3-3-1-85-10 · Riigikohus

Riigikohtunik Tõnu Antoni eriarvamus üldkogu otsusele asjas nr 3-3-1-85-10

1. Üldkogu enamus võinuks otsuses käsitletud oluliste põhimõtete selgitamisel jõuda suurema selguse

ja üheseltmõistetavuseni.

2. Üldkogu enamuse arvates pidi Vabariigi Valitsus LKS § 10 lg 1 alusel andma akti, mis on üksnes

vormilt määrus (vt otsuse p 19 jj).

Otsuse resolutsiooni p-s 1 tunnistatakse LKS § 10 lg 1 tekstiosa "määrusega" põhiseadusega

vastuolus olevaks ja kehtetuks. Puudub kindlus, kas põhiseaduse vastane on üksnes määruse vormi

kasutamine või siiski eksimus akti liigi määramisel. Arvan, et eksiti akti liigi määramisel, mida

üldkogu põhiseaduslikkuse järelevalve korras aga ei hinnanudki.

Arvan, et hoiuala kaitse alla võtmise otsus on üksikakt, täpsemini üldkorraldus. LKS § 10 lg-t 1 ei ole

õige mõista nii, et Vabariigi Valitsus pidi andma sellise üldkorralduse määruse vormis.

3. Kuigi otsuses kasutatakse LKS § 10 lg-s 1 märgitud määruse kui akti liigi kohta

mitmetimõistetavaid kriteeriume - määrusel on materiaalses mõttes haldusakti tunnused (p 20),

määrus on materiaalses tähenduses käsitatav haldusaktina, kuid konkreetsusastmelt lähedane

õigustloovatele aktidele (p 22), määrus ei oleks kohane juhul, kui üldkorraldus on õigustloovatest

aktidest oluliselt konkreetsem (p 24) -, arvan, et üldkogu asus lõppkokkuvõttes seisukohale, et

"tegemist ei ole materiaalses mõttes määrusega" (p 32). Selline järeldus ei kummuta paraku kahtlust,

et sisuliselt on üldkogu loonud aluse kolmanda aktiliigi (mis pole üld- ega üksikakt) eristamiseks.

Punktis 24 märgib üldkogu, et "seadusandja võib ka juhul, kui akti liigiks on valitud määrus, näha

erinormidega ette täiendavad akti andmise menetlus- või vaidlustamisreeglid, mis üldiselt on omased

teistsugusele akti liigile ja isiku õiguste kaitse seisukohalt konkreetsel juhul vajalikud." Punktis 23

üldkogu selgitab: "Õigusaktide andmisel on aga osal juhtudel normatiivse regulatsiooni ning

individuaalse ettekirjutuse range eristamine komplitseeritud ega pruugi vastata regulatsiooni

ökonoomsuse põhimõttele. Seaduse regulatsioon, mis näeb ette sellise õigustloova akti andmise,

millest tuleneb vahetult isiku subjektiivsete õiguste ja vabaduste riive, ei ole vältimatult

põhiseadusvastane. Määrav on siinjuures küsimus, kas õigustloova aktiga konkreetse isiku

subjektiivsete õiguste riivet kehtestades on isikule piisavalt tagatud PS §-st 14 tulenev põhiõigus

korraldusele ja menetlusele, samuti see, kas isikule on tagatud PS §-st 15 tulenev õigus vaidlustada

kohtus tema suhtes kehtestatud piiranguid."

Üldkogu selline lähenemine viiks pigem järeldusele, et põhiseadusega vastuolus on seadusandja

tegevusetus isiku õiguste kaitseks menetlusreeglite kehtestamisel, mitte aga seadusandja volitus

vormilt määruse andmiseks.

4. Nõus olen sellega, et üld- ja üksikakti eristamine on mõnel juhul keeruline, kuid see ei õigusta

minu arvates põhiseaduse ja selle sisu täpsustava nn konstitutsioonilise seaduse - Vabariigi Valitsuse

seaduse - nõuete eiramist.

Põhiseaduse § 87 alusel annab Vabariigi Valitsus seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi.

Vabariigi Valitsuse seaduse § 27 lg 1 kohaselt on Vabariigi Valitsuse määrus õigustloov akt, s.o

üldakt, ja § 30 lg 1 kohaselt on Vabariigi Valitsuse korraldus üksikakt.

5. Arvan, et LKS § 10 lg 1 on vastuolus PS § 87 p-ga 6, mis eristab üld- ja üksikakte. Tegemist on

seadusandja eksimusega akti liigi määramisel.

6. Vaidlusaluse määruse (üldkorralduse) õiguspärasuse hindamisel on üldkogu enamus

halduskohtumenetluse raames kontrollinud, "kas tuvastatud menetlusvead (kinnistute omaniku

nõuetele mittevastav kaasamine ja ärakuulamine) ja vormivead (akti põhjendamata jätmine) võisid

mõjutada Võilaiu hoiuala kaitse alla võtmise otsuse sisu ning kas haldusakt on vaatamata neile

vigadele kontrollitav" (vt otsuse p 43). Üldkogu jättis tähelepanuta aga vea nii akti vormis kui ka

liigis.