3-1-1-33-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-33-11

Otsuse kuupäev

4. mai 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Väärteoasi S.E karistamises KarS § 262 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 19. novembri 2010. a kohtuotsus

väärteoasjas

nr 4-09-17965

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S.E kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Lõuna Prefektuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

13. aprill 2011, suuline menetlus

Istungil osalenud isikud

Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo Tartu politseijaoskonna Tartu

konstaablijaoskonna vanemkomissar Kert Kotkas

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 10. juuni 2010. a ja Tartu Ringkonnakohtu 19. novembri 2010. a otsused S.E

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 262 järgi osaliselt, s.o S.E süüditunnistamises ja karistamises KarS § 262

järgi helistamise eest mobiiltelefonidele numbritega X, Y, Z ja W ning selles osas väärteomenetlus lõpetada.

2. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 10. juuni 2010. a ja Tartu Ringkonnakohtu 19. novembri 2010. a otsused

muutmata.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 10. juuni 2010. a otsusega karistati S.E KarS § 262 järgi arestiga kahekümneks päevaks selle eest, et ta

helistas ajavahemikus 1. oktoober 2008. a kuni 28. juuli 2009. a nii päeval kui öösel korduvalt ja järjepidevalt ning

hoolimata palvetest helistamine lõpetada Tallinna Tehnikaülikooli erinevate osakondade töötajate lauatelefonidele 6202009,

6202008, A, B, C, D, E, F, G, H, K, L, M, N, O, P ja R, isiklikele mobiiltelefonidele X, Y ja Z ning Tallinna

Tehnikaülikooli mobiiltelefonile W. Oma tegevusega häiris S.E kuue Tallinna Tehnikaülikooli töötaja tööd ja isiklikku elu

ning rikkus nende rahu.

Maakohus märkis, et Tallinna Tehnikaülikool on avalik-õiguslik asutus, kuhu on isikutel vaba juurdepääs. Seetõttu tuleb nii

Tallinna Tehnikaülikooli erinevate osakondade tööruume, milles olevatele telefonidele menetlusalune isik helistas, kui ka

muid kohti, kus viibisid tunnistajad, kui helistati nende mobiiltelefonidele, käsitleda avalikena. S.E pani toime avaliku korra

rikkumise, sest ta oli teadlik, et tema tegevus häirib teiste isikute õigusrahu - tal oli korduvalt palutud helistamine lõpetada,

kuid ta jätkas järjekindlalt ja kavatsetult oma tegevust, selgitades välja ka töötajate isiklike sidevahendite kontaktid.

2. S.E esitas Tartu Maakohtu 10. juuni 2010. a otsuse peale apellatsiooni, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja

väärteomenetluse lõpetamist. Menetlusaluse isiku hinnangul puudusid tema süüd kinnitavad tõendid, tunnistaja M. Õ.

tehtud telefonikõne salvestis polnud tõendina lubatav ja maakohus oli rikkunud tema kaitseõigust. Lisaks ei nõustunud S.E

kohustusega hüvitada kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi kulud.

3. Tartu Ringkonnakohtu 19. novembri 2010. a otsusega jäeti Tartu Maakohtu 10. juuni 2010. a otsus muutmata ja

apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et maakohtu siseveendumuse kujunemine on selgelt, arusaadavalt ja

loogiliselt jälgitav, ekspertiisi määramine põhjendatud ning ekspertiisikulude väljamõistmine menetlusaluselt isikult

seaduslik. Samuti leidis ringkonnakohus, et S.E kaitseõigust polnud rikutud, sest maakohus andis talle korduvalt võimaluse

endale kaitsja valida, kuid vaatamata sellele ta endale õigeaegselt kaitsjat ei valinud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Ringkonnakohtu 19. novembri 2010. a otsuse peale esitas kassatsiooni S.E kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe

Ladva, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kassaatori hinnangul pole

väärteoasjas tõendatud, et S.E oli isikuks, kes helistas Tallinna Tehnikaülikooli ja selle töötajate telefonidele ajavahemikus

1. oktoober 2008. a kuni 28. juuli 2009. a. Tunnistaja M. Õ. tehtud telefonikõne salvestis ei ole tõendina lubatav ja

maakohus rikkus S.E kaitseõigust sellega, et ei lükanud 25. mai 2010. a kohtuistungit edasi ega võimaldanud menetlusaluse

isiku valitud kaitsjal väärteoasja kohtulikust arutamisest osa võtta. Kuna kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi

määramiseks puudus alus, pole ekspertiisikulude väljamõistmine menetlusaluselt isikult põhjendatud.

5. Kassatsioonile kirjalikku vastust ei esitatud.

6. Kohtuistungil taotles Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo Tartu politseijaoskonna Tartu konstaablijaoskonna

vanemkomissar Kert Kotkas väärteoasjas tehtud kohtuotsuste muutmata ja kassatsiooni rahuldamata jätmist. Kuna S.E

tegevust Tallinna Tehnikaülikooli töötajate telefonidele helistamisel iseloomustab äärmine intensiivsus ja selles esinevad ka

muud avaliku korra rikkumise koosseisu tunnused, on menetlusaluse isiku vastutusele võtmine õigustatud. Väärteoasja

menetlemisel pole S.E kaitseõigust rikutud ega põhjendamatuid menetluskulusid välja mõistetud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium käsitleb esmalt kassatsiooni põhiseisukohti (I), seejärel selgitab, millistel tingimustel on järjepidev

soovimatute telefonikõnede tegemine käsitatav avaliku korra rikkumisena (II), ja võtab lõpuks seisukoha arutatavas

väärteoasjas (III).

I

8. Kõigepealt leiab kassaator, et ei ole tõendatud, et S.E oli isikuks, kes helistas Tallinna Tehnikaülikooli ja selle töötajate

telefonidele ajavahemikus 1. oktoober 2008. a kuni 28. juuli 2009. a. Kassatsioonist ei nähtu, kas ja millist menetlusõiguse

sätet on maa- või ringkonnakohus seejuures rikkunud. Kriminaalkolleegium ei tuvastanud kohtute poolt

väärteomenetlusõiguse rikkumist. Vastavalt VTMS §-le 2 ja KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohtus tuvastada uusi faktilisi

asjaolusid. Seetõttu ei anna see kaitsja väide alust kohtuotsuste tühistamiseks.

9. Järgnevalt märgitakse kassatsioonis, et tunnistaja M. Õ. kõne salvestis ei ole tõendina lubatav. Eraelulise vestluse

salvestist on Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitanud varasemas praktikas tõendi seisukohalt muu teabesalvestisena

KrMS § 63 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. märtsi 2009. a otsuse kriminaalasjas nr 3-1-1-5-09 p 9).

Väärteomenetluse seadustik ei näe ette erisusi muu teabesalvestise osas. Kassatsioonis ei osutata ühelegi asjaolule, mis

annaks alust arvata, et tunnistaja M. Õ. ja menetlusaluse isiku S.E vahelise telefonivestluse salvestise saamisel rikuti KrMS

§-s 64 sätestatud tõendite kogumise üldtingimusi. Ka kriminaalkolleegium ei tuvastanud selle tõendi kogumisel

menetlusõiguse rikkumist ja peab seega kõnealust salvestist lubatavaks tõendiks.

10. Veel leiab kaitsja, et maakohus rikkus S.E kaitseõigust sellega, et ei lükanud 25. mai 2010. a kohtuistungit edasi ega

võimaldanud menetlusaluse isiku valitud kaitsjal väärteoasja kohtulikust arutamisest osa võtta.

10.1. Maakohus on kaitsja väärteoasja menetlusse kaasamisega põhjalikult tegelnud. 24. septembri 2009. a määrusega jättis

kohus rahuldamata S.E taotluse riigi õigusabi saamiseks. Pärast seda on maakohus teinud menetlusalusele isikule

ettepaneku teatada valitud kaitsjast kohtule järgmisteks tähtaegadeks: 11., 19. ja 29. märtsiks ning 15. aprilliks 2010. a.

Nendeks tähtaegadeks menetlusalune isik kohtule kaitsja nime ei teatanud. 23. aprillil 2010. a teatas S.E, et on valinud

endale kaitsjaks vandeadvokaadi vanemabi O. Ladva. Kui kohus kontrollis telefoni teel väidetava kokkuleppe olemasolu,

teatas advokaat, et kokkulepet ei ole sõlmitud, kuid S.E on temaga ühendust võtnud ja soovinud kokkulepet sõlmida.

Kohus palus kokkuleppe sõlmimisest kohut teavitada hiljemalt 30. aprilliks 2010. a. Selleks ajaks kohut kokkuleppe

sõlmimisest ei teavitanud. 4. mail 2010. a andis maakohus S.E-le allkirja vastu üle kirja, milles teatas menetlusalusele

isikule, et advokaat O. Ladva ei kinnitanud kokkuleppe olemasolu ja väärteoasjas toimub kohtuistung varem määratud

kuupäeval - 25. mail 2010. a. Ühtlasi selgitas kohus S.E-le, et tal on endiselt õigus valida endale kaitsja, kes kohtuistungil

osaleks, ja kaitsja ilmumata jäämine ei takista väärteoasja lahendamist. 5. mail 2010. a kontrollis kohus veelkord

kokkuleppe olemasolu advokaat O. Ladvaga, kuid advokaadi telefonile vastanud isik selgitas, et tal pole S.E-ga endiselt

kokkulepet ja ta ei osale kohtuistungil S.E kaitsjana. 25. mai 2010. a kohtuistungil taotles S.E istungi edasilükkamist, sest

tema valitud kaitsja O. Ladva ei saanud kohtuistungile ilmuda. Kohus tegi istungis vaheaja ja selgitas telefoni teel välja, et

menetlusalune isik on kaitsjaga küll kokkuleppe sõlminud, kuid kaitsja ei taotlenud kohtuistungi edasilükkamist, sest S.E oli

kokkuleppe sõlmimisel olnud teadlik asjaolust, et O. Ladval pole võimalik tema kaitsjana 25. mai 2010. a kohtuistungil

osaleda.

10.2. VTMS § 19 lg 1 p 2 kohaselt on menetlusalusel isikul õigus kaitsja abile sama paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud

korras. VTMS § 19 lg-st 2 nähtuvalt võib kaitsja osaleda menetlusaluse isiku suhtes läbiviidaval menetlustoimingu

tegemisel, kuid tema mitteilmumine ei peata menetlustoimingu tegemist. VTMS § 19 lg 3 kohaselt on kaitsja osavõtt alates

kohtumenetlusest kohustuslik, kui menetlusalune isik on 14 kuni 18-aastane või ta ei ole psüühikahäire tõttu suuteline end

esindama. Eeltoodust tulenevalt pole kaitsja osalemine väärteoasja kohtulikul arutamisel erinevalt kriminaalmenetlusest

kohustuslik.

10.3. Võttes arvesse, et Tartu Maakohus andis S.E-le korduvalt võimaluse endale kaitsja valida, kuid samas ei tuvastanud

kohus VTMS § 193 lg-s 3 sätestatud kaitsja osavõtu kohustuslikkust tingivaid asjaolusid, leiab kolleegium, et käesoleva

väärteoasja menetlemisel ei rikkunud maakohus S.E kaitseõigust.

11. Lõpetuseks

peab

kaitsja

põhjendamatuks

menetlusaluselt

isikult

ekspertiisikulude

väljamõistmist,

sest

kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi määramiseks puudus alus.

11.1. Nähtuvalt Tartu Maakohtu 5. oktoobri 2009. a määrusest, millega otsustati viia S.E suhtes läbi

kohtupsühhiaatriaekspertiis, pani menetlusaluse isiku käitumine istungil kohtu kahtlema tema vaimses tervises. Nii on S.E

oma süüd eitades väitnud, et tal puuduvad üldse sidepidamisvahendid, kuigi toimikust selguvalt on temaga võimalik

suhelda nii telefoni kui elektronposti teel. Kui kohus avaldas eelmise kohtuotsuse, millega S.E karistati samalaadse teo eest

10 päeva pikkuse arestiga, väitis menetlusalune isik, et sellist kohtuistungit pole toimunud ja teda pole kunagi väärteokorras

karistatud. Arvestanud eelnevat, S.E-le käesolevas asjas koostatud väärteoprotokollis ette heidetud tegu ja asjaolu, et S.E

ärritus silmnähtavalt, kui talle kohtuistungil konkreetseid fakte esitati ning eitas faktiliselt toimunut, pidas maakohus

vajalikuks teostada S.E suhtes psühhiaatriaekspertiis, et selgitada välja, milline on menetlusaluse isiku vaimne seisund ja

kas ta on sellest tulenevalt võimeline oma tegude iseloomust aru saama ning neid juhtima.

11.2. Kolleegium peab ringkonnakohtuga nõustuvalt Tartu Maakohtu 5. oktoobri 2009. a määruse põhjendusi

ammendavateks ja leiab, et kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi läbiviimine S.E suhtes oli põhjendatud. Kuna

VTMS § 2 ning KrMS § 175 lg 1 p 3 ja § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud

süüdlane, on kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi tegemisega seoses tekkinud kulude väljamõistmine S.E-lt

seaduslik.

II

12. Arutatava väärteoasja keskne materiaalõiguslik küsimus seisneb selles, kas järjepidev soovimatute telefonikõnede

tegemine on käsitatav avaliku korra rikkumisena.

13. KarS § 262 objektiivse koosseisu moodustab avalikus kohas teiste isikute rahu või avaliku korra muu rikkumine.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on alates 18. septembri 2003. a otsusest väärteoasjas nr 3-1-1-102-03 pidanud avaliku

korra rikkumise puhul obligatoorseks, et tegu oleks toime pandud avalikus kohas või teo tagajärjel oleks rikutud väljaspool

vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või avalikku korda rikutakse muul viisil. Avalikena käsitatakse kohti, kuhu

on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õigusrikkujaga isiklikult seotud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30.

aprilli 2010. a otsuse kriminaalasjas nr 3-1-1-29-10 p-d 7 ja 7.1) või kus eravõim muul põhjusel ei kehti (vangla

eluruumide, töökoha ja tellimust täitva takso osas vt vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. märtsi 1996. a, 10.

detsembri 1996. a ja 28. märtsi 2002. a otsuseid kriminaalasjades nr 3-1-1-32-96, nr 3-1-1-134-96 ja nr 3-1-1-28-02).

14. Avaliku korra rikkumisi analüüsides on Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud, et teiste isikute rahu rikkumine

eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu selle all tuleb eelkõige mõista teiste isikute turvalisust, elu ja

tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes, kui need teod ei moodusta

eraldi süüteo koosseisu, nt lärmamine või muu müra tekitamine, ebasündsate väljendite kasutamine, teiste isikute tülitamine

jms (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 2007. a otsust kriminaalasjas

nr 3-1-1-7-07 ja 30. aprilli 2010. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-29-10). Teisalt on Riigikohtu kriminaalkolleegium

sedastanud ka seda, et iga pisirikkumist ei ole õige käsitada väärteona KarS § 262 järgi. Väärteona on võimalik käsitada

vaid tegusid, millega ilmselgelt rikutakse avaliku korra sisuks olevaid norme ja reegleid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

18. septembri 2003. a otsuse väärteoasjas nr 3-1-1-102-03 p 9).

15. S.E suhtes koostatud väärteoprotokollis on teo toimepanemise kohaks märgitud Tallinna Tehnikaülikool. Maakohus

tuvastas, et Tallinna Tehnikaülikooli tööruumid on avalik koht. Lisaks käsitati maakohtu otsuses avalikena kohti, kus

Tallinna Tehnikaülikooli töötajad viibisid menetlusaluse isiku poolt nende mobiiltelefonidele helistamise ajal.

16. Kohtud on tuvastatud, et kellaaega valimata ja kümneid kordi järjest töötelefonidele tehtud põhjuseta kõned segasid G.

L.-i, B. G., M. Õ., T. V.-i, K. R.-i ja J. M.-i igapäevaste tööülesannete täitmist ning rikkusid ligi kümne kuu jooksul ka

terve kollektiivi üldist rahu. Neid asjaolusid arvestades on kolleegium seisukohal, et S.E tegevust tuleb käsitada

karistusõiguslikult ühe teona.

17. Maakohtu otsusest nähtuvalt segasid pea kümne kuu jooksul tehtud kõned Tallinna Tehnikaülikooli normaalset tööd

sedavõrd intensiivselt, et ülikoolis muudeti töökorraldust ja osteti uue töökorralduse järgimiseks uued telefonid. Arvestades

kõnede rohkust ja asjaolu, et S.E ei hoolinud korduvatest palvetest helistamine lõpetada, vaid jätkas järjekindlalt teiste

isikute pahatahtlikku ja põhjuseta tülitamist, oli Tallinna Tehnikaülikooli töötajate rahu kolleegiumi hinnangul rikutud

määral, mis kuulub KarS § 262 kaitsealasse. Eeltoodust lähtudes leiab kolleegium, et S.E karistamisel Tallinna

Tehnikaülikooli töötajate rahu rikkumise eest ülikoolis kohaldati materiaalõigust õigesti ega näe väärteoasjas selles osas

tehtud kohtuotsuste tühistamiseks alust.

18. Samas leiab kolleegium, et kohtuotsustest ei nähtu põhjendusi selle kohta, miks loeti avalikeks ka väljaspool Tallinna

Tehnikaülikooli asuvad kohad, kus tunnistajad vastasid menetlusaluse isiku poolt mobiiltelefonidele tehtud kõnedele.

Väärteoasjas ei ole kogutud tõendeid, millede alusel saaks tuvastada, et S.E rikkus mobiiltelefonidele helistamisega Tallinna

Tehnikaülikooli töötajate rahu avalikus kohas või et need kõned kasvasid üle avaliku korra rikkumiseks. Seetõttu tuleb

Tartu Maakohtu 10. juuni 2010. a ja Tartu Ringkonnakohtu 19. novembri 2010. a otsused S.E süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 262 järgi helistamise eest mobiiltelefonidele numbritega X, Y, Z ja W tühistada materiaalõiguse

ebaõige kohaldamise tõttu VTMS § 149 p 2 mõttes. Selles osas tuleb väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 p 1 alusel.

III

19. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4, § 175 p-st 1 ja § 149 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 10. juuni 2010. a ja Tartu Ringkonnakohtu 19. novembri 2010. a otsused S.E

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 262 järgi helistamise eest mobiiltelefonidele X, Y, Z ja Tallinna Tehnikaülikooli

mobiiltelefonile W ning lõpetab selles osas väärteomenetluse. S.E karistus jääb muutmata, sest see vastab endiselt tema süü

suurusele ja on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Lea Kivi