3-3-1-94-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-94-10

Otsuse kuupäev

20. aprill 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Ivo Pilving,

Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Romeo Kalda kaebus Viru Vangla direktori 11. veebruari 2009. a

käskkirja nr 6.-1/50-KP, 12. mai 2009. a käskkirja nr 6.-1/131-

KP ja 10. juuli 2009. a käskkirja nr 6.-1/209-KP õigusvastasuse

tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 18. juuni 2010. a otsus haldusasjas nr 3-

09-1395

Menetluse alus Riigikohtus

Romeo Kalda kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Romeo Kalda kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. juuni 2010. a otsus haldusasjas nr 3-09-1395.

Jätta muutmata Tartu Halduskohtu 15. detsembri 2009. a otsuse resolutsioon haldusasjas nr 3-

09-1395. Muuta otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

Mõista Viru Vanglalt Romeo Kalda kasuks välja apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes kantud

menetluskulud 19 eurot ja 49 senti (305 krooni) ja kanda see L. K. arvelduskontole

nr xxxxxxxxxxxx Swedbank AS-s.

Tagastada kautsjon L. K. arvelduskontole nr xxxxxxxxxxxx Swedbank AS-s.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla direktori 11. veebruari 2009. a käskkirjaga nr 6.-1/50-KP kohaldati Romeo Kalda

suhtes edaspidiste raskete õigusrikkumiste toimepanemise ennetamiseks ja vangla julgeoleku

tagamiseks täiendavaid julgeolekuabinõusid, mis seisnesid tema vanglasisese liikumis- ja

suhtlemisvabaduse piiramises, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamises ning kehakultuuriga

tegelemise keelamises. Käskkirja põhjenduste kohaselt oli vangla julgeolekuosakonna juhataja

kohusetäitja ettekandele tuginedes piisavalt alust arvata, et R. Kalda suhtes võidakse toime panna

raske distsipliinirikkumine. Käskkirja kohaselt tuli julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamine

otsustada kolme kuu möödudes käskkirja tutvustamisest alates.

Viru Vangla direktori 12. mai 2009. a käskkirjaga nr 6.-1/131-KP ja 10. juuli 2009. a käskkirjaga

nr 6.-1/209-KP pikendati R. Kalda suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, sest R. Kalda

julgeolekule on säilinud oht ning käskkirja andmise hetkeks ei ole õnnestunud tuvastada, kes

kinnipeetavatest võib ründe toime panna ning kus see võib aset leida.

Viru Vangla direktori 11. augusti 2009. a käskkirjaga nr 6.-1/237-KP lõpetati R. Kalda suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, sest julgeolekuabinõude kohaldamise täiendav

pikendamine ei ole otstarbekas.

2. Tartu Halduskohtule esitatud ja hiljem täiendatud kaebuses palus R. Kalda algselt tühistada Viru

Vangla direktori 11. veebruari 2009. a käskkiri nr 6.-1/50-KP ja 12. mai 2009. a käskkiri nr 6.-1/131-

KP. 17. septembril 2009 esitas R. Kalda kaebuse Viru Vangla direktori 10. juuli 2009. a käskkirja

nr 6.-1/209-KP õigusvastasuse tuvastamiseks. Tartu Halduskohus liitis 20. oktoobri 2009. a

määrusega kaebused ühte menetlusse (haldusasi nr 3-09-1395). Tartu Halduskohtu 24. novembri

2009. a kohtuistungil palus R. Kalda muutunud olukorra tõttu asendada tühistamisnõue käskkirjade

õigusvastasuse tuvastamise nõudega. Põhjendatud huviks tuvastamiskaebuse esitamisel märkis

kaebaja soovi esitada tulevikus kahju hüvitamise nõue ja preventiivse huvi, et tulevikus sarnaseid

otsuseid tema suhtes vastu ei võetaks.

Kaebuse põhjenduste kohaselt kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekumeetmeid alusetult

ning piirangud olid ebaproportsionaalsed. Haldusaktides puuduvad kaalutlused ja need on

motiveerimata. Mingit ohtu kaebaja julgeolekule ei esinenud. Täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise pikendamine oli ebaproportsionaalne, sest vangla ei olnud potentsiaalset ründe

toimepanijat suutnud tuvastada. Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 viimane lause ei anna vanglale

pädevust kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid ka nende kinnipeetavate suhtes, kelle julgeolek

on ohus, kuid kes ei ole täitnud VangS § 69 lg-s 1 sätestatud tingimusi. Vaidlustatud haldusaktidest ei

selgu, kuidas ja kas üldse on vangla kaalunud iga täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise

vajalikkust. Samuti ei kuulanud vangla kaebajat enne tema suhtes koormava haldusakti andmist ära.

Kohtuistungil märkis kaebaja, et kohaldada tulnuks teisi abinõusid (eraldi päevakava kohaldamine,

vanglasisene ümberpaigutamine või teise vanglasse paigutamine).

3. Viru Vangla vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastavalt

Justiitsministeeriumi 21. jaanuari 2009. a otsusele nr 11-5/68 paigutati R. Kalda Tartu Vanglast ümber

Viru Vanglasse, et vähendada ohtu R. Kalda julgeolekule. Julgeolekuosakonnal oli

jälitusinformatsioonile tuginedes andmeid, et R. Kalda julgeolekule esineb tõsine oht. Täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise ja nende pikendamise otsused tuginevad jälitusinformatsioonile,

mille avaldamine käskkirjas või ettekannetes ei ole võimalik. Julgeolekuabinõude kohaldamise

aluseks oleva informatsiooni kohta saab kohtule anda selgitusi julgeolekuosakonna juhataja

kohusetäitja. Vangistusseadus võimaldab kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid raske

õigusrikkumise ärahoidmiseks ja seega esines alus julgeolekuabinõude kohaldamiseks.

Proportsionaalne oli eraldada R. Kalda teistest kinnipeetavatest. Kaebaja julgeolekut ei olnud

võimalik tagada, piiramata tema liikumis- ja suhtlemisvabadust ning kehakultuuriga tegelemist.

Menetlusest teavitamata jätmine ning asjaolu, et kaebaja ei saanud enne julgeolekuabinõude

kohaldamise käskkirja avaldamist oma seisukohti esitada, ei mõjutanud asja otsustamist. Kaebajal

puudus endal võimalus reaalselt hinnata, kas tema julgeolekule esineb oht või mitte. R. Kalda teavitas

administratsiooni, et ei soovi karistust kanda osakondades E7 ja E8, kuna seal viibivate

kinnipeetavatega võib tal tekkida erimeelsusi. Kaebaja on seega möönnud ohtu oma julgeolekule.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 15. detsembri 2009. a otsustega Romeo Kalda kaebuse ja tunnistas

vaidlustatud käskkirjad õigusvastasteks. Halduskohus põhjendused olid järgmised:

1) kohtule esitatud kaastööteatisest nähtub, et kahtlustel ohu suhtes oli küll alus, kuid valdav osa

sellest teabest toetus andmetele, mis olid kogutud teistes vanglates aastatel 2007 ja 2008 ning

seejuures olid teada ka mitmed isikud, kellest võis oht tuleneda. Täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise, nende pikendamise ega lõpetamise käskkirja andmise hetkel ei olnud ilmnenud uusi

asjaolusid ning vangla toetus üksnes üldsõnalisi väiteid sisaldavatele vanglaametnike õienditele ja

ettekannetele;

2) käskkirjades märgitud julgeolekuabinõude kohaldamise põhjuse vahetus ja olulisus jääb

alusandmete puudulikkuse tõttu küsitavaks. Dokumentaalsetest tõenditest see ei selgu. Käskkirjadest

ei nähtu, mida, kuidas ja kas üldse otsustamisel kaaluti ning millisel põhjusel valiti just kohaldatud

julgeolekuabinõud ja nende kohaldamise kestus;

3) R. Kaldale ei tagatud HMS §-s 40 sätestatud õigus olla ära kuulatud. Kaalutlusõiguse alusel antud

haldusakti, mille andmisel pole puudutatud isiku seisukohti ära kuulatud ning milles puuduvad

otsustamise aluseks olnud kaalutlused, pole selle adressaadil ega kellelgi teisel võimalik mõista.

5. Viru Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja teha uus

otsus, millega jätta R. Kalda kaebus täies ulatuses rahuldamata ning mõista Viru Vangla kasuks välja

apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ja jätta R. Kalda menetluskulud tema enda kanda.

6. R. Kalda vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning halduskohtu

otsuse muutmata.

7. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 18. juuni 2010. a otsusega Viru Vangla apellatsioonkaebuse,

tühistas halduskohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega jättis R. Kalda kaebuse rahuldamata ja

mõistis R. Kaldalt Viru Vangla kasuks välja menetluskulu 125 krooni. Ringkonnakohtu põhjendused

olid järgmised:

1) R. Kalda suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel oli tegemist ennetava meetmega,

mille rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid et

õigushüve kahjustus on tõenäoline (Riigikohtu halduskolleegiumi 13. novembri 2009. a otsus asjas

nr 3-3-1-63-09);

2) vaieldamatult oli kaebaja suhtes ründe toimepanek täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

ajal võimalik ja tõenäoline. Sellele on viidatud täiendavate julgeolekuabinõude esmakordse

kohaldamise ja nende pikendamise käskkirjades, samuti jälitusinformatsiooni põhjal koostatud

ettekannetes. Ettekanded on infoallikate varjamise vajadust arvestades piisavalt konkreetsed ning

neid ei saa pidada üldsõnalisteks. Ründeoht nähtus ka ringkonnakohtu poolt kinnisel istungil

kontrollitud tõenditest. Samuti kinnitab ründeohu olemasolu kaebaja ümberpaigutamise otsuses

märgitud alus ning asjaolu, et ründeohtu peeti Tartu Vanglas aktuaalseks ka jaanuaris 2009.

Täiendavate uute konkreetsete asjaolude puudumine ohu kohta ei välista iseenesest ründeohu

aktuaalsust. Ründeohu tõsiseltvõetavust kinnitab ka asjaolu, et eraldi lukustatud kambris viibides lõid

teised kinnipeetavad korduvalt jalaga R. Kalda kambri ust ning ähvardasid teda;

3) R. Kalda suhtes vaenu väljendanud isikute isoleerimine ei pruukinuks tema julgeolekut tagada, sest

see ei välistanuks ründe täideviimist teiste kinnipeetavate poolt. Ebaproportsionaalne oleks terve

hulga kinnipeetavate isoleerimine ühe kinnipeetava julgeoleku tagamiseks juhul, kui võimalikke

ründe realiseerijaid oleks mitu. Ohustatud kinnipeetava isoleerimine koormab vähem teisi

kinnipeetavaid ning vanglat;

4) kaebaja ära kuulamata ning käskkirjades kaalutluste esitamata jätmine on käsitletav menetlus- ja

vormiveana. Põhjendatud huvina näidatud eesmärkide realiseerumisele saaks kaasa aidata üksnes

selline haldusaktide õigusvastasuse tuvastamine, mis tühistamiskaebuse korral viiks haldusaktide

tühistamiseni. Kohus ei saa käesoleval juhul piirduda üksnes õigusvastasuse tuvastamisega põhjustel,

mis tegelikult ei oleks haldusakti tühistamiseni viinud;

5) kaebaja ära kuulamata jätmine ja haldusaktis kaalutluste puudumine ei saanud viia teistsuguse

otsustuse tegemiseni, sest vanglal ei olnud reaalselt alternatiivseid käitumisvariante tagamaks

R. Kalda julgeolek vähem koormavate meetmetega. Kaebaja oli alles saabunud Tartu Vanglast ning

halduskohtus üle kuulatud tunnistaja kinnitusel oleksid teised vanglad olnud R. Kaldale veelgi

ohtlikumad. Kaebajal ei ole õigust oma julgeoleku huvides nõuda liikumist mõne teise sektsiooni

piires ning tunnistaja ütlusega on tõendatud, et teistes osakondades oleks ründeoht olnud suurem.

Lukustatud kambris viibides ei olnud kaebaja jaoks vahet, millises sektsioonis ta viibis. Ka ex post

vaatlusviis kinnitab, et täiendavate julgeolekuabinõude kasutamine oli põhjendatud;

6) täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal viibis R. Kalda ka osakonnas E2 ning seega oli

julgeolekumeetmete kohaldamise käigus ta ära kuulatud ning tema soovile osakonnast E8

ümberpaigutamiseks vastu tuldud. Tagasipaigutamine osakonda E8 toimus alles juunis 2009 põhjusel,

et tugevdatud järelevalvega osakonnas on võimalik järelevalvet efektiivsemalt teostada;

7) vastustajale ei ole alust ette heita kaalutlusõiguse teostamata jätmist, kuna alternatiivsete,

samaväärse tulemusega lahenduste kohaldamise võimalusi asjas ei nähtu. Kuigi haldusaktidest ei

nähtu selgelt kaalutlusi muude julgeolekut tagavate võimaluste kohaldamiseks, on vaidlustatud

haldusaktid kokkuvõttes materiaalselt õiguspärased ning formaalsed menetlus- ja vormivead ei ole

aluseks haldusaktide kehtetuks tunnistamisele ega järelikult ka käskkirjade õigusvastaseks

tunnistamisele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. R. Kalda palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse halduskohtu

otsus samas asjas ning mõista Viru Vanglalt välja kaebaja kantud menetluskulud ja kohustada need

kandma L. K. arveldusarvele. R. Kalda põhjendab kassatsioonkaebust järgmiselt:

1) vanglal puudus õiguslik alus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. VangS § 69 lg-s 1

märgitud aluseid ei esinenud, mistõttu ei olnud vanglal alust täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamiseks. Seadusandja tahe oli VangS § 69 lg 1 täiendamisel võimaldada vanglas raske

õigusrikkumise ärahoidmiseks kohaldada julgeolekuabinõusid üksnes preventiivselt nende isikute

suhtes, kes on ise õigusvastaselt käitunud;

2) kaebaja ärakuulamata jätmine ning käskkirjades kaalutluste esitamata jätmine on niivõrd olulised

menetlusnormide rikkumised, et toovad kaasa haldusaktide õigusvastasuse. Ringkonnakohus on

möönnud menetlus- ja vormivea esinemist, mis annab aluse kahelda kaalutlusõiguse teostamises,

kuid sellele vaatamata jätnud haldusaktid õigusvastaseks tunnistamata;

3) ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusnorme, võimaldades halduskohtu istungil tunnistajana

osalenud Viru Vangla julgeolekuosakonna juhataja kohusetäitjal M. Koitlal osaleda ringkonnakohtu

istungil vastustaja esindajana. Sellega võeti kaebajalt võimalus tunnistajat küsitleda. Nimetatud isik

kutsuti ringkonnakohtu istungile tunnistajana ning vastustaja esindamiseks puudus tal volitus. Seega

rikkus ringkonnakohus HKMS § 14 lg-t 5. Volitus saadeti kohtule alles pärast istungi toimumist;

4) ringkonnakohus on ebaõigesti tuginenud tõenditele, millega kaebajal ei ole olnud võimalik tutvuda

ja oma seisukohta kujundada. Samuti ei ole jälitusinformatsiooni toimiku materjalide hulka lisatud.

Seega ei ole tegemist TsMS § 272 mõttes dokumentaalse tõendiga. Kohtuistungi protokollist ei nähtu,

mis dokumendid kinnisel istungil ringkonnakohtule esitati ning kas need kattuvad halduskohtu

kinnisel istungil esitatutega. Samas on ringkonnakohus sellele teabele otsuses tuginenud.

Ringkonnakohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et kinnisel istungil esitatud materjalidest

nähtub selgelt ründeoht. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et Viru Vanglas hakati

julgeolekuohu kohta andmeid koguma alles mais 2009, eelnevalt tugineti üksnes teistes vanglates

kogutud andmetele. Esimese käskkirja andmise eel ei toimunud Viru Vanglas täiendavat

jälitusinformatsiooni kogumist ega kaastööteatise fikseerimist. Ringkonnakohus on ebaõigesti

leidnud, et vaidlustatud käskkirjade aluseks olevad ettekanded on infoallikate varjamise vajadust

arvestades piisavalt konkreetsed. Justiitsministeeriumi ümberpaigutamise otsusele ei ole vastustaja

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjas ega kohaldamise pikendamise käskkirjades

tuginenud. Seega on ringkonnakohus asunud ise haldusakti motiveerima. Samuti on kohus

meelevaldselt asunud seisukohale, et kaebajat ähvardati ning kaebaja kambriukse löömises väljendus

ründeoht;

5) kaebajal puudus võimalus esitada ringkonnakohtu istungi protokolli suhtes parandusi, sest ta sai

protokolli kätte 16. juunil 2010, ringkonnakohtu otsus tehti teatavaks aga 18. juunil, mistõttu ei oleks

vanglast posti teel saadetud parandused kohtusse õigeaegselt saabunud. Vanglale saadetakse protokoll

aga elektrooniliselt ning ka parandusettepaneku saab vangla edastada kohtule elektrooniliselt,

mistõttu on menetlusosalised ebavõrdses positsioonis.

9. Viru Vangla vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ning

tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigust ja pole rikkunud

kohtumenetluse norme. R. Kaldal oli võimalus halduskohtu istungil tunnistajale küsimusi esitada,

tunnistaja ütlused protokolliti. Selgelt on eristatav, millal on M. Koitla esinenud tunnistajana, millal

vastustaja esindajana. Kaebaja ei esitanud ringkonnakohtu istungil M. Koitla vastustaja esindajana

osalemise kohta vastuväidet. Viru Vangla direktor on andnud esindamiseks ka volituse ning selle

kehtivust ei mõjuta asjaolu, et volikiri esitati elektroonselt pärast kohtuistungi toimumist.

Kuna kogutud jälitusinformatsioon sisaldas andmeid, mille avaldamine kaebajale ei ole tulenevalt

riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusest võimalik, siis ei saa nimetatud jälitusinformatsiooni ka

toimiku materjalide hulka lisada ja teavet kohtuotsuses üksikasjalikult kirjeldada. Ringkonnakohus on

saanud vastava informatsiooniga aga tutvuda ja õigesti sellele otsuses ka tuginenud.

Ringkonnakohtule esitatud dokumendid vastasid halduskohtu istungil esitatutele. Kaebajalt ei ole

võetud võimalust esitada taotlus protokolli parandamiseks. Vanglal ei olnud muul moel võimalik

tagada kaebaja julgeolekut kui lisaks eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisele piirata täiendava

julgeolekuabinõuna ka kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabadust ning kehakultuuriga tegelemist.

Piirang oli proportsionaalne. Ringkonnakohus leidis õigesti, et täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise aluseks oli VangS § 69 lg 1. Kaebaja julgeolekut ei olnud võimalik tagada üksnes

vanglasisese ümberpaigutamisega, sest kaebajale oli ohtlik määratlemata hulk kinnipeetavaid.

Seejuures ei saanud välistada, et rünne võidakse toime panna kaebaja suhtes vaenulikult meelestatud

kinnipeetava tellimusel, mistõttu oli vajalik kaebaja julgeoleku tagamiseks minimaliseerida tema

kokkupuuteid teiste kinnipeetavatega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. R. Kalda on taotlenud Viru Vangla direktori käskkirjade, millega kohaldati tema suhtes

täiendavaid julgeolekuabinõusid ning pikendati nende kohaldamise tähtaega, õigusvastasuse

tuvastamist. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja jäeti käskkirjade andmisel ära kuulamata ning

käskkirjadest ei nähtu selgelt kaalutlusi iga konkreetse julgeolekuabinõu kohaldamiseks.

11. Kolleegium võtab kõigepealt seisukoha küsimuses, kas VangS § 69 lg 1 võimaldab kohaldada

täiendavaid julgeolekuabinõusid nende kinnipeetavate suhtes, kelle enda tegevusest ei tulene

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus, kuid kelle julgeolek on vangla

administratsiooni hinnangul ohus (I). Seejärel annab kolleegium hinnangu kassatsioonkaebuses

märgitud menetluslike rikkumiste kohta (II) ja võtab seisukoha vaidlustatud käskkirjade

õiguspärasuse osas ning lahendab kassatsioonkaebuse (III).

I

12. VangS § 69 lg 1 kohaselt võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada kinnipeetavale, kes

süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist

või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele

või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise

ärahoidmiseks. Kolleegium nõustub kohtutega, et vanglal on õigus täiendavaid julgeolekuabinõusid

kohaldada ka isiku suhtes, kelle julgeolek on ohus. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse

preventiivsel või tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil. Täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamiseks on piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve

võidakse kahjustada (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 2. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-33-10,

p 12).

Kolleegium märgib, et VangS § 69 lg 1 esimene lause sätestab täiendava julgeolekuabinõu

kohaldamise eeldusena üldjuhul abinõu adressaadist lähtuva negatiivse käitumise või isikuomaduse.

VangS § 69 lg 1 lause 2 võimaldab kohaldada julgeolekuabinõusid aga ka raske õigusrikkumise

ärahoidmiseks. Tegemist on normi esimeses lauses sätestatuga võrreldes laiema õigusliku alusega,

mis ei sea julgeolekuabinõude kohaldamise eelduseks üksnes konkreetse kinnipeetava enda käitumist

vanglas, vaid raske õigusrikkumise toimepanemise ennetamise. Täiendavate julgeolekuabinõude näol

on tegemist seega preventiivsete meetmetega, mille kohaldamise eesmärgiks võib olla ka

kinnipeetava kaitstava õigushüve tagamine.

13. Kolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et seadusandja tahe VangS § 69 lg 1 täiendamisel

oli võimaldada vanglas raske õigusrikkumise ärahoidmiseks kohaldada täiendavaid

julgeolekuabinõusid preventiivselt üksnes nende isikute suhtes, kes on ise õigusvastaselt käitunud.

Kassaator on ebaõigesti tuginenud kriminaalhooldusseaduse, vangistusseaduse ja kohtute seaduse

muutmise seadusele. VangS § 69 lg-t 1 muudeti vangistusseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku

muutmise seaduse § 1 punktiga 43. Seaduse seletuskirjast nähtub, et muudatuste eesmärgiks oli

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluste oluline laiendamine. Asjaolust, et seadusandja ei

ole seletuskirjas otsesõnu märkinud, et täiendavaid julgeolekuabinõusid on võimalik kohaldada ka

isikute suhtes, kelle julgeolek on ohustatud, ei ole põhjendatud teha järeldust, et seadusandja

eesmärgiks oli sellise võimaluse keelamine.

14. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et VangS § 69 lg 1 teise lause sõnastus võimaldab

kohaldada julgeolekuabinõusid ka isiku suhtes, kelle kaitstavat õigushüve võidakse rikkuda.

Arvestades täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärki ja asjaolu, et täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine toob VangS § 69 lg-st 2 nähtuvalt kaasa kinnipeetava õiguste

olulise piiramise, saab kolleegiumi hinnangul täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine isiku

suhtes, kelle enda käitumisest ei tulene abinõude kohaldamise vajadust, olla üksnes erandlik meede

isiku julgeoleku tagamiseks, mis eeldab abinõude kohaldamise aluste olemasolu jätkuvat

kontrollimist. Mida pikemalt nimetatud asjaolude esinemisel täiendavaid julgeolekuabinõusid

kohaldatakse, seda põhjalikumat motivatsiooni eeldab haldusakt. Abinõude kohaldamise aluste

äralangemisel tuleb täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine koheselt lõpetada.

II

15. Kolleegium ei nõustu kassaatoriga, et ringkonnakohus on ebaõigesti võimaldanud halduskohtu

istungil tunnistajana osalenud Viru Vangla julgeolekuosakonna juhatajal osaleda ringkonnakohtu

istungil vastustaja esindajana. HKMS § 14 lg 5 kohaselt võib menetlusosaline halduskohtus asja

ajada isiklikult või esindaja kaudu. Esindusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse sätteid, arvestades

halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud erisusi. Haldusülesandeid täitva asutuse seaduslik

esindaja halduskohtus on asutuse juht. Haldusülesandeid täitvat ametnikku võib esindada isik, keda

on selleks volitanud asutus, kus ametnik töötab. Viru Vangla direktor volitas Viru Vanglat kohtus

esindama J. Kõrgmaa. Toimiku materjalidest nähtuvalt tegi ringkonnakohus enda initsiatiivil

vastustajale ettepaneku võimaldada halduskohtu istungil tunnistajana osalenud isikul osaleda

ringkonnakohtu istungil vastustaja esindajana. Vastustaja esindaja andis istungil suulise volituse (I kd,

tl 190) ning pärast istungi toimumist saadeti kohtule samal päeval ka vangla direktori poolt

allkirjastatud volitus (I kd, tl 188). Volikiri, millega volitati J. Kõrgmaad esindama vastustajat, oli

antud aga edasivolitamisõiguseta (I kd, tl 103). TsMS § 226 lg 1 esimese lause kohaselt kontrollib

kohus esindaja esindusõiguse olemasolu ning ei luba selle puudumisel isikul esindajana menetluses

osaleda. Ringkonnakohtu istungi protokollist ei nähtu, et kohus oleks kontrollinud M. Koitla

esindusõigust ja J. Kõrgmaale antud volikirjas edasivolitamisõiguse olemasolu. TsMS § 227 lg 7

kohaselt kehtivad aga menetlusosalise nimel tehtud menetlustoimingud ka juhul, kui menetlusosaline

andis esindajale volituse muus vormis kui kirjalikult või notariaalselt kinnitatuna või tõestatuna või

kui menetlusosaline kiitis esindaja menetluses osalemise sõnaselgelt või vaikivalt heaks. Eeldatakse,

et menetlusosaline on teda menetluses esindanud isiku volituse heaks kiitnud, kui ta andis talle hiljem

volituse. Kohtuistungi protokollist nähtub, et vastustaja esindaja J. Kõrgmaa teavitas kohut, et kirjalik

volikiri esitatakse pärast istungit ning nõuetekohane vangla direktori allkirjastatud volikiri saadeti

kohtule samal päeval. TsMS § 227 lg-le 7 tuginedes oli M. Koitlal seega vastustaja volitus

ringkonnakohtumenetluses osalemiseks.

16. TsMS § 251 lg 1 kohaselt võib tunnistajana üle kuulata iga inimese, kellele võivad olla teada asjas

tähtsust omavad asjaolud, kui ülekuulatav ei ole selles asjas menetlusosaline või menetlusosalise

esindaja. Lubades M. Koitlal osaleda ringkonnakohtu istungil vastustaja esindajana, võeti kaebajalt

võimalus nõuda halduskohtu istungil tunnistajana osalenud isiku ülekuulamist tunnistajana

ringkonnakohtu istungil. R. Kalda ei ole aga ringkonnakohtu istungil ega hilisemas menetluses

esindusõiguse kontrolli ega M. Koitla tunnistajana ülekuulamist taotlenud. Vastuses

apellatsioonkaebusele on kaebaja rõhutanud, et tema hinnangul puudub üldse vajadus tunnistaja

teistkordseks ülekuulamiseks (I kd, tl 174). Kuna kaebaja ei taotlenud ringkonnakohtu istungil

M. Koitla tunnistajana ülekuulamist, siis ei saanud nimetatud isiku vastustaja esindajana osalemine

kaebaja õigusi käesolevas asjas rikkuda.

17. HKMS § 20 sätestab, et kohtuistung ja väljaspool kohtuistungit toimuv menetlustoiming

protokollitakse vastavalt tsiviilkohtumenetluse sätetele. TsMS § 53 lg 2 kohaselt on menetlusosalisel

õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul alates

protokolli allkirjastamisest. Kohus teavitab menetlusosalisi protokolli allkirjastamise ajast ja edastab

protokolli neile elektrooniliselt viivitamata pärast allkirjastamist, kui menetlusosalised on kohtule

teatavaks teinud oma elektronposti aadressi. Ringkonnakohtu istungil teavitas kohus menetlusosalisi,

et otsus tehakse teatavaks 18. juunil 2010, kohtuistungi protokoll allkirjastatakse 14. juunil 2010 ja

menetlusosalistel on õigus sellega tutvuda ning esitada taotlusi protokolli parandamiseks kolme päeva

jooksul. Protokoll saadeti vanglale elektrooniliselt ja R. Kaldale posti teel (I kd, tl 191 pöördel).

Kaebaja sai protokolli kätte 16. juunil (I kd, tl 198). Kolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et

tal puudus võimalus taotleda ringkonnakohtu istungi protokolli parandamist ja sellega on rikutud

tema õigusi. Kohtuistungi protokolli parandamise taotluse esitamise tähtaeg hakkab kulgema

protokolli allkirjastamise, mitte selle kättetoimetamise päevast arvates. Kohtuasja materjalide

kohaselt ei ole kaebaja kohtuistungi protokolli parandamise taotlust ringkonnakohtule esitanud ning

kassatsioonkaebusest ei nähtu, milles seisnes kassaatori arvates ringkonnakohtu istungi protokolli

ebaõigsus. Käeoleval juhul ei ole seega rikutud kaebaja õigust esitada taotlus kohtuistungi protokolli

parandamiseks.

18. Kolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et ringkonnakohus on ebaõigesti tuginenud

tõenditele, millega kaebajal ei ole olnud võimalik tutvuda ja mille kohta kaebaja pole saanud oma

seisukohta kujundada ning tegemist pole dokumentaalse tõendiga. HKMS § 16 lg 1 kohaselt on

halduskohtumenetluses tõenditeks kõik tsiviilasja hagimenetluses lubatud tõendid. TsMS § 272 lg 1

järgi on dokumentaalne tõend igasugune kirjalikult, pildistamisega või video-, heli- või elektroonilise

salvestusega või muu andmesalvestusega jäädvustatud dokument või muu sellesarnane andmekandja,

mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil

esitada tajutaval kujul. Kohtud on kinnisel istungil tutvunud vangla esitatud kaastööteatiste ja

ettekannetega, mis toimiku materjalidest (I kd tl 119) nähtuvalt on esitatud dokumendi vormis.

Asjaolu, et mõned kinnisel istungil uuritud dokumendid ei ole kohtutoimikule riigisaladuse ja

salastatud välisteabe seadusele tuginedes lisatud, et tagada jälitustegevuse seaduse § 8 lg 1

punktides 2, 3 ja 4 sätestatud kohustuste täitmist, ei välista nimetatud dokumentide vastavust

dokumentaalse tõendi tunnustele. TsMS § 56 lg-st 1 ja § 59 lg-st 5² tulenevalt ei pea toimiku

materjalide hulgas olema riigisaladust või salastatud välisteavet sisaldav teabekandja, põhjendatud

vajaduse korral ja riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses sätestatud korras võimaldatakse selle

teabega menetlusosalisel tutvuda. Seega võisid kohtud tugineda ka tõenditele, mida kohtutoimikusse

ei lisatud. Kolleegium möönab, et ringkonnakonnakohus on ebaõigesti jätnud kohtuistungi

protokollis kajastamata, milliseid dokumente kinnisel kohtuistungil uuriti, ning seetõttu ei ole

võimalik kontrollida, kas tegemist on halduskohtu istungil esitatud dokumentidega või mitte.

Nimetatud rikkumine ei ole aga sedavõrd oluline, et tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise, sest

ringkonnakohus ei ole ründeohu tuvastamisel tuginenud üksnes kinnisel istungil uuritud

dokumentaalsetele tõenditele, vaid ka vaidlustatud haldusaktidele ja jälitusinformatsiooni põhjal

koostatud ettekannetele, mis kinnitasid ringkonnakohtu hinnangul ründeohu olemasolu.

Kassatsioonkaebuses esitatud seisukohad ei võimalda järeldada, et ringkonnakohus oleks tõendite

hindamisel menetlusnorme oluliselt rikkunud.

Kuna halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 64 lg 2 kohaselt põhineb Riigikohtu otsus alama

astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel ja Riigikohus ise kaebuse aluseks olevaid

asjaolusid ei tuvasta, ei ole kolleegiumil võimalik ründeohu olemasolu kinnitavaid tõendeid ümber

hinnata.

Kolleegium rõhutab, et kuna infoallikate kaitsmise eesmärgil ei pruugi täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise otsuses ja selle pikendamise otsustes olla võimalik detailselt esitada

ründeohtu kinnitavaid tõendeid, on kohtul õigus ja kohustus nõuda vanglalt haldusaktide andmise

aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kinnitavaid tõendeid ning nendega kinnisel istungil tutvuda.

Kaastööle kaasatud isikute kaitsmise eesmärgil ei ole võimalik kinnisel istungil esitatud tõendites

sisalduvat teavet detailselt kohtuotsuses kajastada, küll peab aga kohtuotsusest nähtuma kohtu

järeldus esitatud tõendite kohta. Käesoleval juhul on ringkonnakohus selliselt piiratud

põhjendamiskohustust piisaval määral täitnud.

III

19. R. Kalda vaidlustas kohtus nii täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsuse kui ka

kohaldamise pikendamise otsused ja palus kohtul tuvastada nende õigusvastasus. Kaebaja tõi

tuvastamiskaebuse põhjendatud huvina esile preventiivse eesmärgi ning kahju hüvitamise kaebuse

esitamise soovi tulevikus. Kohtud on möönnud, et esitatud kaebus võib aidata isikul oma õigusi

kaitsta. Ringkonnakohus on käesolevas asjas aga seadnud õigusvastasuse tuvastamise kaebuse

rahuldamise eelduseks tühistamiskaebuse ja kahju hüvitamise kaebuse rahuldamiseks vajalike

eelduste täitmise. Kohus on jätnud vaidlustatud haldusaktide õigusvastasuse tuvastamata põhjusel, et

väidetavad rikkumised ei oleks piisavad tühistamiskaebuse rahuldamiseks. Kolleegium ei nõustu

ringkonnakohtu nende seisukohtadega. Haldusakti õigusvastasuse seisukohast ei oma tähtsust, kas

tegemist oli sellise rikkumisega, mis võis mõjutada asja sisulist otsustamist. Ringkonnakohus on

tuginenud HMS §-le 58, mille kohaselt ei saa nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes

põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui

eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Nimetatud reegel on kohaldatav

tühistamiskaebuse lahendamisel, tuvastamiskaebusele see säte ei laiene. Tuvastamiskaebuse korral

kontrollitakse, kas haldusorgan on täitnud haldusakti andmisel seaduses sätestatud tingimusi või

mitte.

Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et põhjendatud huvina esitatud eesmärkide realiseerimisele

aitaks kaasa üksnes selline haldusaktide õigusvastasuse tuvastamine, mis tooks tühistamiskaebuse

korral kaasa haldusakti tühistamise. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et kui kaebajal on

olemas põhjendatud huvi vastustaja toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, siis olukorras, kus kohus

tuvastab toimingu õigusvastasuse, ei ole võimalik jätta kaebust rahuldamata ja toimingut kohtuotsuse

resolutsioonis õigusvastaseks tunnistamata (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 21. jaanuari 2009. a

otsus asjas nr 3-3-1-88-08, p 13). Kolleegiumi hinnangul on eelnimetatud seisukoht asjakohane ja

kohaldatav ka haldusakti puhul. Seetõttu on ringkonnakohus ebaõigesti seadnud haldusakti

õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamise eelduseks tühistamiskaebuse rahuldamise eelduste

täitmise ja kohaldanud tuvastamiskaebuse rahuldamata jätmise põhjendusena HMS §-st 58 tulenevat

erandit. Tuvastades ärakuulamisõiguse rikkumise ja ebapiisavate kaalutluste esitamise haldusaktis,

tulnuks tuvastamiskaebus rahuldada.

20. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega kaasneb kinnipeetava õiguste oluline piiramine

ja tegemist on seega koormava haldusaktiga (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. juuni 2010. a

otsus asjas nr 3-3-1-95-09, p 23). HMS § 40 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt peab haldusorgan

enne haldusakti andmist võimaldama menetlusosalisel esitada oma arvamusi ja vastuväiteid.

Koormava haldusakti puhul on ärakuulamine kohustuslik, kui ei esine HKMS § 40 lg-s 3 märgitud

erandeid isiku ärakuulamata jätmiseks. Viru Vangla ei ole vaidlustatud haldusaktides ega hilisemas

kohtumenetluses kordagi viidanud HMS § 40 lg-s 3 sätestatud erandi kohaldamisele. Seega on vangla

rikkunud koormava haldusakti andmisel kaebaja õigust olla ära kuulatud. Ebaõige on ringkonnakohtu

seisukoht, et kuna kaebaja viibis teatud ajavahemiku ka vangla teises osakonnas, siis on vangla

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal kaebaja ära kuulanud ja tema arvamusega

arvestanud. Teise osakonda paigutamise taotluse rahuldamine ei ole käsitatav ärakuulamisõiguse

tagamisena täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsuste tegemisel.

Kolleegiumi senise praktika kohaselt on koormava haldusakti andmisel ärakuulamisõiguse tagamata

jätmine käsitatav sedavõrd olulise rikkumisena, mis toob endaga kaasa haldusakti õigusvastasuse (vt

nt Riigikohtu halduskolleegiumi 14. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-76-10; 10. detsembri

2010. a otsus asjas nr 3-3-1-72-10). Kuna kolleegiumi hinnangul ei ole vajalik senist praktikat muuta,

siis on Viru Vangla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ja selle pikendamist otsustades

oluliselt rikkunud R. Kalda õigust olla ära kuulatud, mis toob endaga kaasa vaidlustatud haldusaktide

õigusvastaseks tunnistamise.

21. Eeltoodust tulenevalt kuulub Romeo Kalda kassatsioonkaebus rahuldamisele. Kolleegium

tühistab Tartu Ringkonnakohtu 18. juuni 2010. a otsuse haldusasjas nr 3-09-1395 ja jätab muutmata

Tartu Halduskohtu 15. detsembri 2009. a otsuse resolutsiooni samas asjas, kuid muudab otsuse

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. R. Kalda apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes

kantud menetluskulud 305 krooni (koopiate tegemisel tasutud riigilõiv ringkonnakohtus 160 krooni ja

Riigikohtus 145 krooni) mõista välja Viru Vanglalt ja kohustada vanglat kandma see L. K.

arvelduskontole nr xxxxxxxxxxxx Swedbank AS-s. Halduskohtus kantud menetluskulude jaotus on

lahendatud Tartu Halduskohtu 15. detsembri 2009. a otsuses haldusasjas nr 3-09-1395. Kautsjon tuleb

HKMS § 90 lg 2 alusel tagastada vastavalt kassaatori taotlusele L. K. eelnimetatud arvelduskonto

numbrile Swedbank AS-s.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann