3-2-1-21-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-21-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. aprill 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

AS SEB Pank hagi Margea Invest Osaühingu ja SIA Rioksa

vastu nõude tunnustamiseks Osaühingu TR Majad

(pankrotis) pankrotimenetluses ja nõuet tagava pandiõiguse

tunnustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 12. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-18932

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

SIA Rioksa kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

25 000 krooni (1597 eurot ja 79 senti)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS SEB Pank (registrikood 10004252), esindaja

vandeadvokaat Jaanus Mody

Kostja Margea Invest Osaühing (registrikood 10974654)

Kostja SIA Rioksa (Läti registrikood 40003659987), esindaja

vandeadvokaat Kaimo Räppo

Asja läbivaatamise kuupäev

21. märts 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 12. novembri 2010. a otsus (tsiviilasi nr 2-09-18932) osas,

millega tunnustati AS SEB Pank 10 175 451 krooni 60 sendi (650 328 (kuussada viiskümmend

tuhat kolmsada kakskümmend kaheksa) eurot 22 (kakskümmend kaks) senti) suurust

leppetrahvi nõuet Osaühingu TR Majad (pankrotis) pankrotimenetluses pandiga tagatud

nõudena. Teha selles osas uus otsus, millega tunnustada nimetatud nõuet Osaühingu TR Majad

(pankrotis) pankrotimenetluses muu tähtaegselt esitatud tunnustatud nõudena. Samuti

tühistada ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

3.1. Tunnustada AS SEB Pank 212 539 326 krooni 95 sendi (13 583 704 (kolmteist miljonit

viissada kaheksakümmend kolm tuhat seitsesada neli) eurot 4 senti) suurust nõuet Osaühingu

TR Majad (pankrotis) pankrotimenetluses pandiga tagatud nõudena.

3.2. Tunnustada AS SEB Pank 10 175 451 krooni 60 sendi (650 328 (kuussada viiskümmend

tuhat kolmsada kakskümmend kaheksa) eurot 22 (kakskümmend kaks) senti) suurust nõuet

Osaühingu TR Majad (pankrotis) pankrotimenetluses muu tähtaegselt esitatud tunnustatud

nõudena.

3.3. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 95% solidaarselt Margea

Invest Osaühingu ja SIA Rioksa kanda ja 5% AS SEB Pank kanda. Jätta kassatsiooniastme

menetluskuludest 95% SIA Rioksa kanda ja 5% AS SEB Pank kanda.

4. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

5. Tagastada MAQS Law Firm Advokaadibüroo OÜ-le 10. jaanuaril ja 21. veebruaril 2011 SIA

Rioksa kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon, kokku 2600 (kaks tuhat kuussada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS SEB Pank (hageja) esitas 28. aprillil 2009 Viru Maakohtule hagi Margea Invest Osaühingu

(kostja I) ja SIA Rioksa (kostja II) vastu 222 714 778 krooni suuruse nõude tunnustamiseks

Osaühingu TR Majad (pankrotis) (võlgnik) pankrotimenetluses ja pandiõiguse tunnustamiseks.

28. novembril 2008 kuulutati välja võlgniku pankrot. Hageja esitas pankrotihaldurile

222 714 778 krooni suuruse nõude. 26. märtsil 2009 toimus võlgniku nõuete kaitsmise koosolek.

Hageja nõue jäi tunnustamata, sest kostjad vaidlesid sellele vastu. Kostja II kaasati kohtumenetlusse

kostjana pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 järgi juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et

tema vastuväiteid nõudele tulnuks siiski võlausaldaja vastuväitena arvestada.

Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue võlgnikuga sõlmitud võlakirjaemissiooni korraldamise

lepingust (edaspidi leping) ja finantstagatise lepingust (edaspidi pandileping).

Lepingu järgi emiteeris võlgnik 10 000 võlakirja nimiväärtusega 1000 eurot (15 646 krooni 60 senti)

ja hageja pidi korraldama lepingus ja selle lisades kokkulepitud tingimustel võlakirjade

esmalevitamise, nende kandmise investorite väätpaberikontodele ja võlakirjade kustutamise Eesti

väärtpaberite registrist (edaspidi register) pärast seda, kui võlgnik on need lunastanud, samuti

abistama võlgnikku võlakirjaemissiooni registris registreerimisel ja võlakirjade Tallinna Börsil

noteerimisel. Lepingu lisaks I olevate võlakirjaemissiooni tingimuste (edaspidi tingimused) kohaselt

oli investoritel kui võlakirjade omanikel teatud asjaolude esinemisel õigus nõuda võlakirjade

erakorralist ennetähtaegset lunastamist. Investorid, kes olid 98,22% võlgniku emiteeritud võlakirjade

omanikud, kasutasid seda õigust ja nõudsid võlakirjade erakorralist ennetähtaegset lunastamist.

Võlgnik tunnistas investoritele, et võlakirjade lunastamise tähtaeg on ennetähtaegselt saabunud, kuid

ta ei maksnud nõutud tähtajal ühelegi investorile lunastamishinda. Selliselt rikkus võlgnik lepingust

ja tingimustest tulenevat kohustust. Võlakirjade ennetähtaegset lunastamist taotlenud investorid

kandsid võlakirjad hageja väärtpaberikontole. Tulenevalt tingimuste p-st 5.6 loetakse investorite

võlakirjadest tulenevad nõuded loovutatuks hagejale ja tal on nõudeõigus võlakirjadest tulenevate

kohustuste täitmiseks. Tingimuste p 6.3 järgi on võlgniku emiteeritud võlakirjade lunastamismaks

võlakirjade nimiväärtuse ja kogunenud intressi summa. Võlakirja intressimääraks on 10% ja intressi

arvestatakse võlakirja nimiväärtuselt alates väljalaskekuupäevast kuni lunastamispäevani. Lepingu

p 11.5 kohaselt oli võlgnik kohustatud maksma tähtaegselt tasumata jäänud summalt viivist 0,1%

päevas arvates maksetähtpäevast kuni tegeliku maksepäevani, juhul kui võlgnik ei täitnud õigel ajal

kohustust võlakirjad lunastada. Eeltoodut arvestades võlgneb võlgnik hagejale kui tema 98,22%

võlakirjade omanikule 174 069 882 krooni 85 senti võlakirjade nimiväärtuse ja kogunenud intressi

eest ning 38 469 444 krooni 10 senti viivist (kokku 212 539 326 krooni 95 senti).

Pandilepingu kohaselt seadis võlgnik hageja kasuks pandi temale kuuluvale kostja I osale

nimiväärtusega 6 750 000 krooni. Võlgnik rikkus pantijana pandilepingu p-st 8.1.9 tulenevaid

kohustusi, kuna ei teavitanud hagejat kui pandipidajat viimase huve kahjustavast sündmusest -kostja I

osakapitali vähendamisest ning seejärel suurendamisest, mille tagajärjel sai kostja I 75% osanikuks

OÜ Lemirova. Osanikeringi laiendamine sai võimalikuks ainult tänu võlgniku kui kostja I

ainuosaniku otsusele. Rikkumise tõttu tekkis võlgnikul tulenevalt pandilepingu p-st 8.2 leppetrahvi

tasumise kohustus. Leppetrahvi nõue muutus sissenõutavaks kohustuse rikkumise hetkel,

s.o 19. septembril 2008. Vaatamata nõudmisele ei ole võlgnik hagejale leppetrahvi tasunud.

Võlgnikul tuleb tasuda hagejale leppetrahvi 10 175 451 krooni 60 senti.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Nende vastuväidete järgi ei ole hageja nõue võlgniku vastu

tõendatud. Investorid ei ole loovutanud oma nõudeid võlgniku vastu hagejale. Puudub kinnitus nõude

loovutamise kohta võlaõigusseaduse (VÕS) § 171 tähenduses. Lepingust tulenevalt oli hagejal nõue,

et juhul, kui võlakirjad lunastatakse, siis toimub see hageja vahendusel. Samas ei ole hagejal õigust

nõuda võlakirjade lunastamist. Hageja ei ole võlakirju omandanud. Väidetav võlakirjade

ülekandmine investorite kontodelt hageja kontole ei ole selge. Sellisest tehnilisest kandest ei nähtu

investorite tahe anda üle võlakirjade omandiõigus. Väidetava nõude omanikuks saaksid olla

investorid, kes ei ole aga nõuet esitanud. Hageja leppetrahvi nõue on alusetu, sest lepingust ei tulene

sõnaselgelt, et oleks keelatud kostja I osaluse muutmine. Seda kinnitab ka võrdlus teise

pandilepinguga, mis puudutab AS Kommest Auto aktsiaid, kus see on üheselt kirjas. Kostjad palusid

hagejat kohustada esitama Finantsinspektsiooni uurimistulemused, mille põhjal võttis hageja endale

ajakirjanduse andmetel kohustuse hüvitada investoritele 177 000 000 krooni, ja kõik võlgniku

investorite koosoleku protokollid. Kui Finantsinspektsiooni uurimistulemused peaksid näitama, et

hagejal oli lepingu sõlmimisel huvide konflikt, tuginevad kostjad ka sellele, et leping on tühine.

Hageja väidetav nõue ei ole pandiga tagatud. Pandilepingust tuleneb üksnes see, et lepingu alusel

seatava pandiga on tagatud kõik nõuded võlgniku vastu, mis tekivad või võivad tekkida võlakirjadest.

Lepingust ei ole võimalik järeldada, mis summas neid nõudeid tagatakse, kas tegemist on üldse

rahaliste nõuetega. Samuti ei ole võimalik järeldada, kelle nõudeid tegelikkuses tagatakse. Õiguste

pandi teke ja püsimine eeldab kehtiva nõude olemasolu.

3. Viru Maakohus rahuldas 29. aprilli 2010. a otsusega hagi ja tunnustas hageja 222 714 778 krooni

suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses ning tunnustas hageja nõuet tagavat pandiõigust.

Maakohus leidis, et hageja on pankrotiseaduse mõttes võlausaldaja ja tal on õigus esitada nõude

tunnustamise hagi. Kohus on hageja avalduse alusel algatanud võlgniku pankrotimenetluse ja on

pankrotiavalduse ka rahuldanud. Sellest järeldub, et kohus on lugenud hageja nõude olemaolevaks ja

piisavalt selgeks. Võlgnik ei ole kasutanud nõude vaidlustamiseks pankrotiseaduses sätestatud

võimalust vastuväidete esitamiseks. Ka pankroti väljakuulutamise lahendit ei ole vaidlustatud.

Järgnenud pankrotimenetluses on haldur aktsepteerinud hagejat kui võlausaldajat samast nõudest

tulenevalt häälte andmisega esimesel võlausaldajate üldkoosolekul vastavalt nõude suurusele. Ka

häälte andmist ei ole vaidlustatud ja sellekohane kohtumäärus on jõustunud. Seega on põhjendamatu

rääkida nõude tunnustamise koosolekul vastuväite esitamisest tulenevalt sellest, et hagejal ei ole

võlausaldaja staatust nõude puudumise, selle ebaselguse vms tõttu.

Hagejal on võlgniku vastu nõue, mille ta omandas lepingust tulenevalt loovutamise teel. Kostjate

tuginemine VÕS §-le 171 on eksitav. Kinnituse nõude loovutamise kohta sätestab VÕS § 168. Nõude

on loovutanud hagejale investorid ja see, kas loovutamise kohta kinnitus esitati või mitte, ei saa olla

võlgniku probleem. VÕS § 169 järgi ei sõltu nõude loovutamise kehtivus võlgniku nõusolekust ega

ka sellest, kas nõude loovutamisest on võlgnikule teatatud. Võlgnik saab VÕS § 171 alusel esitada

uuele võlausaldajale vastuväite, et võlasuhe, millest tekkinud nõue on loovutatud, on tühine või ta

taotleb lepingu tühistamist. Teade-kinnitus nõude loovutamise kohta on sätestatud lepingu p-s 2.2.6.

Selle järgi loetakse nõude loovutamiseks seda, kui investorid kannavad võlakirjad korraldaja (hageja)

väärtpaberikontole. Asjaolu, et hageja on saanud loovutuse kaudu võlakirjade omandi, nähtub

sellekohasest registrikandest. Kuna nõue liigub koos võlakirjaga, siis sai hageja võlakirja

omandamisega ka nõude omanikuks.

Vaidlusalune leping on kehtiv. Lepingust tulenevalt oli investorite ja võlgniku vahel laenusuhe, mida

hageja korraldas ja mille täitmist ta tagas. Kohtul ei ole põhjust kahelda nimetatud laenusuhte

õiguspärasuses. Suhtekolmnurgas - pank (hageja), investorid, võlgnik - ei ole ühtegi asjaolu, mis

annaks põhjust väita, et tehing on tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 järgi vastuolus heade

kommetega. Vastastikuste kohustuste väärtus peab tühisuse kohaldamiseks olema ebamõistlikult

tasakaalust väljas ja laenusuhte puhul ei ole vastastikuseks kohustuseks mitte laenusumma

tagasimaksmine, vaid ühelt poolt laenu kasutada andmine ja teiselt poolt laenuintressi maksmine.

Kumbki pool ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaks alust väita, et nõutav laenuintress (10%) on

ebamõistlik. Paljasõnaline on kostjate viide võimalikule hagejapoolsele hea pangandustava

rikkumisele. Kostjad ei ole püüdnudki seda asjaolu sisustada muul viisil, kui lootes saada infot

taotletud Finantsinspektsiooni uurimistulemusest. Maakohus jättis rahuldamata kostjate taotluse

Finantsinspektsiooni uurimistulemuste ja investorite koosolekute protokollide väljanõudmiseks. Isegi

kui Finantsinspektsioon tuvastaks mingi hageja rikkumise, ei mõjutaks see hageja kui võlausaldaja

omandatud nõude esitamise õigust võlgniku pankrotimenetluses. Võimalik hageja minetus ei vabasta

võlgnikku võlakirjade tagasilunastamise kohustusest kokkulepitud tingimustel.

Lepingust tulenevalt on hageja saanud 9822 võlakirja omanikuks ja ta on esitanud nõude võlakirjade

omanikuna, mitte emissiooni korraldajana. Registri väljavõtte kohaselt oli pankrotimenetlusse

nõudeavalduse esitamise ja ka hagi esitamise ajal hageja väärtpaberikontol 9822 võlgniku võlakirja.

Nõue lunastamishinna tasumiseks oli igal isikul, kelle väärtpaberikontol oli võlakirju. Võlgnik sai

investoritelt tähtajalist laenu, emiteerides neile võlakirju, kuid jättis tähtajaks laenu tagastamata

(võlakirjad tagasi ostmata). Investorite kui laenuandjate nõue säilis ka pärast laenutähtaja möödumist,

samuti oli neil õigus oma nõuet loovutada. Võlakirjade üleandmisega hageja väärtpaberikontole

kasutasid esialgsed investorid tingimuste p-s 5.6 sätestatud võimalust loovutada oma võlakirjadest

tulenevad nõuded hagejale. Pooltevaheline suhe on käsitatav laenusuhtena VÕS § 396 mõttes.

Viidatud sätte lg 3 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduse 22. peatükis sätestatut ka juhul, kui

laenulepingu esemeks on liigitunnustega piiritletud esemed, eelkõige väärtpaberid. Laenu üleandmine

tähendab sellisel juhul väärtpaberi kui vara omandiõiguse laenusaajale ülekandmist. Vaidlust ei ole

selles, et laenaja ei ole laenu tagasi maksnud ei esialgsele võlausaldajale ega ka nõude loovutamise

kaudu laenuandjaks muutunud hagejale ehk uuele võlausaldajale. Kohus ei arvesta kostja I

paljasõnalist väidet, et summa, mille tunnustamist taotletakse, on ebaõige.

Hageja leppetrahvi nõue on põhjendatud. Pandilepingu kohaselt on pandiga tagatavaks nõudeks

samade poolte vahel sõlmitud võlakirjaemissiooni korraldamise lepingust tulenevalt tagatislepinguga

seatava pandiga tagatud kõik nõuded võlgniku vastu, mis tekivad või võivad tekkida võlakirjadest.

Pandilepingu p 8.2 kohaselt on pandipidajal õigus nõuda leppetrahvi, kui pantija rikub ükskõik millist

tagatislepingust tulenevat pantija kohustust või lepingus antud kinnitust. Pandilepingu p 8.1.9 järgi

pidi pantija (võlgnik) kohe kirjalikult pandipidajale (hageja) teatama ning võtma tarvitusele kõik

abinõud pandipidaja huvide kaitseks, kui kolmas isik on pööranud pandiesemele nõude või pandiese

on arestitud või on toimunud muud pandipidaja huve kahjustavad sündmused. Pandilepingu p 5 järgi

on pandi esemeks kostja I osa, mille nimiväärtus on 6 750 000 krooni. Osakapitali vähendamine ja

järgneva otsuse alusel kostja I osaluse määra muutmine olulise vähendamise suunas on toimingud,

mis mõjutavad pandieseme väärtust. Pandieseme väärtus omakorda mõjutab pandipidaja huve

kahjustamise suunas. Pärast kostja I osakapitali suurendamist on 75% osade omanikuks saanud

OÜ Lemirova. Seega vähenes oluliselt kostja I osa ehk näiteks võimalus mõjutada

lihthäälteenamusega äriühingu eduka toimimise jaoks vajalikke otsustusi. Seeläbi vähenes ka pandi

esemeks oleva vara väärtus. Kuivõrd toimunud muutused võivad vähemalt teoreetiliselt mõjutada

pandipidaja huve, tulnuks selliste otsuste tegemisest pandipidajat teavitada. Praegusel juhul on

kaheldav ka äriseadustiku (ÄS) § 1992 alusel toimunud osakapitali vähendamise kande õiguspärasus.

Osanik on osakapitali vähendamise otsuse ja sellele lühikese aja järel järgnenud suurendamise

otsusega saavutanud olukorra, kus pandieseme väärtus on oluliselt teisenenud. Seda võib pidada

sündmuseks, mis kahjustab pandipidaja huve, kuivõrd võlgnikule kuuluv kostja I osa nimiväärtus,

mis oli pandilepingu sõlmimisel 6 750 000 krooni, on nüüd 40 000 krooni.

Hageja pandiõigust tuleb tunnustada. Hageja väitel on tema nõue esitatud tunnustamiseks

I rahuldamisjärgus. Pandiõigus ise tuleneb võlgniku ja hageja vahelise lepingu täitmiseks sõlmitud

pandilepingust. Lisaks sellele pandilepingule on hageja ja võlgniku sõlmitud lepingust tulenev nõue

tagatud ka 2. juulil 2007 sõlmitud pandilepinguga, mille kohaselt on pandi esemega (AS Kommest

Auto aktsiad nimiväärtusega 23 294 500 krooni) tagatud kõik võlakirjadest tekkivad või tekkida

võivad nõuded võlgniku vastu. Pandi teke ja püsimine eeldab, et nõue on kehtiv. Tuvastatud on, et

hagejal on kehtiv nõue ja oli seda ka pandilepingute sõlmimise ajal. Pandilepingu p 4.2 järgi on

pandiga tagatud kõik nõuded võlgniku vastu, mis tekivad või võivad tekkida võlakirjadest. Samas

punktis järgneb tagatud nõuete liikide loetelu. See on kooskõlas AÕS §-ga 279, mille kohaselt võib

pandiga tagada iga rahaliselt hinnatavat nõuet, sh tingimuslikke ja tulevikus tekkivaid nõudeid.

Asjaõigusseaduse kohaselt ei ole pandilepingu, sh AÕS §-s 3141 sätestatud finantstagatise lepingu,

kehtivuse eelduseks pandiga tagatud nõude summa määramine. Kui ka lepingus ei ole teisiti kokku

lepitud (praegusel juhul ei ole), siis on tagatud nõuded kogu pandi väärtuse ulatuses. See on

kooskõlas AÕS § 276 lg-s 1 toodud pandiõiguse definitsiooniga. Pandilepinguga on tagatud kõik

võlakirjadest tulenevad nõuded, ükskõik kellele need kuuluvad. Kuna võlakirjad on vabalt

võõrandatavad, siis ei olegi võimalik pandilepingus kõigi nõuete omanikke täpselt määrata ning see

ei ole ka oluline. Seega on pandilepingu sõlminud võlgnik ja hageja ning tagatis on seatud viimase

kasuks, kuid sellega on tagatud nõuded, mis võisid alguses kuuluda ka kolmandatele isikutele. Pärast

seda, kui võlgnik jättis nõuded kohaselt täitmata, loovutati nõuded hagejale ja hageja sai asuda neid

rahuldama tema kasuks panditud vara arvel. Finantstagatis on õiguste pandi eriliik ning seda sätestab

AÕS § 3141. Tagatislepingu p-dest 6.2 ja 6.3 lähtuvalt on finantstagatise puhul tegemist

ülekandmisega tagatise andmise eesmärgil, st pandi esemeks oleva õiguse ülekandmisega tagatise

andmise eesmärgil ehk sisuliselt tagatisloovutamisega. Selleks kanti pandi ese üle eri liiki

väärtpaberikontole, mille käsutamise õigus oli ainult hagejal kui pandipidajal (pandilepingu p 6.3).

Seega tuleb lisaks AÕS §-le 3141 pigem kohaldada võlaõiguslikku tagatisloovutamist reguleerivaid

võlaõigusseaduse sätteid (VÕS § 164jj). Tagatisloovutamine jällegi ei ole oma olemuselt

aktsessoorne.

PankrS § 103 lg-st 4 tuleneb, et pankrotimenetluses loetakse kehtivaks ja kaitsmiseta tunnustatuks

igasugune Eesti väärtpaberite keskregistrisse kantud pandiõigus. Võlgnik ega pankrotihaldur ei ole

hageja nõuet tagavale pandiõigusele vastu vaielnud. Olukorras, kus võlgnik ega pankrotihaldur ei ole

pandi olemasolu ja kehtivust kahtluse alla seadnud, tuleb jätta tähelepanuta ka kostja II sellekohased

põhjendamatud väited.

Vaidlus, kas kostjal I oli või ei olnud nõuet ja kas ta selle nõuetekohaselt esitas või mitte, ei mõjuta

praeguse asja lahendamist, sest vaidlus nõude tunnustamise üle on võimalik lahendada sõltumata

kostja II vastuväidete õiguspärasuse küsimusest. Kuna sisuliselt esitas kostja II nõude tunnustamisele

samad vastuväited mis kostja I, siis ei mõjuta kostja I vastuväidete formaalne arvestamata jätmine

asja sisulist lahendamist.

4. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse

tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 12. novembri 2010. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ja ei pidanud

vajalikuks neid kõiki tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 kohaselt korrata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme, kui ei rahuldanud

kostja II taotlust kohustada hagejat välja andma Finantsinspektsiooni uurimistulemused. Kuivõrd

kostja II ei põhjendanud, millist tema vastuväidet see dokument tõendab, siis ei ole see tõend

asjakohane. Samuti ei ole apellatsioonkaebuses märgitud, mil moel võiks viidatud tõend mõjutada

vaidlustatud otsust. Samuti ei nähtu apellatsioonkaebusest, millist TsMS § 656 lg-s 1 sätestatud

menetlusõiguse normi rikkumist, mis oleks aluseks otsuse tühistamisele ja asja saatmisele uueks

arutamiseks maakohtule, saaks maakohtule ette heita.

Maakohus ei lugenud hageja nõuet tunnustatuks ainuüksi seetõttu, et samast nõudest tulenevalt on

kohus hageja avalduse alusel välja kuulutanud võlgniku pankroti. Maakohus viitas, et

pankrotimenetluses võlgnik hageja nõudele vastu ei vaielnud, kuid lisaks sellele on maakohus

kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8 põhjendanud, miks nõue kuulub hagejale ja miks seda nõuet tuleb

tunnustada. Maakohus leidis õigesti, et hageja nõue tuleneb pankrotivõlgniku emiteeritud

võlakirjadest ning hageja esitas nõude 9822 võlakirja omanikuna (investorina), mitte investorite eest

ja nimel. Tuvastatud on, et hageja on nende võlakirjade omanik ning tal on nõudeõigus võlakirjadest

tulenevate nõuete täitmiseks. Põhjendamatu on kostjate väide, et võlakirjade ülekandmine investorite

kontodelt hageja kontole ei ole selge. Tulenevalt VÕS § 164 lg-st 1 (maakohtu otsuses ekslikult

märgitud VÕS § 169 lg 1) on nõuete loovutamine lubatud ja kehtiv ka ilma võlgniku nõusolekuta

ning kostjate viide VÕS §-le 171 ei ole asjakohane.

Maakohus on põhjendatult tunnustanud hageja leppetrahvi nõuet. Kostjad leiavad ekslikult, et hageja

nõudis leppetrahvi kostja I osaluse muutmise eest. Maakohus tunnustas leppetrahvi nõuet põhjusel, et

võlgnik rikkus lepingu p-s 8.1.9 sätestatud teavitamiskohustust, st ta ei teavitanud hagejat mitme kuu

jooksul pandipidaja huve ilmselgelt kahjustavatest tehingutest (pankrotivõlgniku kui ainuosaniku

otsusega osakapitali vähendamine ja seejärel suurendamine, mille tagajärjel kaotas võlgnik kontrolli

pandieseme üle) ning ei võtnud midagi ette pandipidaja huvide kaitseks. Võlgnik ja pankrotihaldur ei

ole leppetrahvinõudele vastu vaielnud, mis kinnitab, et võlgnik tunnistas lepingulise kohustuse

rikkumist.

Maakohus tuvastas õigesti, et hageja nõue on pandiga tagatud. Kostjad ei ole vaidlustanud, et

pandiõigus on kantud registrisse, seega on hageja pandiõigus PankrS § 103 lg 4 alusel tunnustatud.

Lisaks tuleneb Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse §-st 16, et väärtpaberi pant tekib pandi

registreerimisel pantija korralduse alusel. Arvestades pandilepingu p 4.2, 6.2 ja 6.3, tuvastas

maakohus õigesti, et hageja nõue on rahaliselt määratav ja see on pandiga tagatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub kostja II ringkonnakohtu ja maakohtu otsuse tühistada ja saata asi

uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme ega rahuldanud

põhjendatud taotlust Finantsinspektsiooni uurimistulemuste väljanõudmiseks. See, et kostja II ei saa

kirjeldada talle avaldamata dokumente, ei saa olla õigustuseks tõendi väljanõudmisest keeldumisele.

Ringkonnakohus leidis ekslikult, et hagejal on nõue võlgniku vastu. See ei ole tõendatud. Hageja ei

ole ostnud ega muul viisil omandanud investorite võlakirju, väidetava nõude loovutamise asjaolud on

selgusetud. Tegelikult on hageja esitanud nõude investorite eest ja nimel. Õigeteks võlausaldajateks

on võlgniku investorid, kes pole aga nõuet esitanud. Ringkonnakohus jättis hindamata, kas hageja

esindas investoreid või oli omandanud investoritelt nõudeõiguse.

Ringkonnakohus leidis valesti, et hagejal on õigus nõuda leppetrahvi. Vaidlusalusest lepingust ei

tulene, et selles oleks sõnaselgelt keelatud kostja I osaluse muutmine. Kohtud ei ole analüüsinud, kas

pandilepingu p 8.1.9 kohaldamine on asjakohane.

Vale on ringkonnakohtu järeldus, et hageja nõue on tagatud pandiga. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu

hinnanguga pandilepingu p 4.2 tõlgendamisel. Lepingu sõnastusest ei ole võimalik järeldada, mis

summas neid nõudeid tagatakse ja kas tegemist on üldse rahaliste nõuetega. Samuti ei ole võimalik

järeldada, kelle nõudeid tegelikkuses tagatakse. Õiguste pandi teke ja püsimine eeldab kehtiva nõude

olemasolu.

Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidleb hageja kaebusele vastu ja peab seda põhjendamatuks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, millega tunnustati hageja leppetrahvi nõuet

võlgniku pankrotimenetluses pandiga tagatud nõudena. Selles osas on võimalik teha TsMS § 691 p 5

alusel uus otsus, millega tunnustada nimetatud nõuet võlgniku pankrotimenetluses muu tähtaegselt

esitatud tunnustatud nõudena. Samuti tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse

osas. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.

9. Hagiavalduse kohaselt palub hageja tunnustada võlgniku pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 1

järgi esimese rahuldamisjärgu nõudena lepingust ja pandilepingust tulenevat nõuet ja nõuet tagavat

pandiõigust. Kostjad leiavad pankrotimenetluse võlausaldajatena, et hageja ei ole oma nõuet

tõendanud ning nõue ei ole pandiga tagatud. Maakohus tunnustas hageja nõuet võlgniku

pankrotimenetluses ja nõuet tagavat pandiõigust. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse

põhjendustega.

10. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et maakohus ei rikkunud menetlusõiguse

norme, kui jättis kostja II taotluse tõendi väljanõudmise kohta rahuldamata. Ekslik on

kassatsioonkaebuse väide, et tõendi väljanõudmisest on keeldutud põhjusel, et kostja II ei saanud

kirjeldada talle avaldamata dokumentide sisu. TsMS § 238 lg 1 esimese lause järgi võtab kohus vastu

ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult

sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Sama sätte lg 4 kohustab kohut tegema tõendi vastuvõtmisest

või tõendite kogumisest keeldumise kohta põhjendatud määruse. Maakohus on kohtuotsuses tõendi

väljanõudmisest keeldumist põhjendanud, selgitades, et Finantsinspektsiooni uurimistulemused ei

mõjuta hageja õigust esitada nõue võlgniku pankrotimenetluses ning uurimistulemustes tuvastatavad

võimalikud rikkumised ei vabasta võlgnikku tema lepingujärgsest kohustusest. Ringkonnakohus

osutas lisaks sellele, et viidatud tõend ei ole asjakohane, sest kostja II ei ole põhjendanud, millist

tema vastuväidet Finantsinspektsiooni uurimistulemused tõendavad. Selline kohustus sätestatakse

TsMS § 236 lg-s 3, mille kohaselt tuleb menetlusosalisel põhjendada, millist asjas tähtsust omava

asjaolu tõendamiseks ta tõendite kogumist taotleb.

11. Hageja soovib tunnustada võlgniku pankrotimenetluses 222 714 778 krooni suurust nõuet. Nõue

võlakirjade lunastamishinna, intressi ja viivise saamiseks (kokku 212 539 326 krooni 95 senti)

tuleneb lepingust. Nõue 10 175 451 krooni 60 sendi suuruse leppetrahvi saamiseks tuleneb

pandilepingust.

Kohtute tuvastatu kohaselt on hageja oma nõuet võlakirjade lunastamishinna tasumiseks tõendanud.

Kolleegiumi arvates ei ole kohtud selle järelduse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme ega

kohaldanud valesti materiaalõiguse norme. Kostja II kassatsioonkaebuse väide võlakirjade hagejale

ülekandmise ebaselguse kohta on paljasõnaline. Samuti leitakse kassatsioonkaebuses põhjendamatult,

et ringkonnakohus ei ole hinnanud, kas hageja esindas investoreid või oli omandanud investoritelt

nõudeõiguse. Kohtute järeldus, et hageja on esitanud võlgniku emiteeritud võlakirjadest tuleneva

nõude võlakirjade omanikuna, tuleneb asjas esitatud lepingust ja selle lisaks 1 olevatest tingimustest,

mille kohaselt loetakse nõuded hagejale kui korraldajale loovutatuks, kui investorid on võlakirjad

kandnud tema väärtpaberikontole (vastavalt p 2.2.6 ja 5.6), ning registriväljavõttest, mille kohaselt on

hageja vaidlusaluste võlakirjade omanik. Kohtud on nõude kuulumist hagejale nõuetekohaselt

põhjendanud. Samuti on maakohus hinnanud, kas lepingus ja tingimustes kokkulepitu on kooskõlas

võlaõigusseaduses nõude loovutamisele sätestatud nõuetega. Ringkonnakohus kinnitas maakohtu

järeldust, et tulenevalt VÕS § 164 lg-st 1 (maakohtu otsuses on ekslikult märgitud VÕS § 169 lg 1)

on nõuete loovutmine lubatud ja kehtiv ka võlgniku nõusolekuta (vt selle kohta ka Riigikohtu

6. juunil 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-62-07 tehtud otsuse p 12), ning selgitas vastuseks

apellatsioonkaebuse väitele, et viide VÕS §-le 171 ei ole asjakohane. Kohtud on kohaldanud

võlaõigusseaduse nõude loovutamist reguleerivaid sätteid õigesti.

12. Kolleegium nõustub ka kohtute järeldusega leppetrahvi nõude põhjendatuse kohta. Kohtud on

hinnanud selle nõude aluseks olevat pandilepingu p 8.1.9 ja järeldanud, et võlgnik on selles punktis

sätestatud teatamiskohustust rikkunud ning hagejal oli õigus nõuda pandilepingu p 8.2 järgi

leppetrahvi. Maakohus on põhjendanud, miks ta peab asjas esiletoodud asjaolusid pandipidaja huve

kahjustavaks sündmuseks. Maakohus leidis samuti, et kostja I ainuosaniku (võlgnik) toimingute tõttu

sai tema 75% osade omanikuks kolmas isik, mistõttu kostja I osa oluliselt vähenes, ning seetõttu

vähenes ka omaniku võimalus otsustada äriühingu juhtimisel olulisi küsimusi. Eeltoodu mõjutas

otseselt osa kui pandieseme väärtust ning see omakorda pandipidaja huve.

Riigikohus on 31. märtsil 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10 tehtud otsuse p-s 42 selgitanud aktsia

väärtuse kohta, et aktsiate väätust mõjutab otseselt nende osalusprotsent, st võimalus otsustada olulisi

küsimusi või nende otsustamist blokeerida. Sama asjaolu mõjutab analoogselt ka osa väärtust.

Ringkonnakohus selgitas kostjate apellatsioonkaebusele vastates lisaks, et maakohus luges

leppetrahvi nõude põhjendatuks seetõttu, et võlgnik ei teavitanud hagejat mitme kuu jooksul

pandipidaja huve ilmselgelt kahjustavatest tehingutest (pankrotivõlgniku kui ainuosaniku otsusega

osakapitali vähendamine ja seejärel suurendamine, mille tagajärjel kaotas võlgnik kontrolli

pandieseme üle) ning ei võtnud midagi ette pandipidaja huvide kaitseks. Kolleegiumi arvates on

kohtud oma seisukohti piisavalt põhjendanud.

Muu hulgas on maakohus leidnud, et pandieseme väärtus on oluliselt teisenenud (kostja I osa

nimiväärtus oli pandilepingu sõlmimisel 6 750 000 krooni ja on praegu 40 000 krooni). Kolleegium

märgib, et sellisel juhul ei piisa ainult osa nimiväärtuste võrdlemisest, vaid oluline on analüüsida ka

seda, milline on TsÜS § 65 järgi osa harilike väärtuste vahe. Kassatsioonkaebuse väide, et

pandilepingus ei olnud sõnaselgelt keelatud kostja I osaluse muutmine, ei ole asjakohane, sest kohtud

lugesid leppetrahvi nõude põhjendatuks seetõttu, et võlgnik ei täitnud kokkulepitud

teavitamiskohustust (kohustus teavitada hageja huve kahjustavast sündmusest). Samas ei ole kostja II

esitanud vastuväidet, et pandiesemega tehtud tehingud hageja huve ei kahjustanud. Samuti jääb

kolleegiumile arusaamatuks kassatsioonkaebuse väide, et pandilepingu p 8.1.9 kohaldamine ei ole

asjakohane.

13. Järgnevalt käsitleb kolleegium kassatsioonkaebuse väidet, et hageja nõuet ei saa tunnustada

esimese rahuldamisjärgu nõudena, sest nõue ei ole pandiga tagatud.

Kohtute tuvastatu kohaselt sätestab pandilepingu p 4.1, et 28. mail 2007 hageja ja võlgniku

(s.o pandipidaja ja pantija) sõlmitud lepingu alusel korraldas hageja võlakirjaemissiooni, mille käigus

võlgnik emiteeris võlakirjad. Pandilepingu p 4.2 järgi on lepingu alusel seatava pandiga tagatud kõik

nõuded võlgniku vastu, mis tekivad või võivad tekkida võlakirjadest. Pandiga on tagatud nii põhi- kui

ka kõrvalkohustuste täitmine, samuti võlakirjadest tulenevate kohustuste rikkumisega seotud kahju

hüvitamise, kulude, viivise ja leppetrahvide tasumise kohustus. Kohtute järeldus, et pandilepingust

tulenev leppetrahvi nõue on pandiga tagatud, ei ole viidatud pandilepingu sätetega kooskõlas.

Kuivõrd pandilepingu sätetest ei nähtu, et pandiga on tagatud ka pandilepingu rikkumisest tulenev

hageja leppetrahvi nõue, tuleb hageja 10 175 451 krooni 60 sendi leppetrahvi nõuet tunnustada

PankrS § 153 lg 1 p 2 järgi muu tähtaegselt esitatud nõudena.

14. Kuna ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ja Riigikohus teeb selles osas uue otsuse,

tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Kolleegium jätab alama astme kohtutes kantud

menetluskuludest TsMS § 163 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel 95% solidaarselt kostjate kanda ja 5% hageja

kanda. Kassatsiooniastme menetluskuludest jääb TsMS § 163 lg 1 ja § 165 lg 2 alusel 95% kostja II

kanda ja 5% hageja kanda. Pooled võivad TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude

rahalist kindlaksmääramist Viru Maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.

15. Kostja II kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Praeguses asjas on kautsjoni tasunud kostja II eest MAQS Law

Firm Advokaadibüroo OÜ. Kostja II on TsMS § 149 lg 8 alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon

tuleb tagastada MAQS Law Firm Advokaadibüroo OÜ-le.

Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa