3-1-1-39-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-39-11

Otsuse kuupäev

23. mai 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Väärteoasi Andres Koordi süüdistuses KarS § 352 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 16. novembri 2010. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-10-1738

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Keskkonnainspektsioon

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

27. aprill 2011, suuline menetlus

Istungil osalenud isikud

Kohtumenetluse pooled kohtuistungile ei ilmunud

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 16. novembri 2010. a otsus Andres Koordi väärteoasjas KarS §

352 lg 1 järgi ja saata väärteoasi Tartu Maakohtule uueks arutamiseks.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnainspektsiooni 20. mai 2010. a kiirmenetluse otsusega karistati Andres Koordi

karistusseadustiku (KarS) § 352 lg 1 järgi 4200 krooni suuruse rahatrahviga 20. mail 2010. a kulu

põletamise eest Halliku külas Jõgevamaal. Kulu põletades rikkus A. Koord päästeseaduse § 21 lg 4

alusel keskkonnaministri poolt 1. augusti 2008. a määrusega nr 37 "Metsa ja muu taimestikuga

kaetud alade tuleohutusnõuded" kehtestatud § 3 lg 1 p 4 nõudeid ja realiseeris KarS § 352 lg-le 1

vastava väärteokoosseisu.

2. Keskkonnainspektsiooni otsuse peale esitas menetlusalune isik kaebuse Tartu Maakohtule, paludes

kohtuvälise menetleja otsus tühistada. A. Koord märkis, et ta ei põletanud kulu tahtlikult. Ta põletas

üksnes oksahunnikuid. Selleks tegevuseks oli ta päästeametilt loa saanud. Osaliselt küll süttis

oksahunniku läheduses olnud kulu, aga mingit reaalset ohtu ei tekkinud, kuivõrd maatükki

ümbritsesid kruusateed ja maapind oli märg.

3. Tartu Maakohtu 16. novembri 2011. a otsusega kaebus rahuldati. Kohus tühistas

Keskkonnainspektsiooni otsuse väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel

väärteotunnuste puudumise tõttu menetlusaluse isiku teos.

3.1 Materiaalõiguse osas märkis kohus järgmist. A. Koordi tegevuse sisu ja eesmärk ei olnud kulu

põletamine. Objektiivselt ei olnud tegu mitte kulu, vaid oksahunnikute põletamisega. KarS § 352 lg 1

kujutab endast konkreetset ohudelikti, mille puhul tuleb süüdlasele ette heita ka tagajärg ehk ohu

saabumise võimalikkus, sealjuures tuleb selle ohu saabumise võimalikkus tõendada. Süütegu on

lõpule viidud alles tuleohu tekkimisega, käesoleval juhul sellisest ohust aga kõneleda ei saa, kuivõrd

tegu oli väga märja piirkonnaga. Kuigi tuletegemine on ohtlik, ei saa siiski igasugust tuletegemist

keelata. A. Koordi ei ole võimalik KarS § 352 lg 1 järgi karistada. KarS § 352 lg 1 näeb ette ka

vastutuse tule leviku tõkestamise nõuete eiramise eest, kuid seda ei ole A. Koordile ette heidetud ega

selle kohta väärteoprotokolli koostatud.

3.2 Kohtu hinnangul kohaldas kohtuväline menetleja vääralt ka väärteomenetlusõigust. Tõendina ei

saanud kasutada sündmuskoha vaatlusprotokolli, sest seda ei ole koostamisel tutvustatud

menetlusalusele isikule, sellel puuduvad VTMS § 31 lg-st 1, kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)

§ 146 lg-st 4 ja lg 6 p-st 2 tulenevad märked ning menetlusaluse isiku allkiri. A. Koordi sõnul

koostati kohapeal üksnes väärteoprotokoll ja tehti fotod. Samuti ei saa tõendiks lugeda tunnistaja V.

L.-i ülekuulamise protokolli, kuivõrd V. L. on Keskkonnainspektsiooni ametnik, kelle ütlused teo

asjaolude kohta ei saa olla tõendiks tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 66 lg-st 2.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas Keskkonnainspektsioon kassatsiooni, taotledes maakohtu

otsuse tühistamist ja kiirmenetluse otsuse jõustamist.

4.1 Kassaator nõustub maakohtuga selles, et kiirmenetluse otsuses sisalduv väärteo lühikirjeldus ei

vasta KarS § 352 lg-le 1, sest tuleoht oli looduses kulupõlenguna realiseerunud. Sellest tulenevalt ei

saanud siiski väärteomenetlust lõpetada, vaid kohus oleks pidanud A. Koordi teo ümber

kvalifitseerima ja teda karistama päästeseaduse § 393 või tuleohutuse seaduse § 47 järgi. Tulenevalt

VTMS §-st 2 ja KrMS § 268 lg-st 8 ning Riigikohtu praktikast on praegusel juhul teo

ümberkvalifitseerimine võimalik. Kuna väärteona on karistatav ka ettevaatamatu tegu, siis oleks

pidanud menetlusalust isikut karistama just seetõttu, et ta oli ettevaatamatu. Et A. Koordil olid okste

põletamise juures kaasas esmased tulekustutusvahendid, arvestas ta võimalusega, et okste põlenguga

võib kaasneda kulupõleng. Küll aga ei valvanud ta sellest hoolimata lõket piisavalt hoolikalt ja

kulupõleng tekkiski.

4.2 Nõustuda ei saa kohtuga selles, et sündmuskoha vaatlusprotokolli ei saa kasutada tõendina.

Menetlusalusel isikul oli võimalik tutvuda vaatlusprotokolliga sündmuskohal. Väärteomenetluse

seadustikus reguleeritakse ammendavalt menetlustoimingu protokollile kehtivad nõuded ja seetõttu

on väär väide, et vaatlusprotokollis oleks pidanud sisalduma viide VTMS § 31 lg-le 1 ja KrMS § 146

lg-le 4 ja lg 6 p-le 2. Riigikohtu praktikast lähtuvalt sai otsust tehes tugineda ka V. L.-i ütlustele. V. L.

oli küll kohtuvälise menetleja ametnik, aga ta ei sooritanud käesolevas menetluses

menetlustoiminguid.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Kriminaalkolleegium võtab kõigepealt seisukoha materiaalõiguse kohaldamise õigsuse osas (I),

peatub seejärel menetlusõiguslikel küsimustel (II) ja lahendab viimaks kassatsiooni (III).

I

6. Kassaator leiab, et tulenevalt tuleohu tagajärjel ka tegelikult tekkinud kulupõlengust ei saa A.

Koordi tegu analüüsida mitte KarS § 352 lg 1, vaid tuleohutuse seaduse (TuleOS) § 47 (teo

toimepanemise ajal kehtinud päästeseaduse § 393) järgi. Kriminaalkolleegium selle seisukohaga ei

nõustu. TuleOS § 47 näeb ette karistuse küttekoldevälise tule tegemise ja grillimise tuleohutusnõuete

rikkumise eest, KarS § 352 aga metsas või mujal looduses tuleohu tekitamise või tuleohutuse

tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eiramise eest. Et TuleOS § 47 käsitleb tuletegemise

nõuete rikkumist üldiselt, KarS § 352 aga reguleerib tuletegemisega seonduvat looduses, tuleb KarS §

352 pidada erinormiks üldnormiks oleva TuleOS § 47 suhtes. Üld- ja erinormi konkurentsi korral

tuleb aga kohaldada erinormi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. jaanuari 2009. a määrus

kriminaalasjas nr 3-1-1-75-08, p 10.1).

7. Riigikohus märgib, et KarS § 352 lg 1 sisaldab kahte erinevat süüteokoosseisu. Kuivõrd

tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eiramine (sätte teine alternatiiv) kujutab

endast blanketset delikti, tuleb selle sisustamiseks pöörduda vastavaid nõudeid sisaldavate

õigusaktide poole. Sõltuvalt konkreetse nõude sõnastusest võib KarS § 352 lg 1 teine alternatiiv

vastata õigusdogmaatilises mõttes nii teodelikti kui tagajärjedelikti, s.h konkreetse ohudelikti,

tunnustele. Tuleohu tekitamine (normi esimene alternatiiv) aga on konkreetseks ohudeliktiks olev

tagajärjedelikt, mille puhul tuleb alati tuvastada nii tagajärg (tuleoht), selle põhjustanud tegu kui ka

nende vaheline põhjuslik seos. Konkreetseks ohudeliktiks tuleb KarS § 352 lg 1 esimest alternatiivi

pidada seetõttu, et isiku süüditunnistamiseks ei piisa viitest tuletegemise abstraktsele ohtlikkusele,

vaid väärteomenetluses tuleb tõendada reaalse tuleohu tekitamine menetlusaluse isiku poolt.

8. Tuvastatu pinnalt saab tõdeda, et A. Koord on realiseerinud KarS § 352 lg 1 teise alternatiivi

objektiivse koosseisu. Kuna süüdatud lõkkest süttis ka kulu, siis ei saa kulu põletamist eitada. Et A.

Koordi süüdatud lõkkest läks põlema kuluhein, põletas A. Koord kulu ja rikkus TuleOS § 16 lg 1 p 2

(teo toimepanemise ajal kehtinud päästeseaduse § 21 lg 4 alusel keskkonnaministri poolt 1. jaanuaril

2008. a vastu võetud määruse nr 37 "Metsa ja muu taimestikuga kaetud alade tuleohutusnõuded" § 4

p 4) nõudeid. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et kuivõrd menetlusaluse isiku eesmärgiks ei olnud

kulu põletamine, ei saa teda KarS § 352 lg 1 järgi karistada. KarS § 352 lg 1 subjektiivse koosseisu

realiseerimiseks piisab tulenevalt KarS § 15 lg-st 3 ettevaatamatusest. Maakohus on tuvastanud, et A.

Koordi tehtud lõke oli kuluheinaga kaetud ala kõrval. Samuti on tuvastatud, et A. Koordil olid kaasas

esmased tulekustutusvahendid. Seega pidas A. Koord võimalikuks, et tuli levib lõkkekoha läheduses

olevale kuluheinaga kaetud alale. Küll aga lootis A. Koord sellist võimalust vältida KarS § 18 lg 2

mõttes, sest tema hinnangul oli maapind kastest märg ja ilm tuulevaikne. Seetõttu saab tõdeda, et A.

Koord põletas kulu kergemeelsusest ja realiseeris seetõttu ka KarS § 352 lg 1 teise alternatiivi

subjektiivse koosseisu. Maakohus on eelnevalt välja toodud kaalutlustel teisele järeldusele jõudnuna

jätnud kohaldamata sätte, mida oleks tulnud kohaldada ja rikkunud materiaalõigust VTMS § 149 p 1

tähenduses.

9. Samuti on menetlusalune isik kriminaalkolleegiumi hinnangul täitnud KarS § 352 lg 1 esimese

alternatiivi koosseisu ehk tekitanud tuleohu.

9.1 "Tuleohu" mõistet hetkel kehtivates õigusaktides avatud ei ole. Tuleohutuse seaduses sätestatu

pinnalt tuleb tuleohuks pidada olukorda, kus esineb reaalne võimalus tulekahju puhkemiseks.

Kehtivas õiguses ei ole defineeritud ka "tulekahju" mõistet. Kriminaalkolleegiumi hinnangul saab

selle mõiste sisustamisel tugineda päästeseaduse § 21 lg 11 alusel 8. septembril 2000. a vastu võetud

ja 31. augustil 2010. a kehtetuks tunnistatud siseministri määruse nr 55 "Tuleohutuse üldnõuded" § 2

p-le 9, mille kohaselt on tulekahju väljaspool spetsiaalset kollet toimuv kontrollimatu

põlemisprotsess, mida iseloomustab kuumuse ja/või suitsu eraldumine ning millega kaasneb varaline

või muu kahju. Seega tuleb tulekahju pidada kontrollimatuks põlemisprotsessiks. Eelnevat kokku

võttes tuleb tuleohu tekitamisena mõista sellise olukorra loomist, kus esineb reaalne võimalus

kontrollimatu põlemisprotsessi tekkeks. Tähelepanu tuleb juhtida sellele, et KarS § 352 lg 1 esimese

alternatiivi koosseisu täitmiseks ei ole vaja, et tulekahju ka tegelikult tekiks, kuivõrd konkreetse

ohudelikti koosseis on realiseeritud juba vastava ohu loomisega. Samas ei saa aga ka nõustuda

kassaatori väitega, et tulekahju teke välistab vastutuse tuleohu tekitamise eest. Loogiliselt ei ole

millegagi põhjendatav, et isikut karistatakse üksnes sellise ohu loomise eest, millega ei kaasne

ohtlikku tagajärge ennast, aga mitte sellise ohu loomise eest, millele järgneb ka ohtlik tagajärg.

9.2 Põletades oksi kuluheina läheduses, lõi A. Koord olukorra, kus esines reaalne võimalus, et tuli

levib edasi kuluga kaetud alale ja süütab selle. Et see võimalus oli reaalne, nähtub praegusel juhul

selgesti juba ainuüksi sellest, et kulu ka tegelikult süttis. Seega realiseeris A. Koord oksi põletades ka

KarS § 352 lg 1 esimese alternatiivi objektiivse koosseisu. Ka sätte selle alternatiivi puhul tegutses

A.Koord kergemeelsusega, kuivõrd ta lootis, et tema tehtud lõke ei levi kuluheinasse, tekitades sel

kombel kulu kontrollimatu põlengu.

10. Et A. Koord on ühe teoga täitnud nii KarS § 352 lg 1 esimese kui teise alternatiivi koosseisu,

tuleb otsustada, millise koosseisu alusel teda karistatakse. Siinkohal tuleb kõne alla kaks võimalust.

Esiteks on mõeldav, et KarS § 352 lg 1 esimene ja teine alternatiiv on omavahel ideaalkogumis KarS

§ 63 lg 1 mõttes. Teiseks aga võib kõne alla tulla seadusainsus ehk mitteehtne kogum. Nii

ideaalkogumi kui seadusainsuse korral on isik ühe teoga realiseerinud formaalselt vähemalt kaks

erinevat süüteokoosseisu, ent erinevalt ideaalkogumist tuleb mitteehtsa kogumi korral kohaldamisele

vaid üks koosseis, mis hõlmab endas kogu juhtunu ebaõiguse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25.

aprilli 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-22-11, p 13.2). Kriminaalkolleegiumi hinnangul neeldub

KarS § 352 lg 1 teises alternatiivis sisalduv ebaõigus sama paragrahvi esimeses alternatiivis, kuivõrd

tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eesmärk ongi ära hoida tuleohu tekkimise (ja

lõppastmes tulekahju puhkemise) võimalus.

II

11. Kriminaalkolleegium ei nõustu maakohtu hinnanguga, et sündmuskoha vaatlusprotokolli ei saa

tõendina kasutada, sest seda ei ole koostamisel tutvustatud menetlusalusele isikule, sellel puuduvad

asjakohased märked ja menetlusaluse isiku allkiri. Mitte iga menetlustoimingu protokoll ei pea

sisaldama menetlusosalise isiku allkirja, kuivõrd menetlusalune isik ei pea osalema igas

menetlustoimingus. Kuivõrd väärteomenetluse seadustik ei sisalda teavet sündmuskoha vaatluse

läbiviimise kohta, tuleb vastavalt VTMS §-s 2 sätestatule pöörduda kriminaalmenetluse seadustiku

poole. KrMS § 84 lg 2 sätestab, et kahtlustatav, süüdistatav, tunnistaja või kannatanu kutsutakse

sündmuskoha vaatluse juurde vaid siis, kui tema selgitused aitavad tagada vaatluse igakülgsuse,

täielikkuse ja objektiivsuse. Seega ei pea ka menetlusalune isik väärteomenetluses obligatoorselt

sündmuskoha vaatluse juures viibima. Seetõttu ei ole A. Koordi allkirja puudumine sündmuskoha

vaatluse protokollist ja tema informeerimata jätmine väärteomenetlusõiguse rikkumine, mille tõttu

tuleks protokoll jätta tõendite kogumist välja.

12. Kassaator leiab, et maakohus rikkus väärteomenetlusõigust V. L.-i ütlusi tõendina mitte

arvestades. Riigikohus on leidnud, et menetlustoimingutes mitte osalenud ametniku ütlusi saab

arvestada tõendina väärteomenetluses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. jaanuari 2009. a otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-73-08, p 9.2). Maakohtu otsusest ja muudest menetluse käigus koostatud

dokumentidest ei ilmne, et V. L. oleks osalenud väärteoasjas menetlejana. Seetõttu oleks maakohus

pidanud käsitlema V. L.-i ütlusi tõendina.

13. Need maakohtu menetlusõiguslikud minetused kujutavad endast väärteomenetlusõiguse olulist

rikkumist VTMS § 150 lg 2 mõttes.

III

14. Kassaator palub Riigikohtul maakohtu otsuse tühistada ja jõustada kiirmenetluse otsus.

Kriminaalkolleegium juhib siinkohal taaskord tähelepanu varem korduvalt väljendatud seisukohale,

et tulenevalt VTMS § 174 p-st 6 ei saa Riigikohus jõustada kohtuvälise menetleja otsust, mis

võrreldes kasseeritud maakohtu otsusega raskendab menetlusaluse isiku olukorda (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2003. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-80-03, p 8; 22. juuni 2004. a otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-74-04, p 9; 7. detsembri 2007. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-79-07, 8; 5.

veebruari 2009. a otsus nr 3-1-1-83-08, p 16). Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7

ning § 175 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 16. novembri

2010. a otsuse ja saadab väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks. Keskkonnainspektsiooni

kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Lea Kivi