3-1-1-26-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-26-11

Otsuse kuupäev

4. mai 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi Deniss Monogarovi süüdistuses KarS § 113, § 114 p

3 ja § 25 lg 2 ning KarS § 121 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

1. detsembri

2010.

a

otsus

kriminaalasjas

nr 1-09-21700

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

D. Monogarovi kaitsjad vandeadvokaadid Veera Tolli-Baskin ja

Sven Sillar ning Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Ainar Koik

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

6. aprill 2011, suuline menetlus

Istungil osalenud isikud

D. Monogarovi kaitsjad vandeadvokaadid Veera Tolli-Baskin ja

Sven Sillar ning Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Ainar Koik

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 1. detsembri 2010. a otsus kriminaalasjas Deniss

Monogarovi süüdistuses KarS § 113, 114 p 3 ja § 25 lg 2 ning KarS § 121 järgi.

2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

3. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Deniss Monogarovile esitati süüdistus KarS § 263 p 1 järgi selles, et ta 1. augustil 2009 kell 04.00

kuni 04.35 Tallinnas Viru Keskuses klubi Seduction Discotheque välisterrassil lõi ilma põhjuseta talle

võõrale A. K.-le rusikaga näkku. Seejärel haaras ta A. K.-l kätega ümber keha, mille tagajärjel

kukkusid mõlemad põrandale. D. Monogarov põhjustas A. K.-le valu ja rikkus ka raskelt avalikku

korda. Maakohtus taotles prokurör kirjeldatud teo ümberkvalifitseerimist KarS § 121 järgi.

Veel esitati D. Monogarovile süüdistus KarS § 113 ja § 114 p 3 - § 25 lg 2 järgi selles, et ta 1. augustil

2009 kella 04.45 paiku Tallinnas Tammsaare pargis pani toime tahtliku tapmise katse kahe inimese

suhtes järgmistel asjaoludel.

D. Monogarov lõi J. L.-i korduvalt noaga kaela, kehatüve ja jäsemete piirkonda, tekitades

kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse ja hulgaliselt torke-lõikehaavu, mille tagajärjel suri J. L. kell

05.30 sündmuskohal. Samaaegselt ja samas kohas püüdis D. Monogarov tappa ka J. L.-iga koos

olnud M. L.-i, lüües ja torgates teda noaga kokku 13 korral. D. Monogarov lõi kannatanut kolmel

korral elutähtsate organite piirkonda ning tekitas 10 torke-lõikehaava kannatanu põlvedele, säärtele ja

kätele. Sellega viis D. Monogarov ühe inimese (J. L.) tapmise lõpule, teise inimese (M. L.) tapmine

jäi lõpule viimata kõrvaliste isikute sekkumise tõttu.

2. Harju Maakohtu 4. juuli 2010. a otsusega kvalifitseeriti D. Monogarovi süüdistus KarS § 113 ja

§ 114 p 3 - § 25 lg 2 järgi ümber. J. L.-i suhtes toimepandud kuriteo eest mõisteti D. Monogarov

süüdi KarS § 113 järgi ja talle mõisteti karistuseks seitse aastat ja kuus kuud vangistust. M. L.-i

suhtes toimepandud kuriteo eest mõisteti D. Monogarov süüdi KarS § 121 järgi ja talle mõisteti

karistuseks üheksa kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima

karistusega ja liitkaristuseks mõisteti seitse aastat ja kuus kuud vangistust. A. K. suhtes toimepandud

kuriteos (süüdistus KarS § 121 järgi) mõisteti D. Monogarov õigeks. Kohtuotsusega mõisteti D.

Monogarovilt V. L.-i kasuks välja 100 608 krooni varalise kahju ja 100 000 krooni mittevaralise

kahju katteks.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid ringkonnaprokurör Ainar Koik, kannatanute esindaja

vandeadvokaat Monika Mägi ja D. Monogarovi kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar.

3.1 Prokurör taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista

D. Monogarov süüdi ja karistada KarS § 114 p 3 - § 25 lg 2 ja § 113 järgi § 63 lg 1 alusel

vangistusega 14 aastaks, A. K. suhtes toimepandud kuriteo eest (KarS § 121 järgi) vangistusega 3

kuuks ja KarS § 64 lg 1 alusel mõista liitkaristuseks 14 aastat vangistust. Alternatiivselt taotles

prokurör D. Monogarovi karistamist KarS § 113 järgi vangistusega 11 aastaks ja KarS § 121 järgi

vangistusega 3 aastaks, mõistes talle KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 14 aastat vangistust.

3.2 Kannatanute esindaja taotles D. Monogarovi karistamist vangistusega 10 aastaks ja kannatanute

tsiviilhagi rahuldamist täies ulatuses.

3.3 Kaitsja apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist ja D. Monogarovi õigeksmõistmist

süüdistuses KarS § 113 ja § 121 järgi. Alternatiivselt taotles kaitsja KarS § 113 järgi esitatud

süüdistuse ümberkvalifitseerimist KarS § 115 järgi ja õigeksmõistmist KarS § 121 järgi, sest

provotseeritud kehaline väärkohtlemine ei ole kuriteona karistatav.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 1. detsembri 2010. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt.

D. Monogarov mõisteti süüdi A. K. löömise katses KarS § 121 - § 25 lg 2 järgi. Otsuse põhistavast

osast nähtuvalt pidas ringkonnakohus vajalikuks karistada D. Monogarovit selle teo eest ühe kuu

pikkuse vangistusega. Kohtuotsuse resolutiivosas seda karistust D. Monogarovile mõistetud ei ole. J.

L.-i tahtliku tapmise eest mõisteti talle KarS § 113 järgi karistuseks kuus aastat ja kuus kuud

vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti D. Monogarovile liitkaristuseks kuus aastat ja kuus kuud

vangistust. M. L.-ile kehavigastuste tekitamise eest mõisteti D. Monogarov KarS § 121 järgi õigeks.

Prokuröri ja kaitsja apellatsioonid rahuldati osaliselt, kannatanute esindaja apellatsioon jäi

rahuldamata.

4.1 Hinnates Viru Keskuse turvakaamera kell 04.32 kuni 04.33 tehtud salvestist (edaspidi salvestis) ja

tunnistajate V. N.-i, E. K. ning J. K. ütlusi, tuli ringkonnakohus järeldusele, et D. Monogarov lõi

rusikaga A. K.-d, püüdes talle sellega valu tekitada. Selline käitumine kvalifitseeriti kehalise

väärkohtlemise katsena KarS § 121 - § 25 lg 2 järgi. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu

järeldustega Tammsaare pargis süüdistatava ja kannatanute vahel toimunud konflikti tekkeloo kohta.

Erinevalt maakohtust asus ringkonnakohus seisukohale, et J. L. ja M. L. läksid D. Monogarovi ja

temaga koos olnud V. N.-i juurde selleks, et tüli norida. Asjaolu, et D. Monogarov avas

demonstratiivselt noa ja astus sellega ründajatele vastu, näitas tema valmisolekut kaklust jätkata.

Kohus tuvastas, et kaklus algas kõnniteel, kuid lõppes haljasalal. Arvestades süüdistatava ütlusi ja in

dubio pro reo (kahtluse korral süüdistatava kasuks) põhimõtet, luges ringkonnakohus tõendatuks, et

D. Monogarov jooksis kõnniteelt haljasalale just selleks, et kaklus lõpetada. J. L. ja M. L. järgnesid

talle ja sellepärast sattus D. Monogarov hädakaitseseisundisse. Siiski tekitas D. Monogarov ründajale

otsese tahtlusega liigset kahju. Ta lõi kannatanule noaga kõri piirkonda, püüdmata tabada mõnd

mitteelutähtsat kehaosa. Seega ületas ta J. L.-i suhtes hädakaitsepiire KarS § 28 lg 2 tähenduses ja

vastutab KarS § 113 järgi. Ringkonnakohus sedastas, et hädakaitse välistab D. Monogarovi

karistamise M. L.-ile noaga haavade tekitamise eest. Lähtudes in dubio pro reo põhimõttest leidis

kohus, et M. L.-ile tekitati vigastused pärast seda, kui D. Monogarov oli juba sattunud

hädakaitseseisundisse. Provotseeritud tapmise tunnuseid KarS § 115 järgi ringkonnakohus

D. Monogarovi teos ei tuvastatud. Arvestades KarS § 56 sätteid ja seda, et A. K. väärkohtlemine jäi

katse staadiumisse, mõisteti D. Monogarovile KarS § 121 järgi karistuseks üks kuu vangistust. D.

Monogarovi karistust J. L.-i tapmise eest vähendati ja talle mõisteti selle eest karistuseks kuus aastat

ja kuus kuud vangistust. Kohus võttis seejuures arvesse, et tegu pandi toime hädakaitseseisundis, kuid

hädakaitse piire ületades. Kuna D. Monogarov mõisteti M. L.-i suhtes toimepandud kuriteos õigeks,

tühistati maakohtu otsus M. L.-i tsiviilhagi rahuldamise osas ja see jäeti läbi vaatamata. V. L.-i

tsiviilhagi rahuldamise osas jäi maakohtu otsus muutmata.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid ringkonnaprokurör A. Koik ja D. Monogarovi

kaitsjad S. Sillar ning Veera Tolli-Baskin.

5.1 Kõikides kassatsioonides leitakse, et A. K. suhtes toimepandud teole õigusliku hinnangu andmisel

on ringkonnakohus väljunud süüdistuse piiridest. Tegevus, mida ringkonnakohus salvestiselt vaatas ja

hindas vägivalla katsena, jäi süüdistuses kirjeldatud sündmusest ja teo asjaoludest väljapoole.

5.2 Prokurör leiab kassatsioonis veel järgmist.

Ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa kohaselt on D. Monogarov A. K. suhtes toimepandud teos KarS

§ 121 - § 25 lg 2 järgi küll süüdi tunnistatud, kuid karistust selle kuriteo eest mõistetud ei ole.

Ringkonnakohus on valesti hinnanud tõendeid. Pole tõendatud, et kaklust alustasid just J. L. ja M. L.

ning et nad läksid D. Monogarovi juurde selleks, et tüli norida. Samuti ei ole tõendatud

D. Monogarovi väide, et tal tuli tõrjuda kannatanute vahetut rünnet. Seega hädakaitseseisundit

D. Monogarovil ei tekkinud. Prokuröri arvates läks D. Monogarov kõnniteelt haljasalale hoopis

selleks, et kaklust mugavamalt jätkata ja tema käes olevat nuga tõhusmalt kasutada. Prokurör leiab

jätkuvalt, et D. Monogarov tuleb süüdi mõista kahe inimese tapmise katse eest KarS § 113 ja § 114 p

3 - § 25 lg 2 järgi. Ringkonnakohtu otsusega mõistetud karistus on põhjendamatult leebe ega arvesta

D. Monogarovi süü suurust. Tsiviilhagi osas on kohtuotsused nõuetekohaselt põhjendamata.

5.3 Kaitsja S. Sillari kassatsioonis leitakse, et D. Monogarov tuleb süüdistuses KarS § 113 järgi

õigeks mõista. Ringkonnakohus on asunud õigele seisukohale, et J. L.-ile ja M. L.-ile vigastuste

tekitamisel oli süüdistatav hädakaitseseisundis. D. Monogarovile ei saa ette heita hädakaitsepiiride

ületamist, sest pole tõendatud tema otsene tahtlus kannatanule liigset kahju tekitada. Arvestada tuleb

ka ekspertide arvamust, mille kohaselt vallandus D. Monogarovil konflikti käigus äge

stressireaktsioon. Noalöök kõrri oli aga juhuslik.

5.4 Kaitsja V. Tolli-Baskin toetab S. Sillari kassatsiooni, lisades, et D. Monogarovi süü KarS § 121 -

25 lg 2 järgi on igal juhul tõendamata. Tegu oli rüselusega süüdistatava ja A. K. vahel, mille algatas

kannatanu. Süüdistus KarS § 113 järgi palutakse ümber kvalifitseerida provotseeritud tapmiseks KarS

§ 115 järgi. D. Monogarovil tuvastatud äge stressireaktsioon konflikti ajal tähendabki juriidilises

keeles seda, et ta viibis hingelise erutuse seisundis, mis tekkis äkki kannatanute provotseeriva

käitumise tulemusena. Seega on täidetud kõik KarS §-s 115 kirjeldatud kuriteo koosseisulised

tunnused. Kaitsja taotleb kannatanute tsiviilhagi rahuldamata jätmist.

6. Prokurör esitas kaitsjate kassatsioonidele vastuse, milles nõustub, et tunnistades D. Monogarovi

süüdi A. K. suhtes toimepandud kuriteos KarS § 121 - § 25 lg 2 järgi väljus ringkonnakohus

süüdistuse piiridest, andmata hinnangut sellele sündmusele, mida prokurör apellatsioonis vaidlustas.

Kaitsjate ülejäänud väited on tõendamata ning selles osas pole alust nende kassatsioone rahuldada.

7. Kaitsja S. Sillar esitas prokuröri kassatsioonile vastuse, milles nõustutakse vaid selles sisalduva

käsitlusega süüdistuse piiridest väljumise kohta. Prokuröri kassatsiooni ülejäänud väited olevat aga

ekslikud.

8. Kohtuistungil jäid kassaatorid oma kassatsioonide juurde. Prokurör taotles ringkonnakohtu otsuse

tühistamist täies ulatuses ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Kaitsja S. Sillar

taotles ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist ja D. Monogarovi õigeksmõistmist KarS § 113 ja §

121 - § 25 lg 2 järgi. Kaitsja V. Tolli-Baskin taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega D. Monogarov KarS § 121- § 25 lg 2 järgi õigeks mõista ning süüdistus KarS § 113

ümber kvalifitseerida KarS § 115 järgi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Vastavalt KrMS § 362 lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, kuid saab anda

hinnangu sellele, kas kohtud järgisid kriminaalasja lahendamisel kriminaalmenetluse seadustikus

sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet (Riigikohtu 12. aprilli

2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-10 p 7). Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus neile

nõuetele ei vasta.

10. Harju Maakohus ei tuvastanud A. K. suhtes toimepandud teos D. Monogarovi süüd süüdistuses

KarS § 121 järgi ja asus seisukohale, et tegemist oli vastastikuse rüselusega, mille käigus mõlemad

kukkusid küll maha, kuid kannatanule valu ei tekitatud. Kannatanu selgitas, et D. Monogarovi löök

küll tabas teda, kuid füüsilist valu ei põhjustanud. Ükski tunnistaja ei näinud, et D. Monogarovi löök

oleks A. K. tabanud. Ringkonnakohus leidis, et tõendatud on D. Monogarovi püüd A. K. lüüa ja

mõistis D. Monogarovi süüdi KarS § 121 - § 25 lg 2 järgi, sest Viru Keskuse turvakaamera 80

salvestiselt (lõik kell 4:32:50 kuni 4:33:00) olevat selgelt näha, kuidas D. Monogarovi sarnane isik

võtab hoogu ja lööb teist isikut rusikaga vastu pead. Tunnistajad E. K. ja J. K. kinnitavad, et

D. Monogarov kasutas rusikaid.

Prokurör ja kaitsjad on kassatsioonides leidnud, et ringkonnakohus on seda järeldust tehes tuginenud

salvestise lõigule, mis ei kajasta süüdistuses kirjeldatud sündmust. Ringkonnakohus on andnud

õigusliku hinnangu süüdistatava ja kannatanu tegevusele, mida süüdistuses kirjeldatud ei ole. Sellega

on rikutud KrMS § 268 lg 1 sätteid, sest kohtumenetlus saab toimuda vaid süüdistusakti järgi.

11. Kolleegium nõustub kassaatoritega, et ringkonnakohtu otsusest ei ole võimalik üheselt aru saada,

kas salvestiselt vaadeldud ja vägivalla katsena kvalifitseeritud D. Monogarovi käitumine on see, mida

süüdistusaktis on kirjeldatud A. K. suhtes toimepanduna KarS § 121 järgi. Lahtiseks jääb seegi,

millist konkreetset rusikate kasutamist kirjeldavad tunnistajate E. K. ja J. K. ütlused. Seega ei ole

ringkonnakohus kinni pidanud Riigikohtu praktikas korratud nõudest, et kohtu siseveendumuse

kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav ja üheselt mõistetav

(Riigikohtu 18. juuni 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-46-10). Kolleegium leiab, et

ringkonnakohus on jätnud otsuse A. K. suhtes toimepandu osas nõuetekohaselt põhistamata, rikkudes

sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

12. Ringkonnakohtu otsuses puudub nõuetekohane põhjendus ka D. Monogarovi hädakaitseseisundi

ja hädakaitsepiiride ületamise kohta süüdistustes KarS § 113 (J. L.-i tapmine) ja § 121 järgi (M. L.-ile

tervisekahjustuse tekitamine).

13. Hinnates isiku tegutsemist hädakaitses, tuleb esmalt kindlaks teha hädakaitseseisundi olemasolu

ja alles seejärel hinnata hädakaitsetegevust ning selle piire (Riigikohtu 4. veebruari 2005. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-111-04). Karistusseadustiku § 28 lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada

vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-34-08).

14. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus käsitlenud ühelt poolt J. L.-i, M. L.-i ja D. I ning teiselt

poolt D. Monogarovi ja V. N.-i vahel toimunut tervikuna vastastikuse kaklusena kahe seltskonna

vahel, mistõttu leiti, et D. Monogarovil ei saanudki hädakaitseseisundit tekkida. Maakohus ei

tuvastanud kannatanute poolset õigusvastast rünnet KarS § 28 lg 1 tähenduses, mis oleks andnud

D. Monogarovile õiguse kasutada enda või temaga koosolnud V. N.-i kaitseks nuga. Maakohtu

hinnangul ei muutunud D. Monogarov võitlusvõimetuks ega soovinud kaklust lõpetada enne, kui oli

noa abil oma paremuse maksma pannud. Nuga välja võttes D. Monogarov hoopis provotseeris

kannatanuid, jätkates kaklust omal vabal tahtel. Neid järeldusi tehes jättis maakohus kõrvale

D. Monogarovi ja V. N.-i ning tunnistaja D. S.-i ütlused, leides need olevat ebausaldusväärsed.

15. Erinevalt maakohtust leidis ringkonnakohus, et D. Monogarovi ja tunnistaja D. S.-i ütlustes pole

põhjust kahelda. Ka ringkonnakohus käsitas kahe seltskonna vahelist konflikti kaklusena, mis algas

jalgteel ja lõppes haljasalal, kusjuures kakluse alguses ei olnud D. Monogarov hädakaitseseisundis.

Ta võttis demonstratiivselt noa ja astus sellega lähenevatele J. L.-ile, M. L.-ile ja D. I.-le vastu,

sooviga viimast ehmatada, sest pidas teda ekslikult A. K.-ks. Nimetatud isikud ei ehmunud, vaid

liikusid D. Monogarovi ja V. N.-i suunas sooviga tüli norida. Ringkonnakohtu hinnangul võtsid nad

noaga ähvardamist jätkuva valmisolekuna kakelda. Esimesena ei rünnanud D. Monogarov, vaid

kaklust alustasid J. L., M. L. ja D. I. Erinevalt maakohtust uskus ringkonnakohus D. Monogarovi

ütlusi, et ta jooksis haljasalale sooviga kaklus lõpetada. Kuna J. L., M. L. ja D. I. järgnesid talle,

sattuski D. Monogarov hädakaitseseisundisse.

16. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et hädakaitseseisund tekib kakluse puhul vaid siis, kui üks

osalejatest muutub võitlusvõimetuks või soovib kaklust lõpetada (Riigikohtu 20. juuni 2008. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-34-08). Sellest arusaamast lähtuvalt ongi ringkonnakohus D. Monogorovi

hädakaitseseisundi tuvastanud, leides, et D. Monogarov jooksis haljasalale selleks, et kaklust

lõpetada.

Kolleegium leiab, et hädakaitseseisundi tuvastamiseks ei piisa napist tõdemusest, et üks kaklejatest

soovis kaklust lõpetada seetõttu, et ta jooksis haljasalale. Maakohus on analüüsinud D. Monogarovi

liikumist haljasalale ja leidnud, et süüdistatav ei põgenenud, vaid pigem soovis haljasalal vastastikust

kaklust segamatult jätkata. Seevastu ringkonnakohus ei kahelnud D. Monogarovi ütlustes ja lähtudes

in dubio pro reo põhimõttest tuvastas, et haljasalale jooksmisega püüdis D. Monogarov kaklust

lõpetada. Kolleegium leiab, et sellist järeldust tehes on ringkonnakohus keskendunud vaid

süüdistatava ütlustele, võtmata arvesse sündmustiku asjaolusid tervikuna (Riigikohtu 21. veebruari

2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-108-10). Vastastikuse kaklusena alanud konflikti lõpetamise

soov peab olema väljendatud viisil, et ka teised osapooled seda tahet mõistaksid. Alles seejärel on

võimalik hinnata kaklust jätkavate isikute tegevust õigusvastase ründena KarS § 28 lg 1 tähenduses

kaklust lõpetada sooviva isiku vastu ja otsustada viimasel tekkinud hädakaitseseisundi üle. Isegi kui

eeldada, et D. Monogarovil oli soov kaklust lõpetada, ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, milline

vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne D. Monogorovi kaitseseisundi esile kutsus ning ta

haljasalale jooksma sundis või milline vahetu rünne ähvardas teda haljasalal. Ringkonnakohus on

tuvastanud, et D. Monogarov ise osaliselt provotseeris tekkinud kakluse. Seega oleks pidanud

õigusvastast rünnet hinnates vastama ka küsimusele, kas selle võis esile kutsuda D. Monogarovi

eelnev agressiivne ja provotseeriv käitumine ja kas objektiivse vaatleja silmis oleks võinud see piirata

tema hädakaitseõiguse teostamist (Riigikohtu 4. veebruari 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-111-

04).

17. Alles hädakaitseseisundi nõuetekohase tuvastamise järel saab anda hinnangut isiku

kaitsetegevusele ja selle vajalikkusele ning kaaluda võimalikku hädakaitsepiiride ületamist KarS § 28

lg 2 tähenduses. Hädakaitse piiride ületamisest saab objektiivselt rääkida siis, kui hädakaitset on

teostatud vahendiga, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele või kui ründajale on tekitatud ilmselt

liigne kahju. Kui analüüs näitab, et hädakaitsepiire on objektiivselt ületatud, tuleb ühtlasi näidata, kas

seda on tehtud vahendi sobimatuse või liigse kahju tõttu, ning järgnevalt hinnata hädakaitsepiiride

ületamise subjektiivset koosseisu (Riigikohtu 25. mai 2004. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-38-

04). KarS § 28 lg-st 2 tuleneb selgesõnaliselt, et hädakaitsepiiride ületamine on karistatav üksnes siis,

kui see toimub otsese tahtlusega või kavatsetult. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et

nimetatud tahtluse liigid ei puuduta tegu kui sellist, vaid just nimelt hädakaitse piiride ületamist

Seega peab hädakaitse piiride ületamist nentivas kohtuotsuses olema näidatud, et hädakaitse seisundis

tegutseja teadis kindlalt või pidas silmas eesmärki, et kaitsevahend ületab ilmselt ründe ohtlikkuse

või

et

selline

kahju,

mida

ta

tekitab,

on

ilmselt

liigne

(vt

ka

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-04). Käesolevas asjas on

ringkonnakohus põhjendanud, miks on hädakaitse piire objektiivselt ületatud, kuid D. Monogarovi

subjektiivset suhtumist kaitsetegevusse ei ole sisuliselt analüüsitud. Välja tuleb selgitada ka D.

Monogarovil tuvastatud ägeda stressireaktsiooni võimalik mõju kaitsetegevusele.

18. Ringkonnakohus ei ole nõuetekohaselt kontrollinud ka maakohtu otsuse põhjendatust V. L.-ile

100 000 kroonise mittevaralise kahju väljamõistmise osas. Võlaõigusseaduse § 134 lg 3 alusel võivad

surmasaanu lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitamist vaid siis, kui esinevad hüvitise

maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Kohtul tuleb need asjaolud igas kriminaalasjas eraldi

tuvastada (vt ka Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 ja 27. oktoobri 2010. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-57-10 VI osa). Käesolevas asjas ei ole maa- ega ringkonnakohus

nimetatud erandlikke asjaolusid käsitlenud.

19. KrMS § 313 lg 1 p 3 kohaselt esitatakse süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas süüdistatavale

iga kuriteo eest mõistetud karistuse liik ja määr ning ärakandmiseks ettenähtud liitkaristus. Tallinna

Ringkonnakohtu otsuse põhistavast osast nähtub, et D. Monogarovile tuleb KarS § 121 - § 25 lg 2

järgi mõista karistuseks üks kuu vangistust. Otsuse resolutiivosa kohaselt mõisteti D. Monogarov

KarS § 121 - § 25 lg 2 järgi küll süüdi, kuid karistust selle kuriteo eest ei mõistetud. Resolutiivosast

ei nähtu ka seda, milliste üksikkaristuste põhjal moodustati liitkaristus kuritegude kogumi eest

KarS § 64 lg 1 alusel. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ei vasta KrMS § 313 lg 1 p 3

nõuetele ja loeb selle eksimuse kriminaalmenetluse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2

tähenduses.

20. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse põhjenduste puudumise tõttu, ei pea kolleegium

võimalikuks kaaluda kaitsja alternatiivset taotlust kvalifitseerida D. Monogarovi tegevus süüdistuses

KarS § 113 järgi ümber provotseeritud tapmiseks KarS § 115 järgi.

21. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 1. detsembri 2010. a otsuse täies ulatuses ja saadab

kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtule. Kassatsioonid rahuldab kolleegium osaliselt.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg