3-2-1-42-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-42-11

Määruse kuupäev

Tartu, 31. mai 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

Osaühingu DOWELL-GRUPP hagi OÜ Eristar Properties

vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. novembri 2010. a määrus

tsiviilasjas nr 2-09-45727

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu DOWELL-GRUPP määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja osaühing DOWELL-GRUPP (registrikood 10703671),

esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar

Kostja OÜ Eristar Properties (registrikood 11058445), esindaja

vandeadvokaat Janno Kuusk

Asja läbivaatamise kuupäev

2. mai 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada tsiviilasjas nr 2-09-45727 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 18. novembri 2010. a

määrus osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata osaühingu DOWELL-GRUPP

menetlusabi taotluse. Saata asi menetlusabi taotluse lahendamiseks samale ringkonnakohtule.

Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt. Jätta määruskaebus läbi vaatamata osas, milles osaühing

DOWELL-GRUPP vaidlustas ringkonnakohtu määrusega talle pandud kohustuse tasuda

apellatsioonkaebuselt riigilõivu 65 000 krooni.

3. Tagastada OÜ-le Clausula (konto nr 10220115106012, AS SEB Pank) 23. novembril 2010

osaühingu DOWELL-GRUPP eest tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot 56 senti

(400 krooni).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing DOWELL-GRUPP (hageja) esitas 11. septembril 2009 Harju Maakohtule hagi

OÜ Eristar Properties (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.

3. Harju Maakohus jättis 29. septembri 2010. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

4. Hageja esitas 1. novembril 2010 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus

maakohtu otsuse tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

Hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu määratud tsiviilasja hinna, leides, et hagihind

peaks kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-ga 125 olema 25 000 krooni. Kohus ei

ole arvestanud hagihinna määramisel hageja poolset 500 000 krooni suurust makset kostjale.

TsMS § 122 lg 2 kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus. Raha maksmisele

suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga (TsMS § 124 lg 1). Hagihind

arvutatakse põhinõude järgi (TsMS § 133 lg 1). Hagihinda arvutades ei arvestata kõrvalnõuetena

esitatud intressinõuet, muu hulgas viivisenõuet, kui kõrvalnõuete summa on põhinõudest väiksem.

Praegusel juhul peaks hagihind olema maksimaalselt 396 688 krooni 8 senti (312 500 krooni

põhinõue + 70 800 krooni põhinõue + 13 368 krooni 8 senti 19. augusti 2008. a lepingu põhinõuet

ületavad kõrvalnõuded). Kuna aga hagihinna määramisel peaks arvestama hageja poolset

500 000 krooni suurust makset kostjale, siis on hagihind hageja arvates 25 000 krooni. See tuleneb

TsMS § 125, mille kohaselt kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse haginõue

mittevaraliseks. Mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et hagihind on 25 000 krooni.

Juhul, kui hagihind määratakse põhinõuete ja seda ületava kõrvalnõuete summana 396 688 krooni

8 senti, taotles hageja jätta seadus vastavas osas kohaldamata, sest riigilõivu määr on vastuolus

põhiseadusega.

Alternatiivselt taotles hageja menetlusabi andmist ja esitas ka taotluse jätta seadus vastavas osas

kohaldamata, sest menetlusabi andmise piirangud on vastuolus põhiseadusega. Apellatsioonkaebuse

esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv ei ole mõõdukas ja takistab hagejal põhjendamatult oma

põhiseadusliku õiguse teostamist. Hageja palus alternatiivselt vabastada ta täielikult

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Hageja möönab, et TsMS § 183 piirab

äriühingule menetlusabi andmist, kuid leiab, et ka nimetatud säte on vastuolus põhiseadusega, kuna

piirab ebaproportsionaalselt õiguskaitse kättesaadavust.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 18. novembri 2010. a määrusega rahuldamata hageja menetlusabi

taotluse. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse käiguta ja kohustas hagejat tasuma riigilõivu

65 000 krooni 10 päeva jooksul ringkonnakohtu määruse jõustumisest.

Ringkonnakohus leidis, et menetlusabi andmine juriidilisele isikule on piiratud TsMS § 183 alusel.

Hageja ei kuulu TsMS § 183 lg 1 esimeses lauses nimetatud juriidiliste isikute hulka, samuti ei ole

tema suhtes välja kuulutatud pankrotti. Nimetatud põhjusel ei ole menetlusabi andmise eeldused

täidetud ja hageja menetlusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata. Põhiseaduse vastasust äriühingule

riigipoolse menetlusabi andmisele piiride seadmise osas ringkonnkohus ei näinud.

Hageja apellatsioonkaebust ei saa menetlusse võtta selles esineva puuduse tõttu. Vastavalt

TsMS § 139 lg 2 p-le 3 tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu, mis sõltub vastavalt sama

paragrahvi lõike 3 kohaselt tsiviilasja hinnast. TsMS § 122 lg 1 kohaselt on tsiviilasja hind hagihind.

TsMS § 137 lg 1 sätestab, et apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse esitamise puhul on

tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. TsMS § 125 kohaselt

määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi

rahuldamise korral. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-134-07 märkinud, et sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi korral tuleb hagihind määrata TsMS § 125 esimese lause kohaselt. Sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi korral on hageja huvi suunatud sellele, et tema vastu sundtäitmisele

esitatud täitedokumenti ei täidetaks. Seetõttu tuleb hagi rahuldamise korral lugeda hagejale

eeldatavalt kuuluvaks hüveks seda, et hageja ei pea maksma (rahalise nõude korral) temalt

täitedokumendiga välja mõistetud või täitedokumendis märgitud summat. 23. juulil 2009 esitas kostja

kohtutäiturile avalduse täitemenetluse algatamiseks hageja vastu 741 595 krooni 80 sendi

sissenõudmiseks. 11. septembril 2009 esitas hageja kostja vastu hagiavalduse sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks summas 741 595 krooni 80 senti. Harju Maakohus jättis 29. septembri

2010. a otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja määras tsiviilasja hinnaks

TsMS § 125 esimese lause alusel 741 595 krooni 80 senti. Hageja palub kaebuses tühistada Harju

Maakohtu 29. septembri 2010.a otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule ja

jätta menetluskulud kostja kanda. Eeltoodust tulenevalt on tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses

741 595 krooni 80 senti, mille pealt tuleb hagejal tasuda riigilõivuseaduse lisa 1 kohaselt riigilõivu

65 000 (kuuskümmend viis tuhat) krooni.

TsMS § 637 lg 1 p 3 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuselt

ei ole tasutud riigilõivu. Kuna puudus on kõrvaldatav, jättis ringkonnakohus hageja

apellatsioonkaebuse TsMS § 3401 lg 1 alusel käiguta ja andis hagejale riigilõivu tasumiseks tähtaja

10 päeva arvates määruse jõustumisest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega

määrata asja hinnaks apellatsioonimenetluses 396 668 krooni 8 senti ja vabastada hageja täielikult

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest.

Määruskaebuse järgi ei tuvastanud ringkonnakohus tsiviilasja hinna määramisel RLS § 56 lg 19

kohaldamiseks vajalikke asjaolusid. Maakohtus pidi tsiviilasja hind olema maksimaalselt

396 668 krooni 8 senti, sest sundtäitmisel on kostja kaks põhinõuet - 312 500 krooni ja

70 800 krooni. Üksnes viimati mainitud põhinõude kõrvalnõuded ületavad põhinõuet 13 368 krooni

8 sendi ulatuses. Ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral tuleb arvestada reeglit, et

tsiviilasja hind lähtub põhinõude suurusest ja kõrvalnõudeid arvestatakse üksnes põhinõuet ületavas

osas. Kuigi apellatsioonimenetluses kehtib TsMS § 137 lg 4, ei pea hageja RLS § 56 lg-st 19

tulenevalt maksma rohkem riigilõivu kui esimeses kohtuastmes.

TsMS § 183 on vastuolus põhiseadusega, kuna piirab ebaproportsionaalselt juriidilisele isikule

õiguskaitse kättesaadavust.

Riigilõivumäär 65 000 krooni on põhiseadusevastane, kuna piirab oluliselt hageja kaebeõigust. Ühe

korra on kohtumenetluses riigilõiv juba tasutud.

Kaebeõiguse puudumine riigilõivu tasumist kohustava kohtumääruse peale on põhiseadusevastane,

kuna see välistab lõivu põhiseaduspärasuse kontrolli muus menetluses kui üksnes kaebuse

tagastamise või riigilõivu tagastamata jätmise peale kaevates.

7. Kostja palub jätta määruskaebuse rahuldamata, leides mh ka seda, et hageja on minetanud õiguse

tsiviilasja hinna vaidlustamiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 teise lause alusel tühistada

osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja menetlusabi taotluse. Selles osas tuleb asi saata

menetlusabi taotluse lahendamiseks tagasi samale ringkonnakohtule. Ülejäänud osas tuleb

ringkonnakohtu määrus jätta muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Määruskaebus jäetakse

läbi vaatamata osas, milles vaidlustati ringkonnakohtu määrust kohustada hagejat tasuma

apellatsioonkaebuselt riigilõivu 65 000 krooni.

9. Kolleegium käsitleb esmalt määruskaebuse väidet TsMS § 183 vastuolu kohta põhiseadusega.

Riigikohtu üldkogu on 12. aprillil 2011 asjas nr 3-2-1-62-10 tehtud otsuses tunnistanud

põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 183 lg 1 esimese lause osas, milles see välistab

tsiviilkohtumenetluses menetlusabi andmise selles sättes märgitud kriteeriumitele mittevastavale

Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või

osaliselt vabastamiseks.

Praegusel juhul on hageja Eesti eraõiguslik juriidiline isik, kes ei vasta TsMS § 183 lg 1 esimeses

lauses nimetatud kriteeriumitele ja kes on esitanud taotluse apellatsioonkaebuselt riigilõivu

tasumisest täielikuks vabastamiseks. Ringkonnakohus ei ole taotluse lahendamise hetkel kehtinud

TsMS § 183 lg 1 järgse piirangu tõttu taotlust rahuldanud.

Kuna TsMS § 183 lg 1 esimese lause piirang on apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest

vabastamise taotluse korral üldkogu otsusega kehtetuks tunnistatud, tuleb ringkonnakohtu määrus

menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise osas tühistada ning saata taotlus ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Menetlusabi taotluse lahendamisel on ringkonnakohtul mh võimalus lähtuda

viidatud üldkogu otsuse p-s 62 antud juhistest juriidilisest isikust menetlusabi taotleja menetlusabi

taotluse lahendamise kohta.

10. Kolleegium on seisukohal, et hagejal ei ole kaebeõigust selles osas, milles ringkonnakohus

kohustas hagejat tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu 65 000 krooni, jättes apellatsioonkaebuse

käiguta. Kaebus jääb selles osas läbi vaatamata.

Riigikohtu üldkogu tunnustas viidatud 12. aprilli 2011. a määruse p-s 31 erandlikult riigilõivu

nõudmise määruse peale kaebeõigust üksnes olukorras, kus kaevatud on lisaks menetlusabi andmisest

keeldumise peale ning nii menetlusabi andmisest keeldumine kui ka tasumisele kuuluva lõivu määr

võivad olla põhiseadusega vastuolus. Praegusel juhul on hageja küll kaevanud lisaks menetlusabi

andmisest keeldumise peale, kuid täidetud ei ole üldkogu märgitud eeldus, et menetlusabi andmisest

keeldumine võib olla põhiseadusega vastuolus. Nimelt on üldkogu TsMS § 183 lg 1 esimeses lauses

sisaldunud menetlusabi andmist piirava normi juba tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks.

Hagejal on võimalik taotleda apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu suuruse põhiseaduspärasuse

kontrollimist üksnes apellatsioonkaebuse tagastamise või enamtasutud riigilõivu tagastamisest

keeldumise peale kaevates (vt üldkogu määruse p-d 28 ja 31).

Vastuseks määruskaebuse väitele, et kaebeõiguse puudumine riigilõivu tasumist kohustava

kohtumääruse peale on põhiseaduse vastane, juhib kolleegium tähelepanu viidatud üldkogu otsuse p-

le 29, milles leiti, et määruskaebuse esitamise õiguse puudumine riigilõivu nõudmise määruse kui

puuduse kõrvaldamise määruse peale ei ole põhiseadusega vastuolus.

Kolleegium märgib, et kaebeõiguse puudumise tõttu on jõustunud ringkonnakohtu määruse

resolutsiooni p 3, milles ringkonnakohus kohustas hagejat tasuma 65 000 krooni riigilõivu ja esitama

ringkonnakohtule sellekohane tõend 10 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu määruse jõustumisest.

Kuna aga kolleegium saadab hageja menetlusabi taotluse lahendamiseks ringkonnakohtule, tuleks

ringkonnakohtul määrata kindlaks uus riigilõivu tasumise tähtaeg.

11. Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väidetega tsiviilasja hinna kohta.

Ringkonnakohus on määruses määranud asja hinnaks apellatsioonimenetluses 741 595 krooni

80 senti. Kolleegium märgib esmalt, et määruskaebuse esitamise õigus ringkonnakohtu määruse peale

tsiviilasja hinna määramise osas tuleneb Riigikohtu senise praktika alusel (vt Riigikohtu

22. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-09, p 14; 14. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-22-10, p 8; 19. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 16) TsMS § 136 lg 5

esimesest lausest. Praegusel juhul on ringkonnakohus määranud tsiviilasja hinna TsMS § 136 lg 1

esimese lause tähenduses kindlaks TsMS § 125 esimese lause alusel hagejale hagi rahuldamise korral

eelduslikult kuuluva hüve väärtusest lähtudes.

Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väitega, et tsiviilasja hind on määratud valesti. Riigikohus on

14. novembril 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07 tehtud määruse p-s 13 leidnud, et sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi korral tuleb hagihinna määramisel lähtuda TsMS §-st 125. TsMS § 125

esimese lause kohaselt määratakse tuvastushagi korral hagihind hüve väärtusega, mida hageja on

eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

korral on hageja huvi suunatud sellele, et tema vastu sundtäitmisele esitatud täitedokumenti ei

täidetaks. Seetõttu tuleb hagi rahuldamise korral lugeda hagejale eeldatavalt kuuluvaks hüveks seda,

et hageja ei pea maksma (rahalise nõude korral) temalt täitedokumendiga välja

mõistetud/täitedokumendis märgitud summat. Selle summa järgi määratakse kindlaks ka hagihind ja

tasutav riigilõiv.

Samale seisukohale on Riigikohus jõudnud ka 31. jaanuaril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07 tehtud

otsuse p-s 14. Kolleegium ei pea vajalikuks neid seisukohti muuta.

12. Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja lõplikult lahendava kohtu otsustada.

13. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada

hagejale määruskaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon. Hageja on kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8

palunud kautsjoni tagastada OÜ-le Clausula.

Tambet Tampuu, Henn Jõks, Jaak Luik