3-3-1-10-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-10-11

Otsuse kuupäev

28. aprill 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Harri Salmann

Kohtuasi

Margus Paksini (Paksin) kaebus Viru Vangla ja

Justiitsministeeriumi toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 10. detsembri 2010. a otsus haldusasjas

nr 3-09-908

Menetluse alus Riigikohtus

Viru Vangla kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Viru Vangla kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 10. detsembri 2010. a otsuse haldusasjas nr 3-09-908

resolutsiooni p 3. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Margus Paksin esitas 27. aprillil 2009 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada Viru

Vangla toimingute - kaebaja paigutamine tugevdatud järelevalvega osakonda E-7, tema ebavõrdne

kohtlemine võrreldes teiste õppetöös osalevate kinnipeetavatega ja Justiitsministeeriumile vaide

edastamise tähtaja rikkumine - õigusvastasus. Samuti tuvastada Justiitsministeeriumi tegevuse

õigusvastasus esitatud vaide läbivaatamisel.

Kaebuse põhjenduste kohaselt oli kaebaja paigutamine Viru Vanglas tugevdatud järelevalvega

osakonda E-7 põhjendamata ja sellega rikuti tema suhtlemis- ja liikumisvabadust ning piirati

taasühiskonnastava tegevust. Vanglal puudusid kaebaja tugevdatud järelevalvega osakonda

paigutamiseks seadusest tulenevad alused. Kaebaja ei ole toime pannud ühtegi õigusvastast

toimingut. Tulenevalt osakonna päevakavast ei saa M. Paksin kasutada võrdselt teiste

kinnipeetavatega õigust osakonnas kambriväliselt vabalt liikuda. Vanglale esitatud vaie edastati

Justiitsministeeriumile 32-päevase hilinemisega ning sellega rikuti kaebaja kaebeõigust ja

põhiseaduse § 14 nõudeid. Sama vaide osas rikkus Justiitsministeerium vangistusseaduse (VangS)

§ 11 lg-s 7 sätestatud vaide lahendamise tähtaega.

2. Tartu Halduskohus jättis 15. märtsi 2010. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt ei saanud vaide tähtaegselt edastamata jätmine rikkuda kaebaja subjektiivseid

õigusi. Kuna vaide tähtaegselt lahendamata jätmise korral oli kaebajal õigus pöörduda kaebusega

halduskohtusse, ei saanud ka vaide läbivaatamise tähtaja ületamine rikkuda kaebaja õigusi ega piirata

tema vabadusi. Õigusaktidest ei tulene kinnipeetava subjektiivset õigust valida paigutamist mingisse

konkreetsesse vangla osakonda või kambrisse, samuti ei näe õigusaktid ette haldusakti andmise

kohustust. Kinnipeetava vanglasisene paigutamine on toiming. Vanglal ei ole kohustust tagada

kõikidele kinnipeetavatele ühesuguseid kinnipidamistingimusi. Tugevdatud järelevalvega osakonnas

E-7 viibivatele kinnipeetavatele on analoogselt teiste osakondadega tagatud vangistust reguleerivatest

õigusaktidest tulenevad õigused. Erinevus seisneb üksnes selles, et kõik tegevused, sh hariduse

omandamine, toimuvad osakonna siseselt, et minimeerida osakonnas viibivate isikute liikumist

väljaspool osakonda ning osakonnas teostab järelevalvet rohkem valvureid. Individuaalse täitmiskava

(ITK) osaks olevas riskihinnangus välja toodud riskid on oluliseks aluseks kinnipeetava paigutamise

otsustamisel nii õiguslikus kui faktilises mõttes. Kaebaja on toime pannud raskeid isikuvastaseid

kuritegusid. Täitmiskavast nähtuvalt arvestati kaebaja vanglasisesel paigutamisel tema isikuomadusi,

toime pandud kuritegusid ning käitumist vanglas. Vangla on pärast kaebaja osakonda E-7 paigutamist

seda talle ka põhjendanud. Õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale õigust õppida tingimata

klassiruumis ning hariduse omandamise eesmärk on täidetud ka individuaalõppe näol. Kuna õppetöös

osalemine on kaebaja enda huvides ja see toimub tema enda soovil, siis on alusetu kaebaja väide, et ta

peab valima, kas osaleda õppetöös või kasutada päevakorra järgset õigust minna jalutama.

3. M. Paksin esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja teha asjas uus

otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jäi apellatsioonkaebuses halduskohtule esitatud

seisukohtade juurde. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tuvastas halduskohus küll õigesti

vaide edastamise ja vaide lahendamise viivituse õigusvastasuse, kuid jättis ebaõigesti otsuse

resolutsioonis need õigusvastaseks tunnistamata. Vaide edastamise ja lahendamisega viivitamisega

rikuti kaebaja põhiseadusest tulenevat subjektiivset õigust õiguspärasele ootusele, et vastustajad

järgivad tema vaide menetlemisel seaduses ettenähtud tähtaegu. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et

M. Paksinit ei ole tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamise tõttu koheldud teiste õppetöös

osalevate kinnipeetavatega võrreldes ebavõrdselt. Kaebajal puudus võimalus osaleda õppetundides

klassiruumides ning päevakorras individuaalõppeks ette nähtud aeg kattus ajaga, mil teised

kinnipeetavad said sektsioonisiseselt vabalt liikuda. Õppetöös osalemisega seoses oli kaebajal

piiratud sektsioonisisese vaba liikumise aeg. Enne tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamist

viibis kaebaja tavaosakonnas ega andnud oma käitumisega tugevdatud järelevalve alla paigutamiseks

alust. Individuaalne täitmiskava koostati alles pärast osakonda E-7 paigutamist ning eelnevast

täitmiskavast ei nähtunud, et kaebajale tuleks kohaldada tugevdatud järelevalvet. Halduskohus on

ebaõigesti tuginenud üksnes Viru Vanglas koostatud ITK-le ning jätnud tähelepanuta paigutamise

hetkel kehtinud ITK.

4. Viru Vangla palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vaide

hilinenud edastamine ei saanud mõjutada vaideotsuse tulemust ega rikkuda kaebaja õigusi.

Vanglasisene paigutamine on täitetoiming, millega viiakse ellu kinnipeetava paigutamise otsuses

märgitu. Seetõttu ei oma tähtsust, et kaebaja paigutati osakonda E-7 enne tema ITK kinnitamist.

Tugevdatud järelevalveosakond on üksnes Viru Vanglas ning see on loodud kõrgohtlike

kinnipeetavate üle järelevalve teostamiseks. Kinnipeetavate ohtlikkus selgitatakse välja

riskihindamise tulemusena ja see on koos operatiivinfoga vanglasisese paigutamise otsustamisel

aluseks. Kõrgohtliku kinnipeetava puhul on üldjuhul tegemist isikuga, kes omab mõjuvõimu teiste

kinnipeetavate üle, mistõttu tuleb piirata nende isikute kokkupuudet ja suhtlemist teistes osakondades

viibivate kinnipeetavatega. Kinnipeetav ei ole ise pädev hindama oma ohtlikkust. Seetõttu on alusetu

kaebaja väide, et tema käitumine vanglas ei andnud alust tema paigutamiseks osakonda E-7. Vajadus

osakonda E-7 paigutamiseks leidis ITK koostamisel kinnitust. Kaebajale on võimaldatud omandada

haridust individuaalõppe vormis. Kuigi vaba aeg ja individuaalõppeks ette nähtud aeg võisid kattuda,

ei tingi see paigutamise õigusvastasust.

5. Justiitsministeerium palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, leides, et apellatsioonkaebuses

esitatud väited ei ole asjakohased ning puudub alus halduskohtu otsuses esitatud põhjenduste

ümberhindamiseks. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et vaide lahendamise tähtaja rikkumine ei

mõjutanud kuidagi vaideotsuse sisu.

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 10. detsembri 2010. a otsusega M. Paksini kaebuse osaliselt,

tühistas halduskohtu otsuse vaide edastamisega viivitamise ning kaebaja osakonda E-7 paigutamist

puudutavas osas ja tegi uue otsuse, millega tunnistas vaide edastamisega viivitamise õigusvastaseks

ja saatis osakonda E-7 paigutamist puudutava kaebuse uueks lahendamiseks halduskohtule.

Apellatsioonkaebus jäi rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata osas, milles taotleti

Justiitsministeeriumi toimingu õigusvastasuse tuvastamist. Otsust põhjendas ringkonnakohus

järgmiselt:

1) vaide edastamisega viivitamise õigusvastaseks tunnistamist soovib kaebaja preventiivsetel

eesmärkidel. Preventiivsete eesmärkide saavutamist tuleb käesoleval juhul pidada pigem

vähetõenäoliseks, sest olukorras, mil vangla viivituse põhjuseks on vaiete suur hulk, on kaheldav, et

viivituse õigusvastasuse tuvastamine aitaks märkimisväärselt kaasa vaiete kiiremale edastamisele.

Riigikohus on aga korduvalt analoogsetes olukordades tunnistanud viivitamise õigusvastaseks, leides,

et õigusvastasuse tuvastamise kaebuse rahuldamine soodustab kaebaja õiguste kaitset tulevikus

seetõttu, et motiveerib haldusorganit edaspidi õigusaktides sätestatut järgima ja täitma (vt nt

Riigikohtu halduskolleegiumi 21. oktoobri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-61-10). Käesoleva haldusasja

asjaolud vastavad eelnimetatud Riigikohtu lahendi asjaoludele. Seetõttu kuulub vaide edastamisega

viivituse õigusvastasuse tuvastamise kaebus rahuldamisele;

2) kaebaja põhjendatud huvina märgitud kahju hüvitamise kavatsus tuleb kõrvale jätta, sest

hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Muid põhjendatud huvina käsitatavaid põhjendusi

M. Paksin Justiitsministeeriumi tegevust puudutavas kaebuses esitanud ei ole. Seega on halduskohus

lõppkokkuvõttes õigesti jätnud kaebuse selles osas rahuldamata;

3) kuna kaebaja väidetud ebavõrdne kohtlemine kaasnes tugevdatud järelevalvega osakonda

paigutamisega, siis ei ole põhjendatud vaadelda seda eraldiseisvalt vaidlustatud toiminguna, vaid

lugeda selle vaidlustamine hõlmatuks osakonda E-7 paigutamise vaidlustamisega;

4) kinnipeetava vanglasisene paigutamine on käsitatav haldusakti, mitte toiminguna. Viru Vangla

direktori 25. märtsi 2009. a käskkirjaga nr 1.1-1/61 kinnitatud Viru Vangla kodukorrast nähtuvalt on

osakonna E-7 päevakava teiste osakondade päevakavadega võrreldes teistsugune ning päevakavade

võrdlusest nähtuvalt ei ole osakonnas E-7 ette nähtud võimalust taasühiskonnastava tegevusega

tegelemiseks väljaspool oma kambrit, samuti on märgatavalt piiratum osakonnas liikumiseks ette

nähtud vaba aeg. Isiku paigutamine teistsuguse päevarežiimiga osakonda, mis muudab võimatuks

osade kinnipeetavatele tagatud õiguste kasutamise või piirab neid märgatavalt, mõjutab seega

kinnipeetava õigusi. Paigutamise üheks eemärgiks on ka kinnipeetava seniste õiguste lõpetamine või

muutmine, seega esineb haldusakti üks olulisemaid tunnuseid - regulatiivsus. Esinevad ka kõik teised

haldusmenetluse seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti tunnused;

5) asjaolu, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust valida kinnipidamiskohta ja selle tingimusi, ei

välista vastustaja kohustust järgida vanglasisese paigutamise otsustamisel haldusaktile ette nähtud

menetlus- ja vorminõudeid, sealjuures kinnipeetava ärakuulamise kohustust ja otsustuse

põhjendamise kohustust osas, milles see on HMS § 40 lg-s 3 sätestatud ärakuulamise erandeid ja

vanglasisese paigutamise aluseks olevat võimalikku salastatud teavet arvestades võimalik. Riigikohus

on haldusasjas nr 3-3-1-95-09 aktsepteerinud vanglasisese paigutamise haldusaktiks lugemist,

pidades haldusaktiks individuaalset täitmiskava, milles see nägi ette isiku paigutamise lukustatud

üksikkambrisse. Otsuse regulatiivsuse seisukohalt ei oma määravat tähtsust asjaolu, et nimetatud

haldusasjas oli vaidluse all eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine ning käesolevas asjas

tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamine;

6) halduskohus ei ole kontrollinud paigutamise õiguspärasust haldusaktile esitatavatest nõuetest

lähtuvalt. Seetõttu tuleb haldusasi saata uueks läbivaatamiseks halduskohtule.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Viru Vangla esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsuse osas,

millega tühistati halduskohtu otsus vanglasisese paigutamise õigusvastaseks tunnistamise kaebuses ja

saadeti asi uueks lahendamiseks halduskohtule, ja teha uus otsus, millega saata asi uueks

lahendamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

1) ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et vanglasisene paigutamine on käsitatav oma sisult

haldusaktina. Haldusaktiga oleks tegemist juhul, kui vangla tegevus oleks suunatud isiku õigusliku

seisundi muutmisele. Vanglasisesel paigutamisel kinnipeetava õiguslikku staatust aga ei muudeta.

Asjaolu, et õiguste realiseerimise viis vangla erinevates osakondades mõnevõrra erineb, ei ole

käsitatav mitte õigusliku, vaid faktilise olukorra muutusena. Seega on vanglasisene paigutamine

käsitatav toiminguna, sest paigutamisel toimuvad muutused vaid faktilises olukorras. Vangla

efektiivset toimimist halvab oluliselt nõue põhjendada kinnipeetava vanglasisest paigutamist eraldi

haldusaktiga;

2) kaebaja paigutamine tugevdatud järelevalvega osakonda E-7 ei ole muutnud võimatuks

kinnipeetavatele tagatud õiguste kasutamist ega ka märgatavalt neid õigusi piiranud. Kuigi osakonna

E-7 päevakava erineb mõnevõrra teiste osakondade päevakavadest, on tugevdatud järelevalvega

osakonnas kinnipeetavate õigused tagatud ning erinevus seisneb üksnes õiguste realiseerimise viisis.

Kehtivast õigusest ei tulene, et kinnipeetavate õigused peavad olema tagatud täpselt samal viisil kui

teistes vangla osakondades või mõnes teises vanglas. Kinnipeetavate liikumis- ja suhtlemisvabadus

on osakonnas E-7 tagatud. Taasühiskonnastavaks tegevuseks on loodud tingimused osakonna siseselt.

Hariduse omandamise eesmärk on täidetav ka individuaalõppe võimaldamisega. M. Paksini

õpinguteks ette nähtud aja kattumine lühiajaliselt vaba ajaga oli kahetsusväärne juhtum, mis oli

põhjustatud õpetajate piiratud võimalustest tunde anda. Õpinguteks ettenähtud aja ja vaba aja

kattumine lõpetati 2010. aastal;

3) täiendava julgeolekuabinõuna eraldi lukustatud kambrisse paigutamine ja tugevdatud julgeolekuga

osakonda paigutamine ei ole võrreldavad õiguste piiramise osas. Erinevalt vanglasisesest

paigutamisest kaasnevad täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel kinnipeetavate õigustele

olulised piirangud, millega muutub ka kinnipeetavate õiguste ja kohustuste maht.

8. M. Paksin märgib vastuses kassatsioonkaebusele, et nõustub ringkonnakohtu otsuse põhjendustega

ning palub jätta Viru Vangla kaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Osakonnas E-

7 on oluliselt piiratud kinnipeetavate liikumis- ja suhtlemisvabadust, samuti taasühiskonnastavat

tegevust. Tegemist on haldusakti, mitte toiminguga, sellest peavad nähtuma põhjendused, miks on

vajalik kinnipeetav paigutada tugevdatud järelevalvega osakonda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kassatsiooniastmes on vaidluse all, kas vanglasisene paigutamine on käsitatav toimingu või

haldusaktina ning sellest tulenevalt, millistele menetlus- ja vorminõuetele vastavust tuleb

vanglasisese paigutamise õiguspärasuse analüüsimisel kontrollida.

10. Vangistusseadus ja vangla sisekorraeeskiri (VSE) eristavad vanglasse paigutamist,

ümberpaigutamist ning vanglasisest paigutamist. VangS § 5 lg-te 1 ja 3 ning § 19 lg 2, § 20 lg 3 ja

§ 21 lg 2 alusel justiitsministri määrusega vastu võetud "Täitmisplaan" reguleerib üksnes

kinnipeetava ja vahistatu paigutamise ja ümberpaigutamise korda ja tehtavaid toiminguid, mis

vanglasisesele paigutamisele aga ei kohaldu. Vanglasisest paigutamist reguleerib VangS § 11 lg 2

ning vangla sisekorraeeskirja § 6 ning vanglasisese paigutamise otsustamisel tuleb järgida VangS §-

s 12 sätestatud eraldihoidmise printsiipi ning julgeolekukaalutlusi (VSE § 5). Vanglasisene

paigutamise kord ei ole detailselt õigusaktides reguleeritud, seadusandja on jätnud haldusorgani

otsustada, millistest kaalutlustest paigutamisel lähtutakse.

11. Ringkonnakohus on osakondade päevakavade võrdlemisel ja kinnipeetavate õiguste mahu

tagamise hindamisel lähtunud Viru Vangla direktori 25. märtsi 2009. a käskkirjaga nr 1.1-1/61

kinnitatud Viru Vangla kodukorra sätetest, mis paigutamise hetkel ei kehtinud. Käesoleva vaidluse

esemeks olev vanglasisene paigutamine toimus juulis 2008. Kinnipidamistingimuste erisuste

analüüsimisel tulnuks lähtuda Viru Vangla direktori 31. märtsi 2008. a käskkirjaga nr 43 kinnitatud

Viru Vangla 2008. aasta kodukorrast ja teistest vangistusõigust reguleerivatest õigusaktidest.

Nimetatud rikkumine ei ole aga oluline, sest enamik erisusi oli sätestatud ka Viru Vangla 2008. a

kodukorras.

12. Ringkonnakohus on asunud seisukohale, et kinnipeetava vanglasisene paigutamine on käsitatav

haldusakti, mitte toiminguna, sest isiku paigutamine teistsuguse päevarežiimiga osakonda, mis

muudab võimatuks kinnipeetavatele tagatud mõnede õiguste kasutamise või piirab neid märgatavalt,

mõjutab kinnipeetava õigusi. Samuti on paigutamise üheks eemärgiks kinnipeetava seniste õiguste

lõpetamine või muutmine. Seega esinevad haldusmenetluse seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti

tunnused.

13. Kolleegiumi senise praktika kohaselt on kinni peetava isiku ümberpaigutamine käsitatav

haldusaktina (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 14. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-76-10),

vanglasisene paigutamine aga toiminguna (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 26. mai 2008. a otsus

asjas nr 3-3-1-20-08). Kolleegium jääb oma senise praktika juurde. Haldusakti näol on tegemist

reguleeriva toimega õiguslikult siduva haldusorgani poolt avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi

reguleerimiseks antud tahteavaldusega, millega tekitatakse, muudetakse või lõpetatakse isiku õigusi

ja kohustusi. Toimingul regulatiivsus aga puudub (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 13. oktoobri

2010. a otsus asjas nr 3-3-1-44-10, p 12). Toiming pole suunatud õiguste ja kohustuste

reguleerimisele. Vanglasisene paigutamine ei vasta haldusakti tingimustele, sest vanglasisesel

paigutamisel ei muudeta kinni peetavate isikute õiguste ja kohustuste mahtu ning paigutamine ei ole

suunatud kinni peetava isiku õiguste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Kolleegium on

varasemas praktikas rõhutanud, et vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale

kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused, kuid

kinnipeetavatele peab õiguste kasutamine olema tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud, ehk

isikutel peab olema mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi (nr 3-3-1-20-08,

p 24). Seega juhul, kui kinnipidamistingimused küll mõnevõrra erinevad, kuid isikutele on tagatud

siiski õiguste tegelik ja seaduses sätestatud mahus kasutamise võimalus, pole tegemist kinnipeetava

õiguste lõpetamisele või muutmisele suunatud tegevusega, mis eeldaks haldusakti andmist. Kinni

peetava isiku vanglasisese paigutamise eesmärgiks on rakendada kinnipeetava suhtes faktilisi, mitte

õiguslikke tagajärgi. Erinevalt kinnipeetava ümberpaigutamisest ei ole vanglasisese paigutamise

korral haldusakti andmise kohustust ette nähtud ka õigusaktides.

14. Vanglasisese paigutamise kord ei ole õigusaktides detailselt reguleeritud. Seadusandja on jätnud

haldusorgani otsustada, millistest kaalutlustest vanglasisesel paigutamisel lähtutakse. Paigutamise

õiguspärasuse kontrollimisel ei ole vajalik hinnata, kas ja mil määral on osakondades kinni peetavate

isikute õigused tagatud, vaid üksnes seda, kas esinevad vastavasse osakonda paigutamiseks vajalikud

alused. Kinnipidamistingimuste õigusaktides sätestatud nõuetele mittevastavuse ning õiguste

kasutamise nõuetekohase tagamata jätmise korral on kinni peetaval isikul võimalik esitada iseseisev

kaebus.

15. Kolleegium ei pea edasikaebeõiguse tagamise eesmärgil õigeks teha asjas lõplikku lahendit

olukorras, mil ringkonnakohus ei ole vangla tegevuse formaalset ja materiaalset õiguspärasust

sisuliselt analüüsinud ja selles osas seisukohta kujundanud ning esineb vaidlusi faktiliste asjaolude

üle. Seetõttu ei võta kolleegium Viru Vangla kassatsioonkaebuses vanglasisese paigutamise sisulise

õiguspärasuse küsimust puudutavate väidete osas seisukohta. Asi tuleb saata tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul kontrollida

vanglasisese paigutamise õiguspärasust, arvestades seejuures toimingule ettenähtud tingimusi, sh

seda, kas esinesid alused kaebaja osakonda E-7 paigutamiseks.

16. Eeltoodust tulenevalt Viru Vangla kassatsioonkaebus rahuldatakse. Kolleegium tühistab Tartu

Ringkonnakohtu 10. detsembri 2010. a otsuse haldusasjas nr 3-09-908 resolutsiooni p 3, millega

tühistati Tartu Halduskohtu 15. märtsi 2010. a otsus osas, milles ei rahuldatud Margus Paksini

kaebust tema Viru Vangla osakonda E-7 paigutamise õigusvastaseks tunnistamiseks ja saadeti asi

uueks lahendamiseks Tartu Halduskohtule. Tühistatud osas tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks

Tartu Ringkonnakohtule. Kautsjon kuulub HKMS § 90 lg 2 alusel tagastamisele.

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann