3-1-1-21-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-21-11

Otsuse kuupäev

3. mai 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi Tauri Partsi süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 1,

§ 213 lg 1, § 214 lg 2 p 1 ja § 394 lg 2 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 10. detsembri 2010. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-10-1173

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Jüri Vissak,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Tauri Partsi kaitsja vandeadvokaat Rene Varul

Asja läbivaatamise kuupäev

ja viis

6. aprill 2011, suuline menetlus

Istungil osalenud isikud

Tauri Partsi kaitsja vandeadvokaat Rene Varul, Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Jüri Vissak

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 10. detsembri 2010. a otsus kriminaalasjas Tauri

Partsi süüdistuses täies ulatuses.

2. Jõustada Tartu Maakohtu 3. mai 2010. a otsus Tauri Partsi õigeksmõistmises KarS §

394 lg 2 p 2 järgi.

3. Saata kriminaalasi Tauri Partsi süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 1 järgi ja talle

liitkaristuste mõistmise osas Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

4. Tauri Partsile mõistetud karistuse vaidlustamise osas jätta prokuröri kassatsioon läbi

vaatamata.

5. Muus osas rahuldada prokuröri kassatsioon osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.1 Tartu Maakohtu 3. mai 2010. a otsusega tunnistati Tauri Parts süüdi ja teda karistati KarS

§ 209 lg 2 p 1 järgi vangistusega 1 aastaks (22. mail 2009 toime pandud kuriteo eest) ja KarS §

213 lg 1 järgi vangistusega 8 kuuks (10. juunist kuni 2. septembrini 2009 toime pandud

kuritegude eest). KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti T. Partsile liitkaristuseks 1 aasta vangistust,

mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra kaheksa kuu vangistuseni. KarS

§ 65 lg 2 alusel liideti sellele karistusele Pärnu Maakohtu 16. aprilli 2009. a otsusega mõistetud

karistus ja kohtuotsuste kogumis mõisteti T. Partsile liitkaristuseks 1 aasta vangistust.

1.2 Sama otsusega tunnistati T. Parts süüdi ja teda karistati veel ka KarS § 214 lg 2 p 1 järgi

vangistusega neljaks aastaks; KarS § 209 lg 2 p 1 järgi vangistusega 1 aastaks ja 8 kuuks

(14. jaanuarist 2008 kuni 15. oktoobrini 2008 toime pandud kuritegude eest) ning KarS § 213

lg 1 järgi vangistusega 1 aastaks ja 6 kuuks (30. märtsist 2008 kuni 10. märtsini 2009 toime

pandud kuritegude eest). KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti T. Partsile liitkaristuseks 4 aastat

vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vangistuseni 2 aastaks

ja 8 kuuks. KarS § 65 lg 1 alusel suurendati liitkaristust KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud

liitkaristust osaliselt liites ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti T. Partsile 3 aastat ja 2 kuud

vangistust.

1.3 Eelvangistuses viibitud 7 kuud ja 2 päeva loeti KarS § 68 lg 1 alusel karistusaja hulka ja

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 2 aastat 6 kuud ja 28 päeva vangistust. Mõistetud

karistus jäeti KarS § 74 lg-te 1 ja 2 alusel tingimisi 3 aasta pikkuse katseajaga täitmisele

pööramata

1.4 Maakohus rahuldas kannatanute tsiviilhagid.

1.5 Süüdistuses KarS § 394 lg 2 p 2 järgi mõistis maakohus T. Partsi õigeks.

1.6 Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka S. S., kuid tema suhtes kassatsioonimenetlust ei

toimu.

2.1 Maakohus tunnistas T. Partsi KarS § 214 lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et ta edastas 5. märtsil

2009 suhtlusportaalis MSN R. L.-i aadressile nõude, et R. L. annaks talle oma internetipanga

paroolid või maksaks talle 15 000 - 20 000 krooni. Vastasel korral ähvardas T. Parts R. L.-i

vägivallaga ja häbistavate andmete avaldamisega nagu oleks R. L. teda seksuaalselt ahistanud.

Lisaks

jättis

T. Parts 5. märtsil 2009 oma isa A. P. telefoni kasutades R. L.-i telefoni kõneposti teate, milles

lubas R. L.-ile ja tema tüdrukule viga teha, kui R. L. raha ära ei maksa ning MSN-i

suhtluskeskkonda tagasi ei tule.

2.2 KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi tunnistati T. Parts süüdi selles, et ta pettis ajavahemikul

14. jaanuarist 2008 kuni 22. maini 2009 17 korral internetikeskkonnas ja 1 korral kannatanuga

vahetult suheldes erinevatelt isikutelt välja raha. Seejuures pani ta nimetatud kuriteo kolmel

korral toime ühiselt koos S. S-iga.

2.3 KarS § 213 lg 1 järgi tunnistati T. Parts süüdi selles, et ta sisenes ajavahemikus

30. märtsist 2008 kuni 2. septembrini 2009 erinevatelt isikutelt välja petetud internetipanga

paroole kasutades 36 korral arvuti vahendusel internetipangas nende isikute arvelduskontole

ning tegi kontoomaniku nõusolekuta virtuaalses maksekeskkonnas korralduse raha

ülekandmiseks enda või kolmandate isikute arvelduskontodele.

2.4 KarS § 394 lg 2 p 2 alusel süüdistati T. Partsi selles, et varjamaks kelmuste ja arvutikelmuste

tulemusena saadud raha tegelikku omanikku ja ebaseaduslikku päritolu, kandis ta ajavahemikul

14. jaanuarist kuni 31. oktoobrini 2008 oma pangakontolt 7 korral erinevate isikute

arveldusarvele üle raha, mille arveldusarve omanikud T. Partsile sularahas üle andsid või

sularahaautomaadi kaudu oma pangakontolt välja lasid võtta. Ajavahemikus 1. veebruarist

2008 kuni 24. juulini 2009 andis T. Parts internetikeskkonnas 8 korral kannatanutele erinevate

isikute arveldusarve numbri, millele kannatanud tegid sularahasissemakse või pangaülekande.

Mitmel korral tegi kannatanutelt väljapetetud internetipanga koode kasutades nende

arveldusarvelt pangaülekandeid teiste isikute pangaarvetele ka T. Parts ise. Seejärel võtsid

kontoomanikud, kes ei teadnud T. Partsi kuritegelikest kavatsustest, raha oma pangaarvelt välja

ja andsid T. Partsi kätte või kandsid üle tema arveldusarvele. 22. jaanuaril 2009 kandis T. Parts

enda kontolt SEB pangas enda arveldusarvele Hansapangas üle 4948 krooni ja 2 senti, mille

võttis seejärel pangaautomaadist sularahas välja.

2.5 Maakohtu hinnangul ei olnud T. Partsi ülalkirjeldatud käitumine käsitatav rahapesuna, sest

vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel ei olnud varaga tehtavates

õigustoimingutes keskset osa. T. Partsi süüdistusest nähtuvalt lasi ta kelmusi ja arvutikelmusi

toime pannes raha kanda või kandis ise oma arveldusarvele nii SEB pangas kui ka Hansapangas.

Rahapesu süüdistus puudutab konkreetseid episoode, kus raha laekus T. Partsi arvelduskontole

SEB pangas. Raha kiireks kättesaamiseks T. Partsil endal aga võimalus puudus, sest sularahas

sai ta automaadist välja võtta vaid 100 krooni ja tehes ülekande oma kontole Hansapangas

(Swedbank), oleks ta raha kätte saanud alles järgmistel päevadel. Analüüsides käesoleva

süüdistuse erinevaid episoode, nähtub tõsiasi, et raha ülekandmise ja selle väljavõtmise vahel

on väga väike ajaperiood. Seetõttu nõustus maakohus T. Partsi ütlustega selle kohta, et tema

tegevuse eesmärk ei olnud raha päritolu varjamine, vaid soov saada raha kiiresti kätte ja asuda

seda kulutama. T. Partsi tegevuses ei avaldu raha päritolu varjamise eesmärki. Seega ei ole T.

Partsi tegevusega hõlmatud rahapesu objektiivse kooseisu oluline element - eesmärk varjata

raha päritolu.

2.6 T. Partsile mõistetud karistuse täitmisele pööramata jätmist põhjendas maakohus sellega, et

ka range sanktsioonimääraga kuritegude eest karistamisel ei ole iseenesest välistatud mõistetud

vangistuse tingimisi kohaldamata jätmine. Alaealiste või äsja täisealisteks saanud isikute puhul

tuleb aga eriliselt kaaluda, kas mõistetud karistuse reaalne ärakandmine täidab karistuse

eripreventiivse eesmärgi. Maakohus leidis, et T. Partsi süüasjade menetlemisel ja eraldi

kohtusse saatmisel on kahjustatud tema õigust ausale ja õiglasele menetlusele. Kriminaalasjade

kunstliku lahutamise (või eraldi menetlemise) tõttu aktualiseerub aga karistuse mõistmisel

KarS § 74 lg 5 sätestatu, mis oluliselt piirab eripreventiivse mõjuga karistuse kohaldamist.

Sellest tulenevalt kaalub isiku õigus ausale ja õiglasele menetlusele üles KarS § 74 lg 5 sätestatu

ning see säte ei saa takistada T. Partsi tingimisi vabastamist mõistetud karistuse kandmisest.

Maakohus pidas põhjendatuks jätta T. Partsile mõistetud karistus tingimisi täitmisele

pööramata.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid ringkonnakohtule apellatsioonid T. Partsi kaitsja ja prokurör.

4. Kaitsja apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist T. Partsi süüditunnistamises

väljapressimises ning sellest tulenevalt T. Partsile mõistetud karistuse kergendamist. Apellant

leidis, et maakohus on väljunud T. Partsile väljapressimises esitatud süüdistuse piiridest.

Süüdistusakti kohaselt nõudis T. Parts varalise kasu üleandmist ähvardusega avaldada

häbistavaid andmeid. Maakohus on aga tuvastanud, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis

kinnitaksid, et T. Parts on sellise ähvarduse esitanud. Samas on maakohus tuvastanud, et T.

Parts ähvardas kannatanut vägivalla kasutamisega ja seetõttu on väljapressimise koosseis

täidetud. Kaitsja leidis, et vägivallaga ähvardamine ei ole väljapressimise koosseisuline tunnus,

sest KarS § 214 tekstis nimetatakse vägivalla kasutamist, mitte aga sellega ähvardamist.

Seetõttu tuleb T. Parts väljapressimise süüdistuses õigeks mõista. Veel märkis kaitsja, et ei ole

tõendatud väljapressimise süüdistuses kirjeldatud sündmuste toimumine.

5. Prokuröri apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist T. Partsi õigeksmõistmises

KarS § 394 lg 2 p 2 järgi ning talle liitkaristuse mõistmise osas. Prokurör ei nõustunud

maakohtu seisukohaga, et ei ole tuvastatud T. Partsi tegevuse eesmärk varjata kuritegudega

saadud raha päritolu. T. Partsil oli lisaks arvelduskontole SEB pangas arvelduskonto ka

Hansapangas, millele tal oli vaba juurdepääs. Keegi ei takistanud tal kanda kuritegelikul teel

saadud raha SEB pangas asuvalt arvelduskontolt oma arvelduskontole Hansapanka ning seda

sealt välja võtta. Ühelgi rahapesu süüdistuse juhul ei suunanud T. Parts kuritegelikul teel saadud

raha n-ö vahetusse lõpptarbimisse, vaid kasutas saadud raha päritolu varjamiseks keerulisi viise,

kandes või lastes kannatanutel kanda raha osade kaupa mitme isiku arvele, kes raha hiljem

pangarvelt välja võtsid ja sularahas T. Partsile andsid. Apellandi arvates on põhjendamatu

maakohtu seisukoht, et T. Parts kandis raha teiste isikute arvetele ja võttis selle hiljem neilt

sularahas vastu sellepärast, et nii sai ta raha kätte kiiremini võrreldes sellega, kui ta oleks

kandnud raha enda SEB pangas asuvalt arvelt Hansapangas asuvale arvele ja seejärel selle

pangaautomaadist välja võtnud. Ka eelnimetatud teiste isikute pangaarved olid Hansapangas ja

seetõttu olnuks olnud T. Partsil lihtsam lasta kanda raha otse oma arvele, kuid seda ta ei teinud.

Prokurör märkis ka, et mitmel juhul on T. Parts kuritegelikul teel saadud raha päritolu

varjamiseks kandnud kannatanu raha mitte otse enda arveldusarvele, vaid kolmanda isiku

arveldusarvele. Ka sellistel juhtudel oleks olnud lihtsam kanda raha otse oma arvele, mida aga

T. Parts samuti ei teinud, sest tal oli eesmärk varjata kuritegelikul teel saadud raha päritolu.

5.1 Prokurör leidis, et T. Partsile mõistetud vangistuse KarS § 74 lg 5 alusel tingimisi täitmisele

pööramata jätmine oli seadusevastane ning T. Partsi poolt toimepandut ja tema isikut arvestades

ka põhjendamatu. T. Parts tunnistati süüdi kokku 51 kuriteos. Ta on isik, keda varasem karistus

ei ole õiguskuulekale käitumisele suunanud. Ebaõige on maakohtu etteheide, et T. Partsile ei

esitatud korraga süüdistust kõigis kuritegudes, mille ta oli toime pannud enne Pärnu Maakohtu

16. aprilli 2009. a otsuse tegemist. Kohus ei arvestanud, et suurem osa kuritegudest ei olnud

selleks ajaks veel avastatud. Kuna T. Partsi karistuse kandmisest tingimisi vabastamine oli

seadusevastane, tuleb apellandi arvates pöörata talle mõistetud liitkaristus täitmisele.

5.2 Prokurör taotles T. Partsi karistamist väljapressimise eest vangistusega 4 aastaks; enne

16. aprilli 2009 toime pandud kelmuste eest vangistusega 2 aastaks; enne 16. aprilli 2009 toime

pandud arvutikelmuste eest vangistusega 3 aastaks; ning enne 16. aprilli 2009 toime pandud

rahapesu eest vangistusega 2 aastaks ja 6 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel taotles prokurör

T. Partsile liitkaristuseks 4 aasta vangistuse mõistmist ja selle karistuse vähendamist

KarS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra 2 aasta ja 8 kuu vangistuseni. Pärast 16. aprilli

2009 toime pandud kelmuste eest taotles prokurör T. Partsi karistamist vangistusega 1 aastaks;

pärast 16. aprilli 2009 toime pandud arvutikelmuste eest vangistusega kaheks aastaks; ning

pärast 16. aprilli 2009 toime pandud rahapesu eest vangistusega 2 aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel

taotles prokurör T. Partsile nende kuritegude eest liitkaristusena 2 aasta vangistuse mõistmist

ja KrMS § 238 lg 2 alusel selle karistuse vähendamist ühe kolmandiku võrra 1 aasta ja 4 kuu

vangistuseni. Edasiselt taotles prokurör KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud karistuse suurendamist

Pärnu Maakohtu 16. aprilli 2009. a otsusega mõistetud vangistusega 4 kuuks, mõistes T. Partsile

liitkaristuseks vangistuse 1 aastaks ja 8 kuuks. Viimaks taotles prokurör KarS § 65 lg 2 alusel

eelnimetatud liitkaristuse KarS § 65 lg 1 alusel osalist suurendamist 2 aasta ja 8 kuulise

vangistuse võrra, mõistes T. Partsile lõplikuks liitkaristuseks vangistuse 4 aastaks ja 4 kuuks.

6. Tartu Ringkonnakohtu 10. detsembri 2010. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt,

s.o T. Partsi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 214 lg 2 p 1 järgi ning talle liitkaristuse

mõistmises. Ringkonnakohus mõistis T. Partsi KarS § 214 lg 2 p 1 järgi õigeks. T. Partsile enne

16. aprilli 2009 toime pandud kelmuste ja arvutikelmuste eest mõistetud karistused jättis

ringkonnakohus muutmata. KarS § 64 lg 1 ja KrMS § 238 lg 2 alusel mõistis ringkonnakohus

talle nende kuritegude eest liitkaristuseks vangistuse 1 aastaks ja 4 kuuks. Pärast 16. aprilli 2009

toime pandud kelmuste ja arvutikelmuste eest T. Partsile mõistetud karistused jättis

ringkonnakohus muutmata. KarS § 64 lg 1 ja KrMS § 238 lg 2 alusel mõistis ringkonnakohus

talle nende kuritegude eest liitkaristuseks vangistuse 8 kuuks. KarS § 65 lg 1 alusel moodustas

ringkonnakohus liitkaristuse, suurendades raskeimat mõistetud karistust, s.o 1 aasta ja 4 kuu

pikkust vangistust KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud karistuse, s.o 1 aasta vangistuse võrra,

mõistes T. Partsile lõplikuks liitkaristuseks vangistuse 2 aastaks ja 4 kuuks. Eelvangistuses

viibitud 7 kuud ja 2 päeva luges ringkonnakohus karistusaja hulka. KarS § 74 alusel vabastas

Ringkonnakohus T. Partsi ärakandmisele kuuluva karistuse 1 aasta 8 kuu ja 28 päeva pikkuse

vangistuse kandmisest maakohtu poolt määratud tingimustel.

7. T. Partsile KarS § 214 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuse osas märkis ringkonnakohus, et

erinevalt kaitsja poolt väidetust hõlmab KarS § 214 lg 1 dispositsioon lisaks vägivalla

kasutamisele ka sellega ähvardamise, sest vägivallana tuleb käsitleda nii kannatanu füüsilist kui

psüühilist mõjutamist. Vägivald võib seisneda nii kannatanu ähvardamises, kehalises

väärkohtlemises, piinamises kui ka tervisekahjustuse tekitamises. Ringkonnakohus leidis aga,

et mõistmaks T. Partsi süüdi väljapressimises kannatanu vägivallaga ähvardamise tõttu,

pidanuks süüdistuses olema fikseeritud ka vägivalla laad ja olemus. Kuna süüdistusaktis

nimetatud kriteeriume täidetud ei ole, on T. Partsile esitatud süüdistus konkretiseerimata.

7.1 Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega T. Partsi õigeksmõistmise kohta

rahapesus, jättes maakohtu otsuse sellekohased argumendid kordamata, kuid märkides

täiendavalt järgmist. T. Parts tunnistati süüdi 14 kelmuse ja 36 arvutikelmuse episoodis. Kui ta

soovinuks varjata kuritegelikul teel saadud vara tegelikku omanikku, võinuks ta tõepoolest

toime panna rahapesu. Loogiline ei ole aga see, et T. Parts pani rahapesu väidetavalt toime vaid

16 korral. Kuna loogilist põhjust selleks ei ole tuvastatud, asus ringkonnakohus seisukohale, et

süüdistuses rahapesukuriteona kirjeldatud tegevusel ei olnud rahapesu eesmärki. T. Parts on

seda ka selgitanud raha kiire kättesaamisega, pangakaardi kaotsiminekuga jne. Pealegi on

viidatud 16 episoodi puhul rahade liikumine kontode vahel, kuni T. Partsi kätte jõudmiseni

hõlpsasti tuvastatav.

7.2 Ringkonnakohus märkis, et kuna kriminaalasi vaadati läbi lühimenetluses ei saa prokuratuur

KrMS § 318 lg 3 p 2 kohaselt esitada apellatsiooni lühimenetluses tehtud süüdimõistva

kohtuotsuse peale. Seega puudus prokuratuuril pädevus vaidlustada maakohtu otsust T. Partsile

karistuse mõistmises ning talle mõistetud karistuse täitmisele pööramata jätmises.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

8. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Jüri Vissak

kassatsiooni

Riigikohtule,

taotledes

ringkonnakohtu

otsuse

tühistamist

T. Partsi

õigeksmõistmises KarS § 394 lg 2 p 2 ja KarS § 214 lg 2 p 1 järgi, talle liitkaristuse mõistmise

ja KarS § 74 kohaldamise osas. Kassaator taotleb kriminaalasja ringkonnakohtule uueks

arutamiseks saatmist.

8.1 Prokurör leiab, et T. Parts on rahapesukuriteos ebaõigesti õigeks mõistetud. T. Parts on

teinud kuritegelikul teel saadud rahaga rahapesule iseloomulikke tehinguid - kandes ise ja

lasknud teistel isikutel kanda raha erinevatele arvetele ning lastes teistel isikutel sularahas raha

oma pangaarvelt välja võtta ja kolmandate isikute vahendusel T. Partsile anda. Sellise tegevuse

eesmärk oli varjata T. Partsini jõudnud raha ebaseaduslikku päritolu ja enda seotust selle

varaga.

8.2 Kassaatori hinnangul on T. Parts ka väljapressimises ebaõigesti õigeks mõistetud.

Ringkonnakohus leidis, et T. Parts tuleb selles kuriteos õigeks mõista põhjusel, et süüdistus ei

ole piisavalt konkretiseeritud, sest selles ei täpsustatud T. Partsi poolt esitatud ähvarduses

sisaldunud vägivalla laadi ning olemust. Prokurör leiab, et ähvardus oli süüdistuses piisavalt

konkretiseeritud (lubadus teha kannatanu R. L.-ile ja tema tüdrukule viga kui R. L. ei maksa

nõutud raha; lisaks veel ähvardus avaldada kannatanut häbistavaid andmeid).

8.3 Prokuröri arvates on ringkonnakohus ebaõigesti T. Partsi mõistetud karistuse kandmisest

KarS § 74 sätete alusel vabastanud. Kuna T. Parts pani osa talle süüksarvatud tegusid toime

katseajal, kui ta oli juba tingimisi vangistuse kandmisest vabastatud, siis ei oleks tohtinud teda

taas vangistusest vabastada, vaid talle tulnuks mõista liitkaristus ja saata ta vanglasse karistust

kandma. Ringkonnakohus ei põhjendanud oma otsuses, miks ta jättis prokuröri apellatsiooni

alusel muutmata maakohtu ebaseadusliku kohtuotsuse. Prokurör leiab, et olukorras, kus

kohtuotsus on ilmselgelt ebaseaduslik, peab prokuröril olema õigus seda otsust apelleerida ja

taotleda seadusliku otsuse tegemist.

9. T. Partsi kaitsja vandeadvokaat Rene Varul esitas kassatsioonivastuse, milles taotleb

ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata jätmist.

10. Riigikohtu istungil jäi prokurör kassatsiooni juurde, taotledes selle rahuldamist. Kaitsja

taotles kassatsiooni rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium kujundab kõigepealt seisukoha T. Partsi süüdistuses

rahapesus (I), käsitleb seejärel T. Partsi õigeksmõistmist väljapressimises (II), annab hinnangu

prokuröri kassatsiooni väidete kohta seoses lühimenetluses tehtud maakohtu süüdimõistva

otsuse vaidlustamisega (III) ja käsitleb viimaks kassatsiooni piiridest väljuvalt ringkonnakohtu

otsusega T. Partsile mõistetud liitkaristusega seonduvat (IV).

I

12. Kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, nagu oleks T. Parts kelmuste ja

arvutikelmustega saadud rahaga toime pannud rahapesu. T. Partsi rahapesuna ette heidetav

tegevus seisnes süüdistuse kohaselt neljas erinevas käitumises. Esmalt on rahapesuna käsitletud

seda, et T. Parts kandis oma pangakontolt kolmandate isikute arveldusarvetele üle kelmustega

saadud raha, mille arveldusarve omanikud talle sularahas tagasi andsid või sularahaautomaadi

kaudu oma pangakontolt välja lasid võtta. Teiseks, andis T. Parts internetikeskkonnas

kannatanutele kolmandate isikute arveldusarvete numbrid, millele kannatanud T. Partsi

tekitatud väärarusaamale tuginedes tegid sularahasissemakse või pangaülekande. Kolmandaks,

tegi T. Parts kannatanu pangaarvelt temalt väljapetetud internetipanga koode kasutades

pangaülekandeid kolmandate isikute pangaarvetele. Seejärel võtsid kontoomanikud, kes ei

teadnud T. Partsi kuritegelikest kavatsustest, raha oma pangaarvelt välja ja andsid tema kätte

või kandsid üle tema arveldusarvele. Neljandaks, T. Parts kandis raha enda kontolt SEB pangas

enda arveldusarvele Hansapangas, võttes seejärel raha pangaautomaadist sularahas välja.

13. Kolleegiumi hinnangul ei saa ühtki nimetatud tegudest pidada rahapesuks rahapesu ja

terrorismi tõkestamise seaduse § 4 lg 1 tähenduses. Kandes kannatanute raha kolmandate

isikute arvetele või lastes kannatanutel endil raha kolmandate isikute arvetele kanda, ei ole

eelkuritegu, s.t kelmus või arvutikelmus rahapesu süüdistusest eristatav. T. Partsi käitumise

ebaõigussisu nendes süüdistustes ammendub varavastases kuriteos - pettuslikul teel kannatanu

varakäsutuse saavutamises või arvutisüsteemi ebaseadusliku kasutamise tulemusel talle

varalise kahju tekitamises. Rahapesuna käsitletud käitumine - enda, kui varavastast kuritegu

sooritava isiku identiteedi varjamiseks raha kolmandate isikute arvetele kanda laskmine või ise

sinna ülekande tegemine on hinnatav kelmusliku teo loomuliku osana, milles ei väljendu

legaalse majandus- või rahakäibe kahjustamine sinna kuritegelike vahendite suunamisega.

14. Rahapesuna ei saa käsitada ka neid juhtumeid, mil T. Parts kandis enda arveldusarvelt SEB

pangas raha enda ja kolmandate isikute arvetele teises pangas, võttes seejärel selle sularahas

pangaautomaadist välja. Kolleegiumi varasemas praktikas on märgitud, et rahapesu koosseisu

realiseerimiseks peab kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes olema

keskne osa vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel. Rahapesust ei saa

rääkida juhul kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga

tehtavates

toimingutes

üksnes

kõrvaleesmärk

või

selle

tagajärg

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi

27. juuni

2005.

a

otsus

kriminaalasjas

nr 3-1-1-34-05,

p

25). Eelkirjeldatud eesmärk ei ole T. Partsi tegevuses tuvastatav.

15. Ringkonnakohtu otsuse põhiosast (p 2) nähtub üheselt, et ringkonnakohus on nõustunud

maakohtuga T. Partsi õigeksmõistmises KarS § 394 lg 2 p 2 järgi. Samas ei kajastu see

seisukoht üheselt kohtuotsuse resolutsioonis. Ringkonnakohus ei ole maakohtu otsust selles

osas tühistanud, aga ei ole jätnud seda ka muutmata. Arvestades asjaolu, et Riigikohtu

kriminaalkolleegium peab T. Partsi õigeksmõistmist KarS § 394 lg 2 p 2 järgi seaduslikuks,

puudub vajadus saata kriminaalasi selles osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Lähtudes

eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 5 jätab kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 3. mai

2010. a otsuse T. Partsi õigeksmõistmises KarS § 394 lg 2 p 2 järgi muutmata.

II

16. Ringkonnakohtu otsusega mõisteti T. Parts õigeks väljapressimises KarS § 214 lg 2 p 1

järgi, kuna T. Partsile esitatud süüdistuses ei olnud fikseeritud väljapressimise puhul kasutatud

vägivalla laadi ega olemust. Süüdistusakti kohaselt seisnes T. Partsile süüksarvatud

väljapressimise puhul vägivald selles, et süüdistatav ähvardas kannatanut vägivallaga ning

ähvardas kannatanule ja tema tüdrukule "viga teha". Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et

vägivallana KarS § 214 lg 1 objektiivse koosseisu tähenduses tuleb mõista nii kannatanu

füüsilist kui psüühilist mõjutamist. Kolleegium nõustub, et juhtumil, kus kannatanu suhtes on

reaalselt füüsilist vägivalda tarvitatud, peaks süüdistusest nähtuma ka kasutatud vägivalla laad

ja olemus. Ringkonnakohus on aga jätnud käsitlemata väljapressimise süüdistuses märgitud

teise vägivalla, millega süüdistatav kannatanut ähvardas, s.o lubaduse kannatanule ja tema

tüdrukule "viga teha". Seetõttu ei ole kolleegiumi hinnangul ringkonnakohtu seisukohtade

kujunemine süüdistatava väljapressimise süüdistuses õigeksmõistmise põhjendamisel

jälgitavad,

mis

on

kolleegiumi

varasemale

praktikale

tuginedes

hinnatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-46-07, p 6.2;

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-10, p 8).

III

17. Kassaator leiab, et kuna maakohus tegi lühimenetluses T. Partsi süüditunnistamisel teda

KarS § 74 alusel mõistetud karistusest tingimisi vabastades ilmselgelt ebaseadusliku

kohtuotsuse, pidanuks prokuröril olema õigus selle otsuse peale apellatsiooni esitada, hoolimata

asjaolust, et KrMS § 318 lg 3 p 2 kohaselt ei ole prokuratuuril õigust esitada apellatsiooni

lühimenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse peale. Kassaatori niisuguse seisukohaga ei saa

nõustuda. Kolleegiumi varasemas praktikas on KrMS § 318 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud

apellatsiooniõiguse keelu tõlgendamisel asutud tõepoolest seisukohale, et see ei puuduta kõiki

KrMS § 306 lg 1 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendatavaid küsimusi, vaid üksnes

kriminaalmenetluse keskset küsimust, s.o vastavalt kas süüdistatava süüditunnistamist ja

karistamist või tema õigeksmõistmist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2007. a

määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-27-07, p 12). Arutataval juhul ongi prokurör tõstatanud

apellatsioonis küsimuse just seonduvalt süüdistatavale mõistetud karistuse kohaldamisega.

Seadusandja on menetlusökonoomia kaalutlustel leidnud, et lühimenetluses tehtud

süüdimõistvat kohtuotsust ei saa prokuratuur vaidlustada, KrMS § 318 lg 3 p-s 2 sätestatud

apellatsioonikeeld ei ole seega seotud sellega, kas kohus on materiaalõiguse tõlgendamisel ja

seaduse kohaldamisel eksinud või mitte. Soovides reserveerida igal juhul maakohtu

süüdimõistva otsuse peale apellatsiooni esitamise võimalust, on prokuröril õigus keelduda

lühimenetluse kohaldamisest ja lasta kriminaalasja arutada üldkorras. Eeltoodust tulenevalt ja

juhindudes KrMS § 350 lg 2 p-st 2 jätab kriminaalkolleegium prokuröri kassatsiooni T. Partsile

mõistetud karistuse vaidlustamise osas läbi vaatamata.

IV

18. Kassatsiooni piiridest väljuvalt märgib kriminaalkolleegium veel seda, et ringkonnakohus

on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust T. Partsile liitkaristuste mõistmisel. Ringkonnakohtu

otsuse resolutiivosast ei ole võimalik üheselt aru saada T. Partsile mõistetud liitkaristustest.

19. Kohtuotsuse põhiosa p-s 3.9 märkis ringkonnakohus järgmist "Pärast Pärnu Maakohtu

16.04.2009 otsusega süüdimõistmist T. Partsi poolt toime pandud kuritegude eest on maakohus

KarS § 209 lg 2 p 1 järgi mõistnud karistuseks 1 aasta vangistust ja KarS § 213 lg 1 järgi 8 kuud

vangistust. Liitkaristuseks KarS § 64 lg 1 järgi mõistis maakohus 1 aasta vangistuse,

vähendades seda 1/3 võrra ja KarS § 65 lg 2 kohaselt mõistis liitkaristuseks 1 aasta vangistust.

Selles osas tuleb karistus jätta muutmata." See otsustus ringkonnakohtu otsuse resolutiivosas ei

kajastu. Vastupidi, ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa p-st 1 nähtub, et Tartu Maakohutu 3.

mai 2010 otsus on tühistatud nii T. Partsi süüditunnistamises KarS § 214 lg 2 p 1 järgi kui ka

temale liitkaristuse mõistmises. Sellest ei ole arusaadav, millise liitkaristuse osas maakohtu

otsus tühistatakse. Omakorda resolutiivosa p 5 kohaselt on ringkonnakohus KarS § 65 lg 1

alusel moodustanud liitkaristuse, mis hõlmab ka KarS § 65 lg 2 järgi mõistetud karistuse. KarS

§ 65 lg 2 järgi aga ringkonnakohus T. Partsile liitkaristust mõistnud ei ole. Kokkuvõttes jääb

ringkonnakohtu otsuse resolutiivosast arusaamatuks ka see, kas ringkonnakohus on

liitkaristuste mõistmisel arvestanud Pärnu Maakohtu 16. aprilli 2009. a kohtuotsusega

mõistetud karistusega või mitte.

20. Ülaltoodud põhjustel tühistab kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 10. detsembri

2010. a otsuse ka T. Partsile liitkaristuste mõistmise osas. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb

ringkonnakohtul mõista T. Partsile esmalt KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus kuritegude eest, mis

on toime pandud enne 16. aprilli 2009 ja seejärel samuti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus nende

kuritegude eest, mis on toime pandud pärast 16. aprilli 2009. Siis tuleb KarS § 65 lg 1 alusel

mõista liitkaristus, mis koosneb liitkaristusest enne 16. aprilli 2009. a toime pandud kuritegude

eest ja Pärnu Maakohtu 16. aprilli 2009. a kohtuotsusega mõistetud karistusest. Lõpuks tuleb

sellele liitkaristusele KarS § 65 lg 2 alusel liita liitkaristus, mis on T. Partsile mõistetud

kuritegude eest, mis on toime pandud pärast 16. aprilli 2009.

21. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 p-dest 5 ja 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 10. detsembri 2010. a otsuse

kriminaalasjas T. Partsi süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 1, § 213 lg 1, § 214 lg 2 p 1 ja § 394 lg

2 p 2 järgi täies ulatuses. Jõustab Tartu Maakohtu 3. mai 2010. a otsuse T. Partsi

õigeksmõistmises KarS § 394 lg 2 p 2 järgi ja tema süüditunnistamises ja karistamises KarS §

209 lg 2 p 1 ja § 213 lg 1 järgi. Kriminaalkolleegium saadab kriminaalasja Tartu

Ringkonnakohtule uueks arutamiseks T. Partsi süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 1 järgi ja T.

Partsile liitkaristuste mõistmiseks. Prokuröri kassatsiooni rahuldab kriminaalkolleegium

osaliselt.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg