3-2-1-11-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-11-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. aprill 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Rein Meresaare hagi Oliver Veskaru vastu 2 460 650 krooni

suuruse kahjuhüvitise ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-15519

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Rein Meresaare kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

17 512 eurot 94 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Rein Meresaar (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Indrek Lillo

Kostja Oliver Veskaru (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Marje Mängel

Asja läbivaatamise kuupäev

14. märts 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-15519 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Rein Meresaarele kassatsioonkaebuselt 26. novembril 2010 tasutud kautsjon

127 (ükssada kakskümmend seitse) eurot 82 senti (2000 krooni).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rein Meresaar (hageja) esitas 25. juulil 2005 Harju Maakohtule hagi Oliver Veskaru (kostja) vastu,

milles palus kostjalt välja mõista õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks 2 460 650 krooni.

30. novembril 2009 esitas hageja viivisenõude, paludes kostjalt välja mõista kahju hüvitamise

kohustuse täitmisega viivitamise tõttu ajavahemiku eest alates 4. oktoobrist 2004 kuni põhinõude

täitmiseni viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. 30. novembri 2009 seisuga

on sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 1 422 441 krooni.

18. juunil 2003 toimus tulekahju, mille käigus hävisid kostjale kuuluval kinnisasjal Tallinnas

Kesktee 8 asunud kuur ja hagejale kuuluval kinnisasjal Tallinnas Kesktee 10 asunud elamu. Tuli sai

alguse kostja kinnisasjal asunud kuurist, mis asus vahetult hageja aia ääres. Tuli levis hageja

kinnisasjale, hävitades hageja elumaja ja selles olnud esemed. Hageja leidis, et kostja on vastutav

selle eest, et tema kinnisasjalt ei leviks tuli naaberkinnisasjale ega tekitaks seal kahjustusi. Kostja

rikkus ehitusseaduse (EhS) § 3 lg-t 3, mille kohaselt peab ehitises olema takistatud tule ja suitsu

levimine, samuti tule levik naaberehitisele. Kostja kinnisasjal asunud puukuur pidanuks olema

ehitatud selliselt, et tuli ei oleks levinud naaberkinnisasjale. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju

tekitamine õigusvastane, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega.

Eriteadmistega isiku K. Keerma arvates maksab uue elamu ehitus 1,6-1,8 miljonit krooni, elamu

renoveerimine 2,5 miljonit krooni. Asjaolu, et kostja tegevuse suhtes algatatud kriminaalasi lõpetati,

ei välista tema tsiviilõiguslikku vastutust. Hagejale tekkinud varalise kahju suuruseks on

2 460 650 krooni.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta väitis, et kriminaalmenetluses ei tehtud kindlaks, kes on tulekahju

tekkimises süüdi. Tule levik oli ühesuunaline, st hageja elamu poolt kostja kuuri suunas. Hageja

rikkus elamu ehitamisel ehitusnõudeid, sest garaaži peale ehitatud pealehitis jääb ehituskeeluala sisse.

Kahju suuruse aluseks saaks olla vaid 18. juunil 2003 kriminaalasja menetleja koostatud

sündmuskoha vaatlusprotokoll, kus ei ole märgitud hageja elumaja tähtsate konstruktsioonide

hävimist ning puuduvad viited vallasvara hävimise kohta. Põhjalik komisjoniekspertiis jäi tegemata

hageja vastuseisu tõttu. Hageja viivisenõue on põhjendamatu, kuna kahju hüvitamise kohustus ei ole

kostja hinnangul veel sissenõutavaks muutunud.

3. Harju Maakohus jättis 16. mai 2008. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud

hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja õigusabikulu 30 000 krooni. Hageja esitas

maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ja kostja vastuapellatsioonkaebuse.

4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 2. detsembri 2008. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja

uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

5. Harju Maakohus rahuldas 3. märtsi 2010. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 2 186 632 krooni suuruse kahjuhüvitise, sissenõutavaks muutunud viivise 1 149 105 krooni ja

viivise VÕS § 113 lg 2 teises lauses sätestatud määras ajavahemiku eest alates 4. märtsist 2010 kuni

kahju hüvitamiseni. Lisaks mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja veel hageja menetluskulu

3560 krooni ja õigusabikulu 90 125 krooni 54 senti.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kuulub hagejale Tallinnas Kesktee 10 asuv kinnisasi ning

kostjale Tallinnas Kesktee 8 asuv kinnisasi. 18. juunil 2003 toimunud tulekahju tagajärjel sai

kahjustada hagejale kuuluval kinnisasjal asuv elamu ja hävis kostja kinnisasjal paiknenud kuur.

Tallinna Ringkonnakohtu 2. detsembri 2008. a otsusega tuvastati, et tulekahju algas kostja

kinnisasjalt ning et kostja vastutab kinnistu omanikuna selle eest, et tuli ei leviks tema kinnisasjalt

naaberkinnisasjadele ega põhjustaks teistele isikutele kahju. Ringkonnakohus leidis, et kostja tegevus

on õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi. Ringkonnakohus tuvastas põhjusliku seose kostja

õigusvastase käitumise ja hagejal tekkinud kahju vahel.

Kostja ei ole tõendanud süü puudumist kahju tekitamisel ega ole esitanud asjaolusid, mis

võimaldaksid teha õiguslikke järeldusi tema süü puudumise kohta (VÕS § 1050 lg-d 1 ja 2). Kohus ei

saa arvestada kostja esindaja 27. jaanuari 2010 kohtuistungil esitatud asjaoludega VÕS § 1050 lg 2

kohaldamisel, st seda, et kostja on lapseeast kurt, kelle ülalpidamisel on kolm väikelast (neist kaks

erivajadusega) ning neljas kohe sündimas, kuna sisulisel arutamisel ei ole kostja neid asjaolusid oma

vastuväidetes välja toonud (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 402 lg 2 ja § 436 lg 3). Samuti

ei nähtu nendest asjaoludest kostja süü puudumine. Kostja väited võiksid anda alust vähendada

kahjuhüvitist VÕS § 140 lg 1 järgi.

Hageja hinnangul on tema kahju suuruseks kokku 2 460 650 krooni, s.o elamu taastamise ja hävinud

vallasasjade taassoetamise kulud. Eriteadmistega isiku K. Keerma arvates maksab uue elamu ehitus

olemasolevale vundamendile 1,6-1,8 miljonit krooni, elamu renoveerimine 2,5 miljonit krooni.

Hävinud vallasasjade hinnanguline väärtus on 1 096 072 krooni (kriminaalasja nr 04231501084 tl 20-

24). Kaudselt tõendavad kahju suurust ka kriminaalasja materjali hulka kuuluv videosalvestis ning

tsiviilasja materjali hulgas olevad fotod.

Kostja arvates ei ole hageja esitatud K. Keerma arvamus ja hävinud asjade loetelu usaldusväärsed.

Samas ei ole kostja esitanud omapoolseid tõendeid kahju suuruse kohta ega taotlenud selliste tõendite

kogumist. Maakohus keeldus vastu võtmast kostja esitatud Finantsplaneerimise OÜ 7. juuli 2003

arvamust, kuna see esitati TsMS § 329 lg-t 1 rikkudes, samuti polnud kostja käitumine kooskõlas

TsMS § 200 lg-ga 1.

Elamus asunud vallasasjade loetelu on hageja poja Rannar Meresaare kriminaalasjas tunnistajana

antud ütluste protokolli lisa. Maakohtul ei ole olemasolevate tõendite kontekstis põhjust arvata, et

tunnistaja esitatud hävinud asjade nimekiri oleks vale. Oletuslik on kostja väide, et hävinud asjade

nimekiri võib sisaldada Reinman OÜ-le kuuluvat vara või restaureerida antud mööbliesemeid. Hageja

ei ole eitanud, et elamus võis olla Reinman OÜ-le kuuluvaid asju. Puudub aga alus väita, et need

esemed on märgitud kahju hüvitamise nõude aluseks olevasse hävinud asjade loetelusse. Kuna kostja

esitas vastuväite, et osa hävinud vallasasju kuulus Rannar Meresaarele, esimest korda 27. jaanuari

2010 kohtuistungil kohtukõnes, ei saa kohus nendega TsMS § 402 lg-st 2 ja § 436 lg-st 3 tulenevalt

arvestada.

Maakohus kohaldas hävinud asjade väärtuse kindlakstegemisele VÕS § 127 lg-t 6. Maakohus leidis,

et vallasasjade väärtuse on hageja üle hinnanud. Ehitise siseviimistlusmaterjali ning elektri- ja

kütteseadmete taassoetamise kulud peaksid kuuluma elamu taastamise kulude hulka. Maakohus

vähendas kahjuhüvitist vallasasjade eest 25% (s.o 274 018 krooni) võrra ja leidis, et mõistlik ja

põhjendatud hüvitis on 834 622 krooni.

Kostja vastuväited selle kohta, et kahju on osaliselt tekkinud või suurenenud hagejast tulenenud

asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest peaks vastutama hageja, ei leidnud tõendamist. Kostja väitis,

et hageja kinnisasjal tegutses kooskõlastusi omamata Reinman OÜ mööbli restaureerimis- ja

sadulsepatöökoda ja see tingis suurema tuleohu.

Samuti jäi tõendamata kostja väidetu, et tulekahjus hävinud elamu pealeehitis oli seadustamata ning

ületas krundi piiri vertikaaltasapinda, soodustades selliselt tule levikut ning kahju tekkimist. Asja

materjalidest ei nähtu, et elamu pealeehitis oleks ületanud kinnistu piire. Hageja kinnisasjal asuva

garaaži pealeehitis oli ehitatud kehtiva ehitusloa alusel ning ehitise püstitamiseks andis nõusoleku ka

kostja kinnisasja omanikuna. Ehitisele kasutusloa väljastamise kohta puuduvad andmed, kuid sellel

asjaolul ei ole tähtsust tsiviilasja lahendamisel. Piisavalt ei ole tõendatud, kas ja millisel määral

soodustas pealeehitis kahju tekkimist. Tulekahjuekspertiisi akti järgi võis tulekahju levikut

soodustavaks asjaoluks lugeda väikest tuletõrjekuja kuuri ja hageja elamu vahel. Samas ei ole selge,

kas see asjaolu mõjutas ka kahju tekkimist või kahju suurust. VÕS § 139 lg 1 kohaldamisel saab

kahjuhüvitist vähendada ka siis, kui kannatanu polnud kahju tekkimises süüdi. Poolte viited hageja

kaassüüle ei ole õiguslikult korrektsed, mistõttu puudub alus VÕS § 139 lg 1 kohaldamiseks.

Samuti puudus maakohtul alus kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 140 lg 1 alusel. Tunnistajate

M. Veskaru ja A. Valge ütlustest ei ole võimalik üheselt järeldada, mis põhjusel jäi ära hageja elamu

vaatlus, millel pidanuks osalema kostja esindajad ja T. Rattasepp. Tulekahju kohta on toimunud

eeluurimine kriminaalasjas, mille raames on kogutud tõendeid kahju tekkimise ja suuruse kohta ning

tunnistatud R. Meresaar tsiviilhagejaks. Asja sisulisel arutamisel esitas kostja üksnes väite, et ta on

kurttumm, samas kostja invaliidsus ei võimalda veel iseenesest teha järeldusi tema majandusliku

olukorra kohta, mistõttu puuduvad võimalused kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 140 lg 1 järgi.

VÕS § 82 lg 7 sätestab, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka

võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks

mõistlikult vajaliku aja (VÕS § 82 lg 3) möödumist. Maakohtu hinnangul tuleb mõistliku aja algust

arvestada alates kahju tekkimisest (tekitamisest). Seejuures tuleb arvestada VÕS § 113 lg-s 2

sätestatud eriregulatsiooniga. Lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul on üldjuhul

viivisenõude esitamise täiendavaks eelduseks see, et võlausaldaja on võlgnikule oma nõudest

teatanud. Hageja tegi kostjale 17. septembril 2004 ettepaneku hüvitada kahju 4. oktoobriks 2004.

Seega oli kostja hageja kahjunõudest teadlik 17. septembril 2004 ja selleks hetkeks oli kostja

kohustus VÕS § 82 lg 3 ja 7 järgi sissenõutavaks muutunud. 3. märtsi 2010 seisuga on sissenõutavaks

muutunud viivis kokku 1 149 105 krooni.

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

saata asi maakohtule uueks lahendamiseks.

7. Hageja palus vastuapellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti kostjalt välja

mõistmata 274 018 krooni ja sellelt arvutatud viivis, ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi ka

selles osas.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26. oktoobri 2010. a otsusega maakohtu otsuse.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige

kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja et asi tuleb saata uueks

läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse toimingute tegemiseks (TsMS § 657 lg 1 p 3).

Maakohus tuvastas ringkonnakohtu arvates õigesti järgmised asjaolud:

- 18. juunil 2003 toimus tulekahju, mis sai alguse kostja kinnisasjalt ja levis hageja kinnisasjale;

- tulekahju tõttu sai kannatada hageja kinnisasjal asuv elumaja ja selles asunud vara;

- kostja ei täitnud kinnisasja omaniku kohustust tagada, et tema hoonelt ei leviks tuli teistele

hoonetele.

Pooled ei vaidle selle üle, et tulekahju kahjustas hageja vara. Maakohus tuvastas õigesti, et hagejal

kahju tekkimise ja kostja kui kinnisasja omaniku kohustuse - tagada, et tema hoonelt ei leviks tuli

teistele hoonetele - täitmata jätmise vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Pooled vaidlesid kahju

suuruse üle. Kuna ringkonnakohus saatis asja maakohtule menetlemiseks eelmenetlusse, on kostjal

võimalik esitada tõendid ka elamule tekkinud kahju suuruse kohta. Nende tõendite vastuvõtmisest

keeldus maakohus viitega tõendite hilisele esitamisele ja kostja menetlusõiguste pahausksele

kasutamisele.

Vallasvarale tekkinud kahju suuruse hindamisel tugines maakohus Rannar Meresaare kriminaalasjas

tunnistajana antud ütluste protokolli lisale. Praeguses asjas puudub kostja omaksvõtt, et protokolli

lisas nimetatud väärtustega esemed asusid elamus. Seetõttu on asjakohatu ka

vastuapellatsioonkaebuse väide, et kostja ei esitanud vastuväiteid, et kõikidele esemegruppidele antud

väärtused ei ole mõistlikud ning et osa hageja esitatud loetelus olevaid siseviimistlusmaterjale pidi

olema arvestatud elamu taastamise kulude all.

Ringkonnakohus leidis, et Rannar Meresaare tunnistajana ülekuulamise protokolli lisas loetletud vara

nimekirja kohta ei ole võimalik teha järeldust, et selles loetletud esemed kuulusid ainult hagejale.

Nimekirjas on märgitud ka naiste ja laste riided, mänguasjad ja koolitarbed. Põhjendatud on kostja

kahtlus, et majas võis asuda ka hageja äriühingule kuuluvat vara. Õige on apellatsioonkaebuse väide,

et vallasvarale tekkinud kahju suuruse määramisel tugines kohus ebausaldusväärsele tõendile ega

hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt (TsMS § 232 lg 1). Nimetatud

asjaolude tõendamise koormus oli hagejal. Maakohus rikkus menetlusnorme, kui ei teinud hagejale

ettepanekut esitada täiendavaid tõendeid ja jättis hagejale selgitamata, millised on lubatavad tõendid

vallasvarale tekkinud kahju suuruse tõendamiseks (TsMS § 230 lg 2 ja § 392 lg 1 p 4).

Asja uuel arutamisel tuleb hagejal esile tuua asjaolud ja tõendada, millised temale kuuluvad

vallasvara esemed elamus asusid ja tulekahjus kahjustada said ning mis on asjade väärtus. Kui hageja

nõuab kahjuhüvitist ka kolmandate isikute majja jäänud vara eest, tuleb tal selgitada sellise nõude

alus, nt kas nõue on loovutatud. Kohtul tuleb teha hagejale ettepanek esitada täiendavaid tõendeid ja

selgitada, millised on lubatavad tõendid nimetatud asjaolude tõendamiseks (TsMS § 392 lg 4). Vara

kuuluvust saab tõendada tunnistajate ütluste, poole vande all antud seletuse ja dokumentaalsete

tõenditega (ostu-müügilepingud jne). Vara kahjustada saamist saab tõendada, kui näidata asja

materjalide juures asuvat videofilmi tunnistajale ja lasta tunnistajal identifitseerida majja jäänud ning

hävinenud esemed. Maalide ja mööblikollektsioonide väärtus on tuvastatav ka tagantjärele

kunstikataloogide või muude dokumentaalsete tõenditega. Kui hageja esitab dokumentaalsed tõendid,

kuid nende põhjal ei ole võimalik asja väärtust kindlaks teha, võib kohus TsMS § 293 lg 1 järgi

küsida asja väärtuse selgitamiseks eksperdi arvamust ja määrata selleks TsMS § 294 kohaselt

eksperdi.

Alles seejärel, kui hageja põhistab, miks tal on esemete väärtust äärmiselt raske või võimatu

tõendada, saab asja uuel arutamisel kõne alla tulla VÕS § 127 lg 6 kohaldamine. Nimetatud sätte

kohaselt, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha,

otsustab hüvitise suuruse kohus. Selle sätte, samuti TsMS § 233 lg 1 kohaldamine on õigustatud

juhul, kui asjad, mille eest kahjuhüvitist nõutakse, on kindlaks tehtud, kuid nende väärtust ei õnnestu

kindlaks teha või see oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega

(vt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 13).

Maakohus tuvastas õigesti, et kostja tegu oli õigusvastane tulenevalt EhS § 3 lg-st 3 ja VÕS § 1045

lg 1 p-st 5. Kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest kõrvalkinnistu omanikuna, kuna ei taganud,

et tema kinnistult alguse saanud tulekahju ei leviks hageja kinnistule.

Viimasena delikti üldkoosseisu elementidest pidi kohus kontrollima kostja süü küsimust.

Õigusvastaselt kahju põhjustanud isiku vastutusele võtmiseks piisab juba sellest, kui ta on olnud

hooletu. Õigusvastaselt kahju tekitanu süüd eeldatakse (VÕS § 1050 lg 1). Vastukaaluks süü

presumptsioonile on kahju õigusvastase põhjustaja olukorda kergendatud sellega, et teda võidakse

vastutusest vabastada subjektiivsete asjaolude tõttu (VÕS § 1050 lg 2). Süü presumptsioon ei tähenda

tahtluse või raske hooletuse eeldamist. Praegusel juhul oli süü vormide tuvastamine oluline

kahjustatud isiku vastutusosa määramisel (VÕS § 139) ja kahju eest mõistetava hüvitise piiramisel

(VÕS § 140 lg 1). Asja uuel arutamisel tuleb maakohtul anda hinnang kostja süü vormile.

Õige on maakohtu järeldus, et kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada tema süü

puudumist VÕS § 1050 lg-te 1 ja 2 mõttes. Kostja esile toodud asjaolud - kurtus lapseeast, kolm

väikelast ülalpidamisel, neist kaks erivajadustega, neljas sündimas - ei ole aluseks VÕS § 1050 lg 2

kohaldamisele. Kostja ei ole põhjendanud, kuidas mõjutab kurtus lapseeast isiku olukorda, võimeid

või muid isiklikke omadusi sellisel viisil, et välistaksid tema süü. Ringkonnakohtu hinnangul pidi

maakohus selgitama seda, et esile tuleb tuua asjaolud, millest nähtuvad kostja teo vabandatavuse

subjektiivsed asjaolud. Asja uuel arutamisel tuleb maakohtul nimetatud selgitamiskohustus täita ja

hinnata kostja esile toodud asjaolude alusel, kas võimalikud subjektiivsed asjaolud vabandavad kostja

süüd VÕS § 1050 lg 2 järgi.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga asjas VÕS § 139 lg 1 kohaldamise eelduste

puudumise osas ja nõustub maakohtu tuvastatud asjaoludega, et ei ole tõendatud, et hageja elamus

asus restaureerimistöökoda ja et pealeehitis oleks ehitatud üle krundi piiri. Hagejale ei saa ette heita

ehitusloa alusel seaduslikult ehitatud elamu ehitamist 1,5 m kaugusele kinnistu piirist, kui kostja oli

selleks nõusoleku andnud, ja lugeda seda VÕS § 139 lg 1 tähenduses hagejast tulenevaks asjaoluks,

mis suurendas kahju tekkimise ohtu.

Maakohus on õigesti märkinud, et tulekahjueksperdi arvamuse kohaselt oli tulekahju levikut

soodustavaks asjaoluks väike tuletõrjekuja kostja kuuri ja hageja elamu vahel, kuid ei saa väita, et

nimetatu mõjutas kahju tekkimist või suurust. Kostja järeldus, nagu oleks kahju tekkinud sellest, et

hagejad kasutasid elamut kasutusloata, on põhjendamata. Kasutusloa olemasolu või puudumine

iseenesest ei põhjusta ega hoia ära kahju. Kuivõrd tulekahju ei saanud algust hageja elamust, ei ole

põhjendatud lugeda elamu kasutama asumist kasutusluba taotlemata asjaoluks, millest järeldada

kahju tekkimist hagejast tulenevatel asjaoludel. Puitmööbli restaureerimise ja sadulsepa töökoja

asumine hageja elamus ei ole tõendatud, mistõttu ei olnud kohtul vaja hinnata kasutusloa olemasolu

sellise töökoja tegutsemiseks.

Apellatsioonkaebuses heidab kostja maakohtule ette seda, et kahju eest väljamõistetav hüvitis jäi

piiramata (VÕS § 140 lg 1). Õige on maakohtu seisukoht, et kostja esile toodud asjaolud tema puude

ja pere suuruse kohta võiksid olla aluseks ka VÕS § 140 lg 1 alusel kahjuhüvitise vähendamisele,

kuid kostja sellist taotlust asja sisulise arutamise käigus ei esitanud. Samuti ei saanud kohus

VÕS § 140 lg 1 kohaldamist kaaluda ega seda pooltega arutada, kuna kostja ei toonud esile

asjaolusid, millest tulenevalt oleks kohus võinud järeldada, et kostja majanduslik olukord on halb või

esinevad muud VÕS § 140 lg-s 1 sätestatud alused kahjuhüvitise vähendamiseks. Esimest korda

esitas kostja vastavasisulise taotluse kohtukõnes ja esimest korda ilmneb kostja majanduslik olukord

apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi taotluses. Asja maakohtusse tagasisaatmise tõttu on

kostjal õigus nimetatut taotleda ja esitada tõendid oma majandusliku olukorra kohta või taotleda juba

toimikus olevate tõendite arvestamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Hageja leiab, et ringkonnakohus on otsust tehes oluliselt

rikkunud protsessiõiguse norme.

Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks tuli asi saata tervikuna tagasi esimese astme kohtule.

Ringkonnakohtu otsusest tuleneb, et ringkonnakohus on nõustunud hinnanguga, mille maakohus oli

andnud K. Keerma arvamuse kohta. Ringkonnakohtu meelest on maakohus ehitisele tekkinud kahju

kindlaks tehes õigesti hinnanud tõendeid ning on õigesti keeldunud ka kostja tõendite vastuvõtmisest,

kuid ringkonnakohus saatis siiski asja maakohtusse tagasi menetlemiseks eelmenetluse staadiumis.

Hageja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme sellega, et

maakohus ei teinud hagejale ettepanekut esitada täiendavaid tõendeid ja jättis hagejale selgitamata,

millised on lubatavad tõendid vallasvarale tekkinud kahju suuruse tõendamisel. Kohtuistungil

esitatud kohtukõne teesides on kostja lisaks leidnud, et osa hävinud vallasasjadest kuulus hageja

pojale ning hagejal ei ole õigust nende eest hüvitist nõuda. Maakohus leidis, et tegemist on

vastuväitega, mis esitati esimest korda alles kohtuvaidluse käigus, ja maakohus ei saanud TsMS § 402

lg 2 ja § 436 lg 3 alusel sellega arvestada. Jääb selgusetuks, miks oleks pidanud kohus tegema

hagejale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid, kui kostja ei olnud isegi hageja esitatud tõenditele

suutnud midagi vastu väita. Kui ringkonnakohtu arvates jäeti see vastuväide ebaõigesti tähelepanuta,

oleks saanud ringkonnakohus ise seda vastuväidet hinnata. Lisaks on ringkonnakohus käitunud

vastuoluliselt, kuna hageja soovis koos apellatsioonkaebusega esitada täiendavaid tõendeid, kuid

ringkonnakohus lükkas need tagasi põhjendusega, et need esitati hilinenult.

Hageja arvates on kostja vastuväide ka sisuliselt alusetu. Hageja väitis, et need asjad kuulusid talle,

ning kuivõrd need asjad asusid kinnistul ja olid ka hageja valduses, siis tuleb eeldada, et need olid

hageja omandis. Isegi kui kostja väide oleks õige ja need asjad ei kuuluks osaliselt hagejale, siis oleks

ikkagi hagejale samas summas kahju tekitatud, sest elamu omanikuna oleks tal kohustus tekkinud

kahju hüvitada vallasasjade omanikele. Kui ringkonnakohtu meelest oli valesti tuvastatud hoones

hävinud vallasasjade väärtus, siis oleks ringkonnakohus saanud asja saata tagasi maakohtule uueks

arutamiseks üksnes selle kahju ulatuses, mitte tervikuna.

Ringkonnakohus on rikkunud TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluse ülesannet tagada, et kohus

lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Praeguseks ajaks

on hagi menetluses olnud üle viie aasta. Samuti on ringkonnakohus rikkunud dispositiivsuse

põhimõtet, mille järgi pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab.

10. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Ta leiab, et ringkonnakohus on protsessiõiguse norme

õigesti kohaldanud, samuti on kohus oma õiguslikke järeldusi piisava põhjalikkusega motiveerinud.

Maakohus ei võtnud vastu kostja tähtaegselt esitatud tõendeid. Kuna maakohus jättis kostja esitatud

tõendid vastu võtmata, võttis kohus kostjalt võimaluse tähtsate asjaolude väljaselgitamiseks.

Ringkonnakohtul ei olnud võimalik neid puudusi kõrvaldada. Hagejal ei ole õigust nõuda hüvitist

oma pojale kuulunud asjade väärtuse eest, selle nõude oleks saanud esitada Rannar Meresaar.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

12. Ringkonnakohus heitis maakohtule ette seda, et maakohus ei teinud hagejale ettepanekut esitada

täiendavaid tõendeid vallasvarale tekkinud kahju suuruse kohta ning et maakohus jättis hagejale

selgitamata, millised on nende asjaolude tõendamiseks lubatavad tõendid. Samuti leidis

ringkonnakohus, et maakohus pidi kostjale selgitama seda, et esile tuleb tuua asjaolud, mille alusel

saaks maakohus hinnata kostja süüd VÕS § 1050 lg 2 järgi. Kolleegium ei nõustu nende

etteheidetega.

TsMS § 658 lg 1 esimese lause järgi jätkub maakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks

saatmise korral menetlus esimese astme kohtus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise

lõpetamist. Ringkonnakohus tühistas hageja apellatsioonkaebuse alusel maakohtu 16. mai 2008. a

otsuse ja saatis asja TsMS § 656 lg 1 p 5 ja § 657 lg 1 p 3 järgi uueks läbivaatamiseks samale

maakohtule selle tõttu, et maakohus oli jätnud võtmata seisukoha kostja süü kohta VÕS § 1050 lg 1

järgi ja kahjuhüvitise vähendamise kohta VÕS § 139 lg 1 järgi. Seega ei saatnud ringkonnakohus asja

maakohtule tagasi eelmenetluse staadiumisse. Maakohus pidi ringkonnakohtu antud juhise järgi

selgitama üksnes VÕS § 1050 lg 1 ja § 139 lg 1 kohaldamist puudutavaid küsimusi. Maakohtu

16. mai 2008. a otsuse peale esitatud vastuapellatsioonkaebuses (kohtutoimiku I kd, tl 232-235),

milles kostja palus tühistada osaliselt maakohtu otsuse põhjendused, ei väitnud kostja, et maakohus

oleks jätnud arvestamata kahju olemasolu ja suurust puudutavaid asjaolusid ja tõendeid. Kostja esitas

ringkonnakohtu 2. detsembri 2008. a otsuse peale kassatsioonkaebuse (kohtutoimiku I kd, tl 289-

296), millele Riigikohus ei andnud menetlusluba. Kostja ei väitnud kassatsioonkaebuses, et alama

astme kohtud rikkusid menetlusõiguse norme kahju olemasolu või suuruse kindlakstegemisel.

Asja uuel läbivaatamisel ei korraldanud maakohus, järgides ringkonnakohtu juhist, uut eelmenetlust.

Maakohus keeldus 30. septembril 2009 toimunud kohtuistungil rahuldamast kostja taotlust

täiendavate tõendite esitamiseks (kohtutoimiku II kd, tl 19). Maakohus leidis, et pooltel on olnud

menetluses piisavalt aega tõendeid esitada ja seisukohti kujundada. 19. oktoobril 2009 toimunud

kohtuistungil väitis kostja, et kahjusummat tuleb vähendada, kuna hagejast tulenevate asjaolude tõttu

vastutab hageja ka tekkinud kahju eest ise ning et 80% kahjust tekkis hageja enda süül. Maakohus

uuendas 2. novembril 2009 asja sisulise arutamise ja andis pooltele võimaluse esitada kohtukulude

väljamõistmise taotluse. Maakohus rahuldas kostja taotluse kuulata üle A. Valm, et hinnata kostja

väidet, et hageja ehitise paiknemine kinnisasja piiri lähedal ja sadulsepa töökoja olemasolu mõjutasid

kahju tekkimist VÕS § 139 kontekstis. 6. detsembril 2009 tegi maakohus määruse, millega jättis

rahuldamata kostja taotluse võtta asja materjalide juurde spetsialisti arvamuse hageja ehitise säilivuse

ning selle rahalise väärtuse kohta (kohtutoimiku II kd, tl 67-68). Maakohus jättis sama määrusega

rahuldamata kostja taotluse üle kuulata tunnistajana T. Rattasepp, kes spetsialistina pidi andma

arvamuse selle kohta, millele tugineb hageja ehitise säilivuse hinnang ning ehitise rahaline väärtus,

samuti taotluse üle kuulata tunnistajana H. Perli, kes spetsialistina pidi andma ütlusi hageja ehitise

tuleohutusastme kohta. Maakohus leidis, et asudes vaidlustama tekkinud kahju suurust, ei teosta

kostja kohtu hinnangul enda menetlusõigusi heauskselt. 27. jaanuaril 2010 kohtuistungil esitatud

kohtukõne teesides väitis kostja, et kahju suurust ei ole tõendatud ning et ei ole esitatud tõendeid, mis

kinnitaks hävinenud vara koosseisu ja väärtust (kohtutoimiku II kd, tl 113-124).

Maakohtu 3. märtsi 2010. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses (kohtutoimiku III kd, tl 2-16)

väitis kostja, et maakohus keeldus asja teist korda läbivaatamisel alusetult vastu võtmast kostja

esitatud tõendeid kahju olemasolu ja suuruse kohta. Kostja ei väitnud, et maakohus oleks

menetlusõiguse norme selles osas rikkunud asja esimesel läbivaatamisel.

Kolleegium leiab, et kuna ringkonnakohus ei saatnud 2. detsembri 2008. a otsusega asja maakohtule

eelmenetluse staadiumisse, vaid hinnangu andmiseks, kas kohaldada VÕS § 1050 lg-t 1 ja § 139 lg-

t 1, siis ei olnud maakohtul kohustust asja uuel läbivaatamisel arvestada kosja varem esitamata

asjaolusid ja vastu võtta tõendeid hageja kahju olemasolu ja suuruse kohta. Maakohus pidi pärast

eelmenetluse lõppu esitatud asjaolude ja tõendite vastuvõtmisel kohaldama TsMS § 331 lg-t 1. Selle

sätte järgi juhul, kui menetlusosaline esitab pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või

TsMS §-des 329 või 330 sätestatut rikkudes avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus

seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist

või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Sama tuleneb TsMS §-st 66, mille

järgi, kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut

hiljem teha, kui kohus seaduses sätestatud tähtaega ei ennista või ei pikenda enda määratud tähtaega

või ei menetle menetlusosalise esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet TsMS § 331 lg-s 1

sätestatud juhul. Kuna kostja ei esitanud ega põhistanud mõjuvaid põhjuseid, miks ta vaidlustas kahju

suuruse hilinenult, siis keeldus maakohus 30. septembril 2009 ja 16. detsembril 2009 põhjendatult

vastu võtmast kostja esitatud asjaolusid ja tõendeid hageja väidetud kahju olemasolu ja suuruse kohta

ning ei pidanud arvestama kohtukõne teesides esitatud samasse küsimusse puutuvate taotlustega.

Seega ringkonnakohus tühistas asja teisel läbivaatamisel ebaõigesti maakohtu otsuse menetlusõiguse

normide olulise rikkumise tõttu ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

13. Kolleegium selgitab, et juhul, kui apellatsioonimenetluse pooled esitavad uusi asjaolusid ja

tõendeid, siis peab ringkonnakohus tulenevalt TsMS § 639 lg-st 1 nende asjaolude ja tõendite

vastuvõtmise otsustamisel arvestama TsMS §-s 66, § 331 lg-s 1, § 333 lg-s 2, samuti § 652 lg-tes 2-4

ja § 652 lg-s 6 sätestatuga. TsMS § 333 lg 2 järgi, kui menetlusosaline ei esita vastuväidet hiljemalt

kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus, või rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud

menetlusdokumendis, olgugi et menetlusosaline teadis või pidi viga teadma, ei saa ta üldjuhul

vastuväidet hiljem esitada (vt TsMS § 333 lg-s 4 sätestatud erand). TsMS § 652 lg 4 esimeses lauses

sätestatakse, et pooled peavad uute asjaolude ja tõendite esitamist põhjendama apellatsioonkaebuses

või sellele esitatud vastuses. TsMS § 652 lg 6 järgi ei või pool apellatsiooniastmes tugineda asjaolule,

et esimese astme kohus rikkus menetlusõiguse normi, kui ta ei esitanud sellele õigel ajal vastuväidet

(TsMS § 333). Samas juhul, kui pool järgib asjaolu või tõendi esitamisel TsMS § 333 lg-s 2 ja TsMS

§ 656 lg-tes 4 ja 6 sätestatut, peab ringkonnakohus asjaolu või tõendi asja juurde võtmiseks

TsMS § 66 ja § 333 lg 2 järgi hindama, kas poolel oli mõjuv põhjus asjaolu või tõendi esitamata

jätmiseks maakohtus.

TsMS § 656 lg 2 järgi on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata

tühistada esimese astme kohtu otsus menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ja saata asi

uueks arutamiseks esimese astme kohtule vaid siis, kui rikkumist ei ole võimalik

apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt (TsMS § 2) peab

ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Eelkõige nendel juhtudel,

kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2,

§ 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657

lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist. Uute tõendite vastuvõtmine

ringkonnakohtus ei tingi iseenesest asja uueks arutamiseks saatmist maakohtule. Seda isegi juhul, kui

maakohus oli rikkunud tõendit vastu võtmata jättes menetlusõiguse sätteid (TsMS § 652 lg 3 p 1).

Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral puudub ringkonnakohtul vajadus ja mõistlik

põhjendus hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, sest TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti

läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja

menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Kolleegiumi arvates võib ringkonnakohus teha

menetlusosalise taotluse alusel vaheotsuse TsMS § 449 lg 1 või 2 järgi ja saata asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks vaid lahendamata küsimustes.

Põhiseaduse (PS) § 24 lg 5 sätestab seaduse lihtreservatsiooniga põhiõiguse edasikaebele

(vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 38). Kolleegium leiab,

arvesse võttes menetlusökonoomia tagamise eesmärki, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku

regulatsioon, mis ei võimalda ringkonnakohtu poolt uute tõendite hindamise ja materiaalõiguse

kohaldamiseks vajalike asjaolude esimest korda tuvastamise korral hinnata Riigikohtul samu

tõendeid ning tuvastada materiaalõiguse kohaldamiseks vajalikke asjaolusid (TsMS § 688 lg 3-5), on

kooskõlas PS § 24 lg-ga 5. Pooltel on muu hulgas õigus vaidlustada Riigikohtus ringkonnakohtu

tuvastatud asjaolusid põhjusel, et ringkonnakohus rikkus tõendite hindamisel ja asjaolude

tuvastamisel oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 688 lg 4).

14. Kolleegium selgitab, et VÕS § 1050 lg 2 kohaldamiseks peab kohus olema esmalt tuvastanud

kostja hooletuse VÕS § 1050 lg 1 järgi (nn väline ehk objektiivne hooletus). See tähendab, et kostja

süüd VÕS § 1050 lg 2 järgi (nn sisemine hooletus) ei ole praeguses asjas võimalik hinnata enne, kui

pole selge tulekahju põhjus ja see, mida kostja keskmise mõistliku isikuna oleks hoolsalt käitudes

pidanud tegema tulekahju ärahoidmiseks ning tule hageja kinnisasjale levimise tõkestamiseks. Kostja

võib vabaneda kahju hüvitamise kohustusest VÕS § 1050 lg 2 järgi juhul, kui ta tõendab, et välise

hooletuse etteheide ei ole tema suhtes õiglane, arvestades juhtumi ja tema isiku eripära.

Järgides käesoleva otsuse p-des 12 ja 13 kirjeldatud põhimõtteid, on ringkonnakohtul õigus asja uuel

läbivaatamisel võtta asja juurde ja hinnata ka neid tõendeid, mis võiksid välistada kostja süü

VÕS § 1050 lg 2 järgi. Juhul kui maakohus rikkus VÕS § 1050 lg 2 kohaldamata jättes

selgitamiskohustust, võib see olla küll maakohtu otsuse tühistamise ja seni esitamata asjaolude

arvestamise ja tõendite vastuvõtmise, kuid mitte asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise

aluseks (vt TsMS § 652 lg 3 p 2 ja § 656 lg 2).

15. Kolleegium juhib tähelepanu veel sellele, et juhul, kui kostja tekitatud kahju on kvalifitseeritav

õigusvastase teona mitme sätte järgi, peab kohus valima neist ühe sätte. Praeguses asjas pidas

ringkonnakohus kostja tegu õigusvastaseks EhS § 3 lg 3 ja VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi, kuigi asja

esimesel läbivaatamisel leidis ringkonnakohus, et kostja tekitas kahju õigusvastaselt vaid

VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi. Kuna VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatakse iseseisev kahju tekitamise

õigusvastasuse alus - omandiõiguse rikkumine -, siis oli üleliigne ja eksitav samal ajal viidata EhS § 3

lg 3 rikkumisele. EhS § 3 lg 3 rikkumine oleks olnud asjassepuutuv juhul, kui kohus oleks

kvalifitseerinud kahju tekitamise õigusvastasuse VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi.

Samas väitis hageja hagiavalduses, et kostja rikkus EhS § 3 lg-t 3. Selle tõttu peab ringkonnakohus

asja uuel läbivaatamisel selgitama, millistele asjaoludele hageja kahjunõude esitamisel tugineb, st kas

hageja tahab tugineda EhS § 3 lg 3 rikkumisele või siis omandiõiguse rikkumisele VÕS § 1045 lg 1

p 5 järgi. Kahju tekitaja süü tuvastamisel VÕS § 1050 järgi (vt käesoleva otsuse p 14) hinnatakse

seda, kas kostjale saab ette heita õigusvastase teo toimepanemist. VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi

kvalifitseeritava delikti korral hinnatakse seega seda, kas kostja oli väliselt ja sisemiselt hooletu

hageja omandi kahjustamise suhtes (vt selle kohta Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-127-08, p 15) ning VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi kvalifitseeritava delikti korral kostjat

kohustava ja hagejat kaitsva sätte (praeguses asjas EhS § 3 lg 3) rikkumise suhtes.

Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel selgitama välja, missugusest deliktist tulenevalt nõuab

hageja kahju hüvitamist. Hageja võib eelnimetatud kahjuhüvitisnõude alused esitada alternatiivselt

TsMS § 370 lg 2 järgi, st kas järjestades need võimalikud nõude alused (koos hagi esemega) või jättes

kohtu valida, millisel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel

rahuldada.

16. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et maakohus ei pidanud hindama kahjuhüvitise vähendamist

VÕS § 140 alusel, sest kostja sellist taotlust asja sisulise arutamise käigus ei esitanud. Kohus ei pea

VÕS § 140 kohaldama omal algatusel. Sama on kolleegium varem öelnud VÕS § 139 kohta

(vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16; 2. märtsi 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 12; 28. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13).

Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et VÕS § 139 ja § 140 kohaldades pidi maakohus andma

hinnangu kostja süü vormile.

17. Kolleegium märgib, et kostja vastuapellatsioonkaebus maakohtu 16. mai 2008. a otsuse peale oli

lubamatu, sest selles vaidlustati vaid maakohtu otsuse põhjendusi (vt Riigikohtu 7. aprilli 2009. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-09, p 16). Kostjal polnud vajadust maakohtu 16. mai 2008. a otsust

vaidlustada, sest maakohtu lahendi tühistamise korral peab ringkonnakohus hindama kõiki hageja

väiteid ja kostja vastuväiteid (vt Riigikohtu 22. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-06,

p 13; 21. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-06, p 12).

18. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

19. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hagejale

tagastada tasutud kautsjon.

Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu