3-2-1-36-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-36-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. mai 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

J. O hagi J. O vastu J. O kinnisasja ühisomanikuna

kinnistusraamatusse kandmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-17834

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. O kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

63 911 eurot 65 senti (1 000 000 krooni)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja J. O (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

J. Leppik

Kostja J. O (isikukood xxxxxxxxxxx), esindajad vandeadvokaat

Toomas Vaher ja vandeadvokaat Neve Uudelt

Asja läbivaatamise kuupäev

25. aprill 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 19. märtsi 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 4. novembri

2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-17834 ning saata asi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada J. O-le kassatsioonkaebuselt 2. detsembril 2010 tasutud kautsjon

25 (kakskümmend viis) eurot 56 senti (400 krooni).

4. Mõista J. O-lt Eesti Vabariigi kasuks välja apellatsioonkaebuselt vähem tasutud riigilõiv

4473 (neli tuhat nelisada seitsekümmend kolm) eurot 82 senti (70 000 krooni). Riigilõiv tuleb

tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 10220034796011 (AS SEB Pank),

nr 221023778606 (Swedbank AS), nr 333416110002 (Danske Bank A/S Eesti filiaal) või

nr 17001577198 (Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal) (viitenr kõigil 2900076284) 15 päeva

jooksul arvates Riigikohtu otsuse jõustumisest. Tasumisega viivitamisel tuleb alates Riigikohtu

otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. O (hageja) esitas 22. aprillil 2009 Pärnu Maakohtule J. O (kostja) vastu hagiavalduse, milles

palus tunnistada end Pärnu Maakonnas Kullamaa vallas Xxxxx külas asuvate Xxxxxxxx ja

Xxxxxxxx kinnistu ühisomanikuks ja tuvastada, et kostjal on kohustus anda nõusolek hageja

ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks. Samuti palus hageja tagada hagi mõlema kinnistu

kohta kinnistusraamatusse enda kasuks vastuväite sissekandmisega.

Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 25. juulil 1972. Pooled omandasid abielu ajal kaks

kinnistut ja kostja kanti Xxxxxxxx kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse 5. märtsil 1999 ning

Xxxxxxxx kinnistu omanikuna 25. veebruaril 1999. Kostja keeldub andmast nõusolekut hageja

ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks, kuigi kinnistud on perekonnaseaduse (PKS) § 14

lg 1 järgi abikaasade ühisvara. Hageja palub kanda end PKS § 17 lg 5 alusel kinnistute

ühisomanikuna kinnistusraamatusse.

Kostja omandas Xxxxxxxx kinnistu 16. veebruaril 1999 oma venna V. T-ga sõlmitud kinke- ja

kasutusõigusega koormamise lepingu alusel. Hageja tasus 15. novembril 1997 Xxxxxxxx maaüksuse

mõõdistamise eest 6000 krooni ja maksis 18. veebruaril 1999 Lääne Maavalitsusele 179 758 krooni

V. T maa ostueesõigusega erastamise võlgnevuse katteks ning 1797 krooni 60 senti intressi.

Nimetatud kulutused kanti ühisvara arvel. Kuna kinkelepingu esemeks oleva kinnistu omandamisel

tehti kulutusi, ei ole kinnistu omandamise aluseks oleval lepingul kinke iseloomu. Kinnistu

omandamise kinkeleping on tühine, sest sellega varjati tegelikult ostu-müügilepingut. Juhul, kui

kostja leiab, et kinnistu on omandatud kinkelepingu alusel ja seetõttu tema lahusvara, palub hageja

alternatiivselt tunnistada Xxxxxxxx kinnistu PKS § 14 lg 2 alusel abikaasade ühisvaraks.

2. Pärnu Maakohus rahuldas 24. aprilli 2009. a määrusega hagi tagamise taotluse ja lasi kanda

kinnistusraamatusse mõlema kinnistu kohta avatud registriossa hageja kasuks vastuväite.

3. Kostja võttis Xxxxxxxx kinnistu osas hagi õigeks, kuid vaidles vastu Xxxxxxxx kinnistut

puudutavale nõudele.

Kostja omandas Xxxxxxxx kinnistu abielu kestel kinke teel oma vennalt ja see on kostja lahusvara.

Hageja tasus kostja palvel kostja eest Xxxxxxxx kinnistu kulud, sest V. T-l ei olnud võimalik neid

maksta. Asjaolul, et hageja kandis kostja palvel V. T eest kinnistuga seotud kulud, ei ole asjas

tähtsust. Kulude kandmine ei anna hagejale omandiõigust Xxxxxxxx kinnistule. V. T ei ole saanud

hagejalt ega kelleltki teiselt Xxxxxxxx kinnistu eest raha. Seega ei ole kinnistu müüki toimunud. V. T

ja kostja tahe oli suunatud kinkelepingu sõlmimisele. Hageja väide, et Xxxxxxxx kinnistu

omandamise kinkeleping on tühine, sest sellega varjati tegelikult müügilepingut, on vale.

Ka kostja tasus hageja eest korduvalt summasid hageja erinevate kohustuste täitmiseks, sh kandis ka

kostja hageja lahusvara hulka kuuluvate kinnistutega seotud ja muid isiklikke kohustusi, kuid nende

kulutuste kandmine ei muuda kinnistuid veel ühisvara hulka kuuluvaiks. Pooled olid omavahelistes

rahaasjades abielusuhete ajal paindlikud, kuid see ei tähenda, et hagejal on õigus nõuda endale kostja

lahusvara.

4. Hageja esitas 19. jaanuaril 2010 Xxxxxxxx kinnistu osas hagist loobumise avalduse ja palus selle

kinnistu osas menetluse lõpetada. Pärnu Maakohus võttis 16. veebruari 2010. a määrusega hagist

loobumise vastu ja lõpetas Xxxxxxxx kinnistu osas menetluse ning tühistas selle kinnistu osas ka

hagi tagamise.

5. Pärnu Maakohus jättis 19. märtsi 2010. a otsusega hagi Xxxxxxxx kinnistu osas rahuldamata,

tühistas hagi tagamise ja jättis menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja omandas Xxxxxxxx

kinnistu poolte abielu ajal.

Hageja ei ole esitanud Xxxxxxxx kinnistu ühisvaraks tunnistamise nõuet PKS § 14 lg 2 alusel.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja

taotluste alusel, lähtudes nõudest. Hageja on esitanud nõude PKS § 17 lg 5 alusel, nõudes enda

tunnistamist Xxxxxxxx kinnistu ühisomanikuks ja kinnistusraamatu kande vastavat muutmist.

V. T ja kostja vahel 16. veebruaril 1999 sõlmitud kinnistu kinke- ja kinnistu kasutusõigusega

koormamise lepingu (edaspidi leping) p 1.1 järgi kuulus Xxxxxxxx kinnistu kinkijale ainuomandina.

Lepingu p-de 3.1 ja 3.2 järgi kinkis kinkija kinnistu kingisaajale ja kingisaaja võttis kinnistu lepingu

alusel kinkena vastu. Lepingu p 3.3 järgi oli kinnistu väärtus 200 000 krooni. Kostja kanti Xxxxxxxx

kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse 5. märtsil 1999.

Kviitungiga nr 27-97 on tõendatud, et hageja tasus 15. novembril 1997 Xxxxxxxx maaüksuse

mõõdistamise ja maaüksuse moodustamise toimiku koostamise eest 6000 krooni.

Erastamisväärtpaberi maksekorraldusega on tõendatud, et hageja tasus 18. veebruaril 1999 Lääne

Maavalitsusele 179 758 krooni. Maksekorralduse selgituses on märge: "V. T - korraldus nr 438 - M

16.02.98". 18. veebruari 1999. a maksekorraldusega on tõendatud, et hageja tasus 1797 krooni

60 senti. Maksekorralduse selgituses on märge: "LEP 531 09.03.1998 intress 2 x 898,80 V. T". Nende

tõenditega on tõendatud, et hageja tasus Xxxxxxxx maaüksuse mõõdistamise ja maaüksuse toimiku

moodustamisega seotud kulud. Arvestades asjaolu, et kostja sai Xxxxxxxx kinnistu omanikuks alles

5. märtsil 1999, ei anna nimetatud kulude kandmine 1997. aastal alust tunnistada hagejat Xxxxxxxx

kinnistu ühisomanikuks. Pärast kostja ja V. T kinkelepingu sõlmimist 18. veebruaril 1999, kuid enne

kostja omanikuna kinnistusraamatusse kandmist tasutud 179 758 krooni ja intress 1797 krooni ei

muuda hetke, mil kostja sai Xxxxxxxx kinnistu omanikuks. Xxxxxxxx kinnistuga seotud kulutuste

tegemine enne, kui kostja sai kinnistu omanikuks, ei anna alust tunnistada hagejat Xxxxxxxx kinnistu

ühisomanikuks PKS § 14 lg 1 alusel ega muuta kinnistusraamatu kannet.

PKS § 14 lg 1 järgi on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Ühe abikaasa

poolt kinkelepingu alusel abielu kestel omandatu ei muutu automaatselt abikaasade ühisvaraks.

Hageja ei ole esitanud asjaolusid, mis võimaldaksid tuvastada, et kostja ja V. T 16. veebruaril 1999

sõlmitud kinkeleping on tühine, sest sellega varjati tegelikult ostu-müügilepingut.

PKS § 15 lg 1 järgi on abielu kestel kinke teel omandatud vara abikaasa lahusvara. Kinkelepingu

mõiste on praegu sätestatud võlaõigusseaduses. VÕS § 259 lg 1 järgi kohustub kinkelepinguga üks

isik (kinkija) andma tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks

omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul

viisil kingisaajat rikastama. Kinkelepingut iseloomustab seega kinkija ühepoolne kohustus rikastada

kingisaajat vastutasuta. Kui kinkija kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta selle eest ka

vastutasu (vastusoorituse) saab, ei ole tegemist kinkelepinguga. Ka enne 1. juulit 2002 kehtinud TsK

järgi oli kinkeleping samadel alustel määratletav.

Hageja ei ole tõendanud, et kinkija sai kostjalt vastutasu. Erastamisväärtpaberi maksekorraldus ja

intressi tasumine ei tõenda, et kostja tegi V. T-le kinkelepingu eest vastusoorituse. Kinnistusraamatu

väljavõttest nähtub, et Xxxxxxxx kinnistule oli 2. juulil 1998 seatud Eesti Vabariigi kasuks 9. märtsi

1998. a lepingu alusel hüpoteek 179 758 krooni. Erastamisväärtpaberi maksekorralduse järgi on

179 758 krooni suuruse makse saajaks Lääne Maavalitsus. Seega on hageja teinud soorituse Eesti

Vabariigi kasuks. Hageja tehtud sooritused Eesti Vabariigi kasuks ei ole käsitatavad kostja

vastutasuna V. T-le, mis välistaksid kinkelepingu, sest lepingu p 1.3 järgi oli kinnistu koormatud

hüpoteegiga. Koormatud kinnisasja võõrandamisel jääb hüpoteek kui asjaõiguslik koormatis uue

omaniku suhtes kehtivana edasi püsima. Hageja soorituse tulemusena vabanes kostja kui hüpoteegiga

koormatud kinnisasja tulevane omanik võimalikust sundtäitmisest, sest hüpoteegiga koormatud

kinnisasja omanik peab taluma võimalikku sundtäitmist.

Erastamisväärtpaberi maksekorralduse ja intresside tasumise maksekorralduse selgitustest ei ole

võimalik tuvastada, milline oli maksekorralduste tegemise aluseks olnud 16. veebruari 1998. a

korralduse nr 438M ja 9. märtsi 1998. a lepingu nr 531 sisu. Korraldust ja lepingut kohtule ei

esitatud. Seega ei ole kohtul võimalik hinnata, kas hageja tehtud sooritustega vabanes V. T

kohustustest, mis annaks alust väita, et 16. veebruari 1999. a kinkeleping ei olnud oma olemuselt

kinge, vaid ostu-müügileping. TsMS § 5 lg 2 järgi määrab pool ise tõendid enda esitatud asjaolude

tõendamiseks. Hageja ei ole hagi aluseks olevaid asjaolusid tõendanud.

Tunnistaja H. S ütlused ei tõenda, et kostja ja V. T vahel sõlmitud kinkeleping on tühine ja sellega

varjati tegelikult ostu-müügilepingut. Tunnistaja O. T ütlused, et tunnistaja päris pärast isa surma

ainukese varana kolmetoalise korteri, ei tõenda, et kostja ja V. T vahel sõlmitud kinkeleping on

tühine.

Asjaolu, et hageja tasus 18. veebruaril 1999 põhisumma 179 758 krooni ja intressi 1797 krooni

60 senti ning 15. novembril 1997 6000 krooni, võib olla aluseks tunnistada Xxxxxxxx kinnistu poolte

ühisvaraks PKS § 14 lg 2 alusel, kuid sellist nõuet ei ole hageja kohtule esitanud ning kohus ei saa

TsMS § 5 lg 1 ja § 439 kohaselt teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse,

millega hagi rahuldada.

7. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. novembri 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda, nõustudes täielikult maakohtu

põhjendustega neid TsMS § 654 lg 6 järgi kordamata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et maakohus ei ole rikkunud asja

lahendamisel materiaal- ja menetlusõiguse norme, mis tooksid kaasa kohtuotsuse tühistamise ja uue

otsusega hagi rahuldamise. Hageja on apellatsioonkaebuses põhilises osas korranud maakohtu

menetluses esitatud väiteid ja neile kõigile on kohus otsuses piisava põhjalikkusega vastanud.

Maakohus menetles PKS § 17 lg 5 alusel hageja esitatud nõuet, milles hageja palus tunnistada end

Xxxxxxxx kinnistu ühisomanikuks ja muuta kinnistusraamatu kannet. Hageja kinnitas ka

23. veebruari 2010. a eelistungil oma nõuet, seega ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse normi,

kui lahendas hageja esitatud nõude.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Ekslik on hageja arusaam, et kinkija V. T palvel kulude

kandmine annab talle omandiõiguse kinnistule. Hageja ei ole tõendanud oma väiteid, et kostjal oli

kohustus maksta V. T-le või et kostja on maksnud raha V. T-le ostu-müügilepingu sõlmimise eest.

Hageja ei ole tõendanud ka seda, et kinkelepingu pooleks olnud V. T sai kostjalt mingit muud

vastutasu sõlmitud kinkelepingu eest. Hageja esitatud maksedokumendid (erastamisväärtpaberi

maksekorraldus, intresside tasumine) tõendavad vaid kulude kandmist, kuid kulude kandmine ei anna

hagejale omandiõigust Xxxxxxxx kinnistule ega alust tunnistada end kinnistu ühisomanikuks ning

nõuda kinnistusraamatu kande muutmist. V. T ei ole hagejalt Xxxxxxxx kinnistu eest rahasummasid

saanud ning mingit ostu-müüki ei ole toimunud. Maakohus tuvastas õigesti, et V. T ja kostja tahe oli

suunatud kinkelepingu sõlmimisele, mida notar on kinkelepingu tõestamisel kontrollinud. Kinkija

tahet on tõendanud ka tunnistaja O. T oma ütlustega. Hageja Lääne Maavalitsusele tehtud maksetest

ei saa tuletada, nagu oleks makstud V. T-le kinkelepingu eest tasu. See, kas hageja on kõnealused

maksed teinud ühisvara arvel või mitte, võib olla tähtis poolte ühisvara jagamisel, kuid mitte

kinnistusraamatu kande parandamise nõude menetlemisel.

Ekslik on hageja väide, et kinkelepinguga on üle võetud erastamislepingust tulenevad kohustused,

sest kinkeleping selliseid kokkuleppeid ei sisalda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei põhjendanud ringkonnakohus, miks tuleb vaidlus pärast

1. juulit 2010 lahendada enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse alusel, kuigi 1. juulil 2010

jõustunud PKS § 211 järgi tuleb alates selle seaduse jõustumisest kohaldada abieluvarasuhtele uut

seadust.

Ringkonnakohtu otsus ei ole õige ka enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse alusel. Iseenesest

on õige kohtute seisukoht, et hageja esitas nõude enda ühisomanikuna kinnistusraamatusse

kandmiseks PKS § 17 lg 5 alusel, kuid selle nõude rahuldamise eelduseks on PKS § 14 lg-te 1 ja 2

kohaldamine.

Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta kõigi apellatsioonkaebuse väidete kohta ning asus

põhjendamatult seisukohale, et asjaolu, et hageja kandis Xxxxxxxx kinnistu omandamisega seotud

kulutusi, ei anna kostjale kinnistu suhtes omandiõigust. Kulude kandmine annab alust pidada

omandatud kinnistut enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks või

tunnistada kinnistu PKS § 14 lg 2 alusel abikaasade ühisvaraks ning muuta kinnistusraamatu kannet.

Samale seisukohale saab asuda ka 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 25 ja § 27 lg 6 alusel.

10. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Õige ei ole hageja väide, et ringkonnakohus pidi lahendama vaidluse 1. juulil 2010 jõustunud

perekonnaseaduse sätete alusel. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi maakohtu otsuse

seaduslikkust ja saab seda teha üksnes maakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud õigusnormide alusel.

Kui seadusandja otsustab muuta seadust, ei muuda see ebaseaduslikuks enne uue seaduse kehtima

hakkamist tehtud kohtuotsuseid.

Ringkonnakohtu otsus on ka sisuliselt õige, sest hageja ei ole esitanud kinnistu ühisvaraks

tunnistamise nõuet enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 2 alusel. Hageja esindaja nõudis üksnes

hageja ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmist ega soovinud esitada kinnistu ühisvaraks

tunnistamise nõuet.

Ringkonnakohus ei ole jätnud otsust põhjendamata, sest nõustus TsMS § 654 lg 6 järgi täielikult

maakohtu põhjendustega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja nii maa- kui ka

ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692

lg 5 alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

12. Pooled ei vaidle järgmiste asjas tuvastatud oluliste asjaolude üle:

poolte abielu sõlmiti 25. juulil 1972;

hageja tasus 15. novembril 1997 Xxxxxxxx maaüksuse mõõdistamise ja moodustamise toimiku

koostamise eest 6000 krooni;

kostja ja V. T sõlmisid 16. veebruaril 1999 Xxxxxxxx kinnistu kinke- ja kinnistu kasutusõigusega

koormamise lepingu, millega V. T kinkis kinnistu kostjale;

hageja tasus 18. veebruaril 1999 Lääne Maavalitsusele 179 758 krooni (maksekorralduse selgituses

on märge: "V. T - korraldus nr 438 - M 16.02.98") ja 1797 krooni 60 senti (maksekorralduse

selgituses on märge: "LEP 531 09.03.1998 intress 2 x 898,80 V. T");

kostja kanti 5. märtsil 1999, s.o abielu ajal Xxxxxxxx kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse.

Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab andma nõusoleku Xxxxxxxx kinnistu ühisomanikuna

hageja kinnistusraamatusse kandmiseks või on Xxxxxxxx kinnistu kostja lahusvara, mistõttu kostjal

sellist kohustust ei ole.

13. Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 17 lg 5 järgi kanti abikaasa abikaasade ühise notariaalselt

tõestatud avalduse alusel ühisomanikuna kinnistusraamatusse, kui abikaasade varasuhteid

reguleerivate sätete alusel võis kinnisasja lugeda abikaasade ühisvaraks, kuid selle omanikuna oli

kinnistusraamatusse kantud üksnes üks abikaasa. Kui kinnistusraamatusse omanikuna kantud

abikaasa keeldus ühise avalduse esitamisest, võis teine abikaasa kohtu korras nõuda enda

ühisomanikuks tunnistamist ja kinnistusraamatu kande muutmist.

Kolleegiumi arvates sai kohus enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 17 lg 5 teise aluse järgi tunnistada

abikaasa kinnisasja ühisomanikuks nii sel põhjusel, et kinnisasi oli PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade

ühisvara, kui ka sel põhjusel, et kinnisasi tuli PKS § 14 lg 2 alusel tunnistada abikaasade ühisvaraks.

Esimesel juhul tuli kohtul tuvastada, et kinnisasi on PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara ja

kohustada kinnistusraamatusse omanikuna kantud abikaasat kinnistusraamatu kande parandamiseks

andma nõusolekut teise abikaasa ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks. Teisel juhul pidi

kohus esmalt tunnistama kinnisasja PKS § 14 lg 2 alusel abikaasade ühisvaraks ning sellest tulenevalt

kohustama kinnistusraamatusse omanikuna kantud abikaasat kinnistusraamatu kande muutmiseks

andma nõusolekut teise abikaasa ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks. Õige on kohtute

seisukoht, et viimasel juhul pidi abikaasa lisaks enda ühisomanikuks tunnistamisele nõudma ka

kinnistu ühisvaraks tunnistamist PKS § 14 lg 2 alusel.

14. Asja materjalidest nähtub, et hageja palus hagiavalduse lõpus välja toodud nõuete hulgas (p-s 3)

tunnistada end Xxxxxxxx kinnistu ühisomanikuks ja tuvastada, et kostjal on kohustus anda nõusolek

selle kinnistu kohta avatud kinnistusraamatu registriosa teise jao muutmiseks selliselt, et sinna

kantakse teise omanikuna sisse hageja, ning asjaolu, et tegemist on poolte ühisomandiga.

Hagiavalduse põhjendustes tugines hageja sellele, et Xxxxxxxx kinnistu tuleb lugeda

enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 alusel poolte ühisvaraks, sest see omandati abielu ajal,

kuid märkis ühtlasi ka seda, et kui kostja arvates on kinnistu kinkelepingu sõlmimise tõttu lahusvara,

esitab hageja alternatiivse nõudena Xxxxxxxx kinnistu ühisvaraks tunnistamise nõude enne 1. juulit

2010 kehtinud PKS § 14 lg 2 alusel. Seega oli hageja hagiavalduses väljendatud nõudeks tuvastada,

et kinnistu kuulub abikaasade ühisvara hulka, ning tunnistada hageja sellest tulenevalt Xxxxxxxx

kinnistu ühisomanikuks, mis annaks alust parandada kinnistusraamatu kannet. Xxxxxxxx kinnistu

ühisvaraks tunnistamist PKS § 14 lg 2 alusel hageja kohtult ei nõudnud, nagu leidis õigesti ka

maakohus.

Kolleegium juhib tähelepanu, et TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi tuleb hagiavalduses märkida mh hageja

selgelt väljendatud nõue ning kohus peab TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 järgi selgitama eelmenetluses

välja hageja nõuded ning faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta. Kohtul ei ole kohustust

soovitada hagejal esitada esialgse nõude vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral

samas menetluses alternatiivne hagi. Kohtul ei ole kohustust selgitada hagejale hagi eseme ja/või

aluse muutmise vajadust, st seda, millise nõude või hagi aluste alternatiivne esitamine aitaks hagejal

paremini saavutada tema soovitud eesmärki (vt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

34-11, p-d 10-11). Arvestades eelnevat ja seda, et hagejat on esindanud alates hagiavalduse

esitamisest vandeadvokaat, kes ka eelistungil on märkinud, et "nõudeks on ühisomanikuna

sissekandmine" (võrdle otsuse p-s 13 märgitud PKS § 14 lg 2 järgse nõudega), leiab kolleegium, et

kohtud pole rikkunud selgitamiskohustust. Seda ei väideta ka kassatsioonkaebuses, kus hageja on

endiselt arusaamisel, et ta on PKS § 14 lg 2 kohase nõude ja ka asjaolud selle nõude rahuldamiseks

esitanud.

Kolleegiumi hinnangul on ekslik ka seisukoht PKS § 14 lg 2 nõude aluseks olevate asjaolude

esitamise kohta. Kohus võis enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 2 järgi tunnistada abikaasa

lahusvara osaliselt või täielikult abikaasade ühisvaraks juhul, kui lahusvara väärtus oli abielu kestel

abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Asjas on tuvastatud, et hageja

kandis Xxxxxxxx kinnistu omandamisega seotud kulusid küll abielu ajal, kuid enne seda, kui kostja

kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse, s.o enne seda, kui kostja omandas Xxxxxxxx

kinnisasja väidetavalt lahusvarana. Seega ei saa kinnistu omandamise eel tehtud kulutusi pidada

kostja lahusvarale tehtud kulutusteks PKS § 14 lg 2 mõttes (vt ka Riigikohtu 9. detsembri 2009. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-09, p 13). Hageja ei ole esitanud asjaolusid, mille alusel võiks

järeldada, et tehtud kulutuste tõttu Xxxxxxxx kinnistu väärtus oluliselt suurenes, ja mis annaks alust

tunnistada see PKS § 14 lg 2 alusel poolte ühisvaraks.

Seega leiab kolleegium, et hageja pole esitanud nõuet tunnistada vaidlusalune kinnisasi PKS § 14 lg-

s 2 toodud asjaoludel poolte ühisvaraks.

15. Ekslik on kohtute seisukoht, et hagejat ei saanud tunnistada Xxxxxxxx kinnistu ühisomanikuks

enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 alusel. Kolleegiumi arvates kohaldasid alama astme

kohtud vääralt nii PKS § 14 lg-t 1 kui ka PKS § 15 lg-t 1.

Abielu kestel abikaasade omandatud vara oli enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi

üldjuhul abikaasade ühisvara, v.a abikaasa omandis enne abiellumist olnud vara, abielu kestel kinke

või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille abikaasa omandas pärast abielusuhete lõppemist,

samuti isiklikud tarbeesemed. Viimati nimetatu oli PKS § 15 lg-te 1 ja 2 järgi abikaasa lahusvara.

Kostja väitel oli Xxxxxxxx kinnistu tema lahusvara, sest ta omandas selle V. T-lt kinkelepingu alusel.

Hageja arvates ei olnud Xxxxxxxx kinnistu kostja lahusvara, sest hageja kandis ühisvara arvel selle

kinnistu omandamise kulud, mistõttu ei olnud kostja ja V. T lepingul kinke iseloomu ning kinkeleping

oli tühine, sest sellega varjati kinnistu müügilepingut.

Kolleegium jääb oma varem väljendatud seisukoha juurde, et enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 15

lg 1 mõttes sai abikaasa lahusvaraks lugeda üksnes sellise vara, mis oli omandatud tasuta, sest

kinkelepingu mõistest (nii enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 259 lg 1 kui ka

1. juulil 2002 jõustunud VÕS § 259 lg 1 mõttes) tuleneb, et kinkega on tegemist üksnes siis, kui üks

tehingu pool rikastab teist tehingu poolt vastutasu saamata, s.o kingisaaja rikastub ilma vastusooritust

tegemata (vt Riigikohtu 9. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-09, p-d 13 ja 16).

Maakohus juhtis asja lahendades õigesti tähelepanu kolleegiumi ülalmärgitud seisukohale, kuid leidis

vääralt, et Xxxxxxxx kinnistu omandati PKS § 15 lg 1 mõttes kinke teel, sest kinkija ei ole saanud

kinke eest mingit vastutasu.

16. Iseenesest on õige, et kostjal ei olnud 16. veebruaril 1999 Xxxxxxxx kinnistu kinke- ja kinnistu

kasutusõigusega koormamise lepingu järgi kohustust maksta V. T-le kinnistu saamise eest raha ja et

kostja ei ole V. T-le raha maksnud. Hageja ei ole seda ka väitnud. Hageja väitis, et tema ise, mitte

kostja, kandis abielu ajal V. T asemel Xxxxxxxx maaüksuse mõõdistamise ja moodustamise kulud

ning maksis V. T asemel Eesti Vabariigile Xxxxxxxx kinnistu erastamise tasu koos intressiga. Oma

väidete kinnitamiseks esitas hageja ka maksekorraldused. Kostja ei eita, et hageja need kulud V. T

eest kandis. Seega ei ole asja materjalidega kooskõlas maakohtu seisukoht, nagu ei oleks hageja

tõendanud, et hageja sooritustega vabanes V. T oma kohustustest.

Kolleegiumi arvates saab hageja esitatud asjaolude alusel järeldada, et hageja täitis täitmise ajal

kehtinud TsK § 175 mõttes V. T kohustused kolmanda isikuna. Enne 1. juulit 2002 kehtinud

TsK § 175 (samuti praegu kehtiva VÕS § 78 lg 1) järgi võis üldjuhul võlgniku kohustuse täita ka

kolmas isik, kusjuures rahalise kohustuse puhul tuli eeldada, et võlausaldajal ei ole õigust keelduda

kolmanda isiku täitmisest, mistõttu võis võlgnik leppida kolmanda isikuga kokku, et viimane maksab

ära tema võla, ning võlausaldaja oli kohustatud maksmise eelduslikult vastu võtma (vt Riigikohtu

16. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-09, p 19; Riigikohtu 13. septembri 2004. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-102-04, p 15).

17. Kui poolte ühisvara arvel täideti V. T kohustused, mis tulenesid kinnistu erastamisest, ei saa

pidada Xxxxxxxx kinnistut PKS § 15 lg 1 järgi kostja lahusvaraks. Seejuures ei ole tähtsust, kas V. T

kohustused täitis ühisvara arvel kostja või hageja. Kolleegiumi arvates ei kuulu kinkelepingu alusel

omandatud ese PKS § 15 lg 1 järgi abikaasa lahusvara hulka, kui kinkega kaasneb ühisvara arvel

abikaasa(de) vastusooritus, mille tõttu kaotab tehing kinke iseloomu PKS § 15 lg 1 mõttes, sh juhul,

kui üks abikaasa omandab abielu ajal kinkelepingu alusel kinnisasja ning teine abikaasa täidab

abikaasade ühisvara arvel kinnisasja omandamisest tulenevad kinkija kohustused kolmanda isiku

vastu.

Kui abikaasad soovisid, et abielu ajal ühisvara arvel omandatud kinnistu kuuluks ühe abikaasa

lahusvara hulka, said nad PKS § 9 lg 1 p 2 järgi leppida abieluvaralepinguga kokku, et kinnistu on

ühe abikaasa lahusvara, või sõlmida PKS § 16 järgi ühisvara jagamise kokkuleppe, et jätta kinnistu

ühe abikaasa ainuomandisse.

Ülaltoodut arvestades on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, mille järgi võib ühis- või lahusvara arvel

kantud kulutustel olla tähtsus üksnes ühisvara jagamise, kuid mitte abikaasa ühisomanikuks

tunnistamise vaidluses.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul poolte esitatud asjaolusid arvestades selgitada, kas kinnistu

omandati ühisvara arvel tehtud vastusoorituse tõttu või mitte.

18. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus pidi vaidluse lahendama 1. juulil 2010

jõustunud perekonnaseaduse sätete järgi, märgib kolleegium järgmist.

Iseenesest on õige hageja väide, et 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 210 lg 1 järgi laieneb see seadus

üldjuhul kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud selle seaduse jõustumise hetkeks, ja

alates 1. juulist 2010 kohaldatakse abikaasade varalistele suhetele PKS § 211 järgi 1. juulil 2010

jõustunud perekonnaseaduses varaühisuse kohta sätestatut, kui abikaasad ei ole abieluvaralepingus

enne 1. juulit 2010 teisiti kokku leppinud. Ülalmärgitu ei tähenda aga seda, et praeguses vaidluses

pidanuks ringkonnakohus või peaks maakohus asja uuesti läbi vaadates abikaasade ühis- ja lahusvara

kindlakstegemiseks lähtuma 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse varaühisuse sätetest.

Asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2010, tuleb PKS § 210 lg 2 järgi

kohaldada asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui muudest

rakendussätetest ei tulene teisiti. Kolleegium leiab, et viidatud sätteid koosmõjus hinnates saab

järeldada, et enne 1. juulit 2010 tehtud tehingu alusel omandatud eseme kuulumine abikaasade ühis-

või lahusvara hulka tuleb kindlaks teha enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel,

sest 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduses puudub säte, mille järgi tuleks abikaasade ühis- ja

lahusvara määrata pärast 1. juulit 2010 eseme omandamise ajast sõltumata kindlaks 1. juulil 2010

jõustunud perekonnaseaduse sätete järgi.

Küll sätestab ka 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 28 lg 4, et abikaasa võib nõuda teiselt abikaasalt

registrisse kantava ühisvara hulka kuuluva eseme kohta tehtud kande parandamiseks vajalike

tehingute tegemist.

Kolleegium juhib tähelepanu, et TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus otsust tehes ise otsustama mh

seda, millist õigusakti kohaldada.

19. Lisaks märgib kolleegium, et alama astme kohtud on määranud asjas valesti tsiviilasja hinna.

Kolleegiumi arvates ei saa abikaasa ühisomanikuks tunnistamise ja kinnistusraamatu kande

parandamise nõuet pidada mittevaraliseks nõudeks TsMS § 132 mõttes, mille eelduslik hind enne

1. jaanuari 2011 oli 25 000 krooni.

Asja omandi üleandmise või asja kuuluvuse üle toimuva vaidluse puhul, mh kinnistusraamatusse

tehtud ebaõige omanikukande parandamise vaidluse puhul, määratakse hagihind TsMS § 126 lg 1

järgi asja väärtusega. Arvestades asjaolu, et abikaasade osad loeti enne 1. juulit 2010 kehtinud

PKS § 19 lg 1 järgi üldjuhul võrdseks ning loetakse ka 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 37 lg 3 järgi

võrdseks, tuleb kolleegiumi arvates abikaasa kinnisasja ühisomanikuks tunnistamise ja sellest

tulenevalt kinnistusraamatu kande parandamise vaidluse puhul lugeda hagihinnaks eelduslikult

1/2 kinnisasja väärtusest. Hageja väitel oli Xxxxxxxx kinnistu väärtus hagi esitamise ajal

2 000 000 krooni. Seega on asjas hagihind 1 000 000 krooni (63 911 eurot 65 senti).

Ülaltoodut arvestades määras hageja hagis õigesti tsiviilasja hinna (sh Xxxxxxxx kinnistu puhul

1 000 000 krooni), millelt tasus ka õiges suuruses riigilõivu. Apellatsioonkaebuse esitamisel määras

aga hageja vääralt tsiviilasja hinna TsMS § 132 lg 1 järgi, pidades esitatud nõuet mittevaraliseks

nõudeks, mille hind oli apellatsioonkaebuse esitamise ajal 25 000 krooni ja millelt hageja tasus

riigilõivu 5000 krooni. Kuna hageja vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna, oli tsiviilasja hind

TsMS § 137 lg 1 järgi ka apellatsiooniastmes 1 000 000 krooni, millelt tuli apellatsioonkaebuse

esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse lisa nr 1 järgi tasuda riigilõivu 75 000 krooni. Tasumata

osas, s.o 70 000 krooni (4473 eurot 82 senti) tuleb hagejalt riigilõiv TsMS § 179 lg 1 järgi välja

mõista.

20. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja tasutud

kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu

määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule

isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon hagejale.

Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks,

jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Jaak Luik