohale on kolleegium jõudnud ka varem (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-89-10, p 14).

21. Tunnistajale makstakse TsMS § 152 lg 1 esimese ja teise lause järgi tunnistajatasu, mis on hüvitis

saamata jäänud töötasu või muu püsiva sissetuleku eest. Tunnistajatasu suurus arvutatakse

TsMS § 152 lg 2 järgi tunnistaja keskmise brutosissetuleku tunnitasumäära alusel iga töölt puudutud

tunni eest. Kohus määrab tunnistajatasu tunnimäära TsMS § 152 lg 3 järgi Vabariigi Valitsuse

määrusega kehtestatud tunnitasu alam- ja ülemmäära piires. Lisaks tunnistajatasu maksmisele

hüvitatakse tunnistajale TsMS §-de 156 ja 157 järgi piiratult ka menetlusega seotud sõidukulud ja

muud kohtumenetlusest tingitud vajalikud kulud, eelkõige majutus- ja toitlustuskulud.

22. Vabariigi Valitsus on 22. detsembril 2005 vastu võtnud määruse nr 322 "Kriminaal-, väärteo-,

tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord" (määrus

nr 322). Selle määruse §-s 3 on reguleeritud kulude hüvitamist tunnistajale, §-s 7 aga täpsustatud

tunnistajatasu arvutamist. Muu hulgas on määruse nr 322 § 7 lg-s 3 sätestatud, et tunnistajatasu

tunnitasumäär määratakse tunnitasu alam- ja ülemmäära piires, mis on 1-10-kordne Vabariigi

Valitsuse kehtestatud tunnipalga alammäär.

Avaldaja taotluse lahendamise ajal (s.o menetluskulude kandmise ajal) 2009. aastal reguleeris palga

alammäära kaks erinevat õigusakti: 30. juunini 2009 kehtis Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. a

määrus nr 254 "Palga alammäära kehtestamine", alates 1. juulist 2009 reguleeris palga alammäära

Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrus nr 90 "Töötasu alammäära kehtestamine". Mõlema

määruse § 1 järgi oli töötasu (palga) alammääraks 27 krooni tunnis.

Kolleegiumi arvates tuleb lähtuda hagita menetluses õigusabikulude väljamõistmisel viidatud sätetest

tulenevatest piirmääradest. Seega saab 2009. aastal tasuna õigusabi osutamise tunni eest välja mõista

27-270 krooni.

23. Notari menetlusabikulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamist ei piira alates 14. juunist

2010 kehtiv TsMS § 175 lg 31, mis välistab notari ametitoimingu tegemise taotluse lahendamise

menetluses notari kantud õigusabikulude hüvitamise. See säte ei kehtinud ei taotluse lahendamise ega

menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise ajal.

Notaril oli TsMS § 217 lg 1 järgi õigus võtta menetluses endale esindaja ja ka tema õigusabikulud on

eelkirjeldatud põhimõtetel hüvitatavad. Notar on NotS § 2 lg 1 järgi avalik-õigusliku ameti kandja,

sõltumatu ametiisik, kellele riik on delegeerinud õigussuhete turvalisuse tagamise ja õigusvaidluste

ennetamise ülesande. Kuigi notar pidi arvestama võimalusega, et notariaaltoimingu tegemisest

keeldumine vaidlustatakse kohtus, ja vähemalt üldjuhul olema võimeline selle kohta ka seisukohta

andma, ei saa tema poolt kirjalikus kohtumenetluses õigusabi kasutamist lugeda praeguse menetluse

asjaolusid arvestades põhjendamatuks või ebamõistlikuks, kuigi mitte ka hädavajalikuks.

24. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on esitatud tähtaegselt. Menetluskuludena palus

notar välja mõista õigusabikulud kahes kohtuastmes, algselt 24 940 krooni 1 sent (tl 78-79). Hiljem

loobus ta käibemaksu väljamõistmise nõudest ja palus avaldajalt välja mõista 21 135 krooni (vt tl 99-

101).

Kokku on avaldusele lisatud neli advokaadibüroo arvet ja iga arve kohta ka õigusabi tööarvestused.

Nende järgi on notarile osutatud õigusabi kokku 11 tundi 25 minutit (11,4 tundi), tunnitasuga

1800 krooni (lisandub käibemaks). Lisaks on arvestatud kantseleikulusid kokku 615 krooni 60 sendi

eest.

25. Kohtud mõistsid avaldajalt notari kasuks välja õigusabikulud 21 135 krooni. Lähtudes

TsMS § 172 lg 8 esimesest lausest ja määruse nr 322 § 7 lg-st 3, saab õigusabile kulutatud 11,4 tunni

eest maksimaalselt avaldajalt välja mõista tunnitasu 270 krooni (vt määruse p 22) alusel 3078 krooni.

Kantseleikulusid seejuures arvestada ei saa. Seetõttu tuleb kohtute määrused tühistada.

Arvestades asjaolu, et kuigi õigusabi kasutamine ei olnud ebamõistlik, ei olnud see samas hädavajalik

(vt määruse p 23), mõistab kolleegium avaldajalt notari kasuks välja õigusabikuludena kokku

150 eurot (2346 krooni 99 senti).

26. Menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse menetlemisel

tekkinud kulutusi TsMS § 178 lg 3 järgi ei hüvitata. See tähendab, et vaatamata määruskaebuse

osalisele rahuldamisele ei ole avaldajal õigust nõuda notarilt võimalike menetluskulude (nt riigilõiv

määruskaebuselt) hüvitamist ega taotleda riigilt ka riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel.

27. Tasutud kautsjon tuleb määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

28. Kolleegium peab täiendavalt vajalikuks juhtida maakohtu tähelepanu lubamatule menetluse

venimisele menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lahendamisel. 20. oktoobril 2009 esitatud

avaldus lahendati alles 9. juulil 2010.

Kuigi TsMS § 174 lg 8 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse teha kohtunikuabi, ei

tähenda see, et asja ei võiks lahendada kohtunik, mh asja maakohtus lahendanud kohtunik. On

kohtute tööjaotuse ja töökorralduse küsimus, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduste

lahendamine ei veniks mh seetõttu, et nende lahendamine on antud üksnes või põhiliselt

kohtunikuabide teha, kes füüsiliselt seda aga ei jõua.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu