3-1-1-32-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-32-11

Otsuse kuupäev

13. mai 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Hannes Kiris ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasjas Oleg Prudnichenkovi süüdistuses KarS § 212 lg 1

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

17. detsembri

2010.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-10-11081

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Oleg Prudnichenkovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe

Ladva kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Ruta Rammo

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

13. aprill 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 21. oktoobri 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri

2010. a kohtuotsused:

1.1 Oleg Prudnichenkovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 212 lg 1 järgi ning Oleg

Silitšenko süüditunnistamises ja karistamises KarS § 22 lg 3 ja § 212 lg 1 järgi;

1.2 Oleg Prudnichenkovilt ja Oleg Silitšenkolt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmise osas.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2010. a määrused O. Prudnichenkovilt ja

O. Silitšenkolt kaitsjatasu väljamõistmise osas.

3. Mõista Oleg Prudnichenkov ja Oleg Silitšenko neile esitatud süüdistuses õigeks.

4. Jätta Oleg Silitšenkole ja Oleg Prudnichenkovile kriminaalasjas riigi õigusabi osutamise eest

kaitsjatele makstud tasu riigi kanda.

5. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

6. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 21. oktoobri 2010. a otsusega tunnistati Oleg Prudnichenkov lühimenetluses süüdi

KarS § 212 lg 1 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 210 päevamäära. KrMS § 238 alusel

vähendati karistust ühe kolmandiku võrra. Sama otsusega tunnistati KarS § 22 lg 3 ja § 212 lg 1 järgi

süüdi ka Oleg Silitšenko, keda karistati rahalise karistusega 150 päevamäära. Karistust vähendati

KrMS § 238 alusel ühe kolmandiku võrra. O. Silitšenko osas ei ole Riigikohtule kassatsiooni esitatud.

2. O. Prudnichenkov mõisteti KarS § 212 lg 1 järgi süüdi kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige

ettekujutuse loomises kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil. Süüdistuse kohaselt

esitas ta kindlustusandjale, s.o A Eesti filiaalile (edaspidi: A) teate liiklusõnnetuse toimumise kohta,

milles osalesid tema enda juhitud sõiduauto ning O. Silitšenko juhitud ja A juures kindlustatud

sõiduauto. Samuti esitas O. Prudnichenkov hiljem A-le taotluse avariiga tema sõidukile tekitatud

kahju hüvitamiseks. Tegelikult juhtis teist õnnetuses osalenud autot juhtimisõiguseta V. B., kes palus

O. Prudnichenkovi teadmisel O. Silitšenkol esineda A ees liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki juhina.

Liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki juhina esinedes aitas O. Silitšenko kaasa kindlustusjuhtumi

kohta kindlustushüvitise saamise eesmärgil ebaõige ettekujutuse loomisele.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni O. Prudnichenkovi kaitsja, kes taotles kohtuotsuse

tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kaitsja leidis, et kohus on andnud O. Prudnichenkovi

käitumisele õiguslikult vale hinnangu. Kuna O. Prudnichenkov oli toimunud liiklusõnnetuses

kannatanu, tuli talle tekitatud liikluskahju A poolt hüvitada sõltumata sellest, kes isikutest oli

liiklusõnnetuse põhjustaja. LKindlS § 44 lg 3 sätestab ammendava loetelu juhtumitest, mil

kannatanule liikluskahju ei hüvitata. Ühtki sellist alust arutataval juhul tuvastatud ei ole. Apellandi

hinnangul ei olnud O. Prudnichenkovi eesmärk saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist ebaõige

ettekujutuse loomise läbi, kuna O. Prudnichenkov oleks pidanud kindlustushüvitist saama sõltumata

sellest, kes oli liiklusõnnetuses kahju tekitanud isik. Isegi kui oletada, et O. Prudnichenkov oli teadlik

ebaõigete andmete esitamisest, ei teinud ta seda kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise

eesmärgil, sest kahju tekitanud isiku kohta ebaõigete andmete esitamise eesmärk oli vabaneda A

tagasinõude esitamise võimalusest V. B. kui LKindlS § 48 lg 2 p-s 4 sätestatud isiku vastu.

Sellekohast süüdistust O. Prudnichenkovile aga esitatud ei ole. Ebaõigete andmete esitamise

täideviijaks sai olla vaid V. B. kui tagasinõudekohustusest vabanev isik või O. Silitšenko, kes esitas

ennast kahju tekitanud isikuna. Arutatavas asjas on kohus eelnevast nähtuvalt väljunud süüdistuse

piiridest ja rikkunud sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2010. a otsusega jäeti apellatsioon rahuldamata ja

maakohtu otsus muutmata.

4.1 Kohtukolleegium leidis, et apellatsioonis esitatud väited ei tingi kriminaalasjas kogutud tõendite

ümberhindamist ega kummuta maakohtu poolt tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt tehtud järeldusi.

Maakohus hindas tõendeid kogumis, kohtuniku siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale

jälgitav ja selle põhistused piisavad.

4.2

Kriminaalasjas

on

leidnud

tuvastamist,

et

liiklusõnnetuses

osalenud

sõidukijuhid

O. Prudnichenkov ja V. B. jõudsid omavahel kokkuleppele, et liiklusõnnetuse põhjustas

juhtimisõiguseta juht V. B. V. B. liiklusõnnetusest kindlustusandjale ei teatanud ega avariilist sõidukit

ülevaatuseks ei esitanud, sest tal puudus juhtimisõigus. Seetõttu oleks ta pidanud põhjustatud

liikluskahju LKindlS § 48 lg 2 p 4 kohaselt kindlustusandjale hüvitama. Kuna liikluskahju tekitanud

sõiduauto oli A-s kindlustatud, siis pidi kindlustusandja O. Prudnichenkovile tekitatud liikluskahju

igal juhul hüvitama. Asjaolu, et O. Prudnichenkov ja O. Silitšenko aitasid oma tegevusega V. B.-l

liikluskahju hüvitamisest kõrvale hoiduda, ei välista nende vastutust KarS § 212 lg 1 ja KarS § 22 lg

3 - § 212 lg 1 järgi, sest O. Prudnichenkovi tegelik eesmärk oli saada kindlustushüvitist.

Kindlustushüvitise saamiseks esitas ta kindlustusandjale ebaõigeid andmeid liiklusõnnetuses

osalenud sõiduki juhtide ja selle toimumise asjaolude kohta ning hiljem taotluse kindlustushüvitise

väljamaksmiseks. Seega lõi ta kindlustusandjas kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebeõige

ettekujutuse kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil. Ehkki O. Prudnichenkovile

kindlustushüvitist välja ei makstud, ei ole siiski tegemist kuriteo katsega, sest tegemist on kärbitud

süüteokoosseisuga, mis tagajärge ei nõua.

4.3 KarS § 212 subjektiks saab olla üksnes erilise isikutunnusega isik, s.o kindlustusvõtja. Muu isik

saab selles kuriteos osaleda üksnes osavõtjana. Seega on O. Prudnichenkov kui kindlustatud auto

omanik mõistetud põhjendatult süüdi kindlustuskelmuse täideviijana.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni O. Prudnichenkovi kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi Owe Ladva, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja O. Prudnichenkovi

õigeksmõistmist.

5.1 O. Prudnichenkovi tegevust on ebaõigesti hinnatud kindlustuskelmusena, kuna tema eesmärk ei

olnud kindlustushüvitise saamine kindlustusjuhtumi asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise läbi.

Liiklusõnnetuses kannatanud auto juhina oli tal õigus talle tekitatud liikluskahju hüvitamisele. Seega

isegi juhul, O. Prudnichenkov olnuks teadlik A-le kahju tekitanud isiku osas ebaõigete andmete

esitamisest, ei teinud ta seda kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil. Kahju tekitaja

kohta

ebaõigete

andmete

esitamise

eesmärk

ei

olnud

mitte

saada

kindlustushüvitist

O. Prudnichenkovile, vaid vabaneda tagasinõude esitamisest võimalusest V. B. kui LKindlS § 48 lg 2

p 4 sätestatud isiku vastu. Kaitsja leiab, et KarS § 212 lg 1 koosseisu täidab üksnes selliste ebaõigete

andmete esitamine, mis võimaldavad saada süüdistataval kindlustushüvitist.

5.2 Kahju tekitanud isiku kohta ebaõigete andmete esitamise toimepanijaks saab olla vaid V. B. kui

tagasinõudekohustusest vabanev isik või O. Silitšenko, kes ennast kahju tekitanud isikuna esitas.

6. Kassatsioonivastuses, taotleb prokurör kassatsiooni rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse

muutmata jätmist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Otsustamaks, kas O. Prudnichenkovile süüdistusaktis ette heidetav käitumine on käsitatav

kindlustuskelmusena, tuleb esmalt määratleda KarS §-s 212 ette nähtud kindlustuskelmuse koosseisu

rakendusala ehk piiritleda see KarS §-s 209 sätestatud kelmuse põhikoosseisust. Kui kelmuse

koosseisuga kaitstav õigushüve on vara, siis kindlustuskelmuse koosseisuga kaitstav õigushüve aga

üksnes spetsiifilist liiki vara, s.o kindlustuslepingu täitmiseks vajalik osa kindlustusandja varast.

Seega on KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmus käsitatav KarS §-s 209 sätestatud kelmuse suhtes

erikoosseisuna, mis on kohaldatav üksnes kindlustuslepingu raames, milles nähakse ette

kindlustusandja kohustus maksta kindlustusjuhtumi esinemise korral kindlustushüvitist.

8. Käsitletavate koosseisude piiritlemisel on oluline silmas pidada veel järgmist. Kelmuse

põhikoosseis on tagajärjedelikt, mille lõpuleviimise eelduseks on pettusliku teo läbi varalise kasu

saamine

(vt

ka

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi

otsus

kriminaalasjas

nr

3-1-1-72-10).

Kindlustuskelmuse puhul on aga tegu kärbitud süüteokoosseisuga, mille lõpuleviimiseks piisab KarS

§ 212 objektiivse koosseisu kahest alternatiivist ühe realiseerimisest: kas kindlustusjuhtumi

esilekutsumisest või toimunud kindlustusjuhtumi kohta ebaõigete andmete esitamisest. Seega on

kindlustuskelmuse objektiivne koosseis täidetud juba pettusliku teo toimepanemisega ning muud

KarS § 209 järgi kelmuse põhikoosseisus ettenähtud tunnused - eksimus, varakäsutus ja varalise kasu

saamine - pole siinkohal nõutavad. Kindlustuskelmuse kui kelmuse erikoosseisu "kärbitus" avaldubki

seega objektiivsete tunnuste väiksemas arvus.

9. Edasiselt tuleb aga tähele panna, et kui kelmuse üldkoosseisu realiseerimiseks piisab KarS § 209

kohaselt subjektiivses küljes vähemalt otsesest tahtlusest pettusliku teo osas, siis kindlustuskelmuse

puhul esinevad ka selles osas märkimisväärsed erisused. Ühelt poolt ei sea kindlustuskelmus

KarS § 212 järgi koosseisuteole tahtluse alampiiri, mistõttu nii kindlustusjuhtumi esilekutsumise kui

ka kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise korral piisab kaudsest tahtlusest

KarS § 16 lg 4 mõttes. Teisest küljest aga nõuab kindlustuskelmuse subjektiivne koosseis lisaks

sellele veel toimepanija spetsiifilist eesmärki - saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist. Nimetatud

eesmärk eeldab toimepanijal KarS § 16 lg 2 kohaselt kavatsetuse tuvastamist. Kui toimepanija

tegevus kindlusjuhtumi esilekutsumisel või selle kohta ebaõige ettekujutuse loomisel on kantud

muudest eesmärkidest kui kindlustushüvitise saamine, ei ole kindlustuskelmuse koosseis täidetud. Et

kõnealune koosseis nõuab toimepanijal erilist eesmärki - kindlusandjalt kindlustushüvitise saamine -

ei ole sellest koosseisust hõlmatud ka muu varaline kasu, mida toimepanija soovib kindlustusandja

arvel saada.

10. O. Prudnichenkov esitas kindlustusandjale valeandmeid toimunud liiklusõnnetuse asjaolude

kohta, väites, et tema juhitud autole otsasõitnud autot juhtis O. Silitšenko, kuigi tegelikult juhtis seda

V. B. Süüdistuse kohaselt pani O. Prudnichenkov sellega toime kindlustusjuhtumi esilekutsumise või

kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise kindlustusandjalt kindlustushüvitise

saamise eesmärgil. Maakohtu otsusega jäeti esitatud süüdistusest välja kindlustusjuhtumi

esilekutsumine (I kd, lk 344) ja O. Prudnichenkov mõisteti KarS § 212 lg 1 järgi süüdi üksnes selle

toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomises. Kohtud on seega tuvastanud, et kindlustusjuhtum

tegelikult toimus (I kd, lk 344 prd-l). Sel moel on kohtud õigesti tuvastanud kindlustuskelmuse

objektiivsed tunnused O. Prudnichenkovi tegevuses, kuid on täiesti jätnud tähelepanuta selle

subjektiivse küljega seonduva.

11. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, et O. Prudnichenkovil ei olnud kindlustusjuhtumi

asjaoludest ebaõiget ettekujutust luues eesmärki saada seeläbi kindlustushüvitist. Mõlemad kohtud on

jõudnud järeldusele, et sõidukijuhid O. Prudnichenkov ja V. B. jõudsid omavahel kokkuleppele, et

liiklusõnnetuse põhjustas BMW juhtimisõiguseta juht V. B. Seejuures märgib ringkonnakohus, et "V.

B. liiklusõnnetusest kindlustusandjale ei teatanud ega avariilist sõidukit ülevaatuseks ei esitanud.

Selle põhjuseks oli asjaolu, et kuna V. B.-l juhtimisõigus puudus, siis oleks ta pidanud tema poolt

põhjustatud liikluskahju LkindlS § 48 lg 2 p 4 kohaselt kindlustusandjale hüvitama." (II kd, lk 32.)

Seega on ringkonnakohus sisuliselt tuvastanud, et süüdistatavate tegevuse eesmärk oli vältida

võimaliku tagasinõude esitamist tegeliku juhi vastu. Sellele tõdemusele vaatamata on ringkonnakohus

aga samas teinud järelduse, et nimetatud asjaolu ei välista siiski O. Prudnichenkovi vastutust KarS §

212 lg 1 järgi. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu toodud kaks seisukohta on omavahel vastuolus.

12. Kolleegium märgib, et toimepanija eesmärk vabaneda tagasinõudest ei ole samastatav eesmärgiga

saada kindlustushüvitist KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmuse koosseisu mõttes. Tagasinõue on

LkindlS § 48 lg 2 p-st 4 tulenevalt kindlustusandja või Garantiifondi õigus nõuda kahju tekitanud

sõiduki valdajalt või omanikult väljamakstud kindlustushüvitise katteks kindlustusandjale hüvitise

tasumist juhul, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või

sõidukijuhtimise õigus oli peatatud või sõiduki juhtimine oli üle antud vastava kategooria sõiduki

juhtimise õiguseta isikule. Kuna aga kindlustushüvitis on hoopis rahasumma või mitterahaline hüvitis

kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju hüvitamiseks, ei ole soov vältida tagasinõude esitamist

käsitatav eesmärgina saada kindlustushüvitist. Tuvastanud seega, et O. Prudnichenkov esitas

kindlustusandjale teise liiklusõnnetuses osalenud autot juhtinud isiku kohta ebaõigeid andmeid

eesmärgiga vältida tema arvates võimaliku tagasinõude esitamist tegeliku juhi vastu, on

ringkonnakohus jätnud samas tähelepanuta, et kirjeldatud eesmärk ei vasta KarS §-s 212 sätestatud

kindlustuskelmuse subjektiivsetele tunnustele.

13. Kuivõrd kindlustuskelmuse objektiivse koosseisu täidab üksnes selline pettuslik tegu, mis

subjektiivsest küljest on kantud süüdistatava eesmärgist saada kindlustushüvitist, siis ei ole võimalik

O. Prudnichenkovi süüdistuses kirjeldatud tegu käsitada kindlustuskelmusena. Tunnistades

O. Prudnichenkovi siiski süüdi KarS § 212 lg 1 järgi kindlustuskelmuses, on kohtud kohaldanud

ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 362 p 1 mõttes. Seega tuleb nii Harju Maakohtu kui Tallinna

Ringkonnakohtu otsus O. Prudnichenkovi süüditunnistamises KarS § 212 lg 1 järgi tühistada ja

süüdistatav õigeks mõista.

14. Lisaks eeltoodule peab kolleegium vajalikuks märkida veel järgmist. Arutatavas kriminaalasjas

on kohtud tuvastanud, et O. Prudnichenkov oli liiklusõnnetuses kannatanud auto juht (I kd, lk 344)

ning et kindlustusjuhtum ei olnud esile kutsutud. Sellega on tulenevalt LkindlS § 7 lg-st 1, mille

kohaselt on kindlustusandjal kohustus hüvitada kindlustatu tekitatud liikluskahju, ja § 44 lg-st 1, mis

loeb kannatanuks isiku, kellel seoses liikluskindlustuse kindlustusjuhtumiga on tekkinud isiku- või

varakahju, ühtlasi selgitatud, et O. Prudnichenkovil oli subjektiivne õigus talle õnnetusega tekitatud

liikluskahju hüvitamisele selle kindlustusandja poolt, kelle juures õnnetuse põhjustanud autole

liikluskindlustus oli vormistatud. LkindlS § 44 lg-s 3 sätestatakse ammendav loetelu juhtudest, mil

liikluskahju kannatanule hüvitamisele ei kuulu. Kahju tekitanud sõidukit juhtinud isiku tunnuseid või

omadusi selles nimekirjas ei märgita. Samuti ei välista LkindlS § 44 lg 3 kannatanule kahju

hüvitamist juhul, kui kahju tekitanud sõiduk on tuvastatud, kuid kannatanu on esitanud valeandmeid

seda juhtinud isiku kohta. Seega ei sõltunud O. Prudnichenkovi õigus tekitatud liikluskahju

hüvitamisele sellest, kes konkreetselt juhtis õnnetuse põhjustanud autot ega ka sellest, kas ta oli

kindlustusandjale autot juhtinud isiku kohta valeandmeid esitanud.

15. KrMS § 352 lg 6 kohaselt laiendab Riigikohus kriminaalasja läbivaatamise piire kõigile

süüdistatavatele ja kõigile süüks pandavatele kuritegudele, sõltumata nende kohta kassatsiooni

esitamisest, kui ilmneb materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda

raskendatud, või kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Käesolevas kriminaalasjas tunnistati

süüdi ka O. Silitšenko KarS §-de 22 lg 3 ja 212 lg 1 järgi selles, et ta aitas kaasa O. Prudnichenkovi

poolt eelkäsitletud kindlustuskelmuse toimepanemisele. O. Silitšenko osas ei ole aga kassatsiooni

esitatud. Tulenevalt KarS § 22 lg-st 3 on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab kaasabi teise isiku

tahtlikule õigusvastasele teole. Seega on kaasaaitaja vastutus sõltuvuses täideviija vastutusest ning

olukorras, kus täideviija käitumine ei ole hinnatav tahtliku õigusvastase teona, ei ole võimalik ka

vastutus sellisele teole kaasaaitamise eest. Kuna materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega

süüdimõistmisel on vaieldamatult O. Silitšenko olukorda raskendatud, tuleb kassatsiooni piirest

väljuvalt tühistada ringkonnakohtu otsus ka tema süüdimõistmise osas ning uue kohtuotsusega mõista

O. Silitšenko KarS § 22 lg 3 ja § 212 lg 1 järgi õigeks.

16. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitsja

kassatsiooni rahuldades Harju Maakohtu 21. oktoobri 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 17.

detsembri 2010. a otsused O. Prudnichenkovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 212 lg 1

järgi ning KrMS § 352 lg-le 6 tuginevalt kassatsioonimenetluse piire laiendades ka O. Silitšenko

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 22 lg 3 ja § 212 lg 1 järgi, mõistes süüdistatavad õigeks.

17. Harju Maakohtu 21. oktoobri 2010. a süüdimõistva otsusega mõisteti muu hulgas

kriminaalmenetluse kuludena O. Prudnichenkovilt välja sundraha 6525 krooni ning määratud

kaitsjale makstud tasu 2820 krooni. Sama otsusega mõisteti O. Silitšenkolt välja sundraha 6525

krooni ja määratud kaitsjale makstud tasu 3300 krooni. Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2010.

a määrustega mõisteti O. Prudnichenkovilt ja O. Silitšenkolt määratud kaitsjale makstud tasu katteks

välja vastavalt 1800 krooni ja 2100 krooni. KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud

õigeksmõistva kohtuotsuse korral riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. KrMS § 175 lg

1 p-st 4 tulenevalt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende

põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse

kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes

põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

24. septembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-72-09, p 22 ja 11. aprilli 2011. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-8-11, p 21). Kuna Riigikohus mõistab kaitsja kassatsiooni rahuldades

O. Prudnichenkovi õigeks ja mõistab KrMS § 352 lg 6 alusel kassatsioonimenetluse piire laiendades

õigeks ka O. Silitšenko, tuleb tühistada maakohtu otsus ja ringkonnakohtu määrused määratud

kaitsjatele makstud tasu väljamõistmises, jättes kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses maa- ning

ringkonnakohtus kaitsjatele riigi õigusabi osutamise eest makstud tasu täies ulatuses riigi kanda.

Tühistada tuleb ka maakohtu otsus süüdistatavatelt sundraha väljamõistmise osas.

Jüri Ilvest, Hannes Kiris, Priit Pikamäe