3-2-1-27-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-27-11

Määruse kuupäev

Tartu, 11. mai 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Vladimir Gantsovski apellatsioonkaebuse läbi vaatamata

jätmine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 1. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas

nr 2-07-5011

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vladimir Gantsovski määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Vladimir Gantsovski (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Oleg Nišajev

Kostja AS Bravocom Mobiil (registrikood 10902577), esindajad

vandeadvokaat Carri Ginter ja vandeadvokaat Veikko

Puolakainen

Asja läbivaatamise kuupäev

11. aprill 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 1. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-07-5011 ja

saata asi samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Kaupmehe Advokaadibüroo OÜ-le määruskaebuselt 17. jaanuaril 2011 tasutud

kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vladimir Gantsovski (hageja) esitas 7. veebruaril 2007 Harju Maakohtule AS-i Bravocom Mobiil

(kostja) vastu hagiavalduse, mille lõplike nõuetena palus kostjalt töölepingu seaduse (TLS) § 90 lg 1

p 1 alusel välja mõista koondamishüvitise 87 000 krooni, TLS § 117 lg 2 järgi töölepingu

ebaseadusliku lõpetamise hüvitise 261 000 krooni ja TLS § 119 lg 2 järgi lõpparve kinnipidamise eest

hüvitise 43 500 krooni.

Hagiavalduse kohaselt teatas kostja 16. oktoobril 2006 hagejale, et tööleping lõpetatakse alates

15. detsembrist 2006 koondamise tõttu. Kostja ei tasunud hagejale lõpparvet seaduses sätestatud

suuruses ja teatas 8. jaanuaril 2007 kostjale, et tööleping lõpetati 10. novembril 2006 usalduse

kaotuse tõttu, kuna hageja on rikkunud konkurentsikeeldu.

2. Harju Maakohus jättis 16. novembri 2009. a otsusega hagi rahuldamata.

3. Hageja esitas 18. detsembril 2009 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus

maakohtu otsuse tühistada. Kuna apellatsioonkaebusel ei olnud hageja või tema esindaja allkirja ja

kaebuselt ei olnud tasutud riigilõivu, jättis ringkonnakohus 28. detsembri 2009. a määrusega

apellatsioonkaebuse käiguta ja andis hagejale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Hageja esindaja

kinnitas määruse kättesaamist 6. jaanuari 2010 e-kirjaga. Hageja esitas 13. jaanuaril 2010

ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mis kandis 9. veebruari 2009. a kuupäeva ning mille tekst ja

digitaalallkirjade kinnitusleht vastasid samas kohtumenetluses 16. veebruaril 2009 esitatud

apellatsioonkaebusele ja kinnituslehele. Ringkonnakohus teatas 19. jaanuaril 2010 hagejale, et

apellatsioonkaebus ei vasta kaebusele, mille hageja esitas ringkonnakohtule 18. detsembril 2009, ning

seega on puudused kõrvaldamata. Ringkonnakohus kohustas hagejat esitama kohtule allkirjastatud

apellatsioonkaebus hiljemalt 22. jaanuariks 2010 ja hoiatas, et puuduse tähtpäevaks kõrvaldamata

jätmise korral jäetakse apellatsioonkaebus menetlusse võtmata. Hageja esindaja esitas 25. jaanuaril

2010 ringkonnakohtule digitaalselt allkirjastatud apellatsioonkaebuse, mille ringkonnakohus võttis

samal päeval menetlusse.

4. Ringkonnakohus määras 3. juuni 2010. a määrusega tsiviilasja hinnaks apellatsioonimenetluses

391 500 krooni ning kohustas hagejat tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu 40 000 krooni

viieteistkümne päeva jooksul alates määruse jõustumisest. Samas määruses hoiatas ringkonnakohus

hagejat, et puuduse tähtaegselt kõrvaldamata jätmise korral jäetakse apellatsioonkaebus läbi

vaatamata.

5. Hageja esitas ringkonnakohtu 3. juuni 2010. a määruse peale määruskaebuse. Riigikohus jättis

4. oktoobri 2010. a määrusega määruskaebuse menetlusse võtmata ja tagastas selle hagejale.

Riigikohtu määruse kohaselt on ringkonnakohtu määrus kaevatav tsiviilasja hinna kindlaksmääramise

osas. Vaidlustada ei saa aga määrust, millega jäetakse apellatsioonkaebus käiguta ja antakse tähtaeg

puuduste kõrvaldamiseks. Sellest tulenevalt jättis Riigikohus määruskaebuse läbi vaatamata osas,

millega vaidlustati apellatsioonkaebuse käiguta jätmine ja anti hagejale tähtaeg riigilõivu tasumiseks.

6. Hageja esitas 26. oktoobril 2010 ringkonnakohtule taotluse apellatsioonkaebuse esitamisel

menetlusabi saamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 1. novembri 2010. a määrusega apellatsioonkaebuse läbi

vaatamata. Määruse põhjenduste kohaselt tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 643 lg-

te 1 ja 2 ning § 637 lg 1 p 3 koosmõjust tulenevalt jätta läbi vaatamata apellatsioonkaebus, mis on

menetlusse võetud, kuigi riigilõivu ei olnud tasutud, kui lõivu ei ole tasutud ka kohtu antud mõistliku

tähtaja jooksul.

Ringkonnakohus võttis apellatsioonkaebuse 25. jaanuaril 2010 ekslikult menetlusse, kuigi sellelt ei

olnud riigilõivu tasutud. Seejärel jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse 3. juuni 2010. a

määrusega TsMS § 643 lg 2 alusel käiguta ja andis hagejale võimaluse tasuda riigilõiv. Määrus

avalikustati avalikus e-toimikus ja toimetati kooskõlas TsMS § 314 lg-ga 5 hageja advokaadist

esindajale kätte 3. juunil 2010. See määrus oli vaidlustatav üksnes osas, millega ringkonnakohus

määras kindlaks tsiviilasja hinna. TsMS § 643 ega § 3401 ei võimalda esitada määruskaebust määruse

peale, millega jäeti apellatsioonkaebus käiguta. Kuna TsMS § 696 lg 1 annab ringkonnakohtu

määrusega puudutatud menetlusosalisele õiguse esitada määruskaebuse Riigikohtule, kui selle

esitamine on seaduse järgi lubatud, siis jõustus ringkonnakohtu 3. juuni 2010. a määrus TsMS § 639

lg 1 ja § 466 lg 3 koosmõjust tulenevalt 3. juunil 2010. Riigilõivu tasumiseks antud tähtaja viimaseks

päevaks oli seega 18. juuni 2010.

Hageja ei tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu ega taotlenud TsMS § 64 lg 1 järgi riigilõivu

tasumiseks ettenähtud tähtaja pikendamist, vaid esitas ringkonnakohtu 3. juuni 2010. a määruse peale

Riigikohtule määruskaebuse. Riigikohus jättis hageja määruskaebuse 4. oktoobri 2010. a määrusega

menetlusse võtmata, kuna kaebuse käiguta jätmise määruse peale ei saa määruskaebust esitada.

Isegi kui lähtuda 3. juuni 2010 määruse jõustumise arvestamisel sellest, et ringkonnakohus määras

sama määrusega tsiviilasja hinna, mille peale võib esitada määruskaebuse, ja sellest, et hageja pidas

määruskaebusega vaidlustatavaks kogu määrust, on ringkonnakohtu riigilõivu tasumiseks määratud

tähtaeg ikkagi möödunud. Sel juhul tuleks ringkonnakohtu 3. juuni 2010. a määrus TsMS § 8 lg 2

ja § 655 lg 2 p 2 koosmõju kohaselt lugeda jõustunuks 4. oktoobril 2010, mil Riigikohus keeldus

määruskaebust menetlusse võtmast. Järelikult oleks hagejale riigilõivu tasumiseks antud tähtpäevaks

olnud 19. oktoober 2010. Hageja ei tasunud ka selleks kuupäevaks riigilõivu ega taotlenud kohtult

riigilõivu tasumise tähtaja pikendamist TsMS § 64 lg 1 alusel ega esitanud muid taotlusi.

Hageja esitas 26. oktoobril 2010. a, s.o nädal aega pärast apellatsioonkaebuse puuduse

kõrvaldamiseks antud tähtaja möödumist menetlusabi taotluse, põhjendamata ka siis riigilõivu õigeks

ajaks tasumata jätmist. Pärast menetlustoimingu tegemiseks antud tähtaega esitatud hageja

menetlusabi taotlus tuleb TsMS § 66 alusel jätta tähelepanuta, kuna tal ei ole enam õigust seda

menetlustoimingut teha. Praegusel juhul ei ole kohus menetlustoimingu tegemiseks määratud

tähtaega TsMS § 64 lg 1 kohaselt pikendanud. Samuti ei ole menetlustoimingu tegemine lubatud

TsMS § 331 lg 1 järgi. Hageja esitas menetlusabi taotluse TsMS § 329 rikkudes, sest ta ei ole

tuginenud asjaoludele, millest võiks mõista menetlusabi taotluse esitamise põhjusi pärast riigilõivu

tasumiseks antud tähtaja möödumist. Menetlusabi taotluse menetlemine põhjustab ilmselt menetluse

lahendamise viibimist, samas ei ole hageja põhistanud hilinemiseks mõjuva põhjuse olemasolu. Kui

hageja soovis riigilõivu tasumise asemel saada menetlusabi riigilõivu tasumiseks, tuli tal esitada

taotlus apellatsioonkaebuse puuduste kõrvaldamiseks ettenähtud tähtaja jooksul. Kuna hageja ei ole

seda teinud, tuleb menetlusabi taotlus jätta tähelepanuta. Riigilõivu tasumata jätmise tõttu tuleb

apellatsioonkaebus jätta läbi vaatamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas 21. detsembril 2010 ringkonnakohtu 1. novembri 2010. a määruse peale

määruskaebuse, milles palub määruse tühistada.

Kuna hageja esitas ringkonnakohtu 3. juuni 2010. a määruse peale määruskaebuse, ei jõustunud see

määrus enne, kui hageja sai kätte Riigikohtu 4. oktoobri 2010. a määruse, millega jäeti hageja

määruskaebus menetlusse võtmata. Hageja sai Riigikohtu määruse kätte 26. oktoobril 2010.

Ringkonnakohus jättis ebaõigesti menetlusabi taotluse tähelepanuta ja apellatsioonkaebuse läbi

vaatamata enne, kui hageja jõudis esitada põhistuse menetlusabi taotluse tähtaegsuse kohta.

Hageja on riigilõivu tasumisest vabastatud. Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 1 järgi ei võeta

riigilõivu töötasu või palga nõudmise, töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, teenistusse

ennistamise, teenistusest vabastamise aluse formuleeringu muutmise hagi või kaebuse läbivaatamisel.

Seega ei tule töösuhte lõpetamisega seotud nõuetelt riigilõivu tasuda.

9. Kostja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata. Ta leidis, et

ringkonnakohus jättis õigesti apellatsioonkaebuse läbi vaatamata, sest hageja ei tasunud tähtaegselt

apellatsioonkaebuselt riigilõivu. Olukorras, kus hageja ei taotlenud riigilõivu tasumise tähtaja

pikendamist või ennistamist ega ole seda siiani teinud, ei saa määruskaebus tuua kaasa riigilõivu

maksmiseks antud tähtaja ennistamist. Vastasel juhul kaotab mõtte tähtaja ennistamise regulatsioon

ning TsMS §-d 62 ja 66. Õige ei ole hageja seisukoht, et ta on RLS § 22 lg 1 p 1 kohaselt riigilõivu

maksmisest vabastatud. Hageja nõutav hüvitis ei ole töötasu ega palk.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 2, § 695 ja § 701

lg 3 esimese lause järgi menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks samale ringkonnakohtule.

11. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et hageja ei ole RLS § 22 lg 1 p 1 järgi riigilõivu tasumisest

vabastatud, ning jättis ebaõigesti apellatsioonkaebuse läbi vaatamata selle tõttu, et hageja ei tasunud

apellatsioonkaebuselt riigilõivu. Kuivõrd hageja ei pidanud apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasuma,

ei olnud tal vaja esitada ka taotlust riigilõivu tasumiseks antud tähtaja pikendamiseks ega menetlusabi

saamiseks.

RLS § 22 lg-s 1 on sätestatud ammendav loetelu toimingutest, millelt ei tule riigilõivu tasuda. Selle

paragrahvi esimese lõike p 1 kohaselt ei tule riigilõivu tasuda töövaidluses esitatud hagilt või

kaebuselt, milles nõutakse töötasu või palka, töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamist, teenistusse

ennistamist või teenistusest vabastamise aluse formuleeringu muutmist. Praegusel juhul leidis hageja

hagiavalduses, et kostjal ei olnud alust temaga töölepingut lõpetada ning palus kostjalt välja mõista

hüvitised koondamise (TLS § 90 lg 1 p 1), töölepingu ebaseadusliku lõpetamise (TLS § 117 lg 2) ja

lõpparve kinnipidamise (TLS § 119 lg 2) eest (vt kohtutoimiku I kd, tlk 60-62).

Kolleegium selgitab, et kuigi RLS § 22 lg 1 p-s 1 ei ole hageja taotletud hüvitisi otsesõnu loetletud,

on sellised nõuded riigilõivuvabad, kuna need on seotud töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamisega. Põhjendatud ei ole tõlgendada RLS § 22 lg 2 p 1 selliselt, et lisaks töötasu- või

palganõudele ning ennistamise ja formuleeringu muutmise nõudele on riigilõivu tasumisest

vabastatud üksnes nõue tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus. Juhul kui töötaja nõuab töölepingu

ülesütlemise tühisuse tõttu tööandjalt hüvitisi, ei ole töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise

iseseisvaks hagi esemeks (vt Riigikohtu 29. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-11, p-d 13

ja 15). Töötajal ei ole õiguslikku huvi esitada töölepingu ülesütlemise tühisuse kindlakstegemiseks

tuvastushagina (TsMS § 368 lg 1) juhul, kui ta ei soovi töösuhte jätkumist, vaid tahab tööandjalt

saada töölepingu ülesütlemise tühisusest tulenevaid hüvitisi. Kuna sellise tuvastushagi esitamine ei

peataks töölepingu tühisusest tuleneda võivate hüvitisnõuete aegumist tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 160 lg 1 järgi, siis võiks tuvastushagi menetlemine (ilma hüvitiste saamise nõuet esitamata)

kaasa tuua hüvitisnõuete aegumise individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1

järgi (hüvitisnõuded aeguvad nelja kuu jooksul pärast töölepingu ülesütlemist). Kolleegium selgitab,

et juhul, kui töötaja esitab töölepingu ülesütlemise tühisusest tulenevad hüvitisnõuded, siis

kohaldatakse aegumisel ITVS § 6 lg-t 1, mitte ITVS § 6 lg-t 2, mille järgi töölepingu ülesütlemise

vaidlustamise nõude aegumise tähtaeg on 30 kalendripäeva ülesütlemisavalduse saamisest.

Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et riigilõivuvabad on ka töötaja hüvitisnõuded, mille

rahuldamise eeldusena peab kohus tuvastama kohtuotsuse põhjendavas osas töölepingu ülesütlemise

tühisuse.

12. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus leidis õigesti, et ringkonnakohtu 3. juuni 2010. a määrus

jõustus osas, mille peale ei saanud seaduse järgi määruskaebust esitada, samal kuupäeval ning et

ülejäänud osas jõustus see määrus 4. oktoobril 2010 (vt TsMS § 694 lg 2 ning § 695).

13. Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja lõplikult lahendava kohtu otsustada.

14. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada

hagejale kassatsioonkaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon. Hageja on Riigikohtule kooskõlas

TsMS § 149 lg-ga 8 palunud kautsjoni tagastada Kaupmehe Advokaadibüroo OÜ-le.

Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu