3-2-1-25-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-25-11

Määruse kuupäev

Tartu, 9. mai 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Väätsa Agro saneerimisavaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. detsembri 2010. a määrus

tsiviilasjas nr 2-09-45898

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedbank AS-i ja Swedbank Liising Aktsiaseltsi ühine

määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja aktsiaselts Väätsa Agro (registrikood 10069725),

esindaja vandeadvokaat Jüri Sirel

Võlausaldajad Swedbank AS (10060701) ja Swedbank Liising

Aktsiaselts (10434248), ühised esindajad vandeadvokaadid

Toomas Vaher ja Marit Toom

Asja läbivaatamise kuupäev

4. aprill 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 15. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-45898 muutmata

ekspertidele Rein Voldile ja Mart Nõmperile tasu määramise ning selle väljamaksmise ja

väljamõistmise osas (maakohtu määruse resolutsiooni p-d 9-11). Samuti jätta muutmata

Tallinna Ringkonnakohtu 23. detsembri 2010. a määrus samas tsiviilasjas osas, milles

ekspertide tasu suhtes jäeti maakohtu määrus muutmata ja jäeti rahuldamata taotlus peatada

maakohtu määruse täitmine.

2. Muus osas Tallinna Ringkonnakohtu 23. detsembri 2010. a määrus ja Pärnu Maakohtu

15. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-45898 tühistada.

3. Teha uus määrus, millega jätta aktsiaseltsi Väätsa Agro saneerimiskava kinnitamata ja

lõpetada saneerimismenetlus, samuti vabastada saneerimisnõustaja Veikko Toomere.

4. Määrata saneerimisnõustaja Veikko Toomere tasuks 4473 (neli tuhat nelisada

seitsekümmend kolm) eurot 82 senti (70 000 (seitsekümmend tuhat) krooni) (sh käibemaks) ja

kulutuste katteks 997 (üheksasada üheksakümmend seitse) eurot 84 senti (15 612 (viisteist tuhat

kuussada kaksteist) krooni 79 senti) (sh käibemaks). Nimetatud raha maksta välja Kohtute

Raamatupidamiskeskusel Pärnu Maakohtu tagatiste kontolt MAQS Law Firm

Advokaadibüroo OÜ-le (arvelduskonto nr 10220049344018, AS SEB pank).

5. Määruskaebus rahuldada.

6. Menetluskulud kõikides kohtuastmetes (sh esialgse õiguskaitse vaidlustamise menetluskulud)

jätta aktsiaseltsi Väätsa Agro kanda,

7. Tagastada Raidla Lejins & Norcous Advokaadibüroo OÜ-le (konto nr 221001145400,

Swedbank AS) Swedbank AS-i ja Swedbank Liising Aktsiaseltsi määruskaebuselt 7. ja

19. jaanuaril 2011 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

8. Kohustada saneerimisnõustajat Veikko Toomeret edastama käesolev määrus kõigile

saneerimiskavast puudutatud aktsiaseltsi Väätsa Agro võlausaldajatele ja selgitada neile

saneerimiskava kinnitamata jätmise tähendust.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Väätsa Agro (avaldaja) esitas Pärnu Maakohtule 14. septembril 2009 avalduse, milles

palus algatada enda saneerimismenetlus ja määrata saneerimisnõustajaks vandeadvokaat Veikko

Toomere.

2. Pärnu Maakohus algatas 21. septembri 2009. a määrusega avaldaja saneerimismenetluse. Määruses

nimetas maakohus mh saneerimisnõustajaks V. Toomere (saneerimisnõustaja), määras

saneerimiskava vastuvõtmise tähtpäevaks 16. novembri 2009 ja selle kohtule kinnitamiseks esitamise

ajaks 20. novembri 2009 ning kohustas avaldajat tasuma saneerimisnõustaja tasu ja esialgsete kulude

katteks kohtu deposiitkontole 100 000 krooni.

3. Avaldaja esitas 20. novembril 2009 Pärnu Maakohtule kinnitamiseks võlausaldajate vastuvõtmata

saneerimiskava. Avaldaja palus määrata kava hindama pankrotihaldur Peeter Sepperi ja audiitor Rein

Voldi.

Avalduse järgi sai saneerimiskava vastuvõtmisel hääletada 122 võlausaldajat, kellel oli kokku

166 214 405 häält. Kava vastuvõtmise poolt hääletas 108 võlausaldajat (88,52% võlausaldajatest),

kellele kuulus kokku 60 858 604 häält (36,61% häältest). Vastu hääletas kuus võlausaldajat (4,92%

võlausaldajatest) 104 498 616 häälega (62,87% häältest). Ei hääletanud kaheksa võlausaldajat, kellel

oli kokku 857 185 häält (0,52% häältest). Eriarvamuse esitas saneerimiskava suhtes Agrochema

Eesti OÜ.

4. Saneerimiskava kohaselt on avaldaja põhitegevusala piimakarja kasvatus. Avaldaja on oluline

tööandja 160-180 inimesele, ka kava koostamise ajal töötab seal 154 inimest. Alates 2008. a-st tekkis

avaldajal majandustegevusest kahjum, põhiliselt piima kokkuostuhinna languse ning kütuse ja sööda

hinnatõusu ja halbade ilmastikuolude tõttu. Majanduslike raskuste tõttu on vajalik avaldaja

saneerimine. Kulude vähendamise ja oodatava piima kokkuostuhinna tõusu tulemusena on avaldajal

edaspidi võimalik kasumlikult toimida.

4.1. Kava tähtaeg on 15 aastat, kuni 31. detsembrini 2024, kusjuures 2015. a keskpaigaks peaks

olema tasutud kõik saneerimismenetluse alguseks olnud nõuded, v.a Swedbank AS-i (pank) ja

Maaelu Edendamise Sihtasutuse (MES) nõuded. Avaldaja jooksvad kulud minimeeritakse, müügitulu

suunatakse esmajoones tootmistegevuse jätkamiseks vajalike jooksvate kohustuste täitmiseks,

investeeringud arendustegevusse peatatakse kuni rahaliste võimaluste tekkimiseni, eeldatavalt tekib

võimalus teha investeeringuid taas 2011. a keskel. Võlausaldajaid ei rühmitata, erinevate õigustega

võlausaldajate (nt pandiga tagatud võlausaldajad) erinev kohtlemine tagatakse nende

diferentseerimisega tulenevalt erinevate saneerimismeetmete rakendamisest nende nõuete suhtes.

Avaldaja enamusaktsionär Hanseatic Capital Estonia OÜ (HCE) toetab avaldaja majandustegevust

saneerimislaenuga.

Saneerimismenetlust tuleb kõigi võlausaldajate seisukohalt pidada eelistatuks võrreldes

pankrotimenetlusega. Reaalne on, et pankrotimenetluses jäävad pandiga tagamata nõuded tervikuna

rahuldamata ja pandiga tagatud nõuded rahuldatakse ca 50-60% ulatuses, mis on oluliselt vähem

kava järgi saadavatest määradest. Kava lõpuks peaks avaldajal olema akumuleeritud rahalisi

vahendeid 128 000 000 krooni ja kohustuste jääk ca 1 600 000 krooni.

4.2. Avaldajal oli saneerimismenetluse algatamise ajal 127 võlausaldajat. Seitsme võlausaldaja nõue

oli üle 1 000 000 krooni, üle 3 000 000 krooni suuruse nõudega võlausaldajaid oli neli. Suurimad

võlausaldajad olid pank, HCE, Swedbank Liising Aktsiaselts (liisinguandja) ja MES. Viie

võlausaldaja nõue oli tagatud pandiga.

Kava järgi on võlausaldajaid diferentseeritud järgmiselt:

kreeditoridest võlausaldajad;

liisinguandjad;

pandiga tagatud tarnijatest võlausaldajad;

võlausaldajad pandiga tagamata nõuetega üle 300 000 krooni;

võlausaldajad pandiga tagamata nõuetega 50 000-300 000 krooni;

võlausaldajad pandiga tagamata nõuetega 10 000-50 000 krooni;

võlausaldajad pandiga tagamata nõuetega alla 10 000 krooni.

4.3. Kava kohaselt tühistatakse kõik menetluse algatamise seisuga sissenõutavaks muutunud

kõrvalnõuded (sh intressi- ja leppetrahvinõuded) ja põhinõudeid vähendatakse 20-35%

(v.a kreeditoridest võlausaldajate puhul). Kuni kava kinnitamisele järgneva kalendrikuuni

külmutatakse kõigi ümberkujundatavate põhinõuete tagasimaksmine, v.a kavaga ja rahavoogude

prognoosiga ettenähtud osas. Võlausaldajaid koheldakse võrdselt: nõuete ümberkujundamisel on

eelisseisus pandiga tagatud nõuete võlausaldajad ja võlausaldajad, kelle nõuet vähendatakse suuremas

määras, saavad oma nõude rahuldatud vähema ajaga. Erisus on MES-ile, kelle nõudeid ümber ei

kujundata, kuna see võib seada ohtu avaldajale osutatava riigiabi jätkumise ja seeläbi kogu kava.

Avaldaja enamusaktsionäri HCE põhinõue konverteeritakse tervikuna avaldaja aktsiakapitali, millega

saavutatakse märkimisväärne positiivne mõju avaldaja rahavoogudele. HCE-le emiteeritakse

4 786 651 aktsiat nimiväärtusega 10 krooni.

4.4. Panga kolmest krediidilepingust tulenev põhinõue oli kava järgi 85 337 681 krooni 84 senti,

intressinõue 2 970 803 krooni 49 senti ja viivisenõue 3 429 293 krooni 13 senti. Intressi- ja

viivisenõuded kava järgi tühistatakse.

Põhinõuet ei vähendata, kuid 60 000 000 krooni põhinõudest konverteeritakse jooksvate rahavoogude

tasakaalustamiseks avaldaja aktsiakapitali, emiteerides pangale 6 000 000 aktsiat (nimiväärtus

10 krooni). Selleks kutsub avaldaja juhatus hiljemalt kolme kuu jooksul alates kava kohtus

kinnitamisest kokku erakorralise aktsionäride üldkoosoleku mh avaldaja põhikirja muutmiseks ja

aktsiakapitali suurendamise otsustamiseks ning kui pank on avaldanud soovi valida avaldaja nõukogu

liikmeks tema nimetatud isik ja esitanud isiku kirjaliku nõusoleku, lisatakse päevakorda ka nõukogu

liikme valimine. Üldkoosolekul otsustatakse põhikirja muutmine ja aktsiakapitali suurendamine

vajalikus ulatuses, vajadusel ka nõukogu liikme määramine, samuti välistatakse olemasolevate

aktsionäride eesõigus märkida uusi aktsiaid. Pank peab teatama väärtpaberikonto numbri, kuhu kanda

aktsiad, esitama aktsiate märkimisteate ja allkirjastama nõuete üleandmise kokkulepped. Kui pank ei

tee toiminguid aktsiate omandamiseks ettenähtud tähtaja jooksul, tühistatakse põhinõude osa, mis

tuleb aktsiatega asendada, kava kinnitamise kuupäeva seisuga, samuti tühistatakse aktsiad, mida pank

ei märkinud.

Panga põhinõude osa, mida aktsiakapitali ei konverteerita (25 337 681 krooni 84 senti), tasumine

ajatatakse kuni 31. detsembrini 2024. Kava kinnitamisele järgnevast täiskalendrikuust arvestatakse

tagasi maksmata põhinõude osalt (mida ei konverteerita) intressi 5% aastas, kusjuures kuni

1. jaanuarini 2015 arvestatakse küll jooksvalt intressi, kuid selle ajani kohaldatakse maksepuhkust nii

intressimaksete kui ka põhiosa tagasimaksete osas. Alates 1. jaanuarist 2015 hakatakse iga kuu tagasi

maksma laenu põhiosa annuiteedigraafiku alusel kümne aasta jooksul, kuni 1. jaanuarini 2015

kumuleerunud intress makstakse välja 12 kuu jooksul detsembrini 2015 võrdsete osamaksetena.

Avaldaja võib panga nõude viimase nõusolekul tasuda ka osaliselt või täielikult enne tähtpäeva.

Panga nõude ajatamine väiksema aja peale ei võimaldaks hoida avaldaja rahavoogusid positiivsena.

Panga nõude osa, mida aktsiakapitali ei konverteerita, on küll pikema tagasimakse tähtajaga kui teiste

võlausaldajate puhul, kuid nõude tagasimaksmata osalt arvestatakse kumuleeruvat intressi, kui

teistele võlausaldajatele intressi ei maksta.

4.5. Avaldaja aktsepteeris põhimõtteliselt liisinguandja arvestuse, mille järgi oli liisinguandja nõue

kokku 16 308 352 krooni 65 senti, millest liisingulepingute jääk oli 13 068 220 krooni 42 senti ja

tasumata arveid oli 3 240 132 krooni 23 sendi (sh põhiosa ja intressivõlg 2 631 682 krooni 90 senti,

viivisevõlgnevus 608 299 krooni 30 senti ja saldoteatis 150 krooni) ulatuses. Liisinguandja ja

avaldaja vahel oli 29 kehtivat liisingulepingut erinevate liisingujääkide ja tähtaegadega, maksmata

arvetel on praktiliselt võimatu eristada põhiosa ja intressimakseid Seetõttu ei ole otstarbekas

kohaldada liisinguandja nõude ümberkujundamisele teiste võlausaldajatega sarnast nõuete

ümberkujundamise viisi, tulemuseks oleks segadus.

Viivisevõlgnevus liisinguandjale tühistatakse. Maksmata arvete intressiosa arvatakse põhinõude

osaks. Tühistatakse kõik avaldaja poolt liisinguandjale saneerimismenetluse algatamise seisuga

tasumata arved ja kõikide liisingulepingute alusel kuni saneerimiskava kinnitamise kalendrikuuni

(k.a) tehtavad igakuised liisingumaksed. See tähendab, et nõude põhiosast arvatakse maha maksmata

arvete osa ja liisingulepingutest tulenevad maksed kuni saneerimiskava kinnitamise

kalendrikuuni (k.a) ja rahuldatava nõude suuruseks jääb liisingujääk saneerimiskava kinnitamisele

järgneva täiskalendrikuu alguse seisuga. Iga liisingulepingu maksegraafiku järgseid tagasimakseid

hakatakse uuesti tegema alates 1. jaanuarist 2011. Sisuliselt kohaldatakse alates saneerimiskava

kinnitamise kuule järgnevast kuust kuni 2010. a detsembrini täismaksepuhkust. Arvestades maksmata

arvete osa liisinguandja põhinõudest, kujuneb liisinguandja nõude tegelikuks vähendamise määraks

samuti ligikaudu 20%. Maksepuhkuse ajal arvestatakse liisingulepingute kogujäägilt saneerimiskava

kinnitamisele järgneva täiskalendrikuu alguse seisuga intressi 5% aastas, kumuleerunud intress

makstakse välja ühekordse maksega 2012. a veebruaris.

5. Pank esitas 20. novembril 2009 maakohtule avalduse, milles palus jätta saneerimiskava

kinnitamata ja lõpetada saneerimismenetlus.

Panga arvates rikuti saneerimiskava koostamise käigus oluliselt tema õigusi. Pandiga tagatud nõue

peab olema eelistatud teiste nõuete suhtes. Aktsionäri võimalused saada tagasi äriühingu

aktsiakapitali paigutatud raha ei ole võrreldavad pandiga tagatud nõudega võlausaldaja võimalusega

oma nõue rahuldada ja pangal puuduvad eriteadmised, osalemaks avaldaja juhtimises. Lisaks

koheldakse teda võrreldes teiste võlausaldajatega oluliselt halvemini. Pandiga tagamata

võlausaldajate nõudeid vähendatakse 20-35% ja need nõuded rahuldatakse kahe-kolme aasta jooksul,

panga nõuet vähendatakse aga sisuliselt ca 70%. Pangale hakatakse võlgu tasuma pärast teiste

võlausaldajate nõuete rahuldamist. MES-i pandiga tagatud nõuet ümber ei kujundata. Avaldaja on

püsivalt maksejõuetu ja saneerimine ei ole tõenäoline. Vaatamata võlgade ümberkujundamisele ei ole

kindel, et avaldaja tuleb toime igapäevaste kulude katmisega, kavas ei ole ette nähtud vahendeid

oluliste investeeringute tegemiseks. Saneerimistähtaeg on ebamõistlikult pikk.

27. novembril 2009 esitas pank maakohtule taotluse määrata kava menetlusse võtmise korral kava

hindavateks ekspertideks Mart Nõmperi ja Toomas Tamme.

6. Saneerimisnõustaja arvamuse järgi on esitatud saneerimiskava järgi avaldaja majandusliku

olukorra parandamine ja tema kasumlikkuse taastamine võimalik, kava täitmise tähtaeg on

optimaalne ja vajalik. Võlausaldajate nõuded saavad saneerimismenetluses rahuldatud oluliselt

suuremas ulatuses kui pankrotimenetluses. Kava tuleks kinnitada.

Ebaõige on väide, et kavas ei ole ette nähtud vahendeid investeeringuteks. Pank on ainus

võlausaldaja, kelle nõude rahuldamata osalt maksab avaldaja intressi, ta saab ka olulise osa avaldaja

aktsiatest, avaldaja võib panga nõusolekul tasuda nõude ka ennetähtaegselt. Panga põhinõude määra

ei vähendata ja tühistatakse üksnes kõrvalnõuded. Kava täitmine on tõenäoliselt edukas, kuna mh on

oluliselt tõusnud toorpiima kokkuostuhind, saneerimist toetavad enamik avaldaja võlausaldajaid ja

tema enamusaktsionär. Panka ei kohelda teiste võlausaldajatega võrreldes halvemini. MES-i nõudeid

ei saa ümber kujundada, kuna seda ei luba riigiabi reeglid. Pangale antavate avaldaja aktsiate

turuväärtus oleks isegi kavas välja toodud konservatiivse rahavoo puhul ca 48 858 750 krooni. Pangal

on võimalik teenida temale kuuluvate aktsiate turuväärtuse kasvust tulu, mis ületab kuni 2,5 korda

aktsiatesse konverteeritava nõude suurust. Saneerimismenetluse kaudu rahuldatakse panga nõuded

suuremas ulatuses kui pankrotimenetluses. Avaldaja kinnisasjade, mis on koormatud panga kasuks

esimesel järjekohal oleva hüpoteegiga, väärtus on 21 083 460 krooni, kokku on panga kasuks

panditud vara väärtus 37 901 711 krooni. Pankrotimenetluses saaks pank tõenäoliselt

ca 38 000 000 krooni, millest tuleb maha arvata pankrotimenetluse kulud ja massikohustused.

Avaldaja pankrotimenetlus tooks kaasa töötajate töötuks jäämise jm sotsiaalsed probleemid, samuti

teiste ettevõtjate pankrotistumise.

7. Pärnu Maakohus võttis 6. jaanuari 2010. a määrusega saneerimiskava kinnitamise avalduse

menetlusse ja määras kava eksperdina hindama R. Voldi ja M. Nõmperi. Ekspertide tasu ja kulutuste

katteks kohustas maakohus maksma avaldajat 80 000 krooni kohtu deposiitkontole. Määruse järgi

otsustab kohus kava kinnitamise hiljemalt 8. märtsil 2010.

8. Ekspert R. Voldi hinnangul on avaldaja saneerimine vajalik ja põhjendatud ning saneerimiskavas

väljatoodud saneerimisabinõud on põhjendatud ja eesmärgipärased. Kui piima müügihind püsib

lähitulevikus spetsialistide prognoositud vahemikus, ei ole põhjusi, miks ei võiks avaldaja

saneerimine olla edukas. Puhttehniliselt ei ole võlausaldajaid koheldud võrdselt, kuid kava

rakendamisega kaetakse võimalikult suur osa avaldaja võlgadest ja pankrotimenetlus oleks kõigile

võlausaldajatele oluliselt negatiivsemate tagajärgedega. Lisaks on avaldaja oluline tööandja

Järvamaal.

Kavas kirjeldatud tulemused on eksperdi hinnangul saavutatavad järgmistel tingimustel:

avaldaja juhatus ja aktsionärid teevad õigeid juhtimisotsuseid ja järgivad kava;

avaldaja vaatab kriitiliselt ja kaalutlevalt üle oma kulubaasi, suurendades kulutusi valdkondadesse,

mis suurendaksid tootmise efektiivsust, ja vähendades neid valdkondades, mis efektiivsust ei lisa;

avaldaja kaalub tõsiselt võimalusi laiendada oma tulubaasi valdkondades väljaspool toorpiima

tootmist.

9. Ekspert M. Nõmperi arvates ei ole saneerimine põhjendatud, kuna juba enne saneerimisavalduse

esitamist oli avaldaja muutunud maksejõuetuks. Avaldaja lühiajalised kohustused ületavad 2009. a

esialgsete finantsandmete järgi umbes neli korda käibevara ja avaldaja omakapital ehk netovara on

negatiivne 25,6 miljoni krooni ulatuses. Ka ei ole saneerimine põhjendatud, kuna avaldaja

maksejõuetus ei ole tingitud majandustegevusest, vaid majandustegevusega mitteseotud tegevusest.

Saneerimiskavas ei ole õigesti välja toodud põhjust, mis viis saneerimisvajaduseni. Avaldaja

makseraskuste tegelik põhjus on võlakohustuste suurendamine kaasatud vahendite investeerimiseta

majandustegevusse. 2007 suurendas avaldaja oma võlakohustusi ca 109 miljoni krooni eest,

lisandunud vahendeid ei investeeritud majandustegevusse, vaid need on bilansis kajastatud nõudena

Osaühingu Urbanfors vastu. Avaldaja on oluline tööandja Järvamaal.

Nõuete ümberkujundamine on kava kontekstis eesmärgipärane, kuid ei ole keskendutud avaldaja

majandustegevuse ümberkorraldamisele, mis võiks tagada ettevõtte jätkusuutlikkuse. Kavast ei nähtu

ühtegi tegevust, millega kavatsetakse väljatoodud riske maandada, ja saneerimine kava alusel ei ole

tõenäoline. Kavas koheldakse pandiga tagamata nõuetega võlausaldajaid oluliselt paremini kui

pandiga tagatud nõuetega võlausaldajaid.

Müügitulust saadava rahaga suudab avaldaja katta jooksvad kulud, kuid mitte 2008. ja 2009. a-l

tekkinud kohustusi. Kavas toodud investeeringute määr on piisav olemasoleval kujul tootmise

säilitamiseks, kuid arvestatud ei ole piimatootmise nõuetele vastavusse viimiseks vajalike

investeeringutega, mistõttu ei tagata avaldaja majandustegevuse jätkusuutlikkust. Ka ei ole kavas

välja toodud, kuidas avaldaja kavatseb finantseerida käibe 40%-lise tõusuga kaasnevat

käibevahendite defitsiiti. Kavas ei ole põhjendatud ka erakordselt pikka saneerimistähtaega, mis

viitab liigsuurele võlakoormale ja püsivale maksejõuetusele. Kava järgi esineb avaldaja

raamatupidamises kohustuste kajastamises olulisi puudusi. Kavas ei ole arvestatud

saneerimisnõustajale makstava tasuga. Kavas esinevad suured sisulised vastuolud ja rahavoogude

prognoos viib ebarealistliku tulemuseni kava lõppemisel 2025. a lõpuks. Kavas on avaldaja ettevõtte

väärtust hinnatud nn EBITDA kordaja mudeliga, mis ei ole üldtunnustatud ettevõtte väärtuse

hindamise mudel. Selleks on hoopis diskonteeritud rahavoogude (Discounted Cash Flow) meetod.

Saneerimisnõustaja arvamuses on avaldaja 100% aktsiate hinnaks loetud 112,5 miljonit krooni, kuigi

11. juunil 2009 omandas HCE avalikul enampakkumisel ca 94% avaldaja aktsiatest 10 000 krooni

eest, mis viitab eksimusele avaldaja turuväärtuse leidmisel. Niivõrd pika saneerimiskava koostamisel

oleks maksete ajatamisel pidanud arvestama raha ajaväärtuse kontseptsiooni, mille järgi on kaugemas

tulevikus laekuva raha väärtus väiksem kui praegu laekuval rahal.

10. 22. jaanuaril 2010 esitas avaldaja maakohtule taotluse keelata esialgse õiguskaitse korras pangal

ja liisinguandjal vastavalt avaldajaga sõlmitud laenu- ja liisingulepingute lõpetamine ja lepingutest

tulenevate võlgnevuste sissenõudmine kuni saneerimismenetluse lõpetamiseni või saneerimiskava

kinnitamiseni ning liisinguandjal lisaks keelata sama ajani liisinguvara tagasinõudmine.

Maakohus rahuldas avalduse 8. veebruari 2010. a määrusega. Tallinna Ringkonnakohus tühistas

liisinguandja määruskaebuse alusel 12. aprilli 2010. a määrusega maakohtu määruse ja jättis esialgse

õiguskaitse kohaldamise taotluse rahuldamata.

11. Pank esitas 1. märtsil 2010 taotluse lõpetada avaldaja saneerimismenetlus, sest avaldaja on

püsivalt maksejõuetu.

Avaldaja ja saneerimisnõustaja taotlusega ei nõustunud.

12. Pärnu Maakohus kinnitas 15. märtsi 2010. a määrusega avaldaja saneerimiskava ja määras, et

kava täitmise järele valvab saneerimisnõustaja V. Toomere, kellele pani ühtlasi kohustuse esitada

kava täitmise kohta igal poolaastal kohtule ja võlausaldajatele aruanne, kusjuures esimene aruanne

tuleb kohtule esitada hiljemalt 15. septembril 2010. Lisaks kohustas maakohus saneerimisnõustajat

teatama avaldajale kohe viimase maksejõuetusele viitavatest asjaoludest ja avaldaja püsiva

maksejõuetuse saabumisel teavitama sellest kohe võlausaldajaid ja maakohut. Samuti kohustas

maakohus avaldaja juhtorgani liikmeid andma saneerimisnõustajale järelevalve tegemiseks vajalikku

teavet ja osutama abi järelevalvekohustuste täitmisel. Saneerimisnõustaja tasuks ja kulutuste katteks

määras maakohus 455 388 krooni 79 senti (sh käibemaks), millest kohustas avaldajat maksma MAQS

Law Firm Advokaadibüroo OÜ-le 355 388 krooni 79 senti 20 päeva jooksul ja 100 000 krooni

määras välja maksta Kohtute Raamatupidamiskeskusel. Avaldaja poolt saneerimisnõustajale

makstavaks tasuks kava täitmise järelevalve eest määras maakohus 100 000 krooni esimesel kava

kinnitamisele järgneval poolaastal ja 50 000 krooni järgmistel poolaastatel kuni 1. jaanuarini 2015

saneerimisnõustaja tegevuskoha järgse advokaadibüroo arvete alusel. Ekspert R. Voldi tasuks määras

maakohus 39 600 krooni ja M. Nõmperi tasuks 67 500 krooni. M. Nõmperi tasust 27 100 krooni

kohustas maakohus maksma avaldajat lisaks kohtu deposiitkontolt väljamakstavale rahale

(40 400 krooni).

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on täidetud saneerimisseaduse (SanS) § 36 tingimused.

Avaldaja ega saneerimisnõustaja ei ole kava koostamisel saneerimisseaduse nõudeid rikkunud.

Teavitatud on võlausaldajaid, hääletamine on toimunud korrektselt. Arvestades ekspertide arvamusi

kava täitmise edukuse tõenäosuse kohta, saneeritava ettevõtte huvisid ning saneerimiskava

kinnitamise ja kinnitamata jätmise tagajärgi nii avaldajale kui ka võlausaldajatele, aga ka

kolmandatele isikutele (riik ja avaldaja töötajad), ei ole proportsionaalne jätta ekspert M. Nõmperi

arvamuse alusel saneerimiskava kinnitamata. Rikutud ei ole SanS § 24 lg 5 nõudeid.

Nõuete ümberkujundamisel eelistatakse pandiga tagatud võlausaldajaid, kelle põhinõudeid vähendati

vähem (0-20%) kui pandiga tagamata võlausaldajate põhinõudeid (20-35%), mis on ka põhjendatud,

kuna võimalikus pankrotimenetluses oleks pandiga tagatud võlausaldajate võimalused nõuete

rahuldamiseks suuremad. Rahavoogude tasakaalustamise eesmärgil on ajatatud suuremad nõuded

pikemaks ajaks, kuid neid nõudeid on vähendatud väiksemal määral. Sellist nõuete

ümberkujundamist tuleb pidada põhjendatuks ja eesmärgipäraseks, sest sellega saavutatakse võimalus

rahuldada kõigi võlausaldajate nõuded maksimaalsel määral, tagades samal ajal saneeritava ettevõtte

jätkusuutlikkuse. Eksperdid on jõudnud ühisele arvamusele, et saneerimismenetluses on kõigi

võlausaldajate nõuete rahuldamise määr oluliselt suurem kui pankrotimenetluses. Saneerimismenetlus

on võrreldes võimaliku pankrotimenetlusega kõigile võlausaldajatele oluliselt soodsam, sest nende

nõuded rahuldatakse saneerimismenetluses oluliselt suuremas määras. Kava kinnitamist õigustab ka

selle vastuvõtmise poolt hääletanud võlausaldajate suur arv (88,52% võlausaldajatest), kava

vastuvõtmise vastu hääletas ainult kuus hääleõiguslikku võlausaldajat (ehk 4,92% võlausaldajatest),

hääletamisel ei osalenud kaheksa hääleõiguslikku võlausaldajat (loeti vastuhääleks).

Mõlemad eksperdid on ühel nõul, et avaldaja on oluline tööandja. Isegi kui kavas ei ole õigesti

hinnatud asjaolusid, mis tingisid saneerimismenetluse algatamise, ei anna see alust kava kinnitamata

jätta, sest kinnitamata jätmise alused on ammendava loeteluna toodud SanS §-s 36. Samuti ei saa see

muuta kava täitmise edukuse tõenäosust. Saneerimisavalduse esitamisega on avaldaja juhtkond nii

avaldaja kui ka võlausaldajate seisukohast teinud kõige õigema otsuse.

Põhjendatud on saneerimiskava täitmise tähtaeg 15 aastat. Tähtaja määramisel on lähtutud

saneerimisseaduse loogikast, et kava täitmise tähtpäev saabub kõigi kavaga ümber kujundatud nõuete

täielikul rahuldamisel. Viie aasta jooksul alates kava kinnitamisest rahuldatakse kõigi võlausaldajate

ümberkujundatud nõuded, v.a panga nõue. Samas arvestatakse panga nõude rahuldamata osalt juba

alates kava kinnitamisele järgnevast täiskalendrikuust intressi turutingimuste kohaselt. Seega ei riku

kava täitmise tähtaeg pigem panga õigusi. Kui avaldaja ei tee kulutusi, mida rahavoogude prognoosis

ette nähtud ei ole, on 128 000 000 krooni akumuleerimine 2024. a lõpuks reaalne. Rahavoogude

prognoos on koostatud konservatiivselt ja 2010. a märtsis oli tegelik raha hulk oluliselt suurem, kui

näeb ette rahavoogude prognoos.

Panga taotlus lõpetada avaldaja saneerimismenetlus SanS § 40 lg 2, § 14 ja § 39 lg 2 p 1 alusel tuleb

jätta rahuldamata, sest nii avaldaja kui ka saneerimisnõustaja kinnitusel ei ole avaldaja püsivalt

maksejõuetu. Pangale ei olnud teadmata avaldaja majandusnäitajad, kuid ta ei ole esitanud avaldaja

pankrotiavaldust. Põhjendamatu on väide SanS § 14 lg 3 rikkumisest nagu ka väide, et

saneerimismenetluse algatamise eeldused SanS §-de 7 ja 8 alusel on ära langenud.

Saneerimisnõustaja tasu määramisel lähtub maakohus nõustaja ja avaldaja kokkuleppest tasu kohta.

See tasu on tunduvalt väiksem Justiitsministri 9. jaanuari 2009. a määrusega nr 1 kehtestatud

"Saneerimisnõustaja ja eksperdi tasude ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise kord ning

tasude piirmäärad" (piirmäärad) § 5 lg-s 2 ettenähtud alammäärast. Saneerimistasu vastab töö

mahukusele ja keerukusele ega kahjusta ilmselgelt võlausaldajate huve. Avaldaja ja

saneerimisnõustaja on kokku leppinud ka järelevalvetasus. Põhjendatud on ka saneerimisnõustaja

kohustuste täitmiseks tehtud kulutused 13 010 krooni 66 senti ja nende kandmist on avaldaja

kinnitanud. Arvestades ekspertide ülesannete iseloomu ja mahtu ning esitatud hinnangu mahukust ja

tuginedes piirmäärade §-le 7, on ekspertide taotletud tasud põhjendatud.

13. Pank ja liisinguandja esitasid määruskaebused, milles palusid maakohtu määruse tühistada ja uue

määrusega jätta saneerimiskava kinnitamata.

Panga määruskaebuse järgi on avaldaja püsivalt maksejõuetu, kavaga koheldakse panka oluliselt

halvemini võrreldes teiste võlausaldajatega, kava tähtaeg on ebamõistlikult pikk ega ole kavas

põhjendatud, lisaks rikkus maakohus menetlusnorme.

Liisinguandja toetas panga määruskaebust. Lisaks märkis ta, et liisingulepingud on üles öeldud ja

avaldajal puudub õiguslik alus liisingu esemeks olnud vara kasutada, samuti ei saa liisingulepingust

tulenevaid nõudeid kavas toodud viisil ümber kujundada.

14. Avaldaja vaidles määruskaebustele vastu ja palus jätta need rahuldamata.

Maakohus määruskaebuseid ei rahuldanud ja saatis lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

15. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 18. juuni 2010. a määrusega määruskaebused ning tühistas

maakohtu 15. märtsi 2010. a määruse saneerimiskava kinnitamise osas ning jättis uue määrusega

kava kinnitamata ja lõpetas saneerimismenetluse. Saneerimisnõustajale ja ekspertidele tasu

määramise osas jäi maakohtu määrus muutmata. Lisaks peatas ringkonnakohus tagatiseta oma

määruse jõustumiseni maakohtu määruse täitmise ja jättis menetluskulud avaldaja kanda.

Määruse järgi peab saneerimine olema SanS § 36 p 2 järgi vähemalt kahe eksperdi arvates edukas.

Selle eelduse puudumisel ei olnud maakohtul alust kava kinnitada. Ringkonnakohus ei hinnanud asjas

esiletoodud kava poolt ja vastu esitatud argumente. Saneerimisnõustaja ja ekspertide tasu osas ei ole

maakohtu määrust vaidlustatud.

16. Avaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu 18. juuni 2010. a määruse

tühistada ja teha uus määrus või jätta jõusse maakohtu määrus saneerimiskava kinnitamise kohta.

Saneerimisnõustaja nõustus määruskaebusega.

Pank ja liisinguandja vaidlesid määruskaebusele vastu ning palusid jätta see rahuldamata ja

ringkonnakohtu määrus tühistamata.

17. Riigikohus tühistas 15. detsembri 2010. a määrusega ringkonnakohtu 18. juuni 2010. a määruse ja

saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Riigikohus ei nõustunud ringkonnakohtuga, et kui asjas on saneerimise edukust hindama määratud

kaks või rohkem eksperti, peavad kõik eksperdid hindama saneerimise tõenäoliselt edukaks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

18. Tallinna Ringkonnakohus jättis 23. detsembri 2010. a määrusega maakohtu 15. märtsi 2010. a

määruse muutmata ja määruskaebused rahuldamata. Määruskaebemenetluse kulud jättis

ringkonnakohus solidaarselt panga ja liisinguandja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega ega korranud neid. Maakohus kontrollis

SanS §-s 36 sätestatud tingimuste täitmist piisava põhjalikkusega. Vaieldav ei ole, et tegemist on

olulise tööandjaga. Maakohus põhjendas, miks ta võttis SanS § 36 p-s 2 sätestatud tingimuse täitmise

kontrollimisel aluseks ekspert R. Voldi arvamuse ega pidanud ekspert M. Nõmperi arvamuse alusel

õigeks jätta saneerimiskava kinnitamata. Tsiviilasja materjal, sh saneerimisnõustaja ja ekspert

R. Voldi arvamused ei võimalda teha järeldust, et avaldaja on püsivalt maksejõuetu. Seetõttu on

alusetu panga väide avaldaja aktsiate väärtusetuse kohta. Maakohus tegi põhjendatult järelduse, et

kava alusel ei kohelda mõnda võlausaldajat, sh panka oluliselt halvemini võrreldes teiste

võlausaldajatega. Pealegi ei anna võlausaldajate igasugune erinev kohtlemine alust jätta kava

kinnitamata, selleks annaks alust ainult oluline ebavõrdsus kohtlemises. Selliseid asjaolusid ei ole aga

võimalik tuvastada.

Määruskaebuse etteheited kava kestuse kohta ei võimalda jätta kava kinnitamata. Saneerimisnõustaja

on tähtaega põhjendanud ja kohus jõudis asjaolude kontrolli tulemusel veendumusele, et selline, kuigi

suhteliselt pikk tähtaeg, on praegusel juhul õigustatud. Pealegi on kavas märgitud 15-aastane

saneerimisperiood maksimaalne tähtaeg. Kava näeb ette ka ennetähtaegse täitmise võimaluse.

Maakohus leidis põhjendatult, et saneerimine on tõenäoliselt edukas. Lisaks maakohtu materjalile

kinnitab maakohtu järelduste õigsust ka saneerimisnõustaja 8. juuli 2010. a seisukoht, millest nähtub

mh, et saneerimismenetluse ajal on avaldaja majanduslik seis oluliselt rohkem paranenud, kui

prognoositi kavas. Tekkinud on rahaliste vahendite reserv, mida kasutatakse osaliselt

investeeringuteks, tagamaks tootmise efektiivsuse kasv, osa rahast hoitakse reservis võimalike riskide

maandamiseks ja osa arvel täidetakse kavas ettenähtud kohustused ennetähtaegselt. Seega on kava

ennetähtaegne täitmine tõenäoline.

Kavas ei saadud arvestada asjaoluga, et liisinguandja on liisingulepingud üles öelnud, kuna ta ütles

lepingud üles 8. jaanuaril 2010, s.o ca 2,5 kuu möödumisel kava võlausaldajatele esitamisest.

Maakohus hindas kõiki kava kinnitamise kohta otsustuse tegemiseks vajalikke asjaolusid. Kohtul ei

ole kohustust teha majandusanalüüsi, vaid anda hinnang, kas ettevõtja esitatud andmete kohaselt on

küllaldane alus uskuda ettevõtte kasumlikkuse taastumist. See, et pank ja liisinguandja maakohtu

seisukohtade ja järeldustega ei nõustu, ei anna alust teistsuguste järelduste tegemiseks ja kava

kinnitamata jätmiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

19. Pank ja liisinguandja esitasid Riigikohtule ühise määruskaebuse, milles paluvad tühistada

ringkonnakohtu 23. detsembri 2010. a määrus ja maakohtu 15. märtsi 2010. a määrus ning jätta

saneerimiskava kinnitamata. Kui Riigikohus leiab, et uue määruse tegemine ei ole võimalik, paluvad

kaebajad saata asi uueks läbivaatamiseks alama astme kohtule. Kaebajad paluvad samuti tunnistada

SanS § 22 lg 1 p-d 3 ja 4 põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja jätta need kohaldamata.

Menetlusse palutakse arvamuse andmiseks kaasata Finantsinspektsioon.

Määruskaebuse järgi on põhiseadusega vastuolus SanS § 22 lg 1 p-de 3 ja 4 tõlgendamine ja

kohaldamine viisil, mille tulemusena võlausaldaja tahte vastaselt:

vähendatakse pandiga tagatud nõuet 70% võrra ja allapoole panditud vara väärtust, muutes pandid

sellega sisutuks;

alustatakse pandiga tagatud eesõigusnõude rahuldamist alles pärast kõigi tagamata nõuete

rahuldamist;

sunnitakse võlausaldajat omandama väärtusetuid aktsiaid, sanktsioonina nähakse ette, et nõue

tühistatakse 70%;

kujundatakse ümber kestvuslepingu tulevikku suunatud tingimusi ja tulevikus tekkivaid nõudeid,

piirates sellega omandiõigust lepinguõiguse põhimõtete vastaselt.

Vastuolu on PS §-ga 31 ja 32, samuti on sätted õigusselgusetud (PS § 10), kuna nendest ei tulene

üheselt ja selgelt, millised on saneerimisabinõude kohaldamise piirid.

Kavas koheldakse panka oluliselt halvemini võrreldes teiste võlausaldajatega ja pankrotimenetlusega.

Tavaolukorras tuleks panga tagatud nõue rahuldada esmajärjekorras, aga kava kohaselt tehakse seda

viimases järjekorras ja ajalise viivitusega. Panga põhinõudest makstakse välja üksnes 30%, tagamata

võlausaldajatele aga 65-80% nõudest. Pakutavad aktsiad on sisuliselt väärtusetud. 2009. a-l ostis

HCE 94% avaldaja aktsiatest avalikul enampakkumisel 10 000 krooni eest. Järelikult on pangale

pakutavate 43% aktsiate väärtus 4500 krooni. Seega vähendatakse panga nõuet 70%, kui teiste

võlausaldajate nõuet vähendatakse 20-35%. Pankrotimenetluses oleks panga nõude rahuldamise

võimalik määr ekspertide hinnangul 40-60%. Nõuete konverteerimist aktsiateks ei saa teha

võlausaldaja tahte vastaselt ega võtta võlausaldajalt hüpoteegiga tagatud positsiooni, kui ta aktsiate

omandamisega ei nõustu.

Kava täitmise tähtaeg 15 aastat on ebamõistlikult pikk. Majanduse tsüklilisuse tõttu ei ole ekspertidel

võimalik ennustada, millises seisus on avaldaja 15 aasta pärast. Samuti peavad sellise pika tähtaja

riski kandma vaid kaks võlausaldajat - pank ja MES.

Liisinguandja suhtes kohaldatavad saneerimisabinõud on ebaseaduslikud. Liisingulepingud on üles

öeldud ja avaldajal puudub õiguslik alus liisingu esemeks olnud vara kasutada. Kava kinnitamine ei

saa muuta olukorda ega taasta avaldaja ja liisinguandja vahelist suhet. Kavas ei ole ette nähtud

vahendeid uute liisingulepingute sõlmimiseks. Kavaga ei ole võimalik ümber kujundada tulevikus

tekkivaid nõudeid (tasu liisitud vara kasutamise eest tulevikus). Selleks on vaja kokkulepet.

Avaldaja on püsivalt maksejõuetu. Kohtud on jätnud tähelepanuta sellekohased seisukohad ekspert

M. Nõmperi arvamuses. Avaldaja 2009. a seitsme kuu kahjum oli saneerimiskava järgi ca 20 miljonit

krooni, omakapital oli negatiivne. Samuti ei suutnud avaldaja tasuda jooksvaid kohustusi,

nt liisingumakseid. Ringkonnakohtu järeldused saneerimise edukuse kohta on ebaõiged. Avaldaja

senised majandustulemused on olnud võimalikud üksnes tänu panga ja liisinguandja õiguste jämedale

rikkumisele kavas ettenähtud viisil (liisinguvara alusetu kasutamine, nõuete vähendamine).

Ringkonnakohus ei ole sisuliselt analüüsinud maakohtu järeldusi saneerimise edukuse või

ebaedukuse kohta, jättes sellega täitmata Riigikohtu antud juhise. Ringkonnakohus on jätnud

vastamata määruskaebuse argumentidele avaldaja maksejõuetuse kohta ja jätnud tähelepanuta väited,

et panka koheldakse võrreldes teiste võlausaldajatega oluliselt halvemini, samuti tõendid avaldaja

aktsiate väärtusetuse kohta. Ka on jäetud käsitlemata panga nõude konverteerimine avaldaja

aktsiatesse. Ringkonnakohus ei ole analüüsinud kava ülipikka tähtaega ega käsitlenud liisinguandja

väiteid liisinglepingute esemeks oleva vara kasutamise õigusliku aluse puudumise ja liisingulepingute

ümberkujundamise kohta.

20. Avaldaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata.

21. Määruskaebuse kohta esitas arvamuse ka saneerimisnõustaja, kes leidis, et saneerimiskava

kinnitamine on õigustatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

22. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrused tuleb jätta muutmata

ekspertidele tasu määramise osas, ringkonnakohtu määrus ka osas, millega ringkonnakohus lahendas

taotluse maakohtu määruse täitmise peatamiseks. Muus osas tuleb kohtute määrused

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3 alusel tühistada. Asjas on võimalik teha uus

määrus, millega jätta avaldaja saneerimiskava kinnitamata ja lõpetada saneerimismenetlus ning

vabastada saneerimisnõustaja. Samuti tuleb kindlaks määrata saneerimisnõustaja tasu ja talle

hüvitatavad kulutused. Määruskaebus rahuldatakse.

23. Kolleegium käsitleb esmalt kaebeõigust ja menetlusosaliste ringi (I), seejärel aga

saneerimismenetluse formaalsete eelduste ja saneerimiskava kinnitamise tingimuste täitmist (II).

Edasi analüüsib kolleegium üldiselt saneerimismenetluse mõju võlausaldajate nõuetele ja

saneerimisabinõude lubatavust (III) ning pandiga tagatud nõude ümberkujundamist ja nõude

aktsiatega asendamist saneerimismenetluses (IV). Edasi käsitleb kolleegium panga väiteid tema

õiguste rikkumise kohta (V) ja liisinguandja väiteid tema õiguste rikkumise kohta (VI). Lõpetuseks

teeb kolleegium menetluslikud otsustused (VII).

I

24. Määruse peale, millega saneerimiskava kinnitatakse või kinnitamata jäetakse, võib ettevõtja või

võlausaldaja SanS § 37 lg 3 järgi esitada määruskaebuse. Lähtudes TsMS § 696 lg 1 teisest lausest,

saab määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse ka

Riigikohtule.

Saneerimismenetlusele kohaldatakse SanS § 4 järgi tsiviilkohtumenetluse seadustikus hagita

menetluse kohta sätestatut. Hagita menetluses võib TsMS § 696 lg 3 esimese lause järgi maakohtu

menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse

peale määruskaebuse esitada isik, kelle õigusi on määrusega kitsendatud. Kolleegium tõlgendab seda

sätet koostoimes SanS § 37 lg-ga 3 selliselt, et kui ringkonnakohus on jätnud maakohtu määruse

muutmata, saab ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes isik, kes

vaidlustas eelnevalt ka maakohtu määrust. Sellist tõlgendust toetab ka kassatsioonimenetluse kohta

käiv TsMS § 668 lg 5, mille järgi ei saa ringkonnakohtu otsuse peale esitada kassatsioonkaebust osas,

milles maakohtu otsust apellatsioonkaebusega ei vaidlustatud.

Kuna pank ja liisinguandja vaidlustasid maakohtu määrust saneerimiskava kinnitamise kohta, on neil

ka õigus kaevata ringkonnakohtu määruse peale, millega jäeti määruskaebused rahuldamata.

25. Saneerimisseadus määratleb üldiselt küll ettevõtja ja võlausaldajate õigused maakohtus

(vt nt SanS § 7 lg 1, § 12 lg 1, § 13 lg 1, § 24 lg 1, § 26), kuid ei käsitle küsimust, kes neist ja millises

rollis osaleb määruskaebuse lahendamisel ringkonnakohtu või Riigikohtu menetluses. Esmajoones

tekib kõrgemas kohtuastmes kirjalikus menetluses küsimus, kellele tuleb edastada kohtulahend ja

kellele määruskaebus ning kellelt tuleb küsida selle kohta seisukoht ja kellele edastada

määruskaebuse kohta tehtud lahend.

Hagita menetluses on menetlusosalised TsMS § 198 lg 1 p 2 järgi avaldaja ja muud asjast puudutatud

isikud. Hagita menetluse osalised kaasab kohus TsMS § 198 lg 3 esimese lause järgi omal algatusel.

TsMS § 198 lg 3 teise lause järgi eeldatakse, et hagita menetluse menetlusosalised on isikud, kellel on

seaduse kohaselt õigus menetluses tehtava määruse peale edasi kaevata. Määruse peale, millega

saneerimiskava kinnitatakse või kinnitamata jäetakse, võib SanS § 37 lg 3 järgi esitada

määruskaebuse nii ettevõtja ise kui ka tema (saneerimisest puudutatud) võlausaldajad. Sellest

eeldusest lähtudes tuleks menetlusse kaasata justkui kõik kaebama õigustatud isikud, st avaldaja ja

kõik saneerimiskavast puudutatud võlausaldajad.

26. TsMS § 198 lg 3 teise lause järgne eeldus kaebeõiguse seostamisest menetlusse kaasamisega ei

ole siiski absoluutne, st mitte kõigis hagita menetlustes ei tule ringkonnakohtu või Riigikohtu

menetlusse kaasata kõiki isikuid, kellel on õigus esitada maakohtu lahendi peale määruskaebus.

Hagita menetlused on liiga erinevad, mistõttu tuleb iga menetluse puhul hinnata, kas ja millises

ulatuses eeldus kehtib. Seejuures on eriregulatsiooni puudumisel sobiv lähtuda hagita menetluses

üldist kaebeõigust reguleerivast TsMS § 660 lg 3 esimesest lausest ja § 696 lg 3 esimesest lausest,

millest tulenevalt hinnatakse kaebeõiguse olemasolu selle järgi, kas isiku õigusi on kaevatava

lahendiga kitsendatud. Seega tuleks ringkonnakohtu ja Riigikohtu menetlusse kaasata need maakohtu

määruse peale kaebust esitama õigustatud isikud, kelle õigusi lahendiga kitsendatakse.

Erinevate hagita menetluste puhul on isikute osalemine neis maakohtus erinev. Ei ole võimalik

määrata universaalset menetlusmudelit ning menetlusosaliste ringi ja menetlusest puudutatud isikute

õigusi nagu jätab mõneti eksitava mulje TsMS § 198 lg 1 p 2. Iga konkreetse menetluse puhul tuleb

selgeks teha, kes ja millises ulatuses on sellest menetlusest puudutatud ja millised õigused tuleb neile

tagada. Menetlused erinevad sõltuvalt sellest, kas asja saab algatada üksnes avalduse alusel või saab

selle algatada ka kohus ise. Sisult saab n-ö olemuslikest hagita (st vaidlusvälistest) asjadest, mille

puhul täidab kohus riigilt talle üle kantud avalikku ülesannet (nt lapsendamine), selgelt eristada

sisulisi vaidlusmenetlusi, mis lahendatakse hagita menetluse põhimõttel üksnes otstarbekusest (vt ka

Riigikohtu 17. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20). Teistest hagita asjadest

eristuvad omakorda rangelt formaliseeritud maksekäsu kiirmenetlus ning nii vaidlus- kui ka

vaidluseta menetluse elemente sisaldavad suuresti iseseisvate menetlusreeglitega komplekssed

maksejõuetuse menetlused: pankrotimenetlus, saneerimismenetlus ja võlgade

ümberkujundamismenetlus.

27. Saneerimismenetluse saab kohus algatada üksnes enda saneerimist taotleva ettevõtja avalduse

alusel (SanS § 7 lg 1). Seetõttu on nii ringkonnakohtus kui ka Riigikohtus menetlusosaline ettevõtja

ise. Ettevõtjale tuleb mh edastada menetlust lõpetavad lahendid ja nende peale esitatud kaebused,

samuti küsida kaebuste kohta tema seisukohta ja võimaldada tal esitada taotlusi.

Menetlusosaline on kindlasti ka vastavalt maa- või ringkonnakohtusse määruskaebuse esitanud

võlausaldaja. Problemaatiline on aga ringkonnakohtu või Riigikohtu menetlusse nende võlausaldajate

kaasamine, kes ise ei ole varem määruskaebust esitanud.

28. Määrus, millega saneerimiskava kinnitatakse või kinnitamata jäetakse, toimetatakse SanS § 37

lg 1 esimese lause järgi kätte ettevõtjale ja kõigile võlausaldajatele, kelle õigusi kavaga mõjutatakse.

Seega tuleb kava kinnitamise või kinnitamata jätmise kohta tehtud maakohtu määrus nii ettevõtjale

kui ka kõigile kavast puudutatud võlausaldajatele kätte toimetada (vt ka Riigikohtu 18. novembri

2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09, p 22). Lähtudes TsMS § 663 lg-st 3 ja § 664 lg-st 1, tuleb

maakohtu määruse peale esitatud määruskaebus toimetada kätte menetlusosalistele ja küsida ka neilt

kaebuse kohta seisukohta (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09, p 23). Kolleegiumi

arvates on puudutatud menetlusosaliseks kõik need ettevõtja võlausaldajad, kelle nõudeid soovitakse

kavaga ümber kujundada, st neile tuleb määruskaebus maakohtu määruse peale kätte toimetada ja

küsida neilt selle kohta seisukohta.

Toimiku materjalide kohaselt on praeguses tsiviilasjas võlausaldajatele kätte toimetatud nii maakohtu

määrus saneerimiskava kinnitamise kohta (vt IV kd) kui ka panga ja liisinguandja määruskaebused

maakohtu määruse peale (V(1) kd).

29. Määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määrus toimetatakse TsMS § 667 lg 4 esimese lause

järgi menetlusosalistele kätte. Riigikohus toimetab määruskaebuse ja selle lisade ärakirjad

TsMS § 701 lg 1 järgi kätte menetlusosalistele ja küsib neilt vastuse, välja arvatud juhul, kui määrus

teiste menetlusosaliste õigusi ei puuduta.

Kolleegium leidis eespool, et kui ringkonnakohus on jätnud maakohtu määruse muutmata, saab

ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse üksnes isik, kes vaidlustas eelnevalt ka

maakohtu määrust (vt määruse p 24). Arvestades seda ja asjaolu, et võlausaldajate suure arvu puhul

(saneerimiskava järgi oli avaldajal saneerimismenetluse algatamise ajal 127 võlausaldajat) võiks kogu

kaebemenetlus jääda venima, ning ka seda, et menetluses osaleb avaldajast ettevõtja, kelle seisukohad

langevad eeldatavasti kokku kava kinnitamise vaidlustamata jätnud võlausaldajatega, ei pea

kolleegium hädavajalikuks, et maakohtu kava kinnitamise määruse peale esitatud määruskaebuse

kohta tehtud ringkonnakohtu määrus oleks kõigile võlausaldajatele kätte toimetatud nagu ka selle

määruse peale esitatud määruskaebus. Seejuures arvestab kolleegium ka kohtu suuremat asjaolude

väljaselgitamise kohustust hagita menetluses. Pealegi on menetluse ese Riigikohtus nagunii piiratud

õiguse kohaldamise ja menetlusnormide järgimise hindamisega.

Samuti arvestab kolleegium sellega, et menetluses on küsitud seisukoht saneerimisnõustajalt.

Saneerimisnõustaja ei ole samas menetlusosaline ringkonnakohtu ega Riigikohtu menetluses, st talle

ei tule lahendeid ega kaebusi kätte toimetama, tal ei ole õigust kaevata saneerimiskava kinnitamise

või kinnitamata jätmise peale ega esitada selle kohta taotlusi. Saneerimisnõustaja staatus vastab

menetluslikult TsMS § 198 lg 3 neljandale lausele, mille järgi võib kohus hagita menetlusse

seisukoha andmiseks kaasata ka muid isikuid või asutusi, kui see on kohtu arvates vajalik asja

õigemaks lahendamiseks. Kuigi saneerimisnõustaja ei esinda võlausaldajaid, on tema seisukohad

käesolevas menetluses üldiselt kattunud avaldajaga ja väljendavad seega eelduslikult ka kava

kinnitamisega nõustunud võlausaldajate seisukohti.

30. Kolleegium ei pea põhjendatuks küsida asja lahendamise kohta seisukohta Finantsinspektsioonilt,

nagu taotlevad pank ja liisinguandja.

Põhimõtteliselt võib kohus TsMS § 198 lg 3 neljanda lause järgi Finantsinspektsioonilt finantssektorit

puudutavas hagita kohtuasjas arvamust küsida. Sarnaselt võib kohus arvamust küsida hagiasjades

(TsMS § 393 lg 4). Seisukoha võib küsida TsMS § 641 lg 5 järgi ka ringkonnakohus ja TsMS § 681

lg 5 järgi ka Riigikohus. Taotlusest nähtub, et Finantsinspektsiooni arvamust soovitakse küsida

esmajoones selleks, et hinnata asjas tehtava lahendi mõju finantssektorile, tagatiste väärtuse

hindamisele jne. See on põhimõtteliselt küsimus, mida seadus võimaldab Finantsinspektsioonilt kui

finantssektori järelevalve asutuselt küsida. Kolleegium ei pea seda praegusel juhul siiski vajalikuks,

kuna leiab, et saab määruskaebuses toodud asjaolusid ja lahendiga kaasnevaid mõjusid piisavalt

hinnata ka Finantsinspektsiooni seisukohata.

II

31. Järgnevalt analüüsib kolleegium saneerimismenetluse formaalsete eelduste ja saneerimiskava

kinnitamise tingimuste täitmist. Seejuures käsitleb kolleegium määruskaebuse väiteid menetluskorra

rikkumise kohta, mida saavad esitada mõlemad määruskaebuse esitajad. Määruskaebuses toodud

väited kummagi kaebaja õiguste rikkumisest puudutavad üksnes kumbagi kaebajat eraldi ega mõjuta

teise õigusi.

Muu hulgas saab saneerimiskava 15-aastase tähtaja võimalik ebamõistlikkus puudutada üksnes panga

õigusi, kuna kava järgi hakataks liisinguandjale iga liisingulepingu maksegraafiku järgseid

tagasimakseid uuesti tegema alates 1. jaanuarist 2011 ja n-ö maksepuhkuse aja eest kumuleerunud

intress makstakse välja ühekordse maksega 2012. a veebruaris. Seega ei mõjutata kava tähtaeg sellele

järgnevas osas enam liisinguandja õigusi.

Lisaks ei ole liisinguandja, erinevalt pangast, esitanud maakohtule SanS § 26 järgset avaldust

saneerimiskava kinnitamata jätmiseks. Sellega on liisinguandja minetanud võimaluse tugineda neile

alustele saneerimiskava kinnitamata jätmiseks, mida ta oleks võinud taotleda maakohtult, st et tema

õigusi on saneerimiskava koostamise või saneerimiskava vastuvõtmise käigus oluliselt rikutud

(SanS § 26 p 2) või saneerimiskava alusel koheldakse teda oluliselt halvemini võrreldes teiste

võlausaldajatega või võrreldes teiste samasse rühma kuuluvate võlausaldajatega (SanS § 26 p 3).

Määruskaebuse esitamisel saab liisinguandja tugineda üksnes muudele võimalikele rikkumistele

saneerimismenetluses.

32. Kaebajate ühised etteheited kohtutele on kokkuvõtlikult järgmised:

avaldaja on püsivalt maksejõuetu, mille kohta on kohtud jätnud tähelepanuta määruskaebuste väited

ja ekspert M. Nõmperi seisukohad;

ringkonnakohus ei ole sisuliselt analüüsinud maakohtu järeldusi saneerimise edukuse või ebaedukuse

kohta, jättes täitmata Riigikohtu juhise;

ringkonnakohtu järeldused saneerimise edukuse kohta on ebaõiged.

33. Kolleegium ei nõustu kaebajatega, et nende väiteid avaldaja maksejõuetuse kohta ei ole

analüüsitud.

Ringkonnakohus on oma määruse p-s 23 märkinud, et tsiviilasja materjalid, mh saneerimisnõustaja ja

ekspert R. Voldi arvamused ei võimalda teha järeldust, nagu oleks avaldaja püsivalt maksejõuetu.

Ekspert M. Nõmperi seisukohti avaldaja maksejõuetuse kohta on analüüsinud lähemalt maakohus

(vt maakohtu määruse p 1.5). Jättes muutmata maakohtu määruse ei pidanud ringkonnakohus

TsMS § 654 lg 6 esimese lause järgi (koostoimes TsMS §-ga 659) kordama maakohtu seisukohti,

mida on ringkonnakohtu määruses ka märgitud.

34. Samuti ei nõustu kolleegium määruskaebuse väitega, et ringkonnakohus jättis täitmata samas

asjas 15. detsembril 2010 tehtud Riigikohtu määruses (tsiviilasi nr 3-2-1-131-10) antud juhise

avaldaja saneerimise tõenäolise edukuse kontrollimise kohta.

Riigikohus heitis 15. detsembri 2010. a määruses samas asjas (tsiviilasi nr 3-2-1-131-10)

ringkonnakohtule ette, et see lahendas asja üksnes formaalselt saneerimiskava hinnanud ekspertide

seisukohtade vastukäivusele tuginedes ega kontrollinud maakohtu seisukohta avaldaja saneerimise

tõenäolise edukuse kohta (vt Riigikohtu 15. detsembri 2010. a määruse p 19). Kaevatavas määruses

on ringkonnakohus seda analüüsinud ja maakohtuga nõustunud, viidates mh, et avaldaja majanduslik

seisund on ka menetluse ajal oluliselt paranenud ja tõenäoline on koguni kava ennetähtaegne täitmine

(vt ringkonnakohtu määruse p 25).

35. Saneerimismenetluse algatamise eeldusena peab ettevõtja SanS § 8 lg 1 p 1 järgi põhistama, et

tema maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline. Kohus lõpetab SanS § 40 lg 2 järgi

saneerimismenetluse, kui selgub, et ettevõtja on püsivalt maksejõuetu. Saneerimisseadus ei defineeri

"maksejõuetust", mida teeb aga pankrotiseadus (PankrS). Võlgnik on PankrS § 1 lg 2 järgi

maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku

majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Juriidilisest isikust võlgnik on PankrS § 1 lg 3 järgi

maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku

majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

Riigikohus on varem leidnud, et saneerimisel tuleb eristada ettevõtja püsivat maksejõuetust ja ajutist

maksejõuetust, mis on saneerimismenetlusega ületatav (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

122-09, p 20). Saneerimisest tuleks SanS §-dele 1 ja 2 tuginedes keelduda, kui on ilmselge, et

ettevõtja kohustuste, vara ja eeldatavate sissetulekute suhe on selline, et mõistlikke

saneerimisabinõusid (mida võlausaldajad ja/või kohus võiks põhimõtteliselt heaks kiita) rakendades

ei saavutataks olulise osa jaoks võlausaldajatest või olulise osa kohustuste osas suure tõenäosusega

paremat tulemust kui ettevõtja pankroti korral. See tähendab, et saneerimismenetluse välistab üksnes

püsiv maksejõuetus. Sama kehtib saneerimismenetluse ennetähtaegse lõpetamise kohta SanS § 40

lg 2 alusel. Saneerimismenetlust ei saa SanS § 8 lg 2 p 1 järgi enam algatada siis, kui ettevõtja suhtes

on algatatud pankrotimenetlus, st üldjuhul on määratud talle juba ajutine pankrotihaldur.

Avaldaja maksejõuetuse hindamine eeldab tõendite hindamist, mis on Riigikohtu pädevuses

TsMS § 688 lg-te 3-5 kohaselt vaid piiratult. Menetlusõiguse norme ei ole kohtud avaldaja

maksejõuetust hinnates kolleegiumi arvates oluliselt rikkunud.

36. Saneerimisseadus ei näe ette võimalust, et saneerimismenetlust ei algatata või saneerimiskava ei

kinnitata põhjusel, et ettevõtja makseraskused on põhjustatud ettevõtja juhtorganite liikmete

oskamatuse, lohakuse või lausa pahatahtluse (sh kuritegude) tõttu. Seadus ei omista makseraskuste

tekkimise põhjustele menetluse algatamise eeldusena tähendust. Samas saab kohus seda arvestada,

kui ta lahendab kava kinnitamist, mh kas sellistel asjaoludel tekkinud võlgade ümberkujundamine

taotletud viisil on ikka õigustatud ning kas kava täitmise tõenäosus nt sama juhtkonnaga jätkates on

ikka piisavalt tagatud ja võlausaldajate huve arvestades õigustatud.

Seega, kuigi ekspert M. Nõmper tõi avaldaja makseraskuste põhjusena sisuliselt välja laenuraha

suures ulatuses mittesihipärase kasutamise, ei välista see iseenesest avaldaja saneerimiskava

kinnitamist.

37. Saneeritava ettevõtte jätkusuutliku majandamise võimalikkus pärast saneerimist on SanS § 8 lg 1

p 3 järgi üks saneerimismenetluse algatamise eeldus. Kohus kinnitab võlausaldajate vastuvõtmata

saneerimiskava SanS § 30 lg 1 p 4 järgi mh vaid juhul, kui saneerimisnõustaja hinnangul on ettevõtte

saneerimine tõenäoline. See ei tähenda siiski, et kohus võiks saneerimisnõustaja positiivse hinnangu

puhul jätta kava kontrollimata, vaid ta peab hindama kava realistlikkust ja realiseeritavust. Riigikohus

tõlgendas samas asjas tehtud määruses (tsiviilasi nr 3-2-1-131-10, p 19) SanS § 36 p 2 selliselt, et

kohus ei kinnita kava, kui seda ei pea tõenäoliselt edukaks ükski kohtu määratud ekspert.

Seaduse mõttega ei ole kooskõlas kinnitada kava, mida ettevõtja tõenäoliselt täita ei suuda. Kava

täitmise tõenäosust hinnates saab kohus lähtuda üksnes kavas ettenähtud saneerimisabinõudest ega

hinda seda, kas need on lubamatud, mh kas mõne võlausaldaja õigusi on ebaproportsionaalselt

kahjustatud. Seda kontrollib kohus eraldi. Kohtu roll kava edukuse kontrollimisel on anda hinnang,

kas esitatud kujul on kava täitmine tõenäoline, lähtudes ümberkujundatavate kohustuste iseloomust ja

suurusest, ettevõtja varast ja võimalikest rahavoogudest ning muudest olulistest asjaoludest.

Seejuures ei ole vaja teha täiemahulist majandusanalüüsi, vaid piisab üldisest hinnangust tõenäosuse

alusel. Silmas tuleb pidada, et mida pikem on kava tähtaeg, seda vähem objektiivsem selline hinnang

on ja seda põhjalikum peaks see olema. Vajadusel võib kohus küsida ettevõtjalt või

saneerimisnõustajalt täiendavaid andmeid ja põhjendusi.

Kohtud on käesolevas asjas kava täitmise edukust kolleegiumi arvates piisava põhjalikkusega

käsitlenud.

38. Määruskaebuse esitajad ei ole väitnud, et käesolevas asjas oleks olulisi menetluslikke eksimusi

saneerimismenetluse algatamise, nõuete kindlakstegemise, saneerimiskava hääletamise või

kinnitamise otsustamise faasis. Järgitud on kava esitamisele ja ekspertide arvamuse esitamisele

ettenähtud tähtaegu. Kahtluse alla ei ole seatud ekspertide pädevust ega erapooletust, sh võimalikku

seotust mõne menetlusosalisega. Samuti ei ole vaidlustatud saneerimisnõustaja pädevust. Maakohus

andis määruses hinnangu panga avaldusele jätta kava kinnitamata.

Seega on saneerimismenetluse üldised formaalsed eeldused täidetud. Nii on leidnud oma määruses ka

maakohus.

39. Kolleegium juhib tähelepanu siiski olulisele menetluslikule aspektile, millega käesolevas asjas ei

ole ilmselt arvestatud.

Nimelt võib saneerimiskavas SanS § 21 lg 2 esimese lause järgi ette näha, et võlausaldajate nõuded

rahuldatakse võlausaldajate rühmade kaupa (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09,

p 18). Ühe rühma moodustavad SanS § 21 lg 2 teise lause järgi ühesuguste õigustega võlausaldajad.

Võlausaldajate rühmade moodustamisel on seaduse järgi olulised tagajärjed, mh:

kava võtavad võlausaldajad sel juhul vastu üksnes juhul, kui igas rühmas hääletas selle poolt

vähemalt pool kõigist ühte rühma kuuluvatest võlausaldajatest, kellele kuulub vähemalt kaks

kolmandikku rühmas esindatud häältest (SanS § 24 lg 4);

kohus saab võlausaldajate vastuvõtmata kava järgi kinnitada üksnes juhul, kui kava toetab vähemalt

pool igasse rühma kuuluvatest võlausaldajatest (vt SanS § 30 lg 1 p 6, § 29 lg 1 p 2);

kohus kinnitab võlausaldajate vastuvõtmata kava üksnes siis, kui kava alusel ei kohelda mõnda

võlausaldajat oluliselt halvemini võrreldes teiste samasse rühma kuuluvate võlausaldajatega

(SanS § 36 p 3).

Seega on võlausaldajate grupeerimisel oluline tähtsus kava kinnitamise otsustamisel, st kui nt omaette

rühmas olevatest pandiga võlausaldajatest vähemalt pool kava kinnitamist ei toeta, ei ole õigust

taotleda ka kohtult kava kinnitamist.

40. Kuigi võlausaldajate rühmade moodustamise kohustust SanS § 21 lg 2 esimesest lausest ei tulene,

ei tähenda see seda, et faktiliselt võlausaldajaid saneerimiskavas õiguste kaupa grupeerides võiks

vältida rühmitamisest tulenevaid tagajärgi üksnes seeläbi, et seda rühmadeks jagamiseks ei nimetata.

Seega, kui kavas koheldakse erinevate õigustega võlausaldajad oluliselt erinevalt, olgu nende nõuete

suhtes rakendatavate saneerimisabinõude olemuse, maksete ajatamise erineva tähtaja või nõude

rahuldamise protsendi vms osas, tähendab see sisuliselt ka rühmade loomist ja sellele kehtestatud

nõuete järgimise kohustust menetluses. Selline käsitlus kaitseb võlausaldajate huve ning tagab, et

erinevate võlausaldajate erinev kohtlemine oleks kavas eraldi põhjendatud ja et võlausaldajatele oleks

tagatud võimalus hääletada rühmade kaupa.

41. Praeguses asjas on saneerimiskavas ette nähtud sisuliselt erinevate õigustega võlausaldajate

nõuete rahuldamine erineval viisil (vt V(2) kd, tl 14-16). Kavas on selle kohta aga märgitud:

"Võlausaldajaid ei rühmitata. Erinevate õigustega võlausaldajate (nt pandiga tagatud nõuetega

võlausaldajad) erinev kohtlemine, lähtudes võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõttest, tagatakse

nende diferentseerimisega tulenevalt erinevate saneerimismeetmete rakendamisest nende nõuete

suhtes." (Vt V(2) kd, tl 9). Kolleegium järeldab sellest, et tegelikult moodustati kavas eri õigustega

võlausaldajate rühmad. Sisuliselt nägi rühmasid kavas võlausaldajate nõuete rahuldamisel ka

nt ekspert R. Volt (vt tema arvamus, II kd, tl 218). Samas hääletust kava kinnitamise kohta rühmade

kaupa ei korraldatud ega ole ka kindel, kas kava kohtule kinnitamiseks vajalik võlausaldajate enamus

rühmade kaupa (nagu nõuab SanS § 29 lg 1 p 2 ja § 30 lg 1 p 6) oli olemas, st kas kohus üldse võis

sellise kava kinnitada. Asja materjalidest nähtub, et nt rühmas "liisinguandjad" tõenäoliselt vajalikku

häälteenamust ei saavutatud.

Kuna pank ega liisinguandja ei ole menetluses aga tuginenud sellele, et nende õigusi oleks rühmade

hääletuskorra järgimata jätmise tõttu rikutud, ei ole võimalik rikkumine ka kohtulahendite tühistamise

aluseks.

III

42. Järgnevalt käsitleb kolleegium üldiselt saneerimismenetluse mõju võlausaldajate nõuetele ja

saneerimisabinõude lubatavust.

43. Saneerimisseadus ei keela saneerimisabinõuna krediidiasutuste või finantseerimisasutuste nõuete

ümberkujundamist, samuti ei ole keelatud pandiga tagatud nõuete või liisingulepingutest tulenevate

nõuete ümberkujundamine.

Erandlikult ei saa saneerimiskavas SanS § 22 lg 2 järgi ümber kujundada üksnes töölepingu alusel

tekkinud nõuet. Täiendavaid erandeid, milliste nõuete ümberkujundamine oleks keelatud,

saneerimisseadusest ei nähtu. Nii on Riigikohus leidnud, et ka nt maksunõude ümberkujundamine

saneerimismenetluses ei ole välistatud, kuna seaduses erandit selle kohta tehtud ei ole (vt Riigikohtu

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09, p 17).

44. Nõude ümberkujundamine on SanS § 22 lg 1 järgi muu hulgas kohustuse täitmise tähtaja

pikendamine, rahalise nõude täitmine osamaksetega, võlasumma vähendamine või kohustuse

asendamine juriidilise isiku osa või aktsiaga. Lubatavate saneerimisabinõude loetelu on seaduses

lahtine. Seega ei saa muude saneerimisabinõude rakendamise puhul iseenesest rääkida vastuolust

SanS § 22 lg-ga 1. See ei tähenda siiski, et saneerimismenetluses võiks ümber kujundada nõudeid

ükskõik millisel viisil.

45. Kolleegiumi arvates saab saneerimismenetluses reeglina ümber kujundada üksnes

saneerimismenetluse algatamise ajaks sissenõutavaks muutunud nõudeid, st mitte nõudeid, mis ei ole

veel muutunud sissenõutavaks või ei ole isegi tekkinud.

Nii ei saa vähemalt üldjuhul etteulatuvalt muuta kestvuslepingutest tulenevaid nõudeid, st sisuliselt

muuta etteulatuvalt kestvuslepingut. See oleks vastuolus saneerimismenetluse eesmärgi ja olemusega

(mh SanS § 22 lg-ga 1), milleks on esmajoones juba tekkinud ja sissenõutavaks muutunud võlgade

restruktureerimine, mitte lepingute kohtu korras muutmine tulevikku suunatuna. Nii ei saa

nt otsustada, et ettevõtja maksaks järgmise seitsme aasta jooksul talle esitatavatest elektri- või

soojaarvetest üksnes poole. Selline käsitlus kahjustaks mh ebaproportsionaalselt võlausaldajate õigusi

(keda sunnitaks müüma kaupu ja osutama teenuseid alla turuhinna) ja võib moonutada ka

konkurentsi, tagades ettevõtjale oma kaupade või teenuste pakkumisel ebaausa hinnaeelise.

46. Kolleegium möönab siiski vajadust saneerimise huvides sekkuda erandlikult ja ajutiselt ka

kestvuslepingutesse, kui vastasel korral ei oleks saneerimisega taotletavat eesmärki (ettevõtte

jätkusuutlik toimimine edaspidi) tõenäoliselt võimalik saavutada ja sellega ei kahjustata

ebaproportsionaalselt võlausaldajate õigusi.

Kolleegiumi arvates ei ole SanS § 22 lg 1 järgi välistatud näha ette kestvuslepingute (sh pandiga

tagatud krediidilepingud) ümberkujundamine selliselt, et lepingud kava kinnitamisega lõpetatakse ja

ümber kujundatakse lepingu lõpetamisest tekkinud kohustused. Samuti tuleb kõne alla, et

krediidilepingute (sh liisingulepingute) puhul nähakse saneerimiskavaga ette maksepuhkus (nii

põhiosale kui ka intressile), kuid sel perioodil tekkivaid nõudeid (sh intressinõudeid) sel juhul ei

vähendata, vaid üksnes ajatatakse mõistlikult. Selline "maksepuhkus" saab tulla kõne alla siiski

üksnes erandlikult ega saa ületada vähemalt üldjuhul üht aastat. Kolleegiumi arvates hõlmab selline

võimalus ka pandiga tagatud nõudeid, mida pant jääb jätkuvalt tagama. Need põhimõtted tulenevad

ka sarnast menetlust detailsemalt reguleeriva võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse

(VKS) §-st 3. Saneerimismenetluse eesmärgi parema tagamise huvides ei näe kolleegium põhjust

analoogia alusel siiski kohaldada VKS § 3 lg-t 3, mis võimaldab liisinguandjal vastukaaluks

liisingulepingu üles öelda. Samuti ei ole alust kohaldada VKS § 24 lg-t 6, kuna seadusandja ei ole

sidunud saneerimismenetluses pandiga tagatud nõuete ümberkujundamise lubatavust pandipidaja

nõusolekuga.

47. Saneerimiskava kinnitamine loob ettevõtja ja võlausaldajate vahel iselaadse õigussuhte, mille

järgi:

kava kinnitamisega hakkab kavas ettenähtud õiguslik tagajärg SanS § 45 lg 1 järgi kehtima ettevõtja

ja isiku kohta, kelle õigusi kavaga mõjutatakse;

kui kavas on ette nähtud kohustuse täitmise tähtaja pikendamine, ei saa kavas nimetatud tähtaja

jooksul nõuet SanS § 45 lg 5 teise lause järgi maksma panna;

kava kehtivuse ajal ei saa SanS § 47 lg 1 järgi esitada hagiavaldust nõude alusel, mille kohta kava

kehtib;

kava täitmise tähtaja möödumisel lõpeb SanS § 53 lg 1 järgi saneerimismenetlus ja võlausaldaja saab

SanS § 53 lg 2 järgi kavaga ümberkujundatud nõude pärast kava täitmise tähtaja möödumist maksma

panna ainult kavas kokkulepitud, kuid kava kohaselt täitmata ulatuses;

kava tühistamisel langevad saneerimismenetluse algatamise tagajärjed SanS § 51 lg 2 järgi ära

tagasiulatuvalt ning võlausaldajal, kelle nõue kavaga ümber kujundati, taastub nõudeõigus ettevõtja

vastu esialgses suuruses, arvestades seda, mida võlausaldaja kava täitmise käigus on juba saanud.

Eelnevast järeldab kolleegium, et kava kinnitamisega ei muudeta iseenesest materiaalõiguslikult

olemasolevat võlasuhet, vaid sisuliselt olemasolev võlasuhe "külmutatakse" ja saneerimiskavaga

luuakse selle kõrvale uus võlasuhe, mille täitmine hakkab toimuma kava järgi. Kui kava täidetakse,

loetakse täidetuks ka esialgne võlasuhe. Sama tagajärg on ka siis, kui võlgnik kavast tulenevaid

kohustusi rikub, kuid kava ometigi ei tühistata - sel juhul saab võlausaldaja nõuda vaid kavast

tulenevate kohustuste täitmist, mh kavale kui täitedokumendile tuginedes (SanS § 45 lg 5 esimene

lause, § 53 lg 2). Kava ennetähtaegsel tühistamisel langeb selle mõju tagasiulatuvalt ära (SanS § 51

lg 2), st "külmutatud" võlasuhe taastub tervikuna.

Nii saab saneerimiskavast tulenevaid tagajärgi hinnata esmajoones võlaõigusseaduse (VÕS) § 89 lg 2

alusel. Ettevõtja teeb saneerimiskavas ettepaneku nõude ümberkujundamiseks ning kui võlausaldaja

sellega nõustub, ongi nad sõlminud sisuliselt kokkuleppe uue võlasuhte kohta, mis jõustub kava

kinnitamisega ja loetakse täidetuks (koos "külmutatud" võlasuhtega) kava täitmise või tähtaja

möödumisega, kuid mis langeb tagasiulatuvalt ära kava tühistamise korral. Võlausaldaja, kes võla

ümberkujundamisega ei nõustunud, tahteavalduse saab kohus kava kinnitades asendada.

48. Kohus kontrollib võlausaldajate vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamisel mh seda, kas nõuete

ümberkujundamine on põhimõtteliselt lubatud ja kas seda on tehtud lubataval viisil. Vähemalt

saneerimiskava kinnitamata jätmise avalduse esitanud võlausaldaja nõude suhtes kohaldatavaid

ümberkujundamisabinõusid tuleb aga kontrollida ka sisuliselt. Võlausaldajate vastuvõtmata kava

kinnitamise välistab SanS § 36 p 3 järgi see, kui kava alusel koheldakse võlausaldajat oluliselt

halvemini võrreldes teiste võlausaldajatega või võrreldes teiste samasse rühma kuuluvate

võlausaldajatega.

Võlausaldajate erinev kohtlemine ei pruugi aga tingimata tähendada nende ebavõrdset kohtlemist.

Saneerimise edukuse huvides võib olla põhjendatud, et nt suuremad nõuded rahuldatakse

rahavoogude tasakaalustamiseks hiljem kui väiksemad nõuded, kompenseerides erinevuse nt intressi

maksmisega, osalusega ettevõtja tulevases kasumis vm viisil, samuti võib olla põhjendatud, et

jooksvatest kulutustest tulenevaid nõudeid üldse ümber ei kujundata. Välistatud ei ole ka üksnes

mõne suure nõude ümberkujundamine, kui selleks on mõistlik põhjendus. Erinevat kohtlemist tuleb

kavas aga põhjendada. Seejuures võimaldab erinevat kohtlemist õigustada võlausaldajate mõistlik

grupeerimine kavas (vt ka määruse p 39).

49. Kohtu roll ei piirdu nõuete ümberkujundamise kontrollimisel ka üksnes võlausaldajate ebavõrdse

kohtlemise hindamisega. Sel juhul võiks nt olla saneerimiskava kinnitamiseks piisav, kui kõigi

võlausaldajate nõudeid vähendatakse 90%, kuigi tegelikult oleks võimalik kõik nõuded rahuldada nt

50% ulatuses. Selline lähenemine oleks vastuolus saneerimisseaduse eesmärgiga, milleks on SanS § 1

järgi ettevõtja, võlausaldaja ja kolmanda isiku huvide arvestamine ja õiguste kaitsmine ettevõtte

saneerimise käigus. Saneerimismenetluse eesmärgiks ei ole võlgniku vabastamine võlgadest

võlausaldajate huvide kahjustamise teel. Sellise eesmärgiga saneerimismenetlust võib pidada

võlausaldajate õigusi rikkuvaks ja hea usu põhimõtte vastaselt ettevõtja õigusi kuritarvitavaks.

Saneerimisel tuleb arvestada ettevõtja, võlausaldaja ja kolmanda isiku huvidega ja kaitsta nende

õigusi, kelle huvid on vastandlikud (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09, p 16).

Saneerimismenetluse keskne mõte on pakkuda alternatiivi pankrotimenetlusele, võimaldades

makseraskustes ettevõtjal saada riigilt ajutist kaitset võlausaldajate võlgade sissenõudmise vastu, et

vältida ettevõtja pankrotti. Kaitse andmise tingimus on aga, et ettevõtja suudab selle tulemusena

vähemalt osaliselt võlad tasuda ja oma tegevust normaalselt jätkata. Selle menetluse edukuse korral

peaks ettevõtja võlausaldajad saama oma nõuded saneerimiskava alusel rahuldatud oluliselt mitte

väiksemas ulatuses kui pankrotimenetluses. Nii tulebki kohtul kontrollida, kas vähemalt kava

kinnitamata jätmist taotlenud võlausaldajatele tagatakse saneerimismenetluses kava täitmisel nõuete

rahuldamine oluliselt mitte väiksemas ulatuses sellest, mida neil oleks tõenäoliselt võimalik

saavutada pankrotimenetluses, st anda tuleb n-ö pankrotihinnang.

50. Pankrotihinnangu raames tuleb hinnata, millises ulatuses oleks tõenäoliselt võimalik nõuded

rahuldada pankrotimenetluses ettevõtja pankrotivara võõrandamise kaudu, arvestades mh menetluse

kulusid. Kava hindamisel tuleb arvestada mh raha n-ö aegväärtust, kuna võlausaldaja saadud

100 000 euro väärtust 2011. a-l ei pruugi olla võrreldav sama rahasumma väärtusega 2021. a-l,

st nõude ümberkujundamist ei õigusta veel see, et saneerimismenetluses kümne aasta pärast kogumis

võlausaldajale makstav raha on nominaalselt sama suur või ka suurem kui aasta jooksul

pankrotimenetlusest saadu. Raha väärtuse vähenemise kompenseerimise hindamiseks võiks parema

ekvivalendi puudumisel olla kasutatav VÕS § 94 lg 1 järgne seadusest tulenev intressimäär.

Pankrotimenetluse kohta võrdlusandmete koostamisel lähtutakse hüpoteetiliselt sellest, et

pankrotimenetlust alustataks saneerimismenetluse algatamise seisuga (analoogselt VKS § 24 lg 4

teine lause).

Riigikohus on varem leidnud, et juba kavas tuleb võrrelda olukorda, mis saaks nõuetest kava

kinnitamata jätmisel, st mis võimalused oleks nende rahuldamisel võimalikus pankrotimenetluses

(vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09, p 19). Kohtupoolse pankrotihinnangu andmiseks

saab kohus vajadusel kohustada saneerimisnõustajat ja ettevõtjat esitama täiendavaid andmeid,

samuti peaks see olema üheks põhiküsimuseks kava hindavale eksperdile. Lõpphinnangu andmiseks

annab kohtule võrdlemisi laia diskretsiooniruumi TsMS § 233 lg 2.

51. Kokkuvõttes otsustab kohus kava kinnitamise või kinnitamata jätmise ettevõtja ja võlausaldajate

huve kaaludes. Saneerimismenetluses on ettevõtja huvid mõnevõrra olulisemad kui võlausaldaja

huvid, mis annab mõnetise õigustuse ka võlausaldajate õiguste kahjustamisele. Siiski ei tohi

võlausaldajaid seada saneerimisega oluliselt halvemasse olukorda, kui nad oleksid tõenäoliselt

ettevõtja pankrotimenetluse korral.

52. Saneerimismenetluse algatamine ei mõjuta iseenesest intressi (kui tasu raha kasutamise eest)

arvestamist ega selle maksmise kohustust. Ümberkujundatavate nõuete suurus määratakse SanS § 12

lg 1 ja lg 2 p 3 järgi kindlaks saneerimismenetluse algatamise seisuga, st hilisemat intressi sinna

juurde ei arvestata ja vähemalt eelduslikult seda saneerimiskavas ei kajastata. Lisaks peatub

saneerimismenetluse algatamisega SanS § 11 lg 1 p 2 järgi automaatselt viivise (viivitusintressi) või

ajas suureneva leppetrahvi arvestamine ettevõtja vastu suunatud nõudelt kuni kava kinnitamiseni.

Nii intressi-, viivise- kui ka leppetrahvinõudeid saab kavas ümber kujundada sarnastel põhimõtetel

teiste nõuetega. Kava kinnitamise järel arvestatakse nõudelt, mida ümber ei kujundata, SanS § 48

järgi viivist ja leppetrahvi edasi esialgse õigussuhte järgi. Kava tähtaja möödumisel lõpevad algsed

nõuded (vt määruse p 47). Kava tühistamisel taastuvad need nõuded SanS § 51 lg 2 järgi selliselt,

nagu ei oleks saneerimismenetlust olnud, st viivist arvestatakse ka kogu saneerimismenetluse aja eest.

53. Saneerimismenetluses tuleb arvestada ka materiaalõiguses kõrvalnõuete kohta sätestatut. Nii võib

krediidilepingult nõutav intress olla heade kommete vastaselt kõrge, mis võib kaasa tuua kogu

lepingu tühisuse (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86). Tüüptingimuse alusel nõutav viivis või

leppetrahv võib oma ebaproportsionaalsuse tõttu olla samuti lubamatu ja tühine (VÕS § 42 lg 3 p 5).

Viivist ei ole lubatud VÕS § 113 lg 6 esimese lause järgi nõuda intressi (sh viivise) tasumisega

viivitamise korral. Ebamõistlikult kõrget viivist maksma kohustatud isik võib kohtult nõuda selle

vähendamist VÕS § 113 lg 8 järgi ja leppetrahvi vähendamist VÕS § 162 alusel.

Eelnimetatud põhimõtetega peaks saneerimisnõustaja arvestama juba ümberkujundatavate nõuete

suuruse esmasel määramisel. Võlausaldaja võib SanS § 13 lg 1 järgi esitada arvestatud nõude

suurusele vastuväite. Selle lahendab esmalt SanS § 13 lg 2 alusel saneerimisnõustaja, kes

võlausaldajaga mittenõustumisel esitab võlausaldaja avalduse lahendamiseks kohtule, kes § 13 lg 3

järgi omakorda määrab kindlaks nõude suuruse. Kui kohus leiab, et nõuet, mida soovitakse ümber

kujundada, tegelikult ei ole või kui selle suurus on ebaselge, saab ta saneerimismenetluse SanS § 43

lg 1 alusel ka lõpetada.

54. Suuri kõrvalnõudeid saab seadusega lubatavale tasemele vähendada ka neid saneerimiskavas

ümber kujundades, nt osaliselt tühistades või vähendades. Kolleegium ei arva siiski, et

materiaalõiguslikult lubatavalt arvestatud intressi-, viivise- või leppetrahvinõudeid võiks kavas

tühistada või vähendada seda põhjendamata.

Kui laenuintress on laenuandja tasu laenu kasutamise eest, puudub mõistlik põhjus, miks peaks

laenuandja saneerimismenetluses tasust lihtsalt ilma jääma, eriti kui sama põhimõtet ei rakendata nt

müügilepingust tuleneva ostuhinna tasu maksmise nõudele. Ka viivise- ja leppetrahvinõuded

väljendavad esmajoones kahju hüvitamise nõudeid saneeritava ettevõtja vastu ning nende seadusliku

aluse olemasolul ei saa ilma selge põhjenduseta pidada õigustatuks nende tühistamist, isegi kui seda

tehakse kõigi võlausaldajate suhtes ühtmoodi. Selline käsitlus annaks lausa vastupidise tulemuse

materiaalõigusega, kui nii võlaintressi (sh viivisevõla) kui ka põhivõla olemasolul loetakse raha

maksmisel VÕS § 88 lg 8 järgi, et täitmine on toimunud esmalt sissenõutavaks muutunud intressi ja

lõpuks põhikohustuse katteks. Sarnane regulatsioon tuleneb täitemenetlusele täitemenetluse

seadustiku (TMS) § 56 lg-st 2. Kolleegiumi arvates puudub mõistlik õigustus kohaldada

kõrvalnõudeid saneerimismenetluses sellisel kujul halvemini kui põhinõudeid. Üldiselt kehtib ka siin

nn pankotihinnangu põhimõte, st tuleks võrrelda, millises ulatuses saaks võlausaldaja oma nõude(d)

rahuldatud ettevõtja pankrotimenetluses.

Erandlikult peab kolleegium saneerimismenetluse eesmärgiga kooskõlas olevaks siiski (iseenesest

lubatavate) kõrvalnõuete suuruse vähendamist seaduses sätestatud suuruseni, st intressi vähendamist

VÕS § 94 lg 1 järgse suuruseni ja/või viivise vähendamist VÕS § 113 lg 1 teise lause järgse

suuruseni. Analoogse põhimõtte näeb ette VKS § 24 lg 7, mille järgi ei peeta võlausaldaja halvemaks

kohtlemiseks tema intressi- ja viivisenõuete vähendamist seaduses sätestatud suuruseni.

55. Saneerimisseaduses ei sätestata saneerimiskava täitmise tähtaega, st see on põhimõtteliselt

menetlusosaliste otsustada. Kuna kava täitmise ajal ei saa ettevõtja vastu esitada pankrotiavaldust ega

ka hagi kavaga ümberkujundatud nõuete alusel, peab selline õiguste piiramine toimuma konkreetse

ettevõtte saneerimise vajadustest lähtudes. Seetõttu ei tohiks kava täitmise aeg olla ebamõistlikult

pikk. Erakordsed asjaolud, mis õigustaksid erakordselt pikka tähtaega, peavad olema kavas esile

toodud (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09, p 20).

Kolleegium märgib, et mida pikem on kava tähtaeg, seda põhjalikumalt tuleb anda pankrotihinnang,

arvestades mh raha väärtuse eeldatavat vähenemist ajas ja selle hüvitamiseks pakutavaid meetmeid

(täiendava intressi maksmine, osaluse võimaldamine ettevõtja kasumis vms). Põhjendada ei saa

võlgade maksmise edasilükkamist aastate taha, kui samal ajal tekib ettevõtjal kasum, mille arvel ta

võlausaldajate olukorda parandada ei kavatse. Kuna erakordselt raske on prognoosida ettevõtja

tegevust järgmise 10-15 aasta jooksul, tuleb võrdlevalt analüüsida erinevaid arengustsenaariume ja

kasutada erinevaid hinnangumudeleid, arvestada majanduse tsüklilist iseloomu jne. Lisaks tuleks

võlausaldajatele, kelle nõudeid soovitakse rahuldada nt alles kümne või enama aasta pärast, anda

vajadusel ka tagatisi kava täitmise kohta, nt käendus, kolmanda isiku pant vms.

56. Omaette probleemiks on saneerimismenetluse mõju olemasolevatele lepingulistele suhetele,

mh kas ja millises ulatuses võib võlausaldaja lõpetada ettevõtjaga sõlmitud lepingu

(sh kestvuslepingu) ettevõtjapoolse lepingu rikkumise tõttu, olgu see toimunud enne või pärast

saneerimismenetluse algatamist. Samuti on küsimus, kas ja millises ulatuses võib võlausaldaja

keelduda lepingu täitmisest ettevõtja kohustuste rikkumise tõttu VÕS § 111 alusel.

Saneerimisseaduses puudub lepingute täitmise jätkamise kohta regulatsioon. Ainsana on SanS §-s 6

ette nähtud, et tühine on kokkulepe, mille kohaselt võlausaldaja võib saneerimismenetluse

algatamisel või saneerimiskava kinnitamisel lepingu lõpetada. Saneerimisseadusest ei nähtu ka

kohtule selget õigust keelata võlausaldajal lõpetada ettevõtjaga leping või keelduda oma kohustuse

täitmisest.

57. Kuna saneerimismenetluse algatamisega "külmutatakse" sisuliselt selleks ajaks sissenõutavaks

muutunud nõuded kuni saneerimiskava kinnitamise otsustamiseni, oleks menetluse eesmärgiga

vastuolus, kui samadele sissenõutavaks muutunud kohustustele tuginedes saaks võlausaldaja ikkagi

rakendada õiguskaitsevahendeid, mis võivad kogu saneerimismenetluse halvata. Kolleegium märkis

eespool, et saneerimismenetluses on kaks õigussuhet ettevõtja ja tema võlausaldajate vahel:

saneerimiskavast tulenev ja "külmutatud" tegelik võlasuhe, millest viimane lõpeb esimese täitmisega,

kuid n-ö ennistub kava tühistamise või menetluse lõpetamisega (vt määruse p 47).

Kolleegium tõlgendab saneerimisseadust selliselt, et saneerimismenetluse algatamine küll iseenesest

ei takista võlausaldajal algatamise-eelsele võlgniku rahalise kohustuse rikkumisele tuginedes lepingut

lõpetada või lepingu täitmisest keelduda, kuid sellise õiguskaitsevahendi rakendamisel puudub

saneerimismenetluse kestel õiguslik mõju, st sellele saab tugineda vaid saneerimise ebaõnnestumise

korral. Kolleegium rõhutab, et see puudutab üksnes rahaliste kohustuste rikkumist, mis pealegi peab

olema toimunud enne saneerimismenetluse algatamist. Võlausaldaja võib lõpetada lepingu või

keelduda selle täitmisest, tuginedes ettevõtja kohustuse rikkumisele, mis toimus pärast

saneerimismenetluse algatamist, kui kava ei hõlma selle kohustuse ümberkujundamist.

Sarnaselt on VKS § 20 lg 2 esimeses lauses sätestatud, et võlgade ümberkujundamise avalduse

menetlusse võtmisel ei saa võlausaldaja lõpetada võlgnikuga sõlmitud lepingut, millest tulenevate

nõuete ümberkujundamist võlgnik taotleb, enne võlgade ümberkujundamise avalduse esitamist

toimunud rahalise kohustuse rikkumisele tuginedes ega keelduda sel alusel oma kohustuste täitmisest.

Sarnane regulatsioon tuleneb ka pankrotiseadusest, mille § 51 lg 2 ja § 52 järgi nende koostoimes ei

või liisinguandja liisingulepingut pärast liisinguvõtjast võlgniku pankroti väljakuulutamist üles öelda

liisingumaksete maksmisega viivitamise tõttu, kui viivitus seondub enne pankrotiavalduse esitamist

võlgnetud maksetega. See kehtib PankrS § 185 järgi ka pankrotimenetluses kinnitatud kompromissi

kehtivuse ajal.

IV

58. Järgnevalt käsitleb kolleegium pandiga tagatud nõude ümberkujundamist ja nõude aktsiatega

asendamist saneerimismenetluses.

59. Saneerimisseadusest ei tulene, et saneerimise käigus saaks võlausaldaja ilma jätta nõuet tagavast

õigusest, st saneerimise esemeks on SanS § 22 järgi isiklikud nõuded ettevõtja vastu, mitte aga

nt asjaõiguslikud realiseerimisõigused. Seega ei saa asjaõigusi saneerimismenetluses iseenesest ka

ümber kujundada, st nende sisu muuta. Kuna ei hüpoteek ega kommertspant ei eelda kehtivuseks

tagatava nõude olemasolu (vt asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lg 4, kommertspandiseaduse (KPS) § 1

lg 2), ei mõjuta ka nende pantidega tagatud nõuete ümberkujundamine (sh vähendamine) iseenesest

pantide kehtivust.

Siiski ei ole pant realiseerimisõigusena sõltumatu sellega tagatavast nõudest, st tagatava nõude

muudatused mõjutavad nii hüpoteegi kui ka kommertspandi realiseerimist. Nimelt võib nii hüpoteegi

kui ka kommertspandi alusel viia läbi täitemenetluse tagatava vara suhtes üksnes tagatud nõude

ulatuses ja selle täitmiseks (vt hüpoteegi puhul AÕS § 325 lg 1, § 352 lg 1 ja § 353 lg 1;

kommertspandi puhul vt KPS § 10 lg 1). Kui hüpoteegiga või kommertspandiga tagatud nõuet on

vähendatud või see on ajatatud, saab seega ka pandiõigust realiseerida üksnes tagatava nõude ümber

kujundatud ulatuses (vt ka SanS § 45 lg-d 1 ja 5). Lisaks võib pantija tagatava nõude rahuldamise

korral nõuda pandi enda nimele kandmist või kustutamist (vt hüpoteegi kohta AÕS § 349;

kommertspandi kohta koostoimes KPS § 1 lg 3, AÕS § 298 lg 1, laeva asjaõigusseaduse § 40).

60. Nagu kolleegium eespool (vt määruse p 43) leidis, ei ole pandiga tagatud nõuete

ümberkujundamine iseenesest keelatud. Pant jääb sel juhul tagama ümberkujundatud nõuet kõrvuti

"külmutatud" nõudega. Saneerimiskava täitmise korral loetakse aga täidetuks ka "külmutatud" nõue

ning ettevõtja võib siis nõuda pandi registris enda nimele kandmist või kustutamist (vt määruse p-

d 47 ja 59).

61. Pandiga tagatud nõuetele on panditud eseme arvel tagatud rahuldamise eelisõigus teiste nõuete

suhtes (vt AÕS § 280). Muu hulgas on see tagatud nii täitemenetluses (vt TMS § 105 lg 1, § 106 lg 2

esimene lause, § 174 lg 1 esimene lause) kui pankrotimenetluses (vt PankrS § 153 lg 1 p 1, lg 2).

Saneerimismenetluses ei või pandipidajast võlausaldajaid kohelda oluliselt halvemini kui neid

koheldakse pankrotimenetluses (vt ka määruse p-d 49 ja 50). Seejuures tuleb silmas pidada

pankrotimenetluse erisätteid pandiga tagatud nõuete kohta, mh erisusi menetluskulude kandmisel

(vt PankrS § 153 lg 2) ja võimalusi pandiga tagamata nõude osa rahuldamiseks muu pankrotivara

arvel (vt PankrS § 153 lg 4). Sisuliselt tähendab see seda, et saneerimismenetluses saab pandiga

tagatud nõuet pandipidaja nõusolekuta vähemalt vähendada üksnes ulatuses, milles pandiese

tegelikult nõuet ei taga, st mille võrra pandieseme väärtus (koos võimalike pandipidaja kanda jäävate

menetluskuludega) tagatavat nõuet ei kata. Saneerimiskava ei vabasta SanS § 45 lg 4 esimese lause

järgi ettevõtja kohustuse täitmise eest ka solidaarselt vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest ja

puudub põhjus, miks pandiga tagatud kohustuste puhul tuleks võlausaldajaid kohelda halvemini.

62. Saneerimisseadus näeb ühe nõude ümberkujundamise abinõuna § 22 lg 1 p-s 4 sõnaselgelt ette

kohustuse asendamise juriidilise isiku osa või aktsiaga. Täpsemalt selle abinõu rakendamist

saneerimisseaduses ei reguleerita ja selle realiseeritavus tekitab mitmeid küsimusi. Kolleegium

käsitleb teemat aktsiaseltsi näitel.

Saneerimisseaduse eelnõu (334 SE) seletuskirjas on selle saneerimisabinõu kohta märgitud järgmist:

"See ümberkujundamisvõimalus tuleb kõne alla nn üleminekusaneerimises. Selle käigus müüakse

ettevõte uuele, üksnes sellel eesmärgil loodud juriidilisele isikule, mille osad või aktsiad antakse

võlausaldajale võlgade katteks. Saneerimisalases kirjanduses on üleminekusaneerimist soovitatud

juhul, kui on vaja saneerida ettevõtet, mille puhul keerukas või probleemne omanike ring võib

mõjutada krediidi saamist."

Sellest järeldub vähemalt seadusandja algne tahe mitte asendada nõudeid osalusega saneeritavas

äriühingus, vaid saneerimismenetluses loodavas uues äriühingus, millele antakse üle saneeritava

ettevõtja ettevõte (st majandustegevuses kasutatav tervikvara) ümberkujundatavate kohustusteta.

Sisuliselt antakse seeläbi saneeritava äriühing majandustegevus vastavalt nõuete suurusele jaotatava

osaluse alusel võlausaldajate kontrolli alla, võimaldades neil endil osanike või aktsionäridena

otsustada, kas ja kuidas ettevõtte majandamist jätkata.

63. Kolleegiumi arvates ei välista SanS § 22 lg 1 p 4 aga ka võlausaldajatele osaluse andmist

saneeritavas äriühingus, ilma et loodaks uus äriühing ja antaks üle ettevõte kui majandusüksus.

Kuigi sellise saneerimisabinõu rakendamine on iseenesest arusaadav saneeritava äriühingu ettevõtte

majandamise seisukohalt (osa võlgadest sisuliselt kustutatakse), tekitab see oluliselt küsitavusi

võlausaldajate võrdse kohtlemise ning nende huvide ebaproportsionaalse kahjustamise kohta.

Selliselt võetakse võlausaldajalt tema nõue ja sunnitakse teda omandama ka vastu tema tahtmist

osalus saneeritavas äriühingus. Võlausaldajate võrdse kohtlemisega võiks olla kooskõlas selline

abinõu eelkõige juhul, kui restruktureeritakse kogu senine osalus äriühingus (st vähendataks

aktsiakapital nullini ja aktsiakapitali suurendamisega lastaks välja uued aktsiad) ja jagatakse see

vähemalt suuremate võlausaldajate vahel nende nõuete suuruse alusel. Kui see nii ei ole ja senine

enamusaktsionär (või senised enamusaktsionärid) säilitavad jätkuvalt kontrolli saneeritava ettevõtja

tegevuse üle, ei ole saneerimise eesmärk täidetud ega ole koheldud võrdselt võlausaldajaid.

Vähemusaktsionäri võimalused mõjutada aktsiaseltsi tegevust ja kasvõi selle kohta teavet saada on

piiratud (vt äriseadustiku (ÄS) § 287 lg 1, § 290 lg 1) nagu ka võimalused aktsiaid võõrandada.

Lähtudes ÄS § 297 lg-st 1 ja § 299 lg 1 esimesest lausest, saab aktsiaseltsi tegelikult juhtida ka

minimaalse häälteenamusega, st ka 49%-lise osalusega aktsionäri võimalused seltsi tegevust

mõjutada või kas või aktsiatelt dividendi saada võivad olla tegelikkuses minimaalsed. Aktsiaseltsi

põhikirjaga võib kvooruminõudeid siiski suurendada, mis võiks olla sellise saneerimisabinõu

rakendamise üheks eeltingimuseks, tagamaks võlausaldajatele suurem kaasarääkimisõigus.

64. Osaluse omandamist aktsiaseltsis reguleeritakse äriseadustikus ning kuna saneerimisseaduses

kohustuse aktsiatega asendamise kohta erisätteid ei ole, saab selline kohustuse ümberkujundamine

toimuda üksnes sellises korras, mida äriseadustik võimaldab. Aktsiaid olemasolevas aktsiaseltsis saab

äriseadustiku järgi omandada põhimõtteliselt kahel viisil: omandades need mõnelt aktsionärilt või

märkimisega aktsiakapitali suurendamise kaudu. Kuna saneerimisabinõuga ei saa sundida kolmandat

isikut (saneeritava aktsiaseltsi aktsionäri) loobuma oma aktsiatest, jääb saneerimiskava jaoks üle

võimalus omandada aktsiad aktsiakapitali suurendamise teel. Sisuliselt tuleb saneerimisabinõuna

kõne alla üksnes aktsiakapitali suurendamine selliselt, et võlausaldajale antakse aktsiaid tema nõude

vastu, st sisuliselt tasaarvestatakse võlausaldaja nõue aktsiaseltsi vastu aktsiaseltsi nõudega aktsiaid

märkinud võlausaldaja vastu aktsiate eest tasumiseks (vt ÄS § 346).

Kolleegiumi arvates saab kava kinnitamisega asendada võlausaldaja avalduse aktsia märkimiseks

(st märkimislepingu sõlmimiseks), tasaarvestusavalduse VÕS § 198 esimese lause mõttes ja ka muud

aktsiate omandamiseks vajalikud abinõud (mh tahteavaldused), st sundida teda sisuliselt aktsiaid

omandama. Lisaks on vajalikud saneeritava aktsiaseltsi toimingud aktsiate väljaandmiseks, mh tuleb

vastu võtta aktsiakapitali suurendamise otsus (ÄS § 341 lg 1), teised aktsionärid peavad loobuma

aktsiate märkimise eesõigusest (ÄS § 345 lg 1) ja aktsiakapitali suurendamine tuleb registreerida

äriregistris (ÄS § 343), kusjuures aktsiakapital loetakse ÄS § 343 lg 5 järgi suurendatuks ja uutest

aktsiatest tulenevad õigused tekkinuks kande tegemisega äriregistrisse.

65. Keerukas on nõude aktsiatega asendamisel ka aktsiate hindamine, tegemaks kindlaks tegelikult

nõuete eest antava vara väärtus ja võrdlemaks seda pankrotimenetluses hüpoteetiliselt saadavaga.

Riigikohus on käsitlenud aktsiaseltsi ettevõtte väärtuse hindamist tunnustatud meetodite alusel, mida

saab kohaldada ka saneerimismenetluses võlausaldajale nõude asemele antavate aktsiate väärtuse

hindamisel (vt Riigikohtu 21. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04, p-d 31-35). Samas

tuleb silmas pidada, et ainuüksi ettevõtte väärtuse hindamine ei pruugi olla piisav, kuna aktsionäri

aktsiate väärtus sõltub paratamatult ka sellest, kas ja kuivõrd likviidsed need aktsiad on ja milline on

tegelik võimalus nende aktsiatega mõjutada saneeritava aktsiaseltsi juhtimist (vt ka Riigikohtu

31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p-d 41 ja 42). Mõistlik on kasutada alternatiivseid

aktsiate hindamise meetodeid ja võrrelda nende kasutamisest lähtuvaid tulemusi.

Aktsiate hindamisega seotud probleemid on oluliselt väiksemad, kui aktsiad jaotatakse võlausaldajate

vahel tervikuna vastavalt nõuete suurusele, millega peaks kaasnema ka võlausaldajate huve arvestav

juhtimisskeem aktsiaseltsi põhikirjas ja/või aktsionäride leping seltsi juhtimise korraldamiseks. See

kinnitab omakorda, et üksnes osade nõuete asendamine aktsiatega seltsis, kus seniseid aktsiaid ei

tühistata, ei taga võlausaldajate võrdset kohtlemist ja võib osasid võlausaldajaid ebaproportsionaalselt

kahjustada.

66. Kolleegium juhib tähelepanu ka nõuete aktsiatega asendamise abinõu rakendamisega kaasnevale

täiendavale probleemile, kui menetlus lõpetatakse või saneerimiskava tühistatakse.

Nimelt taastuvad sel juhul võlausaldajate nõuded tagasiulatuvalt endises suuruses (vt SanS § 44 lg 1,

§ 51 lg 2). Seega ennistuvad võlausaldajate nõuded, kuid ebaselgeks jääb küsimus, mis saab vahepeal

omandatud aktsiatest, kuna aktsiakapitali suurendamist tagasiulatuvalt olematuks muuta äriseadustik

ei võimalda. Ka see risk kinnitab vajadust hoiduda võlausaldajate laia konsensuseta nõuete aktsiatega

asendamise abinõu rakendamisest.

67. Kuigi kolleegiumi hinnangul on iseenesest lubatud pandiga tagatud nõuete ümberkujundamine ja

nõuete asendamine osalusega saneeritavas äriühingus, ei ole lubatav pandiga tagatud nõude

asendamine osalusega saneeritavas äriühingus pandipidaja nõusolekuta.

Pandiga tagatud nõude ümberkujundamine ei saa kaotada panti kui tagatist ennast ja pant peab jääma

tagama ka ümberkujundatud nõuet (vt määruse p-d 59-61). Pandiga tagatud nõude asendamisel

hüpoteetilise väärtusega aktsiatega halvendatakse pandipidaja olukorda. Nõude ümberkujundamisel

aktsiate emiteerimisega võetakse pandipidajalt pandiga tagatud positsioon, mis võlgniku

täitemenetluse ja pankroti korral jääks pandipidajale alles.

Vastupidine käsitlus muudaks pandi kui tagatise sisutühjaks ja vähendaks oluliselt pandi

tagatisväärtust. Hüpoteek on krediidiasutuste jaoks olulisim tagatisvahend kinnislaenuturul,

elavdades sel viisil oluliselt majanduskäivet ja andes samas krediidiasutustele kindluse, et laenusaaja

makseraskuste korral on laen vähemalt olulises osas võimalik tagasi saada. Pandi tagatisväärtuse

vähendamine võib pikemas perspektiivis mõjutada krediiditurgu negatiivselt, tõsta krediidiintresse,

suurendada omafinantseeringuid ja raskendada oluliselt krediidiasutuste vara hindamist ja seega ka

nende maksejõulisuse hindamist ja kontrollimist.

V

68. Järgnevalt käsitleb kolleegium panga väiteid tema õiguste rikkumise kohta avaldaja

saneerimismenetluses.

69. Pank ei ole vaidlustanud saneerimiskavas toodud ümberkujundamisele minevaid nõudeid:

kolmest krediidilepingust tuleneva põhinõude suurus on kava järgi 85 337 681 krooni 84 senti,

intressinõue 2 970 803 krooni 49 senti ja viivisenõue 3 429 293 krooni 13 senti (vt V(2) kd, tl 19).

Vaidlust ei ole selles, et panga nõuded on tagatud hüpoteekide ja kommertspantidega.

70. Saneerimiskava järgi kujundatakse nõuded ümber järgmiselt (vt V(2) kd, tl 19-21):

kõrvalnõuded (intressi- ja viivisenõue) tühistatakse;

põhinõudest 60 000 000 krooni asendatakse avaldaja väljalastavate aktsiatega

(6 000 000 kümnekroonise nimiväärtusega aktsiat), kusjuures kui pank ei tee aktsiate omandamiseks

omapoolseid toiminguid (mh ei allkirjasta nõude üleandmise kokkuleppeid), panga nõue tühistatakse

(vt ka V(2) kd, tl 101);

panga põhinõude osa, mida aktsiatega ei asendata (25 337 681 krooni 84 senti) tasumine ajatatakse

1. jaanuarist 2015 kuni 31. detsembrini 2024, kusjuures saneerimiskava kinnitamisele järgnevast

täiskalendrikuust arvestatakse tagasi maksmata põhinõude osalt (mida ei asendata aktsiatega) intressi

5% aastas, kuni 1. jaanuarini 2015 kumuleerunud intress makstakse välja 12 kuu jooksul detsembrini

2015 võrdsete osamaksetena.

71. Määruskaebuses esitab pank järgmised põhilised väited:

sisuliselt vähendatakse panga tagatud nõuet tema tahte vastaselt 70% võrra, asendades selle avaldaja

väärtusetute aktsiatega;

panka koheldakse saneerimiskavas oluliselt halvemini võrreldes teiste võlausaldajatega - tema

nõuded rahuldatakse vaid 30% ulatuses (teiste võlausaldajate nõuded 65-80% ulatuses) pärast teisi

võlausaldajaid suure ajalise viivitusega;

panka koheldakse oluliselt halvemini võrreldes pankrotimenetlusega, kus tema nõue rahuldataks 40-

60% ulatuses;

saneerimiskava täitmise tähtaeg on ebamõistlikult pikk ja kava täitmine ennustamatu, panga väited

kava tähtaja kohta jättis ringkonnakohus analüüsimata.

72. Kolleegium leidis eespool (vt määruse p 43), et saneerimisseadus ei keela saneerimisabinõuna

krediidiasutustele kuuluvate nõuete ega ka pandiga tagatud nõuete ümberkujundamist.

Panga nõue on osaliselt tühistatud (kõrvalnõuete osas), osaliselt ajatatud ja osaliselt asendatud

avaldaja aktsiatega. Sellised saneerimisabinõud ei ole iseenesest SanS § 22 lg 1 järgi välistatud.

73. Pank ei ole määruskaebuses väitnud, et tema õigusi oleks rikutud tema intressi- ja viivisenõuete

tühistamisega (vt ka määruse p-d 52-54).

74. Kolleegium nõustub pangaga, et saneerimiskavas on tema õigusi rikutud sellega, et kava järgi

asendatakse 70% panga nõuetest tema tahte vastaselt avaldaja aktsiatega. Samuti on panka koheldud

halvemini võrreldes teiste võlausaldajatega.

Kujundades ümber 70% panga nõudest aktsiate asendamisega, võetakse pangalt vastavas osas nii

nõue kui ka tagatis. Asjas esitatud andmetel ei ole kahtluse alla seatud, et pankrotimenetluses

rahuldataks panga nõuded panditud vara arvel tõenäoliselt 40-60% ulatuses. Eespool kirjeldatud

põhjustel (vt määruse p 67) on see lubamatu pandipidaja õigustesse sekkumine.

Kolleegium leidis eespool (vt määruse p-d 62-66), et nõude asendamine aktsiatega peaks

võlausaldajate laia konsensuseta olema võimalik üksnes juhul, kui võlausaldajatele või vähemalt

suurematele neist antakse tervikuna kontroll saneeritava ettevõtja majandustegevuse üle vastavalt

nende nõuete suurusele. Praegusel juhul aga seniseid avaldaja aktsiaid ei tühistata ja pangale oleks

tagatud üksnes vähemusosalus, mis ei vasta pealegi tema nõude proportsionaalsele suurusele avaldaja

koguvõlast, samuti ei ole talle tagatud aktsionäride lepinguga ega põhikirjaga tegelikku võimalust

mõjutada avaldaja majandustegevust (võimalus nimetada omapoolne nõukogu liige ei ole selleks

ilmselgelt piisav). Olukorda ei muuda asjaolu, et aktsiatega asendatakse ka avaldaja põhiaktsionäri

HCE nõue, kuna seniseid aktsiaid ei tühistata. Aktsiate hindamisel on samuti tähelepanuta jäetud

M. Nõmperi väited, et HCE omandas 2009. a-l 94% avaldaja aktsiatest üksnes 10 000 krooni eest ja

et nõuete hindamisel ei ole arvestatud raha väärtuse muutumist ajas.

75. Saneerimiskava täitmise tähtaja 15 aastat, millest suurem osa hõlmab pealegi üksnes panga nõude

ajatamist, on kohtud jätnud sisuliselt hindamata. Kohtud ei ole analüüsinud, kas saneerimisabinõusid

ei saa tõepoolest rakendada lühema tähtaja kestel. Avaldaja majandustulemuste ennustamine nii pika

aja taha on erakordselt keeruline kui mitte võimatu. Sellist kava tähtaega saaks teoreetiliselt õigustada

vaid pangale täiendava osaluse andmine avaldaja kasumis või täiendavate tagatiste andmine,

nt kolmandate isikute antud pandid või garantiid. Panga nõuet hakatakse kava järgi rahuldama alles

alates 2015. a-st ja pärast kõigi muude kavajärgsete nõuete (mis kuuluvad väljamaksmisele)

rahuldamist. Kuigi suurte nõuete puhul võib olla põhjendatud, et nende väljamaksmine ajatatakse

ettevõtja rahavoogude stabiliseerimiseks pikema aja peale kui teiste nõuete puhul, ei saa see

õigustada, et esimestel aastatel ei tehta pangale üldse makseid. Kohtud ei ole panga sellekohaseid

väiteid sisuliselt käsitlenud.

76. Vaatamata saneerimiskavas panga õiguste suures ulatuses rikkumisele on kohtud kava kinnitanud.

Saneerimisseadus ei võimalda kohtule esitatud saneerimiskava osaliselt kinnitada ega menetluse

käigus muuta, st kohtul on võimalik see vaid kinnitada või kinnitamata jätta. Kohus ei saa seega anda

ka tähtaega kava muutmiseks või uue kava esitamiseks. Tähtaeg kava kohtule esitamiseks saab olla

maksimaalselt 60 päeva (SanS § 10 lg 2 p 3, lg 3). Kolleegium on varem leidnud, et kohus ei saa

SanS § 10 lg-s 3 sätestatud tähtaega pikendada (vt nt Riigikohtu 11. mai 2010. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-28-10, p 14). Seetõttu tuleb kava jätta kinnitamata.

Kolleegiumi arvates on olukorra vältimiseks, kus saneerimisnõustajale ja ettevõtjale on teadmata, kas

kava kinnitatakse, võimalik võlausaldajatele ja kohtule kinnitamiseks esitada mitu alternatiivset kava,

millest võib kinnitada ühe.

VI

77. Kuigi avaldaja saneerimiskava tuleb jätta kinnitamata panga määruskaebuse alusel panga õiguste

rikkumise tõttu, käsitleb kolleegium kohtupraktika ühtlustamiseks ka liisinguandja väiteid tema

õiguste rikkumise kohta nõude ümberkujundamisel.

78. Nimelt on sisuliselt tühistatud avaldaja viivisevõlgnevus liisinguandja ees, kõik avaldaja tasumata

arved saneerimismenetluse algatamise seisuga ja kõikide liisingulepingute alusel kuni kava

kinnitamise kalendrikuuni (k.a) tehtavad igakuised liisingumaksed ning iga liisingulepingu

maksegraafiku järgseid tagasimakseid hakatakse uuesti tegema alates 1. jaanuarist 2011 (vt täpsemalt

määruse p 4.5).

Liisinguandja väitel on kohaldatavad saneerimisabinõud ebaseaduslikud, kuna liisingulepingud on

üles öeldud ja avaldajal puudub õiguslik alus liisingu esemeks olnud vara kasutada ning

saneerimiskavaga ei ole võimalik ümber kujundada tulevikus tekkivaid nõudeid.

79. Liisingulepingutest tulenevate nõuete ümberkujundamine saneerimismenetluses ei ole iseenesest

välistatud (vt ka määruse p 43). Kuigi põhimõtteliselt saab saneerimisel ümber kujundada vaid

saneerimismenetluse algatamise ajaks sissenõutavaks muutunud nõudeid, on piiratult võimalik ümber

kujundada ka kestvuslepingutest tulenevaid tulevikus sissenõutavaks muutuvaid nõudeid (vt määruse

p-d 45 ja 46). Siiski ei saa selliseid nõudeid vähendada, vaid üksnes nende maksetähtaega pikendada.

Lubatav ei ole liisinguandja nõuete tühistamine saneerimismenetluse algatamisest kuni

saneerimiskava kinnitamiseni.

80. Kuigi liisingulepingu lõpetamine pärast saneerimismenetluse algatamist ei ole iseenesest

keelatud, ei ole sel toimet saneerimiskavale vähemalt osas, milles lõpetati leping nende

maksekohustuste rikkumisele tuginedes, mis muutusid sissenõutavaks enne saneerimismenetluse

algatamist, st selles osas on lepinguline suhe "külmutatud" (vt lähemalt määruse p 57).

VII

81. Kokkuvõttes tühistab kolleegium maakohtu ja ringkonnakohtu määrused ja teeb uue määruse,

millega jätab avaldaja saneerimiskava kinnitamata ning lõpetab saneerimismenetluse SanS § 37 lg 2

ja § 39 lg 2 p 5 alusel. Samuti vabastab kolleegium SanS § 19 lg 1 p 2 alusel saneerimisnõustaja,

kohustades teda enne täitma teavitamisega seotud ülesandeid (vt määruse p 93).

82. Kolleegium on eespool andnud saneerimisseadusele tõlgenduse, mille järgi ei saa võlausaldajate

õigusi ebaproportsionaalselt kahjustada. Kolleegiumil puudub sel põhjusel kahtlus SanS § 22 lg 1 p-

de 3 ja 4 kooskõlast põhiseadusega. Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks vastavaid määruskaebuse

väiteid lähemalt käsitleda.

83. Kolleegiumi arvates ei ole vaatamata saneerimiskava kinnitamata jätmisele välistatud avaldaja

uue saneerimismenetluse algatamine, kuni avaldaja suhtes ei ole algatatud pankrotimenetlust

(SanS § 8 lg 2 p 1), st kuni avaldajale ei ole määratud ajutist pankrotihaldurit PankrS § 15 mõttes.

Avaldaja ja saneerimisnõustaja väited avaldaja paranenud majandusseisundi ja -prognoosi kohta

näitavad, et võimalik võib olla koostada avaldajale jõukohane saneerimiskava, millega ühegi

võlausaldaja õigusi seadusvastaselt ei kitsendataks.

Kolleegiumi arvates ei takista saneerimismenetluse algatamist SanS § 8 lg 2 p 3, mille järgi

saneerimismenetlust ei algatata, kui ettevõtja suhtes toimunud saneerimismenetluse lõppemisest on

möödunud vähem kui kaks aastat. Kolleegiumi arvates peetakse selles sättes silmas kinnitatud kava

alusel toimunud saneerimismenetlust. Sellele viitab ka saneerimisseaduse eelnõu seletuskiri, mis

räägib saneerimise piirangust kord juba saneeritud äriühingute suhtes.

84. Määrus, millega saneerimiskava kinnitatakse, on SanS § 37 lg 1 teise lause järgi kohe täidetav.

Määruskaebuse esitamine maakohtu või ringkonnakohtu määruse peale ei peata määruse täitmist

(vt TsMS § 665 lg 1 esimene lause, TsMS § 700 lg 1).

Kui kohus lõpetab saneerimismenetluse ennetähtaegselt, langevad SanS § 44 lg 1 järgi tagasiulatuvalt

ära kõik saneerimismenetluse algatamise tagajärjed. Seega taastub saneerimismenetluse algatamisega

"külmutatud" olukord (vt määruse p-d 47 ja 57), mh saavad võlausaldajad kasutada kõiki nende

käsutuses olevaid õiguskaitsevahendeid. Vastavalt tuleb kohaldada kava tühistamise kohta käivaid

SanS § 51 lg 2 teist ja kolmandat lauset, mille järgi võlausaldajal, kelle nõue ümber kujundati, taastub

nõudeõigus ettevõtja vastu esialgses suuruses, kusjuures tuleb arvestada, mida võlausaldaja kava

täitmise käigus on juba saanud.

85. Esialgse õiguskaitse kohaldamise kohta märgib kolleegium, et saneerimismenetluses kui hagita

menetluses saab kohus TsMS § 4771 lg 1 järgi rakendada üksnes selliseid esialgse õiguskaitse

vahendeid, mis on saneerimisseaduses ette nähtud, st esmajoones SanS §-s 11 ette nähtud abinõusid.

Seega ei olnud maakohtul õigust keelata esialgse õiguskaitse korras pangal ja liisinguandjal lepingute

lõpetamist ja võlgnevuse sissenõudmist, nagu ringkonnakohus maakohtu 8. veebruari 2010. a määrust

12. aprillil 2010 tühistades põhimõtteliselt õigesti ka leidis. Kolleegium märgib siiski, et maakohtu

esialgse õiguskaitse määruse vaidlustas üksnes liisinguandja, kuid ringkonnakohus tühistas maakohtu

määruse ka panga suhtes, kes määrust ei vaidlustanud.

Kolleegium tõlgendas saneerimisseadust selliselt, et saneerimismenetluse algatamine küll ei takista

iseenesest võlausaldajal algatamise-eelsele võlgniku rahalise kohustuse rikkumisele tuginedes

lepingut lõpetada või lepingu täitmisest keelduda, kuid sellise õiguskaitsevahendi rakendamisel

puudub saneerimismenetluse kestel õiguslik mõju, st sellele saab tugineda vaid menetluse

ebaõnnestumise korral (vt määruse p-d 57 ja 80).

86. Kohus vabastab saneerimisnõustaja SanS § 19 lg 1 p 2 järgi saneerimismenetluse lõppemisel.

Saneerimisnõustaja vabastamisel on tal SanS § 18 lg 2 järgi õigus saada kohustuste täitmiseks tehtud

vajalike ja põhjendatud kulutuste eest hüvitist ja tasu ülesannete täitmise eest. Tasu ja kulutuste

hüvitise suuruse otsustab kohus SanS § 18 lg 3 esimese lause järgi saneerimisnõustaja tegevuse ja

kulutuste aruande alusel. Saneerimisnõustaja on aruande maakohtule esitanud (II kd, tl 61-80),

paludes määrata tasuks 366 480 krooni (käibemaksuta) ja hüvitatavateks kuludeks 13 010 krooni

66 senti (käibemaksuta). Lisaks palus saneerimisnõustaja määrata kindlaks järelevalvetasu.

Saneerimisnõustaja tasu ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise korra ning tasu piirmäärad

protsentides kehtestab SanS § 18 lg 4 järgi justiitsminister määrusega. Detailsemalt ongi tasu

määramise ja kulutuste hüvitamise põhimõtteid käsitletud justiitsministri kehtestatud piirmäärades.

87. Kuigi kohus lähtub piirmäärade § 2 esimese lause järgi saneerimisnõustaja tasu määramisel

saneerimisnõustaja ja ettevõtja vahelisest kokkuleppest tasu kohta, ei ole kohus selle kokkuleppega

piirmäärade § 2 teise lause järgi seotud, kui kokkuleppes ettenähtud tasu suurus kahjustab ilmselgelt

võlausaldajate huve. Kolleegium märgib, et ettevõtja ja saneerimisnõustaja kokkuleppesse tasu

suuruse kohta tuleb kohtul suhtuda kriitiliselt, seda eelkõige põhjusel, et makseraskustes ettevõtja

kulutab põhiliselt seda raha, mille võiks kulutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Samas ei ole

kohtule pandud kohustust võlausaldajaid tasu suuruse osas ära kuulata ega ole neile antud ka

kaebeõigust tasu määruse peale.

Seega peab kohus esmajoones hindama, kas saneerimisnõustaja tasuga ei kahjustata ebamõistlikult

ettevõtja võlausaldajate huve. Saneerimisnõustajale tasu määramisel tuleb mh hinnata, kas nõustaja

väidetud teenuse osutamise peale kulutatud aeg võis ka tegelikult selleks kuluda ja oli mõistlikult

vajalik (piirmäärade § 4 lg-d 1, 3, 4) ning millist tasu võiks nõustaja kvalifikatsiooniga spetsialist

sarnastel alustel tunnitasuna teenida. Põhimõtteliselt võib saneerimisnõustajale arvestada lisaks

tunnitasule ka teatud tulemustasu eduka saneerimiskava koostamise eest. "Ümberkujundatavate

nõuete kogusumma" piirmäärade § 5 lg 2 mõttes, millest lähtutakse saneerimisnõustaja tasu

arvutamisel, ei tähenda kolleegiumi arvates mitte nõuete kogusummat, mida soovitakse ümber

kujundada, vaid nõuete kogusummat, mis saneerimiskava alusel rahuldatakse, st nõudeid, mida ei

tühistata. Selline tõlgendus stimuleerib ka saneerimisnõustajat paremini võlausaldajate huvides

tegutsema.

Kohus ei peaks olema liiga "kinni" ka piirmäärades väljendatud tasu alammäärades, mis juba

iseenesest võivad olla võlausaldajate huve kahjustavad, eriti suure hulga nõuete ümberkujundamisel

ning vastavalt vajadusele määrama tasu alla alammäära piirmäärade § 5 lg 3 alusel, mis on

kolleegiumi arvates erinormiks ka piirmäärade § 5 lg 5 suhtes, mille järgi saneerimisnõustaja tasu

suurus ei või olla väiksem kui üks protsent saneerimiskavaga ümberkujundatavate nõuete

kogusummast. Kolleegiumi arvates on alammäär pigem orienteeruv summa, mille saamist tasuna ei

pea saneerimisnõustaja üldjuhul detailselt põhjendama. See ei kehti aga suure võlakoormaga

ettevõtjate puhul, kus selliselt võiks saneerimisnõustaja tasu kujuneda ebamõistlikult suureks,

selliseks, mida nõustaja kvalifikatsiooniga isik muul viisil kunagi ei teeniks. Kriitiline peaks kohus

olema ka saneerimiskava täitmise üle järelevalvet tegevale saneerimisnõustajale tasu määramisel,

hinnates tegelikult tehtavat tööd.

88. Saneerimismenetluse ennetähtaegsel lõpetamisel määrab kohus piirmäärade § 6 lg 1 järgi

saneerimisnõustaja tasu, lähtudes ettevõtja ja saneerimisnõustaja vahel sõlmitud kokkuleppest

saneerimisnõustaja tasu kohta. Käesolevas asjas kokkulepet tasu kohta menetluse ennetähtaegse

lõpetamise juhuks esitatud ei ole. Lähtudes piirmäärade § 6 lg-st 2 määrab kolleegium

saneerimisnõustaja tasu piirmäärade § 4 alusel ning vajalikud ja põhjendatud kulutused

piirmäärade § 8 alusel.

Kui saneerimiskava jääb kinnitamata põhjusel, et kava on koostatud selliselt, et ei saa eeldada, et

võlausaldajad seda toetaks ja/või kohus selle kinnitaks, st kui kava on koostatud võlausaldajate õigusi

ulatuslikult eirates, on saneerimisnõustaja töö ebakvaliteetne ja üldjuhul ei peaks talle üldse tasu

maksma ja tema kulutusi hüvitama. Kõne alla saab tulla hoopis tema vastutus kohustuste rikkumise

eest. Just saneerimisnõustaja vastutab SanS § 20 lg 1 järgi kava koostamise eest, kuigi SanS § 27 lg 1

järgi esitab ta (mõneti vastuoluliselt) selle kohta ka oma arvamuse. Kui saneerimisnõustajale ei saa

siiski ette heita võlausaldajate huvide tahtlikku kahjustamist või hooletust kohustuste täitmisel, ei ole

tasu maksmine ja kulutuste hüvitamine saneerimisnõustajale välistatud. Sel juhul peaks see olema aga

minimaalne ega olema võrreldav eduka saneerimiskava kinnitamise korral makstava tasu ja

hüvitatavate kulutustega.

89. Maakohus määras saneerimisnõustaja tasuks ja kulutuste katteks 455 388 krooni 79 senti

(sh käibemaks). Lisaks määras maakohus avaldaja poolt saneerimisnõustajale makstavaks tasuks

saneerimiskava täitmise järelevalve eest 100 000 krooni (käibemaksuta) esimesel kava kinnitamisele

järgneval poolaastal ja 50 000 krooni (käibemaksuta) järgmistel poolaastatel kuni 1. jaanuarini 2015

saneerimisnõustaja tegevuskoha järgse advokaadibüroo arvete alusel.

Kolleegiumi arvates oleks eriti järelevalvetasu kava kinnitamise korral asjaolusid arvestades

ebaproportsionaalselt suur ega oleks võlausaldajate huve arvestades põhjendatud. Kuna kava jääb

kinnitamata, puudub alus maksta saneerimisnõustajale järelevalvetasu. Kuigi kava on koostatud

selliselt panga õigusi rikkudes, et selle kinnitamine ei ole panga nõusolekuta võimalik, arvestab

kolleegium asjaolu, et välja ei ole veel kujunenud praktika saneerimisabinõude rakendamise

lubatavuse osas, ilmne ei ole saneerimisnõustaja tegutsemine võlausaldajate huvide kahjustamise

tahtlusega, samuti võib saneerimisnõustaja töö kava koostamisel olla aluseks uue ja eduka kava

koostamisele. Seetõttu leiab kolleegium, et saneerimisnõustaja tasuks tuleb määrata 70 000 krooni

(4473 eurot 82 senti) (sh käibemaks) saneerimisnõustaja viidatud advokaadibüroo kasuks.

Saneerimisnõustaja kulude 13 010 krooni 66 senti väljamõistmine on põhjendatud, sellele lisandub

käibemaks 2602 krooni 13 senti, kokku 15 612 krooni 79 senti (997 eurot 84 senti). Tasu ei maksta

saneerimisnõustajale ega kulutusi ei hüvitata võimaliku kava täitmise järelevalve eest, arvestades

kava kinnitamise määruse viivitamata täidetavust (vt määruse p 84).

90. Kolleegium ei pea SanS §-st 33 lähtudes põhjendatuks muuta ekspertidele väljamõistetud tasu.

Eksperdid on oma hinnangud saneerimiskavale andnud, st töö teinud. Tasud ei ole kolleegiumi

arvates ebamõistlikult suured, kuigi ekspertide hinnangud võinuks mõlemal juhul (eriti R. Voldi

puhul) olla argumenteeritumad. Aruanded kulude kohta on eksperdid esitanud.

91. Kuna saneerimiskava jääb kinnitamata ja saneerimismenetlus lõpetatakse ennetähtaegselt, jätab

kolleegium saneerimismenetluse kulud kõigis kohtuastmetes TsMS § 172 lg 7 teise lause (koostoimes

SanS §-ga 4) alusel avaldaja kanda. See hõlmab ka esialgse õiguskaitse vaidlustamisega seotud

menetluskulusid (vt ka Riigikohtu 4. aprilli 2011, a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-11, p-d 8 ja 10).

Pank ja liisinguandja võivad TsMS § 174 lg 1 esimese lause järgi nõuda asja lahendanud maakohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul

alates Riigikohtu määruse jõustumisest.

92. Lähtudes TsMS § 137 lg-st 3 tuli pangal ja liisinguandjal tasuda ühiselt määruskaebuselt

TsMS § 140 lg 2 teise lause järgi 25 eurot kautsjonit, tegelikult tasuti aga 50 eurot. Määruskaebuse

rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel aga nagunii tagastada.

93. Riigikohtu määrus edastatakse TsMS § 694 lg 1 ja § 695 koostoimes avaldajale ja määruskaebuse

esitanud pangale ja liisinguandjale, samuti saneerimisnõustajale.

Kolleegium kohustab saneerimisnõustajat vaatamata tema ametist vabastamisele SanS § 16 lg 3 p 8

järgi teavitama (ei ole vajalik kättetoimetamine) saneerimiskavast puudutatud avaldaja võlausaldajaid

käesolevast määrusest ja kava kinnitamata jätmise tagajärgedest. Täiendavalt talle selle eest tasu ei

maksta ja kulutusi ei hüvitata. Saneerimismenetluse ennetähtaegsel lõpetamisel teatab

saneerimisnõustaja SanS § 44 lg 2 järgi saneerimismenetluse lõppemisest lisaks peatatud

täitemenetlust läbiviivale kohtutäiturile ja kohtumenetlust läbiviivale kohtunikule.

Jaak Luik, Henn Jõks, Villu Kõve