3-3-1-14-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-14-11

Otsuse kuupäev

19. mai 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Veemajanduse OÜ kaebus Puurmani Vallavolikogu

18. detsembri 2009. a otsuse nr 78 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 27. septembri 2010. a otsus haldusasjas

nr 3-09-3148

Menetluse alus Riigikohtus

Puurmani Vallavolikogu kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

14. aprill 2011

Kohtuistungil osalenud isikud

Puurmani Vallavolikogu esindaja vandeadvokaat Tanel Pürn

Veemajanduse OÜ juhatuse liige Rannar Raantse ja lepinguline

esindaja vandeadvokaat Cardo Soosaar

AS Emajõe Veevärk esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Puurmani Vallavolikogu kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 27. septembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-09-3148. Jätta

jõusse Tartu Halduskohtu 5. märtsi 2010. a otsus samas asjas.

3. Mõista Veemajanduse OÜ-lt välja AS Emajõe Veevärk kasuks apellatsiooni- ja

kassatsiooniastme menetluskulud 648,05 eurot.

4. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Puurmani Vallavolikogu 25. jaanuari 2007. a määrusega nr 3 (määrus nr 3) määrati Puurmani

vallas Puurmani piirkonnas vee-ettevõtjaks Veemajanduse OÜ ning kehtestati tema

tegevuspiirkonnad. Puurmani Vallavolikogu 18. detsembri 2009. a otsusega nr 78 (otsus nr 78)

tunnistati määrus nr 3 kehtetuks ning määrati Puurmani vallas Puurmani alevikus vee-ettevõtjaks AS

Emajõe Veevärk ja kehtestati tema tegevuspiirkonnad.

2. Veemajanduse OÜ esitas 30. detsembril 2009 kaebuse Tartu Halduskohtule otsuse nr 78

tühistamiseks. Kaebuse kohaselt on vee-ettevõtja määramine ning kehtiva volikogu määruse

kehtetuks tunnistamine diskretsiooniotsused, mis peavad olema seaduses ettenähtud korras

põhjendatud ning vastama haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 nõuetele. Otsus nr 78 on

motiveerimata ning tuleb tühistada. Määrusega nr 3 polnud vee-ettevõtja määratud tegutsema

tähtajaliselt. Kaebaja ja AS Emajõe Veevärk vahel sõlmiti 10. mail 2007 varade tasuta kasutusse

andmise leping, millega AS Emajõe Veevärk andis Puurmani alevikus asuvad ühisveevärgi- ja

kanalisatsioonisüsteemid kaebaja valdusse ja kasutusse. Leping kehtib kuni Euroopa Liidu Komisjoni

Ühtekuuluvusfondi (Ühtekuuluvusfond) projektiga ette nähtud tööde lõpetamiseni. Projekti kohaselt

on tööde lõpetamine prognoositud 31. detsembriks 2009. AS Emajõe Veevärk ei saa hakata ise

Puurmani alevikus vee-ettevõtjana tegutsema enne, kui nimetatud leping on lõppenud, mistõttu ei

võinud Puurmani Vallavolikogu määrata AS-i Emajõe Veevärk Puurmani alevikus vee-ettevõtjaks

enne lepingu lõppemist.

3. Puurmani Vallavolikogu palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastuse kohaselt tegi AS Emajõe

Veevärk 7. oktoobri 2009. a kirjaga AD/830 volikogule ettepaneku määrata ennast vee-ettevõtjaks.

Puurmani Vallavolikogu täitis ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 7 lg 21 nõude

ning kinnitas vee-ettevõtjaks selleks ettepaneku teinud veevärgi ja -kanalisatsiooni omaniku. AS

Emajõe Veevärk saatis Veemajanduse OÜ-le teate, et lepingu lõpeb 31. detsembril 2009. Kaebaja

suhtes ei ole rikutud menetlusnorme ning haldusakt on antud õiguslikel alustel. Veemajanduse OÜ oli

teadlik lepingu võimalikust lõppemisest 31. detsembril 2009. Tegemist ei ole isiku kahjuks haldusakti

kehtetuks tunnistamisega. Vaidlustatav haldusakt oli kaebajale ootuspärane ja kui vallavolikogu oleks

jätnud haldusakti välja andmata, oleks ta sellega rikkunud kolmanda isiku õigusi. Lepingu lõppemise

tähtajaks oli 31. detsember 2009, kuna vara tasuta kasutusse andja AS Emajõe Veevärk teatas, et

leping sel kuupäeval lõpeb. Vallal puudus kaalutlusruum teistsuguse otsustuse tegemiseks, samuti

olid Ühtekuuluvusfondi toetuse abil teostatud tööd 2009. a detsembri lõpuks valmis.

4. Kolmas isik AS Emajõe Veevärk palus jätta kaebuse rahuldamata, sest vee- ja

kanalisatsioonirajatiste omanik on õigustatud taotlema enda määramist vee-ettevõtjaks.

Veemajanduse OÜ tegutsemine vee-ettevõtjana oli ajutise iseloomuga ning sõltus kolmanda isiku

tahtest. AS Emajõe Veevärk tegi 2006. a kirjaga vastustajale ettepaneku määrata Puurmani piirkonna

vee-ettevõtjaks Veemajanduse OÜ ajutiselt läbiviidavate ehitustööde ajaks kuni 31. detsembrini 2009.

Ehitustööd on lõpule viidud ning käesolevaks ajaks on trasside omanik AS Emajõe Veevärk ise oma

trasside eest vastutav isik ning saab ka teenust osutada.

5. Tartu Halduskohus jättis 5. märtsi 2010. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjendused olid järgmised:

1) otsus nr 78 ei saanud kaebajale ootamatu olla. Määruse nr 3 vastuvõtmisel juhindus Puurmani

Vallavolikogu kolmanda isiku 27. detsembri 2006. a kirjast nr ÜLD/91, millega kolmas isik tegi

ettepaneku määrata ajutiselt vee-ettevõtjaks Veemajanduse OÜ. Kirjas oli märgitud, et tööde

teostamise lõpptähtajaks oli 31. detsember 2009. Seega pidi kaebaja mõistma, et võimalus vara tasuta

kasutamiseks võib 2009. a lõpus lõppeda. Lisaks teavitas AS Emajõe Veevärk 28. detsembril 2009

kaebajat lepingu lõpetamisest. Kuigi lepingu lõppemise kuupäeva polnud lepingus konkreetselt

märgitud, oli eeldatav tähtaeg lepingupooltele teada. Pooltevahelised tsiviilõiguslikust suhtest

tekkinud vaidlused ei oma asjas tähtsust;

2) otsus nr 78 on piisavalt motiveeritud. Haldusorgan pidi lähtuma ÜVVKS § 7 lg-dest 21 ja 3 ning

vee- ja kanalisatsioonirajatiste omaniku ettepanekust, mistõttu ei olnud diskretsiooniruum eriti

ulatuslik. Asja õiguslik ja faktiline olukord oli mõlemale osapoolele selge. Seetõttu ei ole kaebaja

õigusi määruse nr 3 kehtetuks tunnistamisega rikutud;

3) kaebaja ei olnud otseselt kaevatava haldusakti adressaadiks. Otsus nr 78 puudutab kaebajat küll

eelkõige määruse nr 3 kehtetuks tunnistamise osas, kuid selle näol ei olnud tegemist isiku kahjuks

haldusakti kehtetuks tunnistamisega. Kaebaja jaoks oli ja pidi olema teada, et ta on määratud

Puurmani alevikus vee-ettevõtjaks ajutiselt ning ta pidi olema valmis, et vara kasutamise lepingus

märgitud tähtaja saabumisel peab ta vara tagastama ning teenuse osutamise võtab üle teine isik.

6. Veemajanduse OÜ esitas apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei olnud otsus nr 78

piisavalt motiveeritud ning sellest ei nähtunud haldusakti andmise faktiline alus ega kaalutlused.

Määruse nr 3 kohaselt ei olnud kaebaja määratud vee-ettevõtjaks tähtajaliselt, mistõttu eeldas kaebaja

põhjendatult, et tal on õigus vee-ettevõtjana tegutseda kuni AS-ga Emajõe Veevärk sõlmitud lepingu

lõppemiseni. Kuna kaebajale teadaolevalt ei ole Ühtekuuluvusfondi projektiga ette nähtud tööd

Puurmani vallas lõppenud, ei olnud tal võimalik ette näha, et tema õigus seal vee-ettevõtjana

tegutseda lõpeb 31. detsembril 2009. AS Emajõe Veevärk teatas kaebajale lepingu lõppemisest alles

pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist. Halduskohus ei tuvastanud, et Veemajanduse OÜ ja AS

Emajõe Veevärk vahel sõlmitud leping on lõppenud. Asjaolud, millest lepingu kehtivus sõltub, ei ole

saabunud ning leping on endiselt kehtiv. AS Emajõe Veevärk 27. detsembri 2006. a kiri ei ole

määruse nr 3 osa, sest kaebaja nägi seda esmakordselt seoses kohtumenetlusega ning seega ei saanud

sellest tuleneda kaebajale mingeid õigusi ega kohustusi. Ebaõige on halduskohtu järeldus, et

mõlemale poolele oli teada asja faktiline olukord ja lepingu lõppemise tähtaeg. Otsusega nr 78

tunnistas Puurmani Vallavolikogu määruse nr 3 kehtetuks Veemajanduse OÜ kahjuks ning selleks

oleks pidanud kasutama kaalutlusõigust.

7. Puurmani Vallavolikogu vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt olid haldusakti

andmise asjaolud vaidlustatud haldusaktis piisavalt kajastatud, sest tulenevalt ühisveevärgi- ja

kanalisatsiooniseaduse eripärast piisab vee-ettevõtja määramisel, kui haldusaktist nähtuvad

ÜVVKS § 7 lg 21 kohaldamise alused. Puurmani valla kodulehelt pääseb juurde dokumendiregistrile,

millest nähtuvalt on volikogu asja arutanud istungil 18. detsembril 2009 kõigi asjaosaliste osavõtul.

Vaidlustatud aktiga ei lõpetatud kaebaja õigust vee-ettevõtjana tegutseda, sest isegi haldusakti

kehtetuks tunnistamisel ei oleks kaebajal võimalik endist olukorda trasside omaniku nõusolekuta

ennistada. Kaebaja ja kolmanda isiku vaheline leping oli olemuselt ajutine. Lepingu kehtivus ja

lõppemise aeg ei oma haldusvaidluse lahendamisel määravat tähtsust.

8. Kolmas isik AS Emajõe Veevärk ei pidanud apellatsioonkaebust põhjendatuks ja palus jätta selle

rahuldamata, leides, et kohalikul omavalitsusel puudub sisuliselt võimalus keelduda infrastruktuuri

omaniku taotluse rahuldamisest, kui infrastruktuuri omanik esitab taotluse enda nimetamiseks vee-

ettevõtjaks. Mõeldav ei ole olukord, et kohalik omavalitsus takistaks infrastruktuuri omaniku õigust

osutada teenuseid iseseisvalt. Nii määrus nr 3 kui ka vara tasuta kasutamise leping lähtusid eeldusest,

et Veemajanduse OÜ õigused on ajutised ja sõltuvad täielikult AS-st Emajõe Veevärk. Asjaolu, et

volikogu otsuse vastuvõtmise hetkeks ei olnud vara tasuta kasutamise lepingu lõppemisest

Veemajanduse OÜ-d eraldiseisvalt teavitatud, ei muuda haldusakti õigusvastaseks.

9. Tartu Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ning tegi asjas

uue otsuse, millega rahuldas esitatud kaebuse ja tühistas otsuse nr 78. Ringkonnakohtu otsuse

põhjendused olid järgmised:

1) määrus nr 3 oli Veemajanduse OÜ suhtes soodustav haldusakt. Otsusega nr 78 lõpetati alates

1. jaanuarist 2010 kaebaja õigus Puurmani vallas vee-ettevõtjana tegutseda, mistõttu on tegemist

varasema õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamisega kaebaja kahjuks ja selle andmisel oleks

tulnud arvestada ka HMS § 66 lg 2 ja § 67 regulatsioone. Vaidlustatud haldusakt ei vasta HMS § 56

nõuetele. Otsuse nr 78 osas välja toodud menetlus- ja vorminõuete rikkumisi ei ole alust käsitleda

sellistena, mis ei saanud mõjutada asja otsustamist. Kuna vaidlustatud haldusaktis puudub igasugune

motivatsioon ning kaalutlused, ei ole selle sisulises õiguspärasuses võimalik veenduda;

2) ÜVVKS § 7 lg 21 sõnastus ei välista vallavolikogul ulatusliku kaalutlusruumi olemasolu ja

kaalutlusõiguse kasutamise kohustust juhul, kui vallas on teenust osutav ning senini kehtiva

haldusaktiga määratud vee-ettevõtja olemas. Puurmani Vallavolikogu ei ole määruse nr 3 kehtetuks

tunnistamisel teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt;

3) HMS § 40 lg 1 kohaselt oleks kaebaja enne soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamist tulnud

ära kuulata. Asja materjalidest ei nähtu, et Veemajanduse OÜ esindajale oleks hoolimata volikogu

18. detsembri 2009. a istungil sõnavõtuga osalemisest võimaldatud avaldada oma seisukohta

haldusakti kavandatava kehtetuks tunnistamise suhtes. Isegi kui eeldada, et kaebajale sellise

seisukoha avaldamise võimalus volikogu istungil anti, ei nähtu otsusest nr 78, et nende

seisukohtadega oleks haldusakti andmisel arvestatud ja neid kaalutud;

4) määruses nr 3 ei olnud kaebaja vee-ettevõtjaks määramise tähtaega märgitud. Seega sõltus kaebaja

poolt teenuse faktilise osutamise võimalikkus kaebaja ja AS Emajõe Veevärk vahel sõlmitud vara

tasuta kasutamise lepingu järgi sellest, millal valmivad Puurmani alevikus Ühtekuuluvusfondi

projekti abil rahastatud tööd, mis olid lepingut lõpetavaks tingimuseks. Otsuse nr 78 tegemise seisuga

ei olnud kaebajale lepingu lõppemisest teatatud, vastav teade saadeti alles 28. detsembril 2009.

Vastuses lepingu lõpetamise teatele on kaebaja märkinud, et ta ei nõustu sellega, nagu oleks lepingu

kehtivus lõppenud 31. detsembril 2009, sest Ühtekuuluvusfondi projekt abil rahastatud tööd ei olnud

selleks tähtajaks valmis. Toimiku materjalidest ei nähtu ühtegi tõendit selle kohta, et vara tasuta

kasutamise lepingu lõppemise alus oli saabunud. Seega oli vara tasuta kasutamise lepingu poolte

vahel tekkinud vaidlus selle üle, kas leping ning sellega ka kaebaja õigus Puurmani alevikus vee-

ettevõtjana tegutseda oli lõppenud või mitte. Haldusorganil puudus alus uue vee-ettevõtja

määramiseks enne, kui oli selge, millal lõpeb vara tasuta kasutamise leping ja millisest ajast alates on

vara kasutaja tema kasutuses olnud vara selle omanikule tagastanud;

5) halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 92 lg 1 ning § 93 lg-de 4 ja 5 alusel muutis

ringkonnakohus menetluskulude jaotust ja mõistis Puurmani Vallavolikogult kaebaja kasuks kantud

menetluskulude hüvitamiseks välja 24 824 krooni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Puurmani Vallavolikogu palub kassatsioonkaebuses Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistada ja

saata asi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Istungil täpsustas kassaator taotlust ning palus

Riigikohtul saata asi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule või teha asjas uus otsus.

Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

1) Puurmani Vallavolikogul puudus kaalutlusruum ÜVVKS § 7 lg 2¹ kohaldamisel. Ringkonnakohus

on ainsa põhjendusena väitnud, et sätte sõnastus ei välista ulatusliku kaalutlusruumi olemasolu,

rikkudes nii otsust olulises osas põhjendamata jättes menetlusnormi;

2) määruse nr 3 näol ei olnud tegu Veemajanduse OÜ suhtes soodustava haldusaktiga, mis otsusega

nr 78 tunnistati kehtetuks isiku kahjuks. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta määruses nr 3

sisaldunud viite kolmanda isiku kirjale, millest nähtuvalt toimus vee-ettevõtjaks määramine ajutiselt.

Veemajanduse OÜ ei ole määrust nr 3 selle ebaselguse või motiveerimatuse pärast vaidlustanud.

Seega oli määruses sisaldunud viide AS Emajõe Veevärk 27. detsembri 2006. a kirjale kõigile

arusaadav ning seetõttu tuleb määruse nr 3 sisustamisel arvestada ka nimetatud kirja sisu. Sellest

tulenevalt pidi haldusakti adressaadile olema selge haldusakti soodustava mõju lõppemine ning

tegemist ei ole haldusakti kehtetuks tunnistamisega isiku kahjuks. Isegi juhul, kui tegemist oleks

soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamisega kaebaja kahjuks, oli see HMS § 66 lg 2 p 1 ja

§ 67 lg 4 p 2 kohaselt võimalik, sest vastav võimalus nähtus haldusaktist - määrusest nr 3 koos

AS Emajõe Veevärk 27. detsembri 2006. a kirjaga;

3) tasuta kasutamise lepingu kehtivuse üle peaksid vastustaja ja kolmas isik vaidlema

tsiviilkohtumenetluses. Haldusmenetluses tuli ÜVVKS § 7 lg 2¹ kohaselt lähtuda rajatiste omaniku

taotlusest. Täielikult on põhjendamata ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt haldusorganil

puudus alus uue vee-ettevõtja määramiseks enne, kui oli selge, millal lõpeb 10. mail 2007 sõlmitud

vara tasuta kasutamise leping ja millisest ajast alates on vara kasutaja tema kasutuses olnud vara selle

omanikule tagastanud. Seadusest tulenevalt oli kassaator kohustatud kinnitama kolmanda isiku

vastavalt tema ettepanekule vee-ettevõtjaks. Seega tuli lähtuda rajatiste omaniku tahtest ning kohalik

omavalitsus ei pidanud eelnevalt lahendama vaidlust lepingu kehtivuse üle või ootama ära vaidluse

lahendamist kohtus. Kuna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni toimimine on üldsuse huvides oluline,

tuleb vältida rajatiste omaniku asetamist raskemasse olukorda, võrreldes vara rentniku või tasuta

kasutajaga. Ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seadusest ei tulenenud keeldu varasemate vee-ettevõtjaks

määramise otsuste kehtetuks tunnistamiseks. Seetõttu ei olnud vajalik ka vaidlustatud akti põhjalikum

motiveerimine. Kuna akti andmise asjaolud on haldusakti tekstist arusaadavad ning vastavad

selgitused esitati ka volikogu istungil, kus osalesid nii vastustaja kui kolmanda isiku esindajad, oli

tagatud ka Veemajanduse OÜ ärakuulamisõigus.

11. Veemajanduse OÜ vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Vastuse kohaselt on ringkonnakohus

õigesti leidnud, et ÜVVKS § 7 lg 2¹ sõnastus ei välista ulatusliku kaalutlusruumi olemasolu juhul, kui

vallas on seni kehtiva haldusaktiga määratud teenust osutav vee-ettevõtja olemas. Määrus nr 3 oli

Veemajanduse OÜ suhtes soodustav haldusakt ning vee-ettevõtjaks määramise tähtaega selles

märgitud ei olnud. Ringkonnakohus ei pidanud arvestama määruses viidatud kirjaga. Veemajanduse

OÜ eeldas põhjendatult, et tal on õigus Puurmani vallas vee-ettevõtjana tegutseda kuni vara tasuta

kasutamise lepingu lõppemiseni. Enne lepingu lõppemise osas kindluse saamist puudus haldusorganil

alus uue vee-ettevõtja määramiseks, sest polnud selge, millisest ajast alates on vara tasuta kasutaja

vara selle omanikule tagastanud ja vara omanikul tekib võimalus ühisveevärgi ja -

kanalisatsioonisüsteeme kasutada.

12. Kolmas isik AS Emajõe Veevärk nõustus kassatsioonkaebusega ja palus selle rahuldada. Tasuta

kasutamise lepingu objektiks olid vanad ning sisuliselt amortiseerunud trassid. Tarbijatele hakati

teenust osutama uute trasside abil. 2009. a lõpus oli Veemajanduse OÜ kasutusse jäänud vaid väike

osa vee- ja kanalisatsioonitrassidest, mille iseseisev ja uutest vee- ja kanalisatsioonirajatistest

lahusolev ekspluatatsioon on sisuliselt võimatu. Vanade trasside kasutusest väljalangemise tõttu oli

tasuta kasutamise leping sisuliselt lõppenud. Vee-ettevõtja määramine ei ole klassikaline

diskretsiooniotsus. Veemajanduse OÜ oli vee-ettevõtjaks määratud ajutiselt ning tal ei saanud tekkida

õiguslikku ootust tema vee-ettevõtja staatuse kehtivuse suhtes kauemaks kui 31. detsembrini 2009.

13. Riigikohtu istungil jäid menetlusosalised oma seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Puurmani Vallavolikogu on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omaniku AS Emajõe Veevärk

ettepanekust lähtudes kinnitanud otsusega nr 78 Puurmani vallas Puurmani alevikus vee-ettevõtjaks

AS Emajõe Veevärk ning tunnistanud sama otsusega kehtetuks Veemajanduse OÜ vee-ettevõtjaks

määramise selles piirkonnas. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei toimunud otsuse nr 78 vastuvõtmine

õiguspäraselt, sest otsuses puuduvad põhjendused ning vallavolikogu ei järginud haldusmenetluse

seadust õiguspärase haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamisel. Samuti leidis ringkonnakohus,

et haldusorganil puudus alus uue vee-ettevõtja määramiseks enne, kui oli selge trasside tasuta

kasutamise lepingu lõppemise aeg.

15. Puurmani Vallavolikogu kassatsioonkaebuse kohaselt puudus volikogul ÜVVKS § 7 lg 2¹

kohaldamisel ning otsuse nr 78 vastuvõtmisel kaalumisruum ja ringkonnakohus pole piisavalt

põhjendanud seisukohta, et sätte sõnastus ei välista ulatuslikku kaalumisruumi. Kassaatori hinnangul

on ringkonnakohus jätnud täielikult põhjendamata ka seisukoha, mille kohaselt puudus haldusorganil

alus uue vee-ettevõtja määramiseks enne, kui oli selge, millal lõpeb 10. mail 2007 sõlmitud vara

tasuta kasutamise leping. Riigikohtu istungil selgitasid menetlusosalised, et nad on lepingu kehtivuse

osas vastandlikel seisukohadel. Veemajanduse OÜ kinnitas, et kolmanda isiku ülesütlemisavalduse

vaidlustamiseks kohtusse pöördutud ei ole.

16. ÜVVKS § 7 lg 2¹ sätestab, et kui ühisveevärk ja -kanalisatsioon on eraõigusliku juriidilise isiku

omandis, esitab ettepaneku vee-ettevõtja määramiseks ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanik ning

selle kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu.

17. Kolleegium märgib, et isegi juhul, kui ÜVVKS § 7 lg 2¹ sõnastus kaalumisruumi ei välista, on

kassaator õigesti leidnud, et otsuse nr 78 vastuvõtmisel vallavolikogul selles asjas diskretsiooniruum

puudus. Olukorras, kus trasside omanik AS Emajõe Veevärk tegi ettepaneku määrata ennast vee-

ettevõtjaks, kohtute poolt tuvastatud asjaolude kohaselt kehtis trasside tasuta kasutamise leping kuni

Ühtekuuluvusfondi toetuse abil teostatavate tööde lõpetamiseni, milleks projektis sisalduva prognoosi

kohaselt oli 31. detsember 2009, kolmas isik teavitas kassaatorit kavatsusest öelda leping sellest ajast

üles ning vastav tahteavaldus Veemajanduse OÜ-le ka tehti, puudus kassaatoril võimalus teistsuguse

otsuse tegemiseks. Kohaliku omavalitsuse volikogu ei olnud kohustatud enne kolmanda isiku

ettepaneku kinnitamist tegema kindlaks lepingupoolte vahelise tsiviilõigusliku lepingu kehtivust või

ootama ära vastavasisulise vaidluse lahenemist kohtus. ÜVVKS § 7 lg 2¹ sõnastusest ning eesmärgist

tulenevalt pidi kohaliku omavalitsuse volikogu vee-ettevõtja määramisel lähtuma ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni omaniku ettepanekust ning sätte kohaldamise faktiliste eelduste täitmisel, mis ka

haldusaktist nähtusid, ettepaneku kinnitama.

18. Teistsuguseks järelduseks ei anna alust ka Veemajanduse OÜ väited HMS § 56, § 66 lg 2 ja § 67

regulatsioonide rikkumisest. Ringkonnakohus asus seisukohale, et otsuse nr 78 osas välja toodud

menetlus- ja vorminõuete rikkumisi ei ole alust käsitleda sellistena, mis ei saanud asja otsustamist

mõjutada. Halduskolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kolleegium märkis eelnevalt, et kujunenud

olukorras ei olnud Puurmani Vallavolikogul teistsuguse otsuse tegemine võimalik.

19. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium Puurmani Vallavolikogu kassatsioonkaebuse.

Kolleegium tühistab Tartu Ringkonnakohtu 27. septembri 2010. a otsuse haldusasjas nr 3-09-3148

ning jätab jõusse Tartu Halduskohtu 5. märtsi 2010. a otsuse samas asjas, millega jäeti Veemajanduse

OÜ kaebus rahuldamata.

20. Kuna kolleegium teeb ise uue otsuse ilma asja uueks arutamiseks saatmata, tuleb lahendada ka

menetluskulude jaotuse küsimus (HKMS § 93 lg 4). Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus

tehti (HKMS § 92 lg 1). Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade

reeglite järgi kui poolele (HKMS § 92 lg 7).

21. Puurmani Vallavolikogu palus vastustajalt välja mõista ringkonnakohtus kantud menetluskulud

8343 krooni (533,21 eurot). Kassatsioonimenetluses palub Puurmani Vallavolikogu esindaja

vastustajalt välja mõista menetluskulud 924,24 eurot. Riigikohtu istungil vaidles Veemajanduse OÜ

kassaatori menetluskulude väljamõistmisele vastu. Kolleegiumi praktika kohaselt ei ole haldusorganil

küll keelatud halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamine, kuid halduskohtumenetluses kantud

haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmise õigustamiseks peab kohtuasi reeglina olema

haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv. Seega võivad haldusorgani menetluskulud

jääda tema kasuks välja mõistmata ka kaebuse haldusorgani kasuks lahendamise korral (vt nt

30. november 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-63-10, 26. aprilli 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-

9-10, 14. jaanuari 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-08, 6. novembri 2007. a otsus haldusasjas

nr 3-3-1-52-07 ja 19. juuni 2007. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-07). Kolleegium leiab, et käesoleval

juhul ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse Puurmani Vallavolikogu kasuks

õigusabikulude väljamõistmiseks. Seega jäävad Puurmani Vallavolikogu õigusabikulud tema enda

kanda.

22. Kolmas isik AS Emajõe Veevärk palus vastustajalt välja mõista ringkonnakohtus kantud

menetluskulud käibemaksuta summas 6025,50 krooni (385,50 eurot). Kassatsioonimenetluses palub

kolmas isik vastustajalt välja mõista menetluskulud käibemaksuta summas 262,55 eurot.

Kolleegium peab õigusabikulude väljamõistmist põhjendatuks. Veemajanduse OÜ-lt tuleb AS

Emajõe Veevärk kasuks välja mõista menetluskulud 648,05 eurot (385,50 eurot + 262,55 eurot).

23. HKMS § 90 lg 2 kohaselt tagastatakse kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon kaebuse

osalise või täieliku rahuldamise korral. Kuna Riigikohus rahuldab Puurmani Vallavolikogu

kassatsioonkaebuse, tuleb kautsjon tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann