3-1-1-29-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-29-11

Otsuse kuupäev

20. aprill 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Väärteoasi Electrocomp Eesti OÜ süüdistuses pakendiseaduse

§ 29 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28. oktoobri 2010. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-10-1940

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Keskkonnainspektsioon

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

23. märts 2011, suuline menetlus

Istungil osalenud isikud

Kohtumenetluse pooled kohtuistungile ei ilmunud

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 28. oktoobri 2010. a otsus ja lõpetada väärteomenetlus

Electrocomp Eesti OÜ suhtes väärteomenetluse seadustiku § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse

kaalutlusel.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnainspektsiooni 4. juuni 2010. a otsusega karistati Electrocomp Eesti OÜ-d

pakendiseaduse (PakS) § 29 lg 2 järgi pakendijäätmete taaskasutamise kohustuse täitmata jätmise eest

rahatrahviga 1200 krooni. Nimelt rikkus äriühing 1. jaanuarist 2009. a kuni 31. märtsini 2010. a PakS

§ 16 lg 1 nõudeid, kuna ei kogunud turule lastud pakendatud kauba pakendeid, ei taaskasutanud neid

selliselt, et täidetud oleksid PakS §-s 36 sätestatud taaskasutuse sihtarvud, ega kandnud sellest

tulenevaid kulusid. Electrocomp Eesti OÜ jättis eelnimetatud kohustuse täitmata kuni 75 kg papp-

pakendite osas. Äriühingu huvides jättis eelnimetatud kohustuse täitmata juhatuse liige Indrek Linde.

2. Väärteootsuse peale esitas menetlusaluse isiku esindaja I. Linde kaebuse. Ta tunnistas küll

rikkumist, kuid palus vähendada trahvi suurust. I. Linde viis kokkuleppel Electrocomp Eesti OÜ

asukohaks oleva büroohoone omaniku S AS-ga pakendid hoone hoovil olevasse MTÜ Eesti

Pakendiringlus kogumiskasti. Menetlusalune isik ei olnud teadlik, et sedavõrd väikeste koguste korral

(5 kg papp-pakendeid kuus) tuleb sõlmida pakendite kogumise leping. Kohe pärast

Keskkonnainspektsiooni kontrollkäiku sõlmis Electrocomp Eesti OÜ MTÜ-ga Eesti Pakendiringlus

vastava lepingu.

3. Harju Maakohtu 28. oktoobri 2010. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt. Kohus tühistas

väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel kohtuvälise menetleja otsuse

väärteotunnuste puudumise tõttu menetlusaluse isiku teos. Kohus märkis, et juriidilist isikut saab

karistada üksnes siis, kui eelnevalt on tuvastatud pädeva füüsilise isiku süüline tegu. Kohtuvälise

menetleja otsuse kohaselt on peetud õigusvastaselt käitunud füüsiliseks isikuks Electrocomp Eesti

OÜ juhatuse liiget I. Lindet. Äriühingu juhatuses on aga veel teinegi inimene - E. J. H.

Keskkonnainspektsioon ei ole välja selgitanud juhatuse liikmete omavahelist tööjaotust. On võimalik,

et pakendiseadusest tulenevate kohustuste täitmine ei olnudki I. Linde ülesanne. Kohtuväline

menetleja oleks pidanud üheselt välja selgitama, millise füüsilise isiku kohustus oli pakenditega

tegelemine. Selle asjaolu tuvastamisest ei saa loobuda põhjusel, et E. J. H. elab Soomes, või

seepärast, et I. Linde kinnitusel oli see tema kohustus. Lisaks ei selgu kiirmenetluse otsusest ka seda,

millise konkreetse nõutava teo juhatuse liige tegemata jättis. Samuti ei ole selge, kas menetlusalust

isikut karistati tegevuse või tegevusetuse eest. Loetletud puudusi ei ole võimalik kohtumenetluses

kõrvaldada ja seetõttu tuleb väärteomenetlus lõpetada.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas Keskkonnainspektsioon kassatsiooni, taotledes maakohtu

otsuse tühistamist ja kiirmenetluse otsuse jõustamist. Kassaatori hinnangul ilmneb kogutud

tõenditest, et just I. Linde oleks pidanud pakendiringlusega tegelema. Nimelt selgitas I. Linde

ülekuulamisel, et ettevõtte tegevust Eestis juhib tema ainuisikuliselt ja E. J. H.-l puudub ettevõtte

tegevusega Eestis igasugune seos. Maakohus on rikkunud tõendite erapooletu hindamise põhimõtet ja

jätnud I. Linde asjakohased ütlused alusetult arvesse võtmata, rikkudes sellega VTMS § 150 lg 2.

Samuti leiab kassaator, et väärteokoosseisule vastava teo osas menetlust lõpetades on kohus

kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

5. Käesoleva väärteomenetluse raames on 2. juunil 2010. a koostatud Electrocomp Eesti OÜ

ülekuulamise protokoll (väärteotoimik, lk 3). Menetlusaluse isiku nimel on andnud ütlusi

Electrocomp Eesti OÜ esindaja I. Linde. Protokolli kohaselt saadeti talle küsimused e-posti teel

5. mail 2010. a. Nii sisaldabki väärteotoimik 78 leheküljel I. Linde ja Keskkonnainspektsiooni

vaneminspektori Merili Ringi vahelise elektroonilise kirjavahetuse väljatrükki (väärteomenetluse

toimik, lk 8-85).

6. Väärteomenetluse seadustiku § 56 lg 2 p-st 1 tuleneb, et menetlusaluse isiku ülekuulamise

protokollis märgitakse ütluste andmise koht ja kuupäev. See formuleering viitab seadusandja soovile,

et ülekuulamine viidaks läbi füüsiliselt vahetus vormis. Kriminaalkolleegiumil ei ole kahtlust, et

süüteomenetluse seadustikes peetakse ülekuulamise ja sealhulgas ka kahtlustatava ning menetlusaluse

isiku ülekuulamise kui uurimistoimingu all silmas ülekuulaja ja ülekuulatava nn silmast silma vahetut

kohtumist ja suhtlemist. Vaid sellisel suhtlemisel on tegelikult võimalik järgida kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) §-s 75 ning § 68 lg-tes 3-6 sätestatut. Nii näiteks on võimatu ette kujutada, kuidas

saab ilma vahetu kohtumiseta teha ülekuulatavale ettepanek anda vabalt jutustades ütlusi (KrMS § 75

lg 3) või kuidas saab kontrollida, et ülekuulatav kasutab ütluste andmisel märkmeid ja muid

dokumente tõepoolest vaid arvandmete ning nimede ja muude raskesti meelespeetavate andmete

edastamiseks (KrMS § 68 lg 3). Eelöeldu tähendab ühtlasi seda, et ülekuulamisena ei saa käsitada

elektronposti vahendusel asetleidnud menetleja ja menetlusaluse isiku suhtlemist. Muu hulgas on

võimatu ette kujutada, kuidas tagada elektroonilisel suhtlemisel KrMS § 34 lg 1 p-s 5 sätestatud

kahtlustatava õigust olla üle kuulatud kaitsja juuresolekul. Samuti ei võimalda kõnealune

elektrooniline suhtlemine menetlejal efektiivselt realiseerida ülekuulamise taktikasoovitusi ja

analüüsida vastuste tõepärasust lähtuvalt näiteks edastatava teabe struktuurist või ka kehakeele

eripärast. Ka on vahetu ja suulise ülekuulamise korral minimeeritud oht, et keegi võib ütluste andjat

mingil moel mõjutada. Samuti välistatakse suuresti võimalus, et ütlusi annab õige isiku asemel keegi

teine. Elektronpostiga korraldatav ülekuulamine on aga neile ohtudele avatud, kuivõrd elektronkirja

koostades võib vastajat mõjutada mõni muu isik või võib keegi teine suisa ülekuulatava asemel ise

vastata. M. Ring selgitas maakohtu istungil, et elektronpostiga saadeti küsimused seetõttu, et

telefonivestluse põhjal tundus I. Lindel olevat kiire aeg. Kriminaalkolleegium märgib, et eelnevalt

välja toodud ütluste usaldusväärsust puudutavad ohud on sedavõrd tõsised, et neid ei kaalu üles

menetleja soov tulla ülekuulatavale viimase ajanappuse tõttu vastu ja mitte korraldada aeganõudvat

vahetut ülekuulamist.

7. Samuti andis M. Ring maakohtu istungil ütlusi, et ka menetlusaluse isiku õigusi ja kohustusi

selgitati I. Lindele elektrooniliselt (tl 13). Samas ei ole viidatud elektronkirjade väljatrüki pinnalt

võimalik mõista, millal ja millise e-kirjaga I. Lindele VTMS §-s 19 sisalduvaid õigusi tutvustati.

Seetõttu on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

8. Täiendavalt tuleb märkida, et ka õiguste ja kohustuste tutvustamist menetlusalusele isikule ei saa

viia läbi elektronposti teel. Õiguste ja kohustuste tutvustamine menetlusalusele isikule ei tohi olla

pelk formaalsus, vaid isikule väärteomenetlust puudutava asjakohase teabe sisuline edastamine.

Õigusi ja kohustusi sisaldava teabe saatmine elektronkirja tekstis või selle manuses koos muu

väärteomenetlust puudutava infoga võib tuua endaga kaasa olukorra, kus menetlusalune isik ei pööra

sellele teabele vajalikku tähelepanu. Õiguste ja kohustuste tutvustamine hõlmab endas ka

menetlusaluse isiku võimalust saada menetleja käest lisainformatsiooni oma menetluslike õiguste ja

kohustuste kohta. Elektronposti teel saadetud info korral efektiivne lisateabe küsimise võimalus

menetlusalusel isikul aga puudub. Seega ei ole elektronposti abil menetlusalusele isikule võimalik

tema õigusi ja kohustusi efektiivselt tutvustada ning sel moel toimimine rikub tema kaitseõigust.

II

9. Maakohus on väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetanud, kuivõrd kohtu hinnangul ei

ole üheselt tuvastatud, milline füüsiline isik juriidilisest isikust menetlusaluse isiku huvides väärteo

toime pani. Kohtu hinnangul ei saa nimetatud asjaolu tuvastada üksnes I. Linde ütluste pinnalt, et

pakendite taaskasutuse eest vastutab üksnes tema, kuivõrd Soomes elaval E. H.-l ei ole Electrocomp

Eesti OÜ igapäevase tegevusega mingit sidet.

10. Eelnevast tulenevalt ei saa küll tugineda I. Linde poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele, ent

ka maakohtu istungil ütlusi andes on I. Linde kinnitanud, et tema ei ole ainuke juhatuse liige. Sellest

lähtuvalt juhib kriminaalkolleegium tähelepanu sellele, et tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS §-st 63 ei

ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja et kohus hindab tõendeid nende kogumis oma

siseveendumuse kohaselt. Nimetatud sättest tuleneva tõendite vaba hindamise põhimõtte alusel ei ole

võimalik öelda, et iga väärteomenetluse korral, kus on menetlusaluseks isikuks juriidiline isik, on

juriidilise isiku kõigi juhatuse liikmete ülekuulamine obligatoorne. Vastavalt äriseadustiku § 180 lg-le

2 ei ole osaühingu juhatuse liikmete arv piiratud. Seega on mõeldav, et osaühingul on palju juhatuse

liikmeid, kelle kõigi ülekuulamine ei pruugi mingi asjaolu tõendatuse seisukohalt midagi uut juurde

anda. Kui juba üks juhatuse liige annab tõendamiseseme asjaolu kohta ammendavaid ütlusi ja

menetleja oma siseveendumuse kohaselt neid usub, saabki seda asjaolu lugeda tõendatuks VTMS § 2

ja KrMS § 60 lg 2 mõttes.

11. Kriminaalkolleegium juhib tähelepanu ka VTMS § 123 lg-st 2 tulenevale uurimispõhimõttele,

mille kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest,

kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Juhul kui maakohtu hinnangul ei saanud üksnes I. Linde ütluste põhjal teha järeldust, et just tema

ülesanne oli tegeleda pakendite taaskasutamisega, oleks maakohus saanud ise teha E. J. H.

ülekuulamise. Kriminaalkolleegium ei nõustu maakohtu väitega, et selle välistab VTMS § 87, mille

kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud

ulatuses. Tõepoolest peab asjaolu, milline juhtivtöötaja või organ on pannud juriidilise isiku huvides

toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo, olema ära toodud juba väärteoprotokollis,

kiirmenetluse puhul aga kiirmenetluse otsuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2005. a

otsus asjas nr 3-1-1-9-05, p 10 ja 10. aprilli 2006. a otsus nr 3-1-1-7-06, p 10). Käesoleval juhul

tulenebki kiirmenetluse otsusest, et füüsilise isikuna pani PakS §-le 29 vastava teo toime I. Linde.

Seega oleks maakohus saanud kahtluse tekkimise korral ise E. H.-d üle kuulata. Puudusi

kõrvaldamata jättes ja selle asemel VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetlust lõpetades on

maakohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

12. Kriminaalkolleegium juhib tähelepanu ka maakohtu ekslikule on väitele, nagu ei selguks

väärteoasja materjalidest, kas menetlusalust isikut karistati tegevuse või tegevusetuse eest. Kuna

PakS § 29 näeb ette karistuse pakendijäätmete taaskasutamise kohustuse täitmata jätmise eest,

kujutab see endast ehtsat tegevusetusdelikti ja väär on tõstatada küsimust, kas selle sätte järgi saab

karistada isikut, kelle tegu saab pidada tegevuseks KarS § 12 lg 2 mõttes.

13. I. Linde andis maakohtu istungil järgmisi ütlusi. Electrocomp Eesti OÜ ei kogunud turule lastud

pakendeid kokku pakendiseaduse nõuete kohaselt. Kahe aasta jooksul jäi korrektselt kokku kogumata

u 75 kg papp-pakendeid. I. Linde ei teadnud, et ka sedavõrd väikese pakendikoguse korral tuleb

sõlmida pakendikogumise leping taaskasutusorganisatsiooniga. Kokkuleppel Electrocomp Eesti OÜ

asukohaks oleva büroohoone omaniku AS-i S juhatuse liikme Tõnu Saviga viis I. Linde aga pakendid

taaskasutusorganisatsiooniga

liitunud

AS-i

S

pakendikogumise

konteinerisse.

Pärast

Keskkonnainspektsiooni poolset Electrocomp Eesti OÜ tegevuse vastavuse kontrollimist

pakendiseaduse nõuetele 31. märtsil 2010. a sõlmis Electrocomp Eesti OÜ lepingu

taaskasutusorganisatsiooniga, kellele ta pidi tasuma teenuse pakkumise eest kaheksa krooni aastas.

Nimetatud ütlusi kohtuväline menetleja kahtluse alla ei sea ja neile on tuginenud ka maakohus otsust

tehes.

14. Samas leiab kriminaalkolleegium, et menetlusaluse isiku süü ei ole suur. Menetlusalune isik eksis

pakendiseaduse nõuete vastu üksnes mõne kilogrammi pakendite osas kuus. Samas kasutas I. Linde

pakendite ladustamiseks taaskasutusorganisatsiooniga liitunud pakendiettevõtja konteinerit. Kohe

pärast Keskkonnainspektsiooni kontrolli viis menetlusalune isik oma tegevuse pakendiseadusega

kooskõlla. Süü väiksus tuleneb ka asjaolust, et menetlusalune isik oli keelueksimuses KarS § 39

tähenduses, sest I. Linde ei olnud taaskasutusorganisatsiooniga liitumise kohustusest teadlik. Kuivõrd

Electrocomp Eesti OÜ pidevalt pakendeid käitleva ettevõtjana oleks pidanud end pakendiseaduse

regulatsiooniga kurssi viima, oli eksimus menetlusaluse isiku jaoks välditav. Välditavas

keelueksimuses toime pandud teo puhul on aga isiku süü tulenevalt KarS § 39 lg-st 2 väiksem kui

olukorras, kus isik paneb teo toime selle keelatusest teadlik olles.

Väärteomenetluse seadustiku § 30 lg 1 p-st 1 tulenevalt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse

kaalutlusel.

Menetluse

otstarbekuse

kaalutlusel

lõpetamise

kriteeriumid

saab

tuletada

kriminaalmenetlusõigusest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. detsembri 2003. a otsus asjas nr 3-1-

1-146-03, p 8 ja 25. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-105-09, p 11). KrMS §-s 202 kriminaalasja

menetlejale antud õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena, mille

eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse

välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt

mittemõõdukas (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-85-04, p-d

15 ja 16 ning 24. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-9-07, p 9.3). Otstarbekuse kaalutlusel võib

menetluse lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua

asja menetlemist. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on praegusel juhul VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel

väärteomenetluse lõpetamise tingimused täidetud. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et käesoleval

juhul tuleb väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel lõpetada.

15. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4 ja § 30 lg 1 p-st 1 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 28. oktoobri 2010. a otsuse Electrocomp Eesti OÜ väärteoasjas

PakS § 29 lg 2 järgi ja lõpetab väärteomenetluse Electrocomp Eesti OÜ suhtes otstarbekuse

kaalutlusel. Kassatsiooni rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt.

Eerik Kergandberg, Jüri ilvest, Ott Järvesaar