3-1-1-31-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-31-11

Otsuse kuupäev

28. aprill 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Andres Sarapuu ja Jüri Oidekivi süüdistuses

KarS § 184 lg 2 p-de 1 ning 2 ja Ervin Kurmi süüdistuses

KarS § 184 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

16. detsembri

2010.

a

otsus

kriminaalasjas

nr 1-09-13864

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Taavi Pern ja

Andres Sarapuu kaitsja Oleg Nišajev, kassatsioonid

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Jüri Oidekivi kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa ja Ervin

Kurmi kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

30. märts 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. detsembri 2010. a otsus osaliselt, s.o Andres

Sarapuu ja Jüri Oidekivi õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 184 lg 2 p-de 1 ning 2 järgi ja

Ervin Kurmi õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi kuritegudes, mis süüdistuste

kohaselt on toime pandud 24. märtsil 2009, samuti Andres Sarapuule ning Jüri Oidekivile

KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi karistuse mõistmises ning Ervin Kurmile alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamises ja saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks

samale ringkonnakohtule.

2. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 16. detsembri 2010. a otsus muutmata osas, millega jäeti

Harju Maakohtu 31. mai 2010. a kohtuotsus muutmata.

3. Prokuröri kassatsioon rahuldada osaliselt.

4. Andres Sarapuu kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.

5. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo AE Consult makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Ervin

Kurmile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 111 (sada üksteist) eurot ja 86

(kaheksakümmend kuus) senti.

6. Arvata eelmises punktis nimetatud menetluskulu 111 (sada üksteist) eurot ja 86

(kaheksakümmend kuus) senti menetluskulude hulka, mille hüvitamine tuleb Tallinna

Ringkonnakohtul lahendada asjas uue kohtuotsuse tegemisel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andres Sarapuu ja Jüri Oidekivi anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

selles, et A. Sarapuu isikuna, keda on varem karistatud narkootikumidega seotud kuriteo

toimepanemise eest, ja J. Oidekivi omandasid eeluurimisel tuvastamata ajal, kohas ning isikult

korduvalt suures koguses narkootilist ainet - fentanüüli, 3-metüülfentanüüli ja amfetamiini.

Narkootilist ainet hoidsid A. Sarapuu ja J. Oidekivi kuni 31. märtsini 2009 Tallinnas XXXXX XX-

XX asuvas korteris ning Tallinna erinevates piirkondades asuvates peidikutes. Samuti vedasid

süüdistatavad narkootilist ainet sõiduautoga ja andsid osa sellest ainest ebaseaduslikult edasi

järgmistelt.

1.1 24. märtsil 2009 andsid A. Sarapuu ja J. Oidekivi Tallinnas XXXXX XX-XX asuvas korteris

Ervin Kurmile minigripp kilekoti 0,72 grammi 3-metüülfentanüüli sisaldava pulbriga, milles oli

3,7 milligrammi puhast narkootilist ainet.

1.2 Eeluurimisel tuvastamata ajal toimetasid A. Sarapuu ja J. Oidekivi Tallinnas XXXXX X asuva aia

peale tikutoosi, milles oli minigripp kilekott 0,97 grammi fentanüüli ning 3-metüülfentanüüli

sisaldava pulbriga. Pulbris oli 0,74 milligrammi puhast fentanüüli ja 4,9 milligrammi

puhast 3-metüülfentanüüli. 24. märtsil 2009 edastasid süüdistatavad telefoni teel Natalja Grigorjevale

juhised narkootilise aine kättesaamiseks ja samal päeval võttis N. Grigorjeva narkootilise aine sealt

ära.

1.3 29. märtsil 2009 andis A. Sarapuu Tallinnas XXXXX XX-XX asuvas korteris Marina Bõtškovale

edasi kilekoti 281,32 grammi amfetamiini sisaldava pulbriga, milles oli 24,57 grammi puhast

narkootilist ainet. M. Bõtškova toimetas kilekoti amfetamiiniga Tallinnas XXXXX XXX XXX

lähedal asuvasse metsa ja andis selle 30. märtsil 2009 A. Sarapuule tagasi. Viimane toimetas

narkootilise aine koos J. Oidekiviga sõiduautosse Mercedes Benz, kust see 31. märtsil 2009 leiti ja

ära võeti.

2. 31. märtsil 2009 teostati Tallinnas XXXXX XX-XX asuvas korteris läbiotsimine, mille käigus leiti

ja võeti ära kilekott 0,55 grammi amfetamiini sisaldava pulbriga.

3. E. Kurm anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 184 lg 2 p 2 järgi selles, et ta omandas ebaseaduslikult

eeluurimisel tuvastamata ajal ja isikult Tallinnas suures koguses amfetamiini. Narkootilist ainet

kandis süüdistatav kaasas, andes osa sellest edasi. Muuhulgas andis süüdistatav 4. veebruarist 2009

kuni 20. märtsini 2009 Tallinnas vähemalt kaheksal korral I. T.-le ebaseaduslikult edasi amfetamiini

sisaldavat pulbrit - korraga 6-10 grammi. Samuti omandas ta 24. märtsil 2009 ajavahemikul kella

13.30 - 14.10 Tallinnas XXXXX XX-XX asuvas korteris J. Oidekivilt ja A. Sarapuult ebaseaduslikult

0,72 grammi 3-metüülfentanüüli sisaldavat pulbrit, milles oli 3,7 milligrammi puhast narkootilist

ainet. Narkootilise aine toimetas süüdistatav sõiduautosse, milles ta samal päeval kella 14.30 ajal

kinni peeti. Sõidukist leitud narkootiline aine võeti ära.

4. Samas kriminaalasjas anti süüdistatuna KarS § 184 lg 1 järgi kohtu alla N. Grigorjeva ja

süüdistatuna KarS § 184 lg 1 ning § 201 lg 1 järgi M. Bõtškova.

5. Harju Maakohtu 31. mai 2010. a otsusega tunnistati kõik süüdistatavad süüdi.

5.1 A. Sarapuu tunnistati süüdi KarS 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning teda karistati vangistusega

7 aastaks. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja alguseks 31. märts 2009, s.o kahtlustatavana

kinnipidamise päev. Süüdistatavalt ära võetud sularaha 1800 krooni konfiskeeriti vastavalt

KarS § 831 lg-le 1.

5.2 J. Oidekivi tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning teda karistati vangistusega

5 aastaks. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 31. märtsist 2009

kuni 31. maini 2010, s.o 1 aasta 2 kuud ja 2 päeva, ning loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2

aastat 9 kuud ja 28 päeva vangistust. Vastavalt KarS § 74 lg-le 1 jäeti vangistus 3-aastase katseajaga

tingimisi täitmisele pööramata.

5.3 E. Kurm tunnistati süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega 2 aastaks. KarS § 68

lg 1 alusel loeti karistusaja alguseks 24. märts 2009.

5.4 N. Grigorjeva tunnistati süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ja M. Bõtškova KarS § 184 lg 1 ning § 201 lg

1 järgi, kuid nende isikute osas pole kohtuotsust kassatsioonimenetluses vaidlustatud.

6. Maakohtu hinnangul pole E. Kurmi süüdistus tõendatud osas, mille kohaselt ta omandas, hoidis,

kandis kaasas ja andis edasi eeluurimisel tuvastamata isikutele ning I. T.-le suures koguses

narkootilist ainet. Samuti ei lugenud kohus tõendatuks J. Oidekivi süüdistust selles, et 31. märtsil

2009 käitles ta grupis A. Sarapuuga suures koguses ebaseaduslikult narkootilist ainet. Ülejäänud

süüdistusaktis kirjeldatud kuritegude toimepanemise luges maakohus tõendatuks järgmistel

põhjendustel.

6.1 24. märtsi 2009. a kuritegu, mille süüdistuse kohaselt panid toime A. Sarapuu, J. Oidekivi ja

E. Kurm, on tõendatud E. Kurmi kahtlustatavana kinnipidamise protokolli, sõiduauto läbiotsimise

protokolli, narkootilise aine ekspertiisiaktis antud arvamuse, toksikoloogi arvamuse, tunnistajate I.

V.-i, R. S.-i ning H. R.-i ütluste, jälitusprotokolli ja käekirjaekspertiisi aktis antud eksperdi

arvamusega. Loetletud tõenditest järeldub, et süüdistatavad olid samal päeval telefoni teel ühenduses,

leppimaks kokku narkootilise aine üleandmises. Lühiajaline kohtumine toimus A. Sarapuu korteris,

mille juures viibis ka J. Oidekivi. E. Kurm lahkus A. Sarapuu juurest autoga ega väljunud sõidukist

enne, kui politseiametnikud ta kinni pidasid. Sõiduautost E. Kurmi istme juurest leiti A. Sarapuu

käekirjaga markeeritud narkootilise aine pakend, mis sisaldas 3,7 milligrammi puhast 3-

metüülfentanüüli, s.t suures koguses narkootilist ainet. Samuti võeti E. Kurmilt ära elektroonilised

kaalud ja tühjad minigripp kilekotid. Kohus ei nõustunud väitega, nagu oleks sõiduauto läbiotsimise

protokoll lubamatu tõend seetõttu, et läbiotsimine toimus neli tundi pärast kahtlustatava

kinnipidamist. Protokollist nähtuvaga on kummutatud seegi, nagu poleks E. Kurm ja H. R.

läbiotsimise juures viibinud. Läbiotsimise käigu kohta andsid täiendavaid ütlusi

I. V. ja R. S. Samuti puudub alus soostuda väitega, et jälitusprotokoll on lubamatu tõend. Kaitsjate

taotlusel kontrolliti jälitustoimingu aluseks olevate lubade olemasolu, mis on antud seaduslikult.

6.2 Kuritegu, mille toimepanemises süüdistatakse A. Sarapuud, J. Oidekivi ja N. Grigorjevat, on

tõendatud N. Grigorjeva kahtlustatavana kinnipidamise protokolli, narkootilise aine ekspertiisi aktis

sisalduva eksperdi arvamuse, toksikoloogi arvamuse, tunnistajate R. L.-i, J. P. ning A. Ž.-i ütluste,

sündmuskoha vaatlusprotokolli, N. Grigorjeva ütluste, jälitusprotokolli ja selle aluseks olevate

telefonikõnede salvestustega. N. Grigorjevalt võeti kinnipidamisel ära tikutoos selles oleva minigripp

kilekoti ja narkootilise ainega, mis sisaldas 4,9 milligrammi puhast 3-metüülfentanüüli ning 0,74

milligrammi puhast fentanüüli. Tegemist on suure koguse narkootilise ainega, millisest piisaks

narkojoobe tekitamiseks ligikaudu 490-le inimesele. Tunnistajad kinnitasid süüdistatava viibimist

sündmuskohal ja seda, et ta võttis aia pealt mingi väikese eseme. N. Grigorjeva tunnistas ennast

kuriteo toimepanemises süüdi, andes muuhulgas ütlusi, millest nähtuvalt rääkis ta narkootilise aine

üleandmisest A. Sarapuu ja teise tema jaoks tundmatu meesterahvaga. Eelnevat kinnitavad nii

jälitustoimingu protokoll kui ka telefonikõnede salvestused.

6.3 Kuriteod, mille toimepanemises süüdistatakse A. Sarapuud ja M. Bõtškovat, on tõendatud

M. Bõtškova ütluste, sündmuskohtade vaatluse protokollide ning fototabelite, jälitustoimingute

protokollide, telefonikõnede salvestiste, DNA-ekspertiisi aktis antud eksperdi arvamuse, tunnistajate

J. Š.-i, R. L.-i, T. L.-i, S. T. ja R. S.-i ütluste, narkootilise aine ekspertiisi aktis antud arvamuse ning

toksikoloogi arvamusega. Kaudsete tõenditena arvestati sedagi, et A. Sarapuu elukoha läbiotsimisel

leiti amfetamiini, amfetamiinijälgedega elektroonilised kaalud ja minigripp kilekotid. Samas ei

nõustunud maakohus süüdistatavate ja kaitsjate seisukohaga, nagu oleks sündmuskoha vaatluse

protokoll selles sisalduvate faktivigade tõttu lubamatu tõend. Protokolli koostanud politseiametnik ei

viibinud sündmuskohal, kuid ta sai faktiliste asjaolude kohta telefoni teel teavet sündmuskohal

viibinud politseinikelt. KrMS § 147 kohaselt võib uurimisasutus menetlustoimingute tingimuste,

käigu ja tulemuste protokollimisel kasutada protokollija abi. Tunnistajatena üle kuulatud menetleja

ametnikud selgitasid usutavalt sedagi, miks märgiti protokolli A. Sarapuu nimi, kuigi viimane

tegelikult sündmuskohal ei viibinud. A. Sarapuu ütlusi ei loetud usaldusväärseks, kuivõrd need ei

haaku teiste tõenditega ja pole eluliselt usutavad.

7. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatavad E. Kurm ja A. Sarapuu ning

nende kaitsjad vandeadvokaadid Eva Rivis ja Oleg Nišajev. Apellatsioonides taotleti kohtuotsuse

tühistamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist.

8. Tallinna Ringkonnakohtu 16. detsembri 2010. a otsusega tühistati maakohtu otsus A. Sarapuu ja J.

Oidekivi süüditunnistamises 24. märtsil 2009 toimepandud kuriteos, samuti A. Sarapuule karistuse

mõistmises. Uue otsusega mõisteti A. Sarapuu ja J. Oidekivi kõnealuse teo toimepanemises õigeks

ning A. Sarapuud karistati KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi vangistusega 6 aastaks. J. Oidekivile

mõistetud karistuse jättis ringkonnakohus muutmata. Samuti tühistati vaidlustatud otsus E. Kurmi

süüditunnistamises KarS § 184 lg 1 järgi, tehti õigeksmõistev otsus ja vabastati süüdistatav vahi alt.

Ühtlasi märgiti, et E. Kurmile tuleb hüvitada alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju 24.

märtsist 2009 kuni 16. detsembrini 2010 vahi all viibitud aja eest. Muus osas jäeti maakohtu otsus

muutmata. E. Kurmi ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldati, A. Sarapuu ning tema kaitsja

apellatsioonid rahuldati osaliselt. Ringkonnakohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.

8.1 Seonduvalt 24. märtsil 2009 toimepandud kuriteoga saab nõustuda E. Kurmi kaitsja ja A. Sarapuu

apellatsioonides märgituga, mille kohaselt muudavad mitmete seda tegu puudutavate tõendite

kogumisel tehtud menetluslikud vead need tõendid ebausaldusväärseks ning lubamatuks. Samas pole

õigustatud A. Sarapuu kaitsja seisukoht, et vaidlustatud otsusest ei selgu, milliste tõendite alusel

tuvastati tema kaitsealuse seotus sõiduautost leitud narkootilise ainega.

8.2 Lubamatu tõend on jälitusprotokoll (I kd, lk 179-180), mis kajastab 24. märtsil 2009 toimunud

telefonikõnesid ja mille osapooled kasutasid telefone numbritega yyyyyyyy ning xxxxxxxx.

Maakohus kontrollis jälitustoimingu seaduslikkust, kuid pole kujundanud seisukohta küsimuses, kas

vestluses kasutati A. Sarapuu telefoni ja miks see loetakse süüdistatava kasutuses olevaks telefoniks.

Harju Maakohus andis loa A. Sarapuu kasutatavate numbritega wwwwwwww ja zzzzzzzz telefonide

ning teiste tema kasutuses olevate telefonide kaudu edastatavate sõnumite ja muu teabe salajaseks

pealtkuulamiseks ning salvestamiseks. Tuginevalt loas märgitule kuulati pealt ka telefoni numbriga

xxxxxxxx. Samas pole tõendatud, et tegemist oli A. Sarapuu kasutuses oleva telefoniga.

Kahtlustatavana kinnipidamisel võeti selle numbriga telefon ära hoopis J. Oidekivilt. Jälitusprotokolli

kohaselt kasutaski seda peamiselt viimane. Sama kinnitavad ka J. Oidekivi ja E. Kurmi ütlused.

Arvestades jälitustoimingute olemust ja asjaolu, et pealtkuulamiseks on nõutav kohtu luba, ei saa

isiku kasutuses olevaks telefoniks lugeda tema lähemasse tutvusringkonda kuuluvate isikute telefone

pelgalt põhjusel, et nende kaudu võib süüdlane suhelda kolmandate isikutega. Lähtudes eeltoodust on

jälitusprotokoll KrMS § 111 mõttes lubamatu tõend, sest pealtkuulamine ei toimunud kohtu antud loa

raames. Sellest tulenevalt on vajalik tõendite kogumist välja jätta ka süüdistatavate kohtuistungil

antud ütlused, milles selgitati telefonikõnede sisu.

8.3 Ebausaldusväärseks tõendiks on ka sõiduauto läbiotsimise protokoll. Maakohus leidis iseenesest

õigustatult, et väide, nagu poleks H. R. läbiotsimise juures viibinud, on kummutatud protokollis

märgituga. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta küll nõudeid, kui kiiresti peaks läbiotsimine

mingist sündmusest arvates toimuma, kuid siiski tuleb teha kõik võimalik, välistamaks kahtlusi

läbiotsimisel leitud esemete päritolu kohta. Kõnealusel juhul puuduvad andmed selle kohta, kas

sõiduki uksed olid lukustatud või kasutati muid meetmeid, takistamaks kolmandate isikute ligipääsu.

Liiati ei kajasta protokoll ka läbiotsimise käiku. Menetlustoimingut pole salvestatud ja selle raames

pole tehtud fotosid. Protokollile lisatud fototabelist on näha vaid sõiduautost leitud pakendid.

Puuduvad dokumendid, millal ja kuidas sõiduk Põhja Politseiprefektuuri territooriumile toimetati.

Nendel põhjustel pole võimalik süüdistatava ja kaitsja tõstatatud kahtlusi kõrvaldada.

8.4 Peamine tõend, millele tuginevalt E. Kurmi poolt suures koguses narkootilise aine valdamine

tuvastati, oli läbiotsimise protokoll. Maakohus osutas ka I. V., R. S.-i ja H. R.-i ütlustele, kuid pole

põhistanud, millist osa tunnistajate ütlustest narkootilise aine leidmise kontekstis oluliseks peetakse.

Seejuures andis R. S. ütlusi asjaolude kohta, millest ta sai teadlikuks kriminaalasja materjali pinnalt.

Lisaks tugineti tema ütlustele osas, milles tunnistaja kirjeldas E. Kurmi varjatud jälgimist, kuigi selle

kohta pole jälitustoimingu protokolli koostatud. Tulenevalt KrMS § 66 lg-st 2 ja varasemast

kohtupraktikast ei tohi menetleja loobuda tõendi kogumisest ja asuda selle asemel ise tõendiallikaks.

Ülejäänud tõendite kogumiga ei ole E. Kurmi, A. Sarapuu ja J. Oidekivi süü tõendatud ning nad tuleb

õigeks mõista.

8.5 N. Grigorjevale suures koguses narkootilise aine edasiandmises on maakohtu järeldused

põhjendatud. Vastuolu N. Grigorjeva ütluste ja sündmuskoha vaatlusprotokolli vahel ei muuda neid

tõendeid ebausaldusväärseteks. Samuti pole põhjendatud kaitsja etteheide selle kohta, et

telefonikõnede salvestuste kohta ei teostatud ekspertiisi, tuvastamaks, kas vestluse üheks osapooleks

oli A. Sarapuu.

8.6 29. märtsi 2009. a kuriteoepisoodi osas on lubamatuks tõendiks sündmuskoha vaatlusprotokoll ja

menetlustoiminguid teostanud politseiametnike ütlused. Protokolli koostanud ja allkirjastanud R. S. ei

viibinud menetlustoimingu juures. Lisaks on protokolli kantud eksitavaid andmeid. Kuigi KrMS §

147 võimaldab menetlustoimingu protokolli koostamisel kasutada protokollija abi, ei tähenda see, et

protokollija ei peaks viibima menetlustoimingu juures. Allkirjaga kinnitab protokollija, et

menetlustoiming on tehtud protokolli kantud viisil. Isik, kes menetlustoimingu juures ei viibi, sellist

garantiid anda ei saa. Tugineda ei saa ka sündmuskoha vaatlust teostanud politseiametnike ütlustele,

sest menetlustoimingu protokolli ei või asendada ütlustega. Ülejäänud tõendeid analüüsis maakohus

siiski veenvalt, mille tõttu on M. Bõtškova ja A. Sarapuu süü tõendatud. Asjakohased pole A.

Sarapuu väited tõendite lubamatuse või ebausaldusväärsuse kohta.

8.7 Kuivõrd 24. märtsil 2009 toimepandud kuriteos tuleb A. Sarapuu õigeks mõista, on vajalik

kergendada ka temale mõistetud karistust. Süüdistatava karistamisel tuleb arvestada varasemat

karistatust, kuritegude arvu ja käideldud narkootilise aine kogust. Maakohtuga saab nõustuda selles,

et süüdistatav oli toimepandud kuritegudes juhtfiguuriks. J. Oidekivile mõistetud karistuse

kergendamine pole aga põhjendatud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

9. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid Põhja Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Taavi Pern ja A. Sarapuu kaitsja vandeadvokaat O. Nišajev.

10. Prokuröri kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega A. Sarapuu, J.

Oidekivi ja E. Kurm 24. märtsil 2009 toimepandud kuritegudes õigeks mõisteti ning palutakse saata

kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

10.1 Lugedes numbriga xxxxxxxx telefoni pealtkuulamise ebaseaduslikuks, ei paigutanud

ringkonnakohus jälitusprotokolli tõendite üldhinnangusse, sest täiendavalt tulnuks tutvuda protokolli

koostamise aluseks olevate salvestistega. Pelgalt kõnede arvu mehhaanilise loendamise pinnalt ei saa

järeldada, kes konkreetse numbriga telefoni kasutab. E. Kurm teadis, et kõnealuse numbriga telefoni

teel saab ühendust A. Sarapuuga. Samuti teadis ta, et selle numbriga telefoni vahendusel saab rääkida

narkootilise aine tellimisest. Järelikult toimus selle telefoniga tehtud kõnede pealtkuulamine

seaduslikult. Õigeksmõistva otsuse tegemisel pole arvestatud teiste sama menetluse raames teostatud

jälitustoimingutega, millest järeldub, et ühiste telefonide kasutamine oli J. Oidekivile ja A. Sarapuule

omane. A. Sarapuu vahetas tihti mobiiltelefone ja kinnipidamisel võeti temalt ära nelja erineva

numbriga telefonid. Arvestades jälitustoimingute salajasuse põhimõtet pole võimalik toimingute

läbiviimise käigus teostada pealtkuulatava isiku mobiiltelefonide füüsilist tuvastamist.

10.2 Hinnang jäeti andmata süüdistatavate ütlustele, mis puudutasid 24. märtsil 2009 toimunud

telefonikõnesid. E. Kurm tunnistas, et kõned telefonile numbriga xxxxxxxx tegi ta A. Sarapuult raha

laenamise eesmärgil. Seisukoht, et süüdistatavate ütlused tuleb tõendite kogumist välja jätta, on aga

vastuolus kohtu enda järeldustega, sest telefonikõnede pealtkuulamise seaduslikkuse tuvastamisel on

tuginetud just J. Oidekivi, E. Kurmi ja A. Sarapuu ütlustele. Olukorras, kus süüdistatavad annavad

ristküsitlusel ütlusi, tuleb neid hinnata kogumis teiste tõenditega ega tohi neid mõne teise tõendi

lubamatuks tunnistamise tõttu lihtsalt kõrvale jätta.

10.3 Ringkonnakohus ei nõustunud apellantide väidetega sõiduauto läbiotsimise ebaseaduslikkuse

kohta, kuid leidis siiski, et tegemist on lubamatu tõendiga. Jääb arusaamatuks, miks on tegemist

lubamatu tõendiga olukorras, kus kohus kummutas apellatsioonides tõstatatud kahtlused. Samaaegselt

pole vaidlustatud otsuses põhistatud, millised on maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead,

mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Apellatsioonikohtu otsusest ei

ilmne, millised on läbiotsimise protokolli pinnalt tekkinud kahtlused, mida ei ole võimalik

kõrvaldada. Juhul, mil kohus peab läbiotsimist ebaseaduslikuks, kahtlustab ta sisuliselt

politseiametnikke tõendi kunstlikus loomises. Seetõttu oleks ringkonnakohus pidanud selgitama,

milliseid politseiametnike tegusid ta ebaseaduslikuks peab ja põhjendama uurimisasutuse huvi tõendi

kunstlikuks loomiseks. Põhjendamatu on ka seisukoht, et läbiotsimisprotokollile tuleks lisada

salvestis või fotod, sest KrMS §-st 92 sellist nõuet ei tulene.

10.4 Ringkonnakohus leidis, et R. S. kirjeldas kohtus antud ütlustes E. Kurmi varjatud jälgimist,

milleks luba antud ei ole ja millest johtuvalt muutus menetleja ametnik tõendi allikaks. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on kriminaalasjas nr 3-1-1-47-08 väljendanud seisukohta, et menetleja võib

anda ütlusi menetlustoimingu läbiviimise eelselt tajutu ja menetlustoimingu käigu kohta. R. S. on

veenvalt kirjeldanud põhjuseid, miks peeti süüdistatav kinni hiljem. Lisaks pole tunnistaja ütlusi

arvestatud koostoimes I. V.-i ja H. R.-i ütlustega, kes kirjeldasid samuti E. Kurmi liikumisteekonda.

Teisalt on ringkonnakohus lugenud lubatavaks tunnistajate R. L.-i ja J. P. ütlused, kes kirjeldasid N.

Grigorjeva kinnipidamisele eelnenut. Seega hinnati erinevate kuritegude puhul samasisulisi tõendeid

vastupidiselt.

10.5 Lugedes osad tõendid ebaseaduslikuks, loobus ringkonnakohus ülejäänud tõendeid analüüsimast

ega näidanud otsuses maakohtu vigu. Otseste tõendite puudumine ei tähenda, et süüdimõistva otsuse

tegemine oleks välistatud ka pelgalt kaudsetele tõenditele tuginevalt.

10.6 Ringkonnakohus luges ebaseaduslikuks 31. märtsi 2009. a kuriteo kohta koostatud sündmuskoha

vaatlusprotokolli. Selline järeldus ei vasta kriminaalmenetluse seadustikus sätestatule, et

menetlustoimingud viib läbi uurimisasutus, mitte konkreetne ametnik. Kohtu seisukohad on vastuolus

ka KrMS § 66 lg-ga 2. Lugedes sündmuskoha vaatlusprotokolli lubamatuks tõendiks, pole seda

hinnatud kogumis teiste tõendite - jälitustoimingute protokollide ja M. Bõtškova ütlustega. Ekslik on

järeldus, nagu asendaksid R. L.-i ja T. L.-i ütlused vaidlusaluse menetlustoimingu protokolli, sest

need isikud andsid selgitusi sündmuskoha vaatluse käigu kohta.

10.7 Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et maakohus eksis J. Oidekivile karistuse mõistmisel

1 aastaga süüdistatava kasuks. Samuti jääb selgusetuks, miks koheldakse A. Sarapuud ja J. Oidekivi

erinevalt. Kuigi mõlemad süüdistatavad mõisteti 24. märtsil 2009 toimepandud kuriteos õigeks ja

A. Sarapuu karistust kergendati, jäeti J. Oidekivile mõistetud karistus muutmata.

10.8 E. Kurmi õigeksmõistmisel pole järgitud AVVKHS § 2 lg-s 2 sätestatut, sest kohtuotsuses tuleb

märkida päevade arv, mil isikult oli vabadus võetud alusetult, või kahju hüvitamist välistav asjaolu.

11. Kaitsja kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse

tegemist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

11.1 Kui jälitustoimingute seaduslikkuses tekib kahtlus ja süüdistatav või tema kaitsja on taotlenud

selliste toimingute õiguspärasuse kontrollimist, rikub taotluse rahuldamata jätmine kohtumenetluse

võistlevuse põhimõtet. Käesoleval juhul tõusetus kahtlus varjatud jälgimise protokolli (I kd, lk 178)

seaduslikkuse osas. Jälitustoimingute seaduslikkuses võimaldab kahelda see, et luba toiminguteks

taotleti lähtuvalt A. M.-i antud valeütlustest. Samuti ei võetud A. Sarapuult ära telefoni numbriga

zzzzzzzz, mida aga väidetavalt pealt kuulati. Lisaks on tõendamata konkreetse numbriga telefoni

kasutamine A. Sarapuu poolt. Sama numbriga telefonilt kuulati pealt J. Oidekivi ja N. Grigorjeva

vestlusi, milleks aga kohtu luba puudus. Kirjeldatud asjaolude tõttu esinevad tõsised kahtlused

jälitustegevuseks loa saamise seaduslikkuses. Selle tõttu esitati korduvalt taotlusi jälitustoimikuga

tutvumiseks, kuid need taotlused jäeti rahuldamata. Kuna jälitustoimingu seaduslikkuse suhtes

kerkinud kahtlus on jäetud kõrvaldamata, siis tuleks lähtuda kriminaalmenetluse seadustikust, mille

kohaselt toob tõendite kogumise korra rikkumine kaasa jälitustoiminguga saadud tõendi lubamatuse.

11.2 24. märtsil 2009 toimepandud kuriteo puhul pole ükski tõend kaalukas ja enamus tõenditest on

lubamatud. KrMS § 66 lg-s 2 sätestatut eirates tugineti menetleja ametnike ütlustele, millest

muuhulgas ilmnevad varjatud jälgimise tunnused (KrMS § 115). Selleks toiminguks puudus kohtu

luba. N. Grigorjeva kahtlustatavana kinnipidamise protokoll ei vasta KrMS § 146 lg 6 p-le 1, mille

kohaselt tuleb protokollis märkida, kuidas äravõetud esemed pakendati. Väidetavalt võeti N.

Grigorjevalt ära narkootilise aine kahtlusega pulber. Menetlejal tulnuks tagada, et kolmandatel

isikutel puudub sellele juurdepääs ja see, et just ära võetud aine saadetakse ekspertiisi. Protokolli

pinnalt tekib aga kahtlus, kuidas äravõetud esemetega toimiti. Minetused protokolli koostamisel

seavad kinnipidamise seaduslikkuse ja põhjendatuse tervikuna kahtluse alla. Kuigi süüdistatav taotles

N. Grigorjeva ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks tema varasemate ütluste avaldamist, leidsid

maa- ja ringkonnakohus, et taotlus esitati hilinenult. Sellega eirasid kohtud süütuse presumptsiooni

põhimõtet.

11.3 Seonduvalt 31. märtsil 2009 toimepandud kuriteoga jääb arusaamatuks, millistele tõenditele

tuginevalt maakohtu otsus muutmata jäeti. Ringkonnakohus tunnistas põhjendatult lubamatuteks

tõenditeks sündmuskoha vaatluse protokolli ja menetleja ametnike ütlused. Nende tõendite

kõrvalejätmisel jääb aga selgusetuks tegelik sündmuste käik. Samuti pole kõnealuse kuriteo osas

usaldusväärsed L. Š.-i ütlused. Ka selle kuriteo puhul eiras ringkonnakohus süütuse presumptsiooni.

Lisaks rikuti kriminaalasjade eraldamisega kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid.

12. Prokuröri kassatsioonile esitas vastuse E. Kurmi kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland, kes leiab, et

ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palub jätta kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud

otsuses osutati tõenditele, mida arvestada ei saa. Ülejäänud tõendeid on aga põhjalikult analüüsitud.

Pigem on ebaselge kassaatori arvamus, mille kohaselt uuriti tõendeid fragmentaarselt ega paigutatud

neid terviklikku üldhinnangusse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Riigikohtu kriminaalkolleegium kujundab kõigepealt seisukoha prokuröri kassatsiooni väidete

kohta (I), annab seejärel hinnangu kaitsja kaebuse argumentidele (II), võtab kokku

kassatsioonimenetluse tulemused (III) ja lahendab viimaks E. Kurmi kaitsja taotluse riigi õigusabi

tasu kindlaksmääramiseks (IV).

I

14. Prokurör on ringkonnakohtu otsuse vaidlustanud esmajoones A. Sarapuu, J. Oidekivi ja E. Kurmi

õigeksmõistmises kuritegudes, mille nad panid süüdistuse kohaselt toime 24. märtsil 2009 ning mille

esemeks oli suures koguses, s.t 0,72 grammi 3-metüülfentanüüli sisaldava pulbri, ebaseaduslik

käitlemine. Maakohus tunnistas süüdistatavad nendes kuritegudes süüdi, lugedes A. Sarapuu, J.

Oidekivi ja E. Kurmi käitumise tõendatuks E. Kurmi kahtlustatavana kinnipidamise protokolli,

sõiduauto läbiotsimise protokolli, narkootilise aine ekspertiisiaktis antud arvamuse, toksikoloogi

arvamuse, tunnistajate I. V.-i, R. S.-i ning H. R.-i ütluste, jälitusprotokolli ja käekirjaekspertiisi aktis

antud arvamusega. Kaudselt tõendas maakohtu hinnangul E. Kurmile süüks arvatud kuriteo

toimepanemist seegi, et kinnipidamisel võeti temalt ära elektroonilised kaalud ja tühjad minigripp

kilekotid, samuti see, et E. Kurm omas narkootiliste ainete käitlemisega varasemat kokkupuudet.

Seevastu ringkonnakohus pidas jälitusprotokolli ja selle sisu selgitamiseks antud süüdistatavate ütlusi

ning tunnistaja R. S.-i ütlusi lubamatuteks tõenditeks, sõiduauto läbiotsimise protokolli aga

ebausaldusväärseks. Ülejäänud tõendite kogum ei olnud apellatsioonikohtu hinnangul süüdimõistva

otsuse tegemiseks piisav. Seega tuleb prokuröri kassatsiooni lahendamiseks eeskätt kujundada

seisukoht nende tõendite lubatavuse ja usaldusväärsuse kohta, mis on ringkonnakohtu otsusega

tõendite kogumist välja jäetud.

15. Tõendi kogumist reguleerivate menetlusõiguslike sätete rikkumise tuvastamine ei tingi alati ja

automaatselt selle tõendi lubamatust. Üldjuhul hinnatakse menetlusõigust rikkuvalt saadud tõendi

lubatavust kaalumise tulemina, arvestades ühelt poolt rikkumise olulisust (seega KrMS §-s 339

sätestatut) ja teiselt poolt menetletava kuriteo raskust ning sellest tulenevat avalikku menetlushuvi.

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et tõendi lubatavuse üle otsustamisel tuleb hinnata rikutud

normi eesmärki ja seda, kas sellist tõendit poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 26. juuni 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-09, p 11.1). Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 29. detsembri 2006. a otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-97-06 on aga tuletatav

arusaam, et tõendit on alust käsitada lubamatuna muuhulgas siis, kui selle saamisel on aset leidnud

mitmed ja eraldivõetult mitteolulised menetlusõiguse rikkumised. Sellist eraldivõetult mitteoluliste

rikkumiste kogumit on põhjust käsitada menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes

siis, kui menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult.

16. Eelmises punktis käsitletud tõendi lubatavuse hindamise üldine reeglistik ei ole kasutatav tõendite

kogumisel jälitustegevuse vahendusel. Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt tuleb KrMS §-s

111 sätestatut käsitada lex specialis’ena tõendite lubatavuse hindamise üldregulatsiooni suhtes. See

tähendab, et jälitustoimingu käigus asetleidnud mistahes menetlusõiguse rikkumine toob endaga

automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. Jälitustoimingu käigus asetleidnud

rikkumise tuvastamisel puudub kohtul tõendi lubatavuse küsimuses kaalumisvõimalus ja see

rikkumise tulemina saadud tõend tuleb tõendite kogumist välja jätta. Eelöeldut silmas pidades leiab

kriminaalkolleegium käesoleva kriminaalasja kontekstis järgmist.

17. Jälitustoimingu protokolli (I kd, lk 179-180) puhul, mis kajastab 24. märtsil 2009 numbritega

yyyyyyyy ja xxxxxxxx telefonide kasutajate vahel toimunud telefonivestlusi, seisneb vaidlus selles,

kas numbriga xxxxxxxx telefoni kasutaja kõne pealtkuulamine toimus seaduslikult või mitte. Kuigi

maakohus kontrollis kaitsjate taotlusel jälitustoiminguks antud lubade olemasolu ja tuvastas, et need

on antud A. Sarapuu kasutuses olevate telefonide kaudu edastatava teabe pealtkuulamiseks

seaduslikult, pidas ringkonnakohus rikkumiseks asjaolu, et maakohus ei põhjendanud, kas ja millest

tulenevalt saab numbriga xxxxxxxx telefoni lugeda A. Sarapuu kasutuses olevaks. Tõendite uurimise

tulemina leidis apellatsioonikohus, et tegelikult kasutas kõnealuse numbriga telefoni hoopis J.

Oidekivi ja just seetõttu ei toimunud pealtkuulamine kohtu antud loa raames ning KrMS § 111 mõttes

on tegemist lubamatu tõendiga. Kriminaalkolleegium selle järeldusega ei nõustu.

17.1 KrMS §-s 118 nimetatud jälitustoiminguga võib tõendeid koguda eeluurimiskohtuniku loal.

Vastavalt KrMS § 114 lg-le 1 vaatab eeluurimiskohtunik menetlust juhtiva prokuröri põhjendatud

jälitustoimingu taotluse läbi viivitamata ja annab määrusega jälitustoiminguks loa või keeldub sellest.

Tulenevalt sama paragrahvi 4. lõikest võib edasilükkamatutel juhtudel KrMS §-des 116, 118 ja 119

nimetatud toiminguid teha Politseiameti, Keskkriminaalpolitsei või Kaitsepolitseiameti juhi või tema

määratud ametniku määruse alusel ilma eeluurimiskohtuniku loata. Teostatud jälitustoimingust peab

aga prokuratuur viivitamata teatama eeluurimiskohtunikule, kes otsustab jälitustoimingu lubatavuse

või jälitustoimingu jätkamiseks loa andmise määrusega. Kui kohtulikul arutamisel tõstatatakse

kahtlus jälitustoimingu seaduslikkusest, lasub kohtul vastava taotluse esitamisel kohustus veenduda

eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles,

et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-08, p

13.3).

17.2 Kohtud tuvastasid, et prokuratuuri taotlusel andis Harju Maakohus 17. märtsil 2009 loa

A. Sarapuu kasutatavate numbritega wwwwwwww ja zzzzzzzz telefonide ning teiste tema kasutuses

olevate telefonide kaudu edastatavate sõnumite ja muu teabe salajaseks pealtkuulamiseks ning

salvestamiseks. Seega oli lähtuvalt loas märgitust lubatav salaja pealt kuulata ja salvestada

A. Sarapuu telefonikõnesid, sõltumata asjaolust, millist telefoni viimane parajasti kasutas. Lisaks

eelnevale luges maakohus tõendatuks, et 24. märtsil 2009 kasutas numbriga xxxxxxxx telefoni

A. Sarapuu ja selle järeldusega nõustus ka ringkonnakohus. Kuivõrd maa- ja ringkonnakohus

tuvastasid, et jälitustoiminguks loa andmisel järgiti KrMS §-des 114 ning 118 sätestatud korda,

jälitustoiming teostati loas toodud ajavahemiku jooksul ja loal märgitust lähtuvalt võis pealt kuulata

A. Sarapuu kasutuses olevate telefonide kaudu edastatavat teavet ning on tõendatud, et pealt kuulatud

kõnedes oli üheks kõnelejaks A. Sarapuu, siis on jälitusprotokolli näol KrMS § 111 mõttes tegemist

seaduslikult saadud tõendiga.

17.3 Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole määravat tähendust sellel, et 24. märtsil 2009 kasutas

A. Sarapuu numbriga xxxxxxxx telefoni vaid ühel korral. Küsimus, kas jälitustoiminguks antud loas

märgitud numbriga telefoni näol oli tegemist süüdistatava kasutuses oleva telefoniga, on faktiline

asjaolu ja vastus sellele sõltub eeskätt tõenditele antavast hinnangust. Olenevalt kuriteo tehioludest

võib sama numbriga telefoni ühine kasutamine olla süüdistatavate käitumist iseloomustavaks

tunnusjooneks (näiteks grupilise kuriteo puhul). Välistatud pole seegi, et süüdistatav kasutabki

kuritegude toimepanemiseks vaid teiste isikute telefone. Seega tuleb tõendeid hinnates kaaluda, kas

konkreetsel juhul järgiti jälitustoimingu loa piire või mitte. Käesoleval juhul luges ringkonnakohus

aga kõnealuse jälitustoimingu protokolli alusetult lubamatuks tõendiks. Sellest lähtuvalt tuleb

põhjendamatuks lugeda ka jälitustoimingu protokolli sisu kohta antud süüdistatavate ütluste tõendina

kõrvalejätmine. Need minetused on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS

§ 339 lg 2 mõttes ja tingivad ringkonnakohtu otsuse tühistamise.

18. Järgnevalt on prokurör vaidlustanud järelduse, millega loeti ebausaldusväärseks tõendiks

24. märtsil 2009 toimunud läbiotsimise protokoll. Kassaator leiab, et kuigi apellatsioonikohus

kummutas kaebustes tõstatatud kahtlused, jõuti siiski põhjendamatule järeldusele, et tegemist on

ebausaldusväärse tõendiga. Teiseks märgitakse kassatsioonis, et vaidlustatud otsusest ei ilmne,

millised kahtlused läbiotsimise protokolli pinnalt kõrvaldamata jäävad. Kassaatori hinnangul tõstatas

ringkonnakohus sisuliselt ise kahtluse, nagu oleks menetleja ametnikud loonud kuntslikke tõendeid ja

seda seisukohta tulnuks otsuses veenvalt põhistada.

18.1 Vastuseks nendele väidetele tõdeb kolleegium kõigepealt, et kriminaalmenetlusõiguse

rikkumisena ei ole iseenesest käsitatav olukord, kus ringkonnakohus kummutab apellatsiooni väited,

kuid tuvastab omal algatusel minetused, mis tõendi seaduslikkuse kahtluse alla seavad. Vastav

pädevus nähakse ette KrMS § 340 lg-s 1, mille kohaselt teeb ringkonnakohus apellatsioonis esitatud

taotlusest lähtudes või sellest sõltumata uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab.

18.2 Käesoleval juhul väitsid apellandid, et sõiduauto läbiotsimise protokolli usaldusväärsuse seab

ühest küljest kahtluse alla fakt, et auto otsiti läbi ligikaudu neli tundi pärast sõiduki kinnipidamist,

teisalt aga see, et erinevalt protokollis märgitust ei viibinud läbiotsimise juures sõiduki omanik H. R.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et H. R.-i läbiotsimise juurest puudumine on kummutatud

läbiotsimise protokollist nähtuvaga, kuna isik ise kinnitas enda allkirjaga menetlustoimingu juures

viibimist ja kirjutas, et tal ei ole märkusi. Soostudes küll maakohtu seisukohaga, et

kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta, millise aja jooksul tuleb läbiotsimine toimetada, tõdes

ringkonnakohus siiski, et selle menetlustoimingu puhul tuleb teha kõik võimalik, välistamaks kahtlusi

läbiotsimisel leitud esemete päritolu kohta. Viimati märgitud tõdemuse pinnalt jõutigi vaidlustatud

otsuses järeldusele, et läbiotsimisprotokoll on ebausaldusväärne tõend, sest pole teada, kuidas ja

millal väidetavalt sõidukist leitud esemed autosse sattusid, kas oli tagatud sõiduki järelevalve

ligikaudu nelja tunni vältel, millised meetmed võeti tarvitusele, tagamaks asitõendite säilimist ning

milline oli läbiotsimise käik.

18.3 Kriminaalkolleegium nõustub seisukohaga, et võimalike kahtluste tekkimise vältimiseks tuleb

menetlusdokumentides jälgitavalt kirjeldada, kuidas asitõendi puutumatus tagati, kuna see võimaldab

hilisema kriminaalmenetluse raames kontrollida, kas kuriteosündmusega seotud objekt on

tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks usaldusväärselt kasutatav. Ometi pole ringkonnakohus

osutanud asjaoludele, mis tingivad sedavõrd tõsise kahtluse, et narkootiline aine võis sõidukisse

sattuda muul moel, kui süüdistuses näidatud ajal ja viisil. Vastab tõele, et kriminaalmenetluse

seadustikus pole sätestatud ajalist piiri, millal tuleb läbiotsimine toimetada, kuna see sõltub mitmetest

teguritest - eeskätt aga konkreetse kuriteo tehioludest. Kohtud pole tuvastanud, et politseiametnikud

oleksid kõnealuse menetlustoimingu läbiviimisega põhjendamatult viivitanud ega ka seda, et

asitõendi puutumatust silmas pidades esineks tõsiseltvõetavaid minetusi järelevalve tagamise osas.

18.4 Kriminaalasja materjalist nähtuvalt toimetati läbiotsimine Põhja Politseiprefektuuri

territooriumil. Seda, et sõiduki võtmed jäid sündmuskohal politseiametnike kätte ja auto toodi

politseisse, tõdes kohtuistungil antud ütlustes ka auto omanik H. R. Kriminaalkolleegium peab tõendi

usaldusväärsuse küsimuse lahendamisel oluliseks, et H. R. ja E. Kurm, kes kohtulikul arutamisel

tuvastatu kohaselt viibisid menetlustoimingu juures, protokolli kohta märkusi ei teinud. See fakt on

tähtis, hindamaks tagantjärele konkreetse menetlustoimingu seaduslikkust. Menetlustoimingu

protokoll on esmajoones selleks dokumendiks, mille puhul saavad asjaosalised koheselt reageerida

asetleidnud rikkumistele, tehes märkusi või avaldusi. Kõnealusel juhul pole aga E. Kurm ja H. R.

menetlustoimingu käigus ega ka vahetult peale seda läbiotsimise seaduslikkust või asitõendite

puutumatusega seonduvat kahtluse alla seadnud. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et protokollist

nähtuvad KrMS § 92 kohaselt nõutavad andmed, s.t läbiotsimisest osavõtjate nimed, läbiotsimise aeg

ja sõidukist äravõetud esemete loetelu. Ühtlasi on äravõetud esemeid, s.t narkootilist ainet,

fotografeeritud. Asjaolu, et läbiotsimise käigust pole tehtud fotosid, ei ole aga käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena, kuivõrd, nagu kassaator õigesti märgib - sellist nõuet

kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene.

19. 24. märtsi 2009. a kuriteosündmusega seonduvalt luges ringkonnakohus lubamatuks tõendiks ka

politseiametnik R. S.-i ütlused. Seda esiteks põhjusel, et tegemist on isikuga, kes ei viibinud

läbiotsimise juures ja andis ütlusi asjaolude pinnalt, millest ta sai teadlikuks kriminaalasja materjali

vahendusel, teisalt aga seetõttu, et ta kirjeldas E. Kurmi jälgimist, milline tegevus on käsitatav KrMS

§-s 115 märgitud jälitustoimingu - varjatud jälgimisena.

19.1 KrMS § 66 lg 1 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid.

Seega saab isik anda tunnistajana ütlusi peamiselt selle kohta, mida ta kriminaalmenetluse esemeks

oleva kuriteo, aga ka kahtlustatava või süüdistatava kohta kriminaalmenetlusele eelneval ajal tajus.

Kohtupraktikas on jaatatud ka menetleja ametnike tunnistajana ülekuulamise võimalust ja seda

näiteks juhtudel, mil kriminaalasja arutamisel tõusetuvad uurimise käiku puudutavad küsimused (vt

nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. septembri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-08, p 10).

Tunnistajana ei saa käsitada isikut, kellel pole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga.

Politseiametnik R. S. andis tunnistajana ütlusi menetlustoimingu, s.t läbiotsimise, kohta, mille juures

ta ei viibinud ja millega seonduvaid asjaolusid sai ta ringkonnakohtu otsusega tuvastatu kohaselt

tajuda vaid kriminaalasja materjali vahendusel. Seetõttu ei ole kohtuotsuse rajamine sellise tunnistaja

ütlustele läbiotsimise käiku puudutavas osas õigustatud.

19.2 R. S.-i ütlusi, milles viimane kirjeldas E. Kurmi jälgimist, käsitas ringkonnakohus aga

kolleegiumi arvates alusetult varjatud jälgimisena KrMS § 115 mõttes. Selle küsimuse puhul väärib

eraldi tähelepanu ka asjaolu, et tõendi lubatavust silmas pidades eksisteerib sarnane olukord kuriteos,

milles tunnistati süüdi A. Sarapuu, J. Oidekivi ja N. Grigorjeva. Kõnealuse kuriteo puhul aktsepteeris

ringkonnakohus vaikimisi lubatava tõendina politseiametnike R. L.-i ja J. P. ütlusi selle kohta, et nad

jälgisid kinnipidamise eelselt N. Grigorjevat. Kassaator leiab seetõttu õigustatult, et kohtuotsuse

erinevad osad on sarnastele tõenditele antud hinnangut silmas pidades omavahel vastuolus.

19.3 Jälitustegevuse seadus ja kriminaalmenetluse seadustik varjatud jälgimise mõistet ei sisalda,

kuid kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatüki 8. jaost tuleneb, et kriminaalmenetluse raames

teostatavate jälitustoimingute eesmärgiks on esmajoones varjatult tõendite ning teabe kogumine.

Sellise määratluse kohaselt ei saa KrMS §-s 115 sätestatud jälitustoiminguna käsitada menetleja

tegevust, mille sisuks ja peamiseks eesmärgiks pole kriminaalmenetluses tõendusteabe kogumine.

Seega on menetleja ametniku ütluste hindamisel vajalik analüüsida, kas ja kuivõrd kaasnes süüdlase

jälgimise käigus menetleja tegevusega tõendite kogumine ning mis oli konkreetse toimingu

eesmärgiks.

19.4 Kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on tõdetud, et lisaks kriminaalmenetluse käiku

puudutavatele

asjaoludele

on

menetleja

ametniku

tunnistajana

ülekuulamine

võimalik

kriminaalmenetluse alustamise eelselt tajutu osas, kontrollimaks hilisema menetluse käigus koostatud

menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. septembri

2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-08, p 12). Selliselt on lubatavaks tõendiks loetud näiteks

menetleja ametnike tunnistajana antud ütlusi, milles kirjeldatakse süüdlase kinnipidamisega

seonduvat ja tema käitumist sündmuskohal, selgitamaks, miks inkrimineeriti kuriteo toimepanemist

just konkreetsele isikule. Tuleb aga silmas pidada, et menetleja ei tohi jätta menetlusdokumente

koostamata ja asuda selle asemel ise ütlusi andma, täitmaks tõenduslikke lünki. Käesolevas

kriminaalasja andis R. S. ütlusi selle kohta, millistel põhjustel võeti sõiduauto, kus E. Kurm viibis,

jälgimise alla, miks ei pidanud politseiametnikud teda sündmuskohal kinni ja miks tuli sõidukile,

milles süüdistatav viibis, järele sõita. Kolleegium leiab, et neid väiteid ei ole ringkonnakohus piisava

põhjalikkusega analüüsinud, mis kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS §

339 lg 1 p 7 mõttes.

20. Kuriteo puhul, mille A. Sarapuu pani süüdistuse kohaselt toime 31. märtsil 2009, luges

ringkonnakohus ebausaldusväärseks tõendiks sündmuskoha vaatlusprotokolli, kuna selle koostas ja

allkirjastas politseiametnik R. S., kes sündmuskoha vaatluse juures ei viibinud. Samuti tuvastati, et

kuigi protokollis märgitu kohaselt viibis sündmuskoha vaatlusel A. Sarapuu, ei vasta see märge

tegelikkusele. Sellekohaseid vigu menetleja ametnikud loogiliselt seletada ei osanud.

20.1 Kriminaalkolleegium leiab erinevalt prokuröri arvamusest, et eelpool kirjeldatud minetused pole

hinnatavad tehniliste ega vormistuslikena, kuna need vead mõjutavad otseselt menetlustoimingu

usaldusväärsust. Ringkonnakohus sedastas õigustatult, et protokolli koostaja peab viibima

menetlustoimingu juures, sest oma allkirjaga kinnitab ta, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil,

nagu see on protokollis kajastatud. Isik, kes menetlustoimingu tegemisest osa ei võta, saab aga

kirjeldada vaid teiste isikute tajutut, saamata ise vahetu mulje põhjal kinnitada menetlustoimingu

läbiviimise käiguga seonduvat. Apellatsioonikohus tuvastas, et R. S. ei olnud tegelikult teadlik,

kuidas sündmuskoha vaatlus toimus. Samuti on vaidlustatud otsuses loogiliselt analüüsitud

vasturääkivusi, mis on seotud A. Sarapuu osavõtuga sündmuskoha vaatlusest. Nendel põhjustel on

alust soostuda järeldusega, et selliste puudustega menetlusdokument on ebausaldusväärne ja sellele ei

saa tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemisel tugineda.

20.2 Olukorras, kus menetlusdokument on puudulik ja sisaldab olulisi vasturääkivusi, ei saa selle

asemel tugineda menetleja ametnike ütlustele. Vastupidine tähendaks, et menetlusdokumendi

koostamisel tehtud sisulisi minetusi võibki asuda kohtumenetluse raames kõrvaldama menetleja

ametnike ülekuulamisega, mis võib lõppkokkuvõttes viia selleni, et isikulised tõendid asendaksid

seaduses nõutava menetlustoimingu protokolli.

21. Kriminaalkolleegium nõustub prokuröri väitega, mille kohaselt on maakohus J. Oidekivile

karistust mõistes eksinud. Maakohtu otsuse resolutiivosa kohaselt on süüdistatavale mõistetud 5-

aastasest vangistusest KarS § 68 lg 1 alusel loetud ärakantuks 1 aasta, 2 kuud ja 2 päeva vangistust.

Ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 2 aastat, 9 kuud ja 28 päeva vangistust, kuigi õige

ärakandmisele kuuluva karistuse tähtaeg oli 3 aastat, 9 kuud ning 28 päeva vangistust. Arvutusveale

juhtis pärast maakohtu otsuse resolutiivosa kuulutamist tähelepanu ka Tallinna vangla (VIII, lk 442)

ja kuigi kohus tegi 25. juunil 2010 otsuses vigade parandamise määruse, pole kõnealuses küsimuses

seisukohta võetud. Eelöeldule vaatamata puudus ringkonnakohtul menetluslik pädevus seda viga

kõrvaldada.

21.1 Tulenevalt KrMS § 331 lg-st 2 arutab ringkonnakohus kriminaalasja üksnes esitatud

apellatsiooni piires. Sama paragrahvi 4. lõike kohaselt puudub apellandil ning teistel kohtumenetluse

pooltel õigus kohtuliku arutamise käigus apellatsiooni piirest väljuda. Selline pädevuse piirang on

oluline süüdistatava kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest süüdistatavalt ei saa eeldada valmisolekut

süüdistuse

oponeerimiseks

apellatsioonis

vaidlustamata

küsimustes

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 9. septembri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-65-05, p 5 ja 18. märtsi

2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5-08, p 13.1).

21.2 Käesolevas kriminaalasjas toimus apellatsioonimenetlus kaitsjate ja süüdistatavate kaebuste

alusel. Prokurör maakohtu otsust ei vaidlustanud, tõstatades J. Oidekivile mõistetud ärakandmisele

kuuluva karistuse tähtajaga seonduva alles ringkonnakohtu istungil toimunud kohtuvaidluste käigus.

Tulenevalt KrMS § 340 lg-st 4 võib ringkonnakohus süüdistatava olukorda raskendada vaid prokuröri

või kannatanu apellatsiooni alusel. Kuivõrd maakohtu otsuses tehtud arvutusvea parandamine oleks

süüdistatava olukorda raskendanud ja prokurör esimese astme kohtu otsust ei vaidlustanud, puudus

ringkonnakohtul kriminaalmenetluse seadustikust tulenev pädevus seda minetust kõrvaldada.

22. Prokurör heidab ringkonnakohtule ette ka süüdistatavate ebavõrdset kohtlemist, sest osaliselt

õigeksmõistva otsuse tegemisel kergendati küll A. Sarapuu karistust, kuid jäeti J. Oidekivi karistus

muutmata. Nõustudes seisukohaga, et olukorras, kus karistuse mõistmise aluseks olevad asjaolud

muutusid, pidanuks ringkonnakohus enama kui ühelauselise konstateeringuga põhistama J. Oidekivi

karistuse kergendamata jätmist, tõdeb kolleegium siiski, et kuivõrd ringkonnakohtu otsusest ilmneb

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, millega kaasneb kohtulahendi tühistamine ja

kriminaalasja uueks arutamiseks saatmine apellatsioonikohtule, pole kassatsioonimenetluse raames

võimalik selles küsimuses lõplikku seisukohta kujundada.

23. Kassatsiooni piiride väliselt on aga vajalik osutada sellelegi, et ringkonnakohtu otsusest ilmneb

materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Nimelt tunnistas maakohus J. Oidekivi süüdi KarS § 184 lg 2

p-de 1 ja 2 järgi, s.t korduvas grupilises suure koguse narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises.

Ringkonnakohtu otsuse järgselt kujunes olukord, kus J. Oidekivi on süüdi tunnistatud ühe kuriteo

toimepanemises. Varasemalt pole teda narkootilise aine käitlemisega seotud süüteo toimepanemise

eest karistatud. Tühistades maakohtu otsuse osaliselt ja mõistes J. Oidekivi 24. märtsil 2009

toimepandud kuriteos õigeks, tulnuks ringkonnakohtul süüdistatava käitumine kvalifitseerida KarS §

184 lg 2 p 1 järgi, sest osaliselt õigeksmõistva otsuse tegemise tõttu ei olnud alust talle enam

kvalifitseeriva koosseisutunnusena korduvust omistada. Sellisel viisil süüdistatava olukorra

kergendamine pidanuks aga kaasa tooma J. Oidekivi süü suurusele vastava uue karistusõigusliku

hinnangu andmise.

24. Kuivõrd ringkonnakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, lugedes alusetult osa

tõendeid lubamatuks ja ebausaldusväärseks, toob see kaasa otsuse osalise tühistamise ning

kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise samale ringkonnakohtule. Kriminaalasja uuel arutamisel

tuleb kohtul anda tõendite kogumile uus hinnang kuriteo osas, mis süüdistuse kohaselt pandi toime

24. märtsil 2009. Seetõttu ei analüüsi kolleegium edasiselt prokuröri väited, milles kritiseeritakse

ülejäänud seda kuritegu puudutavate tõendite hindamist. Samuti puudub vajadus käsitleda

ringkonnakohtu otsuse põhjendatust seoses E. Kurmile alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamise aluseks oleva ajavahemikuga, sest tema suhtes tehtud õigeksmõistev otsus kuulub

tühistamisele.

II

25. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et A. Sarapuu kaitsja väited ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks alust ei anna. Kassatsioonis vaidlustatakse muuhulgas tõenditele antud hinnangut ja

senisel kohtulikul arutamisel tuvastatud faktilisi asjaolusid.

26. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab eeskätt kassatsioonikohtu järelevalvet selle

üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

22. oktoobri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-09, p 6 ja 19. juuni 2008. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-33-08, p 7). See tähendab, et kuigi Riigikohus ei saa tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 tuvastada

faktilisi asjaolusid, saab ta kontrollida, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kas

otsuses on nõuetekohaselt ära näidatud, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele

konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.

märtsi 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5-08, p 12.1). Kolleegiumi hinnangul nähtuvad

vaidlustatud kohtuotsustest jälgitavalt põhistused, miks ja millistele tõenditele tuginevalt A. Sarapuu

toimepandud kuritegudes süüdi tunnistati. Vastuseks ülejäänud kassaatori argumentidele tuleb aga

märkida järgmist.

27. Kassatsioonis leitakse, et kaitsjale ja süüdistatavale jälitustoiminguid puudutavate andmete

tutvustamata ning jälitustoimingute aluseks olevate lubade kontrollimata jätmine on käsitatav

kriminaalmenetluses kehtiva kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte rikkumisena. Samuti on kaitsja

hinnangul alust kahelda jälitustoimingute seaduslikkuses. Kolleegium märgib nende seisukohtadega

seonduvalt, et jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise korda reguleerib KrMS § 121. Selle

paragrahvi 2. lõikes on loetletud alused, mille esinemise korral võib jätta jälitustoimingu materjali ja

selle tulemina kogutud andmed isikule tutvustamata. Taotlus jälitustoimingutega kogutud teabega

tutvumiseks jäeti käesoleval juhul rahuldamata, kuna see võib kahjustada kriminaalmenetlust.

KrMS § 121 lg 2 kohaselt on andmete tutvustamata jätmise näol tegemist menetleja

diskretsioonotsustusega. Kuid vaatamata asjaolule, et süüdistatavale või tema kaitsjale keelduti

jälitustoiminguga kogutud andmeid tutvustamast, lasus kohtutel ausa ja õiglase kohtumenetluse

põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust, kuna selle nõude täitmine

võimaldab tagada kohtumenetluse poolte võrdsuse. Seda põhimõtet on kohtulikul arutamisel järgitud,

sest kontrollitud on jälitustoimingute aluseks olevate lubade olemasolu. Seeläbi oli süüdistatavale ja

tema kaitsjale tagatud võimalus kontrollida teostatud jälitustoimingute seaduslikkust (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-08, p 13.3). Kassaatori

väide, et A. Sarapuu varjatud jälgimise protokolli seaduslikkuses on tõsist alust kahelda, kuna "sellest

õhkub tõendi kunstliku loomise tunnuseid", on aga paljasõnaline. Varjatud jälgimise protokolli on

kohtulikul arutamisel vahetult uuritud ja selle sisu hinnatud kogumis teiste tõenditega ning sedastatud

põhjendatult, et jälitusprotokollis märgitu on kooskõlas ülejäänud tõenditega.

28. Veel vaidlustab kassaator asjaolu, et telefoninumber zzzzzzzz ei olnud A. Sarapuu kasutuses ja

sama numbri pealtkuulamise raames kuulati pealt ka J. Oidekivi ja N. Grigorjeva vahelisi vestlusi,

kuigi selleks luba puudus. Kolleegiumi hinnangul taotletakse selle väitega sisuliselt uute faktiliste

asjaolude tuvastamist. Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada.

Maa- ja ringkonnakohus on jälgitavalt ja üksikasjalikult põhistanud, millistest tõenditest nähtuvalt

ning miks loeti kõnealune number A. Sarapuu kasutuses olevaks. Samuti tuvastas maakohus, et luba

jälitustoiminguks anti seaduslikult.

29. Seonduvalt kuriteoga, milles on esitatud süüdistus A. Sarapuule, J. Oidekivile ja N. Grigorjevale,

peab kassaator kõiki tõendeid vähekaalukateks ja enamust nendest lubamatuks. Konkreetsemalt on

kaitsja tõstatanud küsimuse menetleja ametnike ütluste tõendina lubatavusest, sest kaks

politseiametnikku jälgisid N. Grigorjevat enne kahtlustatavana kinnipidamist, milline tegevus vastab

KrMS §-s 115 kirjeldatud jälitustoimingu tunnustele. Prokuröri kassatsioonile vastates on

kriminaalkolleegium seda küsimust käsitlenud käesoleva otsuse punktides 19.2-19.4, asudes

seisukohale, et kahtlustatava jälgimine enne tema kahtlustatavana kinnipidamist ei tähenda, et

tegemist oleks KrMS §-s 115 sätestatud jälitustoiminguga.

30. Sama kuriteoga seoses vaidlustab kaitsja ka N. Grigorjeva kahtlustatavana kinnipidamise

protokolli seaduslikkuse, märkides, et KrMS § 146 lg 6 p 1 kohaselt tuleb protokollis kajastada see,

kuidas isikult äravõetud esemed pakiti. Samuti jäeti rahuldamata taotlus N. Grigorjeva ütluste

avaldamiseks, mille tõttu asusid kohtud ekslikult seisukohale, et tema kohtulikul arutamisel antud

ütlused on usaldusväärsed. Kolleegium tõdeb, et kõnealuse kuriteo puhul pole kuni

kassatsioonimenetluseni olnud vaidlust küsimuses, et N. Grigorjevalt võeti ära narkootiline aine, mis

oli pakendatud tikutoosi sees olevasse minigripp kilekotti. Kohtud on selle faktilise asjaolu

tuvastamisel tuginenud tõendite kogumile - esmajoones aga N. Grigorjeva enda ütlustele ja

kahtlustatavana kinnipidamise protokollile, mille sisu kattub. Taotlust N. Grigorjeva eeluurimisel

antud ütluste avaldamiseks pole aga ristküsitluse raames esitatud, mille tõttu ei saanud süüdistatava

ütlused olla vahetu kohtuliku uurimise esemeks.

31. Kaitsja on osutanud veel sellele, et kriminaalasjade eraldamisega kohtueelsel uurimisel rikuti

kriminaalmenetlusõiguse norme. Milles rikkumine täpsemalt seisnes ja kuidas mõjutas kriminaalasja

eraldamine A. Sarapuu suhtes tehtud kohtuotsuste seaduslikkust, jääb kassatsiooni pinnalt

selgusetuks. Kolleegium osutab vaid sellele, et isikuid, kelle kriminaalasi käesolevast kriminaalasjast

eraldati, ei kahtlustatud A. Sarapuuga ühiste kuritegude toimepanemises.

III

32. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 16. detsembri 2010. a otsuse osaliselt E. Kurmi,

A. Sarapuu ja J. Oidekivi õigeksmõistmises 24. märtsil 2009 toimepandud kuritegudes, A. Sarapuule

ning J. Oidekivile karistuse mõistmises ja E. Kurmile alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamise ettenägemises, saates kriminaalasja tühistatud osas uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Prokuröri kassatsiooni

rahuldab kolleegium osaliselt, kaitsja kassatsiooni aga jätab rahuldamata. Ühtlasi peab kolleegium

vajalikuks märkida, et kuivõrd prokurör maakohtu otsust vaidlustanud ei ole, puudub

ringkonnakohtul tulenevalt KrMS § 341 lg-st 4 võimalus kriminaalasja uuel arutamisel J. Oidekivile

mõistetud karistust raskendada.

IV

33. E. Kurmi kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 111 euro ja 86 sendi

suuruses summas. Taotluse kohaselt on prokuröri kassatsioonile vastuse koostamiseks kulutatud

kokku 7 pooltundi. Kriminaalkolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi

õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a

otsuse punktist 16 rahuldada. Advokaadi tasu tuleb arvata menetluskulude hulka ja selle hüvitamise

peab ringkonnakohtus lahendama asjas uue kohtuotsuse tegemisel.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Hannes Kiris