3-2-1-12-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-12-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. aprill 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jüri Põld

Kohtuasi

AS-i Vetla Jõujaamad hagi Eevi Mikiveri, Raimo Pääsukese

ja Veiko Pääsukese vastu naabrusõigussuhte tuvastamiseks,

mõjutusi taluma kohustamiseks ja vee erikasutusloa

saamiseks vajaliku nõusoleku asendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-67270

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Vetla Jõujaamad kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1597 eurot 79 senti (25 000 krooni)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS Vetla Jõujaamad (registrikood 10874881), esindaja

vandeadvokaat Madis Kiisa

Kostjad Eevi Mikiver (isikukood xxxxxxxxxxx), Raimo Pääsuke

(isikukood xxxxxxxxxxx) ja Veiko Pääsuke (isikukood

xxxxxxxxxxx), ühine esindaja vandeadvokaat Kaarel Kais

Asja läbivaatamise kuupäev

14. märts 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-67270 osas,

milles jäeti läbi vaatamata AS-i Vetla Jõujaamad haginõue Eevi Mikiveri, Raimo Pääsukese ja

Veiko Pääsukese kohustamiseks taluma hageja kinnisasjalt tulenevaid mõjutusi kostjate

kinnisasja niiskusrežiimile, samuti osas, milles määrati tsiviilasja hinnaks 75 000 krooni ja

tagastati hagejale riigilõivu 113 000 krooni ning jäeti menetluskulud osaliselt hageja kanda

(s.o ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1, 4, 7 ja 8). Saata asi tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

2. Jätta resolutsiooni p-s 1 nimetatud ringkonnakohtu otsus muutmata osas, milles jäeti läbi

vaatamata AS-i Vetla Jõujaamad haginõue naabrusõigussuhete tuvastamiseks (ringkonnakohtu

otsuse resolutsiooni p 3) ja saadeti maakohtule uueks läbivaatamiseks haginõue kostjate

nõusoleku asendamiseks (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 5) ning tühistati nende nõuete

osas Harju Maakohtu 1. aprilli 2010. a otsus samas tsiviilasjas.

3. Määrata asja hinnaks ringkonnakohtus 50 000 krooni (3195 eurot 58 senti).

4. Sõnastada ringkonnakohtu otsuse resolutsioon hinna määramise ja nõuete lahendamise osas

alljärgnevalt:

"1. Tsiviilasja hinnaks ringkonnakohtus määrata 50 000 krooni (3195 eurot 58 senti).

2. Tühistada Harju Maakohtu 1. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-67270.

3. Jätta läbi vaatamata AS-i Vetla Jõujaamad tuvastushagi Eevi Mikiveri, Raimo Pääsukese ja

Veiko Pääsukese vastu naabrusõigussuhte tuvastamiseks.

4. Saata uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule AS-i Vetla Jõujaamad haginõue Eevi

Mikiveri, Raimo Pääsukese ja Veiko Pääsukese kohustamiseks taluma hageja kinnisasjalt

tulenevaid mõjutusi kostjate kinnisasja niiskusrežiimile.

5. Saata maakohtule uueks läbivaatamiseks AS-i Vetla Jõujaamad hagi kostjate Eevi Mikiveri,

Raimo Pääsukese ja Veiko Pääsukese nõusoleku kohtuotsusega asendamiseks hagejale vee

erikasutusloa andmiseks kinnistul nr 11143002."

5. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

6. Tagastada AS-ile Vetla Jõujaamad (konto nr 221019688991, Swedbank AS) 23. novembril

2010 tasutud kassatsioonikautsjon 500 krooni (31 eurot 96 senti).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Vetla Jõujaamad (hageja) esitas 11. detsembril 2009 Harju Maakohtule hagi Eevi Mikiveri

(kostja I), Raimo Pääsukese (kostja II) ja Veiko Pääsukese (kostja III) vastu. Hageja palus tuvastada

talle kuuluvast Vetla Jõujaama kinnistust (nr 11143002) (hageja kinnisasi) ja kostjatele kuuluvast

Kiige kinnistust (nr 10982502) (kostjate kinnisasi) tulenevate naabrusõigussuhete olemasolu ning

kohustada kostjaid taluma naabrusõigussuhte alusel hageja kinnisasjast ja sellel asuvast

hüdroenergiajaamast tulenevaid mõjutusi kostjate kinnisasja maa niiskusrežiimile hagejale väljastatud

vee erikasutusloas kehtestatud tingimustel: vee taseme tõus paisutamise tagajärjel 61,5 m +/- 15 cm

mõõdetuna hageja hüdroelektrijaama paisregulaatori ülemise nivoo kohalt. Samuti palus hageja

asendada kostjate nõusolek hagejale vee erikasutusloa andmiseks hageja kinnisasjal Jägala jõe

tõkestamiseks ja paisutamiseks ning hüdroenergiast elektri tootmiseks veetaseme paisutamisega Vetla

paisregulaatori ülemises bjeffis (bief) veetaseme kõrguseni kuni 61,5 m +/- 15 cm.

Hagiavalduse kohaselt on Jägala jõel Anija vallas Vetla külas olnud ligi 300 a veski või muud vee

jõul töötavad rajatised. Praegusega sarnane paisregulaator rajati 1930-ndatel aastatel ja veejõudu

kasutati kuni 1970-ndate aastateni. 1970-2002 oli paisutus juhuslik, kuid lähiajaloos on seal kogu aeg

olnud veetõke ja seetõttu on välja kujunenud alaline paisjärv koos oma ökosüsteemiga, millele on

tekkinud selgelt äratuntav kaldajoon ja väljakujunenud vee-elustik. Hageja esitas 17. septembril 2003

Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistusele avalduse väljastada vee erikasutusluba

paisregulaatori rekonstrueerimiseks ja hüdroelektrijaama rajamiseks. Anija Vallavalitsus ja asjast

puudutatud maaomanikud (sh kostja I) andsid jaama rajamiseks nõusoleku. Avaldus rahuldati ja

hagejale väljastati vee erikasutusluba. Hageja rekonstrueeris 2003. a-l veetõkke ja taastas

hüdroelektrijaama. Vee erikasutusloa tähtaja lõppemisel esitas hageja loa uuendamise taotluse. Loa

uuendamiseks ja jaama tegevuse jätkamiseks andsid nõusoleku kohalik omavalitsus ja teised

puudutatud maaomanikud, kuid mitte kostjad. Hageja sõlmis teiste maaomanikega kokkulepped ja on

tasunud neile kompensatsiooni. Kostjad ei ole hageja ettepanekutele kohtuda ja arutada võimalikke

lahendusi vastanud. Hageja elektrijaama tegevus peatati vee erikasutusloa lõppemise tõttu 2009. a

juulis. Hagejale ei väljastatud uut vee erikasutusluba, kuna kostjad selleks nõusolekut ei andnud.

Hageja pöördus tulemusteta Keskkonnaministeeriumi, Keskkonnaameti ja Keskkonnainspektsiooni

poole. Hageja kannab elektrijaama seiskamise tõttu iga päev kahju, mis seisneb elektrienergia

müügist saamata jäänud tulus. 2008. a-l elektrienergia müügist saadav tulu oli hagejal

529 518 krooni. Kohalikud elanikud on elektrijaama tegevuse jätkamist toetanud. Hagejale

väljastatud vee erikasutusloa lõppemise ajal oli vesi paisutatud kõrgusel 61,5 m ja seda ei ole

langetatud vee erikasutusloa puudumise tõttu.

Hageja ja kostjate kinnisasjadel ei ole ühist piiri ja kinnisasjade vaheline kaugus on ca 800 meetrit,

kuid naabrus avaldub ühise veekogu kaudu. 2003. a hinnangu kohaselt on liigniiske kostjate

kinnisasjal aiaga külgnev põllulapp, mida varem kasutati kartulimaana. Jõe paisutamisega tõuseb ka

pinnasevee tase. Pinnasevee kiireks ärajuhtimiseks soovitas hindaja kaevata madala kuivenduskraavi

kuni jõeni. Liigniiske ala ei ole elamu- ega põllumaa ja sellel ei toimu ega ole toimunud

majandustegevust. Kostjad ei ole põllumajandustootjad ega tegele muu majandustegevusega, nende

elukohaks on Tallinn. Kostjate ainus kahju seisneb selles, et nad on rentinud kartulite kasvatamiseks

maad naabritelt, s.o kahju seisneb renditava kartulimaa hinnas või äärmisel juhul kartulite hinnas.

Selle kahju on hageja valmis kostjatele hüvitama. Hageja on kostjate ja teiste maaomanike

nõusolekute alusel investeerinud elektrijaama rajamisse ligi 3 000 000 krooni. Maaomanike varem

antud kooskõlastustes oli selgelt märgitud, kui kõrgele tõuseb vesi paisjärves normaaltasemel ja

milline on maksimaaltase.

Hagejale on vajalik kostjate nõusolek vee erikasutusloa saamiseks ja selle saab tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 alusel kohtuotsusega asendada, kuna kostjatel on asjaõigusseaduse

(AÕS) § 143 järgi kohustus taluda hageja kinnisasjalt tulenevaid mõjutusi. Riigikohtu praktika

AÕS § 143 tõlgendamisel (lahend nr 3-2-1-141-04) on aegunud. Asjaõigus peab edasi arenema ning

arvestama tööstuse ja keskkonnakaitse arenguga. Kostjad ei saa nõuda naabrite avalike käitiste

sulgemist. Hagi on võimalik rahuldada ka hea usu põhimõtte rikkumise tõttu. Kostjad kuritarvitavad

oma õigusi, kuna nad hakkavad samades oludes viis aastat hiljem varasemast erinevalt käituma ja

tekitavad hagejale olulist varalist kahju. Hageja ei saa kasutada oma kinnisasja sihipäraselt.

Hüdroelektrijaama ümberehitamisel kostjate soovitud madalama veetaseme juures ei ole jaamal

võimalik majanduslikult tasuvalt töötada, investeeringud läheksid liiga suureks.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu.

Kostjad ei ole vastu hüdroelektrijaama tööle, kui vesi ei välju paisutamise tulemusena sängist ja

kevadel suurvee ajal toimub vaid lammi ajutine üleujutamine. Kostjate talu juurde kuuluv jõeäärne

mets on paisutuse tulemusena hävinud ja kostjad ei saa oma kodutalus enam rahulikult puhata.

Hageja on kostjate maade hävitamise tulemusena aastate jooksul teeninud elektri müügist kasumit,

millest piisab jaama töö ümberehitamiseks. Kostjalt I võeti allkiri paisutamist lubavale dokumendile

pettuse teel, sest arendaja kinnitas, et isegi maksimaalsel paisutuskõrgusel ei välju vesi jõesängist ja

kostjate maad üle ei ujuta. Vee erikasutusloa taotlemisel 2003. a-l esitas hageja Harjumaa

Keskkonnateenistusele eksitavaid andmeid, märkides, et paisutuse normaalkõrgusel 61,5 m ja

maksimaalkõrgusel 61,65 m jääb paisjärv väljakujunenud Jägala jõe sängi. Tegelikult on vesi pidevalt

voolanud üle jõe kallaste ja tekitanud kostjatele olulist kahju. Kostjate kinnisasi on teistega võrreldes

madalam ja asub jõekääru sees. Kostjate kinnisasja suurus on 19 ha, millest vee all on umbes 2-3 ha,

lisaks sellele on osa alasid liigniisked, mida ei saa kasutada. Kostjad tahtsid minna tallu püsielanikeks

ja kasvatasid seal vilja. Enne paisutamist sai jõelammil teha heina. Kaevuvett ei saa kasutada

joogiveena, sest vesi on seisev ja sisaldab helbeid. Kinnisasjale on tulnud vesirotid. Silla koht on vee

all, talu ujumise kohta kasutada ei saa. Selliseks on olukord muutunud alates 2003. a-st ega ole

paranenud. Hageja tegevusele on vastu ka teisi maaomanikke. Kostjad on hageja kirjadele vastanud.

Vaidlust saab lahendada kompromissiga, mille järgi hageja alandab paisjärves veetaseme paisutuse-

eelsele tasemele ja ehitab elektrijaama ümber tööks madalamal veetasemel. Hageja tegi ettepaneku

maksta kostjatele 2000 krooni kuus, kuid sellega ei ole kostjad nõus.

3. Harju Maakohus jättis 1. aprilli 2010. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt on kostjate kinnisasi selle tõttu, et hageja on vett paisutanud, osaliselt

(ca 2 ha ulatuses) üle ujutatud ja osaliselt liigniiske. Seetõttu ei saa kostjad oma maad kasutada

selliselt nagu varem. Kostjad ei andnud hagejale vee paisutamiseks nõusolekut pärast vee

erikasutusloa kehtivuse lõppemist 15. detsembril 2008. Hagejal ei õnnestunud kostjatega vee

paisutamiseks kokkulepet sõlmida. Seega puudub hagejal kostjate kinnisasja mõjutamiseks nende

nõusolek.

Kostjad ei pea oma kinnisasjal taluma hageja tegevusest tulenevaid mõjutusi, mis lähtuvad vee

paisutamisest. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, millest tulenevalt saaks tuvastada kostjate

kohustuse anda hagejale nõusolek, et viimane saaks taotleda vee erikasutusluba jõe tõkestamiseks ja

vee paisutamiseks. Vee paisutamise ja veetaseme tõstmise puhul ei ole kohaldatav AÕS § 143, mida

on leidnud ka Riigikohus. Voolava vee paisutamisega ja sellest tulenevate mõjutustega seotud

õiguslikke küsimusi reguleerib veeseadus (VeeS). Kooskõlas VeeS § 8 lg-ga 1 peab kasutajal olema

vee erikasutuseks tähtajaline luba ja võõra maa kasutamise korral ka maaomaniku nõusolek.

Veeseaduse § 8 lg-st 1 ja lg 2 p-st 5, § 17 lg-st 4, § 21 p-st 2 ja §-st 34 tuleneb, et vee erikasutusluba

sooviv isik peab võõra maa niiskusrežiimi mõjutamisel küsima selle maa omanikult nõusolekut.

Kostjad ei ole hagejale nõusolekut andnud ja hageja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mistõttu

peaksid kostjad nõusoleku andma.

Kostjate kinnisasja materiaalse mõjutamise näol (kinnisasja osaline üleujutamine ja maa

niiskusrežiimi mõjutamine) on tegemist kostjate omandiõiguse rikkumisega. Sellega vähenevad

kinnisasja omanike võimalused kinnisasja vallata ja kasutada. Põhjendatud ei ole hageja arusaam,

nagu ei oleks kostjate omandiõiguse riive märkimisväärne, kuna kostjad ei tegelenud oma kinnisasjal

majandustegevusega ega ela seal alaliselt. Kostjatel on endil õigus määrata, millega nad soovivad

oma kinnisasjal tegeleda, ja kuivõrd kinnisasi on osaliselt üle ujutatud, on kostjate õigused maa

kasutamisel paratamatult piiratud. Seega on kostjatel õigus mitte nõustuda oma omandiõiguse

rikkumisega ja mitte anda hagejale vee erikasutusloa väljastamiseks nõusolekut. Hageja ei saa

eeldada, et tema omandiõiguse teostamine on olulisem kostjate õigusest oma omandit vabalt kasutada

ja vallata. Hageja õigused paisutada oma kinnisasjal vett on piiratud teiste kinnisasjade omanike

õiguste ja veeseadusest tulenevate nõuetega.

Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta rahuldamata hageja nõue kohustada kostjaid taluma

naabrusõigussuhte alusel hagejale kuuluvast hüdroelektrijaamast tulenevaid mõjutusi kostjate

kinnisasjale, mis seisneksid veetaseme tõusus vee paisutamise tagajärjel. Samuti tuleb rahuldamata

jätta hageja nõue asendada kostjate nõusolek hagejale vee erikasutusloa andmiseks hageja kinnisasjal

vee tõkestamiseks ja paisutamiseks. Ka hageja nõue tuvastada poolte kinnisasjade vahel

naabrusõigussuhete olemasolu tuleb jätta rahuldamata. Hagiavaldusest ei nähtu, milline on hageja

arvates tuvastusliku nõude rahuldamisel selle iseseisev õiguslik tähendus hageja jaoks. Poolte

kinnisasjad ei ole naaberkinnisasjad ja AÕS § 143 alusel ei ole kostjad kohustatud taluma

materiaalseid mõjutusi oma kinnisasjale, mis tulenevad vee paisutamisest.

Hageja nõuete rahuldamine ei ole võimalik ka tulenevalt väidetavast hea usu põhimõtte rikkumisest.

Kostjad ei ole rikkunud hea usu põhimõtet. Nende keeldumine anda hagejale nõusolek vee

erikasutusloa saamiseks on olnud seaduslik. Keeldumise eesmärgiks on lõpetada hageja tegevusest

lähtuv oma kinnisasja materiaalne mõjutamine. Hea usu põhimõtet ei ole rikutud pelgalt seetõttu, et

kostjad andsid enne vee paisutamist hagejale nõusoleku vee erikasutusloa saamiseks. Vee

erikasutusluba väljastati hagejale pärast kostjate nõusoleku andmist ja seega nähtusid kostjatele vee

püsivast paisutamisest tulenevad tegelikud tagajärjed alles pärast loa väljastamist 19. detsembril

2003. Järelikult ei andnud kostjad 2002. a-l oma nõusolekut samades oludes, nagu nad olid pärast vee

erikasutusloa kehtivuse lõppemist. Lisaks soovis kostja I juba 2003. a-l muuta oma 14. aprillil 2002

antud kooskõlastust. Kostja I on vastanud hageja pöördumistele ja esitanud ka omapoolseid

ettepanekuid kokkuleppe sõlmimiseks, kuid kokkuleppeni ei ole jõutud. Kostjad on teavitanud

hagejat korduvalt, miks nad ei soovi nõusolekut anda.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega

hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostjate kanda, või saata asi tagasi maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Hageja palus samuti määrata hagihinnaks 25 000 krooni ja tagastada maakohtus

enam tasutud riigilõiv.

5. Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 25. oktoobri 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ning

tühistas maakohtu otsuse ja jättis hageja nõuded naabrusõigussuhete tuvastamiseks ja kostjate

kohustamiseks taluda hageja kinnisasjalt ja sellel asuvast hüdroenergiajaamast tulenevaid mõjutusi

kostjate kinnisasja niiskusrežiimile läbi vaatamata. Nende nõuetega seotud menetluskulud jättis

ringkonnakohus hageja kanda. Hageja nõude kostjate nõusoleku kohtuotsusega asendamiseks

hagejale vee erikasutusloa saamiseks saatis ringkonnakohus maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus määras tsiviilasja hinnaks 75 000 krooni ja tagastas hagejale 113 000 krooni enam

makstud riigilõivu.

Ringkonnakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled, et hageja on alates 2003. a-st käitanud oma kinnisasjal

hüdroelektrijaama. Jägala jõe tõkestamiseks, paisutamiseks ja hüdroenergiast elektri tootmiseks

väljastas Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistus hagejale 19. detsembril 2003 vee

erikasutusloa tähtajaga viis aastat. Vetla hüdrosõlme rekonstrueerimise eelprojektile andsid oma

nõusoleku paisutuse mõjupiirkonda jäävate kinnisasjade omanikud, sh kostjad.

Tuvastusnõude esitamise vastu naabrusõigussuhete tuvastamiseks ei ole hagejal tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 368 lg 1 tähenduses õiguslikku huvi. Hageja ei ole oma huvi kõrvuti

kohustamisnõudega põhjendanud. Tema lõppeesmärgiks on saada kostjate nõusolek, mis võimaldaks

hagejal jätkata oma kinnisasjal hüdroenergiast elektri tootmist. Sel eesmärgil on hageja esitanud

kostja vastu nõude, mille on sõnastanud kohustamisnõudena ja mille lahendamise käigus tuleb

mh tuvastada, kas hageja nõue põhineb pooltevahelisel õigussuhtel, sh, kas see põhineb hageja

väidetud naabrusõigussuhtel. Kuna hageja taotleb tegelikult kohustuse täitmist (mõjutuste talumist,

nõusoleku andmist), ei ole tal erilist huvi eraldi õigussuhte tuvastamise vastu. Seetõttu tuleb

tuvastusnõue jätta TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

Teisena esitas hageja nõude, milles taotles kohustada kostjaid taluma hageja kinnisasjalt ja sellel

paiknevast hüdroenergiajaamast tulenevaid mõjutusi kostjate kinnisasja niiskusrežiimile hagejale

väljastatud vee erikasutusloas kehtestatud tingimustel. Hagiga saavutada soovitavaks eesmärgiks on

olukord, kus hagejal oleks võimalik jätkata hüdroenergiajaama tööd kostjate nõusoleku puudumisest

olenemata. Selleks on hageja esitanud ka nõude asendada kostjate nõusolek kohtuotsusega. Harju

Maakohtu 23. novembri 2009. a määrusest tsiviilasjas nr 2-09-42012 nähtub aga, et ka selles

tsiviilasjas on hageja esitanud nõude tuvastada samade kostjate kohustus anda hagejale nõusolek

sama kinnisasja kasutamiseks vee erikasutusloa taotluse menetlemisel paisutuse jätkamiseks. Kuigi

vaidlusaluses tsiviilasjas ja tsiviilasjas nr 2-09-42012 esitatud nõuded on sõnastatud mõnevõrra

erinevalt, taotletakse hagiga sama eesmärki - tuvastada, et kostjatel on kohustus taluda hageja

kinnisasjal paikneva hüdroenergiajaama töötamisest tulenevaid mõjutusi ja sellest tulenevalt anda

hagejale hüdroenergiajaama töö jätkamise eelduseks olev nõusolek. Kuna tsiviilasjas nr 2-09-42012

on kirjeldatud nõue esitatud 24. augustil 2009, seega enne vaidlusaluses asjas hagi esitamist, oleks

maakohus pidanud kostjate kohustamisnõudena sõnastatud nõude jätma TsMS § 371 lg 1 p 5 alusel

menetlusse võtmata. Maakohus võttis hagi ebaõigesti menetlusse, mistõttu tuleb see TsMS § 423 lg 1

p 4 alusel jätta läbi vaatamata.

Vaidlusaluses asjas esitas hageja ka nõude TsÜS § 68 lg 5 alusel kostjate nõusoleku asendamiseks

kohtuotsusega. Kuna tegemist on nõudega, mis tuleb läbi vaadata ühes kindla sisuga tahteavaldust

tegema kohustamiseks esitatud nõudega, tuleb see nõue saata maakohtule uueks läbivaatamiseks

ühises menetluses tsiviilasjas nr 2-09-42012 esitatud nõuetega.

Hüve väärtust, mida hagejal on eeldatavalt õigus saada õigussuhte tuvastamiseks esitatud

tuvastushagiga, ei ole võimalik kindlaks määrata ning TsMS § 125 teise lause alusel tuleb see nõue

lugeda mittevaraliseks, mille hind on TsMS § 132 lg 1 järgi 25 000 krooni. Nõudega kohustada

kostjaid taluma hageja kinnisasjalt ja sellel paiknevast hüdroenergiajaamast tulenevaid mõjutusi on

hageja silmas pidanud kostjate kohustust anda hagejale vee paisutamiseks nõusolek. See nõue on

mittevaraline ja selle hinnaks on TsMS § 132 lg 1 kohaselt eelduslikult samuti 25 000 krooni. Kuna

kostjatelt taotletava nõusoleku saamine on vaid üks hagejale vee erikasutusloa andmise eelduseks

olevatest paljudest asjaoludest, ei oleks õige siduda kostjate nõusolekut tuluga, mida hagejal on oma

tegevuse jätkamisest võimalik saada. Ka taotlus kostjate tahteavalduse asendamiseks kohtuotsusega

on mittevaraline, mille hinnaks on samuti 25 000 krooni. Kooskõlas TsMS § 134 lg-ga 1 tuleb

hagihinda arvutades ühes hagiavalduses sisalduvad nõuded liita ning hagihinnaks on 75 000 krooni.

Nii hagi kui ka apellatsioonkaebuse esitamise ajal tuli selliselt nõudelt riigilõivuseaduse lisa 1 järgi

tasuda riigilõivu 8500 krooni. Hageja on aga tasunud nii hagiavalduselt kui ka apellatsioonkaebuselt

65 000 krooni ehk kummaltki 56 500 krooni võrra rohkem kui seaduse kohaselt nõutud. Kooskõlas

TsMS § 150 lg 1 p-ga 1 tuleb hagejale tagastada hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt enam tasutud

riigilõiv, kokku 113 000 krooni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti läbi

vaatamata naabrusõigussuhete tuvastamise ja naabrusõigussuhtest tulenevate mõjutuste talumise

kohustuse nõuded ja jäeti nende nõuete menetlemisel tekkinud menetluskulud hageja kanda, ning

saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule või ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta

kostjate kanda.

Hageja arvates jättis ringkonnakohus ebaõigesti haginõuded läbi vaatamata. Otsus on ka olulises

ulatuses põhjendamata. Ringkonnakohus leidis, et tsiviilasi tuleks liita uuel läbivaatamisel tsiviilasja

nr 2-09-42012 menetlusse, ilma et oleks selgitanud välja selle menetlusstaadiumit. Ringkonnakohtu

otsuse tegemise ajaks oli maakohus läinud tsiviilasjas nr 2-09-42012 juba otsust kirjutama ja otsuse

tegemise aeg oli enne ringkonnakohtu otsuse jõustumist. 10. novembri 2010. a otsusega tsiviilasjas

nr 2-09-42012 jättis maakohus hagi kõigis nõuetes rahuldamata, leides, et tegemist on halduskohtu

pädevusse kuuluva valdkonnaga ning hagejate nõue kostjate kohustuse tuvastamiseks anda

tahteavaldus ja selle asendamiseks kohtuotsusega on ennatlik. Hageja ei nõustu, et selles tsiviilasjas

ja tsiviilasjas nr 2-09-42012 on esitatud sama eesmärki kandvad nõuded. Maakohus jättis tsiviilasjas

nr 2-09-42012 rahuldamata hageja taotluse hagi eseme muutmiseks põhjendusega, et kahe tsiviilasja

asjaolud ja nõuded on liialt erinevad. Tsiviilasjas nr 2-09-42012 hagi rahuldamisel saaks hageja

konkreetses haldusmenetluses vee erikasutusloa ega peaks maksma kostjatele hüvitist. Tsiviilasjas

nr 2-09-67270 hagi rahuldamisel saaks hageja kostjate nõusoleku igakordsele vee erikasutusloale

ning ka kinnistusraamatusse kostjate kinnisasja kitsenduse, mis oleks kohustuslik ka kinnisasja

igakordsetele uutele omanikele. Ringkonnakohtu otsuse jõusse jäämisel ei jääks ühegi tsiviilasja

menetlusse nõudeid, mille rahuldamisel saaks hageja oma õigused kanda kinnistusraamatusse.

Ringkonnakohus on jätnud ulatuslikult faktilisi ja õiguslikke väiteid hindamata, mis tingis

kohtuotsuse ebaõiged järeldused. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et hageja ei ole põhjendanud

õiguslikku huvi tuvastada naabrusõigussuhted ja naabrusõigussuhetest tuleneva talumiskohustuse

olemasolu. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et hagi eesmärgiks on saada nõusolek, mis

võimaldaks hagejal jätkata elektrienergia tootmist. Nõusolek, mida ühe nõudena hagetakse, on

formaalsus Keskkonnaametist vee erikasutusloa saamisel ja see tagab kohtuotsuse resolutiivosa

selguse kohtuotsuse Keskkonnaametis kasutamisel. Hagi eesmärk on koormata kostjate kinnisasja

kohtulahendist tuleneva kitsendusega ning tagada tulevikus kitsenduse kinnistusraamatusse

kandmine. Ringkonnakohus ei nõudnud, et hageja täiendavalt õiguslikku huvi põhjendaks. Seetõttu

oli ringkonnakohtu otsus ka üllatuslik. Tuvastushuvi oli põhjendatud ka seetõttu, et kostjate

kinnisasjaga ühise piiri puudumise tõttu ei pruugi kohustuste olemasolu olla kostjate, kolmandate

isikute ja ametiasutuste juures iseenesestmõistetav.

Ringkonnakohus käsitab ebaõigesti nõusoleku kohtuotsusega asendamist ja mõjutusi taluma

kohustamist sama nõudena. Hagis esitatud naabrusõigussuhetest tulenevat talumiskohustuse nõuet ja

nõusoleku kohtuotsusega asendamise nõuet on võimalik rahuldada erineval õiguslikul alusel. Kostjate

õiguste kuritarvitamise saab tuvastada ja nõusoleku asendamise taotluse hea usu põhimõttest lähtudes

rahuldada, ilma et arutataks muid õiguslikke aluseid. Kostjate kinnisasja koormamine hageja

kinnisasja kasuks on võimalik, kui selleks on objektiivsed asjaõiguslikud alused, mis võivad tuleneda

ka AÕS § 68 lg-st 2 ning § 143 lg-test 1 ja 2.

8. Kostjad vaidlesid kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata, ringkonnakohtu otsus

muutmata ja menetluskulud hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kaevatav ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada TsMS § 692 lg 1 p-

de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse

normide olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 5 alusel saata ka tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

10. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset (I). Edasi käsitleb kolleegium hüdroelektrijaama

rajamiseks vajalikke eeldusi ja võimalusi hageda vajalikke nõusolekuid (II). Seejärel käsitleb

kolleegium hageja tuvastusnõude läbi vaatamata jätmist (III) ja kohustamisnõudeid (IV). Lõpetuseks

teeb kolleegium menetluslikud otsustused (V).

I

11. Hageja esitas kostjate vastu kolm haginõuet, paludes:

tuvastada hageja kinnisasjast ja kostjate kinnisasjast tulenevate naabrusõigussuhete olemasolu;

kohustada kostjaid taluma naabrusõigussuhte alusel hageja kinnisasjast ja sellel asuvast

hüdroenergiajaamast tulenevaid mõjutusi kostjate kinnisasja maa niiskusrežiimile hagejale väljastatud

vee erikasutusloas kehtestatud tingimustel: vee taseme tõus paisutamise tagajärjel 61,5 m +/- 15 cm

mõõdetuna hageja hüdroelektrijaama paisregulaatori ülemise nivoo kohalt;

asendada kohtuotsusega kostjate nõusolek hagejale vee erikasutusloa andmiseks hageja kinnisasjal

Jägala jõe tõkestamiseks ja paisutamiseks ning hüdroenergiast elektri tootmiseks veetaseme

paisutamisega Vetla paisregulaatori ülemises bjeffis veetaseme kõrguseni kuni 61,5 m +/- 15 cm.

12. Vaidluse all ei ole järgmised olulised asjaolud:

hageja on käitanud Jägala jõel oma kinnisasjal hüdroelektrijaama 19. detsembril 2003 väljastatud vee

erikasutusloa alusel;

hageja hüdrosõlme rekonstrueerimise eelprojektile andsid oma nõusoleku paisutuse mõjupiirkonda

jäävate kinnisasjade omanikud, sh kostjad;

hageja tegevuse tulemusena paisutati jões vett, mille tulemusena on kostjate kinnisasi ca 2 ha ulatuses

üle ujutatud ja lisaks liigniiske;

vee erikasutusloa tähtaja möödumise järel 15. detsembril 2008 hagejale uut luba ei väljastatud, kuna

kostjad ei andnud vee paisutamiseks nõusolekut, misjärel peatati 2009. a juulis hageja

hüdroelektrijaama tegevus.

13. Hageja põhilised seisukohad on menetluses olnud järgmised:

hageja hüdroelektrijaama kohas on juba pikemat aega olnud veejõul töötavad rajatised, mistõttu on

rajatud veetõke ja kujunenud välja paisjärv;

kostjate keeldumine nõusoleku andmisest elektrijaama tegevuse jätkamiseks takistab hageja

kinnisasja sihipäraselt kasutada ja tekitab hagejale jaama seiskumise tõttu suurt kahju saamata jäänud

tuluna, ka on hageja investeerinud jaama rajamisse ligi 3 000 000 krooni;

elektrijaama tegevuse jätkamisega on nõustunud nii kohalik omavalitsus kui ka teised puudutatud

kinnisasjade omanikud;

kostjatele ei teki vee paisutamisest ebamõistlikke kitsendusi, kuna kostjad elavad Tallinnas, ei tegele

kinnisasjal majandustegevusega, ka ei ole liigniiske ala elamumaa ega põllumaa ning renditava

kartulimaa või kartulite hinna on hageja nõus kostjatele hüvitama;

kostjate keeldumine nõusolekust on vastuolus ka hea usu põhimõttega, kuna nad andsid varem

elektrijaama rajamiseks nõusoleku;

elektrijaama ümberehitamisel kostjate soovitud madalama veetaseme juures ei ole jaamal võimalik

majanduslikult tasuvalt töötada, investeeringud läheksid liiga suureks.

14. Kostjate põhiseisukohad menetluses on olnud järgmised:

sama sisuga hagi on osaliselt juba lahendatud tsiviilasjas nr 2-09-42012;

kostjad ei ole vastu hüdroelektrijaama tööle, kuid ei soovi liigniiskust oma kinnisasjal, milleks tuleks

alandada paisjärve veetaset ja hüdrosõlm ümber ehitada tööks madalama veetaseme juures;

vee paisutamine kahjustab kostjaid, kuna nad ei saa oma kinnisasja üleujutuse ja liigniiskuse tõttu

osaliselt kasutada;

kostjalt I võeti allkiri paisutamist lubavale dokumendile pettuse teel, sest arendaja kinnitas, et isegi

maksimaalsel paisutuskõrgusel ei välju vesi jõesängist ja kostjate maid üle ei ujuta.

15. Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata järgmistel põhilistel põhjendustel:

kostjad ei ole veeseaduse järgi kohustatud taluma hageja tegevusest tulenevaid mõjutusi oma

kinnisasjal, mis tulenevad vee paisutamisest;

AÕS § 143 ei ole kohaldatav;

kostjad ei ole nõusoleku andmisest keeldumisel rikkunud hea usu põhimõtet.

16. Ringkonnakohus jättis läbi vaatamata hageja nõuded naabrusõigussuhete tuvastamiseks ning

kostjate kohustamiseks taluda hageja kinnisasjalt ja sellel asuvast hüdroenergiajaamast tulenevaid

mõjutusi kostjate kinnisasja niiskusrežiimile ning saatis nõude vee erikasutusloa andmiseks vajaliku

nõusoleku kohtuotsusega asendamiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks järgmistel põhilistel

põhjendustel:

naabrusõigussuhete tuvastamise nõude esitamiseks kõrvuti kohustamisnõudega puudub hagejal

õigustatud huvi;

kostjaid mõjutusi taluma kohustamise nõue on sisuliselt sama varem tsiviilasjas nr 2-09-42012

esitatud nõudega;

kostjate nõusoleku kohtuotsusega asendamise nõue tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks

ühises menetluses tsiviilasjas nr 2-09-42012 esitatud nõuetega.

17. Kassatsioonkaebuses esitab hageja ringkonnakohtu otsusele järgmised põhilised vastuväited:

maakohus ei saa asja lahendada ühises menetluses tsiviilasjaga nr 2-09-42012, kuna see asi on juba

lahendatud;

hageja nõuded praeguses asjas erinevad tsiviilasjas nr 2-09-42012 esitatud nõuetest;

hagejal on õiguslik huvi tuvastushagi esitamiseks, hagi eesmärk on koormata kostjate kinnisasja

kohtulahendist tuleneva kinnisasja kitsendusega ja tagada tulevikus selle kitsenduse

kinnistusraamatusse kandmine;

ringkonnakohtu otsus on olulises osas põhjendamata ja üllatuslik.

II

18. Vaidluse esemeks on sisuliselt küsimus, kas ja millises ulatuses võib hageja oma kinnisasjal

kasutada omaniku õigusi, kui ta riivab sellega kostjate omandiõigust.

19. Omand on AÕS § 68 lg 1 järgi isiku täielik õiguslik võim asja üle ning omanikul on õigus asja

vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja

rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Omaniku õigused võivad AÕS § 68 lg 2 järgi olla kitsendatud

ainult seaduse või teiste isikute õigustega.

Seega on igal omanikul põhimõtteliselt õigus vallata ja kasutada oma omandit enda äranägemise järgi

ning tema õigusi piiravad üksnes teiste omanike või muude isikute õigused või üldised huvid

tervikuna (vt ka Riigikohtu 13. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04, p 13; 11. aprilli

2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-05, p 13).

20. Kinnisomandi kitsendused on AÕS § 140 järgi seadusjärgsed või need seatakse kohtulahendi või

tehinguga.

Seadusjärgse kitsenduse aluseks peab olema seadus ja selline kitsendus võib olla seatud üldsuse

huvides (n-ö avalik-õiguslik või avalik kitsendus) või konkreetsete isikute (nt naabrite) huvides

(eraõiguslik kitsendus). Seadusjärgne kitsendus kehtib AÕS § 141 lg 1 järgi igakordselt kõigi isikute

suhtes kinnistusraamatusse kandmata.

Tehinguga võib kinnisasjale kitsenduse seada asjaõigusena, nt reaalservituudina või isikliku

kasutusõigusena. Ka eraõiguslikku seadusjärgset kitsendust võib AÕS § 141 lg 11 järgi muuta

kinnisasja omaniku ja õigustatud isiku kokkuleppega, kusjuures kokkulepe kantakse

kinnistusraamatusse asjaõigusena, eelkõige servituudina. Üksnes võlaõigusliku kokkuleppe

sõlmimine kinnisasja omanikuga kinnisasja kasutamise või kasutamisest hoidumise kohta ei koorma

kinnisasja, vaid tekitab kokkuleppe sõlmijaile üksnes võlaõiguslikke kohustusi võlaõigusseaduse

(VÕS) § 2 lg 1 mõttes. Kinnisasja koormamiseks asjaõigusega on AÕS § 641 järgi nõutav õigustatud

isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine

kinnistusraamatusse. Seda kinnitab ka AÕS § 141 lg 3, mille järgi kehtib tehinguga seatud kitsendus

kolmandate isikute suhtes, kui see on kinnistusraamatusse kantud. Kaasomandis olevat asja võib

AÕS § 74 lg 1 järgi koormata ainult kõigi kaasomanike kokkuleppel.

Kohtulahendiga ei saa kinnisasjale seada eraldi kitsendust, vaid eelkõige tunnustada seadusjärgse

kitsenduse olemasolu ja täpsustada selle tingimusi ja/või kohustada omanikku seadusjärgse kohustuse

järgi kitsendust taluma või lepingut sõlmima. Ka kohtulahendi järgne kitsendus kehtib AÕS § 141

lg 3 järgi kolmandate isikute suhtes, kui see on kinnistusraamatusse kantud.

21. Naaberkinnisasjadelt (see ei tähenda tingimata ühist piiri kinnisasjade vahel) tulenevaid mõjutusi

ja naabritevahelisi suhteid kinnisasjade kasutamisel reguleeritakse nii avaliku kui ka eraõigusega,

kusjuures mõlemad regulatsioonid peavad aitama tagada nii naaberkinnisasjade omanike

tasakaalustatud õigusi kui ka avalikke huve (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-05, p 10).

Veekoguäärsete kinnisasjade omanike vahelisi veekogu kasutamisega seotud suhteid reguleerib

asjaõigusseaduse kõrval eriseadusena primaarselt veeseadus (vt VeeS § 1 lg 2).

22. Veeseadus näeb esmalt ette avalikõiguslikud nõuded vee paisutamiseks ja hüdroenergia

kasutamiseks.

Nii peab isikul olema selliseks tegevuseks VeeS § 8 lg 1 ja lg 2 p 5 järgi vee erikasutusluba, mis

antakse VeeS § 9 lg 7 teise lause järgi kuni viieks aastaks. Vee erikasutusloa taotlejal peab VeeS § 9

lg 3 esimese lause järgi olema mh veekogu omaniku nõusolek, kui vee erikasutus toimub võõral

veekogul. Vee erikasutusloa andmisest keeldutakse VeeS § 9 lg 10 järgi mh, kui veevaru ei ole piisav

või vee erikasutus ohustab otseselt inimese tervist või keskkonda, suubla või põhjaveekihi seisundit

halvendatakse ulatuses, mis muudab need kasutamiskõlbmatuks. Vee erikasutuseks vee-energia

saamise eesmärgil ei väljastata VeeS § 16 lg 2 järgi luba, kui erikasutusega kaasnev maaomanike ja

teiste veekasutajate õiguste kitsendamine ning veekogu seisundi muutmine on ökoloogilis-

majanduslikult põhjendamata.

23. Teisalt näeb veeseadus ette ka vee kasutamisega seotud eraõiguslikud eeldused.

Nii peab veekasutajal VeeS § 8 lg 1 järgi olema vee erikasutuseks võõra maa kasutamise korral lisaks

vee erikasutusloale ka maaomaniku nõusolek. Veekogu paisutamist kavandav isik peab aga VeeS § 17

lg 4 järgi saama paisutamiseks kirjaliku nõusoleku maaomanikult, kellele kuuluvale maale pais

ehitatakse või kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada. Veekasutaja on VeeS § 21 p 2

järgi mh kohustatud hoiduma teiste veekasutajate ja maaomanike õiguste rikkumisest ning

veekasutusega kahju tekitamisest inimeste tervisele, loodusele ja majandusobjektidele. Alates

17. juulist 2010 kehtiva VeeS § 3310 lg 1 p 1 järgi ei tohi maaomanik (maavaldaja) ja veekasutaja

oma tegevuse või tegevusetusega põhjustada üleujutust ja p 4 järgi maa soostumist. Enne 17. juulit

2010 tulenesid samad nõuded VeeS § 34 p-dest 1 ja 3.

24. Lisaks sellele, et puudutatud maaomanike nõusolek on VeeS § 17 lg 4 järgi vajalik veekogu

paisutamiseks, on see VeeS § 8 lg 1 järgi vajalik ka paisutamisest tingitud kitsenduste talumiseks vee

erikasutuse kestel. Kolleegiumi arvates ei saa enne veekogu paisutamist antud omaniku nõusolekut

paisu rajamiseks lugeda antuks tähtajatult paisutamisest tingitud kitsenduste talumiseks. Kui selline

nõusolek kitsenduse talumiseks on ka antud, kehtib see kitsendusena kolmandate isikute (eelkõige

kinnisasja võimalike eriõigusjärgluse alusel omandajate) suhtes AÕS § 141 lg 3 järgi siiski üksnes

juhul, kui see on (asjaõigusena) kinnistusraamatusse kantud.

Eelneva tõttu peab veekogu paisutada sooviv maaomanik saama paisutamiseks kogu paisutamise aja

kohta nõusoleku kõigilt maaomanikelt, kelle õigusi paisutamisega kitsendatakse. Sisuliselt tähenab

see puudutatud maaomanikega vastavate talumiskokkulepete sõlmimist.

25. Vee erikasutusluba antakse haldusmenetluses. Loa andmise või sellest keeldumise otsustab

haldusorgan, kelle otsus ei sõltu iseenesest sellest, kas taotleja on saavutanud lisaks loale vajalikud

eraõiguslikud kokkulepped puudutatud isikutega, st tegemist on eraldiseisvate nõuetega vee

erikasutuseks VeeS § 8 lg 1 mõttes.

Siiski võib kokkuleppe või nõusoleku saavutamine puudutatud isikuga olla ka avalikõigusliku loa

andmise eelduseks. Sel juhul ei saa haldusorgan kokkuleppe või nõusoleku puudumisel taotletud luba

anda, kui seadusest ei tulene haldusorganile kaalutlusõigust anda luba ka kokkuleppe või nõusoleku

puudumise korral või õigust otsustada kokkuleppe sõlmimisest või nõusoleku andmisest keeldumise

õiguspärasuse üle.

26. Veeseadus ei näe ette, et vee paisutamisest puudutatud maaomanik peab paisutamisega või vee

erikasutusloa andmisega mingitel tingimustel nõustuma ega veekogu paisutada soovivale isikule

nõudeõigust maaomanikult nõusoleku (või kokkuleppe) hagemiseks.

27. Üldised piirid omaniku õigustele asja vallata ja kasutada annab AÕS § 89 (vt ka Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-33-05, p-d 12 ja 14). Omanikul on AÕS § 89 esimese lause järgi õigus nõuda

omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse

kaotusega. Kui on alust eeldada niisuguse rikkumise kordumist, võib omanik AÕS § 89 teise lause

järgi nõuda rikkumisest hoidumist. Sarnaselt on asja omanikul põhimõtteliselt võimalik nõuda

omandi rikkujalt VÕS §-le 1043, § 1045 lg 1 p-le 5 ja § 1055 lg-le 1 tuginedes nii omandi

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist kui ka kahju tekitava tegevuse keelamist. Seega on kostjatel

kinnisasja omanikena põhimõtteliselt õigus hagejalt nõuda, et viimase tegevusega ei ujutataks nende

kinnisasja üle ega muudetaks seda liigniiskeks, seda tegevust saab lugeda kostjate omandiõigust

rikkuvaks (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04, p 18).

Sellest tulenevalt ei saa kostjatel olla iseenesest ka kinnisasja omanikena kohustust oma omandit

rikkuvat hageja tegevust taluda ega selleks nõusolekut anda.

28. Kolleegiumi arvates ei tähenda eelnev siiski, et kostjatel oleks absoluutne õigus keelduda hagejale

nõusoleku andmisest. Lisaks seadusele võivad omaniku õigused olla AÕS § 68 lg 2 järgi kitsendatud

ka teiste isikute õigustega (vt ka otsuse p 19). Kostjate hoidumisnõue ei ole piiramatu.

Nimelt on negatoornõue AÕS § 89 kolmanda lause järgi välistatud, kui omanik on kohustatud

rikkumist taluma. Sarnaselt ei saa VÕS § 1055 lg 2 järgi nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist,

kui sellist käitumist tuleb mõistliku arusaama järgi taluda inimestevahelises kooselus või olulise

avaliku huvi tõttu, kuigi ka sel juhul tuleb tekitatud kahju hüvitada. Nimetatud sätted piiravad

omaniku nõudeid kolmandate isikute (sh teiste omanike) vastu.

Olukorras, kus kostjate nõusoleku andmata jätmise tagajärjeks on hageja hüdroelektrijaama tegevuse

seiskamine, on kahjustatud ka hageja õigust kasutada oma kinnisasja sihipäraselt, st elektri

tootmiseks. Selliselt on võimalik lugeda kostjate nõusoleku andmisest keeldumine ka hageja

kinnisasja kasutamise õiguse rikkumiseks, mis annab omakorda hagejale AÕS § 89 esimese ja teise

lause järgse nõude kostjate vastu rikkumise kõrvaldamiseks ja edasisest rikkumisest hoidumiseks,

st sisuliselt hageja kinnisasjast tulenevate mõjude talumiseks kohustamiseks.

29. Samuti võib kinnisasja omaniku keeldumist hüdroenergia tootmiseks vajaliku vee paisutamisega

nõusoleku andmisest või kokkuleppe sõlmimisest kolleegiumi arvates erandlikult lugeda

õigusvastaseks kahju tekitamiseks VÕS § 1043 mõttes. Kõne alla võib tulla nt kostjate õigusvastane

käitumine VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi hageja omandit rikkuva käitumisena või ehk ka hageja

majandustegevuse seiskamisena VÕS § 1045 lg 1 p 6 ja § 1049 mõttes. Sellisel juhul on hagejal

võimalik kahju tekitamisest tulenevalt nõuda kahju hüvitamist sel viisil, et nõuda kostjatelt lepingu

sõlmimist VÕS § 136 lg-le 5 tuginedes või keelata sama tulemusega kahju tekitamine VÕS § 1055

lg 1 alusel (vt ka Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p-d 33 ja 34).

Kolleegiumi arvates ei saa kostjate keeldumist nõusoleku andmisest vee paisutamiseks, millega

kaasneb nende kinnisasja niiskusrežiimi halvenemine, lugeda heade kommete vastaseks tahtlikuks

käitumiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes.

Kostjate keeldumine nõusoleku andmisest võib olla ka vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138),

mh oma õiguse kuritarvitamisena (vt ka nt Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-

07, p-d 18 ja 19). Siiski ei saa lugeda kostjate käitumist hea usu põhimõttega vastuolus olevaks

ainuüksi põhjusel, et kostjad nõustusid varem hüdroelektrijaama rajamisega, kui sellega kaasnevad

tagajärjed ei olnud neile piisavalt selgelt ettenähtavad.

30. Leides, et kostjad on kohustatud kitsenduse talumiseks nõusoleku andma, saab kohus nõusoleku

TsÜS § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1 esimese lause alusel asendada. See

kehtib nii veeseaduse järgi hagejale vajaliku kostjate nõusoleku kohta veekogu paisutamise

talumiseks kui ka haldusmenetluses vee erikasutusloa saamiseks vajaliku kostjate nõusoleku andmise

kohta.

31. Hageja nõue tuleb lahendada esmajoones poolte huvide kaalumise teel, hindamaks, milline on

hageja huvi kostjatelt nõusolek saada ja kostjate huvid nõusoleku andmisest keelduda, esmajoones

selles kontekstis, kas kostjad on kohustatud taluma hageja kinnisasjast tulenevaid kitsendusi oma

kinnisasjale (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-07, p 19).

Kuigi asja lahendamisel ei kohaldu nõude alusnormina AÕS §-d 143 ja 144 (vt ka Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04, p 17), on neid norme võimalik kasutada analoogia alusel AÕS § 89

sisustamiseks koostoimes TsÜS §-ga 138 ning VÕS §-ga 1043 ja § 1045 lg 1 p-dega 5 ja 6 ning §-

dega 1049 ja 1055 (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-05, p 16; 3. juuni 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-48-10, p-d 20-22). Sellest tuleneb, et kostjate keeldumine nõusoleku andmisest

võib olla lubamatu ja nad võivad olla seega kohustatud hageja kinnisasjast tulenevaid kitsendusi

taluma ja ka nõusolekud andma järgmiste tingimuste üheaegsel esinemisel:

kostjatele tulenevad kitsendused ei takista neil oluliselt oma kinnisasja kasutamist või kitsendusi

tuleb mõistlikult taluda inimestevahelises kooselus või olulise avaliku huvi tõttu;

kitsendused ei ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega;

kitsenduste vältimine või vähendamine (mh hüdroelektrijaama ümbehitamisega kostjate soovitud

viisil) on hagejale majanduslikult ebamõistlikult koormav või piirab hagejat ebamõistlikult oma

kinnisasja kasutamast;

kitsendusest tulenev kahju hüvitatakse kostjatele.

32. Eelnev tähendab mh seda, et hagi ei saa rahuldada, ilma et kostjatele määrataks tekkinud või

tekkivate kitsenduste eest mõistlik hüvitis. Hüvitis peab olema piisav, arvestades kahju hüvitamise

eesmärki, mis VÕS § 127 lg 1 järgi on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult

lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei

oleks esinenud. Hüvitis peab hõlmama vähemalt kostjate mõistlikke kulusid üleujutusest ja

liigniiskusest tingitud tagajärgede kõrvaldamiseks või nende vähendamiseks, samuti peab sellega

hüvitama kostjate kinnisasja väärtuse vähenemise. Hüvitise ja kitsenduse talumise muude tingimuste

(kokkuleppe sisu) määramisel saab kohtus lähtuda mh VÕS §-st 26 lepingu lahtiste tingimuste

määramisel ja § 28 lg-st 2 hinna määramisel. Hüvitis peaks hõlmama nii juba tekkinud kahju kui ka

tulevikus tekkiva kahju, kusjuures edaspidi on see VÕS § 136 lg 1 järgi mõistlik määrata perioodiliste

maksetena.

Kuigi hageja ei ole haginõudes palunud kohustada kostjaid kitsendusi taluma hüvitise maksmise

vastu ja ka kostjad ei ole esitanud hüvitise väljamõistmiseks vastuhagi, saab kolleegiumi arvates

kohus ka sellise hagi menetlemisel poolte huvide kaalumisel hüvitise kostjatele kindlaks määrata

analoogiliselt AÕS §-des 156 ja 158 ettenähtule (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04,

p 29; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-10, p 22). See tähendab, et kohus saab hagi ka osaliselt rahuldada

ja tunnustada kostjate talumiskohustust raha maksmise ja/või muude hageja kohustuste täitmise

vastu. Sel juhul loetakse kostjate nõusolek kui tahteavaldus TMS § 21 lg 1 ja § 184 lg 1 teise lause

järgi antuks üksnes juhul, kui kostjatele on pakutud kohustuse täitmist, st hüvitise maksmist, ja

kostjad on alusetult keeldunud täitmist vastu võtmast või muul põhjusel vastuvõtmisega viivitanud.

Menetluses peab kohus eelnevat pooltele selgitama ja võimaldama neil kujundada seisukohad

talumiskohustuse võimalike tingimuste suhtes. Kui kostjad vaatamata kohtu selgitamisele üksnes

eitavad talumiskohustuse olemasolu ega esita omapooset seisukohta võimaliku hüvitise suuruse

kohta, on võimalik neid kohustada kitsendusi taluma ka hüvitise suurust kindlaks määramata. Sel

juhul võivad kostjad nõuda hüvitise kindlaksmääramist hilisemas kohtumenetluses hagiga.

33. Kui kohus leiab, et hageja huvid oma kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise vastu ei kaalu üles

kostjate huvi oma kinnisasja valdamise ja kasutamise vastu, võib hagejal olla võimalik taotleda

kostjate kinnisasja sundvõõrandamist kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) § 3 lg 1 p 2

alusel, kui hageja tegevus hüdroenergia tootmiseks on avalikes huvides. Kui kinnisasja

sundvõõrandamine ei ole otstarbekas, võib KASVS § 6 lg 1 esimese lause järgi kinnisomandit

üldistes huvides kitsendada sundvalduse seadmisega.

III

34. Kolleegiumi arvates jättis ringkonnakohus põhjendatult läbi vaatamata hageja nõude tuvastada

poolte kinnisasjadest tulenevate naabrusõigussuhete olemasolu.

35. Kohus menetleb TsMS § 3 lg 1 järgi tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras

kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Hageja võib TsMS § 368 lg 1

järgi esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise

vastu õiguslik huvi.

36. Hageja palus kohtul tuvastada poolte kinnisasjadest tulenevate naabrusõigussuhete olemasolu.

Kolleegiumi arvates on tegemist sedavõrd umbmäärase ja konkretiseerimata nõudega, mille

rahuldamine ei ole võimalik.

Mingit eraldi "naabrusõigussuhet" seadus ei reguleeri. "Naabrusõigustena" on pealkirjastatud

AÕS 3. jao "Kinnisomandi kitsendused" 2. jaotis, st AÕS §-d 143-151, mis reguleerivad erinevaid

kinnisasja omanike vahelisi suhteid.

37. Hageja väidetest nähtub, et tegelikult soovib ta tuvastada, et kostjatel kui kinnisasja omanikel on

kohustus taluda hageja kinnisasjalt tulenevaid mõjutusi, mis seisnevad vee paisutamisest tingitud

üleujutuses ja liigniiskuses, tuginedes seejuures AÕS § 143 lg-le 1. Oma õigusliku huvina sellise

tuvastamise vastu väidab hageja soovi teha tähtajatult kindlaks, et kostjad ja nende kinnisasja

võimalikud hilisemad omanikud ei saaks oma kinnisasja kitsendusena enam vaidlustada vee

paisutamist hageja kinnisasjal, samuti soovi tagada tulevikus kitsenduse kinnistusraamatusse

kandmine ja vee erikasutuslubade edasine saamine.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et ka selliselt puudub hagejal iseseisev tuvastushuvi, kuna

sama nõue sisaldub hageja teises nõudes "kohustada kostjaid taluma naabrusõigussuhte alusel hageja

kinnisasjast ja sellel asuvast hüdroenergia jaamast tulenevaid mõjutusi kostjate kinnisasja maa

niiskusrežiimile hagejale väljastatud vee erikasutusloas kehtestatud tingimustel". Hageja ei ole esile

toonud ühtki aspekti, mida tuvastusnõude rahuldamine annaks talle rohkem kohustamisnõudest.

38. Eelnimetatud põhjustel võis ringkonnakohus jätta hageja tuvastusnõude TsMS § 423 lg 2 p 2

ning § 657 lg-te 3 ja 4 alusel läbi vaatamata, kuna sellega taotletud eesmärgid on kaetud juba esitatud

kohustamisnõudega. Hageja väited ringkonnakohtu võimalikust menetlusnormide rikkumisest ei

võimalda asuda teistsugusele seisukohale.

IV

39. Ringkonnakohus jättis kolleegiumi hinnangul TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel põhjendamatult läbi

vaatamata hageja nõude kohustada kostjaid taluma naabrusõigussuhte alusel hageja kinnisasjast ja

sellel asuvast hüdroenergiajaamast tulenevaid mõjutusi kostjate kinnisasja maa niiskusrežiimile

hagejale väljastatud vee erikasutusloas kehtestatud tingimustel.

Ringkonnakohus leidis põhjendamatult, et seda nõuet juba lahendatakse tsiviilasjas nr 2-09-42012.

40. Tsiviilasjas nr 2-09-42012 on Harju Maakohus kohtute infosüsteemi andmetel teinud

10. novembril 2010 otsuse, mis on jõustunud 16. veebruaril 2011.

Selle otsusega jättis maakohus läbi vaatamata hageja nõude kostjate vastu tuvastada, et hageja ei

kasuta vooluveekogu tõkestamise tõttu oma kinnisasjal kostjate kinnisasja, kuna tegemist on kostjate

kinnisasja mõjutamisega ajalooliselt väljakujunenud tõkestusrajatisega, kinnisasja kaldajoone ja

niiskusrežiimiga. Lisaks jättis maakohus rahuldamata hageja alternatiivse nõude tuvastada kostjate

kohustus anda nõusolek vee erikasutusloa taotluse menetlemisel Keskkonnaameti haldusmenetluses

nr HJR 7-6/19416-2 paisutuse jätkamiseks endisel kujul või sellest maksimaalselt 0,2 m madalama

veetasemega. Hagi alusena esitatud asjaolud on üldiselt samad praeguses tsiviilasjas esitatutega.

Esimese nõude läbi vaatamata jätmist põhjendas maakohus sellega, et hagejal ei ole võimalik sellise

hagi rahuldamise korral saavutada eesmärki, mida ta hagi esitades soovis, kuna vee erikasutusloa

andmisest keeldumise otsust saab ta vaidlustada haldusmenetluses. Alternatiivse nõude rahuldamata

jätmist põhjendas maakohus mh sellega, et poolte vahel ei ole lepingut, millest tuleneks nõusoleku

andmise kohustus, ning VeeS § 16 lg 2 alusel kostjate kohustuse olemasolu tuvastamine ei ole

tsiviilkohtumenetluses võimalik, kuna maakohus ei saa tuvastada kostjate kohustuse tuvastamise

aluseks olevaid asjaolusid, vaid tegemist on halduskohtu pädevusse kuuluva valdkonnaga.

41. Praeguses asjas esitatud nõudes palus hageja kohustada kostjaid taluma hageja kinnisasjast ja

sellel asuvast hüdroenergiajaamast tulenevaid mõjutusi kostjate kinnisasja maa niiskusrežiimile

hagejale väljastatud vee erikasutusloas kehtestatud tingimustel. Tsiviilasjas nr 2-09-42012 on

lahendatud hageja nõue tuvastada kostjate kohustus anda nõusolek vee erikasutusloa taotluse

menetlemisel Keskkonnaameti haldusmenetluses nr HJR 7-6/19416-2 paisutuse jätkamiseks endisel

kujul või sellest maksimaalselt 0,2 m madalama veetasemega.

Kolleegium nõustub, et haginõuded kattuvad osaliselt, kuid siiski on praeguses asjas esitatud nõue

laiem tsiviilasjas nr 2-09-42012 esitatust, kuna ulatub jätkuvale talumiskohustusele ega ole seotud

vee erikasutusloa andmisega. Seega on võimalik hageja talumiskohustuse nõue lahendada.

42. Menetluslik segadus on aga tekkinud hageja kolmanda nõudega, mille ringkonnakohus saatis

uueks läbivaatamiseks maakohtule. Nimelt palus hageja asendada kostjate nõusolek hagejale vee

erikasutusloa andmiseks hageja kinnisasjal Jägala jõe tõkestamiseks ja paisutamiseks ning

hüdroenergiast elektri tootmiseks veetaseme paisutamisega Vetla paisregulaatori ülemises bjeffis

veetaseme kõrguseni kuni 61,5 m +/- 15 cm.

Saates selle nõude maakohtule menetlemiseks koos tsiviilasjaga nr 2-09-42012, on ringkonnakohtu

juhise täitmine sellisel kujul muutunud võimatuks, kuna viidatud tsiviilasjas on otsus juba jõustunud.

Siiski ei takista see iseenesest asja lahendamist maakohtus, kuna ringkonnakohus ei saa anda

maakohtule kohustuslikke juhiseid asjade liitmiseks.

43. Kolleegium näeb kostjate nõusoleku asendamise nõude puhul lisaks suurt kattuvust tsiviilasjas

nr 2-09-42012 rahuldamata jäänud alternatiivse nõudega. Maakohus on tsiviilasjas nr 2-09-42012

alternatiivset nõuet rahuldamata jättes põhjendanud seda sisuliselt sellega, et tema pädevuses ei ole

nõude rahuldamiseks vajalike asjaolude tuvastamine. Selle seisukohaga kolleegium ei nõustu

(vt käesoleva otsuse p-d 28-32). Seega jättis maakohus selle nõude sisuliselt lahendamata, mis juhul

olnuks õige jätta hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel. Selliselt vältinuks maakohus

TsMS § 457 lg-st 1, § 371 lg 1 p-st 4 ja § 428 lg 1 p-st 2 tulenevaid probleeme, mis puudutavad

otsuse siduvust (materiaalset õigusjõudu).

Kolleegium leiab, et väära menetlusliku lahendi tegemine tsiviilasjas nr 2-09-42012 ei takista siiski

hageja nõude lahendamist praeguses asjas. Seega ei pea kolleegium õigeks ka asja menetlust

TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada. Kolleegiumi arvates on maakohtul erandlikult võimalik

nõusoleku andmise kohustuse nõue lahendada. Sisuliselt on tegemist n-ö suure talumiskohustuse

nõude koosseisus oleva väiksema nõusoleku andmise kohustuse nõudega. Ka Ringkonnakohus on

leidnud, et seda nõuet saab menetleda, ja selles osas ei ole ringkonnakohtu otsust vaidlustatud.

44. Harju Maakohus on teinud 23. novembril 2009 tsiviilasjas nr 2-09-42012 määruse (II kd, tl 104-

105), millega jättis rahuldamata hageja avalduse hagi eseme muutmiseks. Selle järgi soovis hageja

muuta selles tsiviilasjas esitatud nõudeid põhimõtteliselt selliselt, nagu need on esitatud praeguses

tsiviilasjas, lisaks palus ta kostjate kinnisasja maa niiskusrežiimi muutmise talumise eest määrata

hageja makstavaks hüvitiseks 2000 krooni kuus. Põhjendusena hagi muutmisest keeldumiseks on

maakohus mh märkinud: "Arvestades esialgse hagiavalduse ja 23.10.2009 avalduse erinevuste mahtu

nii asjaoludes kui nõuetes ei ole hagieseme muutmise avalduse rahuldamine põhjendatud."

Samuti tegi Harju Maakohus 12. märtsil 2010 tsiviilasjas nr 2-09-42012 määruse (II kd, tl 103),

millega jättis rahuldamata hageja taotluse liita tsiviilasjad nr 2-09-42012 ja nr 2-09-67270. Määrust

põhjendas maakohus mh sellega, et hageja püüab asjade liitmisega saavutada sama eesmärki, mida ta

ei saavutanud hagi eseme muutmise avaldusega, ning et hageja ei ole endale selgeks teinud, millised

nõuded tal kostjate vastu on.

Kolleegium märgib, et tsiviilasjast nr 2-09-42012 tuleneva menetlusliku segaduse vältimiseks

võinuks maakohus selles menetluses nõustuida TsMS § 376 lg 2 järgi hagi muutmisega (või lugeda

hagi muutmise avaldust vähemalt osaliselt hageja nõuete laiendamiseks TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes)

või asjade liitmisega TsMS § 374 alusel.

45. Kokkuvõttes peab maakohus Riigikohtu seisukohtadest juhindudes (vt eelkõige otsuse II osa)

otsustama, kas ja millistel tingimustel on kostjatel kohustus taluda vee paisutamisest tulenevaid

kitsendusi ja anda hagejale kitsenduste talumiseks vajalik nõusolek.

V

46. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kostjate talumiskohustuse ja nõusoleku andmise nõuete

hinda ei ole õige siduda tuluga, mida hagejal on võimalik oma tegevuse jätkamisest saada. Küll ei

nõustu kolleegium ringkonnakohtuga, et kinnisasja kitsenduse talumise kohustuse nõude puhul teise

kinnisasja omaniku kasuks on tegemist mittevaralise nõudega TsMS § 132 mõttes. Kinnisasja

kitsendus vähendab selle väärtust ja kitsenduse seadmisel teise kinnisasja omaniku kasuks suureneb

eelduslikult teise kinnisasja väärtus. Selle nõude puhul on kolleegiumi arvates analoogselt kohaldatav

reaalservituudi kohta käiv TsMS § 127, mille järgi määratakse tsiviilasja hind väärtusega, mida

servituut omab valitseva kinnisasja jaoks, ning kui summa, mille võrra servituut vähendab teeniva

kinnisasja väärtust, on sellest väärtusest suurem, loetakse hagihinnaks summa, mille võrra servituut

vähendab teeniva kinnisasja väärtust.

Kolleegium nõustub, et nõue kohustada kostjaid nõusolekut andma, et taotleda vee erikasutusluba, on

TsMS § 132 lg 1 tähenduses mittevaraline.

47. Hagihinda arvutades liidetakse TsMS § 134 lg 1 esimese lause järgi ühes hagis sisalduvad

nõuded. Samas on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et kui tuvastusnõue esitatakse koos sellega

seotud varalise nõudega, loetakse TsMS § 134 lg 3 järgi hagihinnaks üksnes varalise nõude hind.

Seega saanuks ringkonnakohtus olla asja hinnaks ringkonnakohtu enda käsitluse järgi 50 000 krooni,

mitte 75 000 krooni.

Kuigi hagi on esitatud kolme kostja vastu, igaühe eraldi kohustamiseks ja nende tahteavalduste

saamiseks, nõustub kolleegium, et hagi hinna mõttes saab nõude lugeda ühtseks nõudeks kinnisasja

omanike vastu, mida tuleb käsitleda sarnaselt kinnisasja ainuomaniku vastu nõuete esitamisega.

Seejuures saab analoogia alusel kohaldada TsMS § 134 lg-t 2.

48. Kolleegiumi käsutuses ei ole piisavalt tõendeid, mis võimaldaks hageja talumiskohustuse nõude

hinna määrata TsMS § 127 alusel (vt otsuse p 46). Seetõttu lähtub kolleegium selle nõude puhul

esialgselt hinnast 25 000 krooni, nagu seda tegi ka ringkonnakohus. Kuna tuvastusnõuet hinna

määramisel ei arvestata (vt otsuse p 47), on asja hinnaks kassatsioonimenetluses esialgselt

25 000 krooni, apellatsioonimenetluses aga 50 000 krooni. Kuna asi saadetakse uueks lahendamiseks

maakohtule, saab maakohus kolleegiumi arvates määrata uue hinna ja TsMS § 137 lg-t 11 analoogselt

kohaldades täpsustada vajadusel ka asja hinda apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses. Sarnaselt

otsustab maakohus asja hinnast lähtudes vajadusel ka hagejale tagastatava riigilõivu suuruse, mis osas

tuleb ringkonnakohtu otsus samuti tühistada.

49. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka menetluskulude jaotuse osas.

Kuigi olukorras, kus ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, milles jäeti läbi vaatamata hageja

tuvastusnõue, ja selles osas jõustub otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi, tuleks TsMS § 168 lg 2

järgi iseenesest jätta tuvastusnõudega seotud menetluskulud hageja kanda, ei pea kolleegium

vajalikuks seda veel praeguses menetlusstaadiumis otsuses märkida. Menetluse jätkumise korral

tekitaks menetluse kestel kulutuste osaline jaotamine segadust ega teeniks menetlusökonoomiat.

Seetõttu peab kolleegium võimalikuks tõlgendada seadust selliselt, et tuvastushagi lahendamisega

seotud menetluskulud jaotab maakohus koos muude kuludega asja tervikuna lahendamisel.

Riigikohtu menetluskulud lahendab maakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

50. Kaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon sõltumata asja hinnast Riigikohtus

TsMS § 149 lg 4 esimese lause järgi tagastada.

Ants Kull, Villu Kõve, Jüri Põld