3-2-1-39-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-39-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. mai 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

Osaühingu Mazeikiu Nafta Trading House hagi Mihkel

Niinemäe vastu töölepingust tuleneva

konfidentsiaalsuskohustuse ja konkurentsikeelu rikkumise

eest eritasu ja leppetrahvi väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 2-08-23930

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Mazeikiu Nafta Trading House kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

14 699 eurot 68 senti (230 000 krooni)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing Mazeikiu Nafta Trading House (registrikood

10960209), esindajad vandeadvokaat Kersti Kägi ja

vandeadvokaat Sille Allikmets

Kostja Mihkel Niinemäe (isikukood xxxxxxxxxxx), esindajad

vandeadvokaat Jüri Leppik ja vandeadvokaat Üllar Aedna

Asja läbivaatamise kuupäev

25. aprill 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2010. a otsuse (tsiviilasi nr 2-08-23930)

põhjendusi. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Osaühingu Mazeikiu Nafta Trading House kanda.

4. Arvata kassatsioonkaebuselt 14. jaanuaril 2011 tasutud kautsjon 147 (ükssada nelikümmend

seitse) eurot riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Mazeikiu Nafta Trading House (hageja) esitas Harju Maakohtule 13. juunil 2008 Mihkel

Niinemäe (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista eritasu ja leppetrahvi

konfidentsiaalsuskohustuse ja konkurentsikeelu hoidmise kohustuse rikkumise eest.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1. oktoobril 2003 töölepingu, mille alusel asus kostja hageja

juures tööle müügijuhina (2003. a tööleping). Selle töölepingu p 3.2 järgi on kostjal keelatud osutada

hagejale ebaausat konkurentsi, sh tegutseda tööandja konkurendi, klientide ja nendega seotud isikute

juures. Töölepingu p 3.3 järgi on kostjal kohustus hoida nii lepingu kehtivuse ajal kui ka pärast selle

lõppemist hageja ja tema koostööpartnerite äri- ja tegutsemissaladust ning muud informatsiooni,

mille kostja on saanud või mis on talle usaldatud lepingu täitmise tõttu. Töölepingu p 7.1 kohaselt on

kostjal nii töölepingu kehtivusajal kui ka kaks aastat pärast lepingu lõppemist keelatud asuda töö- või

teenistussuhtesse isikutega, kes tegutsevad hagejaga samal või sarnasel tegevusalal, sh konkureerivad

hagejaga. Konfidentsiaalsuskokkuleppe ja konkurentsikeelu täitmise eest kohustus hageja

töölepingu p 7.2 alusel maksma kostjale eritasu 3000 krooni kuus.

1. jaanuaril 2007 allkirjastasid pooled töölepingu uue redaktsiooni, milles täpsustati nii

konfidentsiaalsuskohustuse kui ka konkurentsikeelu tingimusi (2007. a tööleping). Selle

töölepingu p-de 2.1 ja 2.2 kohaselt on kostja kuupalk 52 200 krooni, mis sisaldab kostjale töölepingu

kehtivuse ajal iga kuu makstavat eritasu 5000 krooni konfidentsiaalsuskohustuse ning 7000 krooni

konkurentsikeelu järgimise eest kaks aastat pärast töölepingu lõppemist. Töölepingu p 6.1 kohaselt on

kostja kohustatud hoidma töölepingu kehtivuse ajal ning kahe aasta jooksul pärast töölepingu

lõppemist hageja äri- ja tootmissaladust. Töölepingu p 6.4 järgi on kostja konfidentsiaalsuskohustuse

rikkumise korral kohustatud tagastama hagejale konfidentsiaalsuskohustuse täitmise eest makstud

eritasu ja maksma leppetrahviks kolmekordse eritasu. Lisaks kohustus kostja hüvitama hagejale

konfidentsiaalsuskohustuse rikkumisega tekitatud kahju eritasu ja leppetrahvi ületavas osas.

Töölepingu p 7.1 järgi ei tohi kostja töölepingu kehtivuse ajal ning kahe aasta jooksul arvates

töölepingu lõppemisest osutada hagejale konkurentsi. Töölepingu p-de 7.2 ja 7.3 järgi on hagejaga

konkureerivaks tegevuseks vedelkütuse import, müük, ladustamine ja müügi vahendamine.

Lepingu p 7.5 kohaselt on kostjal konkurentsikeelu rikkumise korral kohustus tagastada hagejale

konkurentsikeelu eest saadud eritasu ja maksta leppetrahvina viiekordne eritasu. Lisaks kohustus

kostja hüvitama hagejale konkurentsikeelu rikkumisega tekitatud kahju eritasu ja leppetrahvi ületavas

osas.

Kostja edastas 12. veebruaril 2008 hageja konkurendile hageja ärisaladusi, milleks olid hageja ja

tema lepingupartneri sõlmitud naftasaaduste müügilepingu tingimused. Sellega rikkus kostja

konfidentsiaalsuskohustust. Pärast hagejaga töölepingu lõpetamist 20. märtsil 2008 asus kostja

27. märtsil 2008 hulgimüügijuhina tööle hageja konkurendi juures. Seega rikkus kostja nii 2003. a

töölepingut kui ka 2007. a töölepingut. Konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise eest on kostjal

kohustus tagastada hagejale ajavahemikul 1. oktoobrist 2003 kuni 31. detsembrini 2006 kostjale

makstud eritasu 40 500 krooni ja ajavahemikul 1. jaanuarist 2007 kuni 20. märtsini 2008 makstud

eritasu 75 000 krooni. Samuti on kostja kohustatud tagastama hagejale konkurentsikeelu rikkumise

eest kostjale ajavahemikul 1. oktoobrist 2003 kuni 31. detsembrini 2006 makstud eritasu

40 500 krooni ja ajavahemikul 1. jaanuarist 2007 kuni 20. märtsini 2008 makstud eritasu

105 000 krooni. Lisaks on kostjal kohustus maksta hagejale leppetrahvi konfidentsiaalsuskohustuse

rikkumise tõttu 15 000 krooni ja konkurentsikeelu rikkumise tõttu 35 000 krooni.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata.

2007. a töölepingust tekkinud õigused ja kohustused ei kehti varem tekkinud asjaoludele või tehtud

toimingutele. Kuna 2003. a tööleping ei sätestanud leppetrahvi tasumise ega eritasude tagastamise

kohustust, ei saa hageja enne 2007. aastat kostjale makstud raha tagasi nõuda leppetrahvi ega eritasu

tagastamise korras.

2007. a töölepingu tingimused on hageja tüüptingimused, millele kohaldub võlaõigusseaduse

(VÕS) tüüptingimuste regulatsioon. Töölepingu tingimused, mis vabastavad hageja kahju tekkimise

ja ulatuse tõendamise kohustusest ning piiravad oluliselt kostja vastuväiteid hageja nõudele,

kallutavad ilmselt poolte kohustuste vahekorda hageja kasuks ning kostja kahjuks ja on

tüüptingimusena VÕS § 43 lg 2 ja lg 3 p 5 järgi kehtetud. Hageja ei ole tõendanud kostja

töökohavaliku piirangu väidetavast rikkumisest tekkinud kahju suurust.

Konkurentsikeelu kokkulepe lõppes töölepingu lõpetamisega 20. märtsil 2008. Kostja kinnitas

töölepingu lõpetamisel, et tal ei ole hageja vastu nõudeid ega pretensioone. Seega ei saa hagejal olla

nõudeid kostja vastu, vastasel juhul ei oleks kostja nõuete puudumist kinnitanud.

Töökohavaliku piirang ei kohaldu kostja tegevuse suhtes, mis ei põhjusta hagejale kahju või muid

kahjulikke mõjutusi. Hagejal ei ole õigustatud huvi piirata kostja töötamist tema uue tööandja juures,

mistõttu on hageja rahaline nõue hea usu põhimõtte vastane. Kostja uus tööandja ja hageja oleksid

konkurendid juhul, kui mõlemad tegutseksid samal kaubaturul. Hageja on aga naftatoodete

maaletooja, samas kui kostja uus tööandja on hageja maaletoodud naftatoodete edasimüüja. Toote

edasimüüja tegutseb maaletooja huvides. Kuivõrd kostja uus tööandja ja hageja ei ole konkureerivad

ettevõtjad, ei kahjusta kostja ja tema uue tööandja sõlmitud tööleping hageja huve. Hageja ei ole

kompenseerinud kostja töökohavaliku piirangut sellise töö tegemise eest tavapärasest kõrgema

palgaga. Kostja palga maksmisel ei ole eritasu tähistatud ega eristatud.

Kostja ei rikkunud konfidentsiaalsuskohustust. Kostja tööülesandeks oli korraldada hageja

klientidega tarnelepingute sõlmimist, sh edastada klientidele lepingukavandeid. Kostja saatis hageja

kliendile uue lepingukavandi, mis põhines teise kliendiga sõlmitud lepingul. Hageja need kliendid

pidasid vaidlusalusel ajal omavahel ühinemisläbirääkimisi, millest tulenevalt nad soovisid, et neid

varustataks ühtse lepingu alusel. Lepingukavandi saatmine oli hageja huvides. Kostja edastatud

dokument oli lepingukavand, mitte kehtiv leping. Seejuures ei sisaldanud see teistele ostjatele

kehtestatust erinevaid tingimusi. Lepingutingimused olid kõikidele hageja kauba ostjatele samad ja

selliselt teada kõigile ostjatele. Kostja edastatud lepingukavand ei sisaldanud andmeid, mille kohta

võiks eeldada hageja huvi hoida selliseid andmeid teiste isikute eest saladuses. Hageja kohaldas

kooskõlas konkurentsiseaduse (KonkS) § 16 p-ga 3 lepingupartneritega sõlmitud võrdväärsetele

kokkulepetele samaväärseid tingimusi. Lepingupartneritele eritingimuste kohaldamine olnuks

õigusvastane. Samuti ei ole hageja müüdavate kütuste hind saladus, vaid on teada kõikidele isikutele.

Leppetrahve tuleb VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada ning jätta need välja mõistmata. 2007. a

töölepingu p-des 6.4 ja 7.5 märgitud eritasu tagastamise nõude eeldused kattuvad leppetrahvinõude

eeldustega. Seetõttu tuleb ka eritasu tagastamise nõuet käsitada kahjuhüvitusliku iseloomuga

leppetrahvina.

3. Harju Maakohus jättis 8. juuni 2010. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse järgi kohaldub asjas enne 1. juulit 2009 kehtinud töölepingu seadus (TLS), sest

pooled vaidlevad töölepinguga seotud asjaolude või toimingute üle, mis on tekkinud või tehtud enne

1. juulit 2009. Lisaks kohalduvad võlaõigusseaduse üldosa sätted.

Kõik hageja nõuded on kvalifitseeritavad leppetrahvi nõuetena. 2007. a töölepingu p-d 6.4 ja 7.5

sätestavad konfidentsiaalsuskohustuse ja konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumise korral kostja

kohustuse talle makstud eritasud hagejale tagastada ning tasuda lisaks leppetrahvi kolme- või

viiekordses eritasu suuruses. Seega on eritasuks nimetatu tagastamise ainsaks eelduseks töölepingust

tulenevate kohustuste rikkumine. Hageja ei pea tõendama lepingu rikkumisega tekitatud kahju

olemasolu ega kahju suurust.

Hageja tugineb oma väidetes nii 2003 kui ka 2007 sõlmitud töölepingule. Samas on nendes

lepingutes sätestatud konkurentsikeelu ja konfidentsiaalsuskohustuse kokkulepped erinevad. 2003. a

töölepingu tingimused ei näe konkurentsikeelu või konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise korral ette

kohustust tasuda leppetrahvi ega tagastada eritasu. Leppetrahvi maksmise ja eritasu tagastamise

kohustuses on pooled kokku leppinud alles 2007. a töölepingu p-des 6.4 ja 7.5. Senisest

kohtupraktikast lähtuvalt saab tööandja konkurentsikeelu rikkumise korral töötajale makstud eritasu

tagasi nõuda üksnes juhul, kui töölepingu pooled on selles eraldi kokku leppinud või selline õigus

tuleneb seadusest. Ka leppetrahvi tasumise kohustus peab VÕS § 158 lg 1 järgi olema lepingus ette

nähtud.

2007. a töölepinguga soovisid pooled eelduslikult muuta 2003. a töölepingut (TLS § 59 lg 1).

Asjaolu, et lepingu muudatused vormistati tervikuna uue lepingutekstina ei anna alust laiendada

2007. a töölepingu tingimusi tagasiulatuvalt. Uute tingimuste tagasiulatuv kohaldamine eeldaks

poolte sõnaselget kokkulepet, kuid sellist kokkulepet 2007. a tööleping ei sisalda. Seega ei saa hageja

enne 2007. aastat tasutud raha kostjalt tagasi nõuda leppetrahvina ega eritasu tagastamise korras.

Asjas esitatud tõendite alusel on 2007. a töölepingu konfidentsiaalsuskohustuse ja konkurentsikeelu

tingimused (p-d 6 ja 7) vaadeldavad tüüptingimustena. Hageja esitatud töölepingutest nähtub, et

identseid lepingutingimusi on ta samal ajavahemikul kasutanud veel vähemalt viie töötajaga sõlmitud

töölepingutes. VÕS § 35 lg-st 2 lähtudes tuleb eeldada, et tüüptingimust ei ole eraldi läbi räägitud.

Seega ei ole hageja tõendanud, et need tingimused olid läbiräägitavad ning kostjal oli võimalus

mõjutada nende sisu. Asjakohane ei ole hageja väide, et kostja oli lepingutingimustest teadlik, sest ta

on töölepingule alla kirjutanud. Kui kostjal ei oleks olnud mõistlikku võimalust tingimuste sisust

teada saada, ei saaks neid tingimusi üldse lepingu osaks lugeda (VÕS § 37 lg 1).

Töölepingu tingimuste läbiräägitavuse ainsaks võimalikuks tõendiks ei oleks praegusel juhul hageja

juhatuse liikme vande all antud seletus, mille võtmiseks ei andnud kostja nõusolekut. Hagejal olnuks

võimalus esitada kohtule töölepinguid, mis sõlmiti samal ajavahemikul, kuid kostja töölepingus

sisalduvatest tüüptingimustest teistsugustel tingimustel. Samuti võinuks hageja taotleda teiste oma

töötajate tunnistajana ülekuulamist. Lisaks oleks hageja saanud oma tõendamiskoormust täita kostjalt

vande all võetava seletusega.

2007. a töölepingu p 7.5 tingimus leppetrahvinõude tekkimise aluste ja suuruse kohta on

tüüptingimusena kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 järgi.

Lähtudes VÕS §-st 44, tuleb VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimuse kasutamise korral töölepingus

eeldada, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Kostja on 2007. a töölepingu p 7.5 järgi

konkurentsikeelu rikkumise korral kohustatud tagastama hagejale kogu talle konkurentsikeelu

järgimise eest makstud eritasu ning tasuma lisaks leppetrahvi viiekordses eritasu suuruses summas.

Lisaks eelnenule võib töötaja olla kohustatud hüvitama tööandjale rikkumisega tekitatud kahju, mis

ületab eritasu ja leppetrahvi summa. Selliselt on kostjalt võetud võimalus tõendada konkurentsikeelu

rikkumisega tekitatud tegeliku kahju suurust. Lisaks kahju hüvitamise lihtsustamisele oli

töölepingu p-s 7.5 sisalduva leppetrahvi kokkuleppe eesmärgiks tõenäoliselt ka sundida kostjat

järgima konkurentsikeeldu, kuid see ei muuda nimetatud tingimust kehtivaks.

Ainuüksi eeltoodu välistab hageja õiguse nõuda kostjalt leppetrahvi konkurentsikeelu väidetava

rikkumise eest. Selle nõude alus puuduks ka juhul, kui 2007. a töölepingu p 7.5 oleks kehtiv.

TLS § 50 p 6 järgi pidi töötaja hoidma tööandja äri- ja tootmissaladust ning mitte osutama tööandjale

konkurentsi, sh mitte töötama tööandja loata viimase konkurendi juures, kui need kohustused olid ette

nähtud töölepinguga. Nimetatud kohustused lasusid töötajal ka pärast töölepingu lõpetamist, kui

pooled sõlmisid sellise kokkuleppe ja tööandja maksis töötajale nende kohustuste täitmise eest eritasu

või andis muud hüvitist. 2007. a töölepingu p 4.2 kohaselt sisaldab kostja töötasu (põhipalga bruto

52 200 krooni) kostjale töölepingu kehtivuse ajal iga kuu makstavat eritasu 5000 krooni

konfidentsiaalsuskohustuse ning 7000 krooni konkurentsikeelu järgimise eest kahe aasta jooksul

pärast töölepingu lõpetamist.

Kuivõrd TLS § 50 p 6 teine lause võimaldab konkurentsikeelus kokku leppida ka muu hüvitise

andmisega, on iseenesest lubatav ja kehtiv kokkulepe, mille kohaselt makstakse hüvitist töötaja

põhipalga koosseisus. Selliselt antav hüvitis ei ole eritasuks. Samas peab keelu järgimise eest antav

hüvitis olema igal juhul õiglane ning kompenseerima mõistlikult töötaja töökohavaliku piirangut.

2007. a töölepingu p-des 7.2 ja 7.3 on hagejale konkurentsi osutamiseks loetav tegevus ja hageja

konkurentideks peetavate isikute ring määratud laialt. Hageja käsitluse kohaselt välistab töölepingus

sätestatud konkurentsikeeld kostja mis tahes vormis töötamise vedelkütuse impordi, müügi,

ladustamise ja müügi vahendamise valdkonnas kahe aasta vältel töölepingu lõpetamisest arvates.

Arvestades vedelkütuse kui kauba spetsiifilisust, eeldaks selline piirang pärast hagejaga töölepingu

lõpetamist kostja ümberspetsialiseerumist või uue kutse omandamist. Kostja palgamääraks hageja

juures töötades oli 2007. a töölepingu p 4.1 ja 4.2 arvestades 40 200 krooni kuus (52 200 - 5000 -

7000). Kostjale konkurentsikeelu järgimise eest väidetavalt makstud eritasu (7000 krooni kuus) ei saa

konkurentsikeelu ulatust ja intensiivsust arvestades pidada õiglaseks. Makstud eritasu ei kompenseeri

mõistlikult töölepingust tulenenud töökohavaliku piirangut. Kuivõrd kostjale makstud hüvitis ei

olnud piisav, ei tekkinud kostjal konkurentsi osutamisest hoidumise kohustust ja hageja

leppetrahvinõue tuleb jätta rahuldamata.

Eespool käsitletud 2007. a töölepingu p-ga 7.5 on tüüptingimusena VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi

tühine ka töölepingu p-s 6.4 sisalduv tingimus leppetrahvinõude tekkimise aluste ja suuruse kohta

konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise korral. Töölepingu p-ga 6.4 on kostjalt võetud võimalus

tõendada konfidentsiaalsuskohustuse rikkumisega tekitatud tegeliku kahju suurust. Kuigi tõenäoliselt

oli töölepingu p-s 7.5 sisalduva leppetrahvi eesmärgiks kahju hüvitamise lihtsustamise kõrval sundida

hagejat järgima konfidentsiaalsuskohustust, ei muuda see nimetatud tingimust kehtivaks. Seega on

välistatud hageja õigus nõuda kostjalt leppetrahvi konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise korral.

Juhul kui 2007. a töölepingu p 6.4 oleks kehtiv, tuleks konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise

leppetrahvinõue osaliselt rahuldada. Asja materjalidest nähtub, et 12. veebruaril 2008 kell 21.06

edastas kostja hageja kliendi töötajale e-kirja pealkirjaga "Sibula leping", millele oli lisatud hageja ja

tema teise kliendi sõlmitud naftasaaduste müügilepingu kavand koos lisadega. Kostja ei ole selle e-

kirja saatmist eitanud. Kuna 2007. a töölepingu p-de 6.2.1 ja 6.2.3 järgi on hageja ärisaladuseks

andmed sõlmitud ja sõlmitavate lepingute poolte, sisu ja tingimuste ning klientide ja äripartnerite

kohta, saab kostjale ette heita 2007. a töölepingu p-s 6.1 sätestatud kohustuse rikkumist.

Kohustuse rikkumist ei välista asjaolu, et kostja töökohustuseks oli mh korraldada hageja klientidega

tarnelepingute sõlmimist, sh saata klientidele lepingukavandeid. See aga ei õigusta iseenesest ühe

kliendiga sõlmitud või sõlmimisel oleva lepingu edastamist teisele kliendile. Sellist tegevust saaks

pidada lubatavaks üksnes hageja korralduse olemasolul. Hageja korralduse kohta ei ole andmeid.

2007. a töölepingu p 6.2.1 sisu arvestades ei ole kohustuse rikkumise tuvastamiseks oluline, kas

kostja edastas lepingukavandi või lepingu. Kohustuse rikkumist ei välista ka asjaolu, et hageja

müüdavate kütuste hinnad on avalik teave. Hageja sõlmitavad lepingud ei sisalda üksnes

hinnakokkuleppeid, vaid ka muid tarnetingimusi. Selle üle, kas mingi teave on vaadeldav

ärisaladusena või mitte, saab otsustada andmete kogumi alusel. Lisaks on tööandjal õigus iseseisvalt

määrata, milline teave on ärisaladuseks, eeldusel et ta piiritleb selle mõistlikult ja teeb töötajale

äratuntavaks. Arvestades 2007. a töölepingu p-des 6.2.1 ja 6.2.3 sätestatut, pidi andmete

konfidentsiaalsus olema kostjale piisavalt äratuntav. Tõendatud ei ole kostja väited, et tema edastatud

lepingukavandi põhitingimused olid hageja kõikidele ostjatele samad ja selliselt teada kõikidele

ostjatele. Samuti pidi kostja oma töökohustuste täitmisel lähtuma töölepingust.

Kui 2007. a töölepingu p 6.4 oleks kehtiv, tuleks kostjalt konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise eest

nõutavat leppetrahvi VÕS § 162 lg 1 alusel oluliselt vähendada, arvestades hageja õigustatud huvi

kohustuse täitmise vastu. Kostja kolmandale isikule edastatud andmetel ei olnud hageja jaoks olulist

väärtust, kuna hageja oli 2007 ja 2008 vedelkütuste hulgimüügi turul Eestis turgu valitsevat seisundit

omav ettevõtja, kellel oli seetõttu KonkS § 16 p-st 3 tulenevalt keelatud võrdväärsete kokkulepete

korral erinevate tingimuste pakkumine või kehtestamine erinevatele äripartneritele. Seega oli hagejal

keelatud kehtestada võrdväärsetele klientidele erinevaid müügitingimusi. See ei muuda aga kostja

töölepingust tulenevaid kohustusi ning seda, et kostjal ei olnud pädevust kehtestada hageja eest

müügitingimusi. Leppetrahvi vähendamiseks ei annaks alust asjaolu, et hageja kliendil ei ole

pretensioone selle kohta, et kostja edastas temaga sõlmitud lepingu hageja teisele kliendile. Kostjal ei

olnud vaidlusalusel ajavahemikul kohustust olla lojaalne hageja lepingupartneritele.

Erinevalt alates 1. juulist 2009 kehtiva TLS § 24 lg-st 3 ei kohustanud varem kehtinud TLS § 50 p 6

tööandjat maksma töötajale konkurentsikeelu kokkuleppest kinnipidamise eest hüvitist pärast

töölepingu lõppemist, seda võis tööandja teha ka töölepingu kehtivuse ajal. Ka poolte 2007. a

tööleping ei näinud ette hageja kohustust maksta eritasu või muud hüvitist pärast töölepingu

lõpetamist. Seetõttu ei saa eeldada, et hageja soovis töölepingu lõpetamisel lõpetada ka

konkurentsipiirangu kokkuleppe.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti

rahuldamata hagi 2007. a töölepingu alusel konfidentsiaalsuskokkuleppe ja konkurentsikeelu

rikkumise eest makstud eritasu tagastamiseks ja leppetrahvi saamiseks. Hageja palus teha uue otsuse,

millega mõista kostjale makstud eritasu temalt välja.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. detsembri 2010. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni

muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jättis poolte menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis maakohus õigesti, et nii eritasu tagastamine kui ka leppetrahvi

maksmine on oma eelduste tõttu sarnase kahjuhüvitusliku iseloomuga, mistõttu tuleb ka eritasu

tagastamist käsitada leppetrahvina. Samuti leidis maakohus põhjendatult, et 2007. a töölepinguga

muutsid pooled 2003. a töölepingu tingimusi ning et töölepingu konfidentsiaalsuskohustuse ja

konkurentsikeelu tingimused on tüüptingimused, mille korral tuleb VÕS § 35 lg 2 järgi eeldada, et

need tingimused ei ole eraldi läbi räägitud. Seega peab hageja tõendama, et

konfidentsiaalsuskohustus ja konkurentsikeeld olid läbi räägitud ja kostjal oli võimalik nende sisu

mõjutada.

Toimiku materjalist nähtuvalt allkirjastasid pooled 2007. a töölepingu olukorras, kus kostjal ei olnud

tegelikku võimalust töölepingu sisu oluliselt mõjutada. Töölepingu kavandi töötas välja hageja, kes

soovis paljude töötajate töötingimusi muuta samal ajal ja sarnaselt. Kuna vaidlusaluseid tingimusi ei

lepitud kokku töölepingu sõlmimisel, vaid lepingutingimusi muudeti töölepingust tuleneva

alluvussuhte (TLS § 1) kestuse ajal, ei olnud kostjal eelduslikult võimalik neid tingimusi oluliselt

mõjutada.

Kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 268 näeb ette võimaluse kuulata vaieldava asjaolu

kohta üle ka tõendama kohustatud pool, tehakse seda siiski vaid juhul, kui teine pool sellega nõustub.

Üksnes erandjuhul on antud kohtule võimalus kuulata menetlusosalist üle sõltumata vastaspoole

nõusolekust (TsMS § 2681). Praegusel juhul ei olnud alust erandit teha. Töösuhtest tulenevas

vaidluses oleks äriühingu kui tööandja seadusliku esindaja seletuse tõendina kasutamine kostja suhtes

tema õigusi ebaproportsionaalselt kahjustav. Maakohus jättis põhjendatult hageja vastava taotluse

rahuldamata.

2007. a töölepingu redaktsiooni p-s 7.5 sisalduv tingimus leppetrahvinõude tekkimise aluste ja

suuruse kohta on tüüptingimusena kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine. Selle

tingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu kostja kahjuks oluliselt rikutud.

Maakohus ei jätnud tähelepanuta hageja põhjendusi selle kohta, et kostja ei saa tugineda VÕS §-

le 42. Maakohus on põhjendanud, miks ta hindab lepingu p 7.5 kostjat ebamõistlikult kahjustavaks.

Maakohus on õigesti märkinud, et töötaja töökohavaliku piirangu puhul on tegemist isiku

põhiseadusliku õiguse riivega, mis peab olema võimalikult õiglaselt hüvitatud.

TLS §-st 15 tuleneb, et töölepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses ettenähtust,

on kehtetud. Kuigi seadus ei keelanud tööandjal sõlmida töötajaga kokkulepet eritasu maksmise

kohta, mille kohaselt võis töötaja kohustus äri- ja tootmissaladuse hoidmise ja ebaausa konkurentsi

osutamise keelu kohta ulatuda ka töösuhte lõppemise järgsesse perioodi (TLS § 50 p 6), ei ole

seaduses määratud, kui kaua ja milliste tingimuste korral võiks selline kohustus kehtida. Seadusest ei

tulene, et töösuhte lõppemise järgne tööle asumise piirang võiks sõltumata eritasu suurusest ulatuda

mitmele aastale. Seega ei ole kooskõlas kehtinud töölepingu seadusega 2007. a töölepingu

tingimused konfidentsiaalsuskohustuse ja konkurentsikeelu kehtivuse kohta kaks aastat pärast

töölepingu lõppemist. See tingimus oleks jämedas vastuolus ka alates 1. juulist 2009 kehtiva TLS §-

ga 24, mis võimaldab pärast töölepingu lõppemist piirata töötaja tegutsemist üheks aastaks.

Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta osas, milles maakohus leidis, et kuigi 2007. a töölepingu

p 6.4 on tühine kostja ebamõistliku kahjustamise tõttu, on hageja nõue siiski põhjendatud. Kuna iga

tööandja informatsioon ei ole hinnatav konfidentsiaalsena, pidi maakohus tuvastama kostja edastatud

teabe olemuse. Maakohus jättis ärisaladuse sisu tuvastamata. Konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise

tuvastamiseks on oluline, kas kostja edastatud dokument oli lepingukavand või sõlmitud leping ning

et hageja müüdavate kütuste hinnad on avalik teave. Maakohtul ei olnud alust pidada paljasõnaliseks

kostja väidet, et vaidlusalune teave oli hageja ostjatele teada tüüptingimustena. Hageja ei vaielnud

vastu sellele, et kostja edastatud teabeks olid andmed, mis olid hageja kõigile ostjatele samad ja seega

neile teada. Hageja ei ole menetluses esile toonud, et kostja edastatud lepingukavand oleks sisaldanud

andmeid, mille suhtes võiks eeldada hageja huvi pidada neid andmeid lepingukavandi adressaadi eest

saladuses. Tüüptingimustega leping ei ole oma olemuselt dokument, mis on tingimusi kasutavate

lepingupartnerite jaoks saladus. Kohtule esitatud tõendi kohaselt ei näinud ka edastatud

lepingukavandi aluseks olnud lepingu sõlminud hageja partner probleemi dokumendi edastamises.

Kuna töölepingu p 6.4 kohaldamine eeldas p-s 6 sisaldunud tingimuste rikkumist, puudus alus hageja

nõude rahuldamiseks. Eeltoodud põhjustel ei olnud maakohtul vajadust pidada lepingu p 6.4 tühiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse järgi kohaldas ringkonnakohus valesti VÕS § 42 lg 3 p 5 ja VÕS § 35 lg-t 1, kui

leidis, et 2007. a töölepingu p 7.5 on kostjat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena tühine. Need

sätted töölepingule ei kohaldu, sest tööleping ei ole tarbijaleping ja töölepingu sõlmimisel järgiti

TLS § 26. Tüüptingimustel sõlmitud lepinguks ei ole leping, mis sarnaneb tööandja teiste töötajatega

sõlmitud töölepingutele. Sarnasus ei tähenda, et hageja ja kostja ei oleks pidanud lepingueelseid

läbirääkimisi või et kostjal ei olnud võimalust mõjutada lepingutingimusi, kui ta ei olnud talle

tutvumiseks esitatud lepingukavandi tingimustega nõus. Töötaja kaitse on tagatud tööõigusega.

2007. a töölepingu vaidlusaluste sätete eesmärgiks ei olnud kostjat kahjustada, vaid näha ette lepingu

rikkumise tagajärg. Ükski töösuhteid reguleeriv õigusnorm ei piira tööandja õigust nõuda lepingut

rikkunud töötajalt tagasi talle makstud eritasu.

Ringkonnakohus ei tuvastanud tüüptingimuste eeldust ehk seda, et kostjal ei olnud võimalik

töölepingu sisu mõjutada. Seejuures oleks kohus pidanud võtma hageja seaduslikult esindajalt vande

all seletuse. Kostja ei esitanud töölepingule muudatus- ja täiendusettepanekuid ega avaldanud muul

moel mittenõustumist. Kostja kinnitas töölepingut allkirjastades, et ta on lepingu tekstiga tutvunud,

sellest aru saanud ja on tingimustega nõus. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, kuidas on 2007. a

tööleping vastuolus TLS §-ga 15.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei või töösuhte lõppemise järgne

konfidentsiaalsuskohustus ja tööle asumise piirang ulatuda üle ühe aasta. Ringkonnakohus tugines

seejuures valesti pärast 2007. a töölepingu lõppemist jõustunud TLS §-le 24. Lisaks väljus

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piiridest, kui muutis maakohtu otsuse põhjendusi osas, milles ei

ole apellatsioonkaebust esitatud.

8. Kostja leiab, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud, ning palub jätta kassatsioonkaebuse

rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et TsMS § 691 p 1 järgi tuleb jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb muuta

ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust.

10. Pooled ei vaidle selle üle, et nad leppisid TLS § 50 p-ga 6 kooskõlas 2007. a töölepingu p-s 6.1

kokku, et kostja on kohustatud hoidma töölepingu kehtivuse ajal ning kahe aasta jooksul pärast

töölepingu lõppemist hageja äri- ja tootmissaladust. Töölepingu p 6.4 järgi on kostja

konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise korral kohustatud tagastama hagejale selle kohustuse täitmise

eest makstud eritasu ja maksma leppetrahviks kolmekordse eritasu. Töölepingu p 7.1 järgi ei tohi

kostja töölepingu kehtivuse ajal ning kahe aasta jooksul arvates töölepingu lõppemisest osutada

hagejale konkurentsi. Nimetatud rikkumise korral on kostjal töölepingu p 7.5 järgi kohustus tagastada

hagejale konkurentsikeelu eest makstud eritasu ja maksta leppetrahvina viiekordne eritasu. Kohtud

tuvastasid, et kostja edastas töölepingu kehtivuse ajal hageja konkurendile hageja ärisaladusi ja asus

pärast hagejaga töölepingu lõpetamist tööle hageja konkurendi juurde, rikkudes sellega töölepingu

p 6.1 ja 7.1.

Tuginedes konfidentsiaalsuskohustuse ja konkurentsikeelu rikkumisele, palus hageja hagiavalduses

kostjalt välja mõista leppetrahvi ja kostjale makstud eritasu. Riigikohus on varasemas praktikas

tunnustanud töötajale makstud eritasu tagasinõudmist juhul, kui selles on eraldi kokku lepitud või

selline õigus tuleneb seadusest (vt Riigikohtu 14. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-05,

p 12). Kuna töölepingu seadus ei näe ette konfidentsiaalsuskohustuse ja konkurentsikeelu rikkumise

tagajärgi, tuleb Riigikohtu varasema seisukoha järgi vaidluse lahendamisel lähtuda tsiviilõiguse

üldistest reeglitest (vt Riigikohtu 21. oktoobri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-03, p 13).

Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde ka praeguses asjas. Kohtud on õigesti leidnud, et nii

leppetrahvi- kui ka eritasunõue on käsitatav leppetrahvinõudena, mille lahendamisel kohaldub

võlaõigusseaduse 8. ptk 3. jaos ettenähtud leppetrahvi regulatsioon.

11. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas 2007. a töölepingu p-s 7.5 sisalduv tingimus

leppetrahvinõude tekkimise aluste ja suuruse kohta on käsitatav tüüptingimusena, mis on kehtetu

VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi, kas ringkonnakohus tuvastas õigesti tüüptingimuse kehtivuse eeldused ning

kas 2007. a töölepingu p-des 6.1 ja 7.1 sätestatud konfidentsiaalsuskohustus ja konkurentsikeeld

võivad kehtida kaks aastat pärast töölepingu lõppemist.

Kooskõlas TsMS § 688 lg-ga 1 kontrollib Riigikohus ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale

on esitatud kassatsioonkaebus. TsMS § 688 lg-te 3-5 järgi arvestab Riigikohus kassatsiooninõude

põhjendatuse kontrollimisel vaid alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilisi asjaolusid ning ei

kogu ega uuri tõendeid.

12. Ekslik on hageja seisukoht, et asjas ei kohaldu võlaõigusseaduse üldosa 2. ptk 2. jaos sätestatud

tüüptingimuste regulatsioon. VÕS § 1 lg 1 kohaselt kohaldatakse võlaõigusseaduse üldosas sätestatut

kõikidele võlaõigusseaduses või muudes seadustes nimetatud lepingutele, mh töölepingule. Kuna

võlaõigusseadus jõustus 1. juulil 2002, kohaldub selle seaduse üldosa ka enne 1. juulit 2009 sõlmitud

töölepingutele.

Tüüptingimuste mõiste ning nende kasutamine ja tühisuse tingimused on reguleeritud

võlaõigusseaduse üldosa 2. ptk 2. jaos. Tüüptingimuseks loetakse VÕS § 35 lg 1 järgi

lepingutingimust, mis on enne välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled

muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool kasutab teise

lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama paragrahvi teise

lõike kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. VÕS § 35 lg 5 kohaselt on

tühine kokkulepe, millega kaldutakse kõrvale VÕS §-des 35-39 ja 41-45 sätestatust selle

lepingupoole kahjuks, kelle suhtes tüüptingimust kasutati.

Tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 järgi tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi,

lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult,

eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise

lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Sama

paragrahvi teise lõike esimese lause kohaselt ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui

tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise

lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi

saavutamine muutub küsitavaks. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on VÕS § 42 lg 3 p 5

järgi ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega mh nähakse ette, et teine lepingupool

peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi,

ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt

lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

VÕS § 42 lg 3 sätestab tüüptingimuse tühisuse alused eelkõige tarbija kaitseks. Tarbija on VÕS § 34

kohaselt füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei ole seotud iseseisva majandus- või kutsetegevusega.

Kolleegium leiab, et tarbijaks VÕS § 42 lg 3 mõttes tuleb pidada ka töötajat. VÕS § 36 lg 1, loetledes

lepingud, millele võlaõigusseaduse üldosa 2. ptk 2. jaos sätestatu ei kohaldu, ei välista samuti

töölepinguid tüüptingimuste reguleerimisalast. TLS § 15 alusel kehtib töösuhetes üldpõhimõte, et

töötaja jaoks seaduses ettenähtust halvemad töölepingu tingimused on kehtetud. Seadusena tuleb

seejuures mõista nii töölepingu seadust kui ka võlaõigusseadust. Õigust kasutada töölepingus

tüüptingimusi, mille kehtivust tuleb hinnata VÕS § 42 järgi, on Riigikohus tunnustanud ka varasemas

praktikas (vt Riigikohtu 19. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-08, p 13).

Kolleegium märgib, et kuigi enne 1. juulit 2009 kehtinud töölepingu seadus ei näinud ette alates

1. juulist 2009 kehtiva TLS § 1 lg-s 3 sätestatuga analoogset põhimõtet, et töölepingule kohaldatakse

võlaõigusseaduses käsunduslepingu kohta sätestatut, tuleb ka enne 1. juulit 2009 sõlmitud

töölepinguid pidada käsunduslepingu alaliigiks. Käsunduslepingule (VÕS § 619), mille on sõlminud

isik oma majandus- või kutsetegevuses, kohaldatakse VÕS §-de 36 ja 44 alusel võlaõigusseaduse

üldosa 2. ptk 2. jaos sätestatut. Seisukoht, et tüüptingimuste regulatsioon töölepingu korral ei

kohaldu, ei ole kooskõlas ka alates 1. juulist 2009 kehtiva TLS §-ga 2.

Eeltoodust tuleneb, et tüüptingimuste regulatsioon kehtib nii enne 1. juulit 2009 kui ka pärast seda

kuupäeva sõlmitud töölepingutele. Seega on ringkonnakohus õigesti järeldanud, et poolte 2007. a

töölepingu p-s 7.5 sätestatud tingimus, mille kohaselt on kostjal kohustus tagastada konkurentsikeelu

rikkumise korral hagejale eritasu ja maksta leppetrahvina viiekordne eritasu, on tüüptingimus VÕS

§ 35 tähenduses, mille kehtivust tuleb hinnata VÕS § 42 järgi.

13. Kohtud kohaldasid õigesti VÕS § 35 lg-t 1, märkides, et hageja peab tõendama selle, et pooled

rääkisid 2007. a töölepingu p-des 6.4 ja 7.5 sätestatud leppetrahvitingimused eraldi läbi ja kostjal oli

võimalik nende sisu mõjutada. Ringkonnakohus on seejuures õigesti leidnud, et töösuhte kui

alluvussuhte kestuse ajal ei olnud kostjal eelduslikult võimalik muudetavaid lepingutingimusi

oluliselt mõjutada. Asjaolu, et TLS § 26 võimaldab pooltel sõlmida kokkuleppe leppetrahvi

maksmise kohta, ei tõenda, et kostjal oli võimalik lepingu sisu mõjutada.

Samuti on ringkonnakohus õigesti märkinud, et TsMS § 268 järgi kuulatakse tõendamata pool vande

all üle üksnes teise poole nõusolekul või TsMS § 2681 alusel kohtu omal algatusel. Ringkonnakohus

on selgitanud, et maakohus ei leidnud erandi tegemiseks alust, sest hagejal oli võimalik väidetud

asjaolu tõendada ka muude tõenditega. Õige on kohtute põhjendus, et hageja oleks saanud esitada

tõendina kostjaga samal ajavahemikul sõlmitud töölepinguid, mille tingimused erinevad kostjaga

sõlmitud lepingu tingimustest. Hageja ei ole väitnud, et ta on kohtule sellised lepingud esitanud.

Maakohus on kohtuistungil hagejale tõendamiskohustust selgitanud (II kd, lk 117 ja 172).

14. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna enne 1. juulit 2009 kehtinud

töölepingu seadus ei sätestanud konfidentsiaalsuskohustuse ja konkurentsikeelu kehtivuse ajalist

piirangut, ei võinud see keeld ulatuda üle ühe aasta pärast töölepingu lõppemist. Selles osas tuleb

ringkonnakohtu otsuse põhjendust muuta.

TLS § 50 p 6 järgi on töötajal kohustus hoida tööandja äri- ja tootmissaladust ning mitte osutada

tööandjale konkurentsi nii töölepingu kehtivuse ajal kui ka pärast töölepingu lõpetamist, kui pooled

sõlmisid sellise kokkuleppe ja tööandja maksis töötajale nende kohustuste täitmise eest eritasu või

andis muud hüvitist. Nimetatud säte ei näe ette konfidentsiaalsuskohustuse ega konkurentsikeelu

ajalise kehtivuse ülempiiri. Selline ajaline piirang ei ole välja kujunenud ka kohtupraktikas. Järelikult

on TLS § 50 p-s 6 sätestatud töölepingu lõppemise järgsete kohustuste kehtivuse eelduseks asjaolud,

et pooled on nendes kokku leppinud ja tööandja on maksnud töötajale eritasu või muud hüvitist.

Eeltoodust tulenevalt võisid pooled 2007. a töölepingus sõlmida kokkuleppe

konfidentsiaalsuskohustuse ja konkurentsikeelu kehtivuse kohta kaks aastat pärast töölepingu

lõppemist, kui nende kohustuste täitmise eest maksti kostjale eritasu või anti muud hüvitist.

Kuna konkurentsikeeld on töötaja tegevusala või töökoha vaba valiku piiramine, peab selle eest

makstava eritasu suurus olema õiglane ja kompenseerima töökohavaliku piirangut (vt nt Riigikohtu

14. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-05, p 13; Riigikohtu 16. novembri 2005. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-115-05, p 23). Praegusel juhul on ringkonnakohus nõustunud maakohtu

seisukohaga, et konkurentsikeelu ulatust ja intensiivsust arvestades ei saa kostjale makstud eritasu

suurust pidada õiglaseks. Kolleegium nõustub kohtute järeldusega.

15. Pooled ei vaidle selle üle, et nad lõpetasid töölepingu 20. märtsil 2008. Seega oleks töölepingu p-

des 6.1 ja 7.1 sätestatud konfidentsiaalsuskohustus ja konkurentsikeeld lepingu järgi kehtinud

20. märtsini 2010. 1. juulil 2009, s.o vaidlusaluste kohustuste kehtivuse ajal jõustus uus töölepingu

seadus. Alates 1. juulist 2009 kehtiva TLS § 131 lg 1 alusel kohaldatakse enne 1. juulit 2009 sõlmitud

töölepingule alates nimetatud kuupäevast kehtivas töölepingu seaduses sätestatut. TLS § 131 lg 3

kohaselt, kui töölepingu tingimus on pärast töölepingu seaduse jõustumist vastuolus seaduse sättega,

millest ei ole võimalik lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kohaldatakse lepingutingimuse

asemel seaduses sätestatut. Alates 1. juulist 2009 kehtiva TLS § 24 lg 1 p 4 järgi on pärast töölepingu

lõppemist kohaldatava konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtivuse eelduseks mh asjaolu, et see on

sõlmitud kuni üheks aastaks arvates töölepingu lõppemisest. Seega lõppes töölepingu lõppemise

järgne konfidentsiaalsuskohustuse ja konkurentsikeelu kokkuleppe kehtivus 1. juulist 2009.

16. Ringkonnakohus ei ole rikkunud TsMS § 651 lg-s 1 ettenähtud apellatsioonkaebuse piiride

ületamise keeldu. Kuna hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles leiti, et 2007. a töölepingu p-

d 6.4 ja 7.5 on tüüptingimustena tühised, võis ringkonnakohus apellatsiooninõude põhjendatuse

kontrollimisel muuta maakohtu kõiki põhjendusi, mille alusel jäeti hagi vaidlustatud osas

rahuldamata. Kohtuotsuse vaidlustatud resolutsiooni põhjendamiseks esitatud põhjenduste muutmist

ei saa pidada apellatsiooni piiride ületamiseks vaatamata sellele, et hageja oli maakohtu nende

põhjendustega nõus.

17. Kolleegium märgib täiendavalt, et hageja ei nõudnud kostjale väljamakstud eritasu tagastamist

lepingu rikkumisest tuleneva kahjuhüvitisena ega ka alusetult makstuna. Väljamakstud eritasu ei saa

käsitada ka hageja kahjuna (vt Riigikohtu 21. oktoobri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-03,

p 18; Riigikohtu 14. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-05, p 12). Hagejale tekkinud kahjuks

saaks eelkõige olla kostja lepingu rikkumise tõttu hagejal saamata jäänud tulu ehk kasu, mida hageja

oleks tulevikus tõenäoliselt saanud, kui kostja ei oleks lepingut rikkunud (VÕS § 128 lg 4). Kuna

poolte sõlmitud töölepingu kehtivuse ajal kehtinud töökoodeksi § 125 lg 1 piiras tööandja nõude

otsese varalise kahjuga, saaks hageja nõuda saamata jäänud tulu üksnes pärast töölepingu lõppemist

tekkinud kahju eest. Hageja ei ole väitnud, et kostja konkurentsikeelu rikkumine oleks tekitanud talle

kahju käibe vähenemisega nt põhjusel, et kostja tegevuse tõttu läksid hageja kliendid üle kostja uue

tööandja juurde. Alusetust rikastumisest tulenev nõudeõigus oleks hagejal tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 84 lg 1 kohaselt siis, kui eritasu maksmise kohustus oleks tühine. Hageja peaks sellisel

juhul tõendama, et kostjale maksti eritasu alusetult. Kuna praeguses asjas ei ole hageja esitanud

asjaolusid, mis võimaldaksid kvalifitseerida tema nõude tühise lepingu järgi antu alusetust

rikastumisest tuleneva väljaandmise nõudena, ei saanud kohtud anda hinnangut hageja nõudele

alusetu rikastumise sätete järgi.

18. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kassatsiooniastme menetluskulud jätta

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kolleegium märgib, et menetlusosalised võivad TsMS § 174

lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude kindlaksmääramist maakohtult 30 päeva jooksul alates

Riigikohtu otsuse jõustumisest. Riigikohtu otsus jõustub TsMS § 694 lg 2 kohaselt otsuse avalikult

teatavakstegemise päeval.

19. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb sellelt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149

lg 4 teise lause alusel riigituludesse.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Ants Kull