3-2-1-13-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-13-11

Määruse kuupäev

Tartu, 4. mai 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Halliste Vallavalitsuse avaldus H. R-lt M. R-i suhtes vanema

õiguste äravõtmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 4. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas

nr 2-09-67576

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H. R määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Halliste Vallavalitsus (registrikood 75010074)

Puudutatud isik H. R (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaadi vanemabi Heikki Kuningas

Puudutatud isik M. R (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaadi abi Anu Rannaveski

Asja läbivaatamise kuupäev

21. märts 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 12. aprilli 2010. a ja Tartu Ringkonnakohtu 4. oktoobri 2010. a

määrus tsiviilasjas nr 2-09-67576 ning saata asi Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada H. R-ile määruskaebuselt 8. novembril 2010 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend

viis) eurot 56 senti (400 (nelisada) krooni).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Halliste Vallavalitsus (avaldaja) esitas 15. detsembril 2009 Tartu Maakohtule avalduse puudutatud

isiku H. R-ilt (edaspidi puudutatud isik) puudutatud isiku M. R-i (edaspidi laps) suhtes vanema

õiguste äravõtmiseks.

Avalduse kohaselt sündis x. xxxxxx xxxx puudutatud isikul laps. Puudutatud isik on raske intellekti

puudega, mõõdukalt vaimse alaarengu ja püsiva toimetuleku häirega, mille tõttu vajab ta

toimetulekuks toetatud elamise teenust Vägeva erihooldekodus. Laps paigutati 14. juulil 2009

Viljandi Lasteabi- ja Sotsiaalkeskuse Väikemõisa Väikelastekodusse. Puudutatud isik ei ole lapse

vastu huvi tundnud. Olukorras, kus puudutatud isik ei tule ise ei enda eluga ega lapse eest

hoolitsemisega toime ega tunne lapse vastu huvi, on lapse huve ja tema paremat tulevikku silmas

pidades otstarbekas teha kõik, et last saaks lapsendada. Selleks on vaja puudutatud isikult võtta ära

vanema õigused.

2. Puudutatud isik vaidles vanema õiguste äravõtmisele vastu ja avaldas soovi ise last kasvatada.

Ka temale määratud esindaja leidis, et puuduvad alused puudutatud isikult vanema õiguste

äravõtmiseks. Puudutatud isikul on vaimne puue, kuid see ei takista tal hakkama saada

igapäevatoimetustega ja lapse kasvatamisega. Ta oskab rahaga otstarbekalt ümber käia, kuid seda

mitte pikema perioodi jooksul. Kuna puudutatud isik on hoolitsenud oma õe laste eest, oskab ta

lastega hakkama saada. Ta tuleb igapäevatoimingutega toime, kui tal on selged juhised. Puudutatud

isikut tuleks toetada sotsiaalabi korras ja vältida, seda, et lähedased isikud teda ära kasutavad. Ka

tugikodu juhataja sõnul saab puudutatud isik oma eluga hakkama, kuid vajab tugiisikut. Kuna

puudutatud isik ei ole saanud lapsega koos olla, on see soodustanud tema võõrdumist lapsest.

Puudutatud isik vajab lapse eest hoolitsemiseks juhendamist ja abi nagu iga noor ema. Laps ei oleks

puudutatud isikuga kasvades ohus, kui tagada puudutatud isikule igapäevaelu toetamise teenus.

3. Lapse esindaja toetas avaldust, sest puudutatud isik ei suuda oma terviseseisundi tõttu tagada

lapsele elamiseks ja arenguks vajalikke tingimusi. Samuti ei tekkinud ema ja lapse vahel lähedust

pärast sünnitust ega ka hilisema kahe kohtumise jooksul. Puudutatud isik ei ole võtnud ise

lastekoduga ühendust ega ole toetanud lapse kasvatamist rahaliselt, seega on ta jätnud täitmata oma

kohustused lapse eest hoolitsemisel. Puudutatud isik vajab ise oma eluga toimetulekuks suunamist ja

kõrvalist abi ning tal puudub selge arusaam, kus ja kuidas ta last kasvatama hakkaks. Lapsele

normaalse arengu- ja kasvukeskkonna tagamiseks on õigem, et laps kasvab hooldusperes ja hiljem

lapsendatakse.

4. Tartu Maakohus rahuldas 12. aprilli 2010 määrusega avalduse ja võttis puudutatud isikult ära nii

vanema õigused lapse suhtes kui ka lapse.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb asja lahendades lähtuda enne 1. juulit 2010 kehtinud

perekonnaseaduse (PKS) § 58 järgi lapse huvidest. Arvestades asjas esitatud tõendeid ja

menetlusosaliste seisukohti, on lapse huvides võtta laps puudutatud isikult ära koos vanema õiguste

äravõtmisega. Puudutatud isik küll soovib ise last kasvatada, kuid ta ei suuda luua lapsele vajalikke

elutingimusi. Tal puudub elukoht. Varem elas ta õe juures, kuid õe juures ei ole võimalik tal lapsega

elada, sest õelt on lapsed alkoholi liigtarbimise tõttu ära võetud. Puudutatud isik käis kaks korda last

lastekodus vaatamas, kuid mõlemal korral ei näidanud ta lapse vastu huvi üles. Puudutatud isik vajab

igapäevaeluga toimetulekuks tugiisiku toetust ja nõustamist, soovitatav on toetatud elamise teenus. Ta

vajab suunamist rahaga majandamisel ja planeerimisel, samuti toimetulekuraskuste või probleemide

tekkimisel. Puudutatud isik ei saa ise aru, miks ta peab kasutama toetatud elamise teenust. Asjas

kogutud tõenditest nähtub, et puudutatud isik ei saa iseseisvalt elades lapse eest hoolitsemisega

hakkama. Tal on raske intellektipuue - diagnoositud mõõdukas vaimne alaareng ja märgatav ning

püsiv toimetuleku häire. Ta vajab oma eluga toimetulemiseks juhendamist ja tugiisiku toetust.

5. Puudutatud isik esitas 27. aprillil 2010 maakohtu määruse peale Tartu Ringkonnakohtusse

määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta avaldus

rahuldamata, sest puudub enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 54 lg-s 1 sätestatud alus vanema

õiguste äravõtmiseks. Asjaolu, et puudutatud isikul ei ole praegu elukohta ja talle ei ole määratud

tugiisikut ega võimaldatud toetatud elamise teenust, ei anna alust temalt vanema õiguste

äravõtmiseks. Samuti võimaldab 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadus paindlikumaid lahendusi,

kui seda on vanema õiguste täielik äravõtmine.

6. Avaldaja ja lapse esindaja vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus jättis 4. oktoobri 2010. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata ning menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole maakohus küll märkinud, millisel enne 1. juulit

2010 kehtinud PKS § 54 lg-s 1 sätestatud alusel tuleb avaldus rahuldada, kuid see ei anna alust

maakohtu määrust tühistada.

Puudutatud isikult tuleb vanema õigused ära võtta enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 54 lg 1 p 1

alusel. Selle sätte mõttes on vanema kohustuste täitmata jätmine lapse eest hoolitsemisel eelkõige

vanema huvi puudumine lapse käekäigu vastu ja temaga mittesuhtlemine. Puudutatud isik ei ole üles

näidanud huvi lapse käekäigu vastu. Laps sündis 4. juulil 2009. Puudutatud isik ei ole teda pikema aja

jooksul külastanud, samuti ei ole ta püüdnud telefoni teel saada informatsiooni selle kohta, kuidas

laps elab. Lapse sünnist kuni praeguseni ei ole puudutatud isiku ja lapse vahel lähedust tekkinud.

Paljasõnaline on määruskaebuse väide, et puudutatud isikul ei ole võimalik ühe päeva jooksul

ühistranspordivahendeid kasutades sõita Võisikult Viljandisse last vaatama ja hiljem Viljandist tagasi

Võisikule. Samuti ei ole usutav, et puudutatud isik on püüdnud lastekodusse helistada, kuid keegi ei

ole telefonile vastanud.

Maakohus võttis puudutatud isikult vanema õigused ära ka seetõttu, et puudutatud isik ei ole

tegelikult võimeline ise üksi last kasvatama, kuna tal on diagnoositud mõõdukas vaimne alaareng

ning märgatav ja püsiv toimetuleku häire, mille tõttu ta vajab ise oma eluga toimetulekuks

juhendamist ja tugiisiku toetust. Arvestades puudutatud isiku kohta koostatud isiklikku

rehabilitatsiooniplaani, ei ole ta oma vaimse seisundi tõttu võimeline tagama lapsele elamiseks ja

arenguks vajalikke tingimusi. Olukorras, kus puudutatud isik ise vajab toimetulekuks

sotsiaalhoolekandelisi ja meditsiinilisi meetmeid ning tal puudub sotsiaalne valmisolek oma last

kasvatada ning tema eest hoolitseda, ei ole ta suuteline tagama lapse arenguks vajalikke tingimusi.

Kui laps jääks puudutatud isiku kasvatada, avaldaks see lapse arengule kahjulikku mõju. Kuna

puudutatud isikul puudub elukoht ning ta vajab igapäevaeluga toimetulekuks tugiisiku toetust ja

nõustamist, ei oleks lapsele tema juures tagatud turvaline keskkond ning puudutatud isikult tuleb

vanema õigused ära võtta ka enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 54 lg 1 p 4 alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei arvestanud ringkonnakohus 4. oktoobril 2010 asja lahendades

asjaolu, et pärast maakohtu otsuse tegemist jõustus 1. juulil 2010 uus perekonnaseadus, mille § 210

lg 1 järgi tulnuks ringkonnakohtul asi selle seaduse alusel lahendada. 1. juulil 2010 jõustunud

PKS § 135 lg 2 järgi on isikuhooldusõiguse äravõtmine äärmuslik abinõu, mida kohaldatakse üksnes

siis, kui muud abinõud ei ole tulemusi andnud.

Asjaolu, et vanem on vaimse puudega, ei anna alust võtta temalt vanema õigusi. Selline käsitus oleks

vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 27. Vanema õiguste või isikuhooldusõiguse äravõtmine on äärmuslik

abinõu ning sellist otsustust tehes tuleb kaaluda kõiki asjaolusid ning kohaldada võimalikult leebemat

abinõu. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb asjas kohaldada kõige äärmuslikumat

abinõu.

Õige ei ole puudutatud isiku rehabilitatsiooniplaani alusel tehtud ringkonnakohtu järeldus, et

puudutatud isik ei ole võimeline lapse eest hoolitsema. Asjaolu, et puudutatud isik vajab toetatud

elamise teenust, ei tähenda, et ta ei ole suuteline lapse eest hoolitsema. Ringkonnakohus ei hinnanud

puudutatud isiku rehabilitatsiooniplaani ega teisi puudutatud isiku tervislikku seisundit kajastavaid

tõendeid igakülgselt ja objektiivselt. Asjaolu, et vald ei suuda osutada puudutatud isikule toetatud

elamise teenust lapse eest hoolitsemisel, ei anna alust võtta vanema õigusi. Selline käsitus ei oleks

kooskõlas PS §-ga 28 ja sotsiaalhoolekande seaduse §-ga 10.

Ringkonnakohus pidas põhjendamatult paljasõnaliseks väidet, et puudutatud isik ei saa objektiivsetel

põhjustel last külastada. Tõendamist ei vaja asjaolu, et puudutatud isik ei saa üksi selliseid vahemaid

läbida.

9. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu

määruse muutmata või muuta ringkonnakohtu määrust ja teha uus määrus, millega võtta puudutatud

isikult ära lapse suhtes isikuhooldusõigus.

Avaldaja vastuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus asjas õigesti enne 1. juulit 2010 kehtinud

perekonnaseadust. Sõltumata sellest, millise seaduse alusel tuli vaidlus lahendada, on ringkonnakohtu

määrus sisuliselt õige, sest puudutatud isik ei ole suuteline last kasvatama ning lapse tema hoolde

jätmine avaldaks lapsele kahjulikku mõju. Ringkonnakohus ei rikkunud menetlusõiguse normi, sest ei

pidanud maakohtuga nõustudes kõiki põhjendusi uuesti esitama. Asja lahendamisel tuleb lähtuda

lapse huvist ning PS §-st 27, mis näeb ette ka lapse õiguse olla kaitstud oma vanemate eest. Asjas on

tõendatud, et puudutatud isik ei ole võimeline lapse eest hoolitsema. Ainuüksi eesmärgil, et

puudutatud isik saaks lapsega suhelda, ei saa jätta kaitsmata lapse ülekaalukaid huve ning õigust

elule, tervisele, arengule, stabiilsusele, turvalisusele ja toetavale keskkonnale ning perele. Leebemate

meetmete kohaldamisega ei saaks ära hoida ohtu lapse seadusega kaitstud õigustele.

Avaldaja on teinud kõik endast oleneva, et viia puudutatud isik lapsega kokku, kuid puudutatud isik

ei tundnud neil kohtumistel lapse vastu huvi. Samuti on avaldaja otsinud võimalusi puudutatud isiku

ja lapse kooseluks, kuid Eestis ei ole ühtegi asutust, mis toetaks tugiteenust vajava vanema kooselu

lapsega. Avaldaja arvates ei saagi olla olemas toetust või teenust, mis tagaks puudutatud isikule

kooselamise võimaluse lapsega ja samal ajal lapse turvalisuse ning kasvatamise selliselt, et temast

kasvaks terviklik ja eluga toimetulev isiksus.

10. Lapse esindaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu

määruse muutmata, sest ringkonnakohus kohaldas õigesti enne 1. juulit 2010 kehtinud

perekonnaseadust ning hoolimata sellest, millise aja seadust asjas kohaldada tuli, on ringkonnakohtu

määrus sisuliselt õige. Lähtudes lapse huvist, on tavaliselt parim võimalus lasta lapsel elada oma

bioloogiliste vanemate juures, kuid olukorras, kus vanem vajab ise sotsiaalhoolekandelisi ja

meditsiinilisi meetmeid, piirab see lapse arengut. Praegusel juhul on olemas suur risk, et puudutatud

isikuga koos elamine ei soodusta lapse arengut.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3

alusel rahuldada ja nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada ning asi saata samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

12. Esmalt juhib kolleegium tähelepanu sellele, et kuigi maakohus tegi asjas määruse 12. aprillil

2010, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse alusel, pidi ringkonnakohus asja 4. oktoobril

2010 lahendades arvestama sellega, et 1. juulil 2010 jõustus uus perekonnaseadus. Ringkonnakohus

ei arvestanud asjas määrust tehes, et 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 210 lg 1 järgi laieneb see seadus

kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud selle seaduse jõustumise hetkeks, kui selle

seaduse rakendussätetes ei ole ette nähtud teisiti. Jõustunud perekonnaseaduses puuduvad sätted, mis

näeksid ette, et 1. juulil 2010 olemas olevat vanema ja lapse õigussuhet saab pärast seda kuupäeva

piirata enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Kuigi PKS § 210 lg 2 järgi

kohaldatakse üldjuhul asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne selle seaduse

jõustumist, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, ei saa ka sellest sättest

järeldada, et enne 1. juulit 2010 tekkinud vanema ja lapse õigussuhet saab pärast 1. juulit 2010 piirata

varem kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Kuna 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse

rakendussätete järgi tuleb alates 1. juulist 2010 vanema õiguste piiramise asjas kohaldada 1. juulil

2010 jõustunud perekonnaseadust, siis pidi ringkonnakohus, vaatamata sellele, et maakohus tegi

määruse enne 1. juulit 2010, kohaldama asja lahendades 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse

sätteid.

13. 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 214 lg 1 järgi loetakse, et hooldusõigus kuulub alates selle seaduse

jõustumisest üldjuhul lapse vanematele ühiselt, v.a juhul, kui vanemalt on vanema õigused varem

kehtinud perekonnaseaduse alusel ära võetud. Sellisel juhul loetakse, et vanemal ei ole hooldusõigust

lapse suhtes. PKS § 214 lg 2 järgi jäävad ka kõik muud enne 1. juulit 2010 tehtud otsused ja

tarvitusele võetud abinõud kehtima.

Praeguses asjas tegi maakohus 12. aprillil 2010 määruse, millega võttis puudutatud isikult ära vanema

õigused. TsMS § 466 lg 3 esimese lause järgi jõustub määrus, mille peale saab esitada määruskaebuse

juhul, kui seaduse järgi ei saa määruse peale enam edasi kaevata või kui määruskaebus jäetakse

jõustunud lahendiga rahuldamata või läbi vaatamata. Seega jõustub vanema õiguste piiramist

puudutav määrus määruskaebuse esitamise tähtaja möödumisel või määruskaebuse esitamise korral

seda rahuldamata või läbi vaatamata jätva määruse jõustumisel. Kuna puudutatud isik esitas

maakohtu määruse peale 27. aprillil 2010 määruskaebuse ja ringkonnakohus võttis määruskaebuse

menetlusse, siis maakohtu määrus ei jõustunud ja puudutatud isikult ei olnud enne 1. juulit 2010

kohtulahendiga vanema õigusi ära võetud. Sellises olukorras pidi ringkonnakohus arvestama, et

PKS § 214 lg 1 järgi oli puudutatud isikul ringkonnakohtu menetluse ajal lapse suhtes hooldusõigus.

Ringkonnakohus sai hinnata üksnes seda, kas maakohtu tuvastatud asjaoludel oleks alust piirata

puudutatud isiku hooldusõigust lapse suhtes, sh võtta puudutatud isikult isikuhooldus lapse suhtes

täielikult ära, mitte aga hinnata seda, kas maakohus kohaldas enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 54

õigesti.

Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et TsMS § 438 lg 1 ja § 463 lg 2 järgi otsustab kohus määrust

tehes mh seda, millist õigusakti kohaldada. Juhul kui menetletava nõude aluseks olev materiaalõiguse

norm on menetluse kestel muutunud, tuleb kohtul menetlusosalistele muutunud õiguslikku olukorda

selgitada (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p 36).

14. Kolleegium selgitab, et nii enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 38 lg 1 kui ka 1. juulil 2010

jõustunud PKS § 82 järgi tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused üldjuhul

laste põlvnemisest, mis on seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud. Vaidlust ei ole selle üle, et

puudutatud isik on kantud lapse emana enne 1. juulit 2010 kehtinud korras lapse sünniakti (nüüdseks

rahvastikuregistrisse) ja talle kuulusid enne 1. juulit 2010 lapse suhtes seaduses sätestatud vanema

õigused ja kohustused, mille äravõtmist avaldaja kohtult palus.

Alates 1. juulist 2010 saab pidada puudutatud isikut PKS § 214 lg 1 järgi lapse suhtes hooldusõigust

omavaks vanemaks. Kuigi 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduses ei nähta ette vanemalt vanema

õiguste äravõtmist, nagu see oli sätestatud varem kehtinud PKS §-s 54, saab ka 1. juulil 2010

jõustunud perekonnaseaduse alusel lapse heaolu ohustamise korral vanema õigusi lapse suhtes

piirata, sh isikuhooldusõiguse täielikult ära võtta.

1. juulil 2010 jõustunud PKS § 134 lg 1 järgi peab kohus juhul, kui lapse kehalist, vaimset või

hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse

hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui

vanemad ei soovi ohtu ära hoida või ei ole võimelised seda tegema, rakendama ohu ärahoidmiseks

vajalikke abinõusid. Eelkõige võib kohus PKS § 134 lg 3 järgi teha vanema asemel lapse kohta

hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, teha hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde, samuti

kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid ning piirata vanema isiku- või

varahooldusõigust teatavate toimingute või teatavat liiki toimingute tegemise keelamisega. Seejuures

võib kohus vanemalt isikuhooldusõiguse PKS § 135 lg 2 järgi täielikult ära võtta üksnes juhul, kui

teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu

ärahoidmiseks.

Ülaltoodu kohaselt on vanemalt lapse suhtes isikuhooldusõiguse täielik äravõtmine äärmuslik meede.

Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema

õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid.

Abinõu valikul peab kohus arvestama perekonnaautonoomia põhimõttega ning eelistama võimalusel

selliseid abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ja lapse sidet tugevdada või taastada.

Sellest tulenevalt võib kohus kohaldada abinõusid, mis lahutavad vanema ja lapse, sh eraldada lapse

vanemast ja võtta vanemalt isikuhooldusõiguse lapse suhtes täielikult ära, üksnes juhul, kui vanema

ja lapse õigussuhet toetavad abinõud ei ole andnud soovitud tulemust või on ilmne, et toetavate

abinõudega ei ole võimalik ohtu lapse heaolule kõrvaldada. Arvestades perekonnaelu puutumatuse

põhimõtet peavad kohtu kohaldatavad abinõud olema eesmärgipärased ja proportsionaalsed.

Kolleegium rõhutab, et vanema intellektipuue, vaimne alaareng ning vaimse tervise seisundist

tingitud püsiv toimetulekuhäire ei anna iseenesest alust võtta 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 134 lg 1

ja § 135 lg 2 alusel vanemalt täielikult ära lapse suhtes isikuhooldusõigus. Isik, kes vaimuhaiguse,

nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid

juhtida, on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 2 teise lause järgi piiratud teovõimega

isikuks. Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehtavate tehingute kehtivust TsÜS § 8 lg 2

kolmanda lause järgi siiski üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid

juhtida. Kui täisealisele isikule on määratud eestkostja, eeldatakse TsÜS § 8 lg 3 järgi, et isik on

piiratud teovõimega ulatuses, milles on talle eestkostja määratud. Sõltumata täisealise isiku teovõime

piiratuse ulatusest nähakse 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 139 lg-s 1 ette, et piiratud teovõimega

vanemal ei ole õigust oma last esindada ja et ta teostab lapse suhtes isikuhooldusõigust koos lapse

seadusliku esindajaga. Kui esindusõigust ei ole lapse kummalgi vanemal, sh lapsel on üksnes piiratud

teovõimega vanem, tuleb lapsele PKS § 171 lg 1 järgi määrata eestkostja, kellele kuulub PKS § 172

järgi nii lapse isiku- kui ka varahooldusõigus ning kes on PKS § 179 lg 1 järgi lapse seaduslikuks

esindajaks. Viidatud sätetest tulenevalt leiab kolleegium, et üksnes vanema piiratud teovõime ei anna

alust võtta vanemalt täielikult ära lapse suhtes isikuhooldusõigust. Pigem tuleb sellises olukorras

kohaldada kohtul vanema ja lapse suhet toetavaid meetmeid, sh määrata lapsele eestkostja, kes last

esindab ja kellega koos teostab piiratud teovõimega vanem lapse suhtes isikuhooldusõigust.

Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et PKS § 176 lg 1 järgi täidab kuni eestkostja määramiseni

eestkostja ülesandeid lapse rahvastikuregistrisse kantud elukohajärgne valla- või linnavalitsus, kui

eestkoste seadmise eeldused on täidetud.

Isikuhooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks ei anna iseenesest alust asjaolu, et vanem ei tule oma

igapäevaelu korraldamisega iseseisvalt toime ja vajab toetatud elamise teenust. Kui vanem saab

tugiisiku abiga igapäevaelu korraldamisega hakkama ning soovib ja suudab näidustatud abi saades

lapse eest hoolitseda, ei ole kohtul alust rakendada abinõusid, mis on suunatud vanema ja lapse

lahutamisele. Vanemat ja last lahutavate abinõude rakendamine ei oleks sellises olukorras üldjuhul

eesmärgipärane ega proportsionaalne meede.

Lisaks märgib kolleegium, et vanema õiguste piiramiseks, sh isikuhoolduse täielikuks äravõtmiseks

ei anna iseenesest alust ka asjaolu, et last soovitakse lapsendada ja vanem ei anna lapse

lapsendamiseks nõusolekut. Iseenesest ei ole 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 152 lg 5 järgi vanema

nõusolekut lapsendamiseks vaja juhul, kui vanem on kestvalt võimetu avaldust esitama või kui tema

viibimiskoht ei ole kestvalt teada või kui vanemalt on lapse isikuhooldusõigus PKS § 135 alusel

täielikult ära võetud. Kolmandate isikute soov last lapsenda, ei anna PKS § 134 lg 1 ja § 135 lg 2

järgi alust vanema õiguste piiramiseks. Kohus peab vanema õigusi piiravaid abinõusid rakendades

lähtuma perekonnaelu puutumatuse põhimõttest (PS § 26) ja sellest, et eelkõige on lapse vanemal

õigus ja kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda (PS § 27 lg 3).

15. Kuigi ülalmärgitu kohaselt tuleb vanema õiguste piiramise küsimus lahendada 1. juulil 2010

jõustunud perekonnaseaduse sätete alusel, märgib kolleegium, et ringkonnakohtu määrus ei ole õige

ka enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete järgi. Kolleegium ei nõustu alama astme

kohtutega selles, et puudutatud isikult sai enne 1. juulit 2010 vanema õigused ära võtta toona

kehtinud PKS § 54 lg 1 p-de 1 ja 4 alusel.

Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 54 lg 1 p 1 järgi võis kohus vanemalt vanema õigused ära võtta,

kui vanem ei täitnud ilma mõjuva põhjuseta oma kohustusi lapse kasvatamisel ja tema eest

hoolitsemisel. Iseenesest on õige ringkonnakohtu käsitus, et selle sätte järgi sai vanema kohustuste

täitmata jätmiseks lapse eest hoolitsemisel pidada vanema huvi puudumist lapse käekäigu vastu ja

lapsega suhtlemata jätmist. Need asjaolud on ka kohus tuvastanud. Kohtud jätsid aga põhjendamatult

kaalumata, kas asjas esitatud asjaoludel oli puudutatud isikul vanema kohustuste täitmata jätmiseks

mõjuv põhjus. Avaldaja tõi juba puudutatud isikult vanema õiguste äravõtmise avalduses esile, et

puudutatud isik on vaimse puudega toimetulekuhäirega isik, kes ei tule iseseisvalt eluga toime ja

vajab toetatud elamise teenust, samuti selle, et laps eraldati puudutatud isikust (vanemast) kümme

päeva pärast lapse sündi ja paigutati lastekodusse. Kuna laps oli puudutatud isikust eraldatud ning

puudutatud isiku ja lapse kontakti tekkimist piisavalt ei toetatud, saab kolleegiumi arvates lugeda, et

puudutatud isik jättis enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 54 lg 1 p 1 mõttes mõjuval põhjusel vanema

kohustused täitmata.

Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 54 lg 1 p 4 järgi võis kohus vanemalt vanema õigused ära võtta

ka juhul, kui vanem avaldas lapsele kahjulikku mõju. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu

seisukohaga, et puudutatud isikult sai vanema õigused selle sätte alusel ära võtta, kuna puudutatud

isik ei ole suuteline tagama lapsele arenguks vajalikku turvalist keskkonda, sest vajab ise

igapäevaseks toimetulekuks toetatud elamise teenust. Asjaolu, et lapsevanem on vaimse puudega ega

ole suuteline iseseisvalt enda ega oma lapse elu korraldama, ei tähenda iseenesest veel seda, et ta

avaldab lapsele kahjulikku mõju enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 54 lg 1 p 4 mõttes.

16. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus tuvastama, kas esinevad asjaolud, mis annavad alust

1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse alusel piirata puudutatud isiku kui vanema õigusi või tuleb

rakendada muid abinõusid lapse heaolu tagamiseks. Seejuures võib kohus PKS § 134 lg 4 järgi

rakendada isikuhooldusõiguse asjades seadusest tulenevaid abinõusid ka omal algatusel.

17. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada

puudutatud isiku määruskaebuselt tasutud kautsjon.

Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks,

jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu