3-2-1-26-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-26-11

Määruse kuupäev

Tartu, 28. aprill 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

Lyas Bouhouda kaebus kohtutäitur Rannar Liitmaa

2. augusti 2010. a otsuse peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. detsembri 2010. a määrus

tsiviilasjas nr 2-10-38533

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lyas Bouhouda määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Lyas Bouhouda (isikukood xxxxxxxxxxx)

Puudutatud isik kohtutäitur Rannar Liitmaa

Puudutatud isik osaühing Sempelton (pankrotis) (registrikood

11061364), esindaja pankrotihaldur Raivo Piirla

Asja läbivaatamise kuupäev

4. aprill 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 10. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-38533

muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta kassatsiooniastme menetluskulu Lyas Bouhouda kanda.

3. Arvata Lyas Bouhouda määruskaebuselt 28. detsembril 2010 tasutud kautsjon

25 (kakskümmend viis) eurot 56 senti (400 (nelisada) krooni) riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lyas Bouhouda (avaldaja, võlgnik) esitas 10. augustil 2010 Pärnu Maakohtule kaebuse kohtutäitur

Rannar Liitmaa (edaspidi kohtutäitur) 2. augusti 2010. a otsuse peale, millega jäeti rahuldamata

avaldaja kaebus tema vastu algatatud täitemenetluse lõpetamiseks. Avaldaja palub kohtutäituri otsus

tühistada ja täitemenetlus lõpetada.

30. juunil 2010 algatas kohtutäitur osaühingu Sempelton (pankrotis) (edaspidi sissenõudja) avalduse

ja kohesele sundtäitmisele allumise 17. märtsil 2006 sõlmitud notariaalse kokkuleppe (edaspidi

kokkulepe) alusel avaldaja vastu täitemenetluse. Kokkuleppe p 2.2 järgi on sissenõudjal avaldaja

vastu 1 464 996 krooni suurune nõue, mille avaldaja kohustus tasuma hiljemalt 31. augustil 2007.

Avaldaja esitas 9. juulil 2010 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale ja taotles enda vastu algatatud

täitemenetluse lõpetamist, esitades kohtutäiturile 30. juulil 2007 sissenõudjaga sõlmitud

kompromissilepingu. Kompromissilepingu p-s 1 avaldas sissenõudja, et loobub kokkuleppe p-s 2.2

nimetatud nõudest, mis on täitmata kompromissilepingu sõlmimise päeva seisuga.

Kompromissilepingu p-s 2 kinnitasid pooled, et ei esita teineteisele pärast selle lepingu sõlmimist

nõudeid ega pretensioone, mis tulenevad varem sõlmitud kokkuleppest ja selle p-s 2.1 nimetatud

laenulepingutest. Avaldaja arvates tuleb täitemenetlus lõpetada, sest kokkuleppest tulenev võlasuhe

on lõppenud. Kohtutäitur jättis 2. augusti 2010. a otsusega avaldaja taotluse rahuldamata. Otsuse

põhjenduste kohaselt ei ole kohtutäitur kindel kompromissilepingu õiguspärasuses ega saa võtta seda

täitemenetluse lõpetamise aluseks. Sissenõudja on esitanud kaebusele vastuväited ning pooled

vaidlevad selle üle, kas nõue on täidetud või mitte.

2. Kohtutäitur oma vastuses kaebust ei tunnistanud. Vastuse kohaselt ei ole täitemenetluse

lõpetamiseks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 48 lg 1 p 2 järgi alust. Viidatud sätet on võimalik

kohaldada üksnes juhul, kui sissenõudja kinnitab esitatud dokumendi õigsust ning faktiliselt

kohustuse täitmist. Kui poolte vahel tekib vaidlus nõude täitmise üle, ei saa täitur asuda hindama

esitatud dokumendi õigsust ning lähtuvalt sellest täitemenetlust lõpetada. Kohtutäituril on kõnealuse

sätte rakendamisel kaalutlusõigus.

3. Sissenõudja vastuse kohaselt on kohtutäituri tegevus kooskõlas seadusega. Avaldaja nõue on

suunatud vara arestimise akti tühistamisele, kuid kaebuses ei ole toodud ühtegi põhjendust, miks see

toiming on õigusvastane ja tuleks tühistada.

4. Pärnu Maakohus rahuldas 24. augusti 2010. a määrusega avaldaja kaebuse. Maakohus tühistas

vaidlusaluse kohtutäituri otsuse ning tegi kohtutäiturile kohustuseks avaldaja taotlus uuesti läbi

vaadata.

Maakohus leidis, et kohtutäituril tuli vaidlusalune täitemenetlus TMS § 48 lg 1 p 2 järgi lõpetada.

Viidatud sätte kohaselt lõpetab kohtutäitur täitemenetluse kirjaliku dokumendi esitamisel, kui sellest

nähtub, et sissenõudja nõue on rahuldatud. Täitemenetluses kehtiv formaliseerituse printsiip, mille

järgi peab kohtutäitur lähtuma temale esitatud dokumentidest ning hoiduma neile sisulise hinnangu

andmisest, laieneb ka täitemenetluse lõpetamiseks esitatud kirjaliku dokumendi tõlgendamisele.

Kuigi kohtutäituril on TMS § 50 lg 1 teise lause kohaselt õigus täitemenetluse lõpetamise

otsustamisel enne täitemenetlusosalised ära kuulata, ei anna see kohtutäiturile õigust hinnata

TMS § 48 lg 1 p 2 kohase dokumendi kehtivust, v.a olukorras, kus sissenõudja vääramatult tõendab

esitatud dokumendi kehtetust, nt esitab jõustunud kohtulahendi, mille järgi on vaidlus dokumendi

kehtivuse kohta lõppenud sissenõudja kasuks.

Kohtutäitur küsis praeguses asjas õigustatult enne otsuse tegemist sissenõudja arvamust, kuivõrd

kompromissileping on sõlmitud kolm aastat tagasi. Nõustuda ei saa aga kohtutäituri väitega, et

TMS § 48 lg 1 p-s 2 sätestatud juhul saaks täitemenetluse lõpetada vaid sissenõudja nõusolekul.

Esitatud kompromissileping vastab võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 578 sätestatud lepingu tunnustele,

mistõttu tuleks eeldada, et sissenõudja nõuetest loobumine on kehtiv. Sissenõudja ei ole esile toonud

asjaolusid ega esitanud tõendeid selle kohta, et kompromissileping ei ole kehtiv. Asjaolu, et seda

lepingut ei esitatud väidetavalt sama täitedokumendi alusel varem toimunud täitemenetluses, ei saa

kohtutäituri jaoks tähendada, et lepingut ei ole olemas või et seda ei olnud olemas, samuti seda, et

leping oleks allkirjastatud mõnel muul kuupäeval kui lepingus märgitud. Lepingu allkirjastanud isikul

oli võlgniku juhatuse liikmena õigus seda sõlmida ning eeltoodut ei ole keegi vaidlustanud.

TMS § 49 lg 2 järgi ei piira täitemenetluse lõpetamine sissenõudja õigust pöörduda uuesti kohtutäituri

poole, kui täitedokumendist tulenev nõue on tegelikult täitmata või nagu praegusel juhul -

kompromissileping on tühine. Sissenõudja, kes väidab, et TMS § 48 lg 1 p 2 kohane dokument on

temale tundmatu, võltsitud vms, võib selle tühistada või esitada sellekohase tuvastushagi, misjärel ei

ole takistusi uueks täitemenetluseks. Kui võlgnikul on TMS § 48 lg 1 p 2 kohane dokument, ei ole

õiglane kohustada teda kasutama ainsa õiguskaitsevahendina sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagi. Sellise hagi esitamine on seotud oluliselt suuremate aja- ja ressursikuludega kui kaebuse

esitamine kohtutäituri tegevuse või otsuse peale või kohtutäiturile dokumendi ja täitemenetluse

lõpetamise taotluse esitamine. TMS § 50 lg 1 järgi ei saa kohus täitemenetlust ise lõpetada, mistõttu

tuleb kohtutäituri otsus tühistada ning anda võlgniku täitemenetluse lõpetamise taotlus kohtutäiturile

uueks läbivaatamiseks.

5. Sissenõudja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse

tühistada.

6. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ning edastas selle läbivaatamiseks ja lahendamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 10. detsembri 2010. a määrusega maakohtu määruse ja tegi uue

määruse, millega jättis avaldaja kaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu määruse põhjendustel on asjas tuvastatud, et vaidlusalune kompromissileping on

käsitatav võlasuhte lõpetamise kokkuleppena VÕS § 207 mõttes, ning sissenõudja on esitanud sellele

kokkuleppele materiaalõiguslikud vastuväited, leides, et see on tühine.

Maakohus tõlgendas asja lahendamisel valesti täitemenetluse seadustikku. TMS § 217 kohase

kaebuse eesmärk on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või

täitetoimingu tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel. Selline kaebus puudutab

eelkõige kohtutäituri tegevust täitetoimingute tegemisel. Kohtutäitur teeb TMS § 23 lg 1 esimese

lause alusel täitemenetluse toiminguid täitmisavalduse ja täitedokumendi alusel. Võlgnik ei tugine

praeguses asjas sellele, et täitedokumenti ei ole, vaid leiab, et täitedokumendist tulenevad nõuded on

lõppenud võlasuhte lõpetamise kokkuleppe tõttu. Seega vaidlevad pooled materiaalõiguslikult

täitedokumendis dokumenteeritud nõude sissenõutavuse üle. Pooled ei vaidle täitedokumendi

olemasolu üle. Kohtutäitur saab TMS § 48 lg 1 p 2 alusel menetluse lõpetamisel teha

tõlgendusotsuseid, mitte sisulisi otsuseid. Iseenesest õige on maakohtu seisukoht, et kohtutäitur ei saa

formaliseerituse põhimõttest tulenevalt hinnata võlasuhte lõpetamise kokkuleppe kehtivust ega selle

võimalikke materiaalõiguslikke tagajärgi. Samas on ekslik maakohtu viide Riigikohtu lahendile, sest

selles käsitleti täitedokumendi kehtivust. Praeguses asjas täitedokumendi (kohesele sundtäitmisele

allumise kokkulepe) kehtivuse üle ei vaielda. TMS § 221 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlgnik

esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks,

eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Tõlgendades viidatud sätet

koosmõjus TMS § 48 lg 1 p-ga 2, järeldub, et kohtutäituril ei olnud õigust täitemenetlust lõpetada,

sest täitedokument kehtis ja võlasuhte pooled vaidlesid nõude materiaalõigusliku sisu üle, mille

kontrollimine ei ole kohtutäituri pädevuses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Määruskaebuses palub avaldaja ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega

jätta sissenõudja määruskaebus maakohtu määruse peale rahuldamata ning maakohtu määrus

muutmata.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt TMS § 48 lg 1 p 2, kui leidis, et selle sätte alusel saab kohtutäitur

teha menetluse lõpetamisel tõlgendusotsuseid. Viidatud säte ei anna kohtutäiturile kaalutlusõigust,

kui talle on esitatud kirjalik dokument, millest nähtub nõude rahuldamine (praegusel juhul võlasuhte

lõpetamine nõudest loobumisega). Täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt ei ole

kohtutäituril pädevust tõlgendada täitmist tõendava dokumendi sisu.

9. Vastuses määruskaebusele vaidleb sissenõudja sellele vastu, leides, et ringkonnakohtu määrus on

õige ja põhjendatud.

10. Kohtutäitur ei ole avaldaja määruskaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et avaldaja määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse

tühistamiseks. Ringkonnakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel muutmata ning

määruskaebus rahuldamata.

12. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et kohtutäituril ei olnud õigust TMS § 48 lg 1

p 2 alusel avaldaja vastu algatatud täitemenetlust lõpetada, ning põhjendab seda.

Iseenesest õige on avaldaja seisukoht, et formaliseerituse põhimõttest tulenevalt peab kohtutäitur

TMS § 48 lg 1 p-s 2 sätestatud juhul kirjaliku dokumendi saamisel täitemenetluse lõpetama. Viidatud

sätte kohaselt lõpetab kohtutäitur täitemenetluse kirjaliku dokumendi esitamisel, kui sellest nähtub, et

sissenõudja nõue on rahuldatud. Võlasuhte lõppemise alused on märgitud VÕS §-s 186. Nõude

rahuldamine TMS § 48 lg 1 p 2 mõttes tähendab VÕS § 186 p 1 järgi, et võlasuhe on lõpetatud

kohase täitmisega. TMS § 48 lg 1 p 2 ei saa tõlgendada laiendavalt, st viidatud sätte tähenduses ei saa

nõude rahuldamisena käsitada teisi VÕS §-s 186 sätestatud võlasuhte lõppemise viise (nt võlasuhte

lõpetamine tasaarvestusega jm). Kohustuse täitmise põhimõtted sätestab VÕS § 76 jj. Rahalise

kohustuse täitmise viisid sätestab VÕS § 91, mille lg 3 reguleerib enam levinud rahalise kohustuse

täitmise viisina sularahata arveldust. Nimetatud sätte järgi loetakse rahaline kohustus võlgnetava

summa kandmisega võlausaldaja kontole (st pangaülekande korral) täidetuks võlausaldaja konto

krediteerimisest võlgnetava rahasumma ulatuses. Seega lõpetab kohtutäitur täitemenetluse nt juhul,

kui võlgnik tõendab raha sissenõudja kontole laekumise.

Menetluse lõpetamise tagajärjed on toodud TMS §-s 49. Viidatud sätte lg-s 2 tagatakse sissenõudjale

kindlus juhuks, kui täitedokumendist tulenev nõue jääb tegelikult täitmata (nt juhul, kui sissenõudja

esitab TMS § 48 lg 1 p 1 alusel täitemenetluse lõpetamise avalduse, sest võlgnik lubas võla tasuda,

kuid ei pea hiljem sellest kokkuleppest kinni). Nii ei piira täitemenetluse lõpetamine sissenõudja

õigust pöörduda sellisel juhul uuesti kohtutäituri poole oma nõude täitmiseks.

Kolleegium leiab tulenevalt eeltoodust, et esitatud kompromissilepingut ei saa pidada TMS § 48 lg 1

p-s 2 märgitud dokumendiks, sest sellest ei nähtu sissenõudja nõude rahuldamine. Seega ei olnud

kohtutäituril alust talle esitatud dokumendi alusel täitemenetlust lõpetada. Ka ei saanud kohtutäitur

tõlgendada kompromissilepingu sisu. Ringkonnakohus osutas õigesti, et avaldajal on õigus nõuda

täitemenetluse lõpetamist TMS § 221 lg 1 esimese lause alusel, mille kohaselt võib võlgnik esitada

sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige

põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagi on Riigikohus lähemalt analüüsinud 31. jaanuari 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07,

märkides, et nimetatud hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte

täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine (viidatud otsuse p 11). 28. aprillil 2010

tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10 tehtud otsuse p-s 19 on Riigikohus selgitanud, et kui võlgnik soovib

saavutada juba alustatud sundtäitmise lõpetamist, peab täitemenetlus olema tunnistatud lubamatuks

TMS § 221 lg-s 1 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise kaudu.

Kolleegium lisab, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldatakse, on sellekohane

kohtulahend TMS § 48 lg 1 p 4 järgi kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamise aluseks.

13. Kuna ringkonnakohtu määrus jääb muutmata ja määruskaebus rahuldamata, tuleb menetluskulud

Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Menetlusosalised võivad TsMS § 174 lg 1

kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Pärnu Maakohtult 30 päeva jooksul

alates Riigikohtu määruse jõustumisest.

14. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata avaldaja

eest tasutud kautsjon riigituludesse.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Ants Kull