3-1-1-27-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-27-11

Määruse kuupäev

20. aprill 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

A.F-i kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa määruskaebus Tartu

Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2011. a määruse peale, millega jäeti

tema kaebus Viru Maakohtu 23. detsembri 2010. a määruse peale

läbi vaatamata

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2011. a määrus kriminaalasjas

nr 1-10-2392

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.F-i kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Viru Ringkonnaprokuratuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

6. aprill 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2011. a määrus ja saata A.F-i kaitsja vandeadvokaat Anti

Aasmaa määruskaebus Viru Maakohtu 23. detsembri 2010. a määruse peale uueks arutamiseks Tartu

Ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Määrata OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks A.F-ile Riigikohtu

määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 57 (viiskümmend seitse) eurot ja 53 (viiskümmend kolm) senti

(sh käibemaks 9 eurot ja 59 senti).

4. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 1. detsembri 2010. a otsusega A.F-i, Andres Assoni, H.N-i ja E.S-i kriminaalasjas tunnistati A.F süüdi

KarS § 200 lg 1 järgi ja teda karistati kaheaastase vangistusega. Samuti tunnistati A.F süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 5, 7, 8 ja

9 järgi ja teda karistati vangistusega üheks aastaks ja kaheksaks kuuks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõisteti A.F-ile

liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel kolm aastat vangistust. Karistusseadustiku § 65 lg-st 1 ja § 64

lg-st 1 lähtudes mõisteti A.F-ile varasema otsusega ja kõne all oleva otsusega mõistetud karistuste liitmise teel karistuseks

kolm aastat vangistust. Sellest arvati KarS § 68 lg 1 alusel maha eelvangistuses viibitud aeg üks kuu ja 19 päeva vangistust,

mõistes lõplikuks karistuseks kaks aastat kümme kuud ja 11 päeva vangistust. Kannatanu M. S.-i tsiviilhagi summas 200

100 krooni rahuldati osaliselt ja mõisteti A.F-ilt, temal vahendite puudumise korral tema emalt L. Š.-lt, M. S.-i kasuks välja

100 krooni. Viru Maakohus kuulutas otsuse lõpposa 1. detsembril 2010 ja kuna ükski kohtumenetluse pool apellatsiooni

esitamise soovist kohtule ei teatanud, jõustus otsus 9. detsembril 2010.

2. 22. detsembril 2010 laekus maakohtule kannatanu M. S.-i apellatsiooniteade, milles kannatanu palus apellatsioonitähtaeg

ennistada, kuna ta sai kohtuotsuse tegemisest teada alles 16. detsembril 2010.

3. Maakohus rahuldas 23. detsembri 2010. a määrusega kannatanu taotluse ja ennistas apellatsioonitähtaja. Määruse

põhjenduste kohaselt kuulub M. S.-i taotlus apellatsioonitähtaja ennistamiseks rahuldamisele, kuna ta ei võtnud osa

kohtuotsuse kuulutamisest ja toimikust nähtub, et kohus ei saatnud talle pärast kohtuotsuse kuulutamist kohtulahendi

koopiat, et tal oleks võimalus oma kaebeõigust realiseerida. M. S.-ile saadeti jõustunud kohtuotsuse ärakiri alles

13. detsembril 2010, mil tehti toiminguid selle otsuse täitmisele pööramiseks.

4. Viru Maakohtu määruse peale esitas kaebuse A.F-i kaitsja A. Aasmaa, kes taotles maakohtu määruse tühistamist ja M.

S.-i taotluse rahuldamata jätmist. Kaitsja märkis, et menetlusosalise hooletus ei ole apellatsioonitähtaja ennistamise alus. M.

S. teadis, millal kohtuotsus kuulutatakse ja tal oli võimalus sellest osa võtta. Kaitsja esitas määruskaebuses ka taotluse

määrata kindlaks õigusabi tasu summas 900 krooni (sh käibemaks 20%).

5. Ringkonnakohus jättis 18. jaanuari 2011. a määrusega KrMS § 323 lg 2 p-st 2, § 326 lg-st 2 ja §-st 390 lähtudes A.F-i

kaitsja määruskaebuse läbi vaatamata. Ringkonnakohus märkis, et tulenevalt KrMS § 384 lg-st 1 on määruskaebuse

esitamise õigus kohtumenetluse poolel, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Käesolevas asjas

ennistas maakohus apellatsiooni esitamise tähtaja, millega A.F-i õigusi ja seaduslikke huve ei piiratud.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Ringkonnakohtu määruse peale on kaebuse esitanud süüdistatava kaitsja, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist

ja asja saatmist uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Kaitsja hinnangul on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt

määrus, millega ennistatakse kannatanu apellatsiooni esitamise tähtaeg, ei riiva süüdistatava huve. Kuna maakohus rahuldas

kannatanu M. S.-i tsiviilhagi A.F-i vastu ainult osaliselt, võib eeldada, et kannatanu soovib esitada apellatsiooni just selle

peale, mis tähendab, et maakohtu otsustus apellatsioonitähtaeg ennistada puudutab A.F. Käesolevas asjas riivab

apellatsioonitähtaja ennistamine A.F-i õigust asja arutamisele mõistliku aja jooksul ja õiguskindlust, mis tal tekkis seoses

kohtuotsuse jõustumisega. Ühtlasi märgib kaitsja, et ringkonnakohus on põhjendamatult jätnud hindamata kaitsja poolt

esitatud riigi õigusabi tasu kindlaksmääramise taotluse summas 900 krooni.

7. Vastuses määruskaebusele leiab Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo, et A.F-i kaitsja poolt märgitu

väärib tähelepanu. Kriminaalmenetluse seadustiku § 384 lg 1 kohaselt on kohtumenetluse poolel tingimusteta õigus esitada

maakohtu määruse peale määruskaebus ja vaid menetlusvälise isiku õigus määruskaebuse esitamisele on pandud sõltuvusse

tingimusest, et kohtumäärusega on piiratud tema õigusi ja seaduslikke huve. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu seisukohaga,

et kannatanu kaebeõiguse ennistamine ei riku süüdistatava õigusi ega seaduslikke huve. Kuna kannatanu esitas süüdistatava

vastu märkimisväärse suurusega tsiviilhagi, mille maakohus valdavas osas rahuldamata jättis, on kannatanu võimalik

apellatsioonkaebus seotud just tsiviilhagiga ja on seega suunatud A.F-i vastu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud KrMS § 384 lg-s 1 sätestatut. Kõne

all oleva sätte kohaselt on maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus kohtumenetluse pooltel, samuti

menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Kriminaalmenetluse

seadustiku § 384 lg 1 sõnastusest nähtub selgelt, et erinevalt menetlusvälise isiku kaebeõigusest ei ole kohtumenetluse

poole kaebeõigus sõltuv sellest, kas kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Riigikohtu praktikas ei

ole KrMS § 384 lg-s 1 sätestatud määruskaebuse esitamise õigust käsitletud, küll aga on KrMS § 384 lg-s 2 sätestatud

õigust esitada määruskaebus tõlgendatud selliselt, et KrMS § 384 lg 2 kohaselt on ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse esitamise õigus KrMS § 344 lg-s 3 loetletud isikutel või menetlusvälisel isikul advokaadi vahendusel, kui

määrusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. veebruari 2010. a määrus

kriminaalasjas nr 3-1-1-9-10, p 7).

9. Käesolevas asjas esitas ringkonnakohtule määruskaebuse süüdistatava A.F-i kaitsja, kes on KrMS § 17 lg-st 1 lähtudes

kohtumenetluse pool ja seega isik, kellel on KrMS § 384 lg-st 1 tulenevalt õigus määruskaebus esitada. Seetõttu on

ringkonnakohus jätnud alusetult tema kaebuse KrMS § 323 lg 2 p-le 2, § 326 lg-le 2 ja §-le 390 viidates läbi vaatamata.

Eelnevast lähtudes on ringkonnakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mis tingib

KrMS § 390 lg-st 1, § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 lähtudes Tartu Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2011. a määruse tühistamise ja

kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise Tartu Ringkonnakohtule.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub määruskaebuse esitajaga selles, et ringkonnakohus on põhjendamatult jätnud

tähelepanuta kaitsja taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks. Lähtudes KrMS § 390 lg-st 1, § 342 lg-st 1 ja § 306

lg 1 p-st 14 peab ringkonnakohus määruse koostamisel lahendama muu hulgas küsimused, millised on kriminaalmenetluse

kulud ja kelle kanda need jäävad. Kriminaalmenetluse seadustiku § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks kaitsjale

määratud tasu ja kulud, mis on põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Seega tulnuks ringkonnakohtul esmalt teha otsustus A.F-i

kaitsja poolt taotletud õigusabi tasu kindlaksmääramise kohta, lähtudes seejuures riigi õigusabi seaduse § 22 lg-s 7

märgitust, seejärel aga oleks ringkonnakohus pidanud KrMS § 187 alusel otsustama, kelle kanda see menetluskulu jääb.

11. A.F-i kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks ringkonnakohtu määruse peale kaebuse

koostamisele kulunud kolme pooltunni eest OÜ-le Advokaadibüroo Anti Aasmaa summas 57 eurot ja 53 senti (sh

käibemaks 9 eurot ja 59 senti). Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse

§ 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse punktidest 2 ja 23 rahuldada.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 187 lg-st 1 lähtudes tuleb see menetluskulu jätta Eesti Vabariigi kanda.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Lea Kivi