3-2-1-23-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-23-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 27. aprill 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Svetlana Osminkina hagi Nelja Simonova vastu

150 000 krooni saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-16303

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Nelja Simonova kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

9586 eurot 75 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Svetlana Osminkina (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja Nelja Simonova (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Toomas Liiva

Asja läbivaatamise kuupäev

4. aprill 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada nii Tallinna Ringkonnakohtu 10. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-16303

kui ka Harju Maakohtu 5. märtsi 2010. a otsus samas tsiviilasjas osas, milles jäeti võtmata

seisukoht Nelja Simonova tasaarvestuse vastuväite kohta ning osas, millega kohtud jagasid

menetluskulud.

2. Saata asi tasaarvestuse vastuväite lahendamiseks ja menetluskulude jagamiseks samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

3. Jätta ülejäänud osas Tallinna Ringkonnakohtu 10. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-

09-16303 ning Harju Maakohtu 5. märtsi 2010. a otsus samas asjas muutmata, lisades selgituse,

et tegemist on tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsusega, millega hagi rahuldati ja mõisteti

Nelja Simonovalt Svetlana Osminkina kasuks välja 150 000 krooni.

4. Täiendada maakohtu 5. märtsi 2010. a otsuse jõustunud osa märkusega, et kuna tegemist on

tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsusega, siis võidakse see otsus tühistada või seda muuta

tasaarvestuse vastuväite lahendamisel.

5. Harju Maakohtu 5. märtsi 2010. a otsuse (tsiviilasi nr 2-09-16303) resolutsiooni jõustunud

osa on järgmine:

Rahuldada Svetlana Osminkina hagi tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsusega ja mõista

Svetlana Osminkina kasuks Nelja Simonovat välja 150 000 krooni. See otsus võidakse tühistada

või seda muuta tasaarvestuse vastuväite lahendamisel.

6. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

7. Tagastada Osaühingule Advokaadibüroo Valdma & Partnerid (konto nr 221022871915,

Swedbank AS) Nelja Simonova määruskaebuselt 10. detsembril 2010 tasutud kautsjon

25 (kakskümmend viis) eurot 56 senti (400 (nelisada) krooni) ja 25. detsembril 2010 tasutud

kautsjon 70 (seitsekümmend) eurot 30 senti (1100 (üks tuhat ükssada) krooni).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Svetlana Osminkina (hageja) esitas 14. aprillil 2009 Harju Maakohtule Nelja Simonova (kostja)

vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista 150 000 krooni.

Hagiavalduse kohaselt laenas hageja 23. veebruaril 2008 kostjale 150 000 krooni. Kostja andis

allkirja raha saamise kohta. Kostja ei ole hagejale raha tagastanud. Kohustuse täitmise tähtpäev

saabus võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 kohaselt 23. augustil 2008.

2. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata. Hagi tuleks jätta läbi vaatamata

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 1 ja lg 2 p 1 alusel. Hageja on oma nõude

loovutanud kolmandale isikule ning seetõttu ei ole hageja õiguste rikkumine võimalik. Kostja ei ole

hagejale võlgu. Pooled ei ole sõlminud lepingut, millest tuleneks kostjale raha maksmise kohustus.

Võlakiri koostati muude toimingute täitmise tagamiseks ning hageja võla tasaarvestamiseks.

Võlakirja saamisel lubas hageja kostjale tagastada kostjale kuuluva OÜ Nelja Simonova

raamatupidamise dokumentatsiooni. Samuti sai hageja kostjalt ajavahemikus 2006. kuni 2008. aastani

152 300 krooni, mida ta ei ole kostjale tagastanud. Võlakiri ei kehti tulenevalt selle sõlmimise

põhjustest. Samuti on see heade kommete vastane, kuna hagejal ei ole õigust hoida enda käes kostja

äriühingu dokumentatsiooni. Kostja taotles, et kohus arvestaks hageja võlga 152 300 krooni ning

võimaliku hageja nõude tunnustamise korral tasaarvestaks hageja nõude kostja nõudega.

3. Harju Maakohus rahuldas 5. märtsi 2010. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

150 000 krooni ning jättis menetluskulud kostja kanda.

Maakohus leidis, et kostja on kirjalikult kinnitanud, et ta laenas hagejalt 150 000 krooni. Kostja ei ole

tõendanud, et ta on hagejale laenu tagastanud. Hagejale rahaülekannete tegemise kohta esitatud

pangakonto väljavõtted on 2001. ja 2002. a kohta ning käsikirjalised märkmed mitmetele isikutele

raha väljamaksete kohta on 2006. a kuni 2008. a märtsi kohta, st aja kohta, mil kostja ei olnud

hagejalt veel raha laenanud või kui laen ei olnud veel sissenõutavaks muutunud. Hageja selgituste

kohaselt olid need väljamaksed tehtud asjade eest, mille kostja oli ostnud järelmaksuga või mis olid

viidud kostjaga seotud komisjonikauplusesse. Need väited on tõendatud OÜ Nelja Simonova

registrikaardi väljatrükiga, millest nähtuvalt tegeles see äriühing mh tööstuskaupade müügiga, 1. juuli

2006 kviitungiga N7-2006 kaupade komisjonimüügi tingimuste kohta ja hagejalt 1. juuli 2006

saatelehe N7-2006 alusel komisjonimüüki võetud asjade nimekirjaga. Kostja ei ole esitanud

kirjalikke tõendeid laenuks võetud raha tagastamise kohta ega esitanud VÕS §-s 198 sätestatud

tasaarvestuse avaldust.

Kostja vastuväited nõude loovutamise kohta kolmandale isikule on tõendamata, kuna hageja ei ole

kostjale VÕS § 170 järgi teatanud võla loovutamisest ega üle andnud VÕS § 172 kohast

loovutamisdokumenti. Üksnes uue võlausaldaja teatel võla omandamise kohta, ei ole nõude

loovutamise kehtivuse seisukohalt tähtsust.

Tõendite hindamisel kogumis saab järeldada, et kostja kirjalikult antud kinnitust saab pidada

võladokumendiks VÕS § 96 mõttes, mitte deklaratiivseks võlatunnistuseks VÕS § 30 mõttes. Kuna

võladokument on senini hageja käes ning kostja ei ole kohtule esitanud VÕS § 96 lg-s 1 sätestatud

kviitungit raha tagastamise kohta ega võlausaldaja kirjalikku tunnistust kohustuse lõppemise kohta,

siis on kostja väited võla tagastamise kohta tõendamata. Kuni võladokumendi üleandmiseni, sellele

pealdise tegemise või tunnistuse väljaandmiseni võis kostja VÕS § 96 lg 4 kohaselt keelduda

kohustuse täitmisest ning sel juhul oleks loetud võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisega

viivitanuks. Kuna kostja ei ole tõendanud oma vastuväiteid selle kohta, et poolte vahel olid muud

võlasuhted, mille tõttu ta oleks andnud hagejale võlakirja VÕS § 30 mõttes, siis ei ole tähendust

kostja 8. septembri 2009 avaldusel võlakirja tühistamise kohta. Ka ei ole kostja tõendanud, et ta oleks

võlakirja tühistamise teate hagejale kätte toimetanud.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 10. novembri 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata ning jättis menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus nõustus

maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid TsMS § 654 lg 6 alusel.

Ringkonnakohus leidis, et kostja 8. septembri 2009. a menetlusdokumendis sisalduvat avaldust ei saa

pidada VÕS § 197 lg 1 ja § 198 kohaseks tasaarvestuse avalduseks, kuna selles avalduses on kostja

taotlenud tasaarvestuse tegemist puhuks, kui kohus peaks hageja nõuet tunnustama, seega

tingimuslikult. VÕS § 198 teise lause kohaselt on aga tingimuslikult tehtud avaldus tühine. Kui kostja

oleks soovinud kohtumenetluses tasaarvestuse võimalust hageja nõude rahuldamise puhuks, oleks tal

tulnud esitada vastuhagi.

Maakohus kohaldas õigesti võlaõigusseaduse sätteid nõude loovutamise kohta, leides, et ainuüksi uue

väidetava võlausaldaja teatest võlgnikule ei piisa selleks, et nõude loovutamist tõendada. Kohtule

esitatud 8. septembri 2009 võlakirja tühistamise avaldus ei ole vaidluse lahendamise seisukohalt

tähtis. Kostja on andnud hagejale dokumendi temalt raha saamise kohta. Niisugust dokumenti ei saa

isik tühistada rahatuse motiivil. Kostja oleks võinud praeguses asjas tõendada seda, et ta raha ei

saanud. Maakohus leidis õigesti, et kostja ei ole seda tõendanud. Isegi kui kostja oleks pidanud silmas

laenulepingu tühistamist mõnel tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-des 92-96 sätestatud alusel,

oleks tühistamisavalduse kehtivus lisaks tühistamiskorra (TsÜS § 98) ja tähtaegade (TsÜS § 99)

järgimisele sõltunud tühistamise aluseks olevate faktiliste asjaolude vastavusest mõne osutatud

õigusnormi abstraktse koosseisu tunnustele, millele kostja oleks pidanud tuginema ja mida kostja

oleks pidanud tõendama. Kostja ei ole seda aga teinud. Isegi kui kostjal oleks olnud alus laenuleping

tühistada, tuleks tal ikkagi VÕS § 1028 lg 1 alusel tagastada hagejale temalt tühise tehingu järgi

saadud raha, sest sel juhul oleks kostja saanud raha laenulepingust tuleneva kohustuse alusel, mis

langes hiljem ära.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja saata

asi madalama astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja leiab, et ringkonnakohus on valesti lugenud tema tasaarvestusavalduse tingimuslikuks. Nõude

tunnustamine kohtus ei saa olla edasilükkav ega äramuutev tingimus, kuna kohus üksnes tuvastab

tõesed asjaolud. Kui kohus pidas kostja nõuet ebaselgeks, oleks tulnud seda selgitada ja paluda

kostjal oma nõuet täpsustada. Vale on ka ringkonnakohtu seisukoht, et kostja oleks pidanud

tasaarvestuse tegemiseks esitama vastuhagi. Tasaarvestusavaldust ei pea vormistama vastuhagina.

Seda seisukohta toetavad ka Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-50-04 ja nr 3-2-1-58-04.

Kohtud on ajanud segamini deklaratiivse ja konstitutiivse võlatunnistuse terminid. See

materiaalõiguse ebaõige kohaldamine võis mõjutada otsuse kvaliteeti.

8. Hageja ei ole kassatsioonkaebusele tähtaegselt vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

tühistada materiaalõiguse vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

tsiviilasjas osas, milles jäeti võtmata seisukoht kostja tasaarvestuse vastuväite kohta, ning osas,

millega kohtud jagasid menetluskulud. Asi tuleb tasaarvestuse vastuväite lahendamiseks saata

TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas tuleb

jätta Tallinna Ringkonnakohtu 10. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-16303 ning Harju

Maakohtu 5. märtsi 2010. a otsus muutmata, lisades selgituse, et tegemist on tasaarvestuse

reservatsiooniga osaotsusega, millega hagi rahuldati ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja

150 000 krooni.

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on valesti kohaldanud VÕS § 198, leides, et kostja tehtud

tasaarvestuse avaldus on tingimuslik ja seega tühine. Hagimenetluses tasaarvestuse avalduse

esitamine alternatiivselt juhuks, kui kohus hagi rahuldab, ei ole tingimuslik VÕS § 198 teise lause

mõttes, st selline tasaarvestuse avaldus on lubatav. Sama seisukohta on Riigikohus väljendanud ka

5. jaanuaril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10 tehtud otsuse p-s 44.

11. Ekslik on ka ringkonnakohtu seisukoht, et kostja oleks pidanud esitama vastuhagi, kui ta soovis

kohtumenetluses tasaarvestuse võimalust puhuks, kui kohus hageja nõude rahuldab. Riigikohus on

korduvalt leidnud, et tasaarvestuse esitamiseks ei pea kostja esitama ilmtingimata vastuhagi, vaid kui

kostja on esitanud hagejale kohtumenetluse ajal tasaarvestuse avalduse, siis peab kohus seda

arvestama (nt Riigikohtu 28. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06, p 16). Kolleegium

jääb selle seisukoha juurde ka praeguses asjas.

12. Kostja ei ole esitanud kassatsioonkaebuses peale tasaarvestuse vastuväite hageja nõudele rohkem

sisulisi vastuväiteid. Samas ei ole kohtud kostja tasaarvestuse vastuväidet sisuliselt hinnanud ning

seetõttu tuleb asi saata tasaarvestuse vastuväite lahendamiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kolleegium leiab, et sellises olukorras on võimalik teha TsMS § 450 lg-te 1 ja 2 alusel tasaarvestuse

reservatsiooniga osaotsus. TsMS § 450 lg 4 kohaselt, kui tasaarvestuse reservatsiooniga tehtud

osaotsuse puhul jäetakse edasises menetluses hagi tulenevalt tasaarvestuse vastuväitest täielikult või

osaliselt rahuldamata, tühistab kohus ühtlasi reservatsiooniga otsuse tasaarvestuse ulatuses või

muudab seda.

Kolleegium märgib, et TsMS § 450 lg 3 järgi on tasaarvestuse reservatsiooniga tehtud osaotsus

sundtäitmise seisukohalt lõppotsus, kuid sama paragrahvi lõike 5 kohaselt peab hageja hüvitama

kostjale otsuse sundtäitmise või sundtäitmise ärahoidmiseks tarvitusele võetud abinõudega tekitatud

kahju, kui edasises menetluses jäetakse hagi tulenevalt tasaarvestuse vastuväitest täielikult või

osaliselt rahuldamata ja kohus tühistab seetõttu ühtlasi reservatsiooniga otsuse tasaarvestuse ulatuses

või muudab seda.

13. Kolleegium märgib, et kohtud on ebaõigesti leidnud, et VÕS §-s 30 reguleeritakse deklaratiivset

võlatunnistust. Kolleegium on seisukohal, et VÕS §-s 30 reguleeritakse konstitutiivset võlatunnistust

(vt Riigikohtu 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13; 9. jaanuari 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-124-07, p 11). See materiaalõiguse sätte vale kohaldamine ei toonud aga kaasa

asja ebaõiget otsustamist, sest maakohus ei lugenud 23. veebruari 2008. a dokumenti ei abstraktseks

ega deklaratiivseks võlatunnistuseks.

14. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 järgi maakohtu otsustada.

15. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kostjale kassatsioonkaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon. Kostja on Riigikohtule

teatanud, et kautsjon tuleks tagastada Osaühingu Advokaadibüroo Valdma & Partnerid

arvelduskontole.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu