3-2-1-62-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-62-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. aprill 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter

Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi,

Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak

Luik, Priit Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS-i WIPESTREX GRUPP hagi Eesti Vabariigi vastu

31 500 000 krooni ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas

nr 2-09-42181

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i WIPESTREX GRUPP määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS WIPESTREX GRUPP (registrikood 10490620),

esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma

Kostja Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi kaudu), esindaja

vandeadvokaat Andres Suik

Riigikogu (õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni kaudu)

Õiguskantsler

Justiitsminister

Rahandusminister

Asja läbivaatamise kuupäev

11. jaanuar 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2006, 58, 439; 22.12.2010, 1) § 56 lg-d 1 ja 19 ning

lisa 1 viimane lause (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis)

nende koostoimes olid vastuolus põhiseadusega osas, milles need nägid ette kohustuse tasuda

tsiviilasjas hinnaga üle 10 000 000 krooni apellatsioonkaebuselt riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast,

kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni.

2. Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 183 lg 1 esimene lause osas, milles see välistab tsiviilkohtumenetluses menetlusabi

andmise selles sättes märgitud kriteeriumitele mittevastavale Eesti eraõiguslikule juriidilisele

isikule apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks.

3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-42181

ning saata asi AS-i WIPESTREX GRUPP menetlusabi taotluse lahendamiseks ja

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks samale ringkonnakohtule.

4. Määrata AS-i WIPESTREX GRUPP apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu suuruseks

19 173 eurot 49 senti (300 000 krooni).

5. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

6. Tagastada OÜ-le Maria Mägi Advokaadibüroo (varasem ärinimi OÜ Advokaadibüroo Mägi

Kraavi & Partnerid) (konto nr 221039155226, Swedbank AS) AS-i WIPESTREX GRUPP eest

5. aprillil 2010 tasutud kautsjon 400 krooni (25 eurot 56 senti).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS WIPESTREX GRUPP (hageja) esitas 24. augustil 2009 Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi

(Keskkonnaministeeriumi kaudu) (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja 31 500 000 krooni

põhivõlana ja 9 802 109 krooni 59 senti viivisena. Lisaks palus hageja mõista kostjalt alates

25. augustist 2009 välja viivise võlaõigusseaduse § 94 lg-s 1 ja § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni

kohustuse täitmiseni.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.

3. Harju Maakohus jättis 12. veebruari 2010. a otsusega hagi rahuldamata. Hageja menetluskulud

jättis maakohus tema enda kanda, kostja menetluskulud hageja kanda.

4. Hageja esitas 12. märtsil 2010 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu

otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada.

5. Riigilõivu hageja apellatsioonkaebuselt ei tasunud, vaid esitas 12. märtsil 2010 ringkonnakohtule

taotluse jätta seadus kohaldamata, sest riigilõivu määr on vastuolus põhiseadusega (PS).

Alternatiivselt esitas hageja menetlusabi andmise taotluse ja taotluse jätta seadus kohaldamata, sest

menetlusabi andmise piirangud on vastuolus põhiseadusega.

Taotluse järgi on riigilõivu nõutud määras tasumise kohustus vastuolus põhiseadusega, kuna piirab

PS §-s 15 sätestatud põhiõigust. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv

945 000 krooni ei ole mõõdukas ja takistab hagejal põhjendamatult oma põhiseadusliku õiguse

teostamist. Hageja on juba tasunud ebamõistlikus määras riigilõivu.

Alternatiivse taotluse järgi palus hageja ennast apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest

täielikult vabastada. Hageja möönis, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 183 piirab

äriühingule menetlusabi andmist, kuid leidis, et ka nimetatud säte on vastuolus põhiseadusega, kuna

piirab ebaproportsionaalselt õiguskaitse kättesaadavust. Sel põhjusel palus hageja jätta TsMS §-st 183

tulenevad piirangud kohaldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 23. märtsi 2010. a määrusega hageja taotlused rahuldamata ja

kohustas teda tasuma riigilõivu 945 000 krooni 30 päeva jooksul ringkonnakohtu määruse

jõustumisest.

Ringkonnakohus leidis, et seadusega sätestatud riigilõivu tasumise kohustus apellatsioonkaebuse

esitamisel, selle suurus ega menetlusabi andmise piirangud ei ole vastuolus põhiseadusega. Praeguses

asjas on tsiviilasja hinnaks 31 500 000 krooni. Riigilõivuseaduse (RLS) § 56 lg 1 ja lisa 1 järgi on

tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni riigilõivu täismäär kolm protsenti tsiviilasja hinnast.

Seega tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 945 000 krooni. Eduka kohtumenetluse korral

mõistetakse tasutud riigilõiv kostjalt hageja kasuks täies ulatuses välja. Lisaks saab hageja eduka

apellatsioonimenetluse korral hagi rahuldamisel märkimisväärselt suure rahalise hüve. Seetõttu ei ole

apellatsioonimenetluse eest tasutav riigilõiv ebaproportsionaalselt suur ega kahjusta hageja

põhiseaduslikke õigusi.

Ka TsMS § 183 ei ole põhiseadusega vastuolus ja selle kohaldamata jätmiseks puudub alus.

Seadusandja on eeldanud, et tegutseval äriühingul on oma eesmärkide saavutamiseks raha,

sh seadusega sätestatud suuruses riigilõivu tasumiseks soovitud menetlustoimingu tegemise eest.

Kuna hageja ei vasta TsMS §-s 183 toodud tingimustele, tuleb tema menetlusabi taotlus jätta

rahuldamata. Hagejale anti riigilõivu tasumiseks 15 päeva (resolutsiooni järgi 30 päeva)

kohtumääruse jõustumisest. Ringkonnakohus hoiatas ka hagejat, et riigilõivu tasumata jätmise korral

keeldub kohus apellatsioonkaebust menetlusse võtmast (TsMS § 637 lg 1 p 3).

Menetlus Riigikohtus

7. Hageja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega

võtta apellatsioonkaebus menetlusse riigilõivu juurde nõudmata. Kui Riigikohus leiab, et

apellatsioonkaebuselt 945 000 krooni suuruse riigilõivu tasumine on kooskõlas põhiseadusega, palub

hageja anda talle menetlusabi riigilõivu tasumisest vabastamise teel, jättes põhiseadusega vastuolu

tõttu kohaldamata TsMS §-st 183 tulenevad menetlusabi andmise piirangud.

8. Kostja palub jätta määruskaebuse rahuldamata.

9. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtukoosseis andis 9. juuni 2010. a määrusega asja lahendamiseks

tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

10. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis andis asja 19. oktoobri 2010. a määrusega TsMS § 19

lg 4 p 3 ja § 690 lg 1 esimese lause ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse

(PSJKS) § 3 lg 3 teise lause alusel omakorda läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHAD SEADUSE KOHALDAMISEL JA TÕSTATATUD

KÜSIMUSED

11. Tsiviilkolleegium leidis 19. oktoobri 2010. a määruses, et ringkonnakohtu määrus on vaidlustatav

osas, milles jäeti rahuldamata hageja menetlusabi taotlus, ja osas, milles määrati asja hinnaks

apellatsioonimenetluses 31 500 000 krooni. Määrus ei ole vaidlustatav osas, milles kohustati hagejat

tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu 945 000 krooni. Kaebust osaliselt läbi vaatamata siiski ei

jäetud, kuna üldkogu võib leida võimaluse kontrollida ka tasumisele kuuluva riigilõivu suurust.

Hageja määruskaebust ei ole võimalik kehtiva õiguse alusel rahuldada. Ringkonnakohus määras asja

hinnaks õigesti vähemalt 31 500 000 krooni. Sellelt tuleb TsMS § 139 lg 2 p 3 ning RLS § 56 lg-te 1

ja 19 ja seaduse lisa 1 järgi tasuda riigilõivu 945 000 krooni. Kuna hageja ei vasta TsMS § 183 lg-

tes 1 ja 2 sätestatud eeldustele, st hageja ei ole pankrotis ega ole ka mittetulundusühing või sihtasutus,

puudub võimalus anda talle menetlusabi.

Kontrollida tuleb eelkõige TsMS § 183 lg 1 põhiseaduspärasust, mis võimaldab menetlusabi anda

üksnes mittetulundusühingutele ja sihtasutustele ja sedagi vaid oluliste lisatingimuste täitmisel.

TsMS § 183 lg 1 kui asjassepuutuva normi põhiseadusega vastuolu ja kehtetuse korral osas, milles

see välistab äriühingule menetlusabi andmise, saaks kaaluda hagejale menetlusabi andmist tema

soovitud viisil ja seega ka määruskaebuse rahuldada. Vajadusel on nii TsMS § 181 lg 1 p 1 kui ka §-

e 182 ja 186 mõttekohaselt rakendades võimalik menetlusabi andmiseks vajalikud kriteeriumid

kohtupraktikas luua, kuni seadusandja reegleid täpsustab. Majanduslikku seisundit saaks

ringkonnakohus kontrollida juhul, kui üldkogu tunnistab menetlusabi saamise piirangu kehtetuks ja

annab vähemalt üldised kriteeriumid, millest lähtudes ringkonnakohus peab hageja taotluse

lahendama. Tsiviilkolleegiumil on esmajoones kahtlus, et kaalumisõiguseta menetlusabi saamise

võimatus apellatsioonkaebuse esitamiseks vajaliku riigilõivu tasumisel võib olla ebaproportsionaalne

piirang PS § 24 lg 5 järgse põhiõiguse teostamiseks kaevata edasi maakohtu otsuse peale

kõrgemalseisvale kohtule ja sellega koos võib olla rikutud ka PS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse

pöördumise õigust. Lisaks võib püstitada küsimuse äriühingute ebavõrdsest kohtlemisest

mittetulundusühingute ja sihtasutustega võrreldes, samuti juriidiliste isikute ebavõrdsest kohtlemisest

võrreldes füüsiliste isikutega, st PS § 12 lg 1 esimese lause rikkumisest.

Tsiviilkolleegium ei välistanud, et tasumisele kuuluva riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust saaks

erandlikult kontrollida koos tsiviilasja hinnaga, kui hinna ja lõivu sätete koostoimes võib regulatsioon

olla põhiseadusvastane. Lisaks ei pruugi kaebeõiguse puudumine lõivu tasuma kohustava määruse

peale olla kooskõlas põhiseadusega, kui see välistab lõivu põhiseaduspärasuse kontrolli muus

menetluses kui üksnes kaebuse tagastamise või lõivu tagastamata jätmise peale kaevates. Nii püstitas

tsiviilkolleegium küsimuse, kas asja lahendamisel saab kontrollida ka nende sätete

põhiseaduspärasust, mis koostoimes näevad ette, et hageja peab apellatsioonkaebuselt maksma

riigilõivu 945 000 krooni. Nendeks säteteks on kolleegiumi arvates TsMS § 124 lg 1 esimene lause,

§ 133 lg 1 ja § 137 lg 1 ning RLS § 56 lg-d 1 ja 19 ja lisa 1 nende koostoimes. Ebaproportsionaalselt

kõrge riigilõivu tasumise kohustus võib olla lubamatu piirang nii PS § 24 lg-s 5 kui ka § 15 lg-s 1

sätestatud põhiõiguste realiseerimisel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

12. Hageja arvates ei ole ringkonnakohtu määruse põhjendused piisavad ega veenvad.

Ainus sisuline väide on see, et hagi rahuldamise korral saab hageja märkimisväärselt suure varalise

hüve. Määrusest ei nähtu, kuidas kohtu järeldus põhjendab põhiseadusest tuleneva õiguskaitse

kättesaadavuse õiguse piiramist. Asjassepuutuvad sätted on TsMS § 124 lg 1, § 137 lg 1, § 139 lg 2

p 3 ja § 147 lg 1 ning RLS § 56 lg-d 1 ja 19 ja lisa 1. Need sätted tuleb PS §-de 15 ja 152 alusel jätta

kohaldamata. Kuigi riigilõivumäärade mittekulupõhine kehtestamine on legitiimne, ei ole see

mõõdukas järgmistel põhjustel:

hageja on hagi esitamisel juba tasunud 945 000 krooni riigilõivu (võttes selleks laenu), mis ületab

enam kui 200 korda kuu töötasu alammäära;

hageja majanduslik olukord ei võimalda tasuda veel 945 000 krooni;

tsiviilasja materjalid ei ole märkimisväärselt mahukad.

Ringkonnakohus ei ole määrust piisavalt põhjendanud ka menetlusabi taotluse osas. TsMS § 183 on

põhiseadusega vastuolus, kuna see ei võimalda hinnata hageja suutlikkust riigilõiv tasuda, vaid on

kehtestanud absoluutsed piirangud. Ringkonnakohus on leidnud, et seadusandja eeldab äriühingu

suutlikkust tasuda riigilõivu. Eeldus ei saa aga olla absoluutne. Samuti ei ole riigilõivu tasumine

praegusel juhul seotud laiemas mõttes äriühingu eesmärkide saavutamisega (kaupade või teenuste

müük ja sellelt tulu saamine), vaid oma õiguste kaitsmisega. Hageja ei taotle saamata jäänud tulu,

vaid kostja tegevuse tulemusena hageja vara vähenemise hüvitamist.

13. Kostja arvates on ringkonnakohtu määrus põhjendatud.

Vaidlusalused sätted ei ole põhiseadusega vastuolus. Menetlusökonoomiale vastav riigilõivumäärade

kulupõhimõtte väline suurenemine sõltuvalt hagi hinna suurenemisest kaitseb teisi menetlusosalisi

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuses nr 3-4-1-25-09 kirjeldatud "liigsete" ja

"pahatahtlike" kaebuste eest. Ringkonnakohus on oma määruses piisavalt põhjendanud, miks

apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustus ei ole praegusel juhul põhiseadusega vastuolus.

Ringkonnakohus on osutanud mh märkimisväärselt suurele rahalisele hüvele, mida hageja

apellatsioonkaebuse rahuldamise korral saaks. Seetõttu ei saa apellatsioonkaebuselt tasutavat

riigilõivu pidada ebaproportsionaalselt kõrgeks. Samuti mõistetaks hageja jaoks eduka

kohtumenetluse korral tasutud riigilõiv kostjalt täies ulatuses välja.

Kostja äriühinguna, kes pakkus kinnistu enampakkumisel selle eest kahes erinevas pakkumises

vastavalt 420 000 000 krooni ja 380 000 000 krooni ning esitas pakkumise tagatiseks pangagarantii

summas 31 500 000 krooni, ei saa väita, et 945 000 krooni suurune riigilõiv oleks vaidluse asjaolusid,

hageja majandusolukorda ja hageja nõude suurust arvestades ebaproportsionaalselt suur. Nõutav

riigilõiv on mõõdukas, sest hageja majanduslik olukord võimaldab selle tasumist hageja ärisuhetega

seotud kohtuvaidluses. Hageja majandus- ja finantsolukord on hea, tal on nt väga kõrge omakapital,

hea kasumlikkus, heal tasemel võlakordaja, väga hea puhasrentaablus jne.

Kuna hageja on suuteline nõutava riigilõivu tasuma, ei ole taotlus kontrollida menetlusabi andmist

puudutavate tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete põhiseadusele vastavust asjassepuutuv. Küsimus

menetlusabist ja menetlusabi regulatsiooni põhiseaduspärasusest saaks tekkida, kui oleks tuvastatud,

et hageja vajab riigi abi menetluskulude kandmiseks. Kuna nõutav riigilõiv ei takista hagejal oma

väidetavate põhiseaduslike õiguste teostamist, ei teki küsimust ka vaidlusaluste sätete vastuolust

põhiseadusega.

14. Riigikogu õiguskomisjon leidis, et TsMS § 183 lg 1 ei ole vastuolus põhiseadusega.

Õiguskomisjoni selgituse järgi sõnastati TsMS § 183 lg 1 kehtivasse seadusse Justiitsministeeriumi

ettepanekul enne Vabariigi Valitsuse algatatud TsMS-i eelnõu (208 SE) teist lugemist riigi õigusabi

seaduse (RÕS) analoogse regulatsiooni alusel. RÕS-i alusel õigusabi andmine ja TsMS-i alusel

menetlusabi andmine peavad lähtuma sarnastest põhimõtetest, nagu see praegu ka on. TsMS § 183

lg 1 kohtu kaalutlusõiguseta piirang on vajalik ressursi piiratuse tõttu, mis seab seadusandja

paratamatult valikute ette. Juriidilistele isikutele võimaldatakse menetlusabi vaid ülekaalukat

avalikku huvi puudutavates menetlustes paljude inimeste seadusega kaitstud õiguste võimaliku

kahjustamise vältimise eesmärgil. Asjades, kus ülekaalukas avalik huvi puudub, koheldakse kõiki

juriidilisi isikuid võrdselt: kellelgi ei ole menetlusabi saamise õigust.

Õiguskomisjon toonitas siiski, et eriti tsiviilkohtumenetluses on vaja riigilõivumäärasid põhjalikult

analüüsida ja kindlasti ka korrigeerida, ning möönis, et paljudel juhtudel võib tasumisele kuuluv

lõivumäär olla oma suuruse tõttu ebaproportsionaalne piirang PS § 24 lg-s 5 ja § 15 lg-s 1 sätestatud

põhiõiguste realiseerimisel. Praeguses asjas ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku riigilõivu tasumist

reguleerivad sätted ega RLS § 56 lg-d 1 ja 19 aga probleemsed, muuta on vaja RLS-i lisa 1.

15. Riigikogu põhiseaduskomisjoni arvates on TsMS § 124 lg 1 esimene lause, § 133 lg 1 ja § 137

lg 1 ning RLS § 56 lg-d 1, 19 ja lisa 1 ning TsMS § 183 lg 1 asjassepuutuvad normid, mis võivad

koostoimes olla vastuolus põhiseadusega.

Riigilõivu kehtestamine on sobiv ja vajalik, kuna see aitab vältida liigsete ja pahatahtlike hagide

esitamist ja on oluline tõhusa kohtumenetluse tagamisel. Arvestades kahes kohtuastmes tasumisele

kuuluva riigilõivu suurust ja äriühingutel menetlusabi saamise võimatust, ei pruugi ülalnimetatud

normid koostoimes aga olla kooskõlas PS § 24 lg-ga 5 ja § 15 lg-ga 1, kuna võivad osutuda kohtusse

pöördumisel ülemääraseks takistuseks. Riigilõivu suurust arvestamata ei ole TsMS § 183 lg 1

eraldivõetuna põhiseadusega vastuolus, kuna riik võib otsustada, kellele ta menetlusabi annab.

Arvestades riigi piiratud ressursse, eelistatakse isikuid, kes menetluskulude kandmise tõttu satuks

toimetulekuraskustesse. Vastuolu PS § 12 lg 1 järgse võrdsuspõhiõigusega ei ole.

16. Õiguskantsler leidis, et TsMS § 183 lg 1 ei ole asjassepuutuv säte, ning et RLS § 56 lg 19 on

vastuolus PS § 24 lg-ga 5 ja §-ga 11 osas, milles näeb apellatsioonkaebuselt hagihinnaga

31 500 000 krooni ette 945 000 krooni suuruse riigilõivu tasumise kohustuse.

16.1. Õiguskantsleri arvates ei ole asjassepuutuvad TsMS § 124 lg 1 esimene lause, § 133 lg 1

ega § 137 lg 1, samuti RLS § 56 lg 1, kuna need ei ole iseseisvad piiravad või kohustavad normid.

Samuti ei ole asjassepuutuv RLS-i lisa 1, kuna hageja ei vaidlustanud RLS-i lisa 1 alusel arvutatud (ja

maakohtus nõutava) riigilõivu määra vastavust põhiseadusele, vaid vaidluse esemeks on

apellatsiooniastmes nõutava riigilõivu suurus, mis arvutatakse RLS § 56 lg 19 põhimõtte alusel.

Asjassepuutuv ei ole ka TsMS § 183 lg 1, kuna välja ei ole selgitatud hageja majanduslikku seisundit

ja tegelikku vajadust menetlusabi saada. Asjassepuutuv on RLS § 56 lg 19 osas, milles nõutakse

31 500 000 kroonise hinnaga tsiviilasja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 945 000 krooni.

Kuigi TsMS § 139 lg 2 p 3 alusel tuleb tasuda riigilõiv apellatsioonkaebuselt, puuduks

RLS § 56 lg 19 kehtetuse korral kohtul võimalus nõuda riigilõivu tasumist, kuna riigilõivuseadus ei

võimalda kasutada analoogiat vm võimalust lünga ületamisel.

16.2. RLS § 56 lg 19 puhul on riivatud põhiõigusteks PS §-s 15 ja § 24 lg-s 5 sätestatud kõigi ja

igaühe õigused. Seejuures võib PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust käsitada ka PS § 15 lg-s 1

ja § 24 lg-s 5 sisalduva kompleksse põhiõiguse - õigusliku konflikti kohtuliku lahendamise õiguse -

allsüsteemina. Kohtusse pöördumise õigus kui põhiõigus peaks laienema ka juriidilistele isikutele.

PS § 24 lg-t 5 tuleb tõlgendada viisil, et edasikaebeõigus hõlmab ka menetluses üksikküsimuste

lahendamiseks tehtavaid kohtumääruseid, kuigi seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest

lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima. Põhiõiguste

kaitseala ebasoodus mõjutamine seisneb selles, et RLS § 56 lg 19 järgi on apellatsioonkaebuse

tsiviilasja hinna puhul 31 500 000 krooni pluss vähemalt 9 802 109 krooni 59 senti (viivisenõue)

riigilõivu määr kolm protsenti tsiviilasja hinnast ehk 945 000 krooni. See kohustus mõjutab

ebasoodsalt üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, mis hõlmab

edasikaebeõiguse (loob rahalises kohustuses seisneva menetlusliku takistuse) ja järelikult riivab selle

õiguse kaitseala. Osas, mis puudutab PS § 24 lg 5 lauseosa "seaduses sätestatud korras", ei pruugi

olla tegemist seadusereservatsioonita õigusega ning selle tähenduse kohta peaks Riigikohus võtma

seisukoha.

RLS § 56 lg 19 on formaalselt põhiseadusega kooskõlas. Säte võeti vastu 7. detsembril 2006 ja selle

poolt hääletas 69 Riigikogu liiget. Sättega seotud RLS-i lisa 1 redaktsioon võeti Riigikogus

10. detsembril 2008 vastu eelnõu 194 SE koosseisus 59 poolthäälega.

Riigilõivude kehtestamise eesmärkidena võib nimetada nii menetlusökonoomiat kui riigieelarvele

lisatulude leidmist (tsiviilkohtumenetluse tasuvus, toimingust huvitatud isiku kohustus hüvitada riigi

tehtavad kulutused), kuid PS § 24 lg 5 kohtu poole pöördumise õiguse riive õigustamisel on

legitiimne üksnes menetlusökonoomia. Riigilõivu eesmärk lisatulude leidmiseks riigieelarvesse on

mõistetav, kuid ei saa olla PS § 15 lg 1 ja § 24 lg 5 materiaalõigusliku õiguse piiramise legitiimne

eesmärk, sest see ei ole põhiseaduslikku järku väärtus. Üldjuhul peavad just riigieelarvelised

kulutused katma kohtuasjade lahendamise kulud, sh personali- ja majandamiskulud.

Olemasolevad andmed ei anna ühest vastust RLS § 56 lg 19 sobivuse või sobimatuse kohta.

Väljatoodud andmetest ei saa teha järeldust, justkui oleks üldises plaanis riigilõivu tõstmine

soodustanud menetlusökonoomia eesmärgi saavutamist (liigsete ja pahatahtlike kaebuste vältimine).

Küll on näha kaebuste arvu pidev suurenemine, sh ringkonnakohtusse edasikaevatavate lahendite

osakaalu tõus. Kui kohtute töökoormus menetlusabi taotluste menetlemise tõttu suureneb, võib jõuda

järelduseni, et riigilõivude tõstmine hoopis suurendab töökoormust.

Seadusandjal võib olla võimalik leida menetlusökonoomia saavutamiseks ringkonnakohtus

945 000 krooni suuruse riigilõivu tasumise kohustusele menetlusabi kõrval tõhusaid alternatiive.

Seetõttu ei pruugi RLS § 56 lg 19 olla vajalik proportsionaalsuspõhimõtte tähenduses. Menetlusabi

taotluse esitamine ja menetlemine pikendab kohtumenetluse aega ja kujutab endast täiendavat

asjaajamist. Seetõttu ei saa menetlusabi võimalust käsitada sama tõhusa ja samaväärselt õiguseid

tagava alternatiivina proportsionaalsuskontrolli vajalikkuse astme tähenduses. Kui seadusandja

tahteks on võimaldada juurdepääsu kohtule erandkorras ka riigilõivumäärale mittevastava summaga,

on seda võimalik teha kohtusse pöördujate õigusi enam tagaval viisil, nt lõivu vähendades.

Seadusandja võiks kaaluda lisaks, kas just hagi suurus (hind) on argument, mida arvestada

edasikaebamise võimaldamisel. Seadusandja saab lisaks kaaluda, kas juurdepääs kohtule tuleb tagada

suurte hagisummade puhul samal määral väiksemate hagidega, st kaaluda, kas juhul, kui isiku jaoks

on rahalises mõttes kaalul rohkem, peaks kaebeõigus olema tagatud erineval tasemel. Alternatiivina

kõrgele riigilõivule võib menetlusökonoomia saavutada ka kohtunike arvu suurendamise kaudu.

Apellatsioonkaebuse esitamisel nõutav RLS § 56 lg 19 alusel arvutatud riigilõiv 945 000 krooni

tsiviilasja hinna puhul 31 500 000 krooni pluss vähemalt 9 802 109 krooni 59 senti on vastuolus

PS §-s 11 sisalduva proportsionaalsuse põhimõttega. Seadusandja ei tohiks luua lõivude

kehtestamisega olukorda, kus välistatakse ka kaheldavate või vaieldavate apellatsioonkaebuste

esitamine, kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades.

945 000 krooni on äärmiselt suur summa, mida ei ole enamikul isikutel majanduslikel põhjustel üldse

võimalik tasuda. Juriidilise isiku normaalne toimimine ja majandustegevus on moonutatud, kui oma

õiguste kaitsmiseks kohtus tuleb enne vaidluse sisulist arutamist müüa oma vara, võtta suur laen

(nagu praegusel juhtumil) või riskida majandusraskustesse sattumisega. Euroopa Inimõiguste Kohtu

(EIK) arvates on argument, et "juriidilisel isikul peaksid olema vahendid riigilõivude maksmiseks",

puhtalt hüpoteetiline (vt Paykar Yev Haghtanak Ltd vs. Armeenia, taotlus nr 21638/03, p 49). Ka

praegusel juhul ei tulenenud esimeses kohtuastmes riigilõivu tasumisele kulunud raha juriidilise isiku

normaalsest majandustegevusest, vaid tegemist oli laenuga.

16.3. Õiguskantsler analüüsis ka TsMS § 183 lg 1 põhiseaduspärasust, lähtudes hüpoteetilisest

eeldusest, et hagejal ei ole riigilõivu tasumiseks raha, st tal on vajadus saada menetlusabi.

Menetlusabi saamise õigust tuleb käsitada osana kohtusse pöördumise ja madalama astme kohtu

lahendi peale edasikaebe õigusest (PS § 24 lg 5). TsMS § 183 lg-s 1 sätestatud menetlusabi saamist

välistav tingimus juriidilistele isikutele, kes ei vasta sättes nimetatud nõuetele, mõjutab ühtlasi

ebasoodsalt üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, st riivab selle õiguse

kaitseala. TsMS § 183 lg 1 on formaalselt põhiseadusega kooskõlas. Riigikogu võttis sätte vastu

20. aprillil 2005 71 poolthäälega.

Menetlusabi andmise eesmärk on õigusemõistmisele juurdepääsu tegelik võimaldamine

vähekindlustatud isikutele, et suurendada seeläbi kodanikkonna usaldust kehtiva õiguskorra ja

õigusemõistmise vastu. Menetlusabi piiramise eesmärki TsMS § 183 lg-s 1 sisalduval kujul

seletuskirjade abil eraldi määrata ei ole võimalik. Järeldada võib, et seadusandja tahteks on olnud

võimaldada menetlusabi üldjuhul füüsilistele isikutele ja ainult erandina juriidilistele isikutele, ning

seda ainult juhul, kui tegemist on avaliku huvi kaitsmisega või poolte õiguste tagamisega

pankrotimenetluses. Üldiselt peaks juriidiline isik majandama ennast viisil, mis võimaldab osaleda

õiguskäibes, sh arvestama riigilõivu tasumisega kui paratamatu osaga oma majandustegevuse

kuludest. Menetlusabi andmise piirangud viitavad ka menetlusökonoomiale, riigile lisatulude

leidmisele ja ühiskondliku (maksumaksjate) raha kasutamisele avalikest huvidest lähtuvalt.

Juriidiliste isikute erineva kohtlemise eesmärgiks võib pidada avaliku huvi tagamist ehk tulundusliku

ja mittetulundusliku tegevuse toetamise eristamist. Ka EIK on asunud seisukohale, et menetlusabi

andmise regulatsioon, mis teeb vahet füüsiliste ja tulunduslike või mittetulunduslike juriidiliste

isikute vahel, ei ole meelevaldne (VP Diffusion Sarl vs. Prantsusmaa, taotlus nr 14565/04). Piirangu

eesmärgid on legitiimsed.

Regulatsioon, mis ei võimalda menetlusabi saada kõikidel juriidilistel isikutel, on sobiv eesmärgi

saavutamisel, kuna mõjutab juriidilist isikut iseseisvalt toime tulema ja vastutama, välistab kohtu

töökoormuse suurenemise, mis on tingitud menetlusabi taotluste läbivaatamisest, ja soodustab

vastaspoole õiguste kaitset kergekäeliselt alustatud menetluse eest. Samuti soodustab see kohtusse

pöördumisel täies ulatuses riigilõivu tasumist ehk riigieelarvest õigusemõistmise toimimiseks

ettenähtud vahenditele lisatulude saamist. Olemasolevad andmed ei anna siiski täit vastust

TsMS § 183 lg 1 sobivuse või sobimatuse kohta. Kui kõrgemate riigilõivude leevendamiseks esitatud

menetlusabi taotluste läbivaatamise tõttu kohtute töökoormus suureneb, võib jõuda järelduseni, et

TsMS § 183 lg 1 menetlusökonoomiat kaasa ei too, vaid hoopis suurendab töökoormust.

Seadusandjal võib olla eesmärkide saavutamiseks võimalik leida TsMS § 183 lg-s 1 nimetamata

juriidilistele isikutele menetlusabi välistamise regulatsioonile alternatiive, mis tagavad

lõppeesmärgina kohtusse pöördumise vähemalt sama tõhusalt (nt riigilõivu määra langetamine, sätte

laiendamine muudele juriidilistele isikutele, riigilõivu osamaksetena tasumise võimaldamine).

Seetõttu ei pruugi menetlusabi saamise piirangut ettenägev säte olla vajalik

proportsionaalsuspõhimõtte tähenduses.

Kui juriidilisel isikul ei ole võimalik 945 000 kroonist riigilõivu tegelikult tasuda, jäävad TsMS § 183

lg-s 1 sisalduvad menetlusabi saamise riivet õigustavad põhjused põhiõigusele alla, mistõttu on

avaliku võimu abinõu põhiseadusega vastuolus ja seega keelatud ehk ei ole mõõdukas. Juriidilise

isiku normaalne toimimine ja majandustegevus on moonutatud, kui oma õiguste kaitseks kohtus tuleb

enne vaidluse sisulist arutamist müüa suur osa oma varast, võtta suur laen või riskida

majandusraskustesse sattumisega. Kõikide asjaolude väljaselgitamiseta ei saa praegusel juhul siiski

normi põhiseaduspärasust või -vastasust tuvastada.

17. Justiitsministri arvates ei ole vaidlusalused sätted põhiseadusega vastuolus.

17.1. Riigilõivude kehtestamine on riive PS § 15 lg-s 1 ja § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõiguste

realiseerimisel. Riigilõivud ja menetlusabi saamise piirangud on kehtestatud põhiseaduse

XIII peatükist tulenevalt põhiseaduslikku järku õigusväärtuse, menetlusökonoomia, tagamiseks.

Kehtestatud piirangud on menetlusökonoomia tagamiseks sobivad ja vajalikud meetmed. Põhiõiguste

riivet ei teki Riigikohtu osutatud hagihinna arvutamise normidest (TsMS § 124 lg 1, § 133 lg 1

ja § 137 lg 1) eraldiseisvalt, vaid üksnes koostoimes TsMS § 139 lg 2 p-ga 3 (sellele normile

Riigikohus ei osutanud) ning RLS-i sätete ja lisaga 1.

Rahalise nõudega tsiviilasja hinna arvutamise reeglite loomisel on seadusandja lähtunud loogikast, et

poolele olulisema ja suurema (rahalise) väärtusega hagi hind on kõrgem. Mida suurem on hageja

nõue ja hagi rahuldamisel eeldatavalt saadav kasu, seda suuremad on üldjuhul hagihinnast lähtuvad

kulud nõude menetlemiseks kohtus. Hagihinnast ei sõltu üksnes riigilõivu suurus, vaid ka

nt menetluskulude kindlaksmääramise reeglite alusel hüvitamisele kuuluvad kulud esindajale.

Kuivõrd tsiviilkohtumenetluses menetletakse poolte eraõiguslikest suhetest tekkinud vaidlusi, on

kahtluseta põhjendatud asja menetlusliku väärtuse määramine sellest eeldatavalt saadava kasu järgi.

Samas on riigilõiv väiksemate nõuete puhul proportsionaalselt kõrgem kui suuremate nõuete puhul.

Riigilõivumäärade kehtestamisel on sellisest mudelist lähtutud seetõttu, et kohtumenetluse ressurss

on piiratud ja põhjendatud ei oleks olukord, kus väikeste vaidluste tegeliku ressursi kulu katmine

toimuks suuremate ja kõrgemalt lõivustatud vaidluste arvel. Kohtumenetluse efektiivsus ja vaidluste

mõistliku aja jooksul lahendamine olulistes ja keerulisemates õigusvaidlustes ei tohiks olla ohustatud

kergekäeliselt alustatud menetlustele kuluva ressursi tõttu. EIK on mitmetes lahendites leidnud, et

kohustus maksta riigilõivu vastavalt nõude suurusele ei ole per se vastolus Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-ga 1. Samas tuleb sellise riigilõivu mõistlikkust

hinnata iga üksiku kohtuasja asjaolude valguses, pidades silmas ka kohtusse pöörduja võimet

riigilõivu tasuda ja menetluse staadiumi, milles riigilõivu tasumist nõutakse (Kreuz vs. Poola, taotlus

nr 28249/95, p 60; Teltronic-Catv vs. Poola, taotlus nr 48140/99, p 48; FC Mretebi vs. Gruusia,

taotlus nr 38736/04, p 41).

Riigilõivu määrad ei piira kohtusse pöördumise õigust ebaproportsionaalselt, vaid arvestavad

vaidluse sisu ja eeldatavaid kulusid, mis tekivad kohtumenetluse käigus. Samuti välistab riigilõiv

suurel määral pahatahtlikud vaidlused. Justiitsministeeriumi koostatud I ja II astme kohtute

statistiliste menetlusandmete kohaselt oli 2008. a-l maakohtutes lahendatud tsiviilasjade keskmine

menetlusaeg 236 päeva. 2009. a-l oli sama näitaja 189 päeva. 2010. a I poolaasta kohta on keskmine

tsiviilasjade menetlusaeg maakohtutes 180 päeva. Seega on lõivud täitnud oma menetlusökonoomilist

eesmärki.

Eduka kohtumenetluse korral saab hageja märkimisväärselt suure rahalise hüve ja tasutud riigilõiv

mõistetakse kostjalt tema kasuks välja. Apellatsioonimenetluse eest tasutav riigilõiv ei ole

ebaproportsionaalselt suur ega kahjusta hageja põhiseaduslikke õigusi.

17.2. Riigi menetlusabi võimaldamisega täidab riik PS §-dest 10 ja 28 tulenevat sotsiaalriigi

põhimõttel rajanevat kohustust anda abi puudust kannatavatele inimestele. Sotsiaalsed põhiõigused

rajanevad inimväärikuse põhimõttel, mis juriidilise isiku puhul puudub. Äriühingu õigussubjektsus,

selle asutamine ja olemasolu on seotud piisava vara olemasoluga. Õiguskorras tunnustatakse

juriidilise isiku olemasolu vaid siis, kui ta on suuteline omal jõul täitma enda eesmärke ja ülesandeid.

Riigi kohustus PS § 31 järgse ettevõtlusvabaduse tagamisel ei ole anda äriühingule vahendeid

kohtumenetluste pidamiseks, samuti ei ole riigil PS §-dest 10 ja 28 tulenevat kohustust anda

äriühingule ainelisi vahendeid ärihuvides (tulu saamise eesmärgil) kohtuvaidluse pidamiseks puudust

kannatavate isikute arvel.

Üldiseks huviks ei piisa üldjuhul sellest, et esineb üldine huvi õige otsuse tegemise vastu. Samuti ei

ole piisav, et otsuse tegemisel võidakse anda vastus üldist huvi pakkuvatele õiguslikele küsimustele.

Otsus peab puudutama suurt osa rahvastikust või majanduselust või avaldama sotsiaalset mõju.

Hageja omandis on vähemalt kinnistu, mille omandamiseks on ta tasunud 380 000 000 krooni, kuid ta

oli valmis tasuma selle kinnistu omandamiseks ka 420 000 000 krooni. Äriühingul on võimalik

kasutada nimetatud kinnistut tulu saamise eesmärgil (nt anda sealseid ruume rendile). Samuti ei nähtu

esitatud asjaoludest ülekaalukas avalik huvi ja suurele hulgale ühiskonnaliikmetele vaidluse pidamata

jätmise tõttu tekkiv eeldatav kahju. Isegi kui TsMS § 183 lg 1 piirang juriidilise isiku liigi kohta

menetlusabi taotlemisel ei oleks põhiseaduspärane, oleks toodud asjaoludel menetlusabi andmise

muude tingimuste täitmine selgelt kaheldav.

Olenemata TsMS § 183 lg 1 piirangutest, võib juriidiline isik Riigikohtu tõlgenduse kohaselt

(Riigikohtu 9. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-10) TsMS § 180 lg 1 p-st 2 tulenevalt

taotleda menetlusabi riigilõivu ajatamisega. Seega võib sellist menetlusabi taotleda ka tulu saamise

eesmärgil tegutsev äriühing oma majandustegevusest tulenevas vaidluses. Seadusandja eesmärk

TsMS § 181 lg 31 lisamisel ei olnud aga menetlusabi taotlemiseks õigustatud isikute ringi

laiendamine, sh selliselt, et menetlusabi saaks taotleda juriidiline isik, sõltumata selle liigist.

18. Rahandusminister leidis, et kuni ei ole kahtluse alla seatud kaebeõiguse puudumist määruse osas,

millega kohustatakse hagejat riigilõivu tasuma, ei tule asjassepuutuvaks pidada TsMS § 124 lg 1

esimest lauset, § 133 lg-t 1 ja § 137 lg-t 1 ning RLS § 56 lg-d 1 ja 19 ja lisa 1. Kui nende

põhiseaduspärasust saab siiski kontrollida, ei ole sätted praegustel asjaoludel ebaproportsionaalsed.

Küll võib kaalumisõiguseta menetlusabi saamise võimatus apellatsioonkaebuse esitamiseks vajaliku

riigilõivu tasumisel olla PS § 24 lg 5 järgse õiguse ebaproportsionaalne piirang.

18.1. Kui ringkonnakohtu määrus ei ole riigilõivu osas vaidlustatav, ei ole kohane menetleda

kohtuasja osas, mis ei kuulu edasikaebamisele, v.a juhul, kui kohus ei soovi samal ajal põhiseadusele

vastavuse osas seada kahtluse alla edasikaebeõigust sätestava normi puudumist või leiab, et

menetlusökonoomia kohaselt oleks otstarbekas lahendada käesolevas menetlusstaadiumis ka

küsimus, kas hagejale seatud riigilõivu tasumise kohustus on proportsionaalne ega riku kaebeõigust.

Riigilõivu suuruse hindamine võib osutuda ennatlikuks ja asjassepuutumatuks, kui põhiseaduse

vastaseks tunnistatakse menetlusabi andmata jätmise regulatsioon, mis ei võimalda arvesse võtta

aktsiaseltsi maksevõimelisust, ja ringkonnakohus leiab Riigikohtu suuniste alusel, et hageja on

võimeline maksma 945 000 krooni lõivu. Enne riigilõivu määra põhiseaduspärasuse hindamist on

põhjendatud kontrollida menetlusabi regulatsiooni vastavust põhiseadusele ja selle mittevastavuse

korral hinnata hageja majanduslikku seisundit. Majandusliku seisundi hindamine on möödapääsmatu,

kuna Riigikohus hindab normikontrolli raames normi põhiseadusele vastavust konkreetse kohtuasja

asjaolude põhjal.

Üldjuhul peab lõivu summa katma toiminguga kaasnevad kulud, kuid alati ei ole kulupõhisus

põhjendatud. RLS § 4 lg 2 järgi võib toimingu eesmärgist, sellest saadavast hüvest ja kaalukast

avalikust huvist lähtuvalt riigilõivumäära kehtestada kulupõhimõttest erinevalt. Kohtumenetluses

lõivu kehtestamine mõjutab alati ebasoodsalt üldist seadusereservatsioonita põhiõigust saada tõhusat

õiguskaitset (PS § 13, § 14, § 15 lg 1 ja § 24 lg 5). 2009. a-l jõustunud riigilõivuseaduse muudatusi

põhjendati Riigikogus sellega, et kehtivad lõivumäärad on ebamõistlikult väikesed, vajalik on muuta

tsiviilkohtumenetlus n-ö kulupõhiseks, riigilõivude suurendamine väldib liigseid ja pahatahtlikke

kaebusi ja see on vajalik riigieelarvesse lisatulude saamiseks. Seega on riive legitiimne eesmärk

kohtu menetlusökonoomia tagamine, menetluse kulupõhisus ja riigieelarvesse lisatulu saamise soov.

Abinõu (riigilõiv määras 945 000 krooni) on sobiv ja vajalik. 945 000 krooni suurune lõiv tagab

kohtumenetluse ökonoomia, katab tõenäoliselt kohtu kulud ja ilmselt jääb lõivust üle ka riigieelarve

tulude suurendamiseks. Kõiki neid riive eesmärke ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut

vähem koormava abinõuga.

Abinõu mõõdukuse hindamisel tuleb lisaks riigilõivu kehtestavate sätete eesmärkidele arvestada

järgmiste asjaoludega:

hageja on traditsiooniline äriühing, mille põhieesmärk on saada majandustegevuse kaudu tulu;

hagi esitati hageja majandustegevuses osalemise järelmina;

hagi rahuldamisel suureneks hageja vara;

eraldi võetuna on riigilõiv 945 000 krooni suur, kuid tegu on vaid 3%-ga summast, mille

väljamõistmist hageja taotleb;

riigilõiv 945 000 krooni on 0,225% hageja esialgsest pakkumisest kinnistu omandamiseks;

riigilõivu kehtestavad sätted näevad praegusel juhul ette minimaalse lõivu tsiviilasja hinnalt.

Kuigi eelneva alusel saab 945 000 krooni suurust lõivu pidada objektiivselt mõistlikuks ja senises

kohtumenetluses ei ole tõstatatud asjaolusid, mille järgi oleks lõiv ülemäära suur, ei tarvitse sellise

lõivu maksmise kohustus olla osal juhtudel mõõdukas. Kuna menetlusabi andmisel isiku

majandusliku olukorraga arvestamise eesmärgiks on ühtlasi vältida olukordi, kus kõrged

menetluskulud saaksid takistuseks isiku õiguste tõhusale kaitsele, tagab menetlusabi andmise

võimalus seeläbi igal konkreetsel juhul tasutava riigilõivu mõõdukuse.

18.2. TsMS § 183 lg 1 ei taga kõigil võimalikel juhtudel kaebeõiguse tõhusat teostamist ning võib

olla vastuolus PS §-dega 13 ja 14, § 15 lg-ga 1 ja § 24 lg-ga 5. Vastuolu ei pruugi aga ilmneda selles

kohtuasjas põhjusel, et hageja on majanduslikult võimeline maksma lõivu menetlusabita.

Kaalumisõiguseta menetlusabi saamise võimatus apellatsioonkaebuse esitamiseks vajaliku lõivu

tasumisel võib olla ebaproportsionaalne piirang PS § 24 lg 5 järgse põhiõiguse teostamiseks.

VAIDLUSALUSED SÄTTED

19. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (RT I 2005, 26, 197; 30.12.2010, 2) § 183 "Juriidilisele

isikule ja pankrotivõlgnikule menetlusabi andmise piirangud" lg 1:

"(1) Juriidilistest isikutest võib menetlusabi oma eesmärkide saavutamiseks taotleda üksnes

tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja kantud või sellega

võrdsustatud mittetulundusühing või sihtasutus, mille asukoht on Eestis või mõnes muus Euroopa

Liidu liikmesriigis, kui taotleja põhistab, et ta taotleb menetlusabi keskkonnakaitse või tarbijakaitse

valdkonnas või muud ülekaalukat avalikku huvi arvestades paljude inimeste seadusega kaitstud

õiguste võimaliku kahjustamise vältimiseks ja ta ei suuda eeldatavasti menetluskulusid oma vara

arvel katta või suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena. Muule välismaisele juriidilisele

isikule antakse menetlusabi üksnes välislepingu alusel."

20. Riigilõivu seaduse (RT I 2006, 58, 439; 22.12.2010, 1) § 56 "Hagiavalduse, avalduse ja

kaebuse läbivaatamine" lg-d 1 ja 19:

"(1) Hagiavalduse esitamisel tasutakse riigilõivu lähtuvalt hagihinnast käesoleva seaduse lisa 1 järgi

või kindla summana.

[---]

(19) Tsiviilasjas tehtud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu

sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades

apellatsioonkaebuse ulatust."

"Lisa 1 riigilõivuseaduse juurde

RIIGILÕIVU TÄISMÄÄRAD AVALDUSE ESITAMISE EEST TSIVIILKOHTU-

MENETLUSES (KROONIDES)

[---]

Tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni on riigilõivu täismäär 3 protsenti tsiviilasja hinnast,

kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni."

ÜLDKOGU SEISUKOHT

21. Kõigepealt käsitleb üldkogu kaebuse eset ja määrab asjassepuutuvad normid (I) ning seejärel

riivatava põhiõiguse (II). Järgmisena annab üldkogu hinnangu tasumisele kuuluva riigilõivu määra

põhiseaduspärasusele (III) ja eraõiguslikule juriidilisele isikule apellatsioonkaebuselt riigilõivu

tasumiseks menetlusabi andmata jätmise põhiseaduspärasusele (IV). Seejärel lahendab üldkogu

määruskaebuse ja annab juhised eraõiguslike juriidiliste isikute menetlusabi taotluste

lahendamiseks (V).

I. Kaebuse ese ja asjassepuutuvad normid

22. Hageja on palunud mõista kostjalt välja 31 500 000 krooni põhivõlana ja lisaks viivise. Maakohus

jättis hagi rahuldamata.

Seejärel esitas hageja apellatsioonkaebuse, millelt ta riigilõivu ei maksnud, vaid palus menetleda

kaebust lõivuta, jättes seejuures kohaldamata riigilõivu ette nägeva regulatsiooni või alternatiivselt

hagejale menetlusabi andmist mittevõimaldava regulatsiooni. Ringkonnakohus hagejat lõivu

maksmise kohustusest ei vabastanud ega andnud talle menetlusabi ning kohustas hagejat maksma

apellatsioonkaebuselt riigilõivu 945 000 krooni.

Riigikohtule esitatud määruskaebuses palub hageja ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue

määruse, millega võtta apellatsioonkaebus menetlusse riigilõivu juurde nõudmata või anda talle selles

ulatuses menetlusabi.

23. Ringkonnakohtu määrus on TsMS § 191 lg 1 esimese lause järgi vaidlustatav osas, milles jäeti

rahuldamata hageja menetlusabi taotlus.

24. Seadus võimaldab juriidilisel isikul saada menetlusabi tsiviilkohtumenetluses üksnes erandlikult.

Nii võib TsMS § 183 lg 1 esimese lause järgi menetlusabi taotleda üksnes mittetulundusühing või

sihtasutus, mis on kantud tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja või

on sellega võrdsustatud ja taotleb menetlusabi keskkonnakaitse või tarbijakaitse valdkonnas või muud

ülekaalukat avalikku huvi arvestades paljude inimeste seadusega kaitstud õiguste võimaliku

kahjustamise vältimiseks. Lisaks peavad menetlusabi andmiseks olema täidetud ka üldised eeldused,

mh peavad isikul olema majanduslikud raskused menetluskulude katmisel (TsMS § 181 lg 1 p 1

ja § 183 lg 1 esimene lause) ja menetluses osalemine peab olema tõenäoliselt edukas (TsMS § 181

lg 1 p 2). Piiratud ulatuses võib menetlusabi TsMS § 183 lg 2 järgi saada pankrotivõlgnik.

Üldkogu arvates tuleneb seadusest üheselt, et äriühingule, kes ei ole pankrotivõlgnik, ei ole

menetlusabi saamise võimalust vähemalt riigilõivust osalise või täieliku vabastamise näol ette nähtud.

Seega ei saa ka hageja seaduse järgi taotleda enda vabastamist apellatsioonkaebuselt tasumisele

kuuluva riigilõivu tasumisest. Üldkogu saab aga kontrollida hagejale menetlusabi andmisest

keeldumise põhiseaduspärasust.

25. Kohtu poolt algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks on kontrollimiseks

esitatud sätte asjassepuutuvus (PSJKS § 14 lg 2 esimene lause). Riigikohtu praktika kohaselt on

asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt nt Riigikohtu üldkogu

22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 10). Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus

peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral

(vt nt Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-5-

02, p 15).

26. Seaduses puudub säte, mis otsesõnu keelaks just aktsiaseltsile või üldisemalt äriühingule

menetlusabi andmise. Üldkogu arvates on sätteks, mis takistab hagejale praeguses menetluses

soovitud menetlusabi andmist, TsMS § 183 lg 1 esimene lause, kuna see näeb ette, et juriidilistest

isikutest antakse menetlusabi üksnes kindlatele kriteeriumitele vastavatele mittetulundusühingutele ja

sihtasutustele. Üldkogu hinnangul ei ole kontrolliobjekti vaja hõlmata TsMS § 183 lg 1 teist lauset,

mis piirab menetlusabi andmist välismaistele juriidilistele isikutele, ja § 183 lg-t 2, mis reguleerib

menetlusabi andmist pankrotivõlgnikule.

Kuna vaidluse all on menetlusabi mittevõimaldamine apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest

(sh osaliseks) vabastamiseks, piirdub regulatsiooni põhiseaduspärasuse kontroll sellega. Üldkogu

arvates ei ole mõistlik kitsendada kontrolliobjekti aktsiaseltside ega äriühingutega. Kui menetlusabi

peaksid põhiseaduse järgi saama äriühingud, kes taotlevad seda oma majanduslike eesmärkide

realiseerimiseks tsiviilkohtumenetluses, peaks sama laienema ka teistele eraõiguslikele juriidilistele

isikutele, nagu mittetulundusühingud (nt korteriühistud) ja sihtasutused, mis ei vasta TsMS § 183 lg 1

esimese lause kriteeriumitele. Selliselt piiritleb üldkogu kontrolliobjekti kõigi Eesti eraõiguslike

juriidiliste isikutega, kes ei vasta TsMS § 183 lg 1 esimeses lauses loetletud kriteeriumitele.

27. Üldkogu nõustub tsiviilkolleegiumi 19. oktoobri 2010. a määruse seisukohaga, et ringkonnakohtu

määrus ei ole vaidlustatav osas, milles kohustati hagejat tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu

945 000 krooni. Määruskaebuse esitamine ringkonnakohtu määruse peale peab TsMS § 696 lg 1

esimese lause järgi olema seadusega lubatud, st seaduses peab sisalduma konkreetne norm, mis annab

määruskaebuse esitamise õiguse.

Määruse peale, millega kohus jätab menetlusosalise taotluse või kaebuse käiguta ja annab

menetlusosalisele riigilõivu tasumiseks täiendava tähtaja, s.o tähtaja puuduse kõrvaldamiseks

(vt TsMS § 147 lg 1 kolmas lause, § 3401), menetlusosalise määruskaebuse esitamise õigust seaduses

ette nähtud ei ole.

28. Kui menetlusosaline ei nõustu puuduste kõrvaldamisega ja nõutud riigilõivu ei maksa, jäetakse

kaebus TsMS § 3401 lg 2 esimese lause (samuti § 147 lg 1 kolmanda lause ja § 637 lg 1 p 3) järgi

menetlusse võtmata ja tagastatakse. Selle määruse peale saab hageja TsMS § 3401 lg 2 teise lause ja

apellatsioonkaebuse korral ka TsMS § 638 lg 9 järgi esitada määruskaebuse, mille lahendamisel

kontrollitakse ka puuduste kõrvaldamise määruse õigsust.

Kui menetlusosaline, kellelt nõutakse riigilõivu tasumist, lõivu suurusega ei nõustu, kuid maksab

lõivu menetluse jätkumise huvides siiski ära, saab ta TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 alusel nõuda

enamtasutud riigilõivu tagastamist. Tagastamisest keeldumise korral on taotlejal selle peale

TsMS § 150 lg 8 tingimustel ka määruskaebuse esitamise õigus.

Määruskaebuse saab menetlusosaline TsMS § 136 lg 5 tingimustel esitada ka tsiviilasja hinna

kindlaksmääramise määruse peale.

29. Eelneva (vt otsuse p-d 27, 28) põhjal tuleks hageja määruskaebus osas, milles ta taotleb

ringkonnakohtu määruse tühistamist 945 000 krooni tasumise kohustuse osas, jätta TsMS § 682 lg 1

ja § 695 alusel (nende koostoimes) läbi vaatamata. Seda kinnitab ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

senine praktika (vt nt Riigikohtu 14. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8). Üldkogu

leiab, et riigilõivu nõudmise määruse kui puuduse kõrvaldamise määruse peale määruskaebuse

esitamise õiguse puudumine ei ole iseenesest põhiseadusega vastuolus.

Üldkogu arvates saab hageja määruskaebuse erandlikult ka selles osas siiski läbi vaadata.

30. Seadusandja on näinud menetlusosalisele ette kaebeõiguse määruse peale, millega keeldutakse

talle menetlusabi andmast, ning üldkogu saab kontrollida menetlusabi regulatsiooni

põhiseaduspärasust (vt otsuse p-d 23, 24).

Riigikohus on lugenud õigusselguse tagamise eesmärgil asjassepuutuvaks ka need sätted, mis on

tihedas seoses vaidlustatud normiga ning võivad kehtima jäädes tekitada ebaselgust õigusliku

tegelikkuse suhtes (vt nt Riigikohtu 1. oktoobri 2007. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas

nr 3-4-1-14-07, p 12). Tulenevalt PS § 15 lg-st 2 peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama

kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused (vt ka Riigikohtu

üldkogu 8. juuni 2009. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-7-08, p 21). Seejuures on

konkreetse normikontrolli eesmärk teenida eelkõige põhiõiguste kandjast menetlusosalise huve

(Riigikohtu 28. mai 2008. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-4-08, p 15).

Hindamaks apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluvast riigilõivust menetlusabi korras vabastamise

regulatsiooni põhiseaduspärasust, tekib paratamatult küsimus, kas riigilõiv, mille tasumiseks

menetlusabi taotletakse, on põhiseaduspärane. Ebamõistlik oleks esmalt kontrollida põhiseaduse

aspektist, kas hageja peab saama menetlusabi 945 000 krooni tasumiseks, ja seejärel võimalikus

teises menetluses, kas sellise lõivu nõudmine on üldse põhiseaduspärane, eriti kui hageja on nõutava

lõivu põhiseaduspärasuse varem vaidlustanud. Üldkogu arvates on apellatsioonkaebuselt tasumisele

kuuluva riigilõivu ja selle tasumiseks menetlusabi välistav regulatsioon olemuslikult lahutamatult

seotud. Seetõttu on erandlikult võimalik kontrollida ka hageja apellatsioonkaebuselt nõutava

riigilõivu määra kooskõla põhiseadusega.

31. Kuna kontrollida saab nõutava riigilõivu määra kooskõla põhiseadusega, saab erandlikult

lahendada ka hageja määruskaebuse ringkonnakohtu määruse peale osas, milles hagejat kohustati

tasuma riigilõivu 945 000 krooni. Seega tuleb kaevatav ringkonnakohtu määrus läbi vaadata

tervikuna. Üldkogu rõhutab, et tunnustab riigilõivu nõudmise määruse peale kaebeõigust üksnes

olukorras, kus kaevatud on lisaks menetlusabi andmisest keeldumise peale ning nii menetlusabi

andmisest keeldumine kui ka tasumisele kuuluv lõivu määr võivad olla põhiseadusega vastuolus.

Apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust saab ringkonnakohus ise

kontrollida lõivu nõudes. Korralises kaebemenetluses saab lõivu põhiseaduspärasust kontrollida

üksnes kaebuse tagastamise või enamtasutud riigilõivu tagastamisest keeldumise peale kaevates

(vt otsuse p 28).

32. Üldkogu nõustub tsiviilkolleegiumi määruses märgituga, et asja hind apellatsioonimenetluses on

TsMS § 124 lg 1 esimese lause ning § 137 lg 1 järgi vähemalt põhinõude summa 31 500 000 krooni.

Hagiavalduse esitamisel tasutakse RLS § 56 lg 1 järgi riigilõivu lähtuvalt hagihinnast sama seaduse

lisa 1 järgi või kindla summana. Riigilõivuseaduse lisa 1 järgi on tsiviilasja hinna puhul üle

10 000 000 krooni riigilõivu täismäär 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni.

Tsiviilasja hind (hagi hind) maakohtus oli 31 500 000 krooni. Sellelt tuli viidatud sätete järgi

maakohtus tasuda riigilõivu 945 000 krooni. Apellatsioonkaebuselt tuleb RLS § 56 lg 19 järgi maksta

samuti riigilõivu 945 000 krooni.

Seega tuleb hagejal maksta apellatsioonkaebuselt selle esitamise ajal kehtinud seaduse järgi riigilõivu

945 000 krooni, nagu leidis õigustatult ka ringkonnakohus.

33. Riigilõivu tasumise kohustuse põhiseaduspärasuse hindamisel on asjassepuutuvad sätted, millest

tuleneb hagejale kohustus maksta apellatsioonkaebuselt riigilõivu 945 000 krooni. Riigilõivu

tasumise kohustus ei tulene iseenesest asja hinna määramise sätetest, kuna need ei näe eraldiseivalt

ette lõivu maksmise kohustust ega lõivumäära, st üldkogu ei loe asjassepuutuvaks TsMS § 124 lg 1

esimest lauset, § 133 lg-t 1 ega § 137 lg-t 1. Konkreetset lõivu ei näe apellatsioonkaebuselt ette ka

TsMS § 139 lg 2 p 3 ja lg 3. Konkreetse normikontrolli raames ei kontrolli üldkogu riigilõivude

põhiseaduspärasust tervikuna ega hagiavalduselt maakohtus makstava riigilõivu suuruse

põhiseaduspärasust.

Apellatsioonkaebuselt asja hinnast sõltuva konkreetse riigilõivu maksmise kohustuse näevad ette

RLS § 56 lg-d 1 ja 19 ning lisa 1 viimane lause. Need sätted loebki kolleegium koostoimes

asjassepuutuvaks osas, milles need nägid ette kohustuse tasuda tsiviilasjas hinnaga üle

10 000 000 krooni apellatsioonkaebuselt riigilõivu 3% asja hinnast. Üldkogu ei pea põhjendatuks

kontrollida üksnes 945 000 krooni suuruse lõivu tasumise põhiseaduspärasust 31 500 000 krooni

suuruse hinnaga asja puhul. See oleks vastuolus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse efektiivsuse

põhimõttega, sest jätaks võimaluse vaielda eraldi iga riigilõivuseaduse lisa 1 viimase lause alla

sattuva lõivu suuruse põhiseaduspärasuse üle, mida üldkogu ei pea mõistlikuks. Kontrolli ei takista ka

riigilõivuseaduse lisa 1 viimase lause osa, mis piirab nõutava riigilõivu suuruse 1 500 000 krooniga.

34. Eelneva põhjal loeb üldkogu asjassepuutuvaks TsMS § 183 lg 1 esimese lause osas, milles see

välistab menetlusabi andmise tsiviilkohtumenetluses apellatsioonkaebuselt ettenähtud riigilõivu

tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks sätte tingimustele mittevastavale Eesti eraõiguslikule

juriidilisele isikule, ning sellega lahutamatult seotud regulatsioonina ka RLS § 56 lg-d 1 ja 19 ja lisa 1

viimase lause nende koostoimes osas, milles need näevad ette kohustuse tasuda tsiviilasjas hinnaga

üle 10 000 000 krooni apellatsioonkaebuselt riigilõivu 3% asja hinnast.

35. Üldkogu leiab, et saab hagejale menetlusabi andmise regulatsiooni põhiseaduspärasust kontrollida

hageja majanduslikku seisundit kindlaks tegemata. Seda põhjendab muu hulgas asjaolu, et tasumisele

kuuluva riigilõivu põhiseaduspärasuse samaaegse kontrolli tõttu ei ole selge, millisest lõivust

vabastamise eelduste täitmist hageja põhistama peaks. Seega lahendab üldkogu küsimuse, kas

hagejale peab põhimõtteliselt olema avatud võimalus menetlusabi taotleda. Vastates sellele

küsimusele jaatavalt, jätab üldkogu menetlusabi andmise eelduste täitmise ringkonnakohtu

kontrollida.

II. Riivatav põhiõigus

36. Maakohtu otsuse vaidlustamine ringkonnakohtus on PS § 24 lg-s 5 sisalduva õiguse

realiseerimine kaevata enda kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi

kõrgemalseisvale kohtule. Põhiseaduse § 24 lg 5 eesmärgiks on tagada kohtulahendi kontroll, et

vältida eksimusi ja vigu kohtulahendites (vt nt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus põhiseaduslikkuse

järelevalve asjas nr 3-4-1-20-07, p 18).

Isikuliselt kaitsealalt on PS § 24 lg 5 järgne edasikaebeõigus kõigi ja igaühe õigus. Põhiseaduse § 24

lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigus laieneb selle olemusest tulenevalt PS § 9 lg 2 alusel ka juriidilistele

isikutele, olles seejuures õigusriigi printsiibi osaks.

PS § 24 lg 5 esemelise kaitseala alla paigutub eelkõige õigus esimese astme kohtus tehtud lahendi

peale edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule.

37. Õiguskantsler peab asja raames vajalikuks Riigikohtu selget seisukohavõttu PS § 24 lg 5 lauseosa

"seaduses sätestatud korras" tähenduse määramisel. Riigikohtu üldkogul puudub senini PS § 24 lg 5

reservatsiooni kohta selge seisukoht. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on varem

jätnud selles küsimuses seisukoha väljendamata (nt Riigikohtu 25. märtsi 2004. a otsus

põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-1-04, p 21) või leidnud, et PS § 24 lg 5 puhul on

tegemist seadusereservatsioonita põhiõigusega, mis tähendab, et seda põhiõigust võib piirata mõne

muu põhiseadusest tuleneva õiguse või väärtuse kaitseks ja piirang peab olema sätestatud seadusega

(vt Riigikohtu 18. juuni 2010. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-5-10, p 21).

38. Üldkogu hinnangul sisaldub PS § 24 lg-s 5 siiski lihtsa seadusereservatsiooniga edasikaebeõigus.

Põhiseadus, andes igaühele õiguse seadusega sätestatud korras tema kohta tehtud kohtuotsuse peale

kõrgemalseisvale kohtule edasi kaevata, näeb seega ette, et seadusega saab edasikaebeõigust piirata.

Põhiseaduse § 24 lg 5 annab seadusandjale võimaluse seada edasikaebeõigusele seadusega sätestatud

korras nii menetluslikke piiranguid, nagu riigilõivu tasumise kohustus, menetlustähtajad ja kaebuse

esitamise kord kui ka materiaalseid piiranguid, välistades mingit liiki (eelkõige korralduslike)

lahendite edasikaevatavuse põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Sättes väljendatud "seaduses

sätestatud korda" ei ole edasikaebeõiguse puhul võimalik eristada seaduses sätestatud "juhtumist",

"alusest" vms ja üldkogu hinnangul ei ole õiguskantsleri pakutud PS § 24 lg 5 komplitseeritud

tõlgendus veenev ega realiseeritav. Põhiseaduse § 24 lg-st 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada

eranditult kõiki kohtulahendeid ning seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja

mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima (vt ka Riigikohtu 3. juuli

2008. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-10-08, p 10).

39. Kaitseala riive on selle iga ebasoodus mõjutamine (vt nt Riigikohtu 6. märtsi 2002. a otsus

põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-1-02, p 12). Põhiseaduse § 24 lg 5 järgse põhiõiguse

puhul riivab kaebeõigust esmajoones apellatsioonkaebuselt suure riigilõivu ettenägemine. Kui lõivu

tasumiseks menetlusabi võimaluse ettenägemine seaduses avardab kaebeõiguse kasutamise

võimalust, riivab PS § 24 lg 5 järgset põhiõigust aga samuti menetlusabi korras riigilõivu tasumisest

osalise või täieliku vabastamise võimaluse puudumine.

III. Apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivumäära põhiseaduspärasus

40. Alates 1. jaanuarist 2009 tõsteti tsiviilkohtumenetluse riigilõive oluliselt. Kui 1. jaanuarist 2007

kuni 31. detsembrini 2008 tuli tsiviilasja hinna puhul kuni 10 000 000 krooni maksta riigilõivu nii

hagi kui apellatsioonkaebuse esitamisel 157 750 krooni ja üle 11 500 000 krooni suuruse hinna puhul

1,5% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 750 000 krooni, siis alates 1. jaanuarist 2009 olid

riigilõivud 10 000 000 krooni suuruse hinna puhul ligi kaks korda kõrgemad ehk 300 000 krooni ning

üle 10 000 000-kroonise tsiviilasja hinna puhul 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui

1 500 000 krooni. See tähendab kahekordset tõusu nii protsendi kui summa osas. Madalamaid lõive

tõsteti proportsionaalselt veelgi rohkem.

41. Apellatsioonkaebuselt tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni asja hinnast 3% suuruse

riigilõivu tasumise kohustuse (edaspidi ka vaidlusaluse riigilõivu tasumise kohustus) ettenägevad

sätted, st RLS § 56 lg-d 1 ja 19 ja lisa 1, on formaalselt põhiseadusega kooskõlas. Sätted on

Riigikogus vastu võetud nõutava häälteenamusega ja kahtlusteta mõistetavad.

42. Samuti ei ole üldkogul põhjust kahelda selles, et apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise

kohustus on iseenesest kooskõlas PS § 24 lg-ga 5.

43. Küll tuleb kontrollida apellatsioonkaebuselt riigilõivu vaidlusaluses suuruses tasumise kohustuse

materiaalset põhiseaduspärasust. Selleks tuleb määrata PS § 24 lg 5 kaitseala riive lubatavad

eesmärgid ja hinnata riigilõivu kui vahendi proportsionaalsust nende eesmärkide suhtes.

Proportsionaalsuse põhimõttele vastavust kontrollib kohus järjestikku kolmel astmel - kõigepealt

abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajadusel ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk

mõõdukust (vt lähemalt Riigikohtu 6. märtsi 2002. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-

1-1-02, p 15).

44. Üldkogu leidis eespool, et PS § 24 lg 5 näol on tegemist lihtsa seadusereservatsiooniga

põhiõigusega (vt otsuse p 38), st seda saab piirata seadusega igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega

keelatud.

Riigilõivumäär kehtestatakse RLS § 4 lg 1 järgi lähtuvalt toimingu tegemisega kaasnevatest kuludest

(kulupõhimõte). Seega on riigilõivu esmaseks eesmärgiks riigi tehtava avalik-õigusliku toimingu

kulutuste täielik või osaline hüvitamine toimingu osalise poolt (vt ka Riigikohtu üldkogu

22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 24).

Lisaks tuleneb RLS § 4 lg-st 2 võimalus kehtestada riigilõivumäär toimingu eesmärgist, sellest

saadavast hüvest ja kaalukast avalikust huvist lähtuvalt kulupõhimõttest erinevalt. Riigilõivu

regulatsiooni kehtestamise materjalidest nähtub ja menetlusosalised on välja toonud riigilõivu

regulatsiooni eesmärgina täiendavalt menetlusökonoomia. Sarnaselt on EIK määratlenud riigilõivu

eesmärki kui teise poole õigustatud huvi kaitsmist võimalike korvamatute kohtukulude eest ning ka

kohtusüsteemi kaitsmist koormavate kaebuste eest (FC Mretebi vs. Gruusia, taotlus nr 38736/04,

p 48). Eelnõu 194 SE teisel lugemisel põhjendas Riigikogu õiguskomisjoni poolne ettekandja

riigilõivude üldist 2-5 kordset tõstmist seniste ebamõistlikult väikeste riigilõivumääradega ja

vajadusega muuta tsiviilkohtumenetlus n-ö kulupõhiseks, samuti liigsete ja pahatahtlike kaebuste

vältimise ja riigieelarvele täiendavate tulude leidmise vajadusega (XI Riigikogu stenogramm,

3. detsember 2008).

45. Üldkogu arvates saab lugeda põhiseaduse järgi lubatavaks eesmärki, et hagimenetluses kantakse

vähemalt rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste

endi makstavate lõivude arvel (menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu

põhimõte), st teised maksumaksjad ei pea seda menetlust vähemalt üldjuhul finantseerima. Küll ei saa

seda põhimõtet laiendada selliselt, et sarnaselt peaks menetlusosalised tervikuna finantseerima ka

kohtumenetlusi, kus on mängus avalikud huvid, nt lapsi ja perekonda puudutavates vaidlustes,

vaidluseid riigiga või ka nt süüteomenetlusi.

Riigilõivu legitiimseks eesmärgiks põhiseaduse tähenduses on ka menetlusökonoomia, et vältida

põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemist, kuna see võib kaasa tuua kohtusüsteemi

suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul (vt ka Riigikohtu

15. detsembri 2009. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-25-09, p 23).

Legitiimseks ei saa lugeda kohtulõivu võimalikku eesmärki teenida riigile lisatulu ja finantseerida

sellest riigi muid kulutusi, juhul kui lõiv on suurem, kui see on vajalik menetlusosaliste

õigusemõistmise kulutuste kandmise ja menetlusökonoomia tagamiseks. See oleks vastuolus PS §-

st 113 tuleneva lõivu olemusega.

46. Üldkogu hinnangul on vaidlusaluse riigilõivu tasumise kohustus sobivaks abinõuks nii

menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu tagamiseks kui ka

menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks.

Apellatsioonkaebuselt tsiviilasjas hinnaga üle 10 000 000 krooni asja hinnast 3% suuruse riigilõivu

tasumise nõude kehtestamine teenib kahtluseta menetlusökonoomia huve, kuna selline kõrge

kohtusse pöördumise finantspiirang võib hoida ära kergekäeliselt esitatud apellatsioonkaebused ja

menetluslike õiguste suure piiratuse korral on tõenäoline tsiviilasjade lahendamisel säästlikum ja

kiirem kohtusüsteem. Samuti tagab apellatsioonkaebuselt sellises määras riigilõivu tasumine

ilmselgelt tsiviilasjade hagimenetluses menetlusosaliste osavõtu õigusemõistmise kulutuste

kandmisest.

47. Üldkogu hinnangul on vaidlusaluse riigilõivu tasumise kohustus ka vajalik abinõu nii

menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu tagamiseks kui ka

menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks.

Isikut vähem koormavaks, kuid mainitud eemärkidel sama efektiivseks abinõuks ei oleks üldkogu

hinnangul ei kohtunike arvu suurendamine ega võimalus laiendada riigi abi menetluskulude

kandmiseks.

2008. aastal oli maakohtutes lahendatud tsiviilasjade keskmine menetlusaeg 236 päeva, 2009. aastal

oli vastav näitaja 189 päeva ning 2010. aasta I poolaastal 180 päeva, millest justiitsminister järeldas,

et lõivud on täitnud oma menetlusökonoomilist eesmärki. Olemasolev statistika kohtusse

pöördumiste kohta ei võimalda üldkogu hinnangul siiski tõsikindlalt väita, et tõstetud riigilõivudega

oleks praktikas kaasnenud oluline menetlusökonoomia. Praeguste andmete kohaselt

(Justiitsministeeriumi kodulehelt nähtuv menetlusstatistika 2007.-2010. a I poolaasta kohta) ei saa

väita, et kohtusse pöördumiste arv või apellatsiooniastmesse edasi kaevatud asjade osakaal oleks

märkimisväärselt vähenenud. Samas puudub eraldi statistika üle 10 000 000 krooni suuruse

hagihinnaga apellatsiooniastmesse edasikaevatud tsiviilasjade kohta. Siinkohal möönab üldkogu, et

majanduslanguse tõttu hüppeliselt suurenenud õigusvaidluste kohtusse ja eriti teise kohtuastmesse

jõudmine on võinud olla kõrgete lõivude tõttu pärsitud, st et lõive tõstmata olnuks kohtuasjade arv

ilmselt suurem. Samas on tõenäoliselt oluliselt suurenenud ka kohtute töökoormus erinevate

menetlusabi taotluste ja neile esitatud kaebuste lahendamise, samuti menetluskulude (sh lõivude)

vastaspoolelt väljamõistmise asjade vaidlustamise tõttu.

48. Üldkogu hinnangul ei saa vaidlusaluse riigilõivu tasumise kohustust aga pidada mõõdukaks

abinõuks ei menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtte järgimiseks

ega menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks.

48.1. Üldkogu arvates kaalub kohtuotsuse peale edasikaebeõiguse tagamise vajadus

menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgid

üles, kui sääst menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtt õigusemõistmise kulutuste

kandmisest saavutatakse sellega, et isikul puudub üldse tõhus võimalus oma põhiõigusi kohtus

kaitsta. Õiguskantsler on õigesti leidnud, et kui eesmärgiks on vältida liigseid ja pahatahtlikke või

ilmselt põhjendamatuid apellatsioonkaebusi, ei tohiks seadusandja luua lõivude kehtestamisega

olukorda, kus välistatakse ka kaheldavate või vaieldavate apellatsioonkaebuste esitamine. Kohtu

poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. Iga edasikaebe

põhiõigust riivav abinõu vajab seega mõistlikku ja kaalukat põhjendust.

48.2. Abinõu kaalukuse ja mõistlikkuse aspektist ei saa luua ühest seost sellega, et mida suurem on

hageja nõue ja hagi rahuldamisel eeldatavalt saadav kasu, seda suuremad on üldjuhul hagihinnast

lähtuvad kulud sellise nõude menetlemiseks kohtus, nagu väidab justiitsminister. Riigilõiv on küll

väiksemate nõuete puhul proportsionaalselt kõrgem kui suuremate nõuete puhul, kuid oletatavasti

katab kõrgemate hagihindadega asjades riigilõiv küllaldaselt ja vahest isegi ületab vaidluste tegeliku

ressursi kulu (vt ka rahandusministri arvamus).

Olukorras, kus riik on näinud üle 10 000 000 krooni suuruse tsiviilasja hinna puhul ette kohustuse

tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 3% asja hinnast, võib selline kohustus tähendada, et

isikul puudub tegelik võimalus oma kaalukaid põhiõigusi kohtus kaitsta, st et kahjustatud on

edasikaebeõiguse tuum ja olemus. Edasikaebeõiguse riive ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et

apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb hagi esitamisel juba tasutud lõiv samas ulatuses teist korda

tasuda (vt ka Riigikogu põhiseaduskomisjoni arvamus), st et tegelikult tuleb hagejal asja

apellatsiooniastmesse viimiseks (hagi rahuldamata jätmise korral) tasuda hagilt riigilõivu kokku 6%

asja hinnast.

48.3. Abinõu mõistlikkuse ja kaalukuse osas on vaja hinnata ka ühiskonnaolusid, st majanduslikku

ruumi, kus õiguslik regulatsioon toimib. Eesti riigilõivude määrade puhul on oluline märkida, et

Eestis on vähemalt rahaliste nõuete puhul Euroopa Liidu riikidest proportsionaalselt kõrgeimad

kohtukulud, sh lõivud, moodustades ca 12,3% nõudest, võrrelduna nt Prantsusmaa 2,7, Soome 3,06,

Leedu 6 või Läti 6,4%-ga nõudest (Maailmapanga raport Doing Business 2011, riikide raportite

põhjal; http://www.doingbusiness.org/). Mõistlikku ja kaalukat põhjendust ka Euroopa mastaabis

erakordsete riigilõivude kehtestamiseks seadusandja esile toonud ei ole. Ka Riigikogu õiguskomisjon

leiab, et kehtivad riigilõivumäärad, eriti just tsiviilkohtumenetluses, vajavad põhjalikku analüüsimist

ja kindlasti ka korrigeerimist, mööndes, et paljudel juhtudel võib tasumisele kuuluv riigilõivumäär

olla oma suuruse tõttu ebaproportsionaalne piirang PS § 24 lg-s 5 ja ka § 15 lg-s 1 sätestatud

põhiõiguste realiseerimisel. Sarnaselt leidis rahandusminister, et riigilõivu suurus ei tohi olla

väljasuretava iseloomuga.

Praeguses kohtuasjas apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu määra saab üldkogu

hinnangul pidada siinses regioonis ja majanduslikus olukorras selliseks, mida tuleb lugeda

ebamõõdukaks edasikaebeõiguse piiranguks.

48.4. Kuna apellatsioonilõiv on tsiviilasjade hagimenetluses sama suur kui esimeses kohtuastmes

tasutav lõiv, saab üldkogu edasikaebeõiguse riive mõõdukuse kaalumisel arvesse võtta ka EIK

praktikat EIÕK kohaldamisel kohtule juurdepääsuõiguse kohta.

EIK on selgitanud, et kohtusse pöördumise piirangud, mis on puhtalt rahalise iseloomuga ja ei

puuduta hagi või kaebuse sisu või eeldatavat edu, peavad õigluse huvides saama erilise tähelepanu

osaliseks (Paykar Yev Haghtanak LTD vs. Armeenia, taotlus nr 21638/03, p 45). Kuigi EIK on

mitmes lahendis leidnud, et kohustus maksta riigilõivu vastavalt nõude suurusele ei ole iseenesest

vastolus EIÕK art 6 lg-ga 1, tuleb sellise riigilõivu mõistlikkust (kas konkreetne riigilõivu summa on

kohtu poole pöördumise õigust olemuslikult kahjustanud või mitte) hinnata iga üksiku kohtuasja

asjaolude valguses, pidades silmas ka kohtusse pöörduja võimet riigilõivu tasuda ning menetluse

staadiumi, milles riigilõivu tasumist nõutakse (Kreuz vs. Poola, taotlus nr 28249/95, p 60; Teltronic-

Catv vs. Poola, taotlus nr 48140/99, p 48; FC Mretebi vs. Gruusia, taotlus nr 38736/04, p 41;

Weissmann jt vs. Rumeenia, taotlus nr 63945/00, p 37, jt). Ka EIK on oma praktikas juhtinud

tähelepanu sellele, et hagi esitamiseks nõutud liiga kõrge lõiv võib kaudselt sundida hageja hagist

loobuma ning jätta hageja sellega ilma õigusest õiglasele kohtumõistmisele (Weissmann jt vs.

Rumeenia, p-d 39-40). Ka on EIK öelnud, et argument, et juriidilisel isikul peaksid olema vahendid

riigilõivude maksmiseks, on puhtalt hüpoteetiline (Paykar Yev Haghtanak Ltd vs. Armeenia, p 49).

49. Eelnevast lähtudes olid RLS § 56 lg-d 1 ja 19 ning lisa 1 viimane lause koostoimes

põhiseadusvastased ega kuulu kohaldamisele osas, milles apellatsioonkaebuselt tsiviilasja hinna

puhul üle 10 000 000 krooni on ette nähtud tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem

kui 1 500 000 krooni.

Praeguses asjas puudub võimalus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevad normid kehtetuks, sest

alates 1. jaanuarist 2011 kehtib uus riigilõivuseadus (RT I 2010, 21, 107).

50. Tulenevalt edasikaebeõiguse ebaproportsionaalse riive kindlakstegemisest ei pea üldkogu

vajalikuks käsitleda võimalikke muude põhiõiguste, nagu ettevõtlusvabaduse (PS § 31) või

omandiõiguse (PS § 32) riiveid.

51. Hindamaks menetlusabi regulatsiooni põhiseaduspärasust ja lahendamaks esitatud

määruskaebuse, tuleb määrata kindlaks ka riigilõivu summa, mille hageja peab oma nõudelt tasuma

(vt ka nt Riigikohtu üldkogu 2. juuni 2008. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-19-

07, p 32; üldkogu 14. aprilli 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-59-07, p-d 43-45). Kohtul on

seejuures konkreetse kohtuasja menetlemise raames, sh talle esitatud kaebuse lubatavuse hindamisel,

ulatuslikud võimalused kontrollida asjassepuutuvate menetlusnormide põhiseaduslikkust, kõrvaldada

kõik põhiseadusvastased menetluspiirangud ja tagada isikule tõhus kohtulik õiguskaitse

(vt ka Riigikohtu 11. novembri 2010. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-14-10,

p 12).

Üldkogu määrab riigilõivuks, mille hageja peab apellatsioonkaebuselt tasuma, 19 173 eurot 49 senti

(300 000 krooni). Selline summa vastab RLS lisa 1 tabeli viimasele reale, st tegemist on tabelijärgse

maksimumlõivuga ja RLS lisa 1 viimasele lausele lähima (seaduse) regulatsiooniga. Üldkogu

arvestab seejuures, et hageja on juba tasunud hagilt riigilõivu 945 000 krooni ja eelduslikult katab

selline lõiv RLS § 4 lg 1 järgi nii kohtulahendi tegemisega kaasnevad kulud (riigilõivu kulupõhimõte)

kui tagab ka menetlusökonoomia põhimõtte järgimise.

IV. Eraõiguslikule juriidilisele isikule apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumiseks menetlusabi

andmata jätmise põhiseaduspärasus

52. Üldkogu leidis eespool (vt otsuse p 51), et hageja peab tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu

19 173 eurot 49 senti (300 000 krooni). Olgugi et selline riigilõiv on objektiivselt põhiseaduspärane,

ei pruugi ka selle tasumine olla hagejale subjektiivselt majanduslikult võimalik. Seetõttu tuleb

kontrollida, kas hagejale menetlusabi andmise mittevõimaldamine lõivu tasumisest osaliselt või

täielikult vabastamiseks on põhiseaduspärane.

53. Üldkogul ei ole põhjust kahelda, et menetlusabi andmise välistav TsMS § 183 lg 1 esimene lause

on formaalselt põhiseadusega kooskõlas. Säte on Riigikogus vastuvõetud nõutava häälteenamusega ja

kahtlusteta mõistetav.

54. Üldkogu leidis eespool, et PS § 24 lg 5 näol on tegemist lihtsa seadusereservatsiooniga

põhiõigusega (vt otsuse p 38), st seda saab piirata seadusega igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega

keelatud.

Samuti leidis üldkogu, et apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise nõude legitiimsed eesmärgid on

menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte ja menetlusökonoomia

(vt otsuse p 45). Menetlusabi võimaldamine soodustab iseenesest edasikaebeõigust, kuna riik on selle

võimaluse ette näinud vastukaaluks riigilõivude kehtestamisest tulenevale edasikaebeõiguse riivele.

Selle eesmärgiks on võimaldada eelkõige puudust kannatavatele isikutele juurdepääs

kohtumenetlusele ja seeläbi kaitsta oma õigusi kohtumenetluses. Menetlusabi andmise võimaluse

puudumine aga kannab üldkogu arvates üldjoontes sama eesmärki apellatsioonkaebuselt riigilõivu

tasumise kohustuse ettenägemisega: tagada riigieelarvevahendite säästlik avalikke huve arvestav

kasutamine ehk sisuliselt menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtt ja

menetlusökonoomia. Üldkogu hinnangul on need eesmärgid eespool märgitut (vt otsuse p 45)

arvestades legitiimsed.

55. Üldkogu hinnangul on regulatsioon, mis välistab Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule

menetlusabi andmise tsiviilkohtumenetluses apellatsioonkaebuselt ettenähtud riigilõivu tasumisest

täielikult või osaliselt vabastamiseks, sobivaks abinõuks nii menetlusosaliste õigusemõistmise

kulutuste kandmisest osavõtu tagamiseks kui ka menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks.

Eraõigusliku juriidilise isiku võimatus saada apellatsioonkaebuse esitamiseks riigilõivu tasumisest

vabastamiseks menetlusabi vähendab kindlasti kergekäeliste apellatsioonkaebuste esitamist ja

menetluslike õiguste suure piiratuse korral on tõenäoline säästlikum ja kiirem kohtusüsteem

tsiviilasjade lahendamisel. Samuti tagab vältimatu apellatsioonkaebuselt riigilõivu maksmise

kohustus menetlusosaliste osavõtu õigusemõistmise kulutuste kandmisest.

56. Üldkogu hinnangul on regulatsioon, mis välistab Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule

menetlusabi andmise tsiviilkohtumenetluses apellatsioonkaebuselt ettenähtud riigilõivu tasumisest

täielikult või osaliselt vabastamiseks ka vajalik abinõu menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks. Küll

ei ole menetlusabi andmise välistamine menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest

osavõtu eesmärgi saavutamisel vajalikuks abinõuks, kuna sama tulemuse annab riigilõivu

osamaksetena tasumise võimaldamine, mis oleks isikut vähem koormav.

57. Üldkogu arvates ei saa regulatsiooni, mis välistab Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule

menetlusabi andmise tsiviilkohtumenetluses apellatsioonkaebuselt ettenähtud riigilõivu tasumisest

täielikult või osaliselt vabastamiseks pidada mõõdukaks abinõuks menetlusökonoomia eesmärgi

täitmiseks.

57.1. Kui hinnata eraõiguslikule juriidilisele isikule oma majandushuvide realiseerimiseks

menetlusabi andmise välistamise põhiseaduspärasust lahus riigilõivude määradest, võib jõuda

tulemuseni, et apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmise välistamine on

mõõdukas edasikaebeõiguse riive. Põhimõtteliselt saab nõustuda justiitsministriga, et vähemalt

äriühingu õigussubjektsus on seotud piisava vara olemasoluga, nii et õiguskorras tunnustatakse

äriühingu olemasolu põhimõtteliselt üksnes juhul, kui ta on suuteline oma eesmärke ja ülesandeid

täitma omal jõul, mistõttu juriidiline isik peab teatavas mõttes võtma enda peale oma tegevusega

seotud majandusriski, mis jääb ainuüksi tema enda kanda, sh ka kohtumenetluses. Samuti saab

põhimõtteliselt nõustuda Riigikogu õiguskomisjoniga, kelle arvates on TsMS § 183 lg 1 kohtu

kaalutlusõiguseta piirang vajalik ressursi piiratuse tõttu, mis seab seadusandja paratamatult valikute

ette ega võimalda kõigile isikutele menetlusabi anda.

Seega nõustub üldkogu, et iseenesest ei ole riigil kohustust anda majandustegevusega tegelevatele

eraõiguslikele juriidilistele isikutele kohtusse pöördumiseks menetlusabi.

57.2. Samas moodustavad riigilõivu tasumise kohustuse ettenägevad ja eraõiguslikele juriidilistele

isikutele menetlusabi andmist piiravad sätted ühtse regulatsiooni. Seadusandja peab tagama ka

eraõiguslikele juriidilistele isikutele tegeliku võimaluse PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõiguse

kasutamiseks.

On seadusandja otsustada, kas luua süsteem, kus apellatsioonkaebuse riigilõivud on võrdlemisi

kõrged (olles samas siiski põhiseaduspärased) ja avada lisaks eraõiguslikele juriidilistele isikutele

avar võimalus saada riigilõivu tasumiseks menetlusabi, või süsteem, kus edasikaebuselt tasutavad

riigilõivud puuduvad või on suhteliselt madalad ning eraõiguslikud juriidilised isikud menetlusabi ei

saa või saavad seda vaid piiratud juhtudel. Viimasel juhul oleks üldkogu arvates tänu juriidiliste

isikute majandusseisu kontrolli ärajäämisele tagatud suurem menetlusökonoomia kui esimese

variandi puhul.

57.3. Ka eraõiguslike juriidiliste isikute (sh äriühingute) puhul tuleb pidada väga kõrgete riigilõivu

määrade puhul otsustavaks tegelikku võimatust edasikaebeõigust realiseerida. Kuigi äriühingu

õigussubjektsus on seotud piisava vara olemasoluga (asutamis- ja kapitalinõuded,

pankrotiregulatsioon), tuleb tema edasikaebevõimalusi hinnates silmas pidada, et äriühingu

normaalne toimimine ja majandustegevus on moonutatud, kui oma õiguste kaitsmiseks kohtus tuleb

enne vaidluse sisulist arutamist müüa ulatuslikult vara, võtta laenu suures ulatuses või riskida

majandusraskustesse sattumisega.

Ka EIK on asunud seisukohale, mille kohaselt on argument, et äriühingul peaksid olema vahendid

riigilõivude maksmiseks, puhtalt hüpoteetiline (vt Paykar Yev Haghtanak Ltd vs. Armeenia, taotlus

nr 21638/03, p 49). Samuti tuleb Euroopa Kohtu praktika kohaselt (Euroopa Kohtu teise koja

22. detsembri 2010. a otsus kohtuasjas C-279/09 DEB Deutsche Energiehandels- und

Beratungsgesellschaft mbH vs. Bundesrepublik Deutschland) Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-

s 47 sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet tõlgendada Euroopa Liidu õiguse kohaldamissfääris

nii, et sellele tuginemine juriidiliste isikute poolt ei ole välistatud ning et selle põhimõtte

kohaldamisel antud abi võib hõlmata eelkõige menetluskulude ettemakse tasumisest vabastamist

ja/või advokaadi õigusabi.

57.4. TsMS § 183 lg 1 menetlusabi andmist välistav piirang ei tohi kahjustada edasikaebeõigust

rohkem, kui see on menetlusökonoomia ja tsiviilasjade hagimenetluses menetlusosaliste

õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgiga põhjendatav. Üldkogu arvates tuleb

olukorras, kus üldine riigilõivude tase on kõrge (vt otsuse p 48), vältimatult võimaldada menetlusabi

vähemalt apellatsioonimenetluse riigilõivude tasumiseks kõigile Eesti eraõiguslikele juriidilistele

isikutele.

Kuigi 31 500 000 krooni suuruse hinnaga tsiviilasjalt 300 000 krooni suuruse riigilõivu tasumise

kohustus on iseenesest põhiseaduspärane, ei saa lugeda mõõdukaks, et selle summa maksmiseks ei

ole hagejal põhimõtteliselt võimalik saada menetlusabi. Tegemist on sedavõrd suure riigilõivuga, et

see võib takistada ka enda majandushuvides tegutsevat äriühingut ebaproportsionaalselt oma õiguste

teostamiseks edasikaebeõigust kasutamast. Sellises olukorras oleks ebamõistlik hakata hindama

TsMS § 183 lg 1 põhiseaduspärasust iga kaebajat ja tema majanduslikku seisundit ning tema poolt

tasumisele kuuluvat lõivu arvestades. Seetõttu loeb üldkogu praegust lõivusüsteemi arvestades

apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustuse täitmiseks menetlusabi saamise võimaluse

puudumise Eesti eraõiguslike juriidiliste isikute jaoks ebamõõdukaks ja lubamatuks.

58. Eelneva põhjal tunnistab üldkogu põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 183 lg 1

esimese lause osas, milles see välistab menetlusabi andmise tsiviilkohtumenetluses

apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks sättes nimetatud

kriteeriumitele mittevastavale Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule.

59. Tsiviilkolleegium püstitas ka küsimuse PS § 12 lg 1 esimese lause võimalikust rikkumisest. Kuna

üldkogu leidis, et regulatsioon on põhiseadusvastane PS § 24 lg 5 rikkumise tõttu, ei pea üldkogu

vajalikuks seda kontrollida. Samuti ei pea üldkogu vajalikuks kontrollida regulatsiooni kooskõla

põhiseadusega muude põhiõiguste (eelkõige ettevõtlusvabadus, omand) riivena.

V. Määruskaebuse lahendamine

60. Tulenevalt eelnevast tühistab üldkogu ringkonnakohtu määruse ja saadab asja tagasi samale

ringkonnakohtule menetlusabi taotluse lahendamiseks ja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise

otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

Apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu suuruseks määrab üldkogu 19 173 eurot 49 senti

(300 000 krooni) (vt otsuse p 51).

61. Üldkogu märgib, et n-ö puhtakujulise tsiviilasjana tuleks määruskaebus TsMS § 701 lg 2 alusel

lahendada määrusega. Kuna lahendiga tunnistatakse sätted põhiseadusvastaseks ja kehtetuks, tuleb

asi siiski lahendada otsusega. Seejuures juhindub üldkogu PSJKS § 14 lg-st 3 ja § 57 lg-st 1.

62. Järgmisena peab üldkogu vajalikuks analüüsida, millistel alustel ja korras tuleb ringkonnakohtul

asja uuel läbivaatamisel ja ka teistel kohtutel kuni seadusandja poolt regulatsiooni täpsustamiseni

hinnata Eesti eraõigusliku juriidilise isiku menetlusabi taotlust apellatsioonkaebuselt riigilõivu

tasumiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustikus olulises osas sellekohased normid puuduvad, kuid

üldkogu hinnangul on kas otse või analoogia alusel võimalik kohaldada mitmeid kehtivaid

menetlusabi andmist reguleerivaid sätteid.

62.1. Eraõiguslikule juriidilisele isikule menetlusabi andmisel on võimalik kohaldada TsMS § 181,

mille 1. lõike järgi on menetlusabi andmiseks vajalik kahe üldise eelduse üheaegne olemasolu.

TsMS § 181 lg 1 p 1 kohaselt antakse taotlejale menetlusabi, kui ta ei suuda oma majandusliku

seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või

osamaksetena. TsMS § 181 lg 1 p 2 järgi antakse taotlejale abi siis, kui on piisav alus eeldada, et

kavandatav menetluses osalemine on edukas.

62.2. Eraõigusliku juriidilise isiku puhul tuleb menetlusabi andmisest keeldumise alusena kõne alla

mh TsMS § 182 lg 2 p-s 2 sätestatu, mille järgi ei anta menetlusabi, kui taotleja saab menetluskulud

kanda oma olemasoleva ja suuremate raskusteta müüdava vara arvel, millele saab seaduse kohaselt

pöörata sissenõude. TsMS § 182 lg 2 p 2 sätestab seega kohustuse müüa riigilõivu tasumiseks vara,

mida taotlejal otseselt muuks eesmärgiks vaja ei ole. Kui eraõiguslikul juriidilisel isikul on riigilõiv

võimalik katta suuremate raskusteta müüdava vara arvel, tuleb menetlusabi andmisest keelduda ning

anda tähtaeg riigilõivu tasumiseks. Tähtaeg peab arvestama menetlusabi andmise taotluse

lahendamise aegset turusituatsiooni, st asja müümiseks tuleb anda piisav tähtaeg (vt ka Riigikohtu

31. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-10, p 11).

Üldkogu peab eraõigusliku juriidilise isiku puhul võimalikuks analoogia alusel kohaldada osaliselt ka

TsMS § 183 lg-s 2 sätestatud piirangut. Seega võib menetlusabi taotleda vaid juhul, kui ei saa

eeldada, et riigilõivu kannaks asja suhtes varalist huvi omavad isikud nagu juriidilise isiku liikmed,

osanikud või aktsionärid. Juriidilise isiku kui õigusliku abstraktsiooni taga on osaluse või liikmesuse

kaudu üldjuhul teised isikud, kes vähemalt äriühingute korral on juriidilist isikut puudutavas

kohtumenetluses majanduslikult huvitatud selle kohtuvaidluse tulemustest. Majanduslikku huvi saab

eelkõige eeldada äriühingu osanike ja aktsionäride puhul, aga ka nt korteriühistu liikmete korral. Ka

EIK ei ole välistanud osanikelt täiendavate sissemaksete tegemise nõuet äriühingule määratud

riigilõivu tasumiseks, kui nad oleksid selleks suutelised (vt Teltronic-Catv vs. Poola, 59).

Nt ka Euroopa Kohtu teise koja otsuses kohtuasjas Deutsche Energiehandels- und

Beratungsgesellschaft mbH vs. Bundesrepublik Deutschland leiti, et menetlusabi andmisel võib

arvesse võtta ühingu osanike rahalist suutlikkust ja nende võimalust saada kokku hagi kohtusse

esitamiseks vajalik summa.

62.3. Eraõigusliku juriidilise isiku majandusliku seisundi hindamisel on vaja kaaluda menetlusabi

andmata jätmise majanduslikke tagajärgi isiku jaoks. Normaalse ettevõtluskeskkonna loomine

tähendab mh seda, et juriidiline isik ei pea riigilõivu tasumise kohustuse tõttu arvestama oma õiguste

kohtuliku kaitse korral maksejõuetusse sattumise ohuga. See tähendab, et juriidilise isiku

majandusliku seisundi hindamisel tuleb arvestada lisaks nt tema pangakontol olevale rahale või

muule raskusteta müüdavale varale ka seda, millised on isiku kohustused kolmandate isikute ees.

Sama kehtib ka juriidilise isiku võime kohta võtta riigilõivu tasumiseks laenu, st kui laenu võtmise

tõttu väheneb oluliselt või lõpeb äriühingu krediidikõlblikkus igapäevase majandustegevuse

korraldamiseks laenu abil, ei saa menetlusabi andmise otsustamisel viidata isiku võimalusele võtta

riigilõivu tasumiseks laenu. Kohtumenetluse tarbeks riigilõivu maksmise kohustuse kehtestamine ei

tohi vähemalt üldjuhul kaasa tuua juriidilise isiku lõpetamist, mis tooks omakorda kaasa

nt tööpuuduse suurenemise ja muud negatiivsed majanduslikud tagajärjed.

Menetlusabi taotleja majandusliku seisundi hindamisel on võimalik TsMS § 185 lg 4 järgi lähtuda

majandusaasta aruandest. Samuti on vajaduse korral võimalik lähtuda muudest aktuaalsetest

raamatupidamisdokumentidest, mis tõendavad juriidilise isiku majanduslikku seisu menetlusabi

taotluse esitamise aja seisuga. Menetlusabi taotleja peab asjakohased dokumendid esitama.

62.4. Üldkogu hinnangul on eraõigusliku juriidilise isiku menetlusabi taotluse lahendamisel võimalik

mõne erandiga kohaldada sätteid, mis reguleerivad eelkõige füüsilise isiku menetlusabi taotluse

lahendamist. Nii on kohaldatav nt TsMS § 184 menetlusabi taotluse esitamise ja menetlusabi andmise

jätkuvuse kohta (v.a 5. lõikes sätestatud kohtu õigus küsida teavet menetlusabi saaja

perekonnaliikmete majandusliku seisundi kohta). Menetlusabi taotluse sisule esitatavatest nõuetest on

kohaldatavad TsMS § 185 lg-d 1, 4 ja 5. Samuti tuleb juriidilisel isikul esitada vabas vormis

kokkuvõttev teatis oma majandusliku seisundi kohta, avaldades selle kohta kõik olulised andmed.

Kohaldatavad on TsMS § 186 lg-d 5-8 (v.a perekonnaliikmeid puudutavad sätted) menetlusabi

taotlejalt täiendavate andmete nõudmise ja andmete kontrollimise kohta. Samuti on võimalik

kohaldada TsMS §-des 187-191 ettenähtud menetluslikke sätteid menetlusabi taotluse lahendamise,

menetlusabi peatamise ja tühistamise, menetluskulude jaotuse ja määruskaebuse esitamise kohta.

63. Täiendavalt märgib üldkogu, et praegusel lahendil võib olla ulatuslik mõju. Seetõttu on üldkogu

hinnangul vajalik kiire analüüsi tegemine riigilõivude regulatsiooni kohta tervikuna. Kehtivas

riigilõivuseaduses ei ole lõive vähendatud. Vastupidi, alates 1. jaanuarist 2011 on RLS lisa 1 viimases

lauses sätestatud riigilõivu maksimummäär veelgi oluliselt tõusnud, nii et nüüd on tsiviilasja hinna

puhul üle 639 116,48 euro (10 000 000 krooni) riigilõivu täismäär 3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid

mitte rohkem kui 131 955,82 eurot (st kuni 2 064 659 krooni 93 senti). Seadusandja peaks tulevaste

vaidluste vältimiseks ja kohtumenetluskulude normaliseerimiseks kiiremas korras üldiselt

süstemaatiliselt alandama riigilõivu määrasid.

64. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Jüri

Põld, Harri Salmann ja Tambet Tampuu