3-2-1-37-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-37-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. mai 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

H. N hagi M. J. L vastu M. L, M. L ja K. L ülalpidamiseks

elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-8206

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. J. L kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

5982 eurot 13 senti (93 600 krooni)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja H. N (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Viktor Turkin

Kostja M. J. L (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Jüri Sirel

Asja läbivaatamise kuupäev

25. aprill 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-8206 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada E. L-le M. J. L kassatsioonkaebuselt 2. novembril 2010 tasutud kautsjon

81 (kaheksakümmend üks) eurot 94 senti (1282 krooni 11 senti).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H. N (hageja) esitas 27. veebruaril 2009 Harju Maakohtule laste isa M. J. L (kostja) vastu hagi,

milles palus mõista tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2009 M. L (I laps), ülalpidamiseks välja elatise

3876 krooni 95 senti kuus, M. L (II laps) ülalpidamiseks 3175 krooni 5 senti kuus ja K. L (III laps)

ülalpidamiseks 2792 krooni 50 senti kuus.

4. mai 2010. a kohtuistungil esitas hageja hagi täpsustuste ja palus mõista kostjalt laste

ülalpidamiseks välja elatise alates 2. novembrist 2009. I lapse ülalpidamiseks palus hageja mõista

välja elatise 4000 krooni kuus ja III lapse ülalpidamiseks 4896 krooni 90 senti kuus. II lapse

ülalpidamiseks palus hageja mõista kuni 31. detsembrini 2011 välja elatise 5348 krooni 81 senti ja

alates 1. jaanuarist 2012 5663 krooni 81 senti.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt on pooltel on kolm last. I laps on sündinud x. märtsil xxxx, II laps

x. juunil xxxx ja III laps xx. novembril xxxx. Poolte abielu lahutati 16. märtsil 2005. Kaks nooremat

last elavad vahelduvalt nii hageja kui ka kostja juures, viibides hageja juures vähemalt 60% ajast.

Vanim laps elab valdavalt hageja juures. Kostja töötab laeval, viibides 1-1,5 kuud tööl ja umbes sama

pika aja kodus. Kuni 2007. a lõpuni ei olnud probleeme laste toetamisega. Hageja kontole laekus

Soome lastetoetus 5200 krooni ning kostja kandis lisaks ca 2/3 laste kuludest. 2009. aastal vormistas

kostja hageja teadmata lastetoetused enda nimele ja tasus 2009. a jaanuaris ja veebruaris laste

ülalpidamiseks 3300 krooni kuus, millega ei ole võimalik katta laste vajadusi ega säilitada laste senist

elustandardit ajal, mil lapsed elavad hageja juures. Kostja põhjendas lastetoetuste enda nimele

vormistamist asjaoluga, et soovib säästa raha laste tuleviku tarvis. Riiklik lastetoetus on mõeldud

laste igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Hagejale teadaolevalt on kostja palk 56 000 krooni kuus

(neto) ja talle kuulub 8-toalise elamuga kinnistu Xxxxxxxx. Hageja sissetulek on 16 500 krooni kuus

(neto). Lisaks kuulub hagejale kinnistu Noarootsis ning pangalaenuga ostetud kolmetoaline

korteriomand Tabasalus.

18. mai 2009. a ja 21. septembri 2009. a hagiavalduse täienduses märkis hageja, et lapsed on

2009. aastal viibinud tema juures vähemalt 60-70% ajast (5 kuud kostja juures ja 7 kuud hageja

juures). Kumbki vanem peab panustama laste ülalpidamisse võrdeliselt oma sissetulekuga. Seega

peab kostja kandma 2/3 ja hageja 1/3 laste ülalpidamiskuludest. Asjaolu, et kostjal on sündinud laps

ja ta on uuesti abiellunud, ei anna alust jätta elatis välja mõistmata, sest kostja ja tema uue abikaasa

varaline seisund ei jäta neid halvemasse olukorda. Hageja ei ole deklareerinud 2009. a

tuludeklaratsioonis laste maksuvabastusi, sest maksuvabastust oli õigus saada kostjal, kuna tema sai

ka lastetoetusi. Kostja ei ole täitnud ülalpidamiskohustust korrapäraselt ning on ostnud lastele

ebavajalikke asju. Hageja saab tõendada laste kulutusi 26. augustist kuni 21. septembrini 2009, mil

lapsed viibisid tema juures.

Hageja 25. mai 2010. a seisukohtade järgi ei saa perekonnaseaduse (PKS) § 61 lg 2 järgi mõista välja

elatist üksnes nende kuude eest, mil lapsed viibivad hageja juures. PKS § 61 lg 2 näeb ette igakuise

elatusraha. Kostja juures ei ole lapsed alates 2009. a novembrist elanud. Kostja on seni tasunud laste

ülalpidamiskulusid peamiselt Soome lastetoetuse arvel. Hageja müüs Noarootsis asuva kinnistu ja

ostis uue korteri, mille laenumakseid tasus vaid paar kuud tema elukaaslane. Teises kolmetoalises

korteris elab hageja tuttav, kes tasub üksnes kommunaalmakseid. I laps elab eraldi, kuid ei tööta ja on

alaealine ning kõik temaga kaasnevad kulud jäävad seetõttu tema vanemate kanda. Hageja ei eita, et

kostja on osaliselt ülalpidamiskohustust täitnud ja on nõus juba tasutud elatise väljamõistetud

elatisest maha arvama.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja vastuse kohaselt on poolte kooselust sündinud kaks nooremat last, vanema lapse on kostja

lapsendanud. Lapsed ei ole eelneva aasta jooksul viibinud 60% ajast hageja juures. I laps viibis

aastast 241 päeva hageja juures, 96 päeva Nõmme Turvakodus ja Lastehaiglas ning 28 päeva kostja

juures. II ja III laps viibisid hageja juures 177 päeva ja kostja juures 189 päeva. Seega on nooremad

lapsed elanud võrdse aja nii hageja kui ka kostja juures.

Kostja sissetulek on 43 876 krooni 28 senti kuus (neto). Hageja ei ole oma sissetulekut arvestades

näidanud, et talle tagastati 2009. a tuludeklaratsiooni alusel laste olemasolu tõttu 17 010 krooni.

Pooled sõlmisid 2008. a kokkuleppe, mille järgi laekus Soome lastetoetus (ca 5200 krooni kuus)

hageja kontole ja kostja maksis lisaks 4000 krooni kuus arvestatuna nende päevade eest, mil kõik

lapsed viibisid hageja juures. Kui hageja juures viibis ainult I laps, jäi hagejale igakuine lastetoetus

5200 krooni. Vestlusest lastega selgus, et hageja ei kasuta kogu saadavat raha laste kulutuste

katmiseks ja kostja vormistas Soome lastetoetuse enda nimele, tehes hagejale ettepaneku, et maksab

hagejale 3000 krooni kuus iga lapse kohta, kui lapsed viibivad hageja juures. Lastetoetuse soovis

kostja jätta enda arvele, et koguda raha laste suuremate kulutuste katmiseks. Hageja ei olnud

kokkuleppega nõus ja pöördus kohtusse, kuigi kostja on kogu aeg täitnud laste ülalpidamiskohustust

ning lisaks hagejale makstud rahale tasunud ka laste telefoniarved ja kandnud muid laste kulusid,

andnud lastele taskuraha ning pidanud lapsi ülal ajal, mil lapsed viibivad tema juures. Hageja ei ole

kostjale laste ülalpidamiseks midagi maksnud.

Elatise väljamõistmisel tuleb arvestada ka asjaolu, et kostja abiellus uuesti 2007. aastal ning perre

sündis 2008. aastal ka uus laps. Kostja peab lisaks poolte lastele ülal pidama ka mittetöötavat

abikaasat ja oma IV last. Abikaasale lõpetati vanema hüvitise maksmine 18. juunil 2009 ning tema

ainsaks sissetulekuks on peretoetus, s.o 900 krooni kuus.

Hageja on küll esitanud arvutused laste vajaduste katmiseks kuluva raha kohta, kuid ei ole laste

vajadusi näidatud ulatuses tõendanud.

Kostja 13. mai 2010. a vastuse kohaselt on kostja laste ülalpidamiskohustust piisavalt täitnud. Kostja

esitas kohtule tehtud kulutuste koondtabeli, mille kohaselt on kostja 2009. aasta oktoobrist

2010. aasta aprillini maksnud hagejale elatist ning teinud ise lastele kulutusi kokku 72 045 krooni

eest, s.o keskmiselt 3430 krooni lapse kohta kuus, ilma kommunaalkulusid arvestamata. Õige ei ole

jagada poolte vahel laste ülalpidamiskulusid vahekorras 1/3 ja 2/3, sest hageja varaline seisund on

parem, kui ta kohtule näitab. Hageja ostis kohtumenetluse ajal veel ühe kolmetoalise korteri, mille

laenu tagasimakset (6000 krooni) tasub väidetavalt tema elukaaslane. Hageja saab laste sõnul korteri

eest ka üüritulu. Samuti on kostjal lisaks kaks ülalpeetavat - IV laps ja uus abikaasa.

3. Harju Maakohus rahuldas 2. novembri 2009. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt alates kohtuotsuse

tegemisest välja iga lapse ülalpidamiseks 3000 krooni kuus kuni laste täisealiseks saamiseni või

elatise suuruse muutmiseni. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 23. veebruari 2010. a otsusega

maakohtu otsuse puuduliku eelmenetluse läbiviimise tõttu ja saatis asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

4. Harju Maakohus jättis 1. juuni 2010. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on pooltel kolm last, kes elavad ema juures. Pooled ei vaidle

selle üle, et lapsed on ema ülal pidada, kui nad viibivad ema juures, ja isa ülal pidada, kui nad

viibivad isa juures.

Elatise väljamõistmise eelduseks on PKS § 61 lg 1 järgi lapse ülalpidamiskohustuse rikkumine,

sh ebapiisav ülalpidamiskohustuse täitmine.

Kostja oli nõus maksma hagejale iga lapse ülalpidamiseks 3000 krooni kuus tingimusel, et kui lapsed

viibivad kostja juures, ei maksa ta hagejale midagi. Seega tunnistas kostja hagi 3000 krooni osas kuus

iga lapse kohta.

Vanemate varalist seisundit hinnates ilmneb, et kostja varaline seisund on üle kahe korra parem kui

hagejal. Hageja sissetulek on 21 531 krooni kuus (neto). Hagejale kuulub kaks kolmetoalist korterit.

Kostja sissetulek on 43 876 krooni kuus (neto). Kostjale kuulub kinnistu Xxxxxxxx. Muid väiteid

teineteise sissetulekute kohta ei ole pooled tõendanud. Kostjal on oma laste ülalpidamiseks piisav

sissetulek. Kostja ülalpidamiskohutuste hulka ei saa arvestada kohustust pidada ülal kostja uut

abikaasat, sest laste ülalpidamiskohustus on esmane ja selle kohustuse täitmiseks tuleb vanemal

vajadusel oma teisi kulutusi piirata.

Pooled vaidlevad ka selle üle, kui suured on lastele tehtavad kulutused ja kui suures osas on kostja

oma ülalpidamiskohustuse täitnud. Lapse vajaduste suurus ei sõltu sellest, mida on vanemad

suutelised lapsele lubama, vaid kindlaks tuleb teha lapse mõistlikud vajadused ning nende

rahuldamiseks tehtavad kulutused. Arvestades kulutuse suurust ja poolte varalist seisundit, tuleb

otsustada, millises ulatuses peab vanem neid kulutusi kandma. Juhindudes ringkonnakohtu antud

juhisest, tuleb elatise suuruse määramisel teha kindlaks, kui suured on mõlema vanema kulutused

laste vajaduste rahuldamisel, sh milliseid kulutusi kannab lahuselav vanem sel ajal, kui lapsed

viibivad tema juures. Lapsed elavad enam-vähem võrdse aja kummagi vanema juures ja mõlemad

vanemad on esitanud kulude kandmise kohta koondtabelid. Nende alusel saab kindlaks määrata, kui

suures osas peab kostja ülalpidamiskulusid kandma ja kui suures osas on ta seda teinud. Hageja esitas

kulude arvestuse 3. märtsist 2010 kuni 30. aprillini 2010, v.a 20.-27. märts 2010, s.o kokku 51 päeva

kohta summas 34 005 krooni (641 krooni päevas). Muu perioodi kohta hageja tõendeid ei esitanud.

Kostja esitas kulude kohta nimekirja 2009. a oktoobrist 2010. a aprillini summas 72 045 krooni,

sh hagejale makstud 50 900 krooni (3430 krooni lapse kohta kuus), arvestamata seejuures laste osa

oma kommunaalkuludest ajal, mil lapsed tema juures viibivad. Seega maksis kostja nimetatud

perioodil hagejale laste ülalpidamiseks elatist keskmiselt 7271 krooni ja kandis lisaks muid lastega

seotud kulusid keskmiselt 2300 krooni eest kuus. Kuna Soome lapsetoetuse maksmine kostjale

peatati 1. novembril 2009, ei ole õige hageja väide, et kostja on tasunud hagejale laste ülalpidamiseks

raha lastetoetuse arvel.

Kuna hageja esitas andmed üksnes kahe kuu jooksul lastele tehtud kulutuste kohta, millest paljud

kulutused on tehtud pikema aja peale kui kaks kuud, ei saa lugeda neid mõistlikeks kulutusteks ning

need tuleb jagada pikema perioodi peale. Seega ei ole hageja tõendanud nõutud summas kulutusi.

Elatise väljamõistmisel on oluline arvestada, kumma vanema juures lapsed elavad ning kas ja kui

palju suhtlevad lapsed lahus elava vanemaga või kas lastel on vahelduv elukoht mõlema vanema

juures. Kui lapsed viibivad lahus elava vanema juures olulise osa ajast, tuleb kohtul arvestada, et

vanem täidab ülalpidamiskohustust ajal, mil lapsed viibivad tema juures. Pooled ei vaidle selle üle, et

alates 2009. a novembrist elavad lapsed enamuse ajast hageja juures. Lapsed veedavad aega ka kostja

juures, kuid märkimisväärse osa ajast elavad hageja juures. Lastega koos elava vanema igapäevane

hool laste kasvatamisel on suurem kui lastest lahuselaval vanemal.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on maksnud elatist regulaarselt. Lisaks elatise maksmisele on

tõendatud, et kostja kandis vabatahtlikult ka muid lastega seotud kulutusi. Kuna kostja täitis

vabatahtlikult ülalpidamiskohustust regulaarselt ja piisavalt, ei ole PKS § 61 lg 1 järgi alust kostjalt

elatist välja mõista.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada.

6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 26. oktoobri 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt,

tühistas maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks alates

2. novembrist 2009 I ja III lapse ülalpidamiseks välja 3400 krooni suuruse elatise ja II lapse

ülalpidamiseks 3600 krooni suuruse elatise kuni laste täisealiseks saamiseni või elatise suuruse

muutmiseni. Ringkonnakohus jättis menetluskulud poolte kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus otsust tehes vääralt materiaalõiguse

normi ning rikkus menetlusõiguse normi. Maakohus leidis hagi rahuldamata jättes, et kostja on

vabatahtlikult täitnud ülalpidamiskohustust, kuigi asja materjalides puuduvad tõendid selle kohta, et

pooled olid kokku leppinud elatusraha suuruses ja selle tasumise korras ajal, mil lapsed viibivad isa

juures. Maakohus ei arvestanud, et hageja kohtusse pöördumise põhjustas asjaolu, et kostja ei

maksnud 2009. a jaanuaris ja veebruaris hagejale laste ülalpidamiseks piisavalt elatist.

Otsuse tegemise ajal kehtinud PKS § 60 lg 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal

pidama. Pooltel on kolm alaealist last. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on regulaarselt ja

piisavalt täitnud laste ülalpidamise kohustust.

Maakohus tuvastas, et poolte abielu lahutati 16. märtsil 2005, laste elukohaks on hageja elukoht, kuid

lapsed on elanud vahelduvalt nii hageja kui ka kostja juures. Ajal, mil lapsed elavad kostja juures, on

nad tema ülalpidamisel ning selle aja eest ei ole kostja hagejale elatist maksnud. Kostja sissetulek on

43 876 krooni kuus (neto) ning talle kuulub kinnistu Xxxxxxxx. Hageja sissetulek on 21 531 krooni

kuus (neto) ja talle kuulub kaks kolmetoalist korterit. Kostja ülalpidamisel on veel üks alaealine laps.

Maakohus leidis õigesti, et vaidluse lahendamise ajal kehtinud PKS § 61 lg 2 järgi tuli määrata elatis

lapsele kindlaks igakuise elatisena, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse

vajadustest. Maakohus tuvastas, et kostja maksab vabatahtlikult ajal, mil lapsed on hageja juures,

hagejale 3000 krooni lapse kohta kuus. Hageja arvates ei olnud see piisav ega vastanud laste

vajadustele ning kostja varalisele seisundile. Arvestades kostjale laste tõttu tulumaksu tagastamist ja

kostja kaks korda suuremat sissetulekut, peab kostja hageja arvates maksma I lapse ülalpidamiseks

4000 krooni kuus, II lapse ülalpidamiseks 5348 krooni 81 senti kuus ja III lapse ülalpidamiseks

4896 krooni 90 senti kuus. Kostja nõustus, et I lapsele kulub töötamise korral 3000 krooni kuus ja

mittetöötamise korral 4500 krooni kuus, II lapsele kulub 4645 krooni ja III lapsele 4355 krooni kuus.

Maakohus tuvastas, et kostja tunnistas nõuet 3000 krooni osas, kuid 4. mai 2010. a kohtuistungi

protokollist nähtub, et kostja oli nõus maksma 3000 krooni selle aja eest, mil lapsed elavad hageja

juures, ja selles ulatuses on ta väidetavalt ülalpidamiskohustust ka täitnud. Toimiku materjalidest ei

ilmne, et kostja nõuet tunnistas. Apellatsioonikohtu istungil oli kostja nõus maksma 3000 krooni

lapse kohta kuus, kuid üksnes selle aja eest, mil lapsed viibivad hageja juures. Seega nii maakohtu

kui ka ringkonnakohtu istungil nõustus kostja, et tema osa laste ülalpidamiskulude kandmisel on

3000 krooni lapse kohta kuus. Arvestades ka hageja kohustust laste ülalpidamiskulude kandmisel ja

asjaolu, et hageja kanda on õige jätta 1/3 laste kõigist kuludest, kulub kostja arvestuse kohaselt igale

lapsele kokku 4500 krooni kuus.

Õige on see, et hageja on tõendanud üksnes kahe kuu kulutused ning tema arvestus sisaldab ka

pikema aja peale arvestatavaid kulutusi. Õige on ka hageja väide, et kõigi kulude kohta

dokumentaalsete tõendite esitamine võib osutuda raskendatuks. Seega tuleb kohtul võtta seisukoht,

millist summat saab lugeda vajalikuks ja põhjendatuks, mis tagab laste normaalse arengu ning

võimaldab neil jätkata tegeleda spordiga.

Arvestades kasvavate laste vajaduste suurenemist, on I ja III lapse vajalik ja mõistlik ülalpidamiskulu

5100 krooni kuus. Kostja peab sellest kandma 3400 krooni kuus, mis on lähedane hageja

apellatsioonikohtu istungil nõutule. II lapse vajalikud kulud kuus on suuremad, sest tal on

dermatoloogiline haigus, millega kaasnevad lisakulud. II lapse vajalikuks ja mõistlikuks

ülalpidamiskuluks tuleb lugeda 5400 krooni kuus, millest kostja osa on 3600 krooni kuus.

Arvestades laste vajadusi, ei ole kostja tasunud piisavalt elatist ja hageja nõue tuleb rahuldada.

Arvestades kostja varalist seisundit, ei halvenda kostjalt väljamõistetav elatis 10 400 krooni kuus

kostja ülalpidamisel oleva alaealise lapse olukorda. Ka hageja varaline seisund võimaldab kanda

hagejal laste ülalpidamiskuludest 4600 krooni kuus. Hageja taotlust arvestades tuleb elatis välja

mõista alates 2. novembrist 2009. Elatise, mida kostja on sellest kuupäevast alates vabatahtlikult

hagejale tasunud, tuleb täitemenetluses arvesse võtta.

Kuna lapsed on elanud vahelduvalt ka kostja juures ja kostja on elatist maksnud, on õiglane jätta

menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 ja § 163 lg 1 järgi poolte kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja laste vajadusi tõendanud, mistõttu rajas

ringkonnakohus oma otsuse üksnes eeldusele, et laste vajadused suurenevad. Asudes maakohtust

erinevale seisukohale, ei põhjendanud ringkonnakohus miks tuleb asjas esitatud tõendeid teisiti

hinnata, ega märkinud millist materiaal- või menetlusõiguse normi maakohus rikkus.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt PKS § 61 lg-t 1, sest elatise väljamõistmise eelduseks on see, et

vanem ei täida ülalpidamiskohustust, sh ei tee seda regulaarselt või piisavalt. Mh tuleb

ülalpidamiskohustuse täitmisel arvestada ka laste vahelduvat elukohta, st tuvastada laste vajadused,

kummagi vanema tehtud kulutused, kummagi vanema juures viibitud aeg ning selle põhjal hinnata,

kas kostja täitis ülalpidamiskohustust piisavalt. Ringkonnakohus mõistis kostjalt elatisena välja

kokku 10 400 krooni kuus, mis on tegelikult vähem, kui kostja on 2009. a novembrist 2010. a

novembrini hagejale tegelikult maksnud. Kostja on maksnud hagejale keskmiselt 8233 krooni kuus.

Kuna hageja peab maksma kohtu väljamõistetud elatiselt tulumaksu, on hageja saanud kostjalt elatist

rohkem, kui tal on õigus saada kohtuotsuse alusel. Seega ei ole kostja rikkunud ülalpidamiskohustust

ja tema vastu esitatud hagi on alusetu.

Nii maa- kui ka ringkonnakohus jättis põhjendamatult arvestamata asjaolu, et kostja ülalpidamisel on

ka tema uus abikaasa, kes hooldab alla 3-aastast last ega tööta. Ringkonnakohus jättis arvestamata, et

kostjal on 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 16 lg 1 järgi uue perekonna ülalpidamise kohustus.

Ringkonnakohus jättis hindamata asjaolu, et hageja saab ka lastetoetusi ja tal on õigus

tulumaksutagastusele kokku 815 krooni lapse kohta kuus.

Ringkonnakohus märkis vääralt, et hageja kanda jääb laste ülalpidamiskuludest 4600 krooni kuus,

kuigi arvestades laste tuvastatud vajadusi ja kostja osa, jääb hageja kanda 5200 krooni kuus.

9. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kuna kostja ei maksnud

kahel hagi esitamisele eelnenud kuul piisavalt elatist ja rikkus ülalpidamiskohustust, oli õige kostjalt

hageja kasuks elatis välja mõista. Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 kasutatud termin "igakuine

elatis" ei anna võimalust mõista elatist välja üksnes osade kuude kohta. Kuna menetlus on kestnud

kauem kui kaks aastat, on mitmed asjaolud, mis olid aktuaalsed vaidluse alguses, tänaseks muutunud,

sh viibivad lapsed pärast maakohtu 2. novembri 2009. a otsust kostja juures suhteliselt harva ega ei

saa rääkida enam laste vahelduvast elukohast. Laste vajadused ongi teatud ulatuses hinnangulised.

Õige ei ole kostja arusaam, et ringkonnakohus oleks pidanud kohaldama 1. juulil 2010 jõustunud

perekonnaseadust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning ringkonnakohtu otsus tuleb

TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb TsMS 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

11. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagi kostjalt laste ülalpidamiseks elatise väljamõistmiseks tuli

rahuldada või täitis kostja piisavalt laste ülalpidamise kohustust ega olnud alust hagi rahuldada.

Hageja esitas poolte ühistele lastele elatise saamiseks kostja vastu 27. veebruaril 2009 hagi.

Hagiavalduse esitamist põhjendas hageja sellega, et kostja ei ole oma ülalpidamiskohustust piisavalt

täitnud. Kuni 2009. aastani laekus hageja kontole Soome Vabariigi lastetoetus (ca 5200 krooni kuus)

ning kostja kandis lisaks ca 2/3 laste kuludest. 2009. aastal lõpetas kostja Soome Vabariigi

lastetoetuste maksmise hageja kontole ning maksis 2009. a jaanuaris ja veebruaris hagejale kolme

lapse ülalpidamiseks kokku 3300 krooni kuus, mis ei katnud laste vajadusi ja ajendas hagejat hagi

esitama.

4. mail 2010 täpsustas hageja nõuet ja palus mõista elatise välja alates 2. novembrist 2009, mil

maakohus tegi asjas esimest korda otsuse. Hageja kinnitusel elasid lapsed alates sellest ajast püsivalt

hageja juures. Kostja oli nõus maksma iga lapse ülalpidamiseks hagejale 3000 krooni kuus, kuid

üksnes selle aja eest, mil lapsed viibivad hageja juures. Ajal, mil lapsed viibivad kostja juures, oli

kostja nõus ise kõik laste ülalpidamiskulud kandma. Kostja kinnitusel oli ta sellises ulatuses

ülalpidamiskohustust ka täitnud ning esitas kohtule arvutused 2009. a oktoobrist 2010. a aprillini

lapse ülalpidamisel kantud kulutuste kohta (II kd, tl 126-133).

Maakohus määras laste vajaduste rahuldamiseks kuluva summa kindlaks nii hageja kui ka kostja

kantud kulutuste suuruse järgi ning leidis poolte varalist seisundit arvestades, et kostja on piisavalt ja

regulaarselt laste ülalpidamiskohustust täinud. Ringkonnakohus määras laste vajadused kindlaks

hageja esitatud kuluarvestuse järgi, arvestades kostja esitatud vastuväiteid sellele, ning leidis poolte

varalist seisundit arvestades, et kostja peab maksma hagejale I ja III lapse ülalpidamiseks 3400 krooni

kuus ning II lapse ülalpidamiseks 3600 krooni kuus, st kostja ei ole piisavalt täitnud

ülalpidamiskohustust.

12. Kolleegiumi arvates rikkus ringkonnakohus asja lahendades TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8, kui

ei põhjendanud, milliste tõendite alusel ta määras kindlaks laste vajadused.

Ringkonnakohtu napist põhjendusest saab järeldada, et kuna hageja esitas tõendid üksnes kahe kuu

kulutuste kohta, milles sisaldusid ka pikema aja peale arvestatavad kulutused, ei saanud kohus hageja

esitatud tõendeid ja arvutusi laste vajaduste katmiseks kuluva summa kindlaksmääramisel aluseks

võtta. Samas möönis ringkonnakohus, et kõigi kulude kohta on raske tõendeid esitada. Kostja esitatud

tõendeid laste ülalpidamisel kantud kulude kohta ei ole ringkonnakohus üldse hinnanud ega

märkinud, miks tuleb need jätta tähelepanuta.

Ülalmärgitut arvestades on ringkonnakohus asunud paljasõnaliselt seisukohale, et I ja III lapse vajalik

ja mõistlik ülalpidamiskulu on 5100 krooni kuus ning II lapse puhul 5400 krooni kuus.

Ringkonnakohus ei ole välja toonud, milliste vajaduste (sh elukoht, riided, toit jms) rahuldamiseks

kui palju raha igale lapsele kuus kulub, ega analüüsinud erinevate vajaduste rahuldamiseks tehtavate

kulutuste põhjendatust. Kuna ringkonnakohus tuvastas, et laste vajadused ja sellest tulenevalt ka

kostja makstav elatis on suurem kui seaduses sätestatud miinimumelatis (enne 1. juulit 2010 kehtinud

PKS § 61 lg 4 või 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 101 lg 1 järgi), tuli ringkonnakohtul laste vajaduste

rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel kindlaks teha.

Ringkonnakohus jättis laste vajadusi kindlaks määrates ja maakohtust erinevale seisukohale asudes

asjas esitatud tõendid hindamata ning oma seisukoha põhjendamata. TsMS § 436 lg 1 järgi peab

kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsuse põhjendavas osas tuleb TsMS § 442 lg 8 järgi

märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu

järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Seejuures peab kohus otsuses põhjendama, miks

ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega ning analüüsima kõiki tõendeid. Kui kohus mõnda

tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.

13. Lisaks eelnevale ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks ta ei arvestanud kostjalt elatist välja

mõistes kostja väidet, et lastel on vahelduv elukoht.

Kolleegiumi arvates on iseenesest õige kostja väide, et elatise väljamõistmisel on oluline arvestada,

kumma vanema juures laps elab ning kas ja kui palju suhtleb laps lahus elava vanemaga või kas

lapsel on vahelduv elukoht mõlema vanema juures. Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise

osa ajast, on kohtul võimalik elatise väljamõistmisel arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab

vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Seejuures võib tekkida

olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi

välja mõista. Elatise suuruse määramisel peab kohus tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema

igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks

tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps tema juures viibib.

Kolleegium juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et kohus saab elatise maksmiseks kohustatud

vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid

asjaolusid tõendab (vt Riigikohtu 2. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08, p 20).

Kuigi kolleegium ülalmärgitud seisukoht tulenes enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest,

saab ka 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse alusel asuda samale seisukohale. 1. juulil 2010

jõustunud PKS § 100 lg 1 järgi tuleb üldjuhul ülalpidamist anda raha perioodilise maksmisega.

Alaealise lapse vanem peab aga PKS § 100 lg 2 järgi täitma lapse ülalpidamise kohustust elatise

maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Seega

saab lapsega märkimisväärse aja koos elav vanem täita ülalpidamiskohustust ka lapse vajadusi

vahetult rahuldades.

Hageja palus mõista kostjalt laste ülalpidamiseks välja elatise alates 2. novembrist 2009, mil lapsed

enam kostja juures märkimisväärset osa ajast ei viibinud. Kostja möönis 4. mai 2010. a

ringkonnakohtu istungil, et lapsed olid 2010. aastal olnud tema juures väga vähe, sest hageja ei

lubanud (III kd, tl 21). Ringkonnakohus märkis küll otsuses, et maakohus tuvastas laste vahelduva

elukoha, kuid ei ole ise elatist välja mõistes sellega arvestanud ega kostja väite kohta seisukohta

võtnud, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-t 8.

14. Kolleegium juhib tähelepanu, et kostjalt elatist välja mõistes ei ole ringkonnakohus arvestanud

mh kostja väidet, et ta maksab regulaarselt iga lapse ülalpidamiseks hagejale 3000 krooni kuus, mida

kostja kinnitas ka ringkonnakohtu istungil (III kd, tl 20-22), ning kannab vabatahtlikult ka muid laste

kulusid.

Ringkonnakohus pidi elatist tagasiulatuvalt välja mõistes tuvastama, kui suures ulatuses on kostja

ülalpidamiskohustust sel perioodil täitnud. Kui kostja makstud elatis ei olnud piisav laste vajaduste

katmiseks, pidi ringkonnakohus kostjalt alates 2. novembrist 2009 kuni kohtuotsuse tegemiseni elatist

tagasiulatuvalt välja mõistes arvama kostjalt väljamõistetavast elatisest maha summad, mille ulatuses

oli kostja laste ülalpidamiskohustust sel perioodil täitnud. Lisaks märgib kolleegium, et otsuse

selguse ja täidetavuse huvides tuleb hagi täielikul või osalisel rahuldamisel elatis tagasiulatuva

perioodi eest ühekordse summana välja mõista (vt ka Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-33-11, p 36).

Kui kostja täitis laste suhtes ülalpidamiskohustust regulaarselt ja piisavalt, tulnuks hagi jätta

rahuldamata. Kolleegium on korduvalt märkinud, et elatisehagi rahuldamiseks tuleb tuvastada

kohustatud isiku ülalpidamise kohustuse rikkumine, mis võib seisneda esmajoones ülalpidamise

ebapiisavas või ebaregulaarses andmises (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-04, p-d 9

ja 10; 20. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-07, p 11). Seega saab elatisehagi rahuldada

üldjuhul üksnes ülalpidamiskohustuse rikkumise korral. Samas juhib kolleegium tähelepanu, et juhul,

kui on alust eeldada, et võlgnik ei täida kohustust õigel ajal, võib TsMS § 369 järgi esitada hagi ka

tulevase nõude, sh pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmiseks.

Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine (vt Riigikohtu

17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 18), aga ka muud asjaolud, mis annavad alust

eeldada, et ülalpidamist andma kohustatud isik keeldub suure tõenäosusega edaspidi regulaarselt

elatist maksmast või ei tee seda piisavalt.

15. Kostja esitas asjas ka vastuväite, et tema varaline seisund ei võimalda hageja nõutud ulatuses

lapsi ülal pidada, sest lisaks poolte ühistele lastele on kostja ülalpidamisel veel kaks alaealist last ja

lapsehoolduspuhkusel viibiv abikaasa, st kostjal on ülalpidamiskohustused ka uue perekonna vastu.

Maakohtu arvates ei saanud kostja ülalpidamiskohustuste hulka arvata kohustust pidada ülal oma uut

abikaasat, sest laste ülalpidamiskohustus on esmane ja selle kohustuse täitmiseks tuleb vanemal

vajadusel oma teisi kulutusi piirata. Ringkonnakohus ei võtnud ka kostja selle väite kohta seisukohta,

rikkudes sellega TsMS § 422 lg-t 8, kuid see rikkumine ei anna iseenesest alust ringkonnakohtu otsust

tühistada.

Kolleegium märgib, et enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 21 järgi oli abikaasa kohustatud ülal

pidama teist abikaasat mh lapsehoolduspuhkuse ajal kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, kui

kohustatud abikaasa varaline seisund seda võimaldas. Kuigi see seadus ei sätestanud otsesõnu, kas

abikaasa peab oma lapsi ja abikaasat võrdselt ülal pidama või mitte, saab kolleegiumi arvates

PKS § 21 mõttest järeldada, et abikaasa ülalpidamise kohustus tekkis abikaasal üksnes siis, kui tema

varaline seisund võimaldas teist abikaasat pärast alaealisi lapsi ülal pidada.

1. juulil 2010 jõustunud PKS § 16 lg 1 järgi on abikaasad kohustatud vastastikku oma töö ja varaga

perekonda ülal pidama, st tegutsema ja tegema PKS § 16 lg 2 järgi varalisi panuseid, mis on

perekonna elutingimuste kohaselt vajalikud ühise majapidamise kulude katteks ning kummagi

abikaasa ja nende ülalpeetavate laste tavapäraste ning erivajaduste rahuldamiseks. Kolleegiumi

arvates tuleneb sellest sättest abikaasade kohustus pidada ülal nii teineteist kui ka abikaasadega koos

elavaid lapsi. Abikaasa kohustus pidada ülal oma lahuselavaid lapsi, tuleneb PKS §-st 96. Kui

ülalpidamist saama õigustatud isikuid on mitu ja ülalpidamiskohustuslane ei ole võimeline neile

kõigile ülalpidamist andma, eelistatakse PKS § 98 lg 1 järgi alaealist last teistele ülalpidamist saama

õigustatud sugulastele. Samas on abikaasa PKS § 98 lg 2 järgi võrdsustatud elatist saama õigustatud

isikute järjekorras alaealise lapsega. Seega saab kehtiva perekonnaseaduse järgi pidada ülalpidamist

andma kohustatud isiku suhtes tema abikaasat ja alaealisi lapsi samas järjekorras elatist saama

õigustatud isikuteks.

Ülalmärgitu ei tähenda iseenesest veel seda, et alaealistele lastele elatist välja mõistes tuleb

kohustatud vanema varalist seisundit hinnates arvestada igal juhul tema kohustust pidada ülal uut

abikaasat. PKS § 107 lg 1 järgi peab küll abikaasa andma teisele abikaasale ülalpidamist enne selle

abikaasa sugulasi, kuid kui abikaasa ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades

võimeline andma teisele abikaasale ülalpidamist oma tavalist ülalpidamist kahjustamata, annavad

teisele abikaasale ülalpidamist tema sugulased. Ka PKS § 102 lg 1 järgi vabaneb isik

ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit

arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

Alaealise lapse ülalpidamiskohustusest vanem sel põhjusel PKS § 102 lg 2 esimese lause järgi siiski

ei vabane ning ta peab kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks

ühetaoliselt. Kolleegiumi arvates tuleneb viidatud sätetest, et abikaasa on küll kohustatud pidama

teist abikaasat ülal samas järjekorras nagu oma alaealist last, kuid abikaasa võib vabaneda teise

abikaasa ülalpidamiskohustusest ulatuses, milles tema varaline seisund ei võimalda pärast alaealiste

laste ülalpidamiskohustuse täitmist abikaasat ülal pidada.

16. Õige on kostja väide, et alaealise lapse ülalpidamiseks elatise väljamõistmisel tuleb mh arvestada

asjaolu, et vanemale makstakse iga lapse kohta lapsetoetust ning et vanemal on õigus saada sõltuvalt

laste arvust tulumaksutagastust.

Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud

riiklike peretoetustega ning et täiendava maksuvaba tulu mahaarvamine maksustamisperioodi tulust

mõjutab selle vanema varalist seisundit, kellel on seadusest tulenevalt õigus seda teha (vt Riigikohtu

7. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p-d 14-15).

Kolleegium juhib tähelepanu, et kohtul tuleb nimetatud asjaolusid arvestada üksnes juhul, kui

menetlusosaline neile tugineb.

17. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus arvestama mh sellega, et kui menetluse kestel on

muutunud ülalpidamisõigust reguleerivad materiaalõiguse normid, tuleb seda asja läbivaatamisel

arvestada, st kui elatisehagi on esitatud enne 1. juulit 2010, saab kohus PKS § 210 lg 2 järgi mõista

kuni 1. juulini 2010 elatise välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, alates

1. juulist 2010 aga kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

85-10, p 18; 16. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 16 ja Riigikohtu 17. mai

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 16).

Kuna hagi esitamise ajal kehtinud PKS § 61 lg 1 järgi oli vanemal õigus esitada lapse kasuks elatise

väljamõistmiseks hagi teise vanema vastu, võib kohus enne 1. juulit 2010 esitatud hagi lapsele elatise

saamiseks menetleda lõpuni hagi esitamise aegse menetlusosaliste ringiga (vt Riigikohtu 17. mai

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 14).

Lisaks juhib kolleegium tähelepanu, et 1. jaanuaril 2011 jõustunud tulumaksuseaduse (TuMS) § 19

lg 3 p 11 järgi ei maksustata elatist enam tulumaksuga. Kuna füüsilise isiku poolt saadud tulu

võetakse tulumaksuga maksustamisel TuMS § 36 lg 1 järgi arvesse sellel maksustamisperioodil,

millal tulu laekus, ei tule tulumaksuosa võrra suurendada mh elatist, mis mõistetakse välja

tagasiulatuvalt enne 1. jaanuari 2011 tekkinud ülalpidamiskohustuse täitmiseks, kuid makstakse

kohtulahendi alusel pärast 1. jaanuari 2011.

18. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada

kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti,

või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon E. L kontole, millelt ka

kautsjon tasuti.

Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks,

jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

Jaak Luik, Villu Kõve, Lea Laarmaa