3-2-1-34-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-34-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. mai 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

OÜ Foorum Invest hagi OÜ Tresole vastu 203 148 krooni

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-64508

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Tresole kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

12 983 eurot 52 senti (203 148 krooni)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Foorum Invest (registrikood 10075803), esindaja

vandeadvokaat Anto Variku

Kostja OÜ Tresole (registrikood 10975487), esindaja

vandeadvokaat Ingrid Kullerkann

Asja läbivaatamise kuupäev

18. aprill 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-64508 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid OÜ-le OÜ Tresole kassatsioonkaebuselt

13. jaanuaril 2011 tasutud kautsjon 129 (ükssada kakskümmend üheksa) eurot 84 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Foorum Invest (edaspidi hageja) esitas 3. detsembril 2009 OÜ Tresole (edaspidi kostja) vastu

hagi 203 148 krooni saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 11. aprillil 2006

kaubanduspinna tähtajalise üürilepingu. 8. oktoobril 2009 esitas kostja hagejale üürilepingu

erakorralise ülesütlemise teate. Hageja vastas üürilepingu ülesütlemise teatele, et see on tühine,

kuivõrd kostja argumendid üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks on alusetud ning ei tulene ei

üürilepingust ega ka seadusest. Kostja lahkus 8. oktoobril 2009 etteteatamiseta üüritud pinnalt.

Üürilepingu p 20.2 järgi sõlmiti leping viieks aastaks alates ruumide üürnikule üleandmise päevast.

Üürilepingu p 21.3 kohaselt on üürnikul alates kolme aasta möödumisest ruumide üleandmise päevast

õigus leping korraliselt ennetähtaegselt üles öelda, teatades sellest ette vähemalt 12 kuud. Juhul kui

üürnik ei järgi nimetatud etteteatamistähtaega, kohustub ta tasuma üürileandjale leppetrahvina üüri

aja eest, mille võrra lepingu ülesütlemisest vähem ette teatati. Kuna üürileping sõlmiti 11. aprillil

2006, siis tekkis üürnikul õigus lepingu ennetähtaegseks ülesütlemiseks alles märtsis 2009, kuid igal

juhul oleks kostja pidanud üürilepingu ülesütlemisest ette teatama 12 kuud. Üürilepingu p 21.4

kohaselt võib üürnik lepingu erakorraliselt üles öelda ainult siis, kui üürileandja on lepingut oluliselt

rikkunud. Sellisel juhul peaks üürnik andma üürileandjale 14 päeva rikkumise lõpetamiseks. Kui selle

aja jooksul ei ole üürileandja rikkumist lõpetanud, võib üürnik lepingu üles öelda. Hageja arvates ei

esine ühtegi VÕS §-des 314-319 toodud alust üürilepingu erakorraliseks lõpetamiseks. Kostja on

üürilepingut olulisel määral rikkunud. Hagejal on tulenevalt üürilepingu p-st 21.3 õigus kostjalt

nõuda leppetrahvi, mis vastab 12-kordsele üürisummale ehk 403 296 kroonile. Hageja vähendas seda

summat kuue kuu üürisummani, s.o 203 148 kroonini, mille palus kostjalt välja mõista.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei eita, et kostja esitas 8. oktoobril 2009 üürilepingu

erakorralise ülesütlemise teate. Üürilepingu p 21.4 kohaselt võib üürnik üürilepingu erakorraliselt

üles öelda ainult siis, kui üürileandja on lepingut oluliselt rikkunud. Sellisel juhul annab üürnik

üürileandjale 14 päeva rikkumise lõpetamiseks. Kui sellise aja jooksul ei ole üürileandja rikkumist

lõpetanud, võib üürnik lepingu üles öelda. Esimesed tähtajad lepingu rikkumise lõpetamiseks andis

kostja hagejale juba juulis 2009. Kohustust rikkunud poolele lepingu rikkumise korral hüvitist maksta

ei näe ette ei seadus ega leping. Seega ei saa hageja lepingu erakorralise ülesütlemise korral kostjalt

leppetrahvi nõuda. Samas kui lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alused puudusid, ei ole

ülesütlemisavaldusel õiguslikke tagajärgi. Kuna hageja ise üürilepingut üles ei öelnud ja kostja

ülesütlemisavaldusel puuduvad õiguslikud tagajärjed, on üürileping kehtiv. Kehtiva lepingu puhul ei

ole hagejal õigust kostjalt nõuda leppetrahvi. Hagejal võib kostja vastu olla lepingu täitmise nõue,

mida praeguses asjas arutada ei saa. Kahju hüvitamise nõue saab olla minimaalne, kuivõrd uus üürnik

asus üüritud pinda peaaegu kohe kasutama. VÕS § 296 lg 3 järgi peab üürnik üüri maksma ka aja

eest, mil ta ei saanud asja kasutada temast oleneval põhjusel, eelkõige oma äraoleku tõttu, kuid ta

võib üürist maha arvata üürileandja kokkuhoitu ja asja teistsuguse kasutamisega saadud kasu

väärtuse. Leppetrahvi nõue lepingu ennetähtaegse lõpetamise eest ja lepingu täitmise nõue on

erinevad hagi alused. Kostja teatas maakohtule, et ta ei anna hagi muutmiseks nõusolekut.

3. Harju Maakohus jättis 1. juuli 2010. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et pooled

vaidlevad selle üle, kas üürileping lõppes kostjapoolse lepingu ülesütlemise tagajärjel 8. oktoobril

2009 ja kui lõppes, kas siis tuleb ülesütlemist käsitada korralise või erakorralise ülesütlemisena ning

kas see toob kaasa hageja õiguse nõuda kostjalt leppetrahvi.

Maakohus leidis, et kostja ei järginud üürilepingu erakorralisel ülesütlemisel üürilepingu p-s 21.4

toodud tingimusi ning puudusid VÕS §-des 314-319 ettenähtud alused. Seega oli kostja üürilepingu

erakorraline ülesütlemine tühine. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 84 lg 1 esimese lause kohaselt ei

ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et

juhul kui kostjapoolne lepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, siis tuleb kostja avaldust lugeda

üürilepingu korraliseks ülesütlemiseks üürilepingu p 21.3 järgi. Selles lepingupunktis nimetatud

etteteatamistähtaja järgimata jätmine annaks hagejale õiguse nõuda kostjalt samast punktist tulenevalt

leppetrahvi. VÕS § 325 lg 1 järgi võivad üürileandja ja üürnik elu- või äriruumi üürilepingu üles

öelda ülesütlemisavaldusega, mis on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kuna kostja

formuleeris oma 8. oktoobri 2009 kirjaliku ülesütlemisavalduse sõnaselgelt üürilepingu erakorralise

ülesütlemise avaldusena, siis tuleb seda käsitada vastavalt kostja tahtele üürilepingu erakorralise

ülesütlemise avaldusena, mitte aga korralise ülesütlemise avaldusena. Üürilepingu erakorralise

ülesütlemise tühisuse tõttu on üürileping jätkuvalt kehtiv. Kehtiva lepingu puhul ei ole hagejal õigust

nõuda kostjalt leppetrahvi. Kuna hageja ei saa leppetrahvi nõuda, ei pea kohus andma hinnangut ka

leppetrahvi kokkuleppe kehtivusele.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada. Hageja leidis, et kostjal oli selge soov üürileping igal juhul lõpetada. Kui

erakorraliseks ülesütlemiseks puudusid alused, siis ei saa automaatselt lugeda üürilepingut kehtivaks,

kuna pooled ise on oma tegevusega pidanud lepingut lõppenuks. Kostja tahteavaldust ei saa

tõlgendada pelgalt grammatiliselt selle pealkirja järgi. Arvestada tuleb ka kostja käitumist enne ning

pärast tahteavalduse esitamist. Hageja ei olnud üürilepingut rikkunud, mis oleks andnud kostjale

õiguse lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Lähtudes hea usu põhimõttest, tuleb kostja

ülesütlemisavaldus lugeda korraliseks ülesütlemise avalduseks, mille alusel tekib hagejal õigus nõuda

leppetrahvi üürilepingu ülesütlemiseks etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16. detsembri 2010. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja

samale maakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohus rikkus menetlusõiguse

normi ja kohaldas valesti materiaalõigust määral, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise.

Ringkonnakohtu otsuse järgi esitas hageja maakohtule raha maksmisele suunatud hagi, palus kostjalt

välja mõista kuue kuu üüritasule vastava rahasumma. Hagi õigusliku põhjendusena viitas hageja

üürilepingu p-le 21.3, mis nägi ette leppetrahvi nõude. Maakohtul lasus kohustus kontrollida, kas

esineb mingi õiguslik alus, mille alusel saaks hagi rahuldada. Hagi saab jätta rahuldamata üksnes

juhul, kui hagi rahuldamiseks ei esine mitte ühtegi õiguslikku alust. Kohus ei ole seotud poolte

õiguslike väidetega ning kohus kohaldab õigust ise (TsMS § 436 lg 7). Seega ei ole määrav, kas ja

kui, siis millisele õiguslikule alusele hageja hagi esitades viitas. Kui maakohus leidis, et hagi ei saa

hageja nimetatud õiguslikul alusel rahuldada, tulnuks maakohtul kontrollida, kas hagi võiks olla

võimalik rahuldada mingil muul õiguslikul alusel. Seejuures tulnuks maakohtul lähtuda hageja

viidatud asjaolust, et poolte vahel oli sõlmitud üürileping, mis nägi ette üüri maksmise kohustuse.

Seega leidis maakohus ebaõigesti, et hageja ei ole praeguse menetluse raames esitanud asjaolusid,

mis võimaldaksid hagi rahuldada üüritasu maksma kohustava nõudenormi alusel.

Selleks, et otsustada, kas üürileandjal võiks üürniku vastu olla üürilepingust tulenev raha maksmisele

suunatud nõue, tuleb hinnata, kas üürileping kehtib või on see ülesütlemise tõttu lõppenud. Kui

üürileping kehtib, võib hagi kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 ja § 271 alusel üüritasu nõudena.

Kui üürileping on ülesütlemise tõttu lõppenud, tuleb hinnata, mis ajast üürileping lõppes. Kostja ei

ole tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks lugeda toimunuks üürilepingu erakorralise ülesütlemise.

Seega ei saanud kostja erakorralise ülesütlemise avaldusel olla erakorralise ülesütlemise toimet,

mistõttu ei lõppenud üürileping erakorralise ülesütlemise päeval. Võlaõiguses tunnustatud põhimõtte

kohaselt, kui lepingut ei saanud erakorraliselt üles öelda, lõpeb leping ajast, millal leping oleks

lõppenud korralise ülesütlemise korral. Kostja esitas ülesütlemisavalduse, mille eesmärgiks oli kaasa

tuua lepingu lõppemine. Sellise avalduse alusel lõpeb leping esimesel võimalusel, mis lepingu või

kehtiva õiguse kohaselt lepingu ülesütlemiseks esineb.

Lepingu p 21.3 kohaselt võib üürnik lepingu üles öelda, teatades sellest 12 kuud ette. Kuigi sama

lepingupunkti kohaselt rakendub korralise ülesütlemise õigus alles ruumide üleandmisest kolme aasta

möödumisel, ei tähenda see, et vastav punkt ei rakenduks. Lepingu p 21.3 tuleb mõista selliselt, et

lepingu võib üles öelda igal ajal, kuid kui ruumide üleandmisest ei ole veel kolm aastat möödunud,

tuleb ülesütlemisest ette teatada 12-kuulisele etteteatamistähtajale lisaks see aeg, mis jääb

ülesütlemise ja ruumide üürnikule üleandmisest arvutatava kolmeaastase tähtaja täitumise vahele.

Piirangu, mille kohaselt kolmel esimesel lepingu kehtivusaastal lepingut korraliselt üles öelda ei saa,

eesmärgiks ei ole mitte see, et üürnik ei võiks varem esitada ülesütlemisavaldust, vaid see, et üürnik

ei saaks korralise ülesütlemise teel lepingut lõpetada enne nelja aasta möödumist ruumide üürnikule

üleandmisest alates. Sellest tulenevalt kehtis üürileping kostja ülesütlemisavalduse esitamisest alates

veel vähemalt 12 kuud. Selle perioodi eest tasumisele kuuluv üür on suurem kui see rahasumma,

mida hageja kostjalt nõuab.

Üürinõude rahuldamise üle otsustamisel tuleb arvestada kostja esitatud vastuväidet, mille kohaselt ei

saa üüri VÕS § 296 lg-st 3 tulenevalt nõuda, sest hageja andis vaidlusalused ruumid kolmanda isiku

kasutusse ja teenis selle pealt vähemalt sama palju üüri, kui hageja ja kostja olid üürilepingus kokku

leppinud. Asja uue arutamise käigus peab maakohus võimaldama kostjal seda vastuväidet täpsustada

ning tõendada.

Ringkonnakohus leidis, et hagi ei saa rahuldada üürilepingu p-s 21.3 sätestatud leppetrahvi nõudena,

sest vastav kokkulepe on leppetrahvi osas tühine. VÕS § 334 lg-st 4 tulenevalt on tühised need enne

üürilepingu lõppemist sõlmitud kokkulepped, mille kohaselt peab üürnik lepingu lõppemisel maksma

muud kui võimalikku kahjuhüvitist. Kuigi üldjuhul peab üürnik maksma üüri selle perioodi eest, mis

jääb ülesütlemisavalduse esitamise ja lepinguga võimaldatud lepingu lõppemise vahele, ei ole see

põhimõte absoluutne, sest üürnik peab seaduse kohaselt saama üürist maha arvata selle kasu, mida

üürileandja asja teistsugusest kasutusest sai (VÕS § 296 lg 3). Lepingu p 21.3 sellist mahaarvamist ei

võimalda. Seetõttu tuleks üürnikul lepingu p 21.3 alusel maksta rohkem hüvitist kui see, mis seaduse

kohaselt tasumisele kuuluks, ja seetõttu on lepingu p 21.3 leppetrahvi osas tühine.

Maakohtul tuleb asja uuel arutamisel arvestada ringkonnakohtu juhiseid. Maakohus ei ole täitnud

selgitamiskohustust ja loonud pooltele võimalust kohtu ette tuua vaidluse lahendamiseks olulisi

asjaolusid. Samuti ei loonud maakohus pooltele tõendite esitamise võimalust, mistõttu jäid

eelmenetluse ülesanded täitmata. Kui ringkonnakohus võimaldaks apellatsioonimenetluses uute

asjaolude ning tõendite esitamist, hakkaks ringkonnakohus täitma apellatsioonimenetluses

eelmenetluse ülesandeid. TsMS § 9 lg-st 3 tulenevalt ei vaata kõrgema astme kohus tsiviilasja läbi

enne, kui selle on läbi vaadanud temast vahetult madalama astme kohus. Sellel sättel on oluline roll

isikute kaebeõiguse tagamisel, sest juhul, kui ringkonnakohus asuks täitma neid eelmenetluse

ülesandeid, millest maakohtu menetlus peaks sisuliselt algama ning mida tuleb täita maakohtus enne

asja sisulist arutamist, ei saaks pooled ringkonnakohtu tehtava otsuse peale kaevata nii, nagu nad

saaksid seda teha siis, kui eelmenetluse ülesanded täidetaks maakohtus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha asjas uus

otsus, millega maakohtu otsus jõusse jätta. Kostja ei vaidlustanud ringkonnakohtu otsust osas,

millega kohus tunnistas lepingu p 21.3 leppetrahvi osas tühiseks. Kostja ei nõustunud sellega, et

ringkonnakohus käsitas üürilepingu lõppemise tuvastamisega seotud leppetrahvi nõuet lepingu

täitmise nõudena erinevalt hagejast, kostjast ja maakohtust.

Hageja on kõikides menetlusdokumentides viidanud asjaolule, et ta nõuab leppetrahvi. Sellisel

arusaamisel on olnud ka kostja. Hageja ei ole üüri nõudnud. Ringkonnakohtu tuvastatu, et kostja

esitatud avaldus lõpetas üürilepingu millalgi tulevikus, ei ole pooled menetluses tuginenud.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 4, kuna käsitles nõuet mõlemast poolest erinevalt.

Kostja leidis, et kõik hagis esitatud nõudega seotud faktilised asjaolud ei ole käsitatavad hagi alusena.

Hagi alusena ei saa käsitada mitte igasugust nõudega seotud faktilist asjaolu, vaid asjaolu, mis

võimaldab nõude piisavat individualiseerimist nõudega seotud üksikute asjaolude taustal.

Leppetrahvi maksma kohustamiseks esitatava hagi aluseks on eelkõige leppetrahvi maksmise

kokkuleppe olemasolu ning leppetrahviga sanktsioneeritud rikkumise esinemine. Hageja pole

menetluses kordagi viidanud sellele, et tema nõue võiks kuuluda rahuldamisele ka juhul, kui hagejal

ei oleks õigust leppetrahvi nõuda. Ilma leppetrahvi kokkuleppeta puudub hagejal rahaline nõue kostja

vastu. Kokkulepe leppetrahvi kohta ei ole õiguslik, vaid kohustuse olemasolu põhistav faktiväide.

Lepingu lõppemist aktsepteerival isikul ei saa olla lepingu täitmise nõuet.

Tsiviilkohtumenetlus on võistlev menetlus, milles kohtul ei ole lubatud nõude tuvastamisega seotud

asjaolusid lisada või asendada. Ringkonnakohus viitas otsuses võimalusele, et hagejal on kostja vastu

lepingu täitmise nõue. Hageja ei ole sellist nõuet esitanud. Kohtul on õigus ja kohustus tuvastada, kas

hageja esiletoodud asjaoludel on hagejal kostja vastu nõue. Kohtul ei ole võimalust iseseisvalt esile

tuua asjaolusid, millest võiks tuleneda hageja nõue kostja vastu.

Olukorras, kus kostja on kohase õiguskaitsevahendina lepingu täitmise nõude esitamise

võimalikkusele viidanud ning hageja sellele jätkuvalt (ka alternatiivselt või viiteliselt) ei tugine, ei

saa nõuet pidada lepingu täitmise nõudeks.

7. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Ta leidis, et ringkonnakohus ei rikkunud TsMS § 436

lg-s 4 sätestatut. Ringkonnakohus juhtis vaid poolte tähelepanu sellele, et kohus võib hinnata

esiletoodud asjaolusid erinevalt mõlemast poolest. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus seotud

poolte õiguslike väidetega ning kohus kohaldab õigust ise. Seega ei ole määrav, millisele õiguslikule

alusele hageja hagi esitades viitas. Olulised on vaid hageja esile toodud asjaolud, millele hagiavaldus

tugineb. Hagi alusena tuleb käsitleda kõiki faktilisi asjaolusid, mis on esitatud nõude aluseks, ning

lähtuda tuleb sellest, et hageja on kohtule esitanud rahalise nõude.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Kolleegiumi arvates heitis ringkonnakohus maakohtule ebaõigesti ette kvalifitseerimiskohustuse ja

selgitamiskohustuse rikkumist. Kuna hageja tugines hagis selgesõnaliselt üksnes asjaolule, et kostja

ütles üürilepingu üles ning et kostja võlgneb talle üksnes leppetrahvi, siis ei pidanud kohus hagejalt

hagi menetlusse võtmise otsustamisel küsima, kas hageja soovib, et tema raha saamise nõue võidaks

alternatiivselt rahuldada lepingu täitmise, s.o üüri saamise nõudena juhul, kui selgub, et üürilepingut

pole üles öeldud. Hageja ei ole kogu menetluse käigus kordagi väitnud, et üürileping kehtib ja kostja

võlgneb talle üüri. Hageja jaoks pidi ilmnema alternatiivse nõude esitamise vajadus hiljemalt kostja

14. detsembril 2009 hagile esitatud vastuväidetest, milles kostja muu hulgas väitis, et tema

ülesütlemise avalduse tühisuse korral võiks hagejal olla üüri saamise nõue. Kostja leidis samas, et

üüri nõudmine tähendaks uue hagi esitamist ning et üürinõuet ei saaks olulises osas rahuldada selle

tõttu, et hageja üüris ruumid kohe pärast kostja ülesütlemisteadet teisele isikule välja (tlk 68 ja 69).

Sama seisukohta on kostja kinnitanud 22. detsembri 2009. a vastuses hagile (tlk 78). Vaatamata kostja

mööndusele, et üürilepingu ülesütlemine võib olla kehtetu ja et hagejal võib olla üüri saamise nõue, ei

teatanud hageja maakohtule, et ta tugineb üürilepingu kehtivusele ning et kostja on talle üüri võlgu,

ega taotlenud alternatiivse nõudena TsMS § 370 lg 2 järgi üürivõla kostjalt väljamõistmist.

Juhul kui hageja oleks pärast hagi maakohtu menetlusse võtmist esitanud hagi alternatiivsete

asjaoludena ka üürilepingu kehtivuse ning kostja üürivõlgnevuse, siis oleks maakohus pidanud võtma

seisukoha, kas tegemist on hagi muutmisega või täiendamisega TsMS § 376 järgi, ning lisaks

hindama hageja uute asjaolude lisamise lubatavust TsMS § 66 ja §-de 229-331 järgi. Kostja teatas

22. detsembri 2009. a täiendavates vastuväidetes hagile, et ta ei anna hagi muutmiseks nõusolekut

juhul, kui hageja taotleks hagi muutmist (tlk 78). TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus

apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille

peale on edasi kaevatud. Hageja ei väitnud apellatsioonkaebuses, et üürileping kehtib ning et kostja

on hagejale üüri võlgu.

10. Kolleegiumi varasema praktika järgi peab kohus tulenevalt kvalifitseerimiskohustusest

(TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1, § 652 lg 8, § 688 lg 2) võtma arvesse vaid neid nõudeid, mille kohta

hageja on esitanud asjaolusid (vt Riigikohtu 4. märtsi 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-04, p 15;

31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 9; Riigikohtu 24. septembri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-62-08, p 11). Kohus peab küll hageja nõude kvalifitseerima ja kohaldama omal

algatusel seadust õigesti, kuid see ei tähenda kohtu kohustust soovitada hagejal esitada esialgse nõude

vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral samas menetluses alternatiivne hagi.

Kohus peab selgituskohustuse raames mh selgitama välja hageja seisukoha alternatiivsete hagi aluste

kohta juhul, kui materiaalõiguse järgi on võimalik sama nõuet esitada sama elulise juhtumi korral

erinevatel alustel, kui üks hagi alus ei välistaks teist ning kui hageja ei ole selgelt väljendanud oma

seisukohta, missugustele alustele ta tahab tugineda. Kohtupraktika järgi on kohtul selline

selgitamiskohus nt olukorras, kus lepinguline suhe ei välista kahju hüvitamise nõude esitamist ka

deliktiõiguse alusel (VÕS § 1044 lg 3) või kui hageja saab nõuda kahju hüvitamist nii delikti

üldkoosseisu kui ka riskivastutuse alusel ja ei ole selge, kas ta soovib hagi esitada vaid ühel neist

alustest või esitab need alused alternatiivselt (vt nt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-53-06, p 12; Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 14; Riigikohtu

9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p-d 11 ja 12; Riigikohtu 8. aprilli 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 12; Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11,

p 15).

Eeltoodud juhtudel tähendab selgitamiskohustus seda, et kohus peab küsima hageja käest hiljemalt

eelmenetluse lõpuks (vt TsMS § 3401 lg 1, § 329 lg 1 ja § 392 lg 1 p 1), kas ta soovib TsMS § 370

lg 2 kohaldamist, ning kui hageja vastab sellele küsimusele jaatavalt, siis kas ja kuidas ta järjestab

oma alternatiivsed nõuded. TsMS §-s 439 sätestatakse, et kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega

teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Järelikult juhul, kui hageja on selgelt väljendanud, et ta

ei soovi tugineda mõnele võimalikule alternatiivsele nõudele, ei saa kohus seda nõuet hinnata. Samas

kui kohus on hagi menetlusse võtmisel ja eelmenetluses rikkunud selgitamiskohustust alternatiivse

nõude esitamise osas, peab ta võimaldama hagejal avaldada seisukohta, asjaolusid ja tõendeid ka

pärast eelmenetluse lõppu, sh peab seda vajadusel võimaldama ka ringkonnakohus (vt käesoleva

otsuse p 12).

11. Kohtul ei ole kohustust selgitada hagejale hagi eseme ja/või aluse muutmise vajadust, st seda,

millise nõude või hagi aluste alternatiivne esitamine aitaks hagejal paremini saavutada tema soovitud

eesmärki. Näiteks ei pea kohus selgitama hagejale alternatiivse nõude esitamise võimalust olukorras,

kus hageja nõuab kahju hüvitamist tulenevalt kostja õigusvastasest teost ning ta ei ole hagiavalduses

tuginenud lepingu rikkumisele, kuid deliktiõiguse kohaldamine võib olla välistatud, sest kahju tekitati

lepingu täitmise käigus hageja asja kahjustamisega ning see kahju ei pruugi olla hõlmatud kostja

rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 1044 lg 2).

Eelöeldu ei tähenda seda, et kohus ei pea nt hagi alusena mõne olulise asjaolu märkimata jätmise

korral hagejale hagi menetlusse võtmisel või eelmenetluses selgitama hagi puudust ning andma

hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi võimaluse hagi muutmiseks või täiendamiseks. Näiteks kui hageja

esitab asjaõigusseaduse § 80 alusel vindikatsioonihagi, kuid ei märgi hagiavalduses, et ta on hagis

nõutud asja omanik ja kostja on sama asja ebaseaduslik otsene valdaja, siis peab kohus andma

hagejale tähtaja, mille jooksul hageja peab kohtule teatama, kas ta peab ennast asja omanikuks ja kas

kostja on asja ebaseaduslik otsene valdaja. Juhul kui kohus rikub selles osas selgitamiskohustust, võib

see olla mõjuvaks põhjuseks, mille tõttu peab kohus nõustuma hagi muutmise või täiendamisega

pärast eelmenetluse lõppu.

TsMS § 376 lg 1 esimesest lausest tulenevalt on pärast hagi kohtu menetlusse võtmist ja kostjale

kättetoimetamist võimalik muuta üksnes kas hagi eset või alust. Järelikult ei ole võimalik hagi muuta

sellistelt, et muutuvad nii hagi ese kui ka alus, ning seega ei saa kohtu selgitamiskohustuse esemeks

olla hageja esitatust erineva eseme ja alusega hagi esitamise võimalus.

12. Kolleegium peab vajalikus märkida, et juhul, kui ringkonnakohtul oleks olnud alust tühistada

maakohtu otsus selle tõttu, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, siis oleks ringkonnakohus

pidanud küll maakohtu otsuse tühistama, kuid saanuks ise selle puuduse kõrvaldada ning teha uue

otsuse (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13). TsMS § 9 lg-st 3 ei

tulene, et ringkonnakohus ei pea tuvastama maakohtus tuvastamata jäänud asjaolusid ning hindama

maakohtus hindamata jäänud tõendeid.

13. Kostja ei vaidlustanud ringkonnakohtu otsust osas, millega kohus tunnistas üürilepingu p 21.3

leppetrahvi osas tühiseks. TsMS § 688 lg 1 järgi kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras

ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Ringkonnakohus leidis õigesti, et

üürilepingu p 21.3 on leppetrahvi kokkuleppe osas tühine tulenevalt VÕS § 334 lg-s 4 sätestatust.

14. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piire arvestades hindama

maakohtu otsuse seaduslikkust. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb

menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

15. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hagejale

tagastada tasutud kautsjon. Hageja on TsMS § 149 lg 8 alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb

tagastada Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid OÜ-le.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Tambet Tampuu