3-1-1-14-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-14-11

Määruse kuupäev

15. aprill 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Andres Oru (Org) süüdistuses KarS § 373 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

10. detsembri

2010.

a

määrus

kriminaalasjas nr 1-04-201

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Andres Oru kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vello Luige

määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kristiina Laas

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

16. märts 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 10. detsembri 2010. a määrus selles osas, millega

ringkonnakohus saatis kriminaalasja Andres Oru süüdistuses KarS § 373 järgi uueks

arutamiseks Tartu Maakohtule.

2. Saata kriminaalasi A. Oru süüdistuses KarS § 373 järgi uueks arutamiseks Tartu

Ringkonnakohtule.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.

4. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.1 Tartu Maakohus arutas Andres Orule KarS § 373 järgi esitatud süüdistust selles, et ta rikkus kohtu

seatud ärikeeldu, millega A. Orul oli keelatud kuni OÜ H pankrotimenetluse lõpuni olla ettevõtja,

juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi liige, nõukogu liige, täisosanik, juriidilise isiku

likvideerija ja prokurist. A. Org oli kuni 11. märtsini 2005 OÜ R ja kuni 25. maini 2004 OÜ RG

juhatuse liige, tegeledes jätkuvalt äriühingute juhtimise ja ettevõtlusega.

1.2 Maakohus arutas ka A. Orule KrK § 161 järgi esitatud süüdistust, kuid selles osas

määruskaebemenetlust Riigikohtus ei toimu.

2. A. Oru kaitsja taotles 3. septembril 2010 toimunud kohtuistungil süüdistatava õigeksmõistmist,

kuna on rikutud tema õigust menetlusele mõistliku aja jooksul.

3.1 Tartu Maakohtu 23. septembri 2010 otsusega mõisteti A. Org süüdistuses KrK § 161 järgi õigeks,

kuna on rikutud tema õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ja süüdistuses kirjeldatud tegu on

aegunud. A. Orule KarS § 373 järgi esitatud süüdistuses lõpetati kriminaalmenetlus otstarbekuse

kaalutlusel. Maakohus märkis, et juhul, kui kriminaalasjas on mõistlik menetlusaeg möödunud, tuleb

süüdistatav KrMS § 2 p 2 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6

lg 1 esimese lause alusel õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, sõltumata sellest,

millises menetlusstaadiumis asja sel hetkel menetletakse.

3.2 Maakohtu hinnangul on menetlus A. Oru süüdistuses KarS § 373 järgi läbi viidud selliselt, et see

võimaldab rääkida mõistliku menetlusaja möödumisest. Kuna tegemist on üheepisoodilise tavalise

keerukusastmega kriminaalasjaga, isik ega tema kaitsja ei ole menetlust venitanud ja menetlejate

toimimine on põhjustanud viivitusi, siis see annab aluse A. Oru suhtes kriminaalmenetlus KarS § 373

järgi otstarbekuse tõttu lõpetada, et mõistliku aja riive ei süveneks. Samas pole mõistliku menetlusaja

riive sedavõrd intensiivne, et A. Org tuleks KarS § 373 järgi õigeks mõista; õige on lõpetada antud

kriminaalmenetlus otstarbekuse tõttu. Kuna A. Org on olnud süüdistuses KarS § 373 järgi allutatud

kriminaalmenetlusele juba 6 aastat 6 kuud, siis on ta pidanud selle aja jooksul arvestama

mitmesuguste kriminaalmenetlusest tulenevate piirangute ja kohustustega. A. Org ei pea kandma

riski, et menetlus tema süüdistuses KarS § 373 järgi viiakse läbi ebamõistliku aja jooksul.

4. Maakohtu otsuse peale esitas ringkonnakohtule apellatsiooni prokurör, kes taotles maakohtu otsuse

tühistamist ning kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist.

4.1 Prokuröri hinnangul arvestas maakohus mõistliku menetlusaja hulka ekslikult ka perioodid, mil

menetlust ei toimunud, ning sellest tulenevalt hindas kohus menetluse pikkust ebaõigesti. Samuti

rikkus maakohus KrMS § 274 lg 5 sätteid, lõpetades menetluse KrMS § 202 sätestatud alusel ilma

prokuröri vastava taotluseta. Eeltoodud rikkumised on käsitletavad olulise kriminaalmenetlusnormide

rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis on viinud ebaseadusliku kohtulahendi tegemiseni.

4.2 Apellant märkis, et mõistliku menetlusaja kulgu hakatakse arvestama ajast, mil kahtlustatav või

süüdistatav allutati menetlustoimingutele või hetkest, kui isik sai teada, et tema suhtes toimub

kriminaalmenetlus. Mõistliku menetlusaja hulka ei saa arvata aega, mil menetlus oli lõpetatud.

4.3 A. Org kuulati 23. septembril 1999 üle kahtlustatavana KrK § 161 järgi kvalifitseeritavas

kuriteos. 10. aprillil 2001 keeldus menetleja A. Oru kriminaalvastutusele võtmisest KrK § 1482 järgi

ja lõpetas A. Oru suhtes kahtlustuse. 4. novembril 2003 tühistas prokuratuur A. Oru taotlusel

kriminaalvastutusele võtmisest keeldumise määruse ja asja menetlemist KrK § 161 järgi jätkati

rehabiliteerimise eesmärgil. Süüdistuses KarS § 373 järgi kuulati A. Org kahtlustatavana üle

8. märtsil 2004. 6. novembril 2006 lõpetas Tartu Maakohus prokuröri taotlusel A. Oru suhtes

kriminaalmenetluse KrMS § 202 alusel ning määras A. Orule kohustuse tasuda kuue kuu jooksul

menetluskulud ja kannatanule OÜ-le H 300 000 krooni. Kuna A. Org ei täitnud viimatimärgitud

kohustust, uuendas kohus 20. septembril 2007 A. Oru suhtes menetluse. Kui arvata välja perioodid,

mil menetlust ei ole toimunud, s.o ajavahemik 6. novembrist 2006 kuni 20. septembrini 2007, siis ei

ole menetlus KarS § 373 järgi kestnud üle 4 aasta 8 kuu.

4.4 Apellant selgitas, et kui A. Oru süüdistust KarS § 373 järgi oleks menetletud eraldiseisva

kriminaalasjana, olnuks asja lahendamine võimalik lühema aja jooksul. KarS § 373 järgi

kvalifitseeritava teo menetlemine eraldi menetluses ei oleks olnud aga põhjendatud. Eraldi

menetlused tähendanuks A. Orule suuremaid kohtukulusid ja kokkuvõttes suuremat ajakulu. Kuna

KrMS § 216 lg 1 p 2 alusel menetletakse üldjuhul kõiki ühe isiku tegusid ühes menetluses ja kohtul

puudub võimalus teha osaotsust, siis tuleb hinnata KarS § 373 järgi kvalifitseeritava süüdistuse

menetlemisele kulunud aega kogu kriminaalasja keerukuse kontekstis. Hinnates kriminaalasja kui

tervikut, on tegemist keskmisest keerukama kriminaalasjaga, ning KarS § 373 järgi esitatud

süüdistusele kulunud menetlusaeg ei ole olnud ebamõistlikult pikk.

4.5 Lisaks ei ole kohtu otsus lõpetada menetlus KarS § 373 järgi otstarbekuse kaalutlustel kooskõlas

seaduse mõttega. Kui isik jätab KrMS § 202 alusel talle määratud kohustused täitmata, siis peab

kohtumenetluse staadiumis menetluse uuendamisele järgnema kas süüdi- või õigeksmõistmine.

Seadusandja mõttega ei ole kooskõlas kriminaalmenetluse lõpetamine korduvalt samal alusel,

kusjuures veel selliselt, et kui isik jätab määratud kohustused täitmata, siis järgmisel korral

lõpetatakse tema suhtes menetlus kohustusi määramata. Selline praktika annab süüdistatavatele

signaali, et KrMS § 202 järgi määratud kohustuste mittetäitmine ei too kaasa süüdimõistmist, vaid

annab võimaluse menetluse venitamiseks ja karistuse vältimiseks.

4.6 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembril 2009. a otsusega saadeti arutatav kriminaalasi

maakohtule uueks sisuliseks arutamiseks, tegemaks kohtuotsus A. Oru käitumises kuritegude

olemasolu või puudumise kohta. Seejuures ei viidanud Riigikohus mõistliku menetlusaja

möödumisele. Prokurör leiab, et kui mõistlik menetlusaeg olnuks möödunud, oleks Riigikohus

menetluse õigeksmõistva otsusega lõpetanud.

5. Tartu Ringkonnakohtu 10. detsembri 2010. a määrusega tühistati maakohtu otsus menetluse

lõpetamise kohta A. Oru süüdistuses KarS § 373 järgi kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise

tõttu ja saadeti kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonist KrK § 161 osas prokurör

loobus. Ringkonnakohus võttis loobumise vastu ja lõpetas kriminaalasjas süüdistuses KrK § 161 järgi

menetluse. Ringkonnakohus märkis, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt lõpetas maakohus

A. Oru süüdistuses KarS § 373 järgi kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel, kuid sellist

lõpetamise alust ei näe seadus ette. Ka maakohtu otsuse resolutiivosas ei viidata KarS § 373 järgi

menetlust lõpetades ühelegi menetluse lõpetamise alusele. Kohtuotsuse põhiosast ei nähtu samuti

üheselt, millisel alusel on maakohus kriminaalmenetluse lõpetanud. Maakohtu otsuse põhiosas

märgitust lähtudes saaks ringkonnakohtu arvates siiski teha järelduse, et kriminaalasja menetlemisel

A. Oru süüdistuses KarS § 373 järgi on ületatud mõistlik menetlusaeg. Samas, lõpetades menetluse

A. Oru süüdistuses KarS § 373 järgi, maakohus nimetatud põhjust kohtuotsuse resolutiivosas

menetluse lõpetamise alusena välja ei too. Maakohtu otsuse resolutiivosas kasutatud mõiste

"otstarbekus" võimaldab teha järelduse, et maakohus on lõpetanud kriminaalasja A. Oru süüdistuses

KarS § 373 järgi KrMS § 202 alusel. Juhul kui maakohus pidas kriminaalasjas menetlust lõpetades

silmas KrMS §-i 202, puuduvad selle kohaldamiseks põhjendused, mis on kriminaalmenetlusõiguse

oluline rikkumine. Kriminaalmenetluse lõpetamise eelduseks KrMS § 202 toodud alustel on vaja ühe

menetluspoole taotlust ning teise menetluspoole nõustumist sellega. A. Org, tema kaitsja ega

prokurör ei ole aga KrMS § 202 kohaldamist taotlenud. Seega, eeldades, et maakohus lõpetas

kriminaalasja A. Oru süüdistuses KarS § 373 järgi KrMS § 202 alusel, on ta seda teinud

kriminaalmenetlusõigust rikkudes. Ringkonnakohtu arvates esineb vastuolu maakohtu otsuse

resolutiivosa järelduste ja kohtu poolt kohtuotsuse põhiosas tuvastatud asjaolude vahel, mis on aga

samuti kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. A. Oru kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vello Luik esitas ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule. Kaitsja taotles ringkonnakohtu määruse tühistamist osas, millega

tühistati Tartu Maakohtu 23. septembri 2010 kohtuotsus kriminaalmenetluse lõpetamises A. Orule

KarS § 373 järgi esitatud süüdistuses kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning saadeti

nimetatud osas kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. Määruskaebuses taotletakse uue

määrusega Tartu Maakohtu 23. septembri 2010 kohtuotsuse muutmata jätmist.

6.1 Kaitsja leiab, et maakohtus kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamine mõistliku

menetlusaja rikkumise tõttu A. Orule KarS § 373 järgi esitatud süüdistuses on kooskõlas Riigikohtu

seisukohtadega mõistliku menetlusaja rikkumise tagajärgede kohta.

6.2 Määruskaebuse esitaja arvates on küll õige ringkonnakohtu käsitlus KrMS § 202 alusel menetluse

lõpetamise kohaldamise asjaolude kohta, kuid meelevaldne ja ebaõige on järeldus, et kui kohus on

kasutanud resolutiivosas mõistet "otstarbekus", siis ongi tegemist just KrMS § 202 alusel menetluse

lõpetamisega. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta eraldi õiguskaitsevahendeid, mis võimaldaksid

mõistliku menetlusaja rikkumisele adekvaatselt reageerida. Seetõttu tuleb lähtuda Riigikohtu antud

juhistest, millest nähtuvalt on kohtul, tulenevalt isiku õiguste rikkumise intensiivsusest, võimalik isik

õigeks mõista või mõistliku menetlusaja vähemolulise rikkumise korral menetlus lõpetada

otstarbekuse kaalutlusel. Maakohtu seisukoht haakub eelnevalt osutatud Riigikohtu juhistega. Seega

ei lõpetanud maakohus kriminaalasjas menetlust KrMS § 202 alusel, mistõttu ei olnud selleks vajalik

ka menetlusosaliste nõusolek.

6.3 Kaitsja märgib ka, et juhul, kui ringkonnakohus leidis, et mõistlik menetlusaeg on möödas, aga

puudub alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks, nagu seda tegi maakohus, pidanuks ringkonnakohus

ise A. Oru õigeks mõistma. Kriminaalasja menetluse jätkumisel maakohtus mõistliku aja riive

süveneks veelgi. Taoline olukord on aga kaitsja arvates lubamatu ja vastuolus nii Riigikohtu kui ka

Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadega ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni sätetega.

7. Prokuröri vastuses kaitsja määruskaebusele taotletakse määruskaebuse rahuldamata ja

ringkonnakohtu määruse muutmata jätmist. Prokuröri arvates on maakohus mõistliku menetlusaja

arvutamisel ebaõigesti hinnanud kriminaalasja keerukust ja ekslikult arvestanud mõistliku aja hulka

ka perioodid, mil menetlust ei toimunud, hinnates sellest tulenevalt ebaõigesti menetluse pikkust.

Prokurör märgib veel, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembril 2009. a otsusega saadeti

arutatav kriminaalasi maakohtule uueks sisuliseks arutamiseks. Seejuures ei viidanud Riigikohus

mõistliku menetlusaja möödumisele. Kui mõistlik menetlusaeg olnuks möödunud, oleks Riigikohus

menetluse õigeksmõistva otsusega lõpetanud. Kriminaalasja uueks arutamiseks saatmisega ja asja

lahendamiseks juhiste andmisega andis Riigikohus mõista, et maakohtul tuleb läbi viia asja sisuline

arutamine ja teha kohtuotsus A. Oru käitumises kuritegude olemasolu või puudumise kohta.

Kohtusüsteemi efektiivse toimimise tagamise vajadus ei võimalda lugeda aktsepteeritavaks seda, kui

kohus põhjendab õigusliku kohustuse täitmata jätmist mõistliku aja möödumisega. Käesoleval juhul

on aga maakohus just sarnasel viisil käitunud, loobudes põhjendamatult õigusemõistmise

kohustusest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Käsitledes esmalt Tartu Maakohtu 23. septembri 2010. a otsuses A. Orule KarS § 373 järgi esitatud

süüdistuses kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku aja möödumise põhjendusel, tuleb märkida

järgnevat. Maakohtu otsuse põhiosas leitakse, et arvestades kriminaalmenetluse kulgemise erinevaid

aspekte, on mõistlik aeg A. Orule KarS § 373 järgi esitatud süüdistuse menetlemiseks möödunud.

Kriminaalasi ei olnud mahukas ega sisult keerukas, A. Org ega tema kaitsja ei ole menetlust

põhjendamatult venitanud, kuid menetluses on esinenud teatavaid viivitusi õiguskaitseorganite

tegevuses. Kohtu hinnangul tuli kriminaalmenetlus süüdistuses KarS § 373 järgi otstarbekusega

lõpetada, et vältida mõistliku menetlusaja riive süvendamist. Samas ei olnud kohtu hinnangul

rikkumine sedavõrd intensiivne, et A. Org eelnimetatud süüdistuses õigeks mõista. Kuigi maakohtu

arvates tuli kriminaalmenetlus A. Oru süüdistuses KarS § 373 järgi lõpetada otstarbekuse kaalutlusel,

ei käsitlenud maakohus kriminaalmenetluse otstarbekusega lõpetamise vormilisi ega sisulisi eeldusi,

nagu need on sätestatud KrMS §-s 202. Seega on maakohus asunud otsuse põhiosas põhjendamatult

seisukohale, nagu võiks mõistliku menetlusaja möödumise tuvastamisel üks alternatiivne järelm olla

kriminaalasjas menetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel, järgimata seejuures KrMS §-s 202

sätestatut. Kohtuotsuse resolutiivosa teises lauses on aga märgitud üksnes seda, et kriminaalmenetlus

A. Orule KarS § 373 järgi esitatud süüdistuses tuleb lõpetada otstarbekuse kaalutlusel, viitamata

seejuures otsustuse menetluslikule alusele ning kriminaalmenetluse mõistliku aja möödumisele.

9. Ringkonnakohtu määruses ongi keskendutud sellele vastuolule ja kriminaalmenetluse otstarbekuse

kaalutlusel lõpetamise puudulikele põhistustele. Samas pole aga kriminaalmenetluse mõistliku aja

võimaliku möödumise kohta võetud mitte mingisugust seisukohta. Ometi oli just mõistliku

menetlusaja möödumine maakohtu otsuses käsitletud keskne küsimus ja seda vaagis apellatsioonis ka

prokurör. Ringkonnakohtu määruses on kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi käsitledes jäädud

formaalseks, arvestamata rikkumiste konteksti. Maakohtu otsuse põhiosas analüüsiti A. Oru

kriminaalasja menetlemise mõistlikku aega ja tuvastati selle rikkumine, kuid resolutiivosas mõistliku

aja möödumisele viidet ei tehtud. Põhistuste puudumine seondus aga maakohtu ebaõige arusaamaga,

nagu võiks mõistliku menetlusaja möödumisel kriminaalasjas menetluse otstarbekuse kaalutlusel

lõpetada KrMS §-s 202 sätestatust irdudes. Seega on vaatamata menetlusõiguse olulistele

rikkumistele jälgitav maakohtu arutluskäik selle kohta, et mõistlik menetlusaeg A. Orule KarS § 373

järgi esitatud süüdistuses on möödunud ja just sel põhjusel tuleb tema kriminaalasja menetlemine

lõpetada.

10. Kolleegiumi varasemas praktikas on selgitatud, et juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks

süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku

menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks

mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul

moel isikule hüvitada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus kriminaalasjas nr

3-1-1-43-10, p 21). Kui ringkonnakohus satub olukorda, kus ühelt poolt on tuvastatud

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, kuid teisalt on tegemist kriminaalmenetluse mõistliku

aja põhimõtte rikkumisega, prevaleerib kriminaalasja mõistliku aja jooksul menetlemise nõue.

Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et ringkonnakohus pidanuks, hoolimata kriminaalmenetlusõiguse

olulistest rikkumistest maakohtus, mõistliku aja küsimust oma määruses vaagima. Kriminaalasja

oleks ringkonnakohus maakohtusse tagasi saata võinud üksnes juhul, kui ta leidnuks, et mõistlik

menetlusaeg ei ole veel möödunud. Seevastu mõistliku menetlusaja möödumist tunnistades ei oleks

ringkonnakohus tohtinud riivet enam omalt poolt süvendada ja pidi menetluse ise lõpetama isegi siis,

kui tuvastas maakohtu lahendi tegemisel kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi.

11. Eelnimetatud kohustus on kassatsioonimenetluses ka Riigikohtul, kuid määruskaebemenetluse

raames puudub kriminaalkolleegiumil menetluslik pädevus anda ise hinnangut sellele, kas

süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu

määrus tühistada ja saata kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks, et võtta seisukoht

mõistliku menetlusaja võimaliku ületamise kohta. Kui ringkonnakohus peaks tuvastama, et A. Oru

õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, tuleks järgnevalt kaaluda vajadust mõista A. Org

õigeks, hoolimata kriminaalasja maakohtus arutamisel aset leidnud kriminaalmenetlusõiguse

olulistest rikkumistest.

12. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 p-st 6, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri 2010. a määruse osaliselt ning saadab

kriminaalasja tühistatud osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja määruskaebus tuleb

rahuldada osaliselt.

Lea Kivi, Ott Järvesaar, Hannes Kiris