3-2-1-33-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-33-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. mai 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

K. M hagi A. M vastu elatise suurendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 5. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-

10-13178

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. M kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

262 eurot 72 senti (4110 krooni 75 senti)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja K. M (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja A. M (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Sirje Must

Asja läbivaatamise kuupäev

18. aprill 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 5. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-13178. Saata

asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada A. M-le (konto nr xxxxxxxxxx, Swedbank AS) kassatsioonkaebuselt 5. detsembril

2010 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot 56 senti (400 krooni).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K. M (hageja) esitas 19. märtsil 2010 Tartu Maakohtule hagi A. M (kostja) vastu, milles palus

mõista kostjalt lapse J. M (laps) ülalpidamiseks alates 1. jaanuarist 2010 välja elatise 2631 krooni

75 senti kuus.

Hagi järgi on Tartu Maakohtu 11. detsembri 2006. a määrusega mõistetud kostjalt välja lapse

ülalpidamiseks elatis 1500 krooni kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäärast kuus (hagi esitamise ajal 2175 krooni). Kostja tasub elatist, kuid ei tee seda

korrapäraselt, nt veebruari raha maksis märtsis. Hageja peab maksma elatiselt tulumaksu, mida ta

oma sissetulekut arvestades ei suuda teha. Hageja soovib suurendada makstavat elatist tulumaksu

võrra. Hageja juures elab ka tema teine ametikoolis õpinguid jätkav täisealine poeg. Hagejat toetavad

tema vanemad, kelle juures on vaja käia autoga värske toidu järel ja keda on vaja ka abistada, mis

tekitab hagejale lisakulusid. Hageja kulutused lapsele on 4800 krooni kuus, millest 1000 krooni on

eluasemekulud, 1000 krooni toidukulud, 500 krooni transpordikulud, 200 krooni tervishoiukulud,

200 krooni sidekulud, 300 krooni kulud hügieenitarvetele, 300 krooni kulud koolikohustuse

täitmiseks, 1200 krooni kulud riietele ja jalanõudele ning 100 krooni muud vältimatud püsikulud.

Hageja töötasu on 5848 krooni (neto). Hagejale kuulub korter ja sõiduk, mille järelmaks on

1100 krooni kuus. Kostjale kuulub maja Tartumaal Rannu vallas, sõidukid ja hobused. Kostja esitas

2007. ja 2009. aasta tuludeklaratsioonis ka lapse andmed, mistõttu sai ta selle võrra rohkem

tulumaksu tagasi.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja arvates ei ole elatise suurendamine põhjendatud. Alates 11. veebruarist 2006 on kostja

maksnud regulaarselt elatist ning üksnes kaks korda sattunud maksmisega viivitusse. Õige ei ole

suurendada elatist tagasiulatuvalt ega sellelt makstava tulumaksu võrra. Kostja on maksnud

täiendavalt lapse sünnipäevadeks ja kooli alguseks 500 ja 1000 krooni. Lapse eest makstakse hagejale

lapsetoetust, teise lapse eest saab hageja toitjakaotuspensioni. Hageja kulud vanemate juurde sõiduks

ei anna alust elatist suurendada. Hageja esitatud lapse vajadused on põhjendamatud ja arusaamatud.

Kostja maja, mis vajab kapitaalremonti, on ostetud eluasemelaenuga. Kostjal on igapäevase elu

korraldamisel vaja kasutada autot. Nii kostja kui ka tema elukaaslase auto on liisitud. Tööandja

autoga erasõite teha ei saa. Pärast kostjalt elatise väljamõistmist on kostja pere koosseis muutunud.

Peres kasvab 2-aastane laps ja sündimas on teine laps. Kostja kuupalk on 14 678 krooni (neto).

Elukaaslane on jäämas sünnituspuhkusele ja seejärel hakkab kuni lapse 18-kuuseks saamiseni saama

minimaalset vanemahüvitist. Pere sissetulekuks kujuneb ca 20 000 krooni. Pere kohta tuleb maksta

iga kuu eluasemelaenu koos kohustusliku vara- ja elukindlustusega 6800 krooni, elatist 2175 krooni,

mobiiltelefoni kasutamise eest 700 krooni, digi-TV eest 138 krooni, elektri ja internetiühenduse eest

1320 krooni, prügiveo eest 76 krooni, küttepuude eest 500 krooni, autoliisingumakseid 3000 krooni.

Nimetatud kulude kandmise järel jääb perele 5291 krooni, mis ei ole piisav. Seega on kostja pere

lapsed halvemas majanduslikus olukorras kui hageja ja kostja ühine laps.

3. Tartu Maakohus rahuldas 28. juuni 2010. a otsusega hagi osaliselt ning suurendas Tartu Maakohtu

11. detsembri 2006. a määrusega väljamõistetud elatist ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja lapse

ülalpidamiseks elatise alammääras, s.o 2175 krooni kuus, millele lisandub tulumaks, alates

19. märtsist 2010 kuni lapse täisealiseks saamiseni. Otsuse järgi tuleb elatist tasuda mitte vähem kui

pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, millele lisandub tulumaks, ja et palga

alammäära muutumisel arvutatakse elatise summa ümber. Menetluskulud jättis maakohus kostja

kanda.

Maakohtu otsuse järgi on pooltel alaealine laps, kes on sündinud x. xxxxxx xxxx. Tartu Maakohus on

11. detsembril 2006 kinnitanud kompromissi, mille järgi peab kostja maksma hageja kasuks lapse

ülalpidamiseks elatist 1500 krooni kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni. Elatist tuleb tasuda mitte

vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 11. juuni

2009. a määrusega nr 90 on alates 1. juulist 2009 kuu töötasu alammäär 4350 krooni, st kompromissi

järgi peab kostja maksma lapsele elatist vähemalt 2175 krooni kuus.

Enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS (1995)) § 61 lg 3 järgi võib kohus vanema

varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel elatise suurust muuta. Elatise suuruse muutmiseks ei

anna alust asjaolu, et hageja peab saadud elatiselt maksma tulumaksu, sest elatis oli

tulumaksuseaduse (TuMS) § 19 lg 1 ja § 12 lg 1 järgi tulumaksuga maksustatud ka kompromissi

sõlmimise ajal 2006. a-l. Seega pidi hageja kompromissi sõlmimisel arvestama, et tal tuleb tasuda

elatiselt tulumaksu ja tulumaksu maksmise kohustus ei saa mõjutada hageja varalist seisundit

võrreldes kompromissi tegemise aja seisuga.

Hagi rahuldamisel arvestab kohus, et lapse vajadused tema kasvamisel on suurenenud. Arvestada ei

saa hageja kohustusi tema täisealiste laste ja vanemate ees ega kostja kohustusi tema sündimata lapse

ees, sest PKS (1995) § 60 lg 1 järgi peab vanem ülal pidama oma alaealist last. Hageja netopalk on

5848 krooni kuus ja kostjal 14 678 krooni kuus. Jagades hageja sissetuleku kahega, jääb hageja ja

lapse ülalpidamiseks kummalgi 2924 krooni kuus. xx. xxxxxxxxxx xxxx sündis kostjal ja tema

elukaaslasel tütar. Jagades kostja sissetuleku kolmega, jääb kostjal enda ja oma kahe lapse

ülalpidamiseks 4893 krooni kuus. Seega on kostjal hagejast paremad võimalused last ülal pidada.

Isegi juhul, kui jagada kostja sissetulek neljaga, arvestades ka kostja peatselt sündiva lapse vajadusi,

on tulemus 3670 krooni kuus. Hageja arvates kulub lapse vajaduste rahuldamiseks 4800 krooni kuus.

Hageja nimetatud kulutused lapsele on mõistlikud, välja arvatud kulutused riietele ja jalanõudele

1200 krooni kuus. Kui vanemate võimalused on piiratud, tuleb piirata ka lapse vajadusi. Mõistlik

summa riietele ja jalanõudele on 400 krooni kuus, mis teeb lapse vajadusteks kokku 4000 krooni

kuus, s.o kostjalt 2175 krooni kuus ja hagejalt 1825 krooni kuus. Sellises olukorras on vanemate

panused lapsele enam-vähem võrdsed ja vähesel määral suuremad kostja poolt, kes on

maksevõimelisem. Kuna tulumaksu määr võib ajas muutuda, ei määra kohus konkreetset tulumaksu

arvväärtust. Kuna kostja on maksnud lapse ülalpidamiseks regulaarselt elatist, ei tule elatist

tagasiulatuvalt välja mõista ja elatist tuleb suurendada alates hagi esitamisest.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud poolte endi kanda.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 5. novembri 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid

muutis maakohtu otsuse resolutsiooni ning leidis, et hagi tuleb rahuldada ja elatist suurendada ning

mõistis kostjalt hageja kasuks lapse ülalpidamiseks välja alates 19. märtsist 2010 elatise 2631 krooni

75 senti, märkides, et palga alammäära muutumisel arvutatakse elatise suurus ümber. Poolte

menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohus jättis ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi tuleb maakohtu otsus jätta sisuliselt muutmata. Maakohus

suurendas põhjendatult kostjalt väljamõistetud elatist. Arvestada tuleb, et kohtuotsuse alusel lapsele

elatist saav vanem peab saadud elatiselt tasuma tulumaksu ja selle võrra tuleb väljamõistetavat elatist

suurendada. Kostja maksab hagejale kohtumääruse alusel elatist 2175 krooni ja hageja saab pärast

elatiselt tulumaksu tasumist kulutada lapse vajaduste rahuldamiseks 1718 krooni 25 senti kuus.

Ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist ka siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist

ebapiisavalt. Seadusandja on PKS (1995) § 61 lg-s 4 sätestatud elatise alammäära (2175 krooni)

sidunud lapse põhjendatud vajadustega. Seega peab olema tagatud, et elatist saav vanem saab

kulutada seaduses sätestatud alammääras väljamõistetud elatise lapse vajaduste rahuldamiseks, st

pärast elatiselt tulumaksu tasumist jääb vanemal lapse vajaduste rahuldamiseks 2175 krooni. Sellest

tulenevalt ei ole põhjendatud kostja väide, et maakohus ei teinud kindlaks lapse vajaduste muutumist

PKS (1995) § 61 lg 3 mõttes. Kuna kohtuotsuse resolutsioon peab olema selge ja ühemõtteliselt

arusaadav, tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni muuta ja lugeda kostjalt hageja kasuks

väljamõistetava elatise suuruseks 2631 krooni 75 senti (2175 krooni + 456 krooni 75 senti

tulumaksu). Kui elatist nõutakse ja kohus mõistab välja elatise seaduses sätestatud alammääras, ei pea

hageja ega kohus eraldi kindlaks tegema lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust.

PKS (1995) § 61 lg 4 järgi eeldatakse, et lapse põhjendatud vajadus on 4350 krooni kuus ning

PKS (1995) § 49 järgi katavad vanemad need kulud võrdses suuruses. Õige ei ole kostja väide, et

maakohus ei teinud kindlaks lapsele tehtavate kulutuste suurust. Hageja ei nõudnud elatist üle

seaduses sätestatud alammäära.

Kohus võib PKS (1995) § 61 lg 5 järgi vähendada elatise suurust alla alammäära, kui vanemal on

teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui

elatist saav laps. Asja materjalidest nähtub, et kostja töötasu on 14 678 krooni kuus (neto) ja tema

elukaaslane saab vanemahüvitist 4645 krooni 96 senti kuus. Kostja ülalpidamisel on veel kaks last.

Kostja varaline seisund võimaldab maksta elatist väljamõistetud suuruses ja temaga kooselavad

lapsed ei ole seetõttu varaliselt vähem kindlustatud. Kostjalt väljamõistetav elatis arvutatakse tema

brutotöötasult. Ülalpidamiskohustus on vanema seadusest tulenev kohustus ning selle täitmist ei

vabanda laenulepingust tuleneva kohustuse täitmine.

Maakohus jättis õigesti menetluskulud kostja kanda. Kuna ülalpidamisasi ei ole abielu- ega

põlvnemisasi, ei saa menetluskulude jaotusele kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 164 lg-t 1.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.

Kostja arvates on ringkonnakohtu otsuse resolutsioon vastuoluline ega ole üheselt mõistetav, sest ei

ole selge, kuidas ja millisel alusel tuleb elatise suurus palga alammäära muutumisel ümber arvutada.

Otsus ei ole ka kooskõlas 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-ga 2. Kuna

ringkonnakohus mõistis välja suurema elatise kui miinimummääras, pidi hageja tõendama lapse

vajadusi, kuid kohtud ei ole lapse vajaduste suurenemist tuvastanud. Kohtud tuvastasid, et kostja

varaline seisund on kahe lapse sünni tõttu halvenenud, kuid jätsid põhjendamatult selle asjaolu kostja

varalist seisundit tuvastades arvestamata. Samuti ei arvestanud kohtud, et kostja pere sissetulek on

pärast elatise maksmist iga pereliikme kohta 4047 krooni kuus, samal ajal kui hageja sissetulek on

elatise saamise korral 4154 krooni pereliikme kohta. Lisaks ei arvestanud kohtud, et vanemahüvitiselt

peab kostja elukaaslane maksma tulumaksu ning hüvitist saab ta veel üksnes ühe aasta. Kohtud

suurendasid vääralt elatist tulumaksu võrra, kuigi PKS (1995) § 61 lg 3 järgi saab seda teha üksnes

lapse vajaduste suurenemisel või vanema varalise seisundi muutumise korral. Kostja peab tehtud

otsuse alusel maksma tulumaksu kaks korda, mis ei ole kooskõlas põhiseaduse §-ga 12.

7. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu ja ringkonnakohtu otsused

muutmata. Hageja nõustus, et kohtukulud jäävad poolte endi kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada

9. Kolleegium käsitleb esmalt menetlusosaliste ringi ja esindusõigust (I) ning seejärel elatisenõude

õiguslikku alust ja elatise suurendamise võimalusi (II). Edasi analüüsib kolleegium seaduse järgimist

praeguses asjas (III) ja lõpetuseks teeb menetluslikud otsustused (IV).

I

10. Hageja on esitanud kostja vastu hagi, milles taotleb suurendada lapse kasuks määratud igakuist

elatist. Seega on hageja esitanud hagi mitte enda, vaid lapse huvides.

Tulenevalt TsMS § 3 lg-st 2 võib isik kohtusse pöörduda teise isiku eeldatava seadusega kaitstud

õiguse või huvi kaitseks üksnes seaduses ettenähtud juhul.

11. Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS (1995) § 61 lg 1 järgi võis lapse kasuks elatise väljamõistmise

hagi esitada üks vanem teise vastu enda nimel, samuti võis vanem enda nimel hageda elatise suuruse

muutmist PKS (1995) § 61 lg 3 järgi.

Alates 1. juulist 2010 kehtivas perekonnaseaduses sellist eriregulatsiooni enam ei ole. Ülalpidamist

on PKS § 97 p 1 järgi õigustatud saama alaealine laps ja tema täisealine vanem on PKS § 96 järgi

kohustatud talle ülalpidamist andma. Ülalpidamist antakse PKS § 100 lg 1 esimese lause järgi

üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis). Seega on elatist saama õigustatud isikuks laps, kes

saab olla ka nõude esitajaks kohtus, st hagejaks. Seda ei muuda ka PKS § 120 lg 4 mõneti eksitav

sõnastus, mille järgi ei välista ühine hooldusõigus last kasvatava vanema õigust esitada teise vanema

vastu hagi lapse ülalpidamise väljamõistmiseks. Ka selle sätte järgi saab vanem hagi esitada lapse

esindajana.

12. Lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lg 2 teisest lausest, on alla 18-aastane isik

tsiviilõiguslikult piiratud teovõimega ega oma TsMS § 202 lg 2 esimese lause järgi

tsiviilkohtumenetluses teovõimet. Alaealist last esindab TsMS § 217 lg 3 järgi kohtus tema seaduslik

esindaja (vt ka Riigikohtu 2. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-10-10, p 13 ja Riigikohtu

28. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 13).

Ühist hooldusõigust omavatel vanematel on PKS § 120 lg 1 teise lause järgi ühine esindusõigus.

Lähtudes PKS § 120 lg-st 6 ja § 180 lg 1 p-st 3, ei või vanem last esindada tema ja lapse vahelises

õiguslikus vaidluses. Lapse esindamise õigust elatisehagi esitamisel teise vanema vastu kinnitab ka

PKS § 120 lg 4.

13. Eelnevast järeldub, et alates 1. juulist 2010 saab alaealise lapse elatisenõude esitada kohtusse

hagejana laps, keda esindab esmajoones tema hooldusõiguslik vanem (vt ka Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 12).

Kolleegium märgib seejuures, et elatisehagi esitamisel lapse nimel tuleks hagis märkida, kuidas

(mh kelle kontole) väljamõistetav elatis tuleks tasuda. Samuti tuleks vaidluste vältimiseks vajadusel

täpsustada kohtuotsuse täitmise viisi ja korda TsMS § 445 lg 1 esimese lause kohaselt.

14. Kehtiv perekonnaseadus laieneb PKS § 210 lg 1 järgi põhimõtteliselt kõigile

perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks. Asjaolule või

toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne seaduse jõustumist, kohaldatakse PKS § 210 lg 2 järgi

asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust.

Kuna hagi esitamise ajal kehtinud seadus võimaldas vanemal esitada lapse kasuks elatise

väljamõistmiseks hagi teise vanema vastu, tõlgendab kolleegium seadust selliselt, et asjad, kus hagi

esitati enne 1. juulit 2010, võib lõpuni menetleda hagi esitamise aegse menetlusosaliste ringiga. Hagi

esitamiseks õigustatud isiku formaalne muutus ei peaks mõjutama menetluse korda ega tulemust.

15. Kolleegium märgib pärast 1. juulit 2010 esitatud elatisehagide kohta täiendavalt, et kohus saab

põhimõtteliselt lugeda hagejaks isiku, kelle õiguste ja huvide kaitseks hagi esitati, ka siis, kui

hagiavaldus on küll esitatud esindaja nimel, kuid hagiavalduses märgitud asjaoludest on äratuntav, et

hagi on esitatud esindusõiguse alusel ja esindajal on esindusõigus (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-85-10, p 14).

II

16. Järgnevalt käsitleb kolleegium esitatud nõude õiguslikku alust ja seaduse sätteid selle kohta. Kuna

hagi on esitatud enne 1. juulit 2010, tuleb analüüsida nii varemkehtinud kui ka kehtiva

perekonnaseaduse sätteid.

Riigikohus on PKS § 210 tõlgendades leidnud, et kui menetluse kestel on muutunud

ülalpidamisõigust reguleerivad materiaalõiguse normid, tuleb seda asja läbivaatamisel arvestada, st

kui elatisehagi on esitatud enne 1. juulit 2010, saab kohus PKS § 210 lg 2 järgi mõista kuni 1. juulini

2010 elatise välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, alates 1. juulist 2010

aga kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 18;

16. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 16). Kolleegium on jätkuvalt samal

seisukohal.

17. Vanem on PKS (1995) § 60 lg 1 järgi kohustatud ülal pidama oma alaealist last. Sama tuleneb

PKS §-st 96 ja § 97 p-st 1. Vanematel on nii PKS (1995) § 49 kui ka PKS § 116 lg 1 järgi oma laste

suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab

kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise (vt nt Riigikohtu 23. aprilli 2004. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-57-04, p 10; 9. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 16).

18. Lapse ülalpidamisekohustuse täitmiseks võib vanemalt välja mõista perioodilise rahalise hüvitise

(elatis) PKS (1995) § 61 lg-te 1 ja 2 kui ka PKS § 100 lg-te 1 ja 2 alusel.

Kohus mõistab PKS (1995) § 61 lg 1 järgi elatise välja üksnes siis, kui vanem ei täida lapse

ülalpidamise kohustust. Riigikohus on varem leidnud, et elatisehagi rahuldamiseks tuleb tuvastada

kohustatud isiku ülalpidamise kohustuse rikkumine, mis võib seisneda esmajoones ülalpidamise

ebapiisavas või ebaregulaarses andmises (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-04, p-d 9

ja 10; 20. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-07, p 11).

Kehtivas perekonnaseaduses ei ole elatise väljamõistmist ülalpidamiskohustuse rikkumisega seotud.

Samas kehtib TsMS § 369, mille järgi võib nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate

korduvate kohustuste täitmist tulevikus, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida.

Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones just ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine.

19. Elatise määramisel lähtutakse nii PKS (1995) § 61 lg 2 kui ka PKS § 99 lg 1 järgi lapse

vajadustest, PKS § 99 regulatsioon on seejuures detailsem. Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse

igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema lapse arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine

(vt ka nt Riigikohtu 12. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-07, p 13).

20. Lisaks lapse vajadustele tuleb elatise määramisel PKS (1995) § 61 lg 2 järgi lähtuda kummagi

vanema varalisest seisundist. Riigikohus on leidnud, et kummagi vanema kanda tuleb jätta selline osa

lapse vajaduste rahuldamiseks, mis vastab vanema varalisest seisundist tulenevale võimalusele

ülalpidamist anda (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 19; 7. detsembri 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 10). Riigikohus on samuti leidnud, et elatise suuruse määramisel tuleb

mh arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma, ning väljamõistetud elatis ei või

olla maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei

ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita

(vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 12). Samuti on Riigikohus leidnud, et elatise

väljamõistmisel tuleb arvestada, et kohustatud isiku teised ülalpeetavad lapsed ei osutuks vähem

kindlustatuks, st lapsi tuleb kohelda võrdselt (vt Riigikohtu 28. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-21-07, p 12; 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-07, p 12).

Kehtivas perekonnaseaduses ei ole vanemate varalist seisundit nähtud ülapidamise suuruse

määramisel arvestatava asjaoluna PKS § 99 järgi. Vastupidi, PKS § 102 lg 2 esimese lause järgi ei

vabane vanemad varalise seisundi tõttu oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Siiski tuleneb

PKS § 102 lg 2 teisest lausest, et kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja

varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist

ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks

ühetaoliselt.

21. Igakuine elatusraha ühele lapsele ei või PKS (1995) § 61 lg 4 ega PKS § 101 lg 1 järgi olla

väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 11. juuni

2009. a määruse nr 90 "Töötasu alammäära kehtestamine" § 1 järgi (enne 1. jaanuari 2011 kehtinud

redaktsioonis) oli töötasu alammääraks täistööajaga töötamise korral kuus 4350 krooni, sama sätte

1. jaanuarist 2011 kehtiva redaktsiooni järgi 278 eurot 2 senti. Hagi esitamise seisuga tuli alaealisele

lapsele seega maksta elatist kuu töötasu alammärast pool, s.o 2175 krooni kuus.

Riigikohus on leidnud, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete

vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse

huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus (vt Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 20).

22. Kui elatiselt peab maksma tulumaksu, tuleb väljamõistetavat elatist tulumaksu võrra suurendada

(vt Riigikohtu 19. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-08, p 17; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

127-09, p 13).

Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et 1. jaanuaril 2011 jõustunud TuMS § 19 lg 3 p 11 järgi elatist

enam tulumaksuga ei maksustata.

23. Erandlikult võib kohus mõjuval põhjusel PKS (1995) § 61 lg-te 5 ja 6 kui ka PKS § 102 lg 2

kolmanda ja neljanda lause järgi elatise suurust vähendada ka alla alammäära, eelkõige kui vanemal

on teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui

elatist saav laps.

24. Kui isik ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus PKS (1995) § 70 lg 1 järgi elatise välja

alates elatisehagi esitamisest. Kohus võib hageja nõudel mõista elatise PKS (1995) § 70 lg 2 järgi

välja tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist.

Samasugune on regulatsioon sisuliselt ka kehtiva perekonnaseaduse järgi. Seda kinnitab PKS § 108,

mille järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise

tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist.

25. Jõustunud kohtuotsus on TsMS § 457 lg 1 järgi menetlusosalistele kohustuslik osas, milles

lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei

tulene teisiti. See kehtib TsMS § 432 järgi ka menetluse lõpetamise määruse kohta. Lähtudes sellest

sättest ning TsMS § 371 lg 1 p-st 4 ja § 428 lg 1 p-st 2, välistab menetluse lõpetamise määrus

põhimõtteliselt samas asjas uue kohtusse pöördumise. Seega välistab põhimõtteliselt ka elatise kohta

tehtud kohtuotsus või kohtumäärus kompromissi kinnitamise kohta samas asjas kohtusse pöördumise.

Samas nägi PKS (1995) § 61 lg 3 ette, et vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel

võib kohus huvitatud isiku nõudel elatise suurust muuta, st väljamõistetud elatist vastavalt muutunud

olukorrale nii suurendada kui ka vähendada (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-07, p 10).

Elatise suuruse muutmisel tuleb arvestada samade asjaoludega nagu elatise väljamõistmiselgi,

st eelkõige lähtuda lapse põhjendatud vajadusest ning arvestada tuleb ka kummagi vanema varalise

seisundiga (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 19; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09,

p 12). Riigikohus on leidnud, et tulumaksu määra vähenemine võrreldes elatise väljamõistmise ajaga

võib anda alust jätta elatis suurendamata, kui sel põhjusel saab pärast tulumaksu mahaarvamist elatist

saav vanem rohkem elatist ja sellest piisab lapse suurenenud vajaduste rahuldamiseks (vt Riigikohtu

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 13).

26. Kehtivas perekonnaseaduses puudub sõnaselge regulatsioon väljamõistetud elatise suuruse

muutmise kohta. Küll kehtivad materiaalõiguslikult ülalpidamiskohustust reguleerivad sätted,

mh PKS §-d 99 ja 102, millest saab lähtuda elatise suuruse kindlaksmääramisel.

Menetluslikult annab aluse nõuda kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmist

tsiviilkohtumenetluse seadustik. Nimelt on poolel TsMS § 459 lg 1 järgi pärast otsuse jõustumist,

millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid

kohustusi, õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui oluliselt on

muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise

otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille

kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Otsust võib TsMS § 459 lg 2 järgi

muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse

muutmist ka tagasiulatuvalt. Nimetatud sätted kehtivad TsMS § 432 teise lause järgi ka määruse

kohta, millega kohus kinnitas kompromissi ja lõpetas menetluse.

Riigikohus on leidnud, et seadus ei näe ette vanema õigust nõuda kohtulahendi, sh kohtu kinnitatud

kompromissi muutmist tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu 27. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-

09, p 12). Riigikohus on samuti leidnud, et elatise suuruse muutmiseks on alust, kui lapse vajadused

ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega

muutunud ning kohus peab võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas asjaolud

on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab tõendama

üldjuhul nende asjaolude muutumise, millele tema väited või vastuväited tuginevad (vt Riigikohtu

2. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08, p 18; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 10).

Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde ka kehtiva perekonnaseaduse järgi.

III

27. Tartu Maakohus on 11. detsembri 2006. a määrusega (tl 6 ja 7) kinnitanud poolte kompromissi,

millega kostja kohustus tasuma hagejale lapse ülalpidamiseks elatist 1500 krooni kuus, kuid mitte

vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Lähtudes Vabariigi Valitsuse

11. juuni 2009. a määruse nr 90 "Töötasu alammäära kehtestamine" §-st 1 (enne 1. jaanuari 2011

kehtinud redaktsioonis), pidi kostja hagi esitamise seisuga maksma elatist 2175 krooni kuus

(vt ka otsuse p 21). Tegemist on minimaalse elatisega lapse ülalpidamiseks nii PKS (1995) § 61 lg 4

kui ka PKS § 101 lg 1 mõttes.

28. Hageja on palunud kohtult välja mõista kostjalt lapse ülalpidamiseks igakuiselt täiendavalt

elatisena tulumaksu osa väljamõistetud elatisest, st 21% 2175 kroonist, s.o 456 krooni 75 senti alates

1. jaanuarist 2010. Kui hagiavalduses on hageja nõutavaks igakuiseks elatiseks arvutanud

2631 krooni 75 senti (tl 4), siis 17. juunil 2010 esitatud menetlusdokumendis "Vastuväidete vastused"

(tl 33-36) on ta märkinud nõutava elatise suuruseks 2653 krooni 50 senti kuus (tl 36).

Hilisema nõude arvestuse alus ja saadud rahasumma jäävad kolleegiumile arusaamatuks. Kohtud on

lahendanud hageja nõude, lähtudes algselt nõutavast elatise suurusest, ja hageja ei ole seda

vaidlustanud. Seega lähtub kolleegium samuti hageja algsest arvestusest.

29. Hageja nõudis suurendatud elatise väljamõistmist kostjalt alates 1. jaanuarist 2010, kuid kohtud

rahuldasid hagi osaliselt ja mõistsid suurendatud elatise välja alates 19. märtsist 2010, s.o alates hagi

esitamise ajast. Hageja ei ole kohtuotsuseid vaidlustanud. Seega ei ole enam vaidluse all hageja nõue

elatise suurendamiseks tagasiulatuvalt enne hagi esitamist. Kolleegium märgib lisaks, et kohtulahendi

alusel väljamõistetud elatise suurendamist ei saa nõuda tagasiulatuvalt enne hagi esitamist (vt otsuse

p 26).

Kolleegium märgib samuti, et ringkonnakohus on oma otsuse resolutsioonis eksitavalt märkinud

"hagi rahuldada", kui tegelikult rahuldati hagi osaliselt, kuna elatis mõisteti välja alates hagi

esitamisest.

30. Hageja arvates tuli elatist suurendada, sest kohtumääruse alusel makstud elatiselt tulumaksu

tasumise järel ei piisanud saadud elatisest lapse vajaduste rahuldamiseks, samuti on suurenenud

hageja muud kulud. Kostja vastuväidete järgi ei ole lapse vajaduste suurenemine tõendatud, samuti ei

võimalda kostja varaline seisund maksta suuremat elatist, mh on tema perre lisandunud uued lapsed,

keda kostja peab ülal pidama.

Maakohus leidis hagi osaliselt rahuldades sisuliselt, et tulumaksu tasumise kohustus ei õigusta elatise

suurendamist (see oli hagejale teada ka kohtuliku kompromissi sõlmimisel), kuid lapse vajadused on

suurenenud ja kostja varaline seisund on hageja omast parem, mistõttu peab kostja hagejast enam

lapse ülalpidamisse panustama. Ringkonnakohus leidis sisuliselt, et kostja peab maksma elatise

tulumaksuosa ja see lisandub alammääras väljamõistetud elatisele, mistõttu ei ole vaja lapse vajadusi

ega talle tehtavaid kulutusi kindlaks teha ning kostja varaline seisund võimaldab nõutud elatist

maksta.

31. Esmalt märgib kolleegium, et ei maakohus ega ringkonnakohus ole arvestanud, et asja

lahendamisel tuleb elatisele, mida nõutakse aja eest pärast 1. juulit 2010, kohaldada kehtivat

perekonnaseadust (vt otsuse p 16). Asi on ekslikult lahendatud tervikuna enne 1. juulit 2010 kehtinud

perekonnaseaduse alusel.

Kuigi mõlema seaduse põhimõtted elatisenõuete esitamisel on sarnased, tulnuks hageja nõuet

analüüsida mõlemal elatise nõudmist puudutaval ajavahemikul kehtiva seaduse alusel. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb sellega arvestada. Ringkonnakohus saab siinkohal maakohtu kohaldatud

ebaõigete materiaalõiguse normide asemel kohaldada õigeid ja kontrollida elatise suurendamise

nõude rahuldamist sel alusel.

32. Kuigi PKS (1995) § 61 lg 3 võimaldas nõuda kohtulahendiga väljamõistetud elatise suurendamist

vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel (vt otsuse p 25), puudutab see üksnes elatist

alates hagi esitamisest (19. märts 2010) kuni 30. juunini 2010.

Alates 1. juulist 2010 saab elatise muutmise nõude aluseks olla üksnes TsMS § 459, mille järgi saab

alates hagi esitamisest nõuda elatise muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust

mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, ja hagi esitamise aluseks olevad

asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet

suurendada või vastuväiteid esitada (vt otsuse p 26).

33. Kolleegium nõustub maakohtuga, et iseenesest ei anna elatise suurendamiseks alust asjaolu, et

hageja peab kohtulahendi alusel makstud elatiselt maksma tulumaksu, sest ka Tartu Maakohtu

11. detsembri 2006. a määruse tegemise ajal kehtisid TuMS § 12 lg 1 p 7 ja § 19 lg 1, mille järgi tuli

maksta kohtulahendi alusel tasutud elatiselt tulumaksu. Seega ei ole tegemist asjaolude muutumisega

pärast kohtulahendi tegemist.

Elatise suurendamiseks peavad asjaolud olema muutunud nii enne 1. juulit 2010 kehtinud kui ka

kehtiva seaduse alusel. Ringkonnakohus ei ole seda arvestanud ja leidis sisuliselt, et tulumaksu võib

lisada kohtulahendiga väljamõistetud minimaalsele elatisele kui osa minimaalsest elatisest. Tegelikult

tulnuks selleks aga tuvastada asjaolude muutumine võrreldes elatise kohta kohtumääruse tegemise

ajaga.

34. Ringkonnakohtu põhjendused on ka vastuolulised. Kuigi ringkonnakohtu otsuse p 7 järgi jäetakse

maakohtu otsus sisuliselt muutmata, on otsuse p-des 8 ja 9 tegelikult leitud maakohtule vastupidiselt,

et tulumaksu osa võib elatisele lisada, ilma et vaja oleks tuvastada lapse vajaduste suurenemine.

Kuigi maakohus tuvastas lapse ülalpidamiseks vajalikud kulud, ei ole ringkonnakohus nende

põhjendatust hinnanud. Asja uuel läbivaatamisel saab ringkonnakohus hinnata, kas ja millises

ulatuses on lapse vajadused võrreldes elatise kohta kompromissi kinnitamise ajaga suurenenud.

Riigikohus on TsMS § 688 lg-te 3 ja 4 järgi seotud faktiliste asjaoludega, mis on tuvastatud alama

astme kohtu otsusega, ning ei kogu ega uuri TsMS § 688 lg 5 järgi põhimõtteliselt tõendeid. Seetõttu

ei saa kolleegium ka ise hinnata lapse vajadusi ega nende suurenemist. Seetõttu ei saa kolleegium

asja ka ise lahendada.

35. Ringkonnakohus on hinnanud kostja varalist seisundit ja leidnud, et kostjal on võimalik nõutavat

elatist maksta. Samas ei ole hinnatud, kas ja kuidas on hageja ja kostja varaline seisund võrreldes

kompromissi kinnitamise ajaga muutunud (vt ka otsuse p 20).

36. Asja uuel läbivaatamisel tuleb arvestada ka sellega, et alates 1. jaanuarist 2011 ei ole elatis enam

tulumaksuga maksustatav (vt ka otsuse p 22).

Sellest tuleneb, et hageja saab elatisena lapse ülalpidamiseks kasutada senisest rohkem raha,

täpsemalt tema nõutud tulumaksuosa kuus. Seega puudub põhjus ka hagejaga nõustudes mõista

kostjalt suuremat elatist välja rohkem kui 2010. a lõpuni. Kolleegiumi arvates tuleb otsuse selguse ja

täidetavuse huvides hagi kas või osalisel rahuldamisel elatis välja arvutada ja kostjalt välja mõista

ühekordse summana.

37. Kohtuotsuse resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema arusaadav ja täidetav ka

muu otsuse tekstita (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-07, p 14). Õige on

kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon neile nõuetele ei vasta.

Ringkonnakohtu otsuse resolutsioonist ei ole võimalik aru saada, kuidas tuleb elatis Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära muutumisel ümber arvutada, mh kas ja kuidas mõjutab

elatist võimalik tulumaksukohustus. Samuti ei ole resolutsioonis märgitud, et elatis mõistetakse välja

igakuiselt.

38. Lisaks on ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutes rikkunud TsMS § 651 lg-t 1,

ületades apellatsiooni piire.

Maakohus mõistis kostjalt elatise välja miinimummääras (st mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäärast), s.o 2175 krooni kuus, millele lisandub tulumaks.

Ringkonnakohus muutis maakohtu otsuse resolutsiooni, mõistes kostjalt välja elatise 2631 krooni

75 senti, märkides lisaks, et "palga alammäära muutumisel arvestatakse elatise suurus ümber".

Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsioonimenetluses kostja, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist.

Hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud. Maakohtu otsuse resolutsiooni muutmist on ringkonnakohtu

otsuses põhjendatud vajadusega muuta resolutsioon selgemaks.

Arvestades asjaolu, et alates 1. jaanuarist 2011 elatiselt tulumaksu tasuda ei tule, võib ringkonnakohtu

otsusest järeldada, et tulumaksu võrra suurendatud elatist tuleb maksta ka pärast 1. jaanuari 2011,

kuigi maakohtu otsuse resolutsioonist see ei tulene. Seega muutis ringkonnakohus kaebuseta

maakohtu otsuse resolutsiooni kostjale ebasoodsamaks. Riigikohus on leidnud, et kohus on

hagimenetluses üldjuhul seotud menetlusosaliste esitatud materiaalõigusel põhinevate nõuetega ega

saa teha otsust osas, milles ei ole nõuet või kaebust esitatud (vt nt Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 14).

IV

39. Maakohus ei ole asja hinda vastuolus TsMS § 442 lg 2 p-ga 51 otsuses märkinud.

Ringkonnakohus on otsuses märkinud asja hinnaks 4111 krooni.

Seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral on TsMS § 129 lg 2

järgi hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva

üheksa kuu eest saadav summa. Hagis nõutav igakuine täiendav elatis on 456 krooni 75 senti

(vt otsuse p 28), st hagi hind on selle üheksakordne suurus, s.o 4110 krooni 75 senti (262 eurot

72 senti). Sarnane on asja hind TsMS § 137 lg 1 järgi ka apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses.

Tulenevalt asja hinnast märgib kolleegium, et tegemist on lihtmenetluses lahendatava asjaga

TsMS § 405 lg 1 mõttes, mida kohus võib lahendada oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud

korras. See ei vabasta aga kohut materiaalõiguse korrektse kohaldamise kohustusest.

40. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, jätab kolleegium menetluskulude

jaotuse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu määrata.

41. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja

tasutud kassatsioonikautsjon tagastada.

Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa