3-1-1-35-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-35-11

Otsuse kuupäev

2. mai 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Väärteoasi

Nikolai

Mummi

karistamises

looduskaitseseaduse § 74

lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 11. novembri 2010. a otsus väärteoasjas nr 4-10-

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtuvälise menetleja Keskkonnainspektsiooni kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Menetlusalune isik Nikolai Mumm

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

20. aprill 2011, suuline menetlus

Istungil osalenud isikud

Kohtuvälise menetleja Keskkonnainspektsiooni esindaja

vanemmjurist Katrin Lehtla

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 11. novembri 2010. a kohtuotsus menetluse lõpetamise kohta

väärteoasjas Nikolai Mummi süüdistuses looduskaitseseaduse § 74 lg 1 järgi ja saata väärteoasi

Tartu Maakohtule uueks arutamiseks.

2. Keskkonnainspektsiooni kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kohtuvälise

menetleja

31. detsembri

2009.

a

otsusega

karistati

Nikolai

Mummi

looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) § 74 lg 1 järgi 150 trahviühiku suuruse rahatrahviga. N. Mummi

karistati selle eest, et ta rajas omavoliliselt Tartumaal Võnnu vallas Lääniste külas asuvale

XXXXXXXXX kinnistule Ahja jõe ehituskeeluvööndisse Ahja jõega ühenduses oleva laevakanali.

Sellega rikkus ta LKS § 38 lg 3 nõudeid, mille kohaselt on ranna või kalda ehituskeeluvööndis uute

hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud.

2. N. Mumm esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse maakohtule, paludes selle tühistada.

Ta leidis, et pole keskkonnale kahju tekitanud, olles üksnes puhastanud jõkke suubuva soise koha.

3. Tartu Maakohtu 11. novembri 2010. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus ja lõpetati

väärteoasja menetlus otstarbekuse kaalutlusel.

3.1 Maakohus leidis, et N. Mummi tegevuse tagajärjel on tõepoolest loodud jõega ühenduses olev

veega täidetud ala. Kohus märkis aga, et ei ole tuvastatud, kas sellise moodustise rajamine tekitas

keskkonnakahju või selle tekkimise ohu. Endise olukorra taastamine ei ole Keskkonnaameti arvates

otstarbekas, kuna see ei paranda eeldatavalt Ahja jõe seisundit, pigem vastupidi, kanali täitmisel võib

pinnas kanduda jõkke. Samuti tekib vajadus täiendava loodusressursi järele ning kanali täitmisel

kahjustatakse uuesti juba korrastatud kaldaala.

3.2 Eelnevast tulenevalt asus maakohus seisukohale, et teo asjaolud on tuvastatud pinnapealselt, sest

Keskkonnainspektsioon ei ole kindlaks teinud, kas N. Mummi poolt välja kaevatud pinnase maht

ületab 500 m3, millest alates oleks nõutav keskkonnamõju hindamine. Tuvastatud ei ole ka

keskkonnakahju tekitamist, tähelepanuta on jäetud süvendatud ala tegelik seisund. Kohus ei

nõustunud kohtuvälise menetleja otsuses märgituga, nagu oleks menetlusalune isik rajanud jõega

ühenduses oleva laevakanali, leides, et väikesemõõduline jõega ühendatud ala ei ole kanal. Kuna

kohtuotsuse tegemise ajaks oli algatatud vaidlusaluse ala detailplaneering, millega aktsepteeritakse

kaevetöödega tehtud muudatusi ja Keskkonnaameti hinnangul ei ole endise olukorra taastamine

mõistlik ega vajalik, tuli kohtu hinnangul väärteoasjas menetlus otstarbekuse kaalutlusel lõpetada.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Maakohtu

otsuse

peale

esitas

Riigikohtule

kassatsiooni

kohtuväline

menetleja

Keskkonnainspektsioon, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kohtuvälise menetleja otsuse

jõustamist. Kassaator leiab, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning rikkunud

väärteoasja lahendamisel oluliselt väärteomenetlusõiguse norme. Maakohus on jätnud tähelepanuta,

et LKS § 38 lg 3 ei keela mitte üksnes kanali ehitamist, vaid ranna või kalda ehituskeeluvööndis on

uute hoonete ja rajatiste ehitamine üldse keelatud. N. Mummi rajatud veega täidetud ala on käsitatav

rajatisena ehitusseaduse § 2 lg 3 mõttes. Kassaatori hinnangul on maakohus väärteoasjas menetluse

otstarbekusega lõpetamisel oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust, sest kohus ei ole põhjendanud,

miks on käsitletaval juhul menetlusaluse isiku süü hinnatav väiksena ning miks puudub väärteoasja

menetlemiseks avalik huvi.

5. Riigikohtu istungil jäi Keskkonnainspektsioon esitatud kassatsiooni juurde. Kassaatori esindaja

märkis, et esmalt jääb maakohtu otsusest ebaselgeks, kas menetlusaluse isiku poolt

väärteokoosseisule vastava teo toimepanemine on tuvastatud või mitte. Igal juhul tuleb lugeda

põhjendamatuks väärteoasjas menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamist, sest N. Mummi süü ei

ole väike ning väärteoasja menetlemiseks on olemas avalik menetlushuvi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu

tühistada. Maakohus on tuvastanud, et N. Mummi tegevuse tulemusel tekkis tema kinnistule veega

täidetud ala. Samas on kohus aga leidnud, et selle teoga ei tekitatud keskkonnakahju, ei ole selge, kas

kaevetööde tegemine eeldanuks keskkonnamõju hindamist ning endise olukorra ennistamine ei ole

keskkonnakaitse seisukohast otstarbekas. Eeltoodud arutluskäigust ei ole võimalik aru saada, kas

maakohtu hinnangul on menetlusalune isik väärteoprotokollis kirjeldatud väärteo tunnustega teo

toime pannud. Kolleegium on varasemalt korduvalt märkinud, et maakohus peab väärteoasja arutama

täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. See tähendab muu hulgas kohtu VTMS §

133 p-st 4 tulenevalt kohustust otsustada, kas väärteoprotokollis kirjeldatud tegu on väärtegu ja kas

see on õigesti kvalifitseeritud. Seega peab otsuses sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo

koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Kohtu siseveendumuse

kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul

arutamisel tuvastatud asjaoludega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2011. a otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-100-11, p 7). Tuleb ka nõustuda kassaatoriga, et maakohus, lõpetades

väärteoasjas menetluse otstarbekuse kaalutlusel, ei ole põhjendanud, miks on käsitletaval juhul

menetlusaluse isiku süü hinnatav väiksena ning miks puudub väärteoasja menetlemiseks avalik huvi.

Põhjenduste puudumine kohtuotsuses on hinnatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS

§ 150 lg 1 p 7 mõttes.

7. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 11. novembri 2010. a otsuse ja saadab väärteoasja samale

kohtule uueks arutamiseks. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Hannes Kiris