3-1-1-22-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-22-11

Otsuse kuupäev

25. aprill 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Vitaliy Komarovi süüdistuses KarS § 22 lg-te 1 ja

2 - KarS § 184 lg 2 p 2, KarS § 214 lg 2 p 4 ning KarS § 121

järgi; Maxim Kochetkovi süüdistuses KarS § 184 lg 2 p-de 1

ja 2 ning KarS § 214 lg 2 p 4 järgi; Jevgeni Zemljakovi

süüdistuses

KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 ning KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 2. detsembri 2010. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-07-12404

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kretel Tamm,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Vitaliy Komarovi kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski,

Maxim Kochetkovi kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv, Jevgeni

Zemljakovi kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

23. märts 2011, suuline menetlus

Istungil osalenud isikud

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

eriasjade

prokurör

Marju

Persidskaja, Vitaliy Komarovi kaitsja vandeadvokaat Anatoli

Jaroslavski, Maxim Kochetkovi kaitsja vandeadvokaat Tarmo

Pilv, Jevgeni Zemljakovi kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 2. detsembri 2010. a otsus täies ulatuses ja saata

kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

2. Prokuröri kassatsioon rahuldada.

3. Jätta läbi vaatamata Jevgeni Zemljakovi kaitsja vandeadvokaat Sergei Politševi taotlus riigi

õigusabi tasu kindlaksmääramiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 22. veebruari 2010. a otsusega tunnistati süüdi Vitaliy Komarov,

Maxim Kochetkov ja Jevgeni Zemljakov.

1.1 V. Komarov tunnistati süüdi KarS § 22 lg-te 1 ja 2 - KarS § 184 lg 2 p 2 ning KarS § 214 lg 2 p 4

järgi. Karistusseadustiku § 63 alusel mõisteti talle karistuseks kuus aastat ja kuus kuud vangistust.

Süüdistuses KarS § 121 järgi mõisteti V. Komarov õigeks.

1.2 M. Kochetkov tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks neli

aastat vangistust. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ja talle mõisteti karistuseks neli

aastat vangistust. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristus neli aastat vangistust.

Karistusseadustiku § 832 lg 1 alusel konfiskeeriti süüdistatavalt 15 126 krooni, 40 eurot, viis naela ja

320 USA dollarit.

1.3 Jevgeni Zemljakov tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks

neli aastat vangistust. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ja talle mõisteti

karistuseks viis aastat vangistust. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristus, lugedes

kergema karistuse kaetuks raskeimaga ja J. Zemljakovile mõisteti liitkaristuseks viis aastat

vangistust, mida suurendati varasema otsusega mõistetud karistuse, kahe aasta vangistuse võrra ja

lõplikuks karistuseks mõisteti seitse aastat vangistust. Karistusseadustiku § 832 lg 1 alusel

konfiskeeriti süüdistatavalt 20 807 krooni.

2. Süüdistus oli süüdistatavatele esitatud alljärgnevas.

2.1 Vitaliy Komarov, Maxim Kochetkov ja Jevgeni Zemljakov panid ajavahemikus 2006. a oktoober

kuni 6. detsember 2006 toime väljapressimise M. V.-i suhtes. 2006. a oktoobris lõi V. Komarov J.

Zemljakovi ja M. Kochetkovi juuresolekul ning vaikival nõusolekul Narvas Jäähalli taga kannatanut

rusikaga vastu pead ja nõudis 30 000 krooni tasumist. Kannatanu selgituse peale, et tal raha ei ole,

teatas J. Zemljakov, et nad võtavad temalt ära talle kuuluva sõiduki ja sõitiski kannatanu sõiduautoga

minema. Samuti lahkusid sündmuskohalt V. Komarov ja M. Kochetkov. Samal päeval kohtus

M. Kochetkov Narvas uuesti M. V.-iga ja näitas talle kätte sõiduki asukoha. M. Kochetkov selgitas

M. V.-ile, et viimane saab auto tagasi, kui hakkab 30 000 krooni suuruse võla katteks müüma

narkootilist ainet. 2006. a novembris teatasid J. Zemljakov ja M. Kochetkov M. V.-ile, et viimane

peab maksma 60 000 krooni. 6. detsembril 2006 kohtusid süüdistatavad uuesti M. V.-iga ja sõidutasid

ta kõrvalisse kohta Narva Elektrijaama juurde viiva tee kõrvale lagendikule Ida-Virumaal, kus kõik

väljusid sõidukist. J. Zemljakov haaras M. V.-il kõrist kinni ja lõi jalaga vastu kannatanu jalga,

kannatanu kukkus maha ning J. Zemljakov lõi teda 2-3 korda jalaga kõhtu. Seejärel andis V.

Komarov kannatanule labida ja käskis hakata endale auku kaevama. Kuna M. V. sellega ei nõustunud,

lõi V. Komarov teda 2-3 korda rusikaga pähe. Lõpuks nõustus M. V. hakkama 60 000 krooni

tasumiseks narkootikume müüma. Sellega panid V. Komarov, J. Zemljakov ja M. Kochetkov toime

vastavalt KarS § 214 lg 2 p 4, KarS § 214 lg 2 p-de 1 ning 4 ja KarS § 214 lg 2 p 4 järgi

kvalifitseeritava kuriteo.

2.2 Kannatanu M. V. nõustus eespool kirjeldatud süüdistatavate tegevuse tulemusel narkootikumide

müümisega ja omandas kolmel korral M. Kochetkovilt ja J. Zemljakovilt narkootilist ainet

edasimüümise eesmärgil. 2006. a detsembris sai M. V. M. Kochetkovilt ja J. Zemljakovilt kahel

korral vastavalt 100 grammi ja 50 grammi amfetamiini, mille andis Tartus edasi A. L.-ile. 19.

veebruaril 2007 sai M. V. M. Kochetkovilt ja J. Zemljakovilt vähemalt 70,57 grammi amfetamiini,

mille andis Narvas edasi A. L.-ile ja P. P.-ile. Sellega pani V. Komarov toime KarS § 22 lg-te 1 ja 2 -

KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, M. Kochetkov ja J. Zemljakov kumbki KarS 184 lg

2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava süüteo.

2.3 Lisaks eelnevale süüdistati V. Komarovi KarS § 121 järgi selles, et ta 6. detsembril 2006 Narvas

G kasiinos lõi M. V.-i 2-3 korral tooliga pea piirkonda, millega tekitas M.V.-ile valu.

3. Maakohus luges süüdistatavate süü väljapressimises ja narkootilise aine käitlemises tõendatuks

kannatanu M. V.-i ja tunnistajate ütlustega ning kriminaalasjas kogutud dokumentaalsete tõenditega.

Süüdistatavate ütlusi pidas kohus ebausaldusväärseks. Puutuvalt väljapressimise süüdistusse märkis

kohus Riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-62-99 viidates, et väljapressimise korral esitatava

nõude sisuks saab olla ka nõudmine, et teine pool võtaks endale varalise kohustuse, teeks tasuta tööd

või tööd rahalise nõude heastamiseks. Kasiinos G toimunud episoodi pidas kohus väljapressimisega

hõlmatuks, lisades, et kuna süüdistuse kohaselt ei ole M. V.-i tooliga löömine V. Komarovi poolt

hõlmatud V. Komarovile esitatud väljapressimise süüdistuse sisuga, puudub kohtul seaduslik alus ise

süüdistust sisustada ja V. Komarov tuleb KarS § 121 järgi õigeks mõista.

Karistuse mõistmisel arvestas kohus, et kõigi süüdistatavate puhul puuduvad karistust kergendavad ja

raskendavad asjaolud. V. Komarovi on kriminaalkorras karistatud neljal korral, väärtegude

toimepanemise eest 21 korral. J. Zemljakovi on varem kriminaalkorras karistatud kahel korral,

kusjuures korra väljapressimise eest, ja väärtegude toimepanemise eest 10 korral. M. Kochetkovi ei

ole varem kriminaalkorras karistatud, väärtegude toimepanemise eest on teda karistatud kuuel korral.

Kriminaalasjas kogutud tõendid viitavad sellele, et V. Komarovil oli kuritegude toimepanemises n-ö

juhtiv roll ja M. Kochetkov oli ainuke, kes ei kasutanud kannatanu suhtes füüsilist vägivalda, vaid

mõjutas teda üksnes verbaalselt.

4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokurör Kretel Tamm, V. Komarov ja tema kaitsja

Anatoli Jaroslavski. Prokurör taotles süüdistatavatele mõistetud karistuse tühistamist ja neile raskema

karistuse mõistmist. Süüdistatav V. Komarov ja tema kaitsja taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja

süüdistatava õigeksmõistmist kogu talle esitatud süüdistuses.

5. Ringkonnakohus tühistas 2. detsembri 2010. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt, s.o

J. Zemljakovi KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüditunnistamises ja talle liitkaristuste mõistmises,

M. Kochetkovi KarS § 214 lg 2 p 4 järgi süüditunnistamises ja talle liitkaristuse mõistmises ning

V. Komarovi KarS § 214 lg 2 p 4 järgi süüditunnistamises ja KarS § 63 alusel karistamises.

Ringkonnakohus mõistis J. Zemljakovi KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ning M. Kochetkovi ja

V. Komarovi KarS § 214 lg 2 p 4 järgi õigeks. Kohus suurendas J. Zemljakovile KarS § 184 lg 2 p-de

1 ja 2 järgi mõistetud karistust - neli aastat vangistust - talle varasema kohtuotsusega mõistetud

ärakandmata karistuse, s.o kahe aasta vangistuse võrra ja mõistis J. Zemljakovile liitkaristuseks kuus

aastat vangistust. V. Komarovile mõistis kohus karistuseks KarS § 22 lg-te 1 ja 2 - KarS § 184 lg 2 p

2 järgi neli aastat ja kuus kuud vangistust. V. Komarovi ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldas

ringkonnakohus osaliselt, prokuröri apellatsiooni jättis rahuldamata.

5.1 Ringkonnakohus leidis, et kuigi apellatsioonid esitasid üksnes V. Komarov ja tema kaitsja, kuulub

maakohtu otsus süüdistatavate süüdimõistmises KarS § 214 teise lõike järgi tühistamisele kõigi

kolme süüdistatava suhtes. Süüdistust narkootikumide müümisele kihutamises ei ole vaja dubleerida

väljapressimise süüdistusega, sest viimane on kihutamisega hõlmatud. Kihutamine on teise isiku

kallutamine õigusvastasele teole ja ei ole oluline, mil viisil kallutamine toimus - see võib toimuda ka

ähvardamisega. Karistusseadustiku § 214 kui varavastane süütegu on hõlmatud KarS §-s 184

sätestatud süüteoga, kuna KarS § 214 teise lõikega ette nähtud sanktsioon on väiksem kui KarS § 184

teise lõike sanktsioon. Käesolevas asjas ei ole aga sanktsiooni suurus niivõrd oluline, vaid määrav on

süüdistus, millest nähtub, et süüdistatavate tegevus oli suunatud kannatanu narkootilise aine

müümisele kihutamisele. Eelnevast lähtudes ei nõustunud ringkonnakohus maakohtuga selles, et

süüdistatavad on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele süüteokoosseisule, vaid leidis, et

süüdistatavate tegu tuleb kvalifitseerida üksnes narkootikumide müümisele kihutamisena.

5.2 Samas ei ole alust V. Komarovi õigeksmõistmiseks süüdistuses KarS § 22 lg-te 1 ja 2 -

KarS § 184 lg 2 p 2 järgi. Maakohus on põhjendatult lugenud usaldusväärseks kannatanu ütlused ja

ebausaldusväärseteks süüdistatavate ütlused.

5.3 Maakohus on süüdistatavatele mõistetud karistusi nõuetekohaselt põhjendanud. Kuna ühegi

süüdistatava puhul ei ole tuvastatud karistust raskendavaid asjaolusid, neid ei ole varem narkokuriteo

toimepanemise eest karistatud ja tegemist on kolme narkootilise aine käitlemise episoodiga, mis

pandi toime neli aastat tagasi, on igati põhjendatud süüdistatavatele KarS § 184 teises lõikes ette

nähtud miinimummäära lähedaste karistuste mõistmine.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid prokurör K. Tamm, V. Komarovi kaitsja

A. Jaroslavski ja M. Kochetkovi kaitsja Tarmo Pilv. Riigikohtu 7. veebruari 2011. a määrustega võeti

prokuröri kassatsioon menetlusse, A. Jaroslavski kassatsioon jäeti menetlusse võtmata ning T. Pilve

kassatsioon jäeti läbi vaatamata ja tagastati esitajale.

7. Prokurör taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist süüdistatavate väljapressimise süüdistuses

õigeksmõistmise

ja

neile

mõistetud

karistuste

osas

ning

kriminaalasja

saatmist

Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

7.1 Prokuröri hinnangul tuleb süüdistatavate tegu kvalifitseerida ka väljapressimisena, sest

narkokuritegu ei hõlma varalise kasu üleandmise nõudmist. Käesoleval juhul nõudsid süüdistatavad

esialgu sõiduki üleandmist, võtsid selle siis kannatanult ära ja nõudsid lõpuks konkreetset

rahasummat. See tegevus ei kattu KarS §-s 184 kirjeldatud koosseisuga ja tuleb kvalifitseerida eraldi.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et süüdistatavad nõudsid kannatanult varalise kasu

üleandmist. Kassaator ei nõustu ka ringkonnakohtu seisukohaga, et kui kuriteole kihutatakse

ähvardamisega, tuleb tegu kvalifitseerida üksnes sellele süüteole kihutamisena.

7.2 Maakohus on süüdistatavatele mõistnud liiga leebed karistused ja ringkonnakohus ei ole

prokuröri poolt apellatsioonis esitatud karistuste raskendamise taotluse rahuldamata jätmist

põhjendanud. Käesolevas kriminaalasjas ei esine ühegi süüdistatava puhul karistust kergendavat

asjaolu. Raske on ette kujutada tõsisematel asjaoludel toime pandud narkokuritegu. Kohtud ei ole

arvestanud sellega, et kannatanult ei ole üksnes raha välja pressitud, vaid teda on varalise kasu

eesmärgil sunnitud toime panema esimese astme kuritegu. Samuti ei ole kohtud arvesse võtnud

kuriteo toimepanemise organiseeritust, mis väljendus selles, et narkootilise aine edasiandmiseks

kasutati spetsiaalseid peidukohti; et narkootilisel ainel oli erinev hind sõltuvalt sellest, kas selle eest

tasuti kohe või hiljem; et süüdistatavad nõudsid, et M. V. müüks narkootilist ainet Tartus, mitte Ida-

Virumaal ja et süüdistatavate tegutsemist iseloomustas hierarhilisus, st kogu tegevust juhtis

V. Komarov. Prokurör ei nõustu ka ringkonnakohtu seisukohaga, et nelja aasta möödumine kuriteo

toimepanemisest tingib süüdistatavatele leebema karistuse mõistmise.

8. Prokuröri kassatsioonile on esitanud vastuse M. Kochetkovi kaitsja T. Pilv, kes palub jätta

kassatsiooni

rahuldamata.

Kaitsja

nõustub

ringkonnakohtuga

selles,

et

süüdistuse

sisu

väljapressimises ja narkootikumide müümisele kihutamises seisneb samades tegudes. Ka leiab

kaitsja, et kohtud on M. Kochetkovile mõistetud karistust nõuetekohaselt põhjendanud -

M. Kochetkov on varem kriminaalkorras karistamata isik ja puudub alus talle KarS § 184 teises

lõikes ette nähtud sanktsiooni miinimummäärast oluliselt raskema karistuse mõistmiseks.

9. Riigikohtu istungil toetas Lõuna Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Marju Persidskaja

vanemprokurör K. Tamme kassatsiooni. Kaitsjad avaldasid arvamust, et kassatsioon tuleks jätta

rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Käesolevas kriminaalasjas süüdistatavatele etteheidetavad teod on võimalik jagada kolmeks.

Esiteks nõudsid kõik kolm süüdistatavat 2006. a oktoobris vägivalda kasutades kannatanult 30 000

krooni üleandmist ja võtsid talt ära auto, mille kohe ka tagastasid. Teiseks nõudsid süüdistatavad

6. detsembril 2006 vägivalda kasutades kannatanult 60 000 krooni tasumist narkootilise aine

müümise läbi. Kolmandaks omandas kannatanu süüdistatavate eespool kirjeldatud tegevuse

tulemusel J. Zemljakovilt ja M. Kochetkovilt 2006. a detsembris ja 2007. a veebruaris kolmel korral

narkootilist ainet ja andis seda edasi A. L.-ile ja P. P.-ile. Esimesena ja teisena kirjeldatud tegude osas

on prokurör esitanud süüdistuse väljapressimises ja narkootilise aine käitlemisele kihutamises ning

viimasena kirjeldatud teo osas J. Zemljakovile ja M. Kochetkovile süüdistuse narkootilise aine

käitlemises.

11. Tartu Maakohus tunnistaski süüdistatavad süüdi nii väljapressimises kui ka narkootilise aine

käitlemises, kvalifitseerides J. Zemljakovi ja M. Kochetkovi teod reaalkogumis vastavalt KarS § 184

lg 2 p-de 1 ja 2 ning KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ning KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 ja KarS § 214

lg 2 p 4 järgi ning V. Komarovi teod ideaalkogumis KarS § 22 lg 2 - KarS § 184 lg 2 p 2 ja KarS §

214 lg 2 p 4 järgi. Maakohtu otsusest nähtub, et kohus pidas teise episoodi osas väljapressimistegu ja

narkootiliste ainete müümisele kihutamist samaks teoks, mis vastab kahele eri süüteokoosseisule.

Ringkonnakohus aga tühistas maakohtu otsuse, olles küll seisukohal, et väljapressimine ja

narkootikumide müümisele kihutamine on käsitatav sama teona, kuid leides, et kvalifitseerida tuleb

süüdistatavate

tegevus

üksnes

narkootilise

aine

müümisele

kihutamisena.

Riigikohtu

kriminaalkolleegium ei nõustu selles küsimuses ringkonnakohtuga ja leiab, et ringkonnakohus on

ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust.

12. Väljapressimise süüdistuse kohaselt heidetakse süüdistatavatele ette seda, et nad nõudsid 2006. a

oktoobris kannatanult vägivalda kasutades esialgu 30 000 krooni üleandmist. 6. detsembril 2006

kasvas see summa kahekordseks ja süüdistatavad tegid kannatanule vägivalda kasutades ettepaneku,

et viimane müüks neilt saadud narkootikume ja kustutaks seeläbi oma "võlgnevuse" süüdistatavate

ees.

12.1 Lahendamaks süüdistatavate tegevusele antavat õiguslikku hinnangut, tuleb esmalt selgitada, kas

süüdistatavad panid toime ühe või mitu tegu. Ühe teoga on tegemist siis, kui koosseisu

realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku

elukäsitluse järgi ühtset käitumist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2008. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-15-08, p 15, samuti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. veebruari 2008. a

otsus väärteoasjas nr 3-1-1-1-08, p 5). Hindamaks, kas tegemist on ühe või mitme erineva teoga,

tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on

tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-

ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule

objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi eespool viidatud

otsus väärteoasjas nr 3-1-1-1-08, p 5). 2006. a oktoobris ja 6. detsembril 2006 toime pandud tegude

käsitamine ühe teona teoühtsuse mõttes on välistatud nende tegude ajalis-ruumilise eraldatuse tõttu:

kahe teo vahele jäi ligi kahekuuline ajavahemik, mistõttu ei ole lähtudes loomulikust elukäsitlusest

objektiivse kõrvaltvaataja jaoks tegemist ühtse käitumisega.

12.2 Nagu eelnevalt märgitud, nõudsid süüdistatavad kannatanult esmalt vägivalda kasutades 30 000

krooni tasumist, hiljem aga sõnastasid oma nõude ümber, st nõudsid, et kannatanu müüks nende

kaudu "võla" kustutamiseks narkootikume. Kuigi esmapilgul näib, et viimasel juhul nõudsid

süüdistatavad kannatanult tasuta töö tegemist, millisele järeldusele jõudis ka maakohus, tuleneb nii

maa- kui ka ringkonnakohtu poolt tuvastatust (V kd tl 214 ja VI kd tl 112 pöördel), et tegelikult

nõudsid süüdistatavad kannatanult selle raha üleandmist, mille ta süüdistatavatelt saadud

narkootikumide vahendamise eest teenima pidi. Seega esitasid süüdistatavad kannatanule nõude,

mille sisuks oli 60 000 krooni tasumine, mistõttu nõude sõnastamine selliselt, et kannatanu peab

nende kaudu müüma narkootikume, ei oma tähtsust. Kuna süüdistavate nõue sisuliselt ei muutunud,

st pärast konkreetse rahasumma nõudmist nõudsid nad, et kannatanu annaks neile raha, mis ta

narkootikumide müügist saab, tuleb süüdistatavate 2006. a oktoobris ja 6. detsembril 2006 toime

pandud tegusid käsitada jätkuva süüteona KarS § 214 järgi. Riigikohtu praktika kohaselt on jätkuv

süütegu ühtsest tahtlusest kantud, reeglina ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel

viisil toimepandud süütegu (Riigikohtu 1. aprilli 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-04, p 13.1).

13. Et süüdistatavad nõudsid 6. detsembril 2006 kannatanult vägivallaga 60 000 krooni tasumist,

milleks kannatanu pidi nende vahendusel narkootilist ainet müüma, tõusetub õigustatult küsimus, kas

süüdistatavate tegu tuleb selles osas kvalifitseerida ka narkootilise aine müümisele kihutamisena.

13.1 Kuna süüdistatavad kutsusid kannatanus esile tahtluse narkootilist ainet müüa sellega, et nõudsid

vägivalda kasutades temalt 60 000 krooni tasumist, tuleb eespool kirjeldatud senist Riigikohtu

praktikat arvestades asuda seisukohale, et tegemist on objektiivse kõrvaltvaataja jaoks ühtse

käitumisega, st ühe teona. Lähtudes käesoleva otsuse punktis 12.2 toodust on see tegu kvalifitseeritav

KarS § 214 järgi. Lisaks on see tegu kvalifitseeritav ka KarS § 22 lg 2 - KarS § 184 järgi, kuna

käesolevas asjas on olemas põhitegu - kannatanu pani toime suures koguses narkootilise aine korduva

käitlemise - ja tõendatud on, et tahtluse narkootilist ainet müüa tekitasid kannatanule süüdistatavad,

kasutades selleks vägivalda. Kihutamistegu võib seisneda mistahes teos, sealhulgas ka ähvardamises

ja vägivalla kasutamises.

13.2 Asudes seisukohale, et süüdistatavate 6. detsembri 2006. a tegu on põhimõtteliselt

kvalifitseeritav nii KarS § 214 kui ka KarS § 22 lg 2 - § 184 järgi, tuleb viimasena vastata küsimusele

võimalikust seadusainsusest ehk sellest, kas kahest iseenesest kohaldamisele kuuluvast ja

ideaalkogumi moodustada võivast koosseisust (KarS § 214 ja § 184) hõlmab üks kogu juhtunu

ebaõiguse või mitte. Ringkonnakohus on vastanud sellele küsimusele jaatavalt, asudes seisukohale, et

süüdistatavate tegevus on kvalifitseeritav üksnes narkootilise aine käitlemisele kihutamisena.

13.3 Kriminaalkolleegium leiab aga, et käesolevas kriminaalasjas tuleb seadusainsust eitada.

Karistusseadustiku § 184 ei ole KarS § 214 suhtes erinorm, mistõttu tegemist ei saa olla

seadusainsusega spetsiaalsuse tähenduses. Karistusseadustiku § 214 ja § 184 kaitsevad erinevaid

õigushüvesid - kui KarS §-ga 214 kaitstavaks õigushüvedeks on vara ja isikuvabadus, siis KarS § 184

järgi kaitstavaks õigushüveks on rahvatervis. Seetõttu ei saa asuda seisukohale, et KarS §-ga 184

kaitseb õigushüve märksa intensiivsema või kaugemasse staadiumisse jõudnud ründe eest kui KarS §

214, mis on eelduseks subsidiaarsuse jaatamisele. Kuna väljapressimine seisneb ründes isiku vastu,

nõudmaks talt varalise kasu üleandmist, narkootilise aine müümisele kihutamine aga isikule tahtluse

tekitamist levitada keelatud ainet, on tegemist tegudega, millel on täiesti erinev ebaõigussisu, mistõttu

ei saa asuda seisukohale, KarS §-s 184 sätestatud koosseis hõlmab kogu süüdistatavate teo ebaõiguse.

Seega on välistatud ka konsumeerimine. Eelnevast lähtudes ei nõustu kriminaalkolleegium

ringkonnakohtuga selles, et maakohus on süüdistatavad lisaks narkosüüteole kihutamisele

põhjendamatult süüdi tunnistanud väljapressimises.

14. Pärast võimaliku seadusainsuse küsimuse lahendamist 2006. a oktoobri ja 6. detsembri 2006. a

tegude osas tuleb käsitleda ka süüdistuses kirjeldatud kolmandat episoodi, mille kohaselt heidetakse

J. Zemljakovile ja M. Kochetkovile ette, et kannatanu omandas neilt 2006. a detsembris ja 2007. a

veebruaris kolmel korral narkootilist ainet ja andis seda edasi A. L.-ile ja P. P.-ile. Seejuures tuleb

arvestada, et lähtudes subsidiaarsuse põhimõttest neeldub kihutamistegu täideviimises, s.o

narkootilise aine käitlemisele kihutamine narkootilise aine käitlemises.

15. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 2. detsembri 2010. a otsuse täies ulatuses ning saadab

kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

16. J. Zemljakovi kaitsja Sergei Politšev esitas pärast Riigikohtu istungi lõppu taotluse kaitsjatasu

kindlaksmääramiseks summas 199,35 eurot. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt peab

määratud kaitsja esitama taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks enne kohtu siirdumist

nõupidamistuppa (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. juuni 2007. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-

20-07, p 4). Taotluse esitamine pärast kohtu lahkumist nõupidamistuppa ei ole lubatav, mille tõttu

tuleb hilinenult esitatud taotlus jätta läbi vaatamata (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. septembri

2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-76-09, p 12). Arvestades asjaolu, et S. Politšev esitas taotluse

kaitsjatasu

kindlaksmääramiseks

pärast

seda,

kui

Riigikohtu

kriminaalkolleegium

oli

nõupidamistuppa lahkunud, tuleb tema taotlus jätta läbi vaatamata.

Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Lea Kivi