3-3-1-11-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-11-11

Määruse kuupäev

4. mai 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Ivo Pilving,

Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Andrei Kumsi (Kums) kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna

Prefektuuri poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 17. jaanuari 2011. a määrus haldusasjas

nr 3-10-1606

Menetluse alus Riigikohtus

Andrei Kumsi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Andrei Kumsi määruskaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 17. jaanuari 2011. a määrus haldusasjas nr 3-10-1606.

Vabastada Andrei Kums riigilõivu tasumise kohustusest apellatsioonkaebuse esitamisel

haldusasjas nr 3-10-1606 ja saata asi Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmise otsustamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andrei Kums esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Lõuna Prefektuuri

korrakaitseosakonna arestimajade talituse Valga arestimajas ja Võru arestimajas viibimisel

ajavahemikul 24. märts 2009 kuni 3. oktoober 2009 haldusorganite tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamist 10 000 krooni ulatuses. Kaebuse kohaselt alandasid arestimaja tingimused tema

inimväärikust ja seadsid ohtu tema tervise ja julgeoleku. Kaebajal ei võimaldatud nimetatud

ajavahemikul kordagi viibida värskes õhus ning arestimajades puudus loomulik valgus. Õhk

arestimajades oli suitsune ja niiske, mis seadis ohtu tema tervise. Kaebaja märkis, et arestimajadesse

saabudes nõudsid tema ja teised seal viibivad kinni peetavad isikud jalutuskäigu võimaldamist.

Arestimaja administratsioon teavitas kaebajat jalutushoovi puudumisest. Arestimaja töötajad ei

selgitanud, et kaebajal tuleks jalutamise võimaldamiseks esitada kirjalik taotlus.

2. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuur palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja teavitamist

jalutusvõimaluste puudumisest ei saa mingil juhul pidada kinni peetavale isikule seaduses ettenähtud

õiguse realiseerimise võimaldamisest keeldumiseks. Jalutusvõimaluste kasutamise soovi kirjalikus

vormis avaldamisel paigutati isik võimaluse korral ümber Tartu või Viljandi arestimajja, kus olid

võimalused jalutushoovi kasutamiseks olemas. Lõuna Prefektuuril puuduvad igasugused andmed

selle kohta, et kaebaja oleks sellekohase kirjaliku avalduse või kaebuse arestimajades viibides

esitanud. Arestimajade töö arvestuse raamatutes ega arestialuste avalduste ja kaebuste registris ei ole

ühtegi vastavasisulist avaldust registreeritud. Samuti puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja oleks

arestimaja administratsiooni teavitanud tervist ohustavatest tingimustest kambris. Seega on

paljasõnalised ja faktidega tõendamata kaebaja väited, et kaebaja õigusi on rikutud ja tema

inimväärikust alandatud. Kaebaja ei ole kasutanud ka esmaseid õiguskaitsevahendeid.

Kinnipidamistingimusi puudutavad kaebused on esitatud alles pärast arestimajast vabanemist, mil

mittevaralise kahju tekkimist polnud võimalik enam ära hoida ega vähendada. Liigset õhuniiskust

puudutav väide on esitatud alles halduskohtule esitatud kaebuses.

3. Tartu Halduskohus jättis 12. novembri 2010. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtu

põhjendused olid järgmised:

1) arvestades asjaolusid, et arestimaja töö arvestuse raamatus ja Lõuna Prefektuuri arestialuste

avalduste ja kaebuste registris puudus kanne avalduste esitamise kohta ning kaebaja ei väida, et ta

oleks üldse kirjaliku taotluse esitanud, on tõendatud, et kaebaja ei esitanud taotlust jalutuskäigu

võimaldamiseks või vähemalt ei esitanud seda vormis, mis võimaldaks seda hiljem tõendada.

Kirjaliku taotluse esitamist ei saa pidada isiku jaoks ülemäära koormavaks ega õigusvastaseks. Kuna

kaebaja ei ole taotlenud jalutuskäigu võimaldamist, siis ei ole selle mittevõimaldamine arestimaja

sisekorraeeskirja (ASkE) § 31 p-st 4 tulenevalt õigusvastane. Jalutuskäik võimaldatakse üksnes isiku

enda taotlusel;

2) kaebaja ei ole arestimaja administratsiooni teavitanud asjaolust, et keegi kambrikaaslastest on tema

tahte vastaselt kambris suitsetanud. Seetõttu ei ole vastustaja rikkunud ka ASkE § 32 lg 2 p-st 6

tulenevat õigust;

3) arestimajades viibides ei ole kaebaja püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või seda

vähendada, mistõttu ei saa mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuuluda ka rahuldamisele. Hinnates

kumulatiivselt kaebuses esitatud asjaolusid, ei ole halduskohtu hinnangul kaebajale põhjustatud

arestimajades hoidmisega enam kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad

arestimajas kinnipidamisega. Ka niiskusest tingitud võimalikud kahjulikud mõjutused oleksid

vähenenud, kui kaebaja oleks kehtestatud korras avaldanud soovi jalutuskäikude võimaldamiseks.

Kaebaja ei viibinud vahi all esmakordselt ning kohtu hinnangul oli kaebaja teadlik oma õigusest

esitada administratsioonile taotlusi ja kaebusi, mistõttu ei saaks hüvitamiskaebus kuuluda

rahuldamisele ka vastustaja selgituskohustuse ebapiisava järgimise tõttu.

4. Andrei Kums esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja rahuldada

kaebus. Apellant taotles ka riigilõivu tasumisest vabastamist apellatsioonkaebuse esitamisel.

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 17. jaanuari 2011. a määrusega A. Kumsi taotluse

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivust vabastamiseks rahuldamata ja tagastas

apellatsioonkaebuse selle esitajale. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) mittevaralise kahju eest hüvituse saamise õigust on Riigikohtu halduskolleegium pidanud

haldusasjas nr 3-3-1-40-07 mitteoluliseks õiguseks, mille puhul võib maksejõuetu isiku jätta

riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata. Ka käesoleval juhul ei saa mittevaralise kahju eest

hüvitise saamist või mittesaamist pidada A. Kumsi jaoks sedavõrd oluliseks küsimuseks, et oleks

õigustatud riigilõivust vabastamine;

2) kaebus on perspektiivitu. Apellatsioonkaebuse pinnalt ei nähtu põhjendusi, mis annaksid aluse

halduskohtu otsuse muutmiseks. Kaebaja ei esitanud avaldust värskes õhus viibimiseks ning selle

võimaldamata jätmine ei ole ASkE § 31 p-st 4 tulenevalt õigusvastane. Vastustaja on kinnitanud, et

kui kaebaja oleks taotluse esitanud, oleks kaebaja paigutatud ümber Tartu või Viljandi arestimajja,

kus oli jalutushoov olemas. Kaebaja oleks saanud kahju tekkimist vältida ka kohase kaebuse või

vaide esitamisega. Esmaseid õiguskaitsevahendeid pole kaebaja seega kasutanud;

3) halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 84 lg 2 ei kohaldu olukorras, kus isik on HKMS § 91

lg 1 alusel taotlenud enda riigilõivust vabastamist. HKMS § 84 lg-s 2 peetakse silmas juhtumit, mil

isik ei ole riigilõivu tasumise kohustusele üldse tähelepanu pööranud ja on selle maksmata jätnud või

seda vähem maksnud. HKMS § 91 lg 1 ei näe ette, et olukorras, kus isik on kinnitanud enda

maksejõuetust ja esitanud sellekohased tõendid, tuleks talle siiski anda täiendav võimalus riigilõivu

tasumiseks. Seetõttu ei pea HKMS § 91 lg 1 alusel isiku riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata

jätmisel isikule üldjuhul täiendavat tähtaega riigilõivu tasumiseks andma;

4) vastupidine seisukoht ei oleks mõistlik. Täiendava tähtaja andmine tähendaks esiteks

ebamõistlikku aja- ja ressursikulu, kuna taotleja on kinnitanud oma maksejõuetust ja see on ka

tõendatud. Järelikult ei saaks isik riigilõivu niikuinii maksta ning täiendava määruse vormistamine ei

täidaks seega mingit eesmärki. Teisalt eeldaks see taotleja pahauskse käitumise eeldamist - kohus

peaks eeldama, et isik on esitanud enda maksejõuetust kinnitades valeandmeid ning peaks andma

talle võimaluse käitumiseks, mis pole kooskõlas tema enda esitatud seisukohtadega. Ringkonnakohtu

arvates ei ole isiku poolt kohtu eksiteele viimise eeldamine ja talle selle heastamiseks täiendava

võimaluse andmine kooskõlas halduskohtumenetluse põhimõtetega;

5) sisulist eesmärki mitteomavate määruste vormistamine takistaks ka halduskohtu otsuse jõustumist

mõistliku aja jooksul ja kahjustaks seega teiste menetlusosaliste õigusi;

6) ebaõige oleks ka põhjendus, et riigilõivu maksmiseks kohustatud isik peaks juhul, kui ta jäetakse

riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata kaitstava õiguse mitteolulisuse või kaebuse

perspektiivituse tõttu, saama uuesti hinnata oma kaebuse põhjendatust ning riigilõivu tasumise

vajadust kohtumääruse valguses. Kohtumääruse eesmärk on lahendada isiku protsessuaalne taotlus,

mitte osutada talle õigusabi kaebuse eduperspektiivide hindamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Andrei Kums esitas määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse ja vabastada

ta riigilõivu tasumise kohustusest ning saata asi sisuliseks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kaebaja

leiab, et tema vabastamine riigilõivust on põhjendatud, sest tegemist oli võimuorganite poolt tema

inimväärikuse pikaajalise alandamisega ning kaebusi ei esitanud ta arestimajas seetõttu, et arestimaja

administratsioon teavitas teda juba arestimajja saabudes jalutusvõimaluste puudumisest.

Administratsioon ei teavitanud teda kirjalike taotluste esitamise vajalikkusest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Vaidlust ei ole selles, et A. Kumsi majanduslik seisund ei võimaldanud tal apellatsioonkaebuse

esitamisel riigilõivu tasuda. Riigilõivust vabastamise taotluse võib kohtupraktika kohaselt jätta aga

rahuldamata ka siis, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks

oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 22. juuni 2010. a

määrus haldusasjas nr 3-3-1-20-10, p 15). Ringkonnakohus on käesolevas asjas tuginenud taotluse

rahuldamata jätmisel mõlemale eelnimetatud alusele.

8. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kaebus ei ole käesoleval juhul riigilõivuvaba

ega pea vajalikuks ringkonnakohtu põhjendusi korrata.

9. Ringkonnakohus asus Riigikohtu praktikale viidates seisukohale, et mittevaralise kahju eest

hüvitise saamist või mittesaamist ei saa ka käesolevas asjas pidada kaebajale sedavõrd oluliseks

küsimuseks, et oleks õigustatud riigilõivust vabastamine. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu

järeldusega.

Kolleegium leidis asjas nr 3-3-1-40-07 (p 12) järgmist: "A. Nikolajev on esitanud mittevaralise kahju

hüvitamise nõude, kusjuures väidetav kahju seisnes mittepüsivates füüsilistes ning emotsionaalsetes

kannatustes. Sellise kahju tõendatuse korral on isikul küll õigus kahju eest saada rahalist hüvitist,

kuid selle hüvitise saamist või mittesaamist ei saa pidada isiku jaoks sedavõrd oluliseks küsimuseks,

et oleks õigustatud riigilõivust vabastamine halduskohtusse kaebuse esitamisel."

Haldusasjas nr 3-3-1-97-10 märkis kolleegium, et eelnimetatud seisukohtadest ei tulene üldisemat

järeldust, et mittevaralise kahju hüvitamise nõudega soovitakse alati kaitsta ebaolulisi õigusi.

Põhiseaduse §-st 25 tuleneb igaühe õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamisele. Seega tuleb kaitstavate õiguste olulisust kohtul igal üksikjuhtumil

hinnata.

10. Kolleegium selgitab, et punktis 9 viidatud lahendites ei võetud seisukohta, et mõni põhiseaduse

või seadustega tagatud õigus on ebaoluline. Õiguse olulisus sõltub sellest, kui intensiivselt on

sekkutud õigusesse, mille rikkumise eest nõutakse mittevaralist kahju. Väheintensiivse riive korral ei

ole riigilõivust vabastamine põhjendatud. Kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses leidnud, et

õigusaktides ette nähtud kinnipidamistingimused ei olnud tagatud ning sellega rikuti tema

inimväärikust. Inimväärikuse printsiip on põhiseaduse üks põhiprintsiipidest (vt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 14), mida

tuleb järgida ka isiku kinnipidamisel vanglas või arestimajas. Riigil on kohustus tagada, et isikult

vabaduse võtmisel peetakse teda kinni inimväärikust säilitavates tingimustes ning meetme

kohaldamise viis ega meetod ei tohi põhjustada isikule kannatusi ja raskusi enam, kui

kinnipidamisega vältimatult kaasneb. Inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi,

mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 20. septembri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-3-10, p 9). Kolleegiumi hinnangul ei saa

kaebuses väidetud pikaajalist kinnipidamistingimuste rikkumist käsitada väheintensiivse riivena.

Seega ei ole õige ringkonnakohtu järeldus, et tegemist on mitteolulise õiguse rikkumise alusel

esitatud kaebusega.

11. Kolleegium ei nõustu ka ringkonnakohtu järeldustega kaebuse perspektiivituse kohta.

Riigilõivu eesmärgiks on muu hulgas vähendada pahatahtlike ja põhjendamatute kaebuste esitamist

ning tagada selle kaudu kohtusüsteemi tõhus toimimine, mistõttu kaebuse perspektiivi hindamine ja

riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel sellega arvestamine on põhjendatud ja vajalik.

Riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel ei tohi aga välistada kaheldavate ja vaieldavate

kaebuste esitamist, see piiraks isikute kaebeõigust ülemääraselt. Ringkonnakohtu hinnangul tingis

kaebuse perspektiivituse esmalt asjaolu, et kaebaja ei ole VangS § 93 lg-s 5 ja ASkE § 31 lg-s 4 ette

nähtud õiguste kasutamiseks kirjalikku avaldust esitanud ning pole suutnud ka teiste tõenditega

sooviavalduse esitamist tõendada. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu nimetatud asjaoludest veel

kaebuse perspektiivitust. Õigusaktides ei ole sätestatud kirjaliku sooviavalduse esitamise nõuet.

Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebajat teavitati jalutamishoovi puudumisest. Kolleegiumi hinnangul

nähtus haldusorganite teavitustest üheselt arestimajade seisukoht, et VangS § 93 lg-s 5 ja ASkE § 31

lg-s 4 sätestatud õiguse kasutamiseks nendes arestimajades tingimused puuduvad. Kolleegium on

varasemas praktikas leidnud, et olukorras, kus on üheselt selge arestimaja seisukoht õiguse

kasutamise võimalikkuse osas, on arestimaja toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et

kaebaja oleks esitanud veel taotlusi, milles väljendanuks veel kord soovi õigust kasutada (vt

Riigikohtu halduskolleegiumi 17. novembri 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-54-08, p 13). Seega võib asja

lahendamisel omada olulist tähendust asjaolu, kas vastab tõele kaebaja väide, et ta teavitas arestimajja

saabudes arestimaja administratsiooni soovist kasutada õigusaktidest tulenevat õigust viibida tund

aega päevas värskes õhus. Kuna Riigikohtul ei ole faktiliste asjaolude tuvastamiseks pädevust, ei saa

Riigikohus võtta selles küsimuses lõplikku seisukohta. Kuid eeltoodut arvestades ei ole põhjust

pidada kaebust perspektiivituks.

12. Kuna kolleegiumi hinnangul on küsitav, kas kirjaliku sooviavalduse esitamata jätmisega on

tõendatud, et kaebaja VangS § 93 lg-s 5 ja ASkE § 31 lg-s 4 sätestatud õigust kasutada ei soovinud,

siis on kaebuse perspektiivikuse hindamisel ennatlik tugineda selles osas esmase õiguskaitsevahendi,

toimingu sooritamise nõude kasutamata jätmisele. Riigikohtu halduskolleegium on 20. novembril

2008. a otsuses asjas nr 3-3-1-47-08 tõlgendanud riigivastutuse seaduse § 7 lg-t 1 nii, et esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei välista alati hüvitise väljamõistmist täielikult, vaid võib

olla aluseks hüvitise vähendamisele.

13. Kolleegium asus haldusasjades nr 3-3-1-40-10 (p 14) ja nr 3-3-1-79-10 (p 9) seisukohale, et

HKMS § 84 lg 2 kohaselt tuleb ka juhul, kui riigilõivust vabastamise taotlus on jäänud rahuldamata,

jätta apellatsioonkaebus käiguta ja anda kaebajale uus tähtaeg riigilõivu tasumiseks ning üksnes

määratud tähtpäevaks riigilõivu tasumata jätmise korral tekib ringkonnakohtul õigus kaebus läbi

vaatamata jätta ning see HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel kaebuse esitajale tagastada. Kolleegium nõustub

ringkonnakohtu seisukohaga, et HKMS § 84 lg 2 ning erinormina HKMS § 91 lg 1 koosmõjus ei

sätesta selgesõnaliselt kohtule kohustust anda menetlusosalisele riigilõivu tasumiseks tähtaeg ka

juhul, kui riigilõivust vabastamise taotlus jäetakse rahuldamata. See ei tähenda aga, et kohus ei peaks

tähtaja andmist kaaluma. Riigilõivu tasumiseks tähtaja andmata jätmisega piirataks kaebaja

menetluslikke õigusi ja kaebeõigust, sest isikult võetakse võimalus puudus kõrvaldada. Kolleegium

on seetõttu seisukohal, et HKMS § 84 lg-st 2 ning HKMS § 91 lg-st 1 tulenevalt on kohtutel

riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse rahuldamata jätmise korral tähtaja andmise küsimuses

kaalutlusruum. Üldjuhul tuleb kaebajale siiski anda riigilõivu tasumiseks uus tähtaeg.

14. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et riigilõivu tasumiseks uue tähtaja andmisega eeldaks

kohus menetlusosalise pahatahtlikku käitumist. Riigilõivu tasumine ei pea toimuma alati

menetlusosalise rahaliste vahendite arvelt, selle võib tasuda ka menetlusväline isik. Samuti on

menetlusosalisel õigus võtta vajadusel riigilõivu tasumiseks laenu. Ebaproportsionaalne oleks nõue,

et isik peaks enne riigilõivust vabastamise taotluse esitamist ammendavalt kasutama kõiki võimalusi

riigilõivu tasumiseks.

15. Kolleegium peab menetlusökonoomia põhimõttele tuginedes vajalikuks muuta osaliselt riigilõivu

tasumiseks uue tähtaja andmist puudutavat senist praktikat. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga,

et olukorras, mil isiku maksejõuetus on tuvastatud, kuid riigilõivust vabastamise taotlus jääb

rahuldamata, ei ole mõistlik koormata kohtuid alati riigilõivu tasumiseks uue tähtaja andmise

kohustusega. Kuna riigilõivu tasumiseks uue tähtaja andmata jätmise õiguslikuks tagajärjeks on

kaebuse kohene tagastamine, siis on kohtul kõrgendatud põhjendamiskohustus ning tähtaja andmata

jätmine on lubatav üksnes juhul, kui maksejõuetu isiku kaebus on ilmselgelt perspektiivitu või kui

tegemist on väidetavalt rikutud õiguse väheintensiivse riivega.

16. Arvestades, et ringkonnakohus on tuvastanud kaebaja maksejõuetuse ning kolleegiumi hinnangul

ei saa õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, pidada kaebaja jaoks väheoluliseks ega kaebust

perspektiivituks, kuulub Andrei Kumsi riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus rahuldamisele.

Kolleegium rahuldab määruskaebuse, tühistab Tartu Ringkonnakohtu 17. jaanuari 2011. a määruse

haldusasjas nr 3-10-1606 ja vabastab Andrei Kumsi riigilõivu tasumise kohustusest

apellatsioonkaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-10-1606 ning saadab asja Tartu Ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann