3-1-1-37-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-37-11

Määruse kuupäev

6. mai 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi Kristjan Rahnu süüdistuses KarS § 2681 lg 2 p 1

järgi, Taavi Rimi süüdistuses KarS § 2681 lg 2 p 1 ja KarS § 257

järgi ning Heli Kõrge süüdistuses KarS § 2681 lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. jaanuari 2011. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-08-14185

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör

Elle-Mai

Velling, Taavi Rimi kaitsja vandeadvokaat Owe Ladva ja Kristjan

Rahnu kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, määruskaebused

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Heli Kõrge kaitsja vandeadvokaat Eva Rivis

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

20. aprill 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. jaanuari 2011. a määrus ning saata Taavi Rimi

kaitsja vandeadvokaat Owe Ladva ja Kristjan Rahnu kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa

apellatsioonid Harju Maakohtu 16. juuni 2010. a otsuse peale uueks arutamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

2. Määruskaebused rahuldada.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Kristjan Rahnu kasuks välja 600 eurot (kuussada eurot)

määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kristjan Rahnule, Taavi Rimile ja Heli Kõrgele esitati KarS § 2681 lg 2 p 1 järgi süüdistus grupis

prostitutsioonile kaasaaitamises ajavahemikus 14. septembrist 2007 kuni 18. veebruarini 2008

alljärgnevalt.

1.1 Ajavahemikus 14. septembrist 2007 kuni 12. oktoobrini 2007 aadressil XXXXXXXXXX XX-X,

Tallinn sõlmisid K. Rahnu, T. Rim ja H. Kõrge omavahelise kokkuleppe alusel H. Kõrge nimele sellel

aadressil asuva eluruumi üürilepingu eesmärgiga värvata oma alluvusse tasulist seksteenust osutavaid

isikuid ning võimaldada neil selles eluruumis tasulise seksteenuse osutamist.

1.2 Ajavahemikus septembrist 2007 kuni 29. oktoobrini 2007 aadressil XXXXXXXXXX X /

XXXXXX XX-XX, Tallinn sõlmisid T. Rim ja K. Rahnu J. G. nimele sellel aadressil asuva eluruumi

üürilepingu eesmärgiga võimaldada J. G.-l selles eluruumis tasulise seksteenuse osutamist, värvata

sinna tasulist seksteenust osutavaid isikuid ning võimaldada neil seal tasulise seksteenuse osutamist.

1.3 Ajavahemikus 22. oktoobrist 2007 kuni 22. detsembrini 2007 aadressil XXXXXXXXXX X /

XXXXXX XX-XXX, Tallinn sõlmisid K. Rahnu ja T. Rim T. Rimi nimele sellel aadressil asuva

eluruumi üürilepingu eesmärgiga värvata sellele aadressile tasulist seksteenust osutavaid isikuid ning

võimaldada neil selles eluruumis tasulise seksteenuse osutamist.

1.4 Ajavahemikus 10. detsembrist 2007 kuni 18. veebruarini 2008 aadressil XXXXXXXXXX X /

XXXXXX XX-XXX, Tallinn sõlmisid K. Rahnu, T. Rim ja H. Kõrge omavahelise kokkuleppe alusel

H. Kõrge nimele sellel aadressil asuva eluruumi üürilepingu eesmärgiga värvata sellele aadressile

tasulist seksteenust osutavaid isikuid ning võimaldada neil selles eluruumis tasulise seksteenuse

osutamist.

1.5 Ajavahemikus 2. veebruarist 2008 kuni 18. veebruarini 2008 aadressil XXX-XXXXXX XX-X,

Tallinn sõlmisid K. Rahnu, T. Rim ja H. Kõrge omavahelise kokkuleppe alusel H. Kõrge nimele sellel

aadressil asuva eluruumi üürilepingu eesmärgiga värvata sellele aadressile tasulist seksteenust

osutavaid isikuid ning võimaldada neil selles eluruumis tasulise seksteenuse osutamist.

1.6 Lisaks eelnevale on K. Rahnule esitatud süüdistus selles, et tema koos T. Rimiga värbas nende

poolt üüritud korteritesse tööle prostituute ning panid Internetti üles kuulutusi tasulise seksteenuse

osutamise kohta, andes kontaktnumbriteks vastavat teenust osutavate isikute telefoninumbrid.

1.7 Ühtlasi esitati T. Rimile KarS § 257 järgi süüdistus selles, et ta ajavahemikul 21. septembrist 2007

kuni 4. jaanuarini 2008, teostades oma tõelist või oletatavat õigust ebaseaduslikus korras, nõudis M.

V.-ilt seoses viimase poolt väidetavalt ebaseaduslikult enda väljaarvamisega OÜ F juhatusest 50 000

krooni kui temale kuuluva OÜ F osa üleandmist, ähvardades vara rikkumisega. 21. septembril 2007

lõhkus ta kividega loopides ära korteriakna aadressil XXXXXXXXX X-X, Tallinn, samal päeval

ähvardas M. V.-i füüsilise vägivallaga ning nõudis viimaselt raha summas 50 000 krooni, peale mida

lasi kannatanu sõiduautol tühjaks neli rehvi ning keeras maha korgid. 22. septembril 2007 nõudis

süüdistatav kannatanult jätkuvalt raha summas 50 000 krooni, ähvardades asjade rikkumise

jätkamisega. 2. oktoobril 2007 torkas ta läbi kannatanule kuuluva sõiduauto neli rehvi ning viskas

sisse korteri aknaklaasi aadressil XXXXXXXXX X-X, Tallinn. 12. novembril 2007 torkas ta läbi

kannatanule kuuluva sõiduauto neli rehvi. 1. jaanuaril 2008 viskas süüdistatav sisse aknaklaasi

aadressil XXXXXXXXX X-X, Tallinn. 4. jaanuaril 2008 torkas ta läbi kannatanule kuuluva

sõiduauto esimesed rehvid ja nõudis telefoni teel kannatanult raha summas 50 000 krooni, ähvardades

jätkata rünnakuid.

2. Harju Maakohtu 16. juuni 2010. a otsusega tunnistati K. Rahnu talle esitatud süüdistuses KarS §

2681 lg 2 p 1 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega neljaks aastaks ja kuueks kuuks, vabastades ta

selle karistuse kandmisest tingimuslikult KarS § 73 alusel viieaastase katseajaga. Kohus tunnistas

KarS § 2681 lg 2 p 1 järgi süüdi ka T. Rimi ja karistas teda vangistusega neljaks aastaks ja kuueks

kuuks. Lisaks mõistis kohus T. Rimi süüdi KarS § 257 järgi ja karistas teda vangistusega kolmeks

kuuks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel luges kohus kergema karistuse kaetuks raskeimaga ja

mõistis T. Rimile liitkaristuseks vangistuse neli aastat ja kuus kuud, vabastades ta selle karistuse

kandmisest tingimuslikult KarS § 73 alusel viieaastase katseajaga. Kohus tunnistas KarS § 2681 lg 2

p 1 järgi süüdi ka H. Kõrge ja karistas teda vangistusega kolmeks aastaks, vabastades ta selle

karistuse kandmisest tingimuslikult KarS § 73 alusel kolmeaastase katseajaga.

2.1 Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on süüdistatavate süü KarS § 2681 lg 2 p 1 järgi tõendatud

tunnistajate ütluste, jälitustoimingu protokollide ja muude kirjalike tõenditega. Kohus leidis, et

prostituutidele korterite üürimine seksuaalteenuste osutamise eesmärgil, samuti J. G.-le seksteenuste

osutamise jaoks korteri üürimiseks raha andmine on käsitatav prostitutsioonile kaasaaitamisena K.

Rahnu ja T. Rimi poolt. Kuigi K. Rahnu ja T. Rim oma süüd eitavad, on tõendatud, et nad otsisid

ühiselt ja kooskõlastatult seksuaalteenuste osutamiseks ruumid, tasusid nende ruumide üüri eest,

otsisid naisterahvad, kes nendes ruumides seksuaalteenust osutasid ja said endale poole

seksuaalteenuste tasust. Ruumi prostitutsiooniks kasutada andmine tähendab ruumi kasutada andmist

süstemaatiliselt või üksikjuhul prostitutsiooniga tegelemiseks. Spetsiaalselt seksteenuste jaoks

korterite üürimine, võimaldamaks prostituutidel seal kliente vastu võtta, on ruumi andmise läbi

prostitutsioonile kaasaaitamine. Ühtlasi märkis kohus, et H. Kõrge enda ütlustest ja kriminaalasjas

kogutud muudest tõenditest nähtub, et H. Kõrge sai aru, et korterites, mida üüritakse tema nimele,

osutatakse seksteenuseid, mistõttu ka tema süü KarS § 2681 lg 2 p 1 järgi tõendatud, kuigi ta ise oma

süüd eitab.

2.2 Kohus leidis, et tõendatud on ka T. Rimi süü KarS § 257 järgi kvalifitseeritud kuriteo

toimepanemises. T. Rimi ja M. V.-i ütlustest, mida kinnitab ka Harju Maakohtu 4. juuni 2008. a

määrus, nähtub, et T. Rim arvates käituti tema suhtes ebaõigesti seoses tema väljaarvamisega OÜ F

juhatusest ja sellest tulenevalt leidis ta endal olevat õiguse nõuda enda tagasivõtmist osaühingu

juhatusse või 50 000 krooni maksmist. T. Rim rikkus oma tõelise või oletatava õiguse ebaseaduslikus

korras teostamise käigus kavatsetult kannatanu vara. Samas ei lugenud kohus tõendatuks T. Rimile

esitatud süüdistust osas, milles talle heideti ette vastavalt 12. novembri 2007. a ja 4. jaanuari 2008. a

sõiduki rehvide ning 2. oktoobri 2007. a ja 1. jaanuari 2008. a aknaklaaside lõhkumist.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid ringkonnakohtule apellatsioonid T. Rimi kaitsja Owe Ladva

ja K. Rahnu kaitsja Anti Aasmaa, kes taotlesid süüdistatavate õigeksmõistmist kogu neile esitatud

süüdistuses.

3.1 T. Rimi kaitsja apellatsiooni kohaselt ei ole ainuüksi eluruumide prostitutsiooniks kasutada

andmine käsitatav prostitutsioonile kaasaaitamisena, sest kaasa saab aidata vaid kuriteo

toimepanemisele, kuid prostitutsioon ei ole keelatud. Õiguslikult pole võimalik ka prostitutsioonile

kaasaaitamine grupis KarS § 2681 lg 2 p 1 mõttes, kuna kaasaaitajad gruppi ei moodusta. Heites T.

Rimile ette lisaks eluruumi kasutada andmisele ka muul viisil prostitutsiooni vahendamist, on

maakohus väljunud süüdistuse piiridest. Puutuvalt omavoli süüdistusse märkis kaitsja, et T. Rim ei

ole M. V.-ilt kunagi raha küsinud.

3.2 K. Rahnu kaitsja apellatsioonis leiti, et süüdistatavatele esitatud süüdistus on puudulik ja

maakohus on väljunud süüdistuse piiridest. Samuti palus kaitsja ringkonnakohtul kontrollida

jälitustegevuse seaduslikkust.

4. Ringkonnakohtu 11. jaanuari 2011. a määrusega tühistati maakohtu otsus täies ulatuses ja

kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises koosseisus. Kaitsjate apellatsioonid

rahuldas ringkonnakohus osaliselt.

4.1 Ringkonnakohus nõustus kaitsjatega, et mõistes K. Rahnu ja T. Rimi KarS § 2681 lg 2 p 1 alusel

süüdi, väljus maakohus neile esitatud süüdistuse piiridest. Süüdistuse kohaselt heidetakse K. Rahnule

ja T. Rimile ette viie korteri üürilevõtmiseks lepingute sõlmimist või teistel isikutel enda huvides

nende lepingute sõlmida laskmist. See, et nad panid süüdistuse kohaselt kõne all olevad teod toime

eesmärgiga värvata nimetatud aadressidele tasulist seksteenust osutavaid isikuid ja võimaldada

viimastel nimetatud aadressidel tasulise seksteenuse osutamist, tähendab üksnes nende soovi või

plaani üüritavaid kortereid sel moel kasutada, mitte aga nende täiendavat tegevust. K. Rahnu

süüdistuses täiendavalt märgitu on ringkonnakohtu hinnangul väga pealiskaudne ega vasta

konkreetsuse nõudele, kuna süüdistusest ei nähtu, kes, millistesse korteritesse ja milliseks ajaks

prostituudina tegutsema värvati ning milles värbamine seisnes, samuti ei ole süüdistuses kajastatud,

millistele aadressidele ja millise sisuga kuulutusi T. Rim ja K. Rahnu Internetti üles panid.

4.2 Maakohtu otsuse kohaselt seisnes T. Rimile ja K. Rahnule KarS § 2681 lg 2 p 1 järgi omistatud

tegu mitte üksnes korterite üürilevõtmises eesmärgiga värvata neisse korteritesse prostituute, vaid

K. Rahnu ja T. Rim ka värbasid nendesse korteritesse prostituute ja lasid neil seal töötada, saades ise

osa tasust endale. Lahendamata süüdimõistva otsuse tegemisel küsimust, kas süüdistuses kirjeldatud

tegu on kuritegu, on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2

tähenduses. Kuna süüdistus on osaliselt ebakonkreetne, ei ole ringkonnakohtul KrMS § 268 lg-st 2

tulenevalt võimalik seda ise kõrvaldada ja kriminaalasi tuleb KrMS § 341 lg 2 kohaselt ja kooskõlas

Riigikohtu praktikaga saata maakohtule uueks arutamiseks. Kuna H. Kõrget süüdistatakse teo

kaastäideviimises koos K. Rahnu ja T. Rimiga, tuleb KrMS § 331 lg 3 alusel maakohtu otsus

tühistada ka tema osas.

4.3 Puutuvalt T. Rimi süüdimõistmisesse KarS § 257 järgi märkis ringkonnakohus, et süüdistusest

ega maakohtu otsusest ei nähtu, kas T. Rimile heidetakse ette tõelise või oletatava õiguse

ebaseaduslikku teostamist. Vaieldavat ja lahendamata nõuet tuleb Riigikohtu praktika kohaselt

käsitada oletatava õigusena. Oletatava õiguse puhul on aga oluline, et see ei hõlma igasugust isiku

subjektiivset arusaama oma õigustest, vaid üksnes seadusega tagatud õiguse oletamist.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu määruse peale esitasid kaebuse ringkonnaprokurör Elle-Mai Velling, T. Rimi

kaitsja O. Ladva ja K. Rahnu kaitsja A. Aasmaa. Määruskaebuste esitajate põhiväited on järgmised.

6. Prokuröri määruskaebuses leitakse, et ringkonnakohus on tõlgendanud mõistet "eesmärgiga" liiga

kitsalt. Esimese astme kohtus kinnitasid süüdistatavad ja nende kaitsjad, et süüdistus on neile

sisuliselt arusaadav, kuigi süüdistatavad oma süüd eitasid. Prostitutsioonile kaasaaitamine hõlmab nii

prostituutide

tööle

värbamist,

seksuaalteenuse

osutamiseks

ruumide

otsimist,

üürimist,

prostituutidena tööle asuvatele naisterahvastele nende ruumide kasutada andmist kui ka osutatud

teenuse eest osa tasu endale võtmist. Süüdistus ei pea kajastama tõendite hindamist. Ringkonnakohtu

lahendis ei täpsustata, millises osas loetakse süüdistust ebakonkreetseks.

7. K. Rahnu kaitsja määruskaebuses märgitakse, et ringkonnakohus oleks pidanud tegema sisulise

lahendi esitatud süüdistuse piirides. Käesolevas kriminaalasjas pole tegemist olukorraga, mida

kirjeldatakse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtumääruses kriminaalasjas nr 3-1-1-18-07. Kõne

all olevas lahendis sisustas süüdistuses kirjeldatud tegu maakohus oma otsuses. Käesoleval juhul

võttis maakohus sisulise seisukoha süüdistusaktis kirjeldatud tegude osas, kuid lisaks sellele omistas

süüdistatavatele ka tegusid, mida süüdistusakt ei kirjeldanud. Seega oleks ringkonnakohus pidanud

otsustama, kas süüdistusaktis kirjeldatud teod moodustavad kuriteod või mitte. Seega oleks

ringkonnakohtul tulnud esitatud süüdistuse pinnalt teha süüdistatavate suhtes õigeksmõistev

kohtuotsus, mitte aga saata kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule koos juhistega prokurörile

süüdistuse muutmiseks. Seega on ringkonnakohus läinud vastuollu reformatio in peius keeluga ehk

põhimõttega, et kohtuotsuse edasikaebamine süüdistatava ja tema kaitsja poolt ei tohi endaga kaasa

tuua süüdistatava olukorra raskendamist. Ühtlasi pidanuks ringkonnakohus KarS § 341 lg-s 2

sätestatud määrust tehes otsustama ka K. Rahnule maakohtu menetluses valitud kaitsjale makstud

tasu hüvitamise.

8. T. Rimi kaitsja määruskaebuses leitakse samuti, et ringkonnakohtu lahendis kirjeldatud

menetlusõiguse rikkumine oleks olnud kõrvaldatav apellatsioonimenetluses. Süüdistuse puudulikkus

oleks pidanud välistama süüdistatavate süüditunnistamise juba esimese astme kohtumenetluses.

Lubamatu on isikute ebavõrdne kohtlemine edasikaebemenetluses sõltuvalt sellest, kas esimese astme

kohus on langetanud süüdistatava suhtes õigeksmõistva või süüdimõistva kohtuotsuse.

Ringkonnakohtul puudunuks menetluslik võimalus kriminaalasja tagastamiseks maakohtule uueks

arutamiseks, kui maakohus oleks mõistnud süüdistatavad süüdistuse puudulikkuse tõttu õigeks.

9. Ringkonnaprokuröri määruskaebusele esitatud vastuses nõustub K. Rahnu kaitsja A. Aasmaa, et

ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada ja kriminaalasi saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule

teises koosseisus. Samas leiab kaitsja jätkuvalt, et ringkonnakohtul tulnuks süüdistatavad osas, milles

maakohus väljus süüdistuse piiridest, ise uue otsusega õigeks mõista.

10. Kaitsjate määruskaebustele esitatud vastuses leiab ringkonnaprokurör E.-M. Velling nendega

nõustuvalt, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada, kuid märgib, et süüdistatavatele esitatud

süüdistus on kooskõlas kriminaalmenetlusõigusega ja maakohus ei ole süüdimõistvat otsust tehes

selle piiridest väljunud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumise tõttu.

I

12.1 Ringkonnakohtu pädevus tühistada maakohtu otsus ja tagastada kriminaalasi esimese astme

kohtule uueks arutamiseks tuleneb KrMS §-st 341. Kolleegium märgib, et nimetatud sätte kohaselt on

ringkonnakohtu

volitused

taolise

otsustuse

tegemisel

erinevad

sõltuvalt

sellest,

kas

apellatsioonimenetluses leidis tuvastamist kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg

1 või lg 2 mõttes. Jõudnud kohtuliku arutamise tulemina järeldusele, et maakohtu menetluses on

oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 tähenduses (absoluutne ehk n-ö

kataloogisisene menetlusõiguse rikkumine), tuleb ringkonnakohtul § 341 lg-st 1 juhindudes maakohtu

otsus vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel

juhul puuduvad ringkonnakohtul volitused asuda kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ise kõrvaldama,

kuna tegemist on juba seadusandja poolt niivõrd kaalukateks kohtuliku arutamise üldprintsiipide

minetusteks loetud rikkumistega, et taolise kohtuliku arutamise pinnalt kujunenud kohtulahendit ei

saa ühelgi juhul sisuliselt õigeks lugeda. Kõnealuste rikkumiste esinedes ei saa maakohtus toimunud

kohtulikku arutamist pidada ausa ja õiglase kohtumenetluse nõuetele vastavaks ning seetõttu ei saa

rääkida ka eelneva menetluse kohtulahendit legitimeerivast toimest. Seega pole apellatsioonikohtul

KrMS § 339 lg 1 p-des 1-11 loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisele

võimalik reageerida muul moel kui kohtulahendi tühistamisega ja kriminaalasja tagastamisega

maakohtule uueks arutamiseks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjades nr 3-

1-1-59-07 p 12 ja nr 3-1-1-27-08 p 16).

12.2 Põhimõtteliselt teisiti on aga seadusandja määratlenud ringkonnakohtu pädevuse olukorras, kus

apellatsioonimenetluses tehakse kindlaks mõni kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumine KrMS § 339

lg 2 mõttes (n-ö kataloogiväline menetlusõiguse rikkumine). Viidatud sätte kohaselt võib kohus

tunnistada oluliseks ka kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumise, millega kaasneb või võib kaasneda

ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Eeltoodust järeldub ühelt poolt, et KrMS § 339 lg-s 1

toodud menetlusõiguse oluliste rikkumiste loetelu pole ammendav, kuid teiselt poolt võib

ringkonnakohus omal algatusel mõne rikkumise oluliseks tunnistada vaid juhul, kui ta põhjendab,

miks see tõi endaga kaasa maakohtu lahendi ebaseaduslikkuse või põhjendamatuse. KrMS § 339 lg 2

alusel tuvastatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumine saab seega olla oluline vaid juhul, kui sel on

vahetu mõju asjas tehtud kohtulahendile. Kolleegium märgib siinjuures, et isegi menetluslike nõuete

rikkumise tunnistamine oluliseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses ei anna ringkonnakohtule alati alust

esimese astme kohtulahendi tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks

arutamiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 341 lg 2 kohaselt võib apellatsioonikohus sellise

otsustuse teha vaid juhul, kui oluliseks tunnistatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ei ole võimalik

apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Taoline regulatsioon lähtub muu hulgas arusaamast, et

väljaspool KrMS § 339 lg-s 1 nimetatud ja juba seadusandja poolt kriminaalmenetlusõiguse

olulisteks rikkumisteks loetud minetusi, peab läbi viidud kohtuliku arutamise kordamiseks esinema

vältimatu vajadus. Arvestades, et ringkonnakohtu volitused kriminaalasja apellatsioonikorras

arutamisel hõlmavad menetluslikult esimese astme kohtu vastavat pädevust, saab ringkonnakohus

otsustada maakohtu lahendi tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise kasuks vaid siis,

kui ta jälgitavalt põhjendab, miks tuvastatud menetluslike nõuete rikkumise kõrvaldamine

ringkonnakohtu enda poolt pole võimalik.

II

13.1 Ringkonnakohus, tühistades käesolevas kriminaalasjas maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse K.

Rahnu, T. Rimi ja H. Kõrge süüdistusasjas ja saates selle maakohtule tagasi uueks arutamiseks

prostitutsioonile kaasaaitamise osas, põhjendas oma otsustust kokkuvõtlikult sellega, et maakohus on

süüdistatavaid prostitutsioonile kaasaaitamises süüdi tunnistades väljunud süüdistuse piiridest, jätnud

tähelepanuta süüdistuse ebakonkreetsuse ega ole lahendanud küsimust sellest, kas neile etteheidetav

tegevus on käsitatav kuriteona. Järeldust, et maakohus on süüdistatavaid süüdi mõistes lähtunud teost,

mida pole süüdistuses kirjeldatud, kinnitab ringkonnakohtu lahendi kohaselt see, et süüdistuses on

küll ära näidatud süüdistatavate eesmärk hakata tegelema prostituutide värbamisega pärast korterite

üürilepingute sõlmimist, mitte aga nende tegelik tegevus prostituutide värbamisel. Kolleegium

märgib, et sel moel on ringkonnakohus sisuliselt osutanud mitte kriminaalmenetlusõiguse

rikkumisele, vaid materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele maakohtu poolt. Leides, et süüdistuses

avatakse

üksnes

süüdistatavate

eesmärke

üüritavate

korterite

edasisel

kasutamisel,

on

ringkonnakohus ilmselgelt tõdenud, et selline käitumine ei sisalda veel KarS §-s 2681 sätestatud

kuriteokoosseisu objektiivseid tunnuseid. Võtmata käesoleva määruskaebemenetluse raames

seisukohta apellatsioonikohtu hinnangute sisulise paikapidavuse osas, märgib kolleegium vaid, et

küsimus süüdistatavate käitumise vastavusest mõnele karistusseaduse eriosa koosseisule kujutab

endast otsustamist materiaalõiguse kohaldamise õigsuse üle KrMS § 338 p 2 tähenduses, mitte aga

menetlusõiguslike nõuete järgimise kontrolli. Ringkonnakohtu pädevus olukorras, kui tuvastatakse

materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, on sätestatud KrMS §-s 340. Nimetatud sätte kohaselt võib

ringkonnakohus ise teha uue kohtuotsuse kas kaebuse alusel või sõltumata kaebusest, kui tuvastamist

on leidnud süüdistatava olukorda raskendav materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Kehtiv

kriminaalmenetlusõigus ei näe seega materiaalõiguse ebaõige kohaldamise korral ühelgi juhul ette

kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks maakohtule, vaid viimase poolt teole antud õigusliku

hinnangu muutmist ringkonnakohtu enda otsusega. Maakohtu otsuse tühistamine ja kriminaalasja

saatmine ringkonnakohtu määrusega uueks arutamiseks viitega karistusseaduse ebaõigele

kohaldamisele kujutab endast ise kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Kolleegium peab siinkohal ühtlasi vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et ringkonnakohtu poolt

süüdistusakti kohaselt prostitutsioonile kaasaaitamisena kvalifitseeritud viie teo käsitlemine

ühetaolistena on ebakorrektne. Nimelt on K. Rahnule ja R. Rimile muu hulgas omistatud ka

ajavahemikus septembrist 2007 kuni 29. oktoobrini 2007 korteri üürimine J. G.-le tasulise

seksteenuse osutamiseks. Süüdistuses on seega prostitutsioonile kaasaaitamiseks loetud tehioludelt

erinevaid tegusid, millele tuleb ringkonnakohtul apellatsioonide uuel arutamisel anda eraldi õiguslik

hinnang. Tegelikkusele mittevastav on seejuures ringkonnakohtu seisukoht, et maakohus ei ole

otsuses lahendanud küsimust, kas süüdistuses kirjeldatud tegu on kuritegu. Maakohtu otsuses

sisaldub kõigi süüdistusega K. Rahnu, T. Rimi ja H. Kõrgele omistatud tegude kohta eraldi nii nende

tõendatusele antud hinnang kui ka seisukoht nende kvalifitseerimise kohta karistusseaduse järgi (VI

kd, lk 222-223 ja 225).

13.2 Ringkonnakohus leidis prostitutsioonile kaasaaitamise osas ühtlasi, et K. Rahnule nimetatud

sätte järgi samuti esitatud süüdistus prostituutide värbamises ja tasulise seksteenuse Internetis

reklaamimises on ebakonkreetne. Kolleegium märgib, et abstraktselt võib nii inimeste otsimine

prostituutideks kui ka prostitutsiooniteenuse kohta andmete levitamine Internetis olla käsitatav KarS

§ 2681 kohase koosseisupärase teona, kuivõrd taoliste tegudega otsitakse ühelt poolt klientidele

prostituute ja teiselt poolt püütakse neid aktiivselt kokku viia. Käesolevas kriminaalasjas on aga

ringkonnakohus jätnud üldse andmata hinnangu maakohtu tõendite analüüsile ja süüdistatavate

tegude kvalifikatsioonile, leides, et esitatud süüdistus on puudulik. Kolleegium on seisukohal, et

ringkonnakohtu sellekohane otsustus on motiveerimata KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Ringkonnakohtu

lahendist ei nähtu, millistel põhjustel on süüdistuse puudulikkusena käsitatav näiteks värvatud

prostituutide nimede loetlemata jätmine süüdistusaktis ning miks tuleb seda lugeda oluliseks,

otsustamaks süüdistatavate teole antava õigusliku hinnangu üle. Kolleegium kordab oma varasemat

seisukohta, et süüdistusele esitatavad nõuded tuleb tuletada karistusseaduse eriosa konkreetsest

süüteokoosseisust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-06 p 13).

Käesolevas kriminaalasjas on prokuratuur süüdistusakti lõpposas ära näidanud need süüdistatavate

käitumise aspektid, mis süüdistuse arvates moodustavad kuriteokoosseisu, ning kohtutel on selle

alusel võimalik lahendada kriminaalasi sisuliselt.

13.3 Lisaks põhjenduste puudumisele ei ole ringkonnakohus süüdistuse ebakonkreetsuse motiivil

maakohtu otsust tühistades ja kriminaalasja uueks arutamiseks saates järginud selleks KrMS § 339 lg-

ga 2 ja § 341 lg-ga 2 kehtestatud nõudeid. Kuna süüdistuse puudulikkus ei ole

kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 mõttes, siis on ringkonnakohtul

võimalik lugeda seda konkreetses kriminaalasjas oluliseks menetlusnõuete minetuseks KrMS § 339

lg 2 kohaselt juhul, kui ta põhjendab, miks see on endaga kaasa toonud kohtuotsuse ebaseaduslikkuse

või põhjendamatuse. Vaidlustatud apellatsioonikohtu lahendis seda tehtud ei ole. Ringkonnakohtu

määruses puuduvad põhjendused, miks on teise astme kohtu arvates süüdistuse ebakonkreetsusega

kaasnenud maakohtu süüdimõistva otsuse ebaseaduslikkus. Asudes seisukohale, et kõnealust

etteheidet süüdistusele tuleb siiski lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, oleks

tulnud ringkonnakohtul järgmise sammuna maakohtu otsuse tühistamiseks ja kriminaalasja

tagastamiseks uueks arutamiseks KrMS § 341 lg 2 järgi ära näidata, et tegemist on rikkumisega, mida

apellatsioonimenetluse raames kõrvaldada ei ole võimalik (vt käesoleva lahendi p 12.2). Kolleegium

leiab, et ka nimetatud osas puuduvad ringkonnakohtu lahendis adekvaatsed põhjendused.

Asjakohaseks ei saa pidada ringkonnakohtu tehtud viidet Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni

2007. a määrusele kriminaalasjas nr 3-1-1-18-07, millest apellatsioonikohtu arvates tuleneb järeldus,

et süüdistuse puudulikkus ei ole apellatsioonimenetluses elimineeritav. Kõne all olevas kriminaalasjas

seisnes KarS § 418 lg 1 järgi esitatud süüdistuse puudulikkus selles, et süüdistusaktis ei seondatud

faktilisi asjaolusid süüteokoosseisuga ja süüdistuses polnud näidatud, millisest õigusnormist lähtudes

on süüdistuses kirjeldatud tegevus blanketse süüteokoosseisu taustal tunnistatud ebaseaduslikuks

(viidatud lahendi p 8 jj). Maakohus eksis kriminaalmenetlusõiguse vastu sellega, et asus ise otsima

süüdistuses kirjeldatud tegevusele relvaseadusest vastavat käitlemisviisi. Käesolevas kriminaalasjas

on aga ringkonnakohus jätnud täielikult tähelepanuta, et erinevalt viidatud kohtuasjast pole antud

juhtumil

prostitutsioonile

kaasaaitamise

näol

tegemist

blanketse

süüteokoosseisuga.

Karistusseadustiku §-s 2681 ette nähtud prostitutsioonile kaasaaitamise koosseis on alternatiiv-

aktiline ja formaalne kuriteokoosseis, millel puudub välisviide. Seega erinevalt kriminaalasjast 3-1-1-

18-07 ei ole praegusel juhul maakohtule etteheidetav ka blanketse süüteokoosseisu omaalgatuslik

sisustamine süüdimõistvas otsuses. Kui ringkonnakohus soovib tõenditele antud hinnangu või

süüdistatavate tegevuses kuriteokoosseisu olemasolu osas asuda maakohtu otsusega võrreldes

teistsugusele seisukohale, tuleb tal juhinduda KrMS §-s 340 apellatsioonikohtule antud pädevusest.

14. Eelnimetatud põhjustel tuleb ringkonnakohtu vaidlustatud kohtumäärus tühistada ka maakohtu

otsuse tühistamises ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmises T. Rimi süüdistuses KarS § 257

järgi. Ringkonnakohus pole oma määruses KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes põhjendanud, miks tal ei ole

võimalik süüdistatavale ette heidetavale teole õiguslikku hinnangut anda, vaid ta peab vajalikuks

saata kriminaalasi ka selles osas uueks arutamiseks maakohtule.

III

15. Ühtlasi peab kolleegium vajalikuks märkida, et kuigi ringkonnakohus on käesolevat kriminaalasja

lahendades viidanud Riigikohtu lahendile kriminaalasjas 3-1-1-18-07, ei ole ta ise ometigi viidatud

kohtumääruses esitatud seisukohti järginud. Kolleegium selgitas, et KrMS §-s 339 sätestatud

kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on võetavad kokku ausa ja õiglase kohtumenetluse

põhimõtte minetuste mõistesse (vt käesoleva kohtumääruse p-d 12.1-12.2). Seega on tegemist taoliste

menetlusnõuete rikkumistega, mille toimumist on olemuslikult alust ette heita kohtule, kes peab

kindlustama nimetatud põhimõtete tegeliku järgimise kohtulikus arutamises. Nimetatud põhjusel on

ka muid n-ö kataloogiväliseid kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi KrMS § 339 lg 2 mõttes võimalik

käsitada olulistena vaid siis, kui need on kokkuvõttes taandatavad kriminaalasjas kohtu poolt tehtud

lahendile. Süüdistuse puudulikkust kõige laiemas tähenduses pole aga ühelgi juhul põhjust ette heita

kohtule, kuivõrd KrMS § 14 lg-st 1 tulenevalt täidavad kohtumenetluses süüdistuse ja

õigusemõistmise funktsioone erinevad subjektid. Nimetatud põhimõtet rõhutatakse eraldi veel KrMS

§ 14 lg-s 2, mille kohaselt võtab süüdistusest loobumine prokuröri poolt kohtult menetluse jätkamise

kohustuse ja moodustab õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluse. Eeltoodut silmas pidades on ka

Riigikohtu varasemas praktikas, sh käesoleval juhul ringkonnakohtu viidatud kriminaalasjas nr 3-1-1-

18-07 p-s 10, rõhutatud, et kohus ei või nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-139-05 ja 3-1-1-149-05). Kuivõrd kohtu roll esitatud

süüdistuse üle on piiratud vaid selle vormilise küljega (vt KrMS § 262 p 2), siis ei ole ka KrMS § 339

kohaselt kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena üldjuhul käsitatav süüdistuse sisuline

puudulikkus. Lähtudes talle pandud kriminaalasja lahendamise ülesandest peab kohus süüdistuse

põhjal eeskätt otsustama materiaalõiguse kohaldamise üle. Sellest tulenevalt on ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi täiskogu märkinud, et süüdistuse puudulikkuse korral tuleb kohtul kaaluda

õigeksmõistva otsuse tegemist, kui süüdistuses esinev puudus toob endaga kaasa kuriteosündmuse

või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-06).

IV

16. K. Rahnu kaitsja vandeadvokaat A. Aasmaa esitas Riigikohtule taotluse hüvitada K. Rahnule

käesoleva kriminaalasja määruskaebemenetluses kantud kulu advokaadi õigusabile. Taotluse ja

sellele lisatud arve kohaselt on K. Rahnu tasunud OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo

määruskaebemenetluses

osutatud

õigusabi

eest

eurot

(sh

käibemaks

eurot).

Kriminaalmenetluse seadustiku § 187 lg 1 kohaselt kannab määruskaebuse lahendamise menetluses

kohtumääruse tühistamise korral menetluskulud riik. Menetluskuluks on KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi

valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kuna Riigikohus tühistab ringkonnakohtu

määruse, tuleb määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud tasu K. Rahnule mõistlikus suuruses

hüvitada. Kolleegium leiab, et taotluses nimetatud 600 eurot on käesolevas asjas kaitsjatasuna

mõistliku suurusega ja see summa tuleb süüdistatavale hüvitada täies ulatuses.

V

17. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 rahuldab

Riigikohtu kriminaalkolleegium prokuröri ja kaitsjate määruskaebused, tühistab Tallinna

Ringkonnakohtu 17. juuni 2009. a määruse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe