3-2-1-32-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-32-11

Määruse kuupäev

Tartu, 30. mai 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaa Luik

Kohtuasi

K. P avaldus lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas

nr 2-10-44813

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K. P määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja K. P (isikukood xxxxxxxxxxx)

Puudutatud isik P. P (isikukood xxxxxxxxxxx)

Puudutatud isik K. P (isikukood xxxxxxxxxxx)

Tallinna linn

Asja läbivaatamise kuupäev

18. aprill 2011. a, kirjalik menetlu

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-44813 ja

Harju Maakohtu 20. septembri 2010. a määrus samas tsiviilasjas.

2. Saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks Harju Maakohtule.

3. Määruskaebus rahuldada.

4. Tagastada K. P-le määruskaebuselt 17. novembril 2010 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend

viis) eurot 56 senti (s.o 400 (nelisada) krooni).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus korraldas 17. novembri 2009. a määrusega tsiviilasjas nr 2-09-41000 P. P

(puudutatud isik) suhtlemisõiguse oma tütre K. P-ga (laps). Tallinna Ringkonnakohus muutis 12. mai

2010. a määrusega maakohtu määrust. Ringkonnakohtu määrus jõustus Riigikohtu 22. juuni 2010. a

määrusega, millega Riigikohus jättis avaldaja määruskaebuse menetlusse võtmata.

2. Puudutatud isik esitas 17. augustil 2010 tsiviilasjas nr 2-09-41000 avalduse lepitusmenetluse

alustamiseks, lapsega suhtlemist korraldava määruse täitmise tagamiseks ja sunnivahendite

kohaldamiseks. Avalduse kohaselt takistab lapse ema K. P (avaldaja) jätkuvalt isal lapsega

suhtlemist, rikkudes sellega ringkonnakohtu 12. mai 2010. a määrust. Maakohus võttis puudutatud

isiku avalduse 1. septembri 2010. a määrusega menetlusse.

Harju Maakohus tunnistas 21. oktoobri 2010. a määrusega lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja saatis

pooled nõustaja juurde. Samas määruses hoiatas maakohus avaldajat, et kui ta ei täida

ringkonnakohtu 12. mai 2010. a määrusega kehtestatud suhtlemiskorda, võib kohtutäitur puudutatud

isiku avalduse ja maakohtu määruse alusel alustada täitemenetlust ja teha täitetoiminguid lapsega

suhtlemise võimaldamiseks või teha kohtule ettepaneku avaldajat trahvida. Tallinna Ringkonnakohus

jättis 7. märtsi 2011. a määrusega maakohtu määruse muutmata. Riigikohus jättis 23. mai 2011. a

määrusega ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse menetlusse võtmata.

3. Avaldaja esitas 16. septembril 2010 (s.o tsiviilasjas nr 2-09-41000 toimuva lepitusmenetluse ajal)

Harju Maakohtule avalduse puudutatud isiku ja lapse suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks ja esialgse

õiguskaitse kohaldamiseks.

Avalduse kohaselt tuleb kehtiva suhtluskorra täitmine lõpetada ja määrata kindlaks uus suhtluskord,

sest asjaolud on oluliselt muutunud. Puudutatud isik ei ole huvitatud lapsega suhtlemisest ega tema

tervisest ja heaolust ning on tekitanud lapsele kehavigastusi ja hingelisi traumasid, samuti on ta last

seksuaalselt väärkohelnud.

20. septembril 2010 esitas avaldaja maakohtule taotluse tsiviilasjade nr 2-10-44813 ja nr 2-09-41000

liitmiseks ühte menetlusse.

4. Harju Maakohus keeldus 20. septembri 2010. a määrusega tsiviilasjas nr 2-10-44813

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 5 alusel suhtlemiskorra kindlaksmääramise

avalduse menetlusse võtmisest ja jättis esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse läbi vaatamata.

Maakohtu menetluses on tsiviilasi nr 2-09-41000, mille raames lahendab kohus TsMS § 563 alusel

puudutatud isiku avaldust lepitusmenetluses lapsega suhtlemist korraldava määruse täitmiseks.

Asjaolu, et avaldaja on selles tsiviilasjas puudutatud isiku seisukohtadest erineval arusaamal, ei ole

käsitatav uue tsiviilasjana, sest neid erimeelsusi lahendatakse sama tsiviilasja raames. Kohus on

hagita menetluses pädev lahendama nii avaldaja kui ka puudutatud isikute esitatud taotlusi, sh

esialgse õiguskaitse rakendamise taotlust. Kuna avaldaja on 16. septembril 2010 esitanud esialgse

õiguskaitse kohaldamise taotluse ka tsiviilasjas nr 2-09-41000, ei ole vaja saata praeguses tsiviilasjas

esitatud esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlust teise tsiviilasja juurde.

Vastuseks avaldaja taotlusele liita tsiviilasjad ühte menetlusse märkis maakohus 21. septembri

2010. a kirjas, et kuna maakohus ei võtnud suhtlemiskorra kindlaksmääramise avaldust menetlusse, ei

saa tsiviilasju liita.

5. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada.

Õige ei ole maakohtu arusaam, et avaldaja esitas praeguses tsiviilasjas esitatud esialgse õiguskaitse

rakendamise taotluse ka tsiviilasjas nr 2-09-41000. Viidatud asjas on kohus juba 15. septembril 2009

rahuldanud esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, kuid see ei ole seotud praegu tekkinud

kiireloomulise vajadusega rakendada esialgset õiguskaitset uutel asjaoludel. Kohtumäärusega

kohaldatud abinõu toime on lõppenud, sest kohtumäärus on jõustunud. Eksitav on ka määruse

seisukoht, et avaldaja esitas lapse hooldusõiguse kindlaksmääramise avalduse.

Kuna avaldaja esitatud lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramise avalduse alus ei ole sama

tsiviilasjas nr 2-09-41000 esitatud avalduse aluseks olevate asjaoludega, ei olnud maakohtul õigust

jätta avaldus TsMS § 371 lg 1 p 5 alusel menetlusse võtmata. Sama ei ole ka nende avalduste ese.

Puudutatud isik on asjas nr 2-09-41000 esitanud avalduse lepitusmenetluse alustamiseks, lapsega

suhtlemist korraldava kohtumääruse täitmise tagamiseks ja sunnivahendite kohaldamiseks. Avaldaja

palus tsiviilasja nr 2-10-44813 liita ühte menetlusse tsiviilasjaga nr 2-09-41000, kuna nende ühine

menetlemine võimaldab asja kiiremat ja lihtsamat menetlemist. Jättes esialgse õiguskaitse

rakendamise taotluse saatmata asja nr 2-09-41000 juurde, põhjustas maakohus lapse heaolu ja

õiguspäraste huvide õigusliku kaitseta jäämise. Maakohus rikkus hagita menetluses kehtivat

uurimispõhimõtet, sest ei selgitanud välja avaldaja nõuet.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. oktoobri 2010. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis määruskaebuse esitamisest tekkinud

menetluskulud avaldaja kanda.

Ringkonnaohtu määruse kohaselt eksis maakohus samas asjas menetluses oleva teise tsiviilasja

numbri märkimisel ja nimetas avaldust ekslikult hooldusõiguse kindlaksmääramise avalduseks. Need

ebatäpsused ei anna aga alust kohtumäärust tühistada. Samas vaidluses menetluses oleva teise

tsiviilasja number on 2-09-41000 (ja ka praeguses asjas on esitatud avaldus lapsega suhtlemise korra

kindlaksmääramiseks).

Maakohus jättis avaldaja esitatud lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramise avalduse õigesti

TsMS § 371 lg 1 p 5 alusel menetlusse võtmata. Viidatud sätte kohaselt ei võta kohus hagiavaldust

menetlusse, kui kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel.

TsMS § 477 lg 1 kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades

hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Hagita menetlust reguleerivad sätted ei näe ette erisusi

avalduse menetlusse võtmisest keeldumise kohta.

Ekslik on avaldaja väide, et tegemist ei ole sama vaidlusega. Puudutatud isiku suhtlemise korda

lapsega reguleerib Tallinna Ringkonnakohtu 12. mai 2010. a määrus, mida avaldaja ei täida.

Puudutatud isiku avalduse alusel alustati lepitusmenetlust. Kohtul on TsMS § 563 lg 6 alusel õigus

muuta suhtlemist reguleerivat määrust ja vanema õigusi lapse suhtes, kui lepitusmenetluses ei

saavutata kokkulepet. Seega võtab kohus lepitusmenetluses arvesse kõiki muutunud asjaolusid ja

selleks ei tule uut asja algatada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub alama astme kohtute

määrused tühistada ja saata asja läbivaatamiseks maakohtule. Lisaks esitas avaldaja taotluse

kohaldada esialgset õiguskaitset, võttes puudutatud isikult menetluse ajaks ära õiguse lapsega

suhelda, ning kõrvaldada menetlusest lastekaitsetöötaja.

Avaldaja esitas perekonnaseaduse (PKS) § 143 lg 3 alusel avalduse, milles palus kindlaksmääratud

suhtluskorra täitmise osaliselt lõpetada ja määrata kindlaks uus suhtluskord, sest asjaolud on vahepeal

muutunud ja nõuavad kiiresti suhtluskorra muutmist. Puudutatud isik on kahjustanud lapse vaimset ja

kehalist tervist ning heaolu, last seksuaalselt väärkohelnud ja piinanud lapse lemmikloomi. Lapsel on

puudutatud isikuga suhtlemise tõttu hirm, kõhuvalud ja kogelus.

Kuna teises tsiviilasjas paluti määrata kindlaks suhtluskord, aga praeguses asjas soovitakse muuta

eelmist lahendit ja lõpetada selle täitmine, ei ole avalduse alus ja ese sama. TsMS §-s 563 sätestatud

lepitusmenetluse eesmärk on saavutada eelmises asjas tehtud kohtulahendi täitmine. Avalduse

eesmärk oli aga lõpetada kohtulahendi täitmine asjaolude muutumise tõttu. Isegi juhul, kui kohtul ei

oleks olnud alust avaldust menetleda, pidi kohus kohaldama lapse õiguste ja heaolu kaitseks esialgset

õiguskaitset. Lepitusmenetluses leidis avaldaja, et lepitusmenetlust ei ole mõtet korraldada, sest

suhtlemiskorda tuleb muuta. Kuna maakohus jättis üllatuslikult avalduse menetlusse võtmata, jäid

avaldaja huvid lepitusmenetluses vajaliku kaitseta. Lastekaitsetöötaja tuleb menetlusest kõrvaldada,

sest laps ei ela tema piirkonnas ja puudutatud isik on lastekaitsetöötajat mõjutanud.

8. Puudutatud isik palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata.

Maakohus jättis õigesti avaldaja esitatud avalduse menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 1 p 5 alusel,

sest poolte vahel oli samal ajal käimas lepitusmenetlus, kuna avaldaja ei täitnud kehtivat

suhtluskorda. Lepitusmenetluse käigus arutas kohus ka võimalikku vajadust muuta kehtivat

suhtluskorda ning otsustas asjaolude alusel, et suhtluskorda ei tule muuta. Järjekordse suhtluskorda

määrava menetluse alustamiseks ei ole ühtegi uut asjaolu juba seetõttu, et puudutatud isik ei ole

lapsega kohtunud. Avaldaja väited puudutatud isiku ebasobiva käitumise kohta on alusetud ja

pahatahtlikud. Ringkonnakohus jättis õigesti maakohtu määruse muutmata. Avaldaja taotletud

esialgse õiguskaitse kohaldamine raskendaks suhtluskorra täitmist või teeks selle võimatuks.

9. Kohaliku omavalitsuse arvamuse kohaselt tuleb määruskaebus jätta rahuldamata. Avaldaja väited

on tõendamata ega vasta lapse huvidele ja vajadustele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et määruskaebus on põhjendatud, mistõttu tuleb nii ringkonnakohtu kui ka

maakohtu määrus TsMS § 701 lg 3 kolmanda lause alusel tühistada ja asi saata menetlusse võtmise

otsustamiseks maakohtule.

11. Kolleegium nõustub maa- ja ringkonnakohtuga selles, et avaldaja 16. septembril 2010 esitatud

lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramise avaldust ei pidanud maakohus menetlema avalduse

esitamise ajal iseseisvas menetluses. Samas ei ole õige kohtute seisukoht, et avaldus tuli TsMS § 371

lg 1 p 5 alusel jätta menetlusse võtmata.

12. Asjaoludest nähtuvalt võttis maakohus 1. septembril 2010 tsiviilasjas nr 2-09-41000 menetlusse

puudutatud isiku avalduse lepitusmenetluse alustamiseks, lapsega suhtlemise korra täitmise

tagamiseks ja sunnivahendite kohaldamiseks. Avaldaja esitas puudutatud isiku lapsega suhtlemise

korra kindlaksmääramise ning esialgse õiguskaitse kohaldamise avalduse 16. septembril 2010,

s.o ajal, mil kehtis ringkonnakohtu 12. mai 2010. a määrusega kindlaksmääratud suhtlemiskord ning

maakohus oli kooskõlas TsMS §-ga 563 alustanud lepitusmenetlust. 20. septembril 2010 esitas

avaldaja ka taotluse praeguse tsiviilasja liitmiseks tsiviilasja nr 2-09-41000 määruse täitmiseks

toimuva lepitusmenetlusega. Avaldaja tugines avalduses sellele, et kohtu määratud lapse ja

puudutatud isiku suhtlemiskorra aluseks olevad asjaolud on muutunud.

Kolleegium leiab, et pärast kohtu määratud lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramist kooskõlas

TsMS §-ga 563 toimuva lepitusmenetluse ajal esitatud avaldus, milles palutakse määrata kindlaks

lapsega suhtlemiseks teistsugune kord, on käsitatav suhtlemiskorra muutmise avaldusena TsMS § 480

lg 1 teise lause tähenduses. Seda kinnitab ka TsMS § 563 lg 6 p-s 2 sätestatu, mille kohaselt määrab

kohus lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamisel, millises ulatuses tuleb muuta suhtlemist

puudutavat määrust. Ringkonnakohus on samuti märkinud, et avaldaja esitatud muutunud asjaolusid

võtab kohus arvesse tsiviilasjas nr 2-09-41000 toimuvas lepitusmenetluses. Seega on ringkonnakohus

õigesti järeldanud, et avaldust tuli menetleda tsiviilasjas nr 2-09-41000 toimuvas lepitusmenetluses.

Järelikult ei olnud maakohtul alust kohaldada TsMS § 371 lg 1 p 5 ja ringkonnakohtul maakohtu

järeldusega nõustuda.

Kolleegium leiab, et kuna maakohtu menetluses oli puudutatud isiku avaldus lepitusmenetluseks

lapsega suhtlemist korraldava määruse täitmiseks tsiviilasjas nr 2-09-41000, oleks maakohus pidanud

avaldaja esitatud puudutatud isiku lapsega suhtlemist korraldava määruse muutmise avalduse liitma

lepitusmenetlusse suunatud asjaga. Avalduste ühine menetlemine oleks võimaldanud avalduste

kiiremat lahendamist või lihtsustanud nende menetlemist ning suurendanud võimalust viia

lepitusmenetlus edukalt lõpuni. Eelnev oleks olnud kooskõlas nii TsMS §-s 2 sätestatud

menetlusökonoomia põhimõttega kui ka PKS § 143 lg-tes 1 ja 2 sätestatud lapse õiguste ja huvidega.

13. Praegusel juhul ei ole enam võimalik avaldaja esitatud suhtlemise korra muutmise avalduse

menetlemine koos tsiviilasja nr 2-09-41000 täitmiseks toimunud lepitusmenetlusega, sest maakohus

on 21. oktoobri 2010. a määrusega lugenud lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja saatnud pooled

nõustaja juurde. Maakohtu määrus kuulub TsMS § 550 lg 3 alusel täitmisele alates 23. maist 2011. a,

mil Riigikohus jättis menetlusse võtmata avaldaja määruskaebuse ringkonnakohtu 7. märtsi 2011. a

määruse peale. Kuna lepitusmenetlus on lõppenud, tuleb lapsega suhtlemist korraldava määruse

muutmise avaldus lahendada iseseisvas hagita menetluses.

14. Lähtuvalt kehtivast perekonnaseadusest muudab kohus varem tehtud lahendi PKS § 123 lg 2

järgi, kui seda nõuavad lapse heaolu püsivalt mõjutavad kaalukad asjaolud. Lapsesse puutuvaid asju

läbi vaadates teeb kohus PKS § 123 lg 1 alusel esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades

kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Seega peab maakohus avalduse läbivaatamisel

hindama, kas puudutatud isiku lapsega suhtlemist korraldava määruse aluseks olevad asjaolud on

muutunud ajast, kui kohus määras kindlaks suhtluskorra.

15. Lisaks peab kolleegium vajalikuks selgitada, et vanematel on PKS § 116 lg 1 järgi oma lapse

suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. Lapsel, kes on ühest vanemast

lahutatud, on lastekaitse seaduse § 28 järgi õigus säilitada isiklikud suhted ja kontakt ka lahus elava

vanemaga, kui see ei kahjusta last. PKS § 143 lg 1 teise lause kohaselt on mõlemal vanemal kohustus

ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Seega tuleneb PKS § 143 lg-st 1 vanema kohustus ja ühtlasi õigus

suhelda lapsega. PKS § 143 lg 2 esimese lause kohaselt peab vanem hoiduma tegevusest, mis

kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvamist. Seega tuleneb seadusest ka see,

et lapsega koos elav vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga. Kui

vanem kahjustab lapse suhet teise vanemaga, rikub ta PKS § 143 lg 1 esimeses lauses sätestatud lapse

õigust isiklikult suhelda mõlema vanemaga. PKS § 143 lg 3 esimene lause annab kohtule õiguse

lapse huvides suhtlusõigust või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist piirata või

suhtlusõiguse teostamine või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmine lõpetada.

Kolleegium peab vajalikuks juhtida menetlusosaliste tähelepanu asjaolule, et tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Öeldu

tähendab ühtlasi seda, et ka vanemad peavad oma vanema õigusi teostama ja vanema kohustusi

täitma heas usus (vt ka Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, p 33). Seega

peab vanem oma vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama

vanema õigusi heas usus ka ilma selleta, et kohus määraks kindlaks detailse suhtlemiskorra või

muudaks kindlaksmääratud suhtlemiskorda.

16. Vastuseks määruskaebuses esitatud taotlusele kõrvaldada menetlusest lastekaitsetöötaja ja

kohaldada esialgset õiguskaitset selliselt, et võtta kohtumenetluse ajaks puudutatult isikult õigus

lapsega kohtuda ning suhelda telefoni ja Skype teel, märgib kolleegium järgmist.

Kuna maakohus ei võtnud avaldaja avaldust menetlusse, ei saa kolleegium võtta seisukohta taotluse

kohta kõrvaldada menetlusest lastekaitsetöötaja.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt esitas avaldaja esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse ka

tsiviilasjas nr 2-09-41000. Puudutatud isik on 11. aprillil 2011 Riigikohtule esitatud vastuses

selgitanud, et ta ei ole lapsega kohtunud alates 23. juunist 2010. Tallinna Kesklinna Valitsuse

14. aprilli 2011 arvamuse kohaselt ei ole puudutatud isik saanud ka telefoni teel lapsega suhelda.

Seetõttu ei saa kolleegium võtta seisukohta avaldaja esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse kohta.

Esialgset õiguskaitset saab kooskõlas TsMS §-dega 4771 ja 551 kohaldada asja menetledes

maakohus, kui seda tingib lapse heaolu.

17. Kuna asi saadetakse maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada.

18. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

kohaselt avaldajale tagastada.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaa Luik