3-1-1-36-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-36-11

Määruse kuupäev

27. aprill 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi A.J-i süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2011. a määrus kriminaalasjas

nr 1-10-2438 (apellatsiooni läbi vaatamata jätmine)

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.J-i

kaitsja

vandeadvokaadi

vanemabi

Kalju

Kutsar,

määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Terje Aleksašin

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

20. aprill 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2011. a määrus, millega jäeti A.J-i kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsari apellatsioon läbi vaatamata, ja saata kriminaalasi uueks

arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.J, kes oli varem toime pannud vargusi ja kelmuse, anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi selles,

et tema pani 2009. a augustis ja septembris toime mitmeid kelmusi, mille asjaolud olid kokkuvõtlikult järgmised.

A.J, tegutsedes grupis koos I.P-ga, lõi Valdek Suigusaare kaasaaitamisel kokku seitsmele isikule varalise kasu saamise

eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse, saades sel viisil enda kasutusse nende isikute internetipanga

koodikaardid ja magnetkaardid. Kasutades ära isikute kergeusklikkust, veensid süüdistatavad neid erinevates postkontorites

enda isikut tuvastama. Seejärel lõid süüdistatavad tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse erinevatele laenu- ja

mobiilsidefirmadele. Nad esitasid eelnimetatud kontoomanike nimel ja nende isiku- ning pangakonto andmeid kasutades

kiirlaenu pakkuvatele äriühingutele arvukalt laenutaotlusi. Pärast laenusumma laekumist taotleja pangakontole lasid

süüdistatavad kontoomanikul raha pangast välja võtta, tegid seda sularahaautomaadi kaudu ise või kandsid raha üle

kolmanda isiku pangakontole. Kõikidel juhtudel said süüdistatavad raha lõpuks enda kätte ja omastasid selle.

Samuti lasksid süüdistatavad eelnimetatud seitsmel isikul sõlmida (või sõlmisid võõraid isikuandmeid kasutades interneti

kaudu ise) lepinguid mobiilsideteenust osutavate äriühingutega. Lepingute sisuks oli mobiilsideteenuse kasutamine ja

mobiiltelefonide ostmine järelmaksuga. Lepingute alusel väljastatud SIM-kaardid ja mobiiltelefonid võtsid süüdistatavad

endale. SIM-kaartide abil kasutati mobiilsideteenust, mobiiltelefonid müüdi aga maha. Sellega tekitati mobiilsideteenust

osutavatele äriühingutele varalist kahju.

Veel süüdistati A.J-i selles, et tema koos teiste isikutega lõi kahel korral varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest

asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse AS-le R, sõlmides viimasega kaks tööriistade rendilepingut. Saanud renditud

tööriistad kätte, müüsid süüdistatavad need maha ja omastasid saadud raha, tekitades AS-le R varalise kahju.

Samuti lõi A.J koos teiste isikutega varalise kasu saamise eesmärgil teadvalt ebaõige ettekujutuse OÜ-le R, sõlmides üheks

ööpäevaks ATV rendilepingu. Saanud ATV enda valdusse, müüsid süüdistatavad selle maha ning omastasid saadud raha,

tekitades OÜ-le R varalise kahju.

2. Tartu Maakohtu 23. novembri 2010. a otsusega tunnistati A.J KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi süüdi ning teda karistati

vangistusega 3 aastaks. KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti A.J-ile liitkaristuseks 3 aastat 4 kuud ja 3 päeva vangistust, mille

kandmise aja alguseks loeti 21. september 2009. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel viis isikut, kuid nende osas

määruskaebemenetlust ei toimu. Kohus rahuldas ka 11 A.J-i vastu esitatud tsiviilhagi, milles nõuti A.J-ilt (solidaarselt teiste

süüdistatavatega) kahjuhüvitist. Tsiviilhagide esitajate hulgas oli 6 äriühingut, kes olid A.J-i poolt teiste isikute nimel

esitatud laenutaotluste alusel laene väljastanud; 3 äriühingut, kes olid süüdistuses nimetatud isikutega sõlmitud lepingute

alusel mobiilsideteenust osutanud ja järelmaksuga müüdud mobiiltelefone üle andnud, samuti AS R ja OÜ R.

3. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A.J-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar, kes taotles

maakohtu otsuse tühistamist ja A.J-i õigeksmõistmist. Apellatsiooni põhiväited olid järgmised.

3.1 Süüdistuse kohaselt lõi A.J koos teiste süüdistatavatega seitsmele isikule tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige

ettekujutuse. Samas ei nähtu süüdistusest, millistest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutus loodi. Samuti ei ole ebaõige

ettekujutuse loomine tõendatud.

3.2 Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt ei ole süüdistatavad kannatanuks tunnistatud äriühingutele valeandmeid

esitanud. Kõigi laenusaajate isikud tuvastati selleks kehtestatud korras ja raha kanti üle taotluses näidatud arvetele. Seega on

tegemist kehtivate võlaõiguslike lepingutega, mille järgi on kohustatud isikuteks seitse laenusaajat. Asjaolust, et laenusaajad

loovutasid osa laenurahast süüdistatavatele, ei saa järeldada, et A.J ja teised süüdistatavad põhjustasid laenuandjatele kahju.

Kohtupraktika tsiviilasjades on taolises olukorras käsitlenud laenuandja ees kohustatud isikuna inimest, kes loovutab oma

pangaarvele ligipääsu võimaldavad koodid kõrvalisele isikule ja võimaldab viimasel sel viisil enda nimel laenu võtta ning

seda kasutada. Selline lähenemine tuleneb võlaõigusseaduse elektroonilise maksevahendi väljastamise ja kasutamise

regulatsioonist. Seega saab laenuandja esitada nõude nende isikute vastu, kes esitasid oma andmed laenu saamiseks.

3.3 Maakohus jättis ühe laenusaajatest tunnistajana üle kuulamata, rikkudes sellega kriminaalmenetlusõigust.

3.4 Sõltumata A.J-i süüle antavast hinnangust tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, millega rahuldati kannatanute

tsiviilhagid. Kuigi A.J ei ole ühtegi tsiviilhagi tunnistanud, jättis maakohus tsiviilhagide rahuldamise põhistamata.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg 1 ja TsMS § 444 lg 4 on kohaldatavad vaid juhul, kui kõik süüdistatavad

võtavad hagi õigeks. Olukorras, kus üks väidetava kahju tekitaja nõuet ei tunnista, peab kohus tsiviilhagi rahuldamist

põhjendama. Maakohus seda aga ei teinud.

4. Tartu Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2011. a määrusega jäeti A.J-i kaitsja apellatsioon KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel

kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus on igakülgselt põhjendanud, millega on tõendatud A.J-ile KarS § 209 lg 2 p 1 ja 3

järgi esitatud süüdistus. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega, märkides, et apellatsioonis esitatud väited ei

lükka ümber maakohtu põhjendusi. Kaitsja väited on põhiliselt samad, mis ta esitas maakohtus, ja need olid maakohtule

teada kohtuvaidluste kaudu. Hinnang nendele väidetele on antud kohtuotsuses. Ringkonnakohus ei nõustunud ka kaitsja

seisukohaga, et maakohtu otsustus tsiviilhagid rahuldada on põhjendamata. Maakohus on märkinud, et kuna A.J on süüdi

kannatanutele õigusvastaselt, st kelmusega tekitatud kahjude põhjustamises, siis vastutab ta tekitatud kahju eest VÕS

§ 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel solidaarselt kaassüüdistatavatega.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A.J-i kaitsja K. Kutsar, kes taotleb ringkonnakohtu määruse

tühistamist ja kriminaalasja läbivaatamist Riigikohtus apellatsiooni piires. Määruskaebuse põhiargumendid on järgmised.

5.1 A.J ei nõustunud maakohtu otsusega muu hulgas ka seetõttu, et kohus ei motiveerinud tsiviilhagide rahuldamist ja

piirdus tõdemusega, et enamus süüdistatavaid tunnistavad tsiviilhagisid. Ringkonnakohus märkis, et A.J-i süü on tuvastatud

ja seega on põhjendatud ka tsiviilhagide rahuldamine. Ringkonnakohtu lähenemine ei ole kooskõlas kohtupraktikaga ja

ainuüksi seetõttu ei saa apellatsioon olla ilmselt põhjendamatu. Kohtuotsuse motiveerimiseks ei piisa ainult viitest sellele, et

osa süüdistatavaid on tsiviilhagisid tunnistanud. TsMS § 440 lg 1 ja sellest tulenevalt ka TsMS § 444 lg 4 on kohaldatavad

vaid juhul, kui kõik süüdistatavad võtavad hagi õigeks. Olukorras, kus üks väidetava kahju tekitaja nõuet ei tunnista, peab

kohus tsiviilhagi rahuldamist põhjendama.

5.2 A.J tunnistati süüdi ka nn kiirlaenukelmuse episoodis, mille puhul laenusaajaks olnud isikut kohtus tunnistajana üle ei

kuulatud. Selle isiku ülekuulamata jätmisega on rikutud A.J-i Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

art 6 lg 3 punktist d tulenevaid õigusi.

6. Vastuses määruskaebusele leiab prokurör Terje Aleksašin, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning

määruskaebuse rahuldamiseks alust pole.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Esmalt märgib kolleegium, et õiguslikult pole arvestatav kaitsja taotlus vaadata kriminaalasi Riigikohtus apellatsiooni

piirides sisuliselt läbi. Käesoleva määruskaebemenetluse esemeks saab olla üksnes küsimus ringkonnakohtu 12. jaanuari

2011. a määruse, mitte aga maakohtu 23. novembri 2010. a otsuse seaduslikkusest ja põhjendatusest. See, kui

ringkonnakohus teeb põhjendamatult KrMS § 326 lg 2 teises lauses nimetatud määruse, ei tähenda seda, et Riigikohus

omandaks selle määruse peale esitatud kaebust läbi vaadates apellatsioonikohtu volitused.

8. Kolleegium on varem selgitanud, et ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11.

peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse

põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel kujutab endast erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille

rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne

õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi

vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud

seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat

muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil

puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

12. aprilli 2010. a määrus asjas nr 3-1-1-120-09; 14. aprilli 2010. a määrus asjas nr 3-1-1-25-10, p 5 ja 22. novembri

2010. a määrus asjas nr 3-1-1-98-10, p-d 78.)

9. Kolleegiumi hinnangul ei saa A.J-i kaitsja apellatsioonis esitatud väiteid pidada õiguslikult asjakohatuteks. Samuti ei ole

kõnealuse apellatsiooni läbivaatamata jätmist võimalik põhjendada sellega, et maakohtu otsus on kõigis apellatsioonis

vaidlustatud aspektides kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga. Ringkonnakohtu vaidlustatud määruses ei viidata

apellandi argumente kummutavale kohtupraktikale. Ühtlasi pole mingit muud alust väita, et tegemist on ilmselgelt

perspektiivitu apellatsiooniga. Seetõttu ei ole A.J-i kaitsja apellatsioon Tartu Maakohtu 23. novembri 2010. a otsuse peale

KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes ilmselt põhjendamatu ja apellatsiooni ei saa selle sätte alusel jätta läbi vaatamata.

10. Seoses ringkonnakohtu vaidlustatud määruses märgituga osutab kolleegium eraldi veel sellele, et apellatsiooni mingi

argumendi põhjendamatust ei saa põhistada asjaoluga, et kohtumenetluse pool on sama argumendi esitanud juba

maakohtule ja viimane on sellele argumendile hinnangu andnud. KrMS § 318 lg 1 esimene lause sätestab, et kui

kohtumenetluse pool esimese astme kohtu otsusega ei nõustu, on tal õigus esitada apellatsioon. Seega ongi apellatsiooni

põhisisuks maakohtu seisukohtade vaidlustamine. Järelikult ei saa see, et maakohus on mingi kohtumenetluse poole väite

suhtes seisukoha võtnud, vabastada ringkonnakohut kohustusest apellatsiooni alusel kontrollida, kas maakohtu selline

seisukohavõtt on seaduslik ja põhjendatud.

11. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2011. a määruse ja saadab kriminaalasja samale ringkonnakohtule

uueks arutamiseks. A.J-i kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.

Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Lea Kivi