3-2-1-60-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-60-10

Otsuse kuupäev

14. aprill 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter

Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi,

Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak

Luik, Priit Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Konekesko Eesti AS hagi Ain Kirsi vastu 2 746 833 krooni

44 sendi ning viivise saamiseks.

Ain Kirsi vastuhagi 2 700 000 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas

nr 2-06-130

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ain Kirsi määruskaebus

Asja läbivaatamine

11. jaanuaril 2011. a kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Tunnistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 182 lõike 2 punkt 3 põhiseadusega vastuolus

olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistab apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest

täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmise füüsilisele isikule, kui menetlus on

seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või

kutsetegevusega mitteseotud õigusi.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-06-130 osas,

milles Ain Kirsi menetlusabi taotlus apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumiseks jäeti

rahuldamata. Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks lahendamiseks.

3. Määruskaebus osaliselt rahuldada.

4. Tagastada AB Järve, Otti ja Partnerid OÜ-le 15. aprillil 2010 Ain Kirsi määruskaebuselt

tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni (25 (kakskümmend viis) eurot 56 senti).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Konekesko Eesti AS (endise ärinimega Kesko Agro Eesti Aktsiaselts) (hageja) esitas 3. jaanuaril

2006 Pärnu Maakohtule Ain Kirsi (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista

2 209 270 krooni 97 senti. Menetluse käigus suurendas hageja nõuet. 10. detsembril 2009 esitatud

nõude täpsustuse kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista 2 746 833 krooni 44 senti ja viivise

alates 11. detsembrist 2009 kuni nõuete täitmiseni. Hageja nõudis poolte 17. jaanuaril 2005 sõlmitud

müügilepingu alusel 2 664 391 krooni 84 sendi (sh põhivõlg 1 392 594 krooni 20 senti, leppetrahv

209 189 krooni 13 senti ja viivis 1 060 608 krooni 51 senti), poolte 20. mail 2005 sõlmitud

teenustöölepingu alusel 33 327 krooni 40 sendi (sh põhivõlg 16 992 krooni, leppetrahv 3398 krooni

40 senti ja viivis 12 937 krooni) ja 12. septembrist 2005 kuni 19. detsembrini 2005 kostjale esitatud

müügiarvete alusel 49 114 krooni 20 sendi väljamõistmist. Hageja palus mõista kostjalt välja ka

alates 11. detsembrist 2009 kuni nõuete täitmiseni müügilepingu ja teenustöölepingu põhivõlalt

viivise, mille määraks päevas on 0,05% põhivõla summast.

2. Kostja esitas 28. augustil 2007 vastuhagi, milles palus hagejalt enda kasuks välja mõista talle

tekitatud kahju eest hüvitise 2 700 000 krooni.

3. Pärnu Maakohus rahuldas 26. jaanuari 2010. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

2 746 833 krooni 44 senti ja alates 11. detsembrist 2009 kuni müügilepingust ja teenustöölepingust

tuleneva põhinõude täitmiseni viivise, mille määraks päevas on 0,05% põhivõla summast, ning jättis

vastuhagi rahuldamata.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ning teha

asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja vastuhagi rahuldada. Kostja palus, et talle antaks

menetlusabi ja ta vabastataks apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 31. märtsi 2010. a määrusega kostja menetlusabi taotluse

rahuldamata ning andis kostjale tähtaja 220 000 krooni riigilõivu tasumiseks.

6. Ringkonnakohus leidis, et kostja menetlusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna menetlus on

seotud kostja majandustegevusega. Äriregistri andmetel on kostja füüsilisest isikust ettevõtja, kelle

põhitegevuseks on teravilja- (v.a riis) ja kaunviljakasvatus ning õlitaimeseemnete kasvatus. Tsiviilasja

materjalist nähtub, et hageja nõue tuleneb kostjaga sõlmitud lepingutest, millega hageja müüs kostjale

erinevaid tarvikuid, osutas külvitööteenust ja andis kostjale kui ettevõtjale laenu ning kostja müüs

hagejale teravilja ja õlikultuure. Nii on pooltel majanduslikult ühtne õigussuhe ja pooled on sõlminud

lepinguid ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks. Kostja vastuhagi aluseks on hagejaga

sõlmitud lepingud, mille kohaselt hageja pidi tagama kostja tegevuseks vajalike vahendite olemasolu

(traktori, külvivilja seemne ja väetise müügi, kombaini rendi ja kuivati ehitamise) ning ostma saadud

vilja. Kostjale tekkis väidetavalt kahju seetõttu, et hageja andis talle üle mittetöötava traktori,

kombaini ja kuivati ning ei kõrvaldanud nende puudusi õigel ajal, mistõttu ei saanud kostja saaki

koguda. Ka apellatsioonkaebuses kinnitab kostja, et poolte sõlmitud lepingute majanduslikuks

eesmärgiks oli, et kostja toodab hageja kaasabil põllumajandussaadusi ning võõrandab saagi hagejale.

Seega on asjas esitatud materjalidega tõendatud, et vaidlus on seotud kostja majandustegevusega ega

puuduta tema neid õigusi, mis ei ole seotud tema majandus- või kutsetegevusega. Seetõttu on

menetlusabi andmine tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 182 lõike 2 punkti 3 kohaselt

välistatud.

Menetlus Riigikohtus

7. Ain Kirsi esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada ja

teha uus määrus, millega kostja menetlusabi taotlus rahuldada.

8. Kostja leidis, et ringkonnakohus oleks pidanud jätma TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 kohaldamata,

kuna see on vastuolus Euroopa Liidu õiguse ja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dega 12 ja 15.

TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 on vastuolus Euroopa Liidu Nõukogu 27. jaanuari 2003 direktiivi

2003/8/EÜ (direktiiv), millega parandatakse õiguskaitse kättesaadavust piiriüleste vaidluste korral,

kehtestades sellistes vaidlustes antava tasuta õigusabi kohta ühised miinimumeeskirjad, artikli 6

lõikega 3, mis jätab menetlusabi taotluse lahendajale kaalutlusõiguse, otsustamaks, kas asja tähtsus

taotlejale ja asja laad õigustavad taotluse rahuldamist. TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 kohtule

kaalutlusõigust aga ei jäta.

9. TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 rikub ka PS § 15 lõikest 1 tulenevat õigust tõhusale õiguskaitsele.

Väga suurte riigilõivude tõttu on oluliselt piiratud kohtusse pöördumise võimalus. Samas on

kehtestatud mõningad võimalused riigilõivust vabaneda ka isikutele, kes seda majanduslikul põhjusel

vajavad. Kui sellisel isikul ei ole võimalik riigilõivu tasumise kohustusest vabaneda, ei saa ta oma

õigust tõhusale õiguskaitsele realiseerida. Kuna PS § 15 lõikes 1 sisaldub seadusereservatsioonita

põhiõigus, saab selle piiramist õigustada üksnes teiste põhiõiguste või põhiseaduslike väärtustega.

Riigikogu õiguskomisjoni 23. novembri 2004 istungi protokollist võib järeldada, et TsMS § 182

sõnastus on üle võetud riigi õigusabi seadusest (RÕS). Riigi õigusabi seaduse seletuskirjas on

põhjendatud abi andmise piiramist vähese avaliku huviga. Kostja leiab, et vähene avalik huvi ei

õigusta TsMS § 182 lõike 2 punktis 3 sätestatud piirangut. Seega ei ole riive eesmärk legitiimne.

Samuti ei ole riive proportsionaalne, kuna TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 ei jäta kohtule kaalutlusruumi

isiku abivajaduse hindamiseks.

10. TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 rikub ka PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigust. Ei ole mõistlikku

põhjust, miks peaks majandustegevusega hõivatud füüsilisi isikuid kohtlema halvemini kui

majandustegevusega mittehõivatud füüsilisi isikuid.

11. Konekesko Eesti AS vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

12. Hageja leidis, et direktiivi preambuli punkti 17 ja artikli 6 punkti 3 kohaselt võivad liikmesriigid

jätta taotluse sisulisel otsustamisel rahuldamata need tasuta õigusabi taotlused, milles esitatud nõue

tuleneb otseselt taotleja tegevusalast või kutsetegevusest. Seega ei ole TsMS § 182 lõike 2 punkt 3

direktiiviga vastuolus.

13. TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 ei ole ka põhiseadusega vastuolus. Füüsilisi ja juriidilisi isikuid

koheldakse nende majandus- ja kutsetegevusega seotud menetlustes võrdselt. Nii füüsilistel kui ka

juriidilistel isikutel on oma majandus- või kutsetegevusega seotud menetlustes võimalik menetlusabi

saada, kui on välja kuulutatud isiku pankrot.

14. Kostja on ajavahemikul 14. detsembrist 2009 kuni 18 veebruarini 2010 võõrandanud viis talle

kuulunud kinnistut oma abikaasale ja ühe kinnistu OÜ-le Uuesepa. Seega on kostja muutnud end ise

varatuks. Samuti ei ole kostja menetlusabi taotluses märkinud tema abikaasa kinnistuid. TsMS § 186

lõike 1 kohaselt arvestatakse menetlusabi taotleja majanduslikku seisundit hinnates ka temaga koos

elavate perekonnaliikmete vara. Kostja on võimeline riigilõivu tasuma, kuna tema abikaasale kuulub

viis kinnistut kogupindalaga 175,81 hektarit.

15. Tsiviilkolleegium andis 9. juuni 2010. a määrusega praeguse kohtuasja kohtupraktika

ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule, kes andis tsiviilasja

20. oktoobri 2010. a määrusega TsMS § 19 lõike 4 punkti 3 ja § 690 lõike 1 ning põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 3 lõike 3 alusel läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Tsiviilkolleegium leidis, et väide TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 vastuolust direktiiviga ei ole

põhjendatud, kuna direktiivi artikli 1 lõike 2 kohaselt kohaldatakse direktiivi piiriüleste vaidluste

suhtes. Direktiivi artikli 2 lõike 1 järgi on vaidlus piiriülene siis, kui direktiivi raames tasuta õigusabi

taotleva poole alaline asu- või elukoht on mõnes teises liikmesriigis kui liikmesriik, kus asub asja

läbivaatav kohus või kus otsust tuleb täita. Praeguses asjas ei ole tegemist direktiivi mõttes piiriülese

vaidlusega, seega ei ole kostja menetlusabi taotlus direktiivi reguleerimisalas.

17. Samas leidis kolleegium, et vajalik on kontrollida TsMS § 182 lõike 2 punkti 3

põhiseaduspärasust. Tegemist on asjassepuutuva normiga, kuna sellest sättest tuleneb absoluutne

keeld anda füüsilisele isikule menetlusabi, kui ta taotleb seda menetluses, mis on seotud menetlusabi

taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud

õigusi. Kohtul ei ole sellisel juhul võimalik hinnata taotleja menetlusabi vajadust muude

kriteeriumide järgi. Seega ei ole selle sätte kehtivuse korral võimalik kostja menetlusabi taotlust

teistmoodi lahendada, kui ringkonnakohus seda tegi, ning kostja määruskaebus tuleks jätta

rahuldamata.

18. Tsiviilkolleegiumi arvates võib menetlusabi saamise võimatus apellatsioonkaebuse esitamiseks

vajaliku riigilõivu tasumisel olla ebaproportsionaalne piirang PS § 24 lõike 5 järgse põhiõiguse -

kaevata edasi maakohtu otsuse peale kõrgemalseisvale kohtule - teostamiseks. Sellega koos võib olla

rikutud ka PS § 15 lõikes 1 sätestatud kohtusse pöördumise õigus. Lisaks võib kolleegiumi arvates

püstitada küsimuse majandus- või kutsetegevusega tegelevate füüsiliste isikute ebavõrdsest

kohtlemisest võrreldes ülejäänud füüsiliste isikutega, st PS § 12 lõike 1 esimese lause rikkumisest.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

19. Riigikogu õiguskomisjon leidis, et TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 ei ole vastuolus põhiseadusega:

piirang on legitiimne ja proportsionaalne.

Põhiseaduses sätestatud vabaduspõhiõigust ei ole rikutud, sest võrdseid koheldakse võrdselt:

majandus- ja kutsetegevusega mitteseotud õiguste kaitseks võimaldatakse füüsilistele isikutele

menetlusabi; kui aga menetlusabi taotletakse üksnes majandus- või kutsetegevusega seotud asjades,

siis sellist võimalust pole.

20. Vaidlustatava normi eesmärgiks on riigi õigusabi seaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku

sätete ühtlustamine. Kuna TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 piirang on loogilises seoses RÕS § 7 lõike 1

punktis 1 sätestatuga, ei oleks põhjendatud kohtule menetlusabi osas kaalutlusõiguse andmine

olukorras, kus RÕS § 7 lõike 1 punkt 7 riigi õigusabi andmist ei võimalda. Riigi õigusabi ja

menetlusabi on mõlemad sisuliselt sama asja erinevad tahud, mis esimesel juhul väljamaksete, teisel

juhul vähem laekumise kaudu mõjutavad riigieelarvet.

21. Riigi õigusabi andmine seab riigieelarvest väljamakstava ressursi piiratuse tõttu seadusandja

paratamatult valikute ette, mis ei võimalda kõigile isikutele ühetaolist riigi õigusabi anda. Eelistada

tuleb füüsilisi isikuid, kes õigusabi kulude kandmise tõttu satuksid toimetulekuraskustesse. Avalik

huvi on suurem füüsilise isiku toimetuleku tagamise vastu, tema majandus- ja kutsetegevus on selles

kontekstis sekundaarne ning avalik huvi selle vastu väiksem. Sarnasest loogikast tuleks lähtuda ka

menetlusabi andmisel, mis vähem laekumise kaudu samuti mõjutab riigieelarvet. Seetõttu on

ettenähtud piirang, et menetlusabi ei anta nn äriasjades, kui see ei puuduta füüsilise isiku muid, st

majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi, mille all peetakse silmas eeskätt lihtsat

toimetulekut ja õigust saada riigilt abi puuduse korral PS § 28 lõike 2 tähenduses.

22. Riigikogu põhiseaduskomisjon arvas, et TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 ei ole iseenesest vastuolus

PS § 15 lõikega 1 ja § 24 lõikega 5, kuid vastuolu võib tekkida koostoimes tsiviilkohtumenetluse

seadustiku ja riigilõivu seaduse sätetega, mis määravad riigilõivu summa kujunemise ja suuruse, kuna

nende summade suurus võib saada isikutele kohtusse pöördumisel ülemääraseks takistuseks.

PS § 12 lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõigust ei ole rikutud, sest võrdseid koheldakse võrdselt.

Majandus- ja kutsetegevusega mitteseotud õiguste kaitseks võimaldatakse füüsilistele isikutele

menetlusabi, kui aga menetlusabi taotletakse üksnes majandus- või kutsetegevusega seotud asjades,

seda ei võimaldata.

23. Riigil on õigus otsustada ise, kellele ta annab menetlusabi. Kehtiva õiguse kohaselt on riik

eelistanud menetluskulude katmisel toetada isikuid, kes menetluskulude kandmise tõttu satuksid

toimetulekuraskustesse, st riik toetab füüsilisi isikuid, et tagada neile toimetulek. See on põhjus, miks

riik ei ole võimaldanud äriühingutele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele menetlusabi andmist, v.a kui

on tegemist pankrotivõlgnikega.

24. A. Kirsi jäi määruskaebuses ja 20. septembril 2010 täiendavates avaldustes märgitud seisukohtade

juurde ja palus hinnangut sellele, kas TsMS § 186 lõige 1 on osas, mis puudutab taotleja

majandusliku seisundi hindamisel ka temaga koos elavate perekonnaliikmete vara ja nende

sissetulekute arvestamist, kooskõlas põhiseaduse §-st 32 tuleneva põhiõigusega omandi

puutumatusele.

A. Kirsi oli seisukohal, et menetlus puudutab otseselt tema majandus- või kutsetegevusega

mitteseotud õigusi, sest tulenevalt äriseadustikust vastutab füüsilisest isikust ettevõtja kogu enda

isikliku varaga, sh ka enda majandus- või kutsetegevusega mitteseotud varaga, millest tulenevalt võib

määruskaebuse esitajale menetlusabi mitteandmine jätta ta ilma igasugusest, sh nii enda isiklikust kui

ka perekonnale kuuluvast ja pereelu korraldamiseks vajalikust varast.

Lisaks oli A. Kirsi seisukohal, et tema suhtes menetlusabi taotluse lahendamisel ei saa arvestada vara,

mis ei kuulu määruskaebuse esitajale. Abikaasa lahusvara ja sissetulekute arvestamine

määruskaebuse esitajale menetlusabi andmisel on illusoorne, sest tegelikult ei ole määruskaebuse

esitajal võimalik nõuda abikaasalt viimasele kuuluva (sh ka tema majandustegevuse korraldamiseks

vajaliku) vara müümist. Õiguskorras puudub norm, millele tuginedes saaks määruskaebuse esitaja

nõuda temaga koos elavatelt perekonnaliikmetelt enda lahusvara arvel tema eest menetluskulude

kandmist. Juhul kui perekonnaliige sellega ei nõustu, puudub määruskaebuse esitajal seadusest

tulenev alus enda vastava nõude maksmapanekuks kohtu kaudu. Perekonnaliikmel on õigus esitada

vastuväide, et tema varalise sfääri kahjustamine tema tahte vastaselt kolmanda isiku (praegusel juhul

määruskaebuse esitaja) kohustuste täitmiseks rikub tema põhiseadusega garanteeritud

omandipõhiõigust ning kohtuvõimul lasub PS §-st 14 tulenev kohustus tagada perekonnaliikmele

tema omandipõhiõiguse lünkadeta kaitse.

25. Konekesko Eesti AS üldkogule arvamust ei esitanud.

26. Õiguskantsler leidis, et TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 on ebaproportsionaalne ja seetõttu PS § 24

lõikega 5 ning §-ga 11 vastuolus. Menetlusabi andmise piirangu eesmärgiks on seejuures anda

menetlusabi üksnes avaliku huvi tagamise vajadusel, st õigusemõistmisele juurdepääsu tegelik

võimaldamine vähekindlustatud isikutele ning seeläbi kodanikkonna usalduse suurendamine kehtiva

õiguskorra ja õigusemõistmise süsteemi vastu.

27. Kuna PS § 24 lõige 5 on seadusereservatsioonita põhiõigus osas, mis puudutab

materiaalõiguslikke tingimusi, siis saab materiaalõiguslike piirangute õigustusena arvestada üksnes

teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi. Osas, mis puudutab PS § 24 lõike 5 lauseosa "seaduses

sätestatud korras", ei pruugi olla tegemist seadusereservatsioonita õigusega. Riigikohtu seisukohast

(Riigikohtu 18. juuni 2010. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-5-10, punkt 21)

tuleneb, et edasikaebeõiguse juures tuleb eristada tingimuslikke (materiaalseid) ja menetluslikke

norme ning seadusereservatsioonita on vaid esimesed. Õiguskantsler pidas vajalikuks Riigikohtu

ühest ja selget seisukohta PS § 24 lõike 5 lauseosa "seaduses sätestatud korras" määratlemisel kas

seadusereservatsioonita või -reservatsiooniga põhiõigusena.

28. TsMS § 182 lõike 2 punktist 3 ja § 183 lõikest 1 võib järeldada, et seadusandja tahteks on olnud

võimaldada menetlusabi üldjuhul inimestele nende majandus- või kutsetegevusega mitteseotud

õiguste kaitsmiseks; võimaldada juriidilistele isikutele menetlusabi ainult erandlikel juhtudel, st ainult

juhul, kui tegemist on avaliku huvi kaitsmisega või poolte õiguste tagamisega pankrotimenetluses.

Üldjuhul peaks juriidiline isik majandama oma tegevust viisil, mis võimaldab osalemist õiguskäibes,

sh arvestama riigilõivu tasumisega kui paratamatu osaga oma majandustegevuse kuludest.

Menetlusabi andmise piirangud viitavad lisaks ettevõtjat normaalselt majandama ja toime tulema

(sh vastutama) mõjutamisele ka menetlusökonoomiale, riigile lisatulude leidmisele ning ühiskondliku

(maksumaksjate) raha kasutamisele avalikust (mitte eraõigusliku isiku majandus-) huvist lähtuvalt.

29. TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 on proportsionaalsuskontrolli tähenduses sobiv. Seadusandjal võib

olla võimalik leida menetlusökonoomia saavutamiseks TsMS § 182 lõike 2 punktis 3 nimetatud

isikutele menetlusabi välistamise regulatsioonile alternatiive, mis tagavad lõppeesmärgina kohtusse

pöördumise tõhusamalt (riigilõivu määra langetamine, menetlusabi tasumine osamaksetena vms).

30. Õiguskantsler leidis, et füüsilisest isikust ettevõtja normaalne toimimine ja majandustegevus on

moonutatud, kui oma õiguste kaitsmiseks kohtus tuleb enne vaidluse sisulist arutamist müüa suur osa

oma varast, võtta suurt laenu või riskida majandusraskustesse sattumisega. Ka Euroopa Inimõiguste

Kohus on leidnud, et argument, et juriidilisel isikul peaksid olema vahendid riigilõivude maksmiseks,

on puhtalt hüpoteetiline (Paykar Yev Haghtanak Ltd vs. Armeenia, taotlus nr 21638/03, punkt 49).

31. Õiguskantsleri arvates juhul, kui füüsilisest isikust ettevõtjal ei ole võimalik apellatsioonkaebuse

hinna alusel arvutatud 220 000 krooni suurust riigilõivu tegelikult tasuda, jäävad TsMS § 182 lõike 2

punktis 3 sisalduva menetlusabi saamise riivet õigustavad põhjused praegusel juhtumil riivatud

põhiõigusele alla, mistõttu on avaliku võimu abinõu põhiseadusega vastuolus ja seega keelatud.

TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 ei ole mõõdukas.

32. Õiguskantsleri hinnangul on TsMS § 182 lõike 2 punkt 3, mis kohtleb füüsilist isikut ja füüsilisest

isikust ettevõtjat menetlusabi saamisel erinevalt, kooskõlas PS § 12 lõikega 1.

Seejuures erineb füüsilisest isikust ettevõtjaks mitteolev füüsiline isik füüsilisest isikust ettevõtjaks

olevast isikust olemuse ja tegevuse eesmärgi poolest. Nagu juriidilise isiku nii ka füüsilisest isikust

ettevõtja puhul võib kehtida eeldus, et ta saab oma põhisissetuleku ettevõtlusest ja peab seega

kandma äririski sellega seotud küsimustes. Muudel füüsilistel isikutel sellist riski olla ei pruugi.

Seadusandja tahteks on olnud võimaldada menetlusabi inimeste majandus- või kutsetegevusega

mitteseotud õiguste kaitsmiseks.

33. Justiitsminister avaldas seisukoha, et TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 on kooskõlas PS §-st 15

tuleneva kohtusse pöördumise õiguse ning § 24 lõikest 5 tuleneva õigusega kaevata isiku suhtes

tehtud kohtuotsus seaduses sätestatud korras edasi kõrgemalseisvale kohtule, samuti PS § 12 lõike 1

järgse võrdsuspõhiõigusega.

34. Põhiseadus sätestab riigi kohustuse tagada isikute õigus pöörduda kohtusse. Kohtusse pöördumise

õigus ei ole absoluutne ja see võib olla piiratud mitmete tingimustega, sh kohtulõivuga. Eelkõige

eesmärgil kompenseerida riigile menetluse toimetamisega tekkivaid kulusid, on riik kehtestanud

riigilõivud. Sotsiaalsetest kaalutlustest ja kohtuliku õiguskaitse tagamise põhimõttest lähtuvalt on riik

neile, kel majanduslikest raskustest tulenevalt ei ole võimalik oma õigusi kaitsta, ja juhul, kui avalik

huvi menetluse toimumise vastu on piisavalt suur, ette näinud menetlusabi. Ressursside piiratusest

ning menetluse efektiivsuse tagamise vajadusest tulenevalt ei ole menetlusabi võimalik anda kõigile

isikutele piiramatul kujul ega võimaldada riigilõivudeta kohtumenetlust.

35. Abivajajate ringi määramisel on paika pandud nt vara ja sissetuleku piir, mille ületamisel tuleb

isikul menetluskulud ise kanda. Kohustus tasuda osal juhtudel menetlusega seotud kulud kohe ise

ilma võimaluseta nende maksmist ajatada või saada nendest vabastust tekitab justiitsministri

hinnangul olukorra, kus isikud kaaluvad kohtusse pöördumise olulisust ja oma eduväljavaateid.

Riigilõivude näol kohtusse pöördumise õiguse piiramisel on legitiimne eesmärk.

Tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud alused riigi menetlusabi määramiseks on ettenähtud

ühiskonna liikmetele nende õiguste tagamiseks, mitte kohtusse pöördumise õiguse piiramiseks.

36. Kuna ettevõtlusega kaasneb suurem majanduslik ja õiguslik risk, milleks ettevõtja peab valmis

olema, puudub justiitsministri arvates mõistlik põhjus, miks riik peaks tavapärast ettevõtlusriski

menetlusabi andmisega maandama ja eelistama seejuures füüsilisest isikust ettevõtjaid äriühingutele.

Seega võib menetlusabi andmise välistamisel füüsilistele isikutele, kes tegutsevad üksnes oma

majandus- ja kutsehuvidega seotud vaidlustes, tõmmata paralleele menetlusabi andmise piirangutega

juriidilistele isikutele. Üldjuhul juriidilistele isikutele menetlusabi ei anta, erandiks on kindlatele

tingimustele vastavad mitteärilistel eesmärkidel loodud ja tegutsevad ühingud ning

pankrotivõlgnikud. Pankroti puhul oleks teoreetiliselt võimalik menetlusabi saada ka majandus- ja

kutsetegevusega seotud vaidluses osaleval füüsilisel isikul.

TsMS § 182 lõike 2 punktis 3 kirjeldatud füüsiliste isikute tegevus on iseseisev (erinevalt palgatööst)

ning see on suunatud ettevõtlusele või vähemalt ettevõtlusele väga sarnasele tegevusele (nt

loovisikud või mõningaid ameteid vabakutseliselt pidavad isikud, nagu notarid või vandetõlgid).

Iseseisvas majandus- ja kutsetegevuses toimivad füüsilised isikud on oma tegevuses vähem kaitset

väärivad kui füüsilised isikud muudes olukordades - nt tarbijate, töötajate või majandus- ja

kutsetegevuse väliseid huve kaitsvate isikutena. Sellised isikud peavad oma tegevuses arvesse võtma

seda, et kasumile orienteeritud sihipärase tegevusega kaasnevad paratamatult suuremad

majanduslikud, aga ka õiguslikud riskid. Selliselt tegutsevatelt isikutelt on võimalik eeldada suuremat

professionaalsust ja ettenägelikkust ning korraldades oma tegevust professionaalselt, on neil võimalik

nende riskide maandamiseks astuda erinevaid samme, sh sõlmida nt kindlustusleping võimalike

õigusvaidluste pidamisega kaasnevate kulutuste katmiseks.

37. Rahandusminister loobus võimalusest esitada üldkogule oma arvamus, leides, et

TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 õiguslikku analüüsi on täitevvõimu nimel pädevaim andma

Justiitsministeerium, kes normide sõnastused ette valmistas ning kelle pädevuses on neis küsimustes

õigusalaseid selgitusi anda.

ASJASSEPUUTUV SÄTE

38. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (RT I 2005, 39, 308; RT I 2010, 38, 231) § 182 lõike 2 punkt 3

sätestab:

"§ 182. Füüsilisele isikule menetlusabi andmise piirangud

[---]

(2) Füüsilisele isikule ei anta menetlusabi, kui:

[---]

3) menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema

majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi.

[RT I 2008, 59, 330 - jõust. 01.01.2009]"

ÜLDKOGU SEISUKOHT

39. Üldkogu hindab TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 põhiseaduspärasust, leides selleks esmalt sätte

asjassepuutuvuse (I) ning teiseks riivatava põhiõiguse (II), mille järel üldkogu annab hinnangu TsMS

§ 182 lõike 2 punkti 3 proportsionaalsusele (III). Seejärel lahendab üldkogu A. Kirsi määruskaebuse

ja avaldab arvamust hagihinna määramise kohta (IV).

I

40. Piirava või kohustava normi asjassepuutuvust on Riigikohus sisustanud järgmiselt: "Säte on

otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral

otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral." (Alates Riigikohtu 28. oktoobri 2002. a

otsusest üldkogu asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15.) Menetlusnormide asjassepuutuvusel tuleb lähtuda ka

sellest, kas konkreetses menetluses pidi rakendatama neid menetlusnorme kohtuotsuseni jõudmiseks

(Riigikohtu 18. juuni 2010. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-5-10, punkt 19).

41. Kohtuasjas tuleb lahendada määruskaebus ringkonnakohtu määruse peale, millega

ringkonnakohus keeldus kostja A. Kirsile menetlusabi andmast, leides, et TsMS § 182 lõike 2 punkt 3

välistab selle. Seega on see asjassepuutuv norm, mille põhiseaduspärasusest ja kehtivusest oleneb

Riigikohtu otsuse tulemus, st kas tühistada või jätta jõusse ringkonnakohtu määrus.

TsMS § 697 kohaselt võib määruskaebus tugineda üksnes asjaolule, et ringkonnakohus on määruse

tegemisel kohaldanud valesti materiaalõiguse normi või rikkunud määruse tegemisel oluliselt

menetlusõiguse normi ja see võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi.

42. TsMS § 182 lõike 2 punktis 3 on sätestatud keeld anda menetlusabi füüsilisele isikule, kes taotleb

seda enda majandus- või kutsetegevusega seotud menetluses, mis ei puuduta tema majandus- või

kutsetegevusega mitteseotud õigusi. Seega juhul, kui see säte on põhiseaduspärane, on

ringkonnakohus õigesti jätnud kostja menetlusabi taotluse kaalumata ja ka määruskaebus tuleks jätta

rahuldamata.

Kui TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 oleks põhiseadusega vastuolus, tuleks ringkonnakohtu määrus

tühistada, kuivõrd ringkonnakohus on põhjendanud menetlusabi andmata jätmist üksnes selle sättega

ning ei ole hinnanud ega tuvastanud muid menetlusabi andmist välistavaid asjaolusid. Seega, kui

ringkonnakohtu määrusest jätta välja viide TsMS § 182 lõike 2 punktile 3, oleks ringkonnakohtu

määrus sisuliselt põhjendusteta, mis on TsMS § 669 lõike 1 punkti 5 kohaselt oluline menetlusõiguse

normi rikkumine.

43. Eelduseks, et säte saaks olla asjassepuutuv, on see, et praegune menetlus ei puuduta kostja

A. Kirsi majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi. TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 järgi ei anta

füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või

kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi. TsMS § 182

lõike 2 punkt 3 on seega säte, mis ei võimalda kaaluda menetlusabi andmist sättes nimetatud

füüsilisele isikule.

Praeguses asjas on ringkonnakohus leidnud, et nii hagis kui ka vastuhagis esitatud nõuded põhinevad

poolte lepingutel, mille kostja sõlmis oma majandustegevuses füüsilisest isikust ettevõtjana

(vt tegevuse sisu kohta ülal otsuse punktis 6). Selle ringkonnakohtu järeldusega üldkogu nõustub,

kostja ei ole seda määruskaebuses ka vaidlustanud. Seega on täidetud TsMS § 182 lõike 2 punkti 3

kohaldamise esimene eeldus. Menetlus on seotud taotleja majandustegevusega. Kuna praegune

hagimenetlus puudutab menetlusabi taotleja majandustegevusega seotud õigusi ning kostja

majandustegevusega mitteseotud nõudeid esitatud ei ole ja neid seega lahendada ei tule, on täidetud

ka normi kohaldamise teine eeldus.

44. TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 on seega asja lahendamisel asjassepuutuv säte PSJKS § 14 lõike 2

esimese lause mõttes.

Tulenevalt kohtuasja asjaoludest kontrollib üldkogu TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 põhiseaduspärasust

osas, milles see välistab apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt

vabastamiseks menetlusabi andmise füüsilisele isikule, kui menetlus on seotud menetlusabi taotleja

majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi.

II

45. Maakohtu otsuse vaidlustamisega ringkonnakohtus realiseeritakse PS § 24 lõikes 5 sisalduvat

õigust enda kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras kõrgemalseisvale kohtule

edasi kaevata (edasikaebeõigus). PS § 24 lõige 5 on osa põhiõigusest kohtulikule kaitsele, mille

eesmärgiks on tagada kohtulahendi kontroll, et vältida eksimusi ja vigu kohtulahendites

(vt nt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-20-07,

punkt 18).

46. Isikuliselt kaitsealalt on PS § 24 lõige 5 kõigi ja igaühe õigus. Kuna tsiviilseadustiku üldosa

seaduse §-st 25 tulenevalt ei ole füüsilisest isikust ettevõtja eraõiguslik juriidiline isik, saab ta oma

tsiviilprotsessiõigusi teostada füüsilise isikuna (Riigikohtu 28. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-73-06, punkt 10). PS § 24 lõike 5 esemelise kaitseala alla paigutub eelkõige õigus esimeses

astmes tehtud kohtuotsuse peale edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule.

47. Kaitseala riive on selle iga ebasoodus mõjutamine (vt nt Riigikohtu 6. märtsi 2002. a otsus

põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-1-02, punkt 12). Põhiseaduse § 24 lõike 5 järgse

põhiõiguse puhul riivab kaebeõigust esmajoones apellatsioonkaebuselt suure riigilõivu ettenägemine.

Lõivu tasumiseks menetlusabi võimaluse ettenägemine seaduses avardab kaebeõiguse kasutamise

võimalust. Küll riivab PS § 24 lõike 5 järgset põhiõigust riigilõivu tasumisest menetlusabi korras

osalise või täieliku vabastamise võimaluse puudumine ehk praegusel juhul füüsilistele isikutele

apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmata

jätmine siis, kui menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta

tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi.

III

48. TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 on formaalselt põhiseadusega kooskõlas. Säte on Riigikogus vastu

võetud nõutava häälteenamusega ja kahtlusteta mõistetav.

49. TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 materiaalse põhiseaduspärasuse kontrolliks tuleb määrata

kontrollitava sättega tekitatud PS § 24 lõike 5 kaitseala riive lubatavad eesmärgid ja hinnata

füüsilisele isikule ainult majandustegevusega seotud kohtumenetluses apellatsioonkaebuselt riigilõivu

tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmata jätmise kui vahendi

proportsionaalsust nende eesmärkide suhtes.

50. Täpsemaid selgitusi ega sisulisi põhjendusi TsMS § 182 lõike 2 punktis 3 sisalduva füüsilistele

isikutele menetlusabi andmise piirangu kohta vaid nende majandustegevusega seotud menetluses

seaduseelnõu menetlusdokumentidest ei leia. Kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku eelnõu

208 SE seletuskirja kohaselt on menetlusabi andmisel "[e]esmärgiks [---] tagada õigus pöörduda oma

õiguste kaitseks kohtu poole ka isikutel, kellel puuduvad selleks endal rahalised vahendid".

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku eelnõu teise lugemise seletuskirja järgi seati § 182 lõike 2 punkti 3

piirang riigi õigusabi seaduse sätteid arvestades ning selle eesmärgiks on viimaste ja

tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete ühtlustamine. Riigi õigusabi seaduse eelnõu 249 SE

seletuskirjast tulenevalt antakse riigi õigusabi eelkõige juhtudel, kui on olemas avalik huvi asja vastu.

51. Apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumiseks menetlusabi mitteandmisel tuleb vaid enda

majandustegevuse tõttu menetluses osaleval füüsilisel isikul tasuda ise riigilõiv. Riigilõivumäär

kehtestatakse riigilõivuseaduse (RLS) § 4 lõike 1 järgi lähtuvalt toimingu tegemisega kaasnevatest

kuludest (kulupõhimõte). Seega on riigilõivu eesmärgiks riigi tehtava avalik-õigusliku toimingu

kulutuste täielik või osaline hüvitamine (vt Riigikohtu 22. detsembri 2000. a otsust üldkogu asjas

nr 3-4-1-10-00, punkt 24). Lisaks tuleneb RLS § 4 lõikest 2 ka võimalus toimingu eesmärgist, sellest

saadavast hüvest ja kaalukast avalikust huvist lähtuvalt kehtestada riigilõivumäära kulupõhimõttest

erinevalt. Riigilõivu regulatsiooni kehtestamise materjalidest nähtub riigilõivu eesmärkidena eelkõige

vajadus tagada, et tsiviilkohtumenetluse kulud kannaks menetlusosalised, ja menetlusökonoomia.

52. Nagu Riigikohtu üldkogu leidis 12. aprilli 2011. a otsuses üldkogu asjas nr 3-2-1-62-10

(punkt 38), sisaldub PS § 24 lõikes 5 lihtsa seadusereservatsiooniga edasikaebeõigus, mida saab

piirata igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel.

53. Riigikohus leidis samas üldkogu asjas nr 3-2-1-62-10 (punkt 45), et apellatsioonkaebuselt

riigilõivu tasumise nõude legitiimsed eesmärgid on menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste

kandmisest osavõtu põhimõte ja menetlusökonoomia.

Üldkogu asjas nr 3-2-1-62-10 (punkt 54) leiti ka, et menetlusabi võimaldamine soodustab omakorda

edasikaebeõigust, kuna riik on selle võimaluse ette näinud vastukaaluks riigilõivude kehtestamisest

tulenevale edasikaebeõiguse riivele. Selle eesmärgiks on võimaldada eelkõige puudust kannatavatele

isikutele juurdepääs kohtumenetlusele ja seeläbi oma õigusi kohtumenetluses kaitsta.

Menetlusabi andmise võimaluse puudumine aga kannab üldkogu arvates üldjoontes sama eesmärki

apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemisega: tagada riigieelarvevahendite

säästlik avalikke huve arvestav kasutamine ehk sisuliselt menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste

kandmisest osavõtt ja menetlusökonoomia.

54. Üldkogu hinnangul on menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte,

mille järgi kantakse tsiviilkohtumenetluses hagimenetluses vähemalt rahaliste vaidluste puhul riigi

tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel, st teised

maksumaksjad ei pea seda menetlust vähemalt üldjuhul finantseerima, põhiseaduse tähenduses

legitiimne eesmärk (vt ka otsust üldkogu asjas nr 3-2-1-62-10, punkt 45).

Üldkogu arvates on legitiimseks eesmärgiks ka menetlusökonoomia, et vältida põhjendamatute,

pahatahtlike jms kaebuste menetlemist, kuna see võib kaasa tuua kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda

isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul (vt ka Riigikohtu 15. detsembri 2009. a otsus

põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-25-09, punkt 23). Vaid majandustegevusega seotud

menetluses füüsilisele isikule apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks menetlusabi

mitteandmise ehk mittesoodustamise tagajärjeks on riigilõivu õigel ajal tasumise kohustus.

TsMS § 182 lõike 2 punktis 3 toodud piirang saab tänu riigilõivu täies ulatuses maksmise kohustusele

aidata menetlusökonoomiale seejuures kaasa eelkõige kahel viisil: vähendades kohtuasjade hulka

üldiselt ja vähendades menetlusabi taotluste hulka ning kiirendades nende menetlemist.

55. Üldkogu hinnangul on regulatsioon, mis välistab füüsilisele isikule ainult majandustegevusega

seotud menetluses apellatsioonkaebuselt ettenähtud riigilõivu tasumisest vabastamiseks menetlusabi

andmise, sobivaks abinõuks nii menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu kui

ka menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks.

Füüsilise isiku võimatus saada vaid majandustegevusega seotud menetluses apellatsioonkaebuse

esitamiseks riigilõivu tasumisest vabastamiseks menetlusabi vähendab kergekäeliste

apellatsioonkaebuste esitamist ja menetluslike õiguste suure piiratuse korral on tsiviilasjade

lahendamisel tõenäoline säästlikum ja kiirem kohtusüsteem. Samuti tagab vältimatu

apellatsioonkaebuselt riigilõivu maksmise kohustus tsiviilasjade hagimenetluses menetlusosaliste

osavõtu õigusemõistmise kulutuste kandmisest.

56. Üldkogu arvates on regulatsioon, mis välistab füüsilisele isikule ainult majandustegevusega

seotud menetluses apellatsioonkaebuselt ettenähtud riigilõivu tasumisest vabastamiseks menetlusabi

andmise, ka vajalikuks abinõuks menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks.

Isikut vähem koormavaks, kuid menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste

kandmisest osavõtu eemärkidel sama efektiivseks abinõuks ei oleks võimalus laiendada menetlusabi

andmise võimalust TsMS § 182 lõike 2 punktis 3 nimetatud füüsilistele isikutele. Õiguskantsler on

nimetanud teoreetilise alternatiivina ka täielikku või osalist riigilõivust vabastamise võimalust

(arvamuse punktis 107), mis ei tagaks menetlusökonoomiat ja menetlusosaliste õigusemõistmise

kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtet sama hästi kui praegu kehtiv säte.

Menetlusökonoomia ei oleks paremini tagatud ka riigilõivu osamaksetena tasumise võimaldamisel.

Menetlusökonoomia eesmärgi saavutamiseks menetlusabi taotluste menetlemise osas võiks olla sama

efektiivne abinõu ka riigilõivude vähendamine. Samas kahjustaks see menetlusökonoomia eesmärki

teiselt poolt, vähendades kaitset põhjendamatute kaebuste eest.

Küll ei ole menetlusabi andmise välistamine menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest

osavõtu eesmärgi saavutamisel vajalikuks abinõuks, kuna sama tulemuse annab riigilõivu

osamaksetena tasumise võimaldamine, mis oleks isikut vähem koormav.

57. Üldkogu arvates ei saa regulatsiooni, mis välistab füüsilisele isikule ainult majandustegevusega

seotud menetluses apellatsioonkaebuselt ettenähtud riigilõivu tasumisest vabastamiseks menetlusabi

andmise, aga pidada menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks mõõdukaks abinõuks.

58. Riigilõivudega on piiratud edasikaebeõigust (PS § 24 lõige 5) menetlusökonoomia ning

menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtte tagamiseks. Menetlusabi

võimaldamine omakorda soodustab edasikaebeõigust, kuna riik on kehtestanud menetlusabi

regulatsiooni vastukaaluks riigilõivude kehtestamisest tulenevale edasikaebeõiguse riivele, et

võimaldada eelkõige puudust kannatavatele isikutele juurdepääs kohtumenetlusele ja seeläbi oma

õiguste kaitse kohtumenetluses. Menetlusabi ei võimaldata igale isikule ja samaväärses ulatuses, vaid

riik on loonud kriteeriumid, millele isik peab menetlusabi saamiseks vastama (vt TsMS § 181

ning § 182 piirangud).

59. TsMS § 182 lõike 2 punktist 3 tuleneva menetlusabi andmise piirangu tõttu ei ole füüsilisel isikul,

kes soovib esitada apellatsioonkaebust ainult oma majandustegevusega seotud vaidluses, kuid kellel

ei ole raha riigilõivu tasumiseks, võimalik realiseerida oma PS § 24 lõikest 5 tulenevat õigust.

Tegemist on väga intensiivse riivega, mis sisuliselt välistab eespool toodud olukorras selle põhiõiguse

realiseerimise.

Suurem menetlusökonoomia seisneb selles, et apellatsioonkaebust esitada sooviv isik esitab väiksema

tõenäosusega menetlusabi taotluse, kuna selle taotluse rahuldamine on sisuliselt välistatud, ning

taotluse esitamise korral saab kohus selle ilma muid asjaolusid kaalumata rahuldamata jätta. Samuti

vähendab see ringkonnakohtute töökoormust ja võimaldab seega teisi asju kiiremini lahendada.

60. TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 menetlusabi andmist välistav piirang ei tohi aga kahjustada

põhiseaduslikku edasikaebeõigust rohkem, kui see on menetlusökonoomia eesmärgiga põhjendatav.

Eeltoodud menetlusökonoomia suurenemise kaalukust vähendab see, kui ökonoomia saavutatakse

tõenäoliselt eduka kaebuse menetlemata jätmise arvel. Nimelt on TsMS § 181 lõike 1 punkti 2

kohaselt menetlusabi andmise üheks tingimuseks see, et on piisav alus eeldada kavatsetava

menetluses osalemise edukust.

61. Üldkogu arvates tuleb olukorras, kus üldine riigilõivude tase on kõrge ning riigilõivu tuleb

apellatsioonkaebuselt tasuda samas summas kui hagiavalduselt (TsMS § 137 lõige 1), vältimatult

võimaldada menetlusabi andmist ka apellatsioonimenetluse riigilõivude tasumisest vabastamiseks

ainult enda majandus- või kutsetegevuse tõttu menetluses osalevatele füüsilistele isikutele.

Sellist veendumust toetab Riigikohtu otsus üldkogu asjas nr 3-2-1-62-10 (punkt 58), kus tunnistati

põhiseadusvastaseks ja kehtetuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku keeld anda menetlusabi

TsMS § 183 lõike 1 esimeses lauses märgitud kriteeriumitele mittevastavale Eesti eraõiguslikule

juriidilisele isikule tsiviilkohtumenetluse apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või

osaliselt vabastamiseks. Tulenevalt menetlusabi eesmärgist on sellises olukorras põhiseaduspärane

laiendada apellatsioonimenetluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks menetlusabi saamise võimalust

ka füüsilisele isikule, kes taotleb seda menetluses, mis on seotud vaid tema majandus- või

kutsetegevusega.

62. Eelneva põhjal tunnistab üldkogu tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 182 lõike 2 punkti 3

põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistab apellatsioonkaebuselt

riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmise füüsilisele isikule, kui

menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus-

või kutsetegevusega mitteseotud õigusi.

63. Tsiviilkolleegium püstitas ka küsimuse menetlusabi andmisel majandus- ja kutsetegevusega

tegelevate füüsiliste isikute ebavõrdsest kohtlemisest võrreldes ülejäänud füüsiliste isikutega,

st PS § 12 lõike 1 võimalikust rikkumisest. Praegu ei ole seda enam vaja kontrollida.

IV

64. Ringkonnakohus põhjendas kostjale menetlusabi andmata jätmist üksnes sellega, et TsMS § 182

lõike 2 punkt 3 välistab kostjale menetlusabi andmise. Kuna TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 on

põhiseadusega vastuolus osas, milles see välistab ainult füüsilise isiku majandustegevusega seotud

kohtumenetluses viimasele apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmise, ei oleks

ringkonnakohus tohtinud seda sätet asja lahendamisel kohaldada. Seega on kostja määruskaebus

põhjendatud ja TsMS § 701 lõike 3 esimese lause alusel tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada.

Kuna ringkonnakohus ei ole hinnanud TsMS § 181 lõigete 1-3 ja § 182 lõike 2 punktide 1-2 alusel

kaebuse perspektiivikust ega menetlusabi taotleja majanduslikku seisu, ei ole üldkogul võimalik

kostja menetlusabi taotlust ise lahendada. Seetõttu tuleb kostja menetlusabi taotlus saata TsMS § 701

lõike 3 teise lause alusel samale ringkonnakohtule uueks lahendamiseks.

65. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lõike 4 esimese lause

alusel tagastada. Kostja on teatanud, et kautsjon tagastataks AB Järve, Otti ja Partnerid OÜ-le (endise

ärinimega osaühing advokaadibüroo Järve, Otti & Laretei).

66. Üldkogu märgib, et ringkonnakohus on valesti määranud apellatsioonkaebuse hinna. Hageja

esitas hagi 3. jaanuaril 2006. TsMS § 137 lõike 1 kohaselt on apellatsioon-, kassatsioon- või

määruskaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse

ulatust. TsMS § 137 lõige 4, mille kohaselt otsuse vaidlustamise korral kõrvalnõuete osas võetakse

otsuse tegemiseni arvestatud kõrvalnõuded kaebuse hinna määramisel arvesse täies ulatuses,

sõltumata sellest, kas otsus vaidlustatakse ka põhinõude osas, jõustus 1. jaanuarist 2009. TsMS § 137

lõiget 4 ei saa kohaldada hagide suhtes, mis on esitatud enne nimetatud sätte jõustumist ehk enne

1. jaanuari 2009. See tuleneb TsMS §-st 123, mille järgi võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel

aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg (vt nt Riigikohtu 29. septembri 2009. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-82-09, punkt 10). Kuna hagi on esitatud enne TsMS § 137 lõike 4 jõustumist, ei

oleks ringkonnakohus tohtinud põhinõudest väiksemat viivisenõuet hagihinna arvutamisel arvestada.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Jüri

Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu