3-4-1-1-11 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-1-11

Otsuse kuupäev

14. aprill 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Peeter Jerofejev,

Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Tallinna Ringkonnakohtu taotlus tunnistada põhiseadusega

vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata kuni 31. detsembrini

2010 kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 säte, mis näeb ette, et

tsiviilasjalt hinnaga üle 10 000 000 krooni on riigilõivu

täismäär 3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui

1 500 000 krooni

Menetluse alus

Tallinna Ringkonnakohtu 26. jaanuari 2011. aasta määrus

tsiviilasjas nr 2-08-2722

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tunnistada, et riigilõivuseaduse § 56 lõiked 1 ja 19 ning lisa 1 viimane lause (1. jaanuarist 2009

kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) nende koostoimes olid põhiseaduse vastased

osas, milles apellatsioonkaebuselt tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni oli ette nähtud

riigilõivu tasumine summas 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kulle Kurrel esitas 25. jaanuaril 2008 Harju Maakohtusse hagi Tallinna Tehnikaülikooli ja Eesti

Vabariigi (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) vastu tehingute tühisuse tunnustamiseks ja

kinnistusraamatu kannete parandamiseks. Menetluse käigus täpsustas hageja oma

kinnistusraamatusse kannete tegemisega seotud nõuet ja palus tuvastada kostjate kohustus anda

nõusolek Tallinna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr 391101 teise jakku tehtud

kannete parandamiseks selliselt, et omanikuna kantaks sinna Eesti Vabariik või hageja või mõlemad.

1. novembri 2010. aasta otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata. Otsuse sissejuhatuses

märkis maakohus, et tsiviilasja hind on 27 000 000 krooni.

2. Hageja esitas 1. detsembril 2010 apellatsioonkaebuse, millega vaidlustas maakohtu otsuse täies

ulatuses ning taotles hagi rahuldamist. Apellatsioonkaebuselt tasus hageja riigilõivu 40 000 krooni.

3. Tallinna Ringkonnakohus jättis 8. detsembri 2010. aasta määrusega apellatsioonkaebuse käiguta ja

kohustas apellanti tasuma apellatsioonkaebuselt täiendavalt riigilõivu 770 000 krooni. Kohtumääruse

kohaselt määras maakohus tsiviilasja hinnaks 27 000 000 krooni, millelt tuleb riigilõivuseaduse

(RLS) lisa 1 kohaselt tasuda lõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte üle 1 500 000 krooni. Kuna

apellant oli tasunud üksnes 40 000 krooni riigilõivu tasuda tuleva 810 000 krooni asemel, kohustati

teda puudujäävat lõivu tasuma 30 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest. Ringkonnakohtu

määruse peale esitas K. Kurrel määruskaebuse, kuid Riigikohus keeldus 12. jaanuari 2011. aasta

määrusega määruskaebust menetlusse võtmast.

4. Apellant esitas 20. detsembril 2010 ringkonnakohtule menetlusabi taotluse, paludes vabastada ta

osaliselt riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuselt nii kaebuse esitamisel kui ka otsuse tegemisel.

Taotluse kohaselt võttis maakohus hagiavalduse menetlusse 40 000 krooni suuruse riigilõivuga.

Seejuures juhindus maakohus RLS lisast 2 "Riigilõivu täismäärad kinnistusraamatu ja

abieluvararegistri toimingute eest (kroonides)". Ringkonnakohus määras apellandile üheksateist

korda suurema riigilõivu. Nii vastuolulist seadusetõlgendust ei osanud apellant ette näha ning sellise

lõivu tasumiseks ei ole apellandil vara ja võimalusi. Taotlusele lisas apellant majandusliku seisundi

teatise. Selle kohaselt on apellant kaugsõiduautojuht, kelle keskmine netosissetulek on 9772 krooni

39 senti kuus (töölepingujärgne tasu 15 000 krooni). Apellandi ülalpidamisel on abikaasa. Taotlejale

kuulub teatise kohaselt mitmeid kinnistuid: Tallinnas Lossi 23 asuv kinnistu suurusega 3830 m2 ja

väärtusega 780 500 krooni, mis on ühtlasi apellandi elukohaks (ehitusaasta 1896, rahuldav

seisukord); Tallinnas Kadaka tee 90c asuv 44 094 m2 suurune sihtotstarbeta hoonestamata maa

väärtusega 970 100 krooni; Tallinnas Lossi 23a asuv 1685 m2 suurune hoonestamata maa väärtusega

426 500 krooni; Tallinnas Mäealuse 1b asuv 1234 m2 suurune sihtotstarbeta maa väärtusega

76 500 krooni; Tallinnas Mäepealse 2a asuv 1383 m2 suurune sihtotstarbeta hoonestamata maa

väärtusega 85 700 krooni; Tallinnas Mäepealse 9 asuv 19 811 m2 suurune sihtotstarbeta

hoonestamata maa väärtusega 1 307 500 krooni; Sauel Kütise 15-7 asuv elukoht väärtusega

700 000 krooni (ehitusaasta 1987, seisukord rahuldav), sellel hüpoteek SEB Panga kasuks

340 000 krooni. Apellandil on pangakontodel raha ca 17 000 krooni. Tal on fondiplaan Swedbankis

10 804 krooni ja e-osakud Swedbanki Ida-Euroopa aktsiafondis väärtusega 28 418 krooni. Oma

kulutuste kohta teatas apellant, et perekonna vältimatud püsikulutused on 17 954 krooni (sealhulgas

kohustused panga vastu, vara kindlustuskulud, maamaks). Kinnistusraamatu andmetel kuulub

apellandile lisaks eespool loetletutele veel ka Tallinnas Lossi 24a asuv kinnistu.

5. Vastuseks ringkonnakohtu järelepärimisele selgitas apellant, et ei pea võimalikuks oma kinnistuid

riigilõivu tasumiseks vajaliku raha saamiseks rahaks teha, sest see ei oleks õiglane. Apellandi

esindaja advokaat A. Hallmägi teatas, et kordab oma Riigikohtule esitatud määruskaebuses avaldatud

seisukohta selle kohta, et ta peab põhiseaduse vastaseks RLS lisa 1 lauset, mille kohaselt tsiviilasja

hinna puhul üle 10 000 000 krooni on riigilõivu täismäär 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem

kui 1 500 000 krooni. Riigilõivu sellisel määral on apellandile laostav mõju ega võimalda tal teostada

oma põhiseaduslikku kohtusse pöördumise õigust. Esindaja palus jätta viidatud sätte kohaldamata

vastuolu tõttu põhiseadusega (PS).

TALLINNA RINGKONNAKOHTU OTSUS

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis K. Kurreli menetlusabi taotluse rahuldamata ning võttis

apellatsioonkaebuse menetlusse. Kohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis

kohaldamata kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud RLS lisa 1 sätte, mis nägi ette, et tsiviilasjalt

hinnaga üle 10 000 000 krooni on riigilõivu täismäär 3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem

kui 1 500 000 krooni. Ringkonnakohtu otsus jõudis Riigikohtusse 2. veebruaril 2011.

7. Kohus leidis, et tsiviilasja hinna üle ei vaielda, ning luges selleks 27 000 000 krooni ehk 1 725 614

eurot 50 senti. Kohus leidis samuti, et apellatsioonkaebuse esitamise ajal, 1. detsembril 2010 kehtinud

riigilõivu täismäärad avalduse esitamise eest tsiviilkohtumenetluses (kroonides) sisaldusid kuni

31. detsembrini 2010 kehtinud RLS lisas 1. Sellest tulenevalt oli vaidlusaluses asjas riigilõivu

suuruseks 810 000 krooni, mis vastab 51 768 eurole 44 sendile. Kohus tuvastas, et apellandile kuulub

kaheksa kinnistut, mille koguväärtuseks on apellandi hinnangul ligi 4,5 miljonit krooni. Üks

kinnistutest on koormatud hüpoteegiga ja üks on apellandi elukohaks. Kohus leidis, et apellandi

majanduslik seisund võimaldaks riigilõivu tasuda ja täidetud ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 181 lõike 1 punktis 1 sätestatud eeldus menetlusabi andmiseks.

8. Ringkonnakohus asus seisukohale, et RLS lisa 1 sättest, mis näeb ette tsiviilasjalt hinnaga üle

10 000 000 krooni riigilõivu maksmise 3% asja hinnast, kuid mitte üle 1 500 000 krooni, tuleneb

sedavõrd suur riigilõiv, et see takistab isikuid oma õiguste teostamiseks kohtusse pöördumast, ning

see ei ole põhiseadusega kooskõlas ja tuleb jätta kohaldamata. Lõivu sätestamise eesmärgiks olev

menetlusökonoomia on küll legitiimne, kuid riigilõiv, mille apellant peab tasuma, on

ebaproportsionaalne menetlusökonoomia eesmärgi suhtes. Ebamõistlikult suure riigilõivuga

saavutatakse õigustamatu eesmärk, kui välistatakse suurte nõuetega kohtuvaidlused. Kui apellant

peab vaidlusaluses asjas tehingute kehtivuse üle peetavas vaidluses tasuma riigilõivuks

810 000 krooni, siis on tema võimalust oma õigust kohtus kaitsta ebaproportsionaalselt kitsendatud

olenemata sellest, kas konkreetsel isikul oleks õigus riigilõivu tasumisel menetlusabi saada, sest

sedavõrd suure lõivu nõudmine ei ole juba iseenesest eesmärgipärane ja avaldab isikule suurt

majanduslikku survet kohtusse pöördumisest või kaebuse esitamisest loobumiseks, seda enam

üldteada oleva üldise majanduslanguse ja vaesumise taustal. Õigustamatu oleks eeldada, et

vaidlusega kahe kohtuastme läbimiseks peaks isik arvestama riigilõivuga 1 620 000 krooni, mis

moodustab umbes 36% kogu tema vara maksumusest, olgu siis vaidluse sisu milline tahes.

9. Kohus märkis, et riigilõivu eesmärgiks on riigi tehtava avalik-õigusliku toimingu kulutuste täielik

või osaline hüvitamine. Vaidlusaluse ulatuseni tõsteti riigilõivud alates 1. jaanuarist 2009

tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seotud seaduste muutmise seadusega, mille eelnõu

seletuskirjast ei leia põhjendusi riigilõivude tõstmise eesmärgi kohta. Justiitsminister on põhjendanud

16. mai 2008. aasta kirjas Riigikogu õiguskomisjonile riigilõivu 2-3 korda tõstmise vajadust sellega,

et katta tsiviilkohtumenetluse üldisi tegevuskulusid ning et avaliku teenuse pakkumise eest on

kuludele vastava kompensatsiooni küsimine põhjendatud. Kirjast ei nähtunud, et oleks analüüsitud

konkreetse toimingu tegemisega kaasnevaid kulusid ega seost kavandatud riigilõivumäära ja

konkreetse suure hinnaga tsiviilasja kohtumenetlusele riigi poolt kulutatavate summade vahel. Samuti

ei olnud analüüsitud riigilõivu kordades tõstmise mõju riigi tegelikele kuludele, mis kaasnevad

kordades suureneva riigi menetlusabi taotluste hulga menetlemisega, ega kohtumenetluse aja

pikenemist. Kohus leidis, et PS § 15 lõikes 1 sätestatud põhiõigusega ei ole kooskõlas tõsta

riigilõivumäärad tasemeni, mis oluliselt piirab isikute võimalust kohtusse pöörduda, isegi kui see on

ajendatud vajadusest katta kulusid, mida riik teeb kohtumenetlusele.

10. Ringkonnakohus leidis, et riigilõivu suuruse ebaproportsionaalsust ei mõjutaks see, kui isikul

oleks võimalik menetlusabi saada, sest vaidluse kaotamise korral tuleks tal hiljem riigilõiv riigile

hüvitada (TsMS § 190 lõiked 4 ja 5). Menetluskulude riigi tuludesse tasumisest vabastamise aluseks

TsMS § 190 lõike 7 järgi saab olla üksnes mõjuv põhjus. Selliseks põhjuseks ei saa aga iseenesest

olla asjaolu, et seaduses sätestatud riigilõivumäärad on liiga kõrged. Samal põhjusel ei pidanud kohus

kohaldatavaks TsMS § 181 lõiget 31, mille kohaselt võib juhul, kui menetlusabi taotluse

läbivaatamisel ilmneb, et taotleja majandusliku seisundi tõttu puudub alus talle menetlusabi anda,

kuid kohus leiab, et tasumisele kuuluva riigilõivu korraga tasumine takistab konkreetse kohtuasja

asjaolusid arvestades ebamõistlikult isiku õigust pöörduda kohtusse oma eeldatava ja seadusega

kaitstud õiguse või huvi kaitseks, kohus menetlusabi korras määrata, et hagiavalduselt või

apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluv riigilõiv tasutakse osamaksetena kohtu määratud tähtaja

jooksul. Osamaksetena tasumise võimalus ei muuda ebaproportsionaalselt suurt riigilõivu

proportsionaalsemaks.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu arvamus

11. Riigikogu põhiseaduskomisjoni arvates võivad kõrged lõivumäärad olla vastuolus PS § 15

lõikega 1 ja § 24 lõikega 5, kuna kõrged riigilõivud võivad osutuda ülemääraseks takistuseks

kohtusse pöördumisel, arvestades seejuures riigilõivude suurust, eriti suurematelt nõuetelt, mida tuleb

tasuda nii esimeses kui ka teises kohtuastmes, ning menetlusabi saamise piiratust paljudel juhtudel.

Kahes kohtuastmes kokku tasumisele kuuluv riigilõiv 1 620 000 krooni piirab ebaproportsionaalselt

igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste kaitsmiseks kohtusse. Lisaks võib

n-ö laenupõhine menetlusabi kohtumenetluses olla iseenesest põhiseadusega vastuolus.

12. Riigikogu rahanduskomisjon leiab, et riigilõivud peavad olema kehtestatud lähtuvalt toimingu

tegemisega kaasnevatest kuludest (kulupõhimõte), arvestades erandit, kui toimingu eesmärgist, sellest

saadavast hüvest ja kaalukast avalikust huvist lähtuvalt, eelkõige sotsiaal- ja majanduspoliitilistest

kaalutlustest, kehtestatakse lõivumäär kulupõhimõttest erinevalt. Menetlusökonoomia eesmärgiga

ebaproportsionaalsed kõrged lõivumäärad takistavad isikuid oma õiguste teostamiseks kohtusse

pöördumast. Riigilõivu arvestati ka varem hagihinna suuruselt. Majandusolukorda arvestades tuleb

põhjalikumalt analüüsida, millised oleksid tsiviilkohtumenetluses optimaalsed riigilõivud.

Kulle Kurreli arvamus

13. K. Kurrel on esindaja advokaat A. Hallmägi kaudu seisukohal, et RLS lisa 1 lause: "Tsiviilasja

hinna puhul üle 10 000 000 krooni on riigilõivu täismäär 3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte

rohkem kui 1 500 000 krooni" on põhiseadusega vastuolus. K. Kurrelil ei ole sellise lõivu tasumiseks

ei vara ega võimalusi. Praeguses vaidluses ei ole tegemist tavalise võlanõudega, vaid

omandireformist tuleneva nõudega, kus soovitakse esivanematele kuulunud maa tagastamist.

Riigilõivu seesugusel määral tasumisel on menetlusosalisele laostav mõju ja sellele ei ole mingit

seletust ega õigustust. Oleks mõeldamatu, et isik peaks oma kohtusse pöördumise õiguse

realiseerimiseks vajaliku riigilõivu tasumiseks enne müüma oma vara, võtma laenu vms. Riigilõivu

selline suurus ei võimalda teostada tema põhiseaduslikku kohtusse pöördumise õigust. K. Kurrel

märgib, et hagi esitamise ajal, kuni 1. septembrini 2009 nägi nimetatud lause ette 1,5-protsendise

riigilõivumäära. K. Kurrel on seisukohal, et RLS § 56 lõiget 19 ei saa praegusel juhul käsitleda lahus

RLS lisast 1, kuna RLS § 56 lõige 19 ei sätesta riigilõivu määrasid, mida tuleks kohaldada

apellatsioonkaebuse esitamisel, vaid need tulenevad lisast 1.

Eesti Vabariigi (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) ning Tallinna Tehnikaülikooli arvamus

14. Advokaat K. Laus esitas Eesti Vabariigi ja Tallinna Tehnikaülikooli arvamuse, mille kohaselt on

praeguses vaidluses 810 000 krooni suurune riigilõiv proportsionaalne menetlusökonoomia

eesmärgiga ja seega põhiseadusega kooskõlas. Kostjad eeldavad, et seadusandja põhjendused

RLS lisas 1 sätestatud määrade kehtestamisel on olnud seaduslikud. Kehtestatud riigilõiv ei piira

ebaproportsionaalselt isiku PS §-st 15 tulenevat õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise

korral kohtusse. Riigilõivu tasumise võimatuse korral on tõhus õiguskaitse tagatud menetlusabi

andmise kaudu.

15. Praeguses asjas on hageja kohustatud maksma riigilõivu seadusega ette nähtud kõige madalama

täismäära protsendina. Summa suurus on õigustatud, arvestades vaidluse mahtu, keerukust ja hageja

taotletava vara väärtust.

Õiguskantsleri arvamus

16. Õiguskantsler leiab, et RLS § 56 lõige 19, mille kohaselt tuleb tsiviilasjas tehtud maakohtu otsuse

peale apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu

avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust, on vastuolus

PS § 24 lõikega 5 ning §-ga 11 osas, milles näeb apellatsioonkaebuselt hagihinnaga

27 000 000 krooni ette 810 000 krooni suuruse riigilõivu tasumise kohustuse. RLS lisa 1 ei pea

õiguskantsler asjassepuutuvaks normiks, mistõttu ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve lubatav.

17. Õiguskantsler toob välja, et põhiseaduslikkuse järelevalve asjas on põhivaidluseks riigilõivu

tasumise kohustuse suurus. Praeguse vaidluse esemeks ei ole vaidluse lahendamine esimese astme

kohtus, vaid apellatsiooniastmes, ja seal nõutava riigilõivu suurus. Kuigi seadusandja on võtnud

apellatsiooniastmes nõutava riigilõivu määra arvutamise aluseks hagi või muu avalduse riigilõivu

määra esimeses kohtuastmes, sõltub apellatsiooniastmes nõutav konkreetne riigilõiv RLS § 56

lõike 19 sisust. Selle sätte kehtetuse korral puuduks kohtul võimalus nõuda riigilõivu tasumist, kuna

RLS § 2 ei võimalda kasutada analoogiat või muud võimalust lünga ületamiseks. Kuigi RLS lisa 1 ei

ole asjassepuutuv, tuleb selle sisu siiski praeguse kohtuasja puhul silmas pidada.

18. Konkreetne normikontroll on põhjendatud juhul, kui RLS § 56 lõige 19 on põhiseadusega

vastuolus osas, mille kohaselt on tsiviilasja hinna puhul 27 000 000 krooni apellatsioonkaebuse

esitamisel riigilõivu määr 810 000 krooni.

19. Õiguskantsleri hinnangul on maakohtu otsuse vaidlustamise näol ringkonnakohtus tegemist

PS § 24 lõikes 5 sisalduva põhiõigusega isiku suhtes tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud

korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Kohustus tasuda riigilõivu mõjutab ebasoodsalt üldist

põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, mis hõlmab edasikaebeõiguse, ja

järelikult riivab selle õiguse kaitseala.

20. Õiguskantsler leiab, et PS § 24 lõike 5 absoluutse õiguse tõhusale õigusemõistmisele riivet

õigustab üksnes menetlusökonoomia eesmärk. Riigilõivuga välditakse liigseid ja pahatahtlikke

kaebusi. Menetlusökonoomia on PS XIII peatükist tulenevalt põhiseaduslikku järku õigusväärtus.

Õiguskantsleri arvates ei saa olla legitiimne eesmärk leida riigieelarvesse lisatulusid, piiramaks

PS § 24 lõikes 5 sisalduvat põhiõigust, kuna tegemist ei ole põhiseaduslikku järku õigusväärtusega.

21. Õiguskantsleri arvates ei anna olemasolevad andmed ühest vastust asjassepuutuva normi sobivuse

või mittesobivuse kohta. Esmapilgul tundub suur lõiv menetlusökonoomiat tagav – mida enam on

piiratud isiku menetluslikud õigused kohtusse pöördumisel, seda tõhusam on õiguskaitsesüsteem

kõigi tsiviilasjade lahendamisel. Kuna asjassepuutuv regulatsioon koostoimes RLS lisaga 1 on

kehtinud üle kahe aasta, tutvus õiguskantsler Justiitsministeeriumi menetlusstatistikaga esimese ja

teise astme kohtute kohta ja järeldas, et apellatsiooniastmesse edasi kaevatud asjade osakaal on

pidevalt suurenenud. Lisaks tuleb arvestada, et juhul kui kohtute töökoormus menetlusabi taotluste

läbivaatamise tõttu suureneb, võib riigilõivude tõstmine menetlusökonoomiat koguni vähendada.

Seega ei saa järeldada, nagu oleks riigilõivu tõstmine soodustanud menetlusökonoomia eesmärgi

saavutamist.

22. Õiguskantsler leidis, et seadusandjal võib olla võimalik leida menetlusökonoomia saavutamiseks

ringkonnakohtus 810 000-kroonise riigilõivu tasumise kohustuse asemel tõhusaid alternatiive.

Õiguskantsler tõstatas piirangu vajalikkuse osas küsimuse, kas inimese kaalutlus otsus

ringkonnakohtus vaidlustada on erinev, kui tasutav riigilõivu on 27 000 000-kroonise tsiviilasja puhul

10, 25, 50, 75 vm protsent esimeses kohtuastmes nõutud riigilõivu suurusest. Õiguskantsleri

hinnangul ei pruugi isiku kaalutlus erineda alates piirist, mil riigilõivu suurus ületab mõistliku piiri.

Vähem piirava meetmena võiks kaaluda menetlusabi saamise võimaluste suurendamist, kuid

menetlusabi taotluse esitamine ja menetlemine pikendab kohtumenetlust. Seetõttu ei saa seda

käsitada sama tõhusa ja samaväärselt õiguseid tagava alternatiivina. Lisaks võib kaaluda, kas hagi

hind peab olema edasikaebamisel riigilõivu määramise aluseks ning kas suurte ja väikeste

hagisummade puhul peab juurdepääs kohtule olema samal määral tagatud.

23. Õiguskantsler leiab, et apellatsioonkaebuse esitamisel nõutav riigilõivu summa 810 000 krooni

tsiviilasja hinna puhul 27 000 000 krooni on vastuolus PS §-s 11 sisalduva proportsionaalsuse

põhimõttega. Riigilõiv piirab üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele

seda intensiivsemalt, mida suurem ta on. Kui eesmärgiks on vältida liigseid ja pahatahtlikke või

ilmselt põhjendamatuid kaebusi, ei tohi luua olukorda, kus välistatakse ka kaheldavate või

vaieldavate apellatsioonkaebuste esitamine.

24. Õiguskantsleri hinnangul on kohtuvõimu funktsioon õigusrahu tagamine, mis on ühtlasi üheks

riigi tuumikfunktsiooniks. Õigusrahu on õigusriigis igale isikule üks algselt ja põhiliselt riigi

tagatavatest hüvedest.

25. Õiguskantsler peab 810 000 krooni summaks, mida enamikul isikutest ei ole majanduslikel

põhjustel üldse võimalik tasuda. Praegusel juhul on tegemist füüsilisest isikust hageja esitatud

apellatsioonkaebusega ning riigilõivu teist korda tasumise kohustusega. Kui apellant peab tasuma

riigilõivuks 810 000 krooni, siis on tema võimalust oma õigust kohtus kaitsta ebaproportsionaalselt

kitsendatud olenemata sellest, kas tal on õigus menetlusabi saada. Sedavõrd suure lõivu nõudmine ei

ole juba iseenesest eesmärgipärane ja avaldab isikule suurt majanduslikku survet kohtusse

pöördumisest või kaebuse esitamisest loobumiseks.

26. Õiguskantsler viitab Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale, milles on leitud, et kui hageja

on liiga kõrge lõivu tõttu kaudselt sunnitud hagist loobuma, siis on ta ilma jäetud õigusest õiglasele

kohtumõistmisele. Samuti viitab õiguskantsler EIK lahendile, mille kohaselt keskmise aastapalga

suurune riigilõiv on liiga kõrge.

27. Õiguskantsleri arvates on füüsilise isiku normaalne ja vaba eneseteostus moonutatud, kui tal tuleb

oma õiguste kaitsmiseks kohtus ka tsiviilasjade puhul enne vaidluse sisulist arutamist müüa suur osa

oma varast. 810 000-kroonise lõivuga saavutatakse sääst menetlusökonoomias sellega, et väga suurel

osal nii füüsilistel kui ka juriidilistel isikutel ei ole tegelikult võimalust oma kaalukaid põhiõigusi

kohtus kaitsta. Sellisel juhul kaalub õigus pöörduda kohtusse menetlusökonoomia üles.

Justiitsministri arvamus

28. Justiitsministri hinnangul on RLS lisa 1 säte, mis näeb ette, et tsiviilasjalt hinnaga üle

10 000 000 krooni on riigilõivu täismäär 3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui

1 500 000 krooni, põhiseadusega kooskõlas.

29. Justiitsminister toob välja, et PS § 15 lõike 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda

oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Riigilõivu tasumise kohustus riivab seda

põhiõigust. Tegemist on seadusereservatsioonita põhiõigusega, mida saab piirata teiste põhiõiguste ja

põhiseaduslike väärtuste kaitseks. Üheks selliseks piiranguks on riigilõivude kehtestamine. Riigilõivu

kehtestamise eesmärgiks on menetlusökonoomia tagamine, mis on põhiseaduse XIII peatükist

tulenevalt põhiseaduslikku järku õigusväärtus. Menetlusökonoomia peab tagama kohtusüsteemi

suutlikkuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. Isik peaks enne kohtusse

pöördumist põhjalikult kaaluma ressursimahuka kohtumenetluse alustamist. Riigilõivu üheks

eesmärgiks on riigi tehtavate kulutuste hüvitamine, praegusel juhul kohtupidamisele.

30. Justiitsminister selgitab, et 2009. aasta 1. jaanuarist RLS lisas 1 kehtestatud riigilõivumääradega

sooviti muuta riigilõivumäärad tsiviilasjade kui eraõiguslike vaidluste lahendamisel võimalikult

kulupõhiseks. Kõrged riigilõivumäärad on tingitud kohtumõistmise kuludest. Tsiviilkohtumenetlus

pakub õiguskaitset ja õigusrahu omavahel kokkuleppele mittejõudnud poolte vahel, mistõttu on

põhjendatud, et sellise vaidluse kulud kannavad vaidlevad pooled, mitte kõik maksumaksjad. Praegu

katavad riigilõivud ca 90% tegelikest tsiviilkohtumenetluse kuludest. Juhtudel, kui isik ei suuda oma

majandusliku olukorra tõttu menetluskulusid, sh riigilõivu tasuda, on ette nähtud menetlusabi

andmise süsteem.

31. Justiitsminister viitab sellele, et konkreetse normikontrolli raames saab hinnata normi

põhiseadusele vastavust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal. 810 000 krooni suuruse riigilõivu

hindamisel tuleb arvestada seda, et nõue on 27 000 000 krooni. Üldjuhul on suurte nõuete

menetlemisele kuluv ressurss kordades suurem kui väiksemate nõuete menetlemisel. Riigilõivumäär

võib absoluutsummana vaadates tunduda suur, kuid arvestades nõude ulatust, ei ole riigilõiv enam nii

kõrge. Apellandile kuulub kaheksa kinnistut koguväärtusega 4,5 miljonit krooni, lisaks muud vara,

seega võib tema majanduslikku seisundit pidada selliseks, mis võimaldab tal riigilõivu tasuda. Ka

arvestades üksnes koormamata kinnistuid, mis ei ole isiku elukohaks, ületab nende väärtus tasumisele

kuuluvat riigilõivu mitu korda. Justiitsminister tugineb Riigikohtu praktikale, mille kohaselt tuleb

isiku majandusliku seisukorra hindamisel arvestada nii likviidset kui ka mittelikviidset vara.

PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE

32. Riigilõivuseaduse lisa 1 lause (redaktsioonis 01.01.2009–31.12.2010):

"Tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni on riigilõivu täismäär 3 protsenti tsiviilasja hinnast,

kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni."

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

33. Kolleegium hindab esmalt põhiseaduse vastaseks tunnistatud sätte asjassepuutuvust. Säte on

asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega, st kohus peaks sätte

põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse korral.

34. K. Kurrel esitas ringkonnakohtule 1. detsembril 2010 apellatsioonkaebuse tsiviilasjas, mille hind

oli 27 000 000 krooni. Sel ajal kehtinud RLS § 56 lõike 19 järgi tuli tsiviilasjas tehtud maakohtu

otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõivu sama palju, kui tuli tasuda hagi või muu

avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust. RLS § 56 lõike 1

järgi tuli hagiavalduse esitamisel tasuda riigilõivu lähtuvalt hagihinnast sama seaduse lisa 1 järgi või

kindla summana. Lisa 1 tabeli lõpus olnud lause nägi ette, et tsiviilasja hinna puhul üle

10 000 000 krooni on riigilõivu täismäär 3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui

1 500 000 krooni. Seega tuli K. Kurrelil RLS § 56 lõigete 1 ja 19 ja lisa 1 viidatud lause alusel tasuda

riigilõivu. Juhul kui need sätted oleksid põhiseadusega vastuolus ja kehtetud, peaks kohus riigilõivu

tasumise kohta teisiti otsustama kui nende põhiseaduspärasuse korral. Seega on need sätted

asjassepuutuvad. See tähendab, et kolleegium loeb asjassepuutuvaks ringkonnakohtu poolt

asjassepuutuvaks peetud sätte koosmõjus RLS § 56 lõigetega 1 ja 19 osas, milles need nägid ette

kohustuse tasuda tsiviilasjas hinnaga üle 10 000 000 krooni apellatsioonkaebuselt riigilõivu suuruses

3% asja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni.

35. Seega on lisaks asjassepuutuvateks säteteks RLS § 56 lõiked 1 ja 19 (kuni 31. detsembrini 2010

kehtinud redaktsioonis):

"§ 56. Hagiavalduse, avalduse ja kaebuse läbivaatamine

(1) Hagiavalduse esitamisel tasutakse riigilõivu lähtuvalt hagihinnast käesoleva seaduse lisa 1 järgi

või kindla summana.

[---]

(19) Tsiviilasjas tehtud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu

sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades

apellatsioonkaebuse ulatust."

36. Maakohtu otsuse vaidlustamine ringkonnakohtus on PS § 24 lõikes 5 sisalduva õiguse

realiseerimine kaevata enda kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi

kõrgemalseisvale kohtule. Isikuliselt kaitsealalt on PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigus kõigi

ja igaühe õigus. Seega on ka K. Kurrel selle sättega kaitstavaks isikuks. Põhiseaduse § 24 lõike 5

esemelise kaitseala alla paigutub eelkõige õigus esimeses kohtuastmes tehtud kohtuotsuse peale edasi

kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Kaitseala riive on selle iga ebasoodus mõjutamine.

Edasikaebeõigust riivab apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemine. Järelikult

on praegusel juhul riigilõivu tasumise kohustusega riivatud K. Kurreli PS § 24 lõikes 5 sätestatud

edasikaebeõigust.

37. Põhiõiguse riive ei tähenda veel põhiõiguse rikkumist. Riive on õigustatud, kui selleks on olemas

legitiimne eesmärk ja meede on proportsionaalne eesmärgi suhtes.

Riigikohtu üldkogu leidis 12. aprilli 2011. aasta otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, et PS § 24

lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus (otsuse punkt 38).

See tähendab, et seda õigust võib piirata igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus.

38. Üldkogu asus 12. aprilli 2011. aasta otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 seisukohale, et

apellatsioonkaebuselt riigilõivu kehtestamisel on põhiseaduse järgi lubatavaks eesmärgiks, et

hagimenetluses kantakse vähemalt rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele

eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel (menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste

kandmisest osavõtu põhimõte). Samuti pidas üldkogu selles otsuses riigilõivu legitiimseks

eesmärgiks menetlusökonoomiat, et vältida põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemist,

kuna see võib kaasa tuua kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku

aja jooksul (otsuse punkt 45).

39. Selleks, et valitud meede oleks proportsionaalne eesmärgi suhtes, peab see olema sobiv, vajalik ja

mõõdukas.

40. Riigikohtu üldkogu võttis ülal viidatud otsuses asjas nr 3-2-1-62-10 seisukoha, et üle 10 000 000-

kroonise tsiviilasja hinnast kolme portsendi, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni suuruse

riigilõivu tasumise nõude kehtestamine on sobiv ja vajalik abinõu nii menetlusosaliste

õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtte kui ka menetlusökonoomia tagamiseks

(otsuse punktid 46 ja 47). Kõrge riigilõiv hoiab ära kergekäeliselt apellatsioonkaebuste esitamise ja

menetlusosalised katavad tasutud riigilõivuga õigusemõistmise kulutusi.

41. Riigikohtu üldkogu leidis 12. aprilli 2011. aasta otsuses asjas nr 3-2-1-62-10, et üle

10 000 000-kroonise asja hinnast kolme protsendi, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni suuruse

riigilõivu tasumise kohustuse kehtestamine ei ole mõõdukas abinõu menetlusökonoomia ega

menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtte tagamiseks (otsuse

punkt 48 jj). Säästuga menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtuga õigusmõistmise kulutuste

kandmisel ei või tekkida olukorda, kus isikul puudub üldse reaalne võimalus oma põhiõigusi kohtus

kaitsta. Samuti ei või seadusandja luua kõrgete lõivude kehtestamisega olukorda, kus on välistatud

kaheldavate või vaieldavate apellatsioonkaebuste esitamine – kohtu poole pöördumine ei tohi olla

tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. Edasikaebeõiguse piirangu ebamõõdukust suurendab

oluliselt see, et apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb juba hagi esitamisel tasutud lõiv samas ulatuses

teist korda tasuda.

42. Kolleegium on seisukohal, et praeguses menetluses puuduvad asjaolud, mille tõttu peaks

otsustama teisiti, kui otsustas Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsuses asjas

nr 3-2-1-62-10. Seega leiab kolleegium, et RLS § 56 lõiked 1 ja 19 ning lisa 1 viimane lause

(1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) on nende koostoimes

põhiseaduse vastased ega kuulu kohaldamisele osas, milles apellatsioonkaebuselt tsiviilasja hinna

puhul üle 10 000 000 krooni oli ette nähtud riigilõivu tasumine summas 3% tsiviilasja hinnast, kuid

mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. Kuna need sätted on kehtetuks tunnistatud 1. jaanuaril 2011

jõustunud uue riigilõivuseadusega, ei ole sätteid enam võimalik ega vajalik põhiseadusega vastuolu

tõttu kehtetuks tunnistada.

43. Kolleegium märgib, et ülalviidatud tsiviilasja nr 3-2-1-62-10 oli Riigikohtu üldkogule üle andnud

tsiviilkolleegium, mistõttu üldkogu lahendas määruskaebuse raames ka riigilõivu suuruse küsimuse.

Seejuures asus üldkogu seisukohale, et RLS lisa 1 viimase lause kehtetuse korral tuleb lähtuvalt

lähima regulatsiooni põhimõttest kohaldada RLS lisa 1 tabelijärgset maksimumlõivu 300 000 krooni

(19 173 eurot ja 49 senti) (otsuse punkt 51).

Märt Rask, Tõnu Anton, Peeter Jerofejev, Ott Järvesaar, Lea Kivi