3-2-1-31-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-31-11

Määruse kuupäev

Tartu, 11. mai 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Avaldaja avaldus puudutatud isiku raseduse katkestamiseks

nõusoleku saamiseks

11. Raseduse katkestamine on RKSS § 2 järgi loote või embrüo eemaldamine naise emakaõõnest

kirurgiliselt või ravimite manustamisega. Raseduse võib RKSS § 7 järgi katkestada üksnes naistearst

ning seda võib RKSS § 9 järgi teha üksnes vastavat riiklikku tegevuslitsentsi omavas

tervishoiuasutuses, haiguste või tervisega seotud probleemide puhul aga üksnes nõuetele vastavas

haiglas. Raseduse katkestamine on lubatud niivõrd, kuivõrd naise õigus vabale eneseteostusele,

sh enesemääramisõigus, põhiseaduse (PS) § 19 tähenduses kaalub üles sündimata lapse kui inimelu

kandja õiguse elule PS § 16 mõttes.

Kuna tegemist on meditsiinilise sekkumisega naise kehalisse tervikusse, saab raseduse katkestamist

pidada tervishoiuteenuse osutamiseks. Kuigi üldjuhul on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2

lg 1 järgi tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks,

diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise

seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist, käsitatakse sotsiaalministri

10. jaanuari 2002. a määrusega nr 13 kehtestatud tervishoiuteenuste loetelu § 1 p 1 järgi

tervishoiuteenusena ka rahvusvahelises haiguste ja tervisega seotud probleemide statistilise

klassifikatsiooni kümnendas väljaandes (RHK-10) loetletud haiguste diagnoosimise ja ravimisega

seotud tervishoiuteenuseid. Nimetatud loetelus sisaldub ka alampeatükk abortlõppega rasedus [O00-

O08] (sh medikamentoosne, täpsustamata ja muu abort).

12. Tervishoiuteenust võib võlaõigusseaduse (VÕS) § 766 lg-te 1 ja 3 järgi osutada patsiendile

üldjuhul üksnes pärast tema teavitamist ja tema nõusolekul, v.a juhul, kui patsient on teadvuseta või

ei ole muul põhjusel võimeline tahet avaldama (otsusevõimetu patsient) ning tal ei ole seaduslikku

esindajat või seaduslikku esindajat ei ole võimalik kätte saada ja see on patsiendi huvides ja vastab

tema varem avaldatud või tema eeldatavale tahtele ning tervishoiuteenuse viivitamatu osutamata

jätmine oleks ohtlik patsiendi elule või kahjustaks oluliselt patsiendi tervist (VÕS § 767 lg 1).

Piiratud teovõimega patsiendi puhul on nõusoleku andmise õigus VÕS § 766 lg 4 järgi patsiendi

seaduslikul esindajal niivõrd, kuivõrd patsient ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid

vastutustundeliselt kaaluma. Kui seadusliku esindaja otsus kahjustab ilmselt patsiendi huve, ei või

tervishoiuteenuse osutaja seda järgida. Seega peab piiratud teovõimega patsiendile tervishoiuteenuse

osutamiseks olema üldjuhul tema seadusliku esindaja nõusolek, kuid piiratud teovõimega patsiendi

huve kahjustava keeldumise korral saab tervishoiuteenuse osutaja osutada teenust ka ilma seadusliku

esindaja nõusolekuta.

13. Raseduse katkestamise kui eripärase tervishoiuteenuse osutamise kord on täpsemini reguleeritud

raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduses. Ka naise rasedust võib üldjuhul RKSS § 5 lg 1

järgi katkestada üksnes tema enda soovil, s.o kirjalikul nõusolekul, ning keegi ei tohi sundida ega

mõjutada naist oma rasedust katkestama. Piiratud teovõimega naise raseduse võib RKSS § 5 lg 2

esimese lause järgi katkestada üldjuhul tema enda soovil ja tema eestkostja nõusolekul. Seega,

erinevalt muu tervishoiuteenuse osutamisest, ei piisa piiratud teovõimega isiku raseduse

katkestamiseks üksnes tema seadusliku esindaja nõusolekust, vaid vajalik on ka piiratud teovõimega

isiku enda tahteavaldus raseduse katkestamiseks.

Kui naine ei ole raseduse katkestamisega nõus või ei suuda tahet avaldada või kui eestkostja raseduse

katkestamisega ei nõustu, võib RKSS § 5 lg 2 teise lause järgi raseduse katkestada üksnes kohtu loal,

v.a kui kohtu loa saamise viivituse tõttu tekib tõsine oht naise tervisele. Sellise juhul võib raseduse

katkestada ka kohtu loata, kuid luba tuleb hankida viivitamata tagantjärele. Seega, erinevalt muust

tervishoiuteenuse osutamisest, ei saa tervishoiuteenuse osutaja üldjuhul piiratud teovõimega isiku

rasedust katkestada ilma piiratud teovõimega isiku soovi väljendava tahteavalduse ja tema seadusliku

esindaja nõusolekuta. Sellise tahteavalduse või nõusoleku puudumisel tuleb raseduse katkestamisest

huvitatud isikul pöörduda loa saamiseks kohtu poole - üldjuhul enne, erandjuhtudel viivitamatult

pärast raseduse katkestamist.

14. Kohus saab küll RKSS § 5 lg 2 järgi anda loa piiratud teovõimega täisealise naise raseduse

katkestamiseks, kui naine ei ole raseduse katkestamisega nõus, kuid viidatud sättes ei ole täpsustatud,

mille alusel peab kohus loa andmise küsimuse otsustama. Kolleegiumi arvates saab kohus loa

andmise üle otsustades lähtuda täisealise isiku piiratud teovõime tähendusest.

Piiratud teovõime tähendab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 2 teise lause järgi seda, et

isik ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest

aru saada või neid juhtida. Samas mõjutab täisealise isiku piiratud teovõime isiku tehtavate tehingute

kehtivust TsÜS § 8 lg 2 kolmanda lause järgi üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru

saada või neid juhtida. Seega võib isikul olla üksnes osaliselt piiratud teovõime, s.o osas, milles ta

vaimse tervise seisundi tõttu ei saa oma tegude tähendusest aru ega suuda arukalt tegutseda. Selles

ulatuses, milles isik saab oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida, ei ole isiku teovõime

piiratud.

Kui isik on piiratud teovõimega, määrab kohus 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse

(PKS) § 203 lg 1 järgi tema huvide kaitseks talle eestkostja. Seejuures võib kohus määrata PKS § 203

lg 2 esimese lause järgi eestkostja ainult nende ülesannete täitmiseks, milleks eestkoste on vajalik.

Lisaks peab kohus PKS § 203 lg 2 kolmanda lause järgi andma eestkoste seadmisel ka hinnangu isiku

võimele saada aru abielu sõlmimise, isaduse omaksvõtu ja muude perekonnaõiguslike tehingute

õiguslikest tagajärgedest. Kolleegiumi arvates tähendab see ühtlasi seda, et fertiilses eas isiku üle

eestkoste seadmisel peab kohus andma hinnangu, kas piiratud teovõimega isik saab aru perekonna

loomise tähendusest, s.o talle tulevikus lapse sündimise võimalusest ja selle tagajärgedest, ning

mõistab, mida tähendab vanemaks olemine.

Enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi ei pidanud kohus ülalnimetatud asjaoludele

hinnangut andma, kuid TsMS § 526 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi pidi kohus määrama eestkostja ülesanded

ning tehingud, mida piiratud teovõimega isik võis teha ilma eestkostja nõusolekuta. Seejuures oli

TsMS § 526 lg 5 järgi võimalik määrata eestkostja ka eestkostetava kõigi asjade ajamiseks, mille

tagajärjel kaotas eestkostetav ka valimisõiguse.

Kui täisealisele isikule on määratud eestkostja, eeldatakse TsÜS § 8 lg 3 järgi, et isik on piiratud

teovõimega ulatuses, milles on talle eestkostja määratud. Seega peaks isikule eestkostja määramise

määrusest üldjuhul nähtuma, kas isik võib iseseisvalt otsustada perekonna loomisega seotud küsimusi

või on nende küsimuste otsustamine tehtud eestkostja ülesandeks ja saab eeldada, et isiku teovõime

on selles osas piiratud.

Ülaltoodut arvestades tuleb ka kohtul piiratud teovõimega täisealise naise raseduse katkestamiseks

loa andmise üle otsustades esmalt tuvastada, kas isiku teovõime on perekonna loomist puudutavates

küsimuste piiratud, st kas isik saab aru perekonna loomise tähendusest ja tagajärgedest ning suudab

pereplaneerimisel ning vanema kohustuste täitmisel piisavalt oma tegusid juhtida. Mh saab kohus loa

andmisel lähtuda sellest, kuivõrd on naine võimeline poolt- ja vastuargumente vastutustundeliselt

kaaluma (VÕS § 776 lg 4). Kui isik saab aru perekonna loomise tähendustest ja tagajärgedest ning

keeldub põhjendatult rasedust katkestamast, ei ole kohtul alust anda raseduse katkestamiseks luba,

sest isik suudab ise teha selles küsimuses kehtivaid tehinguid, s.o avaldada soovi jätta rasedus

katkestamata. Kui isik ei ole suuteline raseduse ja perekonna loomisega seotud poolt- ja

vastuargumente vastutustundlikult kaaluma ega saa aru perekonna loomise tähendusest ja

tagajärgedest, peab kohus raseduse katkestamiseks loa andmisel hindama, kas piiratud teovõimega

täisealise naise huvides on raseduse säilitamine ja lapse sünnitamine või raseduse katkestamine.

15. Praeguses asjas tuvastas Tartu Maakohus 28. septembri 2009. a määrusega, et puudutatud isik on

piiratud teovõimega, ja määras avaldaja tema eestkostja ülesandeid täitma. Avaldaja ülesandeid

täpsustades märkis maakohus, et avaldaja "peab tagama [puudutatud isiku] ravi, kindlustama tema

elukorralduse söögi ja esmatarbevahendite ostmisel ja tehingute tegemisel sh kommunaalteenuste

eest tasumisel", ning jättis puudutatud isikule õiguse teha iseseisvalt tehinguid 500 krooni eest kuus.

Seega seadis maakohus puudutatud isiku üle eestkoste, kuid ei hinnanud seejuures puudutatud isiku

arusaamisvõimet perekonna loomisega seotud küsimustes. Kolleegiumi arvates ei saa ülalnimetatud

maakohtu määrusest üheselt järeldada, et avaldaja ülesandeks on mh kaitsta eestkostetava huve

perekonna loomist puudutavates küsimustes, mistõttu saaks tugineda eeldusele, et puudutatud isiku

teovõime on neis küsimustes piiratud. Sõltumata sellest tuli aga kohtutel hinnata, kas raseduse

katkestamise otsustamise ajal saab puudutatud isik aru perekonna loomise tähendusest ja

tagajärgedest. Ringkonnakohus ei ole asja lahendamisel hinnanud piiratud teovõimega täisealise naise

arusaamisvõimet, mistõttu ei ole ringkonnakohtu otsuse põhjendused õiged.

16. Ekslik on ka ringkonnakohtu arusaam, et puudutatud isiku raseduse katkestamiseks ei saa kohus

luba anda juhul, kui kohtule ei ole esitatud kolme arsti ühist otsust raseduse katkestamise lubatavuse

kohta.

Iseenesest on õige, et RKSS § 6 lg-te 1 ja 2 järgi võib raseduse katkestada üldjuhul siis, kui see ei ole

kestnud kauem kui 11 nädalat, ja kauem kui 11 ning kuni 21 nädalat kestnud raseduse võib katkestada

üksnes meditsiinilise näidustuse olemasolu korral (rasedus ohustab raseda tervist, sündival lapsel

võib olla raske vaimne või kehaline tervisekahjustus või raseda haigus või tervisega seotud probleem

takistab lapse kasvatamist) või vanuse tõttu (rase on noorem kui 15-aastane või vanem kui 45-

aastane). Õige on ka see, et RKSS § 11 lg 2 järgi tehakse meditsiinilise näidustuse korral raseduse

lubatavus kindlaks vähemalt kolme arsti (kahe või enama naistearsti ja naise haigusest või tervisega

seotud probleemist tuleneva erialaarsti või -arstide) ja lapse kasvatamist puudutava küsimuse korral

vajadusel ka sotsiaaltöötaja ühise kirjaliku otsusega, mida tõendavad kõik otsuse tegijad oma

allkirjaga. Ringkonnakohus jättis aga asja lahendades tähelepanuta, et raseduse katkestamise

lubatavuse otsustab RKSS § 11 lg 1 järgi rasedust katkestav arst, lähtudes RKSS §-des 5 ja 6 toodud

nõuetest.

Ülaltoodu kohaselt peab rasedust katkestav arst üldjuhul enne piiratud teovõimega naise raseduse

katkestamist mh kontrollima, kas piiratud teovõimega täisealine naine, kelle rasedust katkestatakse, ja

tema eestkostja on RKSS § 5 lg 2 mõttes andnud raseduse katkestamiseks teavitatud nõusoleku või

kas kohus on andnud loa raseduse katkestamiseks ilma naise või tema eestkostja nõusolekuta. Kui

RKSS § 5 nõuded on täidetud, peab rasedust katkestav arst kontrollima lisaks ka seda, kas raseduse

kestuse tõttu saab rasedust katkestada, s.o kontrollima, kas rasedus on kestnud vähem või kauem kui

11 nädalat. Kauem kui 11 nädalat, kuid vähem kui 21 nädalat kestnud raseduse korral peab rasedust

katkestav arst kontrollima, kas esineb RKSS § 11 lg-s 2 sätestatud korras kindlaks tehtud

meditsiiniline näidustus raseduse katkestamiseks või annab naise vanus alust rasedust katkestada, kui

rasedus on kestnud kuni 21 nädalat.

Kolleegium juhib tähelepanu, et kui arst katkestab raseduse RKSS §-s 5 sätestatud naise nõusoleku

nõuet või RKSS §-s 6 sätestatud raseduse katkestamise tähtaega rikkudes, võib ta vastutada selle eest

kriminaalkorras. Karistusseadustiku (KarS) § 125 järgi on karistatav raseda naise tahte vastaselt tema

raseduse katkestamine ja KarS § 127 järgi raseduse katkestamine seaduses sätestatust hiljem.

Eeltoodut arvestades leiab kolleegium, et kohus peab raseduse katkestamise üle otsustades hindama

üksnes piiratud teovõimega isiku arusaamisvõimet perekonna loomise tähendusest ja tagajärgedest

(vt ülal p 14), mitte hindama meditsiinilise näidustuse olemasolu raseduse katkestamiseks, mida peab

kontrollima rasedust katkestama asuv arst. Arstide otsust ei ole vaja kohtule esitada. Sellest tulenevalt

jättis ringkonnakohus vääralt puudutatud isiku raseduse katkestamiseks loa andmata põhjusel, et

puudus kolme arsti otsus meditsiinilise näidustuse kohta.

17. Väär on määruskaebuse väide, et ringkonnakohus ei saanud menetleda puudutatud isiku

iseseisvalt esitatud määruskaebust maakohtu määruse peale, kuna puudutatud isik on piiratud

teovõimega ja talle oli määratud kohtumenetluse esindaja, kes määruskaebust ei toetanud.

Tsiviilkohtumenetlusteovõime on TsMS § 202 lg 1 järgi isiku võime teostada oma tegudega kohtus

tsiviilmenetlusõigusi ja täita tsiviilmenetluskohustusi, sh kohtulahendi peale edasi kaevata. Piiratud

teovõimega isikul ei ole TsMS § 202 lg 2 järgi tsiviilkohtumenetlusteovõimet, välja arvatud juhul, kui

täisealise isiku teovõime piiratus ei puuduta tsiviilmenetlusõiguste teostamist ja

tsiviilmenetluskohustuste täitmist. Seega sõltub menetlusosalise tsiviilkohtumenetlusteovõime isiku

teovõime piiratuse ulatusest (vt ülal p 14). Tsiviilkohtumenetlusteovõimetut menetlusosalist esindab

TsMS § 217 lg 3 järgi kohtus tema seaduslik esindaja. Kui isiku teovõime piiratus ei puuduta

tsiviilmenetlusõiguste teostamist ja tsiviilmenetluskohustuste täitmist, võib ta menetluses iseseisvalt

osaleda. Samas, kui menetluses esindab tsiviilkohtumenetlusteovõimelist täisealist isikut eestkostja,

loetakse TsMS § 202 lg 3 järgi, et esindatav on tsiviilkohtumenetlusteovõimetu.

Perekonnaasjas võib kohus TsMS § 219 lg 2 järgi määrata tsiviilkohtumenetlusteovõimetule isikule

teda puudutavas menetluses esindaja, kui see on vajalik tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvide

kaitseks. Esindaja tuleb tsiviilkohtumenetlusteovõimetule isikule määrata TsMS § 219 lg 2 p 1 järgi

juhul, kui tema huvid on oluliselt vastuolus tema seadusliku esindaja huvidega. Kui

menetlusteovõimetule menetlusosalisele on määratud esindaja, on esindajal TsMS § 217 lg 5 järgi

selle menetlusosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab, ning esindaja tehtud menetlustoiming

loetakse tehtuks esindatud menetlusosalise poolt. Tsiviilkohtumenetlusteovõimetu menetlusosaline

iseseisvalt menetluses üldjuhul osaleda ei saa.

Erandina on TsMS § 202 lg-s 4 nähtud ette, et täisealisele isikule piiratud teovõime tõttu eestkoste

seadmise menetluses on eestkostetaval tsiviilkohtumenetlusteovõime ning isiku kinnisesse asutusse

paigutamise menetluses on isikul oma teovõimest sõltumata tsiviilkohtumenetlusteovõime, kui ta on

vähemalt 14-aastane. Tsiviilkohtumenetluse seadustikus, raseduse katkestamise ja steriliseerimise

seaduses ega muudes seadustes ei ole otseselt sätestatud, et tsiviilkohtumenetlusteovõimetul

menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus tema raseduse katkestamise küsimust lahendava

määruse peale. Samuti ei ole reguleeritud eraldi raseduse katkestamiseks loa andmise kohtumenetlust.

Menetlussuhet reguleeriva seadusesätte puudumise korral kohaldab TsMS § 8 lg 2 järgi kohus sätet,

mis reguleerib vaieldavale suhtele lähedast suhet. Kolleegiumi arvates on isiku tahteta või

tahtevastaselt raseduse katkestamiseks loa andmise menetlus oma olemusest sarnane isiku tahteta või

tahtevastase kinnisesse asutusse paigutamisega. Seetõttu tuleb piiratud teovõimega isiku raseduse

katkestamiseks loa andmise menetlusele kohaldada isiku kinnisesse asutusse paigutamise kohta

käivaid sätteid (TsMS §-d 533-543) niivõrd, kuivõrd raseduse katkestamiseks loa andmise menetluse

olemusest ei tulene teisiti. Kuna TsMS § 202 lg 4 ja § 543 järgi on tsiviilkohtumenetlusteovõimetule

menetlusosalisele antud iseseisev kaebeõigus kinnisesse asutusse paigutamise ja paigutamisest

keeldumise määruse peale, leiab kolleegium viidatud sätteid koosmõjus TsMS § 8 lg-ga 2

kohaldades, et sõltumata isiku tsiviilkohtumenetlusteovõimest, on isikul õigus esitada iseseisvalt

määruskaebus ka tema raseduse katkestamist lubava või keelava määruse peale.

Praeguses asjas esitas puudutatud isiku suhtes eestkostja ülesandeid täitev vallavalitsus avalduse

puudutatud isiku raseduse katkestamiseks loa saamiseks ilma puudutatud isiku nõusolekuta. Seega

esindas puudutatud isikut menetluses eestkostja volitustega isik, mistõttu tuleb puudutatud isik lugeda

TsMS § 202 lg 3 järgi tsiviilkohtumenetlusteovõimetuks. Kuna puudutatud isiku ja avaldaja huvid

olid ilmselges vastuolus, määras maakohus õigesti puudutatud isikule menetluses esindaja. Sõltumata

sellest, et puudutatud isikule oli määratud menetluses esindaja, sai puudutatud isik iseseisvalt esitada

maakohtu määruse peale määruskaebuse.

18. Ekslik on määruskaebuse väide, et ringkonnakohus ületas määruskaebuse piire, kuna puudutatud

isik ei vaidlustanud maakohtu lahendit põhjusel, et puudus arstide ühine otsus. Kuigi ülalmärgitu

kohaselt (vt p 16) ei olnud kohtul vaja loa andmise otsustamisel arstide otsust, märgib kolleegium, et

kuna puudutatud isik vaidles maakohtu määrusele vastu, sest ei soovinud rasedust katkestada, pidi

ringkonnakohus puudutatud isiku väidetest sõltumata kontrollima, kas maakohus andis õigesti

raseduse katkestamiseks loa. Kohus ei ole hagita asjas TsMS § 477 lg 5 järgi üldjuhul seotud

menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega.

19. Lisaks eeltoodule peab kolleegium vajalikuks selgitada ka raseduse katkestamiseks kohtu loa

andmise tagajärgi ja sellise kohtulahendi täidetavust.

Avaldaja esitas 14. jaanuaril 2011 maakohtule avalduse, milles palus täpsustada maakohtu määruse

täitmise korda. Avaldaja arvates oleks kohtumäärus täidetav, kui sellest nähtuks, et puudutatud isiku

rasedus tuleb katkestada tema tahte vastaselt ja rasedus tuleb vajadusel katkestada sunniviisiliselt.

Kolleegium juhib tähelepanu, et PS § 20 järgi on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele

ning vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras põhiseaduses sätestatud alustel.

Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduses ei ole ette nähtud, et isiku raseduse katkestamiseks

võib kohus kohaldada sundi ja isiku raseduse võiks katkestada tema tahte vastaselt sunniviisiliselt.

RKSS § 5 lg 2 järgi võib küll kohus anda loa isiku raseduse katkestamiseks mh juhul, kui isik ei ole

raseduse katkestamisega nõus, kuid seaduses puudub alus osutada isikule sellist tervishoiuteenust

sundkorras või kohaldada isikule sellise tervishoiuteenuse osutamise tagamiseks sundtoomist

TsMS § 47 lg-te 4 ja 5 mõttes. Kui piiratud teovõimega naine keeldub ka pärast kohtu loa saamist

rasedust vabatahtlikult katkestamast, saab iseenesest nõuda kohtumääruse täitmist täitemenetluse

korras. Kui toimingut saab teha üksnes võlgnik ise, kuid ta ei tee seda määratud tähtpäevaks või kui

võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, võib kohtutäitur

täitemenetluse seadustiku § 183 järgi määrata võlgnikule sunniraha. Seega ei ole sunniviisiline

raseduse katkestamine võimalik ka täitemenetluse raames.

Lisaks palus avaldaja 14. jaanuari 2011. a taotluses tunnistada määrus viivitamata täidetavaks, sest

vastasel korral võib raseduse katkestamiseks seaduses sätestatud tähtaeg mööduda enne

kohtumääruse jõustumist.

Hagita menetluses tehtav määrus, mille peale saab esitada määruskaebuse, jõustub TsMS § 478 lg 3

ja § 466 lg 3 järgi siis, kui seaduse järgi ei saa määruse peale enam edasi kaevata või kui

määruskaebus jäetakse jõustunud lahendiga rahuldamata või läbi vaatamata. Samas hakkab selline

määrus TsMS § 478 lg 4 järgi kehtima ja kuulub täitmisele sõltumata jõustumisest viivitamata alates

päevast, kui see tehakse teatavaks isikutele, kelle kohta määrus vastavalt selle sisule on tehtud, kui

seadusest ei tulene teisiti. Seejuures võib kohus määrata, et määrus kuulub osaliselt või täielikult

täitmisele alates hilisemast ajast, kuid mitte hiljem kui alates jõustumisest, kui seadusest ei tulene

teisiti. Tehingu tegemiseks nõusoleku või heakskiidu andnud või isiku tahteavalduse asendanud

määrus kuulub täitmisele alates jõustumisest. Lähtudes eelviidatud sätetest ning raseduse

katkestamiseks loa andmise menetluse eripärast ja sellise lahendi täitmise tagajärgedest, leiab

kolleegium, et raseduse katkestamist lubav määrus ei kuulu viivitamata täitmisele ning seda ei ole

põhjendatud viivitamata täidetavaks ka tunnistada.

20. Hoolimata sellest, et ringkonnakohus tõlgendas ja kohaldas asja lahendades vääralt RKSS § 5 lg-

t 2, § 6 lg-t 2 ja § 11 lg-t 2 ning jättis asjas kohaldamata tsiviilseadustiku üldosa seaduse asjakohased

sätted, samuti rikkus menetlusõiguse normi, kui ei selgitanud välja asjas tähtsaid asjaolusid, ja

seetõttu ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu määruse põhjendustega, ei ole asjas alust tühistada

ringkonnakohtu määruse resolutsiooni.

RKSS § 6 lg 2 järgi saab raseduse katkestada meditsiinilise näidustuse korral üksnes juhul, kui see ei

ole kestnud kauem kui 21 nädalat. Praeguse asja materjalide ja ka avaldaja kinnituse kohaselt on

puudutatud isiku rasedus kestnud kauem kui 21 nädalat, mistõttu ei ole rasedust enam võimalik

katkestada. Kolleegium juhib tähelepanu, et KarS § 128 järgi on oma raseduse hilinenult katkestada

lubamine karistatav. Kuna naine ise ei või lubada arstil katkestada kauem kui 21 nädalat kestnud

rasedust, ei või ka kohus anda sellise raseduse katkestamiseks RKSS § 5 lg-s 2 sätestatud luba.

Sellest tulenevalt on õige jätta rahuldamata avaldus lubada puudutatud isiku rasedus katkestamata.

Ants Kull, Henn Jõks, Lea Laarmaa