3-1-1-18-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-18-11

Otsuse kuupäev

18. aprill 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi B.G süüdistuses KarS § 201 lg 2

p 1, § 209 lg 2 p-de 1 ja 2, § 345 lg 1 ning § 320 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. novembri 2010. a otsus

kriminaalasjas nr 1-10-9946

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

B.G kaitsja vandeadvokaadi vanemabi

Andrus

Repnau,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi

Hendrik Kaing

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

23. märts 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 23. novembri 2010. a otsus B.G süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 1, § 209 lg 2 p-de 1 ja

2, § 345 lg 1 ning § 320 lg 1 järgi muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 29. septembri 2010. a otsusega tunnistati B.G lühimenetluses süüdi KarS § 201 lg 2 p 1 järgi ja teda

karistati vangistusega 1 aastaks. Samuti tunnistati B.G süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 345 lg 1 järgi ja teda

karistati vastavalt KarS § 63 lg-le 1 vangistusega 3 aastaks. Ühtlasi tunnistati ta süüdi KarS § 320 lg 1 järgi ja teda karistati

vangistusega 4 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeima üksikkaristusega ja mõisteti

liitkaristuseks vangistus 3 aastaks. Vastavalt KrMS § 238 lg-le 2 vähendati süüdistatavale KarS § 64 lg 1 järgi mõistetud

liitkaristust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 ja §

64 alusel loeti varasema, s.o Harju Maakohtu 2. veebruari 2010. a otsusega mõistetud 7 kuu ja 27 päeva pikkune vangistus

kaetuks käesolevas asjas mõistetud karistusega ning mõisteti kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks vangistus 2 aastaks.

1.1 Vastavalt KarS § 68 lg-le 1 arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 7. augustist 2008 kuni 8. augustini 2008

ja 24. jaanuar 2009 (3 päeva) ning aeg alates 1. septembrist 2009 kuni kohtuotsuse kuulutamiseni (1 aasta ja 29 päeva), s.o

kokku 1 aasta 1 kuu ning 2 päeva. 29. septembri 2010. a seisuga loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 10 kuud ja 2

päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti karistuse kandmisele asumise päev.

1.2 Maakohus rahuldas kannatanute I. B., O. G., J. D., V. R.-i, SE AS-i, K OÜ, A. K., M. S.-i, P. D., R. S.-i, OÜ A, I. Š.-

i, J. S.-i, J. T., OÜ C, OÜ T, AS-i E, V. M.-i ja A. L.-i tsiviilhagid ning mõistis süüdistatavalt kuritegudega tekitatud kahju

hüvitamiseks tsiviilhagides taotletud summad välja. Viru Maakohtu 9. oktoobri 2009. a määrusega arestitud 54 248 krooni

otsustati tsiviilhagi katteks kanda SE AS arvelduskontole.

2. Maakohus tunnistas B.G süüdi järgmistes tegudes.

2.1 KarS § 201 lg 2 p 1 järgi tunnistati B.G süüdi selles, et 2006. aastal omastas ta I. B.-le kuuluva sülearvuti ja 2008.

aastal OÜ-le K kuuluva sõiduauto, tekitades sellega kannatanutele varalist kahju vastavalt 13 000 ning 425 000 krooni.

2.2 KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi tunnistati B.G süüdi kelmustes, mille ta pani toime ajavahemikul 8. maist 2008 - 2009.

a augustini, pettes kannatanutelt välja vara ja teenuseid järgmises maksumuses: J. D.-lt 300 000 krooni, O. G.-lt 133 870

krooni, SE AS-lt 765 820 krooni, V. R.-ilt 100 134 krooni, A. K.-lt 372 000 krooni, M. S.-ilt 25 000 krooni, P. D.-lt 43 774

krooni, R. S.-ilt 43 774 krooni, OÜ-lt A 43 774 krooni, I. Š.-ilt 10 980 krooni, J. S.-ilt 7500 krooni, J. T.-lt 1325 krooni, A.

K.-lt ja M. S.-ilt 4100 krooni, OÜ-lt C 8000 krooni, OÜ-lt T 33 864,40 krooni, AS-lt E 34 060 krooni, V. M.-ilt 4000

krooni ning A. L.-ilt 158 000 krooni.

2.3 KarS § 345 lg 1 järgi tunnistati M. Tšitsejev süüdi selles, et 11. juulil 2009 kasutas ta T Hotellis vahearve tasumise

tõendamiseks võltsitud maksekorraldust, eesmärgiga jätkata hotelli teenuste kasutamist ja vabaneda arve tasumise

kohustusest.

2.4 KarS § 320 lg 1 järgi tunnistati B.G süüdi selles, et 21. ja 26. augustil 2009 andis ta Tallinnas Lõuna ning Ida

politseiosakondades kannatanuna ülekuulamistel teadvalt valesid ütlusi.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni B.G kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau, taotledes

otsuse tühistamist süüdistatavale mõistetud karistuse osas, paludes mõista uue karistuse ja jätta see KarS § 73 või § 74

alusel tingimisi täitmisele pööramata. Alternatiivselt taotles apellant vangistuse asendamist üldkasuliku tööga.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 23. novembri 2010. a otsusega jäeti maakohtu otsus sisuliselt muutmata, kuid tehti selle

resolutiivosasse täpsustus ja loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 10 kuud ning 1 päev vangistust. Kaitsja apellatsioon

jäeti rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.

4.1 B.G on lisaks käesolevas asjas tehtud otsusele varem karistatud Harju Maakohtu 2. veebruari 2010. a otsusega, millega

talle mõisteti 8-kuuline vangistus ja millest loeti ärakantuks eelvangistuses viibitud 3 päeva. Süüdistatava suhtes oli

üheliigilistes kuritegudes samaaegselt menetluses kaks kriminaalasja, mis pidanuks vastavalt KrMS § 216 lg 1 p-le 2

tingima kriminaalasjade ühendamise. Kriminaalasjade eraldi menetlemine pole õigustatav sellega, et need on erinevate

uurijate menetluses või erinevate prokuröride järelevalve all. Põhjendamatu kriminaalasjade eraldi menetlemine ei taga

süüdistatavale sama olukorda, mis esineks siis, kui kriminaalasju lahendataks ühe menetluse raames ja karistus mõistetaks

ühe otsusega.

4.2 Käesolevas kohtuasjas kohaldati süüdistatavale 3. septembril 2009 tõkendit vahistamine. 2. veebruaril 2010 asus

süüdistatav kandma sama päeva Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistust. Seetõttu tema suhtes kohtumenetluse ajal

kehtinud tõkendit ei kohaldatud. Käesolevas kriminaalasjas kuulutas maakohus otsuse 29. septembril 2010. Vangla teatas

kohtule, et B.G-le Harju Maakohtu 2. veebruari 2010. a otsusega mõistetud karistuse kandmise tähtaeg lõpeb otsuse

kuulutamise päeval. Süüdistatav toimetati vanglast otsuse kuulutamiseks kohtuistungile ja vabastati seejärel vahi alt.

Seejuures on aga ebaõigesti loetud 7 kuu ja 27 päeva pikkuse vangistuse lõppemise tähtajaks 29. september 2010.

Tegelikult lõppes vangistuse tähtaeg 28. septembril 2010, sest vangistuse päevade arvestamisel tuleb aluseks võtta

kalendri-, mitte aga astronoomiline päev. Sama seisukohta on korduvalt väljendatud ka varasemas kohtupraktikas. Seetõttu

tuleb B.G poolt ärakantud karistusaja hulka arvata ka 29. september 2010.

4.3 Lisaks eksis maakohus ärakandmisele kuuluva karistusaja arvutamisel 26 päevaga. Tegelikult on ärakandmisele

kuuluva vangistuse pikkuseks 10 kuud ja 28 päeva. Seda arvutusviga pole võimalik apellatsioonimenetluses parandada,

kuna sellega muutuks B.G olukord raskemaks. Samas ei saa nõustuda apellandi väitega, et süüdistatavale mõistetud karistus

on liialt range. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kuritegude arvu, kahju suurust ja puhtsüdamlikku kahetsust. Need

asjaolud iseloomustavad eeskätt isiku süü suurust. Liitkaristuse mõistmisel tugines kohus süüdistatava jaoks soodsaimale

põhimõttele, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeimaga, leides põhjendatult sedagi, et vangistus tuleb süüdistataval

reaalselt ära kanda. Pole tuvastatud asjaolusid, mis annaksid aluse karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmiseks.

Tõendeid selle kohta, et süüdistatav asus tekitatud kahju hüvitama, ei saa aga arvestada, sest kriminaalasja arutamine

toimub lühimenetluses. Teisalt ei anna kahju hüvitamine alust seadusliku ja põhjendatud karistuse kergendamiseks.

4.4 B.G ei saa tekkida takistusi tingimisi ennetähtaegseks vabanemiseks vajaliku karistuse osa ärakantuks lugemisel.

Süüdistatav peab asuma kandma maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa. Asjaolu, et ta on ära kandnud

karistuse määras, mis annab võimaluse taotleda tingimisi ennetähtaegset vabastamist, ei mõjuta karistuse seaduslikkust.

Teisalt arvestatakse karistuse kandmisest ennetähtaegsel vabastamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, mis on võrreldes

eelmise kohtuotsuse tegemise ajaga oluliselt muutunud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni B.G kaitsja vandeadvokaadi vanemabi A. Repnau, taotledes

maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist süüdistatavale mõistetud karistuse osas ning paludes jätta karistuse tingimisi

täitmisele pööramata. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

5.1 Ringkonnakohus märkis õigesti, et B.G-le mõisteti karistused kahe erineva kohtuotsuse alusel, kuigi tema suhtes

menetletud kriminaalasjad oleks tulnud KrMS § 216 lg 1 alusel ühendada. Käesolevas kohtuasjas tõkendi kohaldamata

jätmise tõttu tekkis olukord, kus süüdistatav peab karistuse kandmisele asumisel läbima uuesti vangistuse kandmise

alustamiseks vajalikud protseduurid ja võib minetada tingimisi ennetähtaegse vabanemise võimaluse.

5.2 B.G tunnistati süüdi teise astme kuritegude toimepanemises. Käesolevaks ajaks on ta mõistetud vangistusajast üle poole

ära kandnud, mille tõttu saab kohaldada KarS § 76 lg 1 p-s 2 sätestatud võimalust ja taotleda tingimisi ennetähtaegset

vabastamist. Varasema karistuse kandmise ajal esitatigi Harju Maakohtule vastavasisuline taotlus, kuid kohus otsustas selle

seoses 29. septembril 2010 tehtud otsusega tagastada. Nendest asjaoludest tulenevalt pidanuks kohtud käesolevas asjas

karistust mõistes vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist põhistama.

5.3 Ringkonnakohus järeldas, et süüdistataval ei tohiks tekkida takistusi tingimisi ennetähtaegseks vabanemiseks vajaliku

karistuse osa ärakantuks lugemisel, sest kinnipidamisasutus ei saa muuta olematuks karistuse ärakantud osa. Samas

tõlgendavad kinnipidamisasutused KarS §-s 76 sätestatut erinevalt. Vangla arvestusosakond leiab justiitsministeeriumi

seisukohale tuginevalt, et kui isik jätkab karistuse kandmist, tuleb ennetähtaegse vabastamise tähtaega arvestada karistuse

kandmise jätkamisele asumisest. Kassaatori arvates ei mõjuta see, kas isik viibib vahepealsel perioodil vabaduses, KarS §

76 mõttes ärakantud karistusaja pikkust. Vastupidisel juhul tähendaks see süüdistatavast mitteolenevatel asjaoludel tema

olukorra halvendamist. Arvestades B.G isikut, oleks võimalik ka vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine.

6. Kassatsioonile esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Hendrik Kaing, leides, et ringkonnakohtu otsus

tuleb jätta muutmata ja kassatsioon rahuldamata. Kohtuotsustes on reaalse vangistuse mõistmist piisavalt põhjendatud.

Samuti on apellatsioonikohus sedastanud, et B.G ei saa tekkida takistust tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks vajaliku

karistuse osa ärakantuks lugemisel. Kõnealune küsimus ei kuulu olemuslikult käesoleva kriminaalasja esemesse, vaid peaks

olema lahendatav kohtuotsuse täitmisel KrMS § 414 lg-tes 1 ja 2 ning § 426 lg-s 1 sätestatud korras.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. KrMS § 216 lg 1 p 2 sätestab, et ühiseks menetluseks võib ühendada mitu kriminaalasja, kui isikut kahtlustatakse või

süüdistatakse mitme kuriteo toimepanemises. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et

kriminaalasjad tuleb üldjuhul ühendada, kui tuvastatakse, et kriminaalasjade eraldi arutamine võib viia süüdistatava suhtes

ebaseadusliku või põhjendamatu kohtulahendi tegemiseni või kui sellega rikutaks isiku õigust ausale ja õiglasele

menetlusele. Eriti oluline on kriminaalasjade ühendamine süüdimõistmise korral isiku süü suurusele vastava karistuse ja

vajadusel kohase liitkaristuse mõistmiseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2007. a määrus kriminaalasjas

nr 3-1-1-16-07, p-d 15.2-15.3, 8. detsembri 2009. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-108-09, p 12 ja 18. juuni 2010. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-43-10, p 52).

8. Kriminaalasja materjalist nähtub, et B.G suhtes menetleti kohtueelsel uurimisel samaaegselt kahte kriminaalasja.

Mõlemas kriminaalasjas oli ta ainuke süüdistatav ja menetluse esemeks olid kummalgi juhul tehiolude poolest sarnased ja

samaliigilised kuriteod. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et kohtueelsel uurimisel oleks tulnud

kriminaalasjad KrMS § 216 lg 1 p 2 alusel ühendada, kuid see minetus ei anna alust süüdistatavale mõistetud karistuse

kergendamiseks või vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmiseks.

8.1 KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü

suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge

ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2

peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. Ringkonnakohus sedastas

põhjendatult, et hinnates kahe erineva kohtuotsusega tuvastatud kuritegude arvu ja kuritegudega tekitatud kahju suurust, ei

saa süüdistatavale mõistetud karistuse liiki ning määra lugeda rangeks, sest just need tegurid on peamisteks B.G süü suurust

iseloomustavateks faktoriteks. Samuti arvestati karistuse mõistmisel kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, mille

tõttu vastab süüdistatavale mõistetud karistus KarS § 56 lg-s 1 väljendatud põhimõtetele. Kuivõrd maakohus rakendas

liitkaristuse moodustamisel KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 1 järgi süüdistatava jaoks soodsaimat printsiipi, s.t karistuste kaetuks

lugemise põhimõtet, pole kriminaalasjade eraldi arutamisega süüdistatava jaoks karistuse raskust silmas pidades negatiivseid

karistusõiguslikke järelmeid kaasnenud.

8.2 Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et B.G puhul pole tuvastatud asjaolusid, mis annaksid aluse

jätta temale mõistetud vangistus tingimisi täitmisele pööramata. Varasemas kohtupraktikas on korduvalt väljendatud

seisukohta, et KarS §-de 73 ja 74 järgi karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud

ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seetõttu peab

kohus karistust mõistes muuhulgas kujundama seisukoha, kas kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik võivad

koostoimes evida selliseid erisusi, mis teevad karistuse või selle osa reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Kuivõrd

karistusest tingimisi vabastamise näol pole tegemist eraldi karistusliigi, vaid ühe võimaliku karistuse individualiseerimise

viisiga, puudub vajadus kohtuotsuses eraldi põhistada karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist. Piisab, kui

kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p-d 16-17). Vaidlustatud otsused vastavad

eelmärgitud põhimõtetele ja B.G süü suurust silmas pidades tuleb tema karistamist reaalse vangistusega pidada õigustatuks.

Karistuse mõistmist puudutavate järelduste kummutamiseks ei anna alust ka käesoleva kohtuasja raames tõkendi

vahistamine kohaldamata jätmine või varasema karistuse kandmiselt ennetähtaegne vabastamata jätmine, kuivõrd need

faktorid ei saanud mõjutada süüdistatava süü suurusele antud karistusõiguslikku hinnangut.

9. Kassaator leiab, et vangla tõlgendab KarS §-s 76 sätestatut ringkonnakohtu otsuses sisalduvatest seisukohtadest erinevalt,

sest olukorras, kus isik viibib pärast vahi alt vabanemist ja kohtuotsuse kuulutamist vabaduses, arvestatakse

ennetähtaegseks vabastamiseks vajaliku tähtaja algust karistuse kandmisele asumisest, s.t süüdimõistetu vanglasse

saabumisest. Tegelikult ei tohiks aga süüdimõistetu vahepealne vabaduses viibimise fakt ennetähtaegse vabastamise aja

alguse arvestamist mõjutada. Kolleegiumi hinnangul vastab kaitsja arusaam KarS § 76 mõttele.

9.1 Kriminaalkolleegium osutab esmalt, et KarS § 76 lg-te 1 ja 2 kohaselt ei anna kõnealustes sätetes märgitud tähtaegade

saabumine iseenesest süüdimõistetule subjektiivset õigust vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabanemiseks, kuna

nimetatud normidest tulenevalt otsustab süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise kohus KarS § 76 lg-s 3 loetletud

asjaolude kaalumise tulemusena. Seega on KarS §-s 76 sätestatu näol tegemist süüdimõistetu subjektiivse õigusega nõuda

seaduses toodud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 2. novembri 2006. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-06, p 8.1).

9.2 KrMS § 313 lg 1 p 6 kohaselt tuleb süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas märkida karistuse kandmise algus. Vahi all

viibiva süüdistatava puhul on selleks vahistamise või kahtlustatavana kinnipidamise päev, sest vastavalt KarS § 68 lg-le 1

arvatakse eelvangistus, kaasa arvatud väljaandmis- ja loovutamisvahistuses viibitud aeg, karistusaja hulka. Kui aga

süüdimõistetu viibib kohtuotsuse tegemise ajal vabaduses, loetakse kooskõlas KrMS § 414 lg-ga 2 vangistuse kandmise

alguseks tema vanglasse saabumise aeg. KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 on seadusandja vangistusest tingimisi ennetähtaegse

vabastamise seadnud sõltuvusse mõistetud karistusest tegelikult ärakantud ajast, mitte aga karistuse kandmise algusest.

KarS § 76 lg-test 1 ja 2 koostoimes KarS § 68 lg-ga 1 saab seega üheselt järeldada, et enne kohtuotsuse tegemist vahi all

viibinud süüdimõistetu puhul tuleb vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks vajaliku aja hulka arvata ka aeg,

mil isik viibis eelvangistuses. Kolleegiumi hinnangul tooks vastupidise seisukoha jaatamine paratamatult kaasa

süüdimõistetute ebavõrdse kohtlemise.

10. Veel heidab kaitsja kohtutele ette, et käesolevas kriminaalasjas ei kohaldatud süüdistatava suhtes tõkendina vahistamist,

seega tuleb tal vanglasse minnes uuesti läbida karistuse kandmisele asumiseks vajalik menetlus. Vastuseks sellele väitele

märgib kriminaalkolleegium, et ühest küljest oleks B.G vahistamine eeldanud KrMS § 130 lg-s 2 sätestatud vahistamise

aluste olemasolu tuvastamist, teisalt aga kohtumenetluse poole esitatud taotlust sellise tõkendi kohaldamiseks. Midagi sellist

kriminaalasja arutamisel aset ei leidnud. Kinnipeetava vanglasse vastuvõtmise korrast, mis on sätestatud vangistusseaduse

2. peatüki 2. jaos, ei tulene aga eraldiseisvat regulatsiooni nende süüdimõistetute vastuvõtmise osas, kes pärast

eelvangistusest vabastamist, peavad asuma kandma karistuse ärakandmata osa. Kinnipeetava vastuvõtmise korda

puudutavate nõuete eesmärgiks võib muuhulgas pidada turvalisuse ja korra tagamist vanglas ning vangistuse täideviimise

eesmärkide saavutamist. Nii nähakse vangistusseaduses ette, et kinnipeetava saabumisel tuleb kinnipeetav ja ta isiklikud

asjad läbi otsida, teostada tervisekontroll, tutvustada talle õigusi ja kohustusi, teha kindlaks individuaalse täitmiskava

koostamiseks vajalikud või muud andmed (§ 14), võtta hoiule kinnipeetavaga kaasas olevad isiklikud asjad ning

dokumendid (§ 15) ja rakendada vajadusel identifitseerimisabinõusid (§ 18). Eelpool loetletud eesmärkide ja nõuete

tagamise vajadusega on selgitatav, miks tuleb varem eelvangistuses viibinud, kuid vahepeal vabaduses viibinud

süüdimõistetul karistust kandma asudes kõnealused protseduurid uuesti läbida.

11. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

23. novembri 2010. a otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.

Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Hannes Kiris